Spirokast 4 mg - Spirokast 4 mg ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Spirokast 4 mg, närimistabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks närimistablett sisaldab montelukastnaatriumi koguses, mis on võrdne 4 mg montelukastiga. 
INN: Montelukastum

Abiained. 
Üks närimistablett sisaldab 4,8 mg aspartaami (E951).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Närimistablett.
Roosa, ovaalne kaksikkumer tablett, mille ühele küljele on graveeritud 'M4'.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Kerge kuni keskmise raskusega astmaga adjuvantravi 2…5-aastastel patsientidel, kellel inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist kontrolli.
Alternatiivravina väikse annusega inhaleeritavate kortikosteroididega ravitavatel kerge raskusega astmaga 2…5-aastastel patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud suukaudsete kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.2).
Astma profülaktikaks 2…5-aastastel patsientidel, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioonil.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Manustamisviis: Suukaudne
Seda ravimit tuleb lapsele manustada täiskasvanu järelevalve all. 2…5-aastastele lastele soovitatav annus on üks 4 mg närimistablett ööpäevas, manustatuna õhtul. Tabletti tuleb närida. Toidukorrast sõltuvalt, tuleb Spirokast’i manustada üks tund enne või kaks tundi pärast sööki. Selles vanuserühmas ei ole annuse kohandamine vajalik. Spirokast 4 mg närimistablette ei soovitata kasutada alla 2-aastastel lastel ohutus- ja efektiivusandmete puudumise tõttu.
Üldised soovitused.
Spirokast’i ravitoime astma sümptomite kontrolli üle avaldub esimesel ravipäeval. Patsientidele tuleb meenutada, et nad kasutaksid Spirokast’i pidevalt, isegi siis, kui kaebusi ei ole, aga ka sümptomite süvenemise korral.
Neerupuudulikkusega haigete või kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega haigete ravimisel ei ole vaja ravimi annust muuta. Raske maksakahjustusega patsientide kohta andmed puuduvad. Annustamine on ühesugune meeste ja naiste puhul.
Spirokast kui alternatiivne ravivõimalus väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge raskusega astma korral: Montelukasti ei soovitata kasutada monoteraapiana keskmise raskusega astmaga patsientidel. Montelukasti kasutamist alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge raskusega astmaga lastel tuleks kaaluda vaid patsientide puhul, kellel ei ole hiljuti olnud suukaudse kortikosteroidi kasutamist vajanud raskeid astmahoogusid ning kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1). Kerge raskusega astmat defineeritakse kui astma sümptomid esinevad rohkem kui üks kord nädalas, kuid vähem kui üks kord päevas, öised sümptomid rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui üks kord nädalas, ning astmahoogude vahepeal on kopsufunktsioon normaalne. Kui järelkontrolli ajaks (tavaliselt ühe kuu möödudes) ei ole saavutatud rahuldavat kontrolli astma üle, tuleb hinnata vajadust täiendava või muu põletikuvastase ravi järele, mis põhineb astma järk-järgulisel raviskeemil. Astmakontrolli suhtes tuleb patsiente regulaarselt hinnata.
Spirokast astma profülaktikaks 2...5-aastastele patsientidele, kellel on valdavaks komponendiks füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsioon 2...5-aastastel patsientidel võib astma valdavaks ilminguks olla koormusest tingitud bronhokonstriktsioon, mis vajab ravi inhaleeritavate kortikosteroididega. Patsiente tuleb jälgida peale 2- kuni 4-nädalast ravi montelukastiga. Kui rahuldavat tulemust ei saavutata, tuleb kaaluda lisaravi või teist ravimeetodit.
Spirokast-ravi seosed teiste astmaravimitega Kui Spirokast’i kasutatakse lisaks inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi inhaleeritavat kortikosteroidi järsult asendada Spirokast’iga (vt lõik 4.4).
Teised saadaolevad tugevused/ravimvormid:
5 mg närimistabletid on saadaval 6…14-aastastele patsientidele.
10 mg õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval 15-aastaste ja vanemate patsientide jaoks.


4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine uhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Patsiente tuleb nõustada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks ja hoiaksid selleks puhuks oma tavapärast esmaabivahendit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.
Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi järsku montelukastiga asendada.
Puuduvad andmed selle kohta, et montelukasti samaaegsel manustamisel võib suukaudse kortikosteroidi annust vähendada.
Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh montelukasti kasutavatel patsientidel tekkida süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida sageli ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid haigusjuhte on tavaliselt (kuid mitte alati) seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise või ärajätmisega. Leukotrieeni retseptorite antagonistide võimalikku seost Churgi-Straussi sündroomi tekkega ei ole välistatud ega kindlaks tehtud. Arstid peavad tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib eosinofiilia, vaskuliitiline lööve, kopsufunktsiooni halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või neuropaatia. Patsiente, kellele tekivad nimetatud sümptomid, tuleb uuesti üle hinnata ning nende raviskeemid üle vaadata.
Spirokast sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Fenüülketonuuriaga patsiendid peavad arvesse võtma, et iga 4 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini koguses, mis vastab 2,696 mg fenüülalaniinile annuse kohta.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Ravimite koostoimete uuringutes ei ole leitud montelukasti soovitatava annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimpreparaatide farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon, prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin, digoksiin ja varfariin.
Koos fenobarbitaaliga manustamisel vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõvera alune pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4 kaudu, peab olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4 indutseerivate ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.
In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP 2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo. Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Piiratud andmed saadaolevatest raseduse andmebaasidest ei näita põhjuslikku seost Spirokast’i ja väärarengute (jäsemete defektide) tekke vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmsete turustamisjärgsete kogemuste põhjal.
Spirokast’i tohib rasedatele manustada ainult juhul, kui seda peetakse selgelt vajalikuks.
Kasutamine rinnaga toitmise ajal Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas montelukast eritub inimese rinnapiima.
Spirokast’i tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult juhul, kui seda peetakse selgelt vajalikuks.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.  Eeldatavasti ei mõjuta montelukast autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet. Kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

4.8 Kõrvaltoimed
Allpool toodud kõrvaltoimed on toodud järgmise esinemissageduse klassifikatsiooni alusel:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥1/10000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:

• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanud 15- aastasel ja vanemal patsiendil.

• 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6...14 aastat.

• 4 mg närimistablette 851 lapsel vanuses 2...5 aastat.


Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥1/100 kuni <1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud patsientidel:
Organsüsteemi klass  Täiskasvanud patsiendid, 15aastased ja vanemad (kaks 12nädalast uuringut; n=795)  Lapsed vanuses 6...14 aastat (üks 8-nädalane uuring; n=201)  (kaks 56-nädalast uuringut; n=615)  Lapsed vanuses 2...5 aastat (üks 12-nädalane uuring; n=461) (üks 48-nädalane uuring; n=278) 
Närvisüsteemi häired  Peavalu  Peavalu 
Seedetrakti häired  Kõhuvalu  Kõhuvalu 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid  Janu 

Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni 12 kuu
jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Kokku sai 502 last vanuses 2...5 aastat ravi montelukastiga vähemalt 3 kuu jooksul, 338 last 6 kuud või
kauem ning 534 patsienti 12 kuud või kauem. Nendel patsientidel ei muutunud pikaajalise ravi käigus
ravimi ohutusprofiil.

Ravimi turustamisjärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Infektsioonid ja infestatsioonid: ülemiste hingamisteede infektsioonid.
Vere ja lümfisüsteemi häired: suurenenud eelsoodumus verejooksu tekkeks.
Immuunsüsteemi häired: ülitundlikkusreaktsioonid, sh anafülaksia, maksa eosinofiilne infiltratsioon.
Psühhiaatrilised häired: ebaharilikud unenäod, sh hirmuunenäod, hallutsinatsioonid, unetus,
somnambulism, ärrituvus, ärevus, rahutus, agitatsioon, sh agressiivne käitumine või vaenulikkus,
treemor, depressioon, väga harva enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine (suitsidaalsus).
Närvisüsteemi häired: pearinglus, uimasus, paresteesia/hüpesteesia, krambid.
Südame häired: südamepekslemine.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: ninaverejooks.
Seedetrakti häired: kõhulahtisus, suukuivus, düspepsia, iiveldus, oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired: seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT) sisalduse suurenemine, hepatiit
(kaasa arvatud kolestaatiline, hepatotsellulaarne ja segavorm).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: angioödeem, verevalumid, urtikaaria, sügelus, lööve, nodoosne erüteem.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: liigesvalu, lihasvalu, sh lihaskrambid.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia/väsimus, halb enesetunne, tursed, püreksia. Väga harva on montelukasti kasutamisel astmaga patsientidel kirjeldatud Churgi-Straussi sündroomi juhtusid (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine
Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist informatsiooni ei ole. Pikaajalistes astma uuringutes manustati täiskasvanud patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas ligikaudu ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste kõrvaltoimete tekketa.
Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi turustamisjärgselt ning samuti montelukasti kliinilistes uuringutes. Teateid on tulnud nii täiskasvanute kui ka laste kohta annustega kuni 1000 mg (ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed näitajad olid täiskasvanutel ja lastel ohutusprofiililt sarnased. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.
Ei ole teada, kas montelukast on peritoneaal- või hemodialüüsi abil eemaldatav.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Teised süsteemsed hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad
ained. Leukotrieeniretseptorite antagonistid. ATC-kood: RO3DCO3

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC4, LTD4, LTE4) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis
vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest.
Need tähtsad proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega,
mida leidub hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sh bronhide ahenemist,
rögaeritust, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1
retseptoritega.

Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD4 poolt põhjustatud bronhide ahenemist.
Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi suukaudset manustamist. Beetaagonisti
bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi montelukastiga pärssis
antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist. Võrreldes platseeboga
vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel kui lastel. Eraldi uuringus
vähenes montelukast-ravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes (määratuna rögas) ja
perifeerses veres ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hommikuse FEV1 (10,4% vs 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse tippvoolu
kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning beetaagonisti kogu
kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs -4,6% muutus algväärtusest). Patsientide poolt kirjeldatud
päeva ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt suurem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi
kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs

beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 5,43% vs 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs 2,64%).
Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes
saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis
beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs beklometasooni
puhul vastavalt FEV1: 7,49% vs 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs -43,89%). Kuid võrreldes
beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise ravivastuse
(nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV1 paranemise algväärtusest ligikaudu 11%
või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas samasuguse
ravivastuse).

12-nädalases platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel lastel paranesid 4 mg montelukasti üks kord
päevas manustamisel platseeboga võrreldes astma kontrolli näitajad vaatamata samaaegsele baasravile
(inhaleeritavad/nebuliseeritavad kortikosteroidid või inhaleeritav/nebuliseeritav naatriumkromoglükaat).
60% patsientidest ei saanud mingit baasravi. Võrreldes platseeboga vähenesid montelukasti toimel päeva
ajal esinevad sümptomid (sh köha, vilisev hingamine, hingamisraskus ja tegevuse piiratus) ning öised
sümptomid. Montelukasti toimel vähenes ka „vastavalt vajadusele” manustatava beetaagonisti ja
kortikosteroidi hooravimi kasutamine astma süvenemise tõttu platseeboga võrreldes. Montelukasti saanud
patsientidel oli rohkem astmanähtudeta päevi kui platseebot saanutel. Ravitoime saabus pärast esimese
annuse manustamist.

12 kuud kestnud platseebokontrollitud uuringus 2...5-aastastel kerge astma ja episoodiliste ägenemistega
lastel viis montelukast 4 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes astma ägenemise episoodide aastase
esinemissageduse olulise (p≤0,001) vähenemiseni (vastavalt 1,60 vs 2,34 episoodi) [astma ägenemise
episoodi defineeriti kui ≥3 järjestikusel päeval päeva ajal esinevaid sümptomeid, mis vajavad β-agonisti
või kortikosteroidide (suukaudsed või inhaleeritavad) kasutamist või astma tõttu hospitaliseerimist].
Astma ägenemise episoodide aastase esinemissageduse protsentuaalne vähenemine oli 31,9%, 95% CI
16,9; 44,1.

8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes
hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV1 8,71% vs 4,16% muutus algväärtusest; AM PEFR 27,9
l/min vs 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” β-agonisti kasutamise vähenemiseni (11,7% vs +8,2% muutus algväärtusest).

12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile 6...14aastastel kerge raskusega astmaga lastel, oli montelukast samaväärne flutikasooniga esmase
tulemusnäitaja – astma hooravimi vabade päevade protsendi – suurendamisel. Keskmiselt suurenes 12kuulise raviperioodi jooksul astma hooravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-ni montelukasti
rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasooni rühmas. Astma hooravimi vabade päevade protsendi
vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (-2,8%, 95%
CI -4,7; -0,9), kuid jäi eelnevalt kindlaksmääratud kliinilise samaväärsuse piiridesse. Nii montelukasti kui
flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati 12-kuulise raviperioodi
jooksul:

FEV1 suurenes 1,83 liitrist 2,09 liitrini montelukasti rühmas ja 1,85 liitrist 2,14 liitrini flutikasooni rühmas.
FEV1 vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli -0,02 l, 95% CI -0,06;
0,02. % eeldatava FEV1 keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti ravirühmas ja 2,7%
flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV1 algväärtusest muutuse LS keskmiste erinevus oli oluline: 2,2%, 95% CI -3,6; -0,7.
Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukasti rühmas ja 38,5-lt 12,8-ni
flutikasooni rühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS keskmiste rühmadevaheline erinevus
oli oluline: 2,7, 95% CI 0,9; 4,5.
Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis vajas
suukaudset hormoonravi, plaanivälist külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda või

hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukasti rühmas ja 25,6 flutikasooni rühmas; riskisuhe (95% CI) oli oluline: 1,38 (1,04; 1,84). Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud patsientide protsent oli 17,8% montelukasti rühmas ja 10,5% flutikasooni rühmas. LS keskmiste rühmadevaheline erinevus oli oluline: 7,3%, 95% CI 2,9; 11,7.
Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases uuringus täiskasvanutel (FEV1 maksimaalne langus 22,33% montelukasti vs 32,40% platseebo puhul; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 44,22 min vs 60,64 min). See toime püsis kogu 12nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist demonstreeriti ka lühiajalises uuringus lastel (FEV1 maksimaalne langus 18,27% vs 26,11%; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 17,76 min vs 27,98 min). Mõlemas uuringus demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus. 
Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes (FEV1 8,55% vs -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78% vs 2,09% muutus algväärtusest).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Pärast suu kaudu manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax) keskmiselt 3 tunniga (Tmax). Suu kaudu manustades on preparaadi biosaadavus keskmiselt 64%. Toit ei mõjuta suukaudset biosaadavust ja Cmax. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult. 
Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti Cmax 2 tunni jooksul. Suu kaudu manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.
2…5-aastastel lastel saabub tühja kõhuga manustatud 4 mg närimistablettide Cmax 2 tunni jooksul. Keskmine Cmax on 66% kõrgem, samal ajal kui Cmin on madalam kui 10 mg tablette saavatel täiskasvanutel.
Jaotumine Montelukast seondub plasmavalkudega rohkem kui 99% ulatuses. Montelukasti püsikontsentratsiooni keskmine jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga teostatud uuringud rottidel näitasid, et preparaadi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast manustamist oli radioaktiivse materjali kontsentratsioon kõigis teistes kudedes minimaalne.
Biotransformatsioon Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti tasakalukontsentratsiooni saavutamist ei ole montelukasti metaboliitide kontsentratsiooni lastel ja täiskasvanutel plasmas võimalik kindlaks määrata.
Inimese maksa mikrosoomidega teostatud in vitro uuringutes leiti, et montelukasti metabolismis osalevad tsütokroom P450 3A4, 2A6 ja 2C9. Tuginedes edasiste in vitro uuringute tulemustele inimese maksa mikrosoomidega selgus, et montelukasti terapeutilise annuse manustamise korral saavutatav kontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.
Eliminatsioon
Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu 
manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86% 
isotoobist roojas ja <0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades, võib
eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.

Patsientide erigrupid
Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete ravimisel ei ole vaja annust
muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna montelukast ja tema
metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja annust muuta. Puuduvad
andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega haigetel (Child-Pugh’ skoor
>9).

Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid >17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (>232 korda suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (>69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist) kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontrollloomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid >24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.
Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15000 mg/m2 ja 30000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel), mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg). 
Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni 500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu >200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).
Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos Mannitool (E421) Krospovidoon (tüüp B) Punane raudoksiid (E172) Hüdroksüpropüültselluloos Dinaatriumedetaat Kirsi maitseaine Aspartaam (E951) Talk Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. 

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Nylon/Alu/PVC - alumiinium/blistrid:
blistris (ilma nädalapäevadeta): 28, 56, 98 tabletti

HDPE pudelid (PP kork ja niiskust imava aine pakike):
28, 56, 98 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

ZeNTIVA, k.s.  U Kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBER

690210

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

31.05.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2010.