Spirokast 10 mg - Spirokast 10 mg ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Spirokast 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab montelukastnaatriumi koguses, mis on võrdne 10 mg
montelukastiga. 
INN: Montelukastum

Abiained. 
Üks tablett sisaldab 100 mg laktoosmonohüdraati.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Beež, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Kerge kuni keskmise raskusega astmaga adjuvantravi 15-aastastel ja vanematel patsientidel, kellel inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist kontrolli.
Montelukastravil olevatel astmaga patsientidel võib see vähendada sesoonse allergilise riniidi sümptomeid.
Astma profülaktika, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioonil.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Manustamisviis Suukaudne Tablett tuleb neelata alla piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäis vett). Täiskasvanutele ja üle 15-aastastele astmaga või astma ja kaasuva sesoonse allergilise riniidiga patsientidele manustatakse üks 10 mg tablett ööpäevas õhtuti.
Üldised soovitused
Spirokast’i ravitoime astma sümptomite kontrolli üle avaldub esimesel ravipäeval. Spirokast’i võib võtta koos toiduga või ilma. Patsientidele tuleb meenutada, et nad kasutaksid Spirokast’i pidevalt, isegi siis, kui kaebusi ei ole, aga ka sümptomite süvenemise korral. Spirokast’i ei tohi kasutada koos teiste sama toimeainet (montelukasti) sisaldavate ravimpreparaatidega.
Eakate, neerupuudulikkusega haigete või kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega haigete ravimisel ei ole vaja ravimi annust muuta. Raske maksakahjustusega patsientide kohta andmed puuduvad. Annustamine on ühesugune meeste ja naiste puhul.
Spirokast-ravi seosed teiste astmaravimitega.
Spirokast’i võib lisada olemasolevale astma ravile.
Inhaleeritavad kortikosteroidid: Spirokast’i võib kasutada astma täiendavaks raviks patsientidel, kellel ei
ole inhaleeritavate kortikosteroidide pluss „vastavalt vajadusele” manustatud lühitoimeliste
beetaagonistidega saavutatud piisavat kliinilist kontrolli astma üle. Inhaleeritavat kortikosteroidi ei tohi
järsult asendada Spirokast’iga (vt lõik 4.4).

Teised saadaolevad tugevused/ravimvormid: 5 mg närimistabletid on saadaval 6…14-aastastele patsientidele. 4 mg närimistabletid on saadaval 2…5-aastastele patsientidele.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine uhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Patsiente tuleb nõustada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks ja hoiaksid selleks puhuks oma tavapärast esmaabivahendit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.
Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi järsku montelukastiga asendada.
Puuduvad andmed selle kohta, et montelukasti samaaegsel manustamisel võib suukaudse kortikosteroidi annust vähendada.
Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh montelukasti kasutavatel patsientidel tekkida süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida sageli ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid haigusjuhte on tavaliselt (kuid mitte alati) seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse  vähendamise või ärajätmisega. Leukotrieeni retseptorite antagonistide võimalikku seost Churgi-Straussi sündroomi tekkega ei ole välistatud ega kindlaks tehtud. Arstid peavad tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib eosinofiilia, vaskuliitiline lööve, kopsufunktsiooni halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või neuropaatia. Patsiente, kellele tekivad nimetatud sümptomid, tuleb uuesti üle hinnata ning nende raviskeemid üle vaadata.
Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel ei muuda ravi montelukastiga vajadust hoiduda aspiriini või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisest.
Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Ravimite koostoimete uuringutes ei ole leitud montelukasti soovitatava annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimpreparaatide farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon, prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin, digoksiin ja varfariin.
Koos fenobarbitaaliga manustamisel vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõvera alune pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4 kaudu, peab olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4 indutseerivate ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.
In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP 2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo. Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Piiratud andmed saadaolevatest raseduse andmebaasidest ei näita põhjuslikku seost Spirokast’i ja väärarengute (jäsemete defektide) tekke vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmsete turustamisjärgsete kogemuste põhjal.
Spirokast’i tohib rasedatele manustada ainult juhul, kui seda peetakse selgelt vajalikuks.
Kasutamine rinnaga toitmise ajal Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas montelukast eritub inimese rinnapiima.
Spirokast’i tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult juhul, kui seda peetakse selgelt vajalikuks.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.  Eeldatavasti ei mõjuta montelukast autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet. Kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

4.8 Kõrvaltoimed
Allpool toodud kõrvaltoimed on toodud järgmise esinemissageduse klassifikatsiooni alusel:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥1/10000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:

• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanud 15- aastasel ja vanemal astmahaigel patsiendil.

• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 400 täiskasvanud sesoonse allergilise riniidiga astmahaigel vanuses 15 aastat ja vanemad.

• 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 astmaga lapsel vanuses 6...14 aastat.


Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥1/100 kuni <1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud patsientidel:
Organsüsteemi klass  Täiskasvanud patsiendid, 15aastased ja vanemad (kaks 12nädalast uuringut; n=795)  Lapsed vanuses 6...14 aastat (üks 8-nädalane uuring; n=201) (kaks 56-nädalast uuringut; 

n=615) 
Närvisüsteemi häired  Peavalu  Peavalu 
Seedetrakti häired  Kõhuvalu 

Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni 12 kuu
jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Ravimi turustamisjärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Infektsioonid ja infestatsioonid: ülemiste hingamisteede infektsioonid.
Vere ja lümfisüsteemi häired: suurenenud eelsoodumus verejooksu tekkeks.
Immuunsüsteemi häired: ülitundlikkusreaktsioonid, sh anafülaksia, maksa eosinofiilne infiltratsioon.
Psühhiaatrilised häired: ebaharilikud unenäod, sh hirmuunenäod, hallutsinatsioonid, unetus,
somnambulism, ärrituvus, ärevus, rahutus, agitatsioon, sh agressiivne käitumine või vaenulikkus,
treemor, depressioon, väga harva enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine (suitsidaalsus).
Närvisüsteemi häired: pearinglus, uimasus, paresteesia/hüpesteesia, krambid.
Südame häired: südamepekslemine.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: ninaverejooks.
Seedetrakti häired: kõhulahtisus, suukuivus, düspepsia, iiveldus, oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired: seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT) sisalduse suurenemine, hepatiit
(kaasa arvatud kolestaatiline, hepatotsellulaarne ja segavorm).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: angioödeem, verevalumid, urtikaaria, sügelus, lööve, nodoosne erüteem.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: liigesvalu, lihasvalu, sh lihaskrambid.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia/väsimus, halb enesetunne, tursed, püreksia. Väga
harva on montelukasti kasutamisel astmaga patsientidel kirjeldatud Churgi-Straussi sündroomi juhtusid (vt
lõik 4.4).


4.9 Üleannustamine
Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist informatsiooni ei ole. Pikaajalistes astma uuringutes manustati täiskasvanud patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas ligikaudu ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste kõrvaltoimete tekketa.
Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi turustamisjärgselt ning samuti montelukasti kliinilistes uuringutes. Teateid on tulnud nii täiskasvanute kui ka laste kohta annustega kuni 1000 mg (ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed näitajad olid täiskasvanutel ja lastel ohutusprofiililt sarnased. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.
Ei ole teada, kas montelukast on peritoneaal- või hemodialüüsi abil eemaldatav.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Teised süsteemsed hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained. Leukotrieeniretseptorite antagonistid. ATC-kood: RO3DCO3 Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC4, LTD4, LTE4) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega. CysLT 1. tüüpi (CysLT1) retseptoreid leidub inimese hingamisteedes (sh hingamisteede silelihasrakkudes ja makrofaagides) ning teistes proinflammatoorsetes rakkudes (sh eosinofiilides ja teatud müeloidsetes tüvirakkudes). Tsüsteinüülleukotrieenide puhul on tõestatud korrelatsioon astma ja allergilise riniidi patofüsioloogiaga. Astma korral on leukotrieenide poolt vahendatud toimeteks bronhide ahenemine, rögaeritus, veresoonte läbilaskvus ja eosinofiilide kogunemine. Allergilise riniidi korral vabanevad tsüsteinüülleukotrieenid nina limaskestast pärast kokkupuudet allergeeniga nii varase kui hilise faasi reaktsioonide ajal ning neid seostatakse allergilise riniidi sümptomitega. On näidatud, et tsüsteinüülleukotrieenide intranasaalne manustamine suurendab nina hingamisteede resistentsust ja ninakinnisuse sümptomeid.
Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1 retseptoritega.
Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD4 poolt põhjustatud bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi suukaudset manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist. Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel kui lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukast-ravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes (määratunaa rögas) ja perifeerses veres ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.
Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes hommikuse FEV1 (10,4% vs 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs -4,6% muutus algväärtusest). Patsientide poolt kirjeldatud päeva ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt suurem kui platseebo puhul.
Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 5,43% vs 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs 2,64%). Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 7,49% vs 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs -43,89%). Kuid võrreldes beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise ravivastuse (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV1 paranemise algväärtusest ligikaudu 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas samasuguse ravivastuse).
Viidi läbi kliiniline uuring, et hinnata montelukasti kasutamist sesoonse allergilise riniidi sümptomaatiliseks raviks 15-aastastel ja vanematel astmahaigetel, kellel esines kaasuv sesoonne allergiline riniit. Selles uuringus paranes üks kord päevas manustatud montelukasti 10 mg tablettide toimel statistiliselt olulisel määral päeva ajal esinevate riniidi sümptomite skoor võrreldes platseeboga. Päeva ajal esinevate riniidi sümptomite skoor on päeva ajal esinevate nasaalsete sümptomite (ninakinnisus, rinorröa, aevastamine, kihelus ninas) ja öösel esinevate sümptomite (ninakinnisus ärkamisel, raskendatud uinumine ja öised ärkamised) keskmine. Võrreldes platseeboga paranes oluliselt patsientide ja arstide poolt allergilisele riniidile antud üldhinnang. Selles uuringus ei olnud esmaseks eesmärgiks astma ravi efektiivsuse hindamine.
8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV1 8,71% vs 4,16% muutus algväärtusest; AM PEFR 27,9 l/min vs 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” beetaagonisti kasutamise vähenemiseni (-11,7% vs +8,2% muutus algväärtusest).
Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases uuringus täiskasvanutel (FEV1 maksimaalne langus 22,33% montelukasti vs 32,40% platseebo puhul; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 44,22 min vs 60,64 min). See toime püsis kogu 12-nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist demonstreeriti ka lühiajalises uuringus lastel (FEV1 maksimaalne langus 18,27% vs 26,11%; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 17,76 min vs 27,98 min). Mõlemas uuringus demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.
Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes (FEV1 8,55% vs -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78% vs 2,09% muutus algväärtusest).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Pärast suu kaudu manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax) keskmiselt 3 tunniga (Tmax). Suu kaudu manustades on preparaadi biosaadavus keskmiselt 64%. Toit ei mõjuta suukaudset biosaadavust ja Cmax. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult. 
Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti Cmax 2 tunni jooksul. Suu kaudu manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.
Jaotumine Montelukast seondub plasmavalkudega rohkem kui 99% ulatuses. Montelukasti püsikontsentratsiooni keskmine jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga teostatud uuringud rottidel näitasid, et preparaadi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast manustamist oli radioaktiivse materjali kontsentratsioon kõigis teistes kudedes minimaalne.
Biotransformatsioon Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti tasakalukontsentratsiooni saavutamist ei ole montelukasti metaboliitide kontsentratsiooni lastel ja täiskasvanutel plasmas võimalik kindlaks määrata.
Inimese maksa mikrosoomidega teostatud in vitro uuringutes leiti, et montelukasti metabolismis osalevad tsütokroom P450 3A4, 2A6 ja 2C9. Tuginedes edasiste in vitro uuringute tulemustele inimese maksa mikrosoomidega selgus, et montelukasti terapeutilise annuse manustamise korral saavutatav kontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.
Eliminatsioon Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu  manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86%  isotoobist roojas ja <0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades, võib eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.
Patsientide erigrupid Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete ravimisel ei ole vaja annust muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja annust muuta. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega haigetel (Child-Pugh’ skoor >9).
Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid >17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (>232 korda suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (>69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist) kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontrollloomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid >24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.
Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15000 mg/m2 ja 30000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel), mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg). Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni 500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu >200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).
Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu: Mikrokristalne tselluloos Laktoosmonohüdraat Kroskarmelloosnaatrium Dinaatriumedetaat Magneesiumstearaat
Tableti kate: Hüpromelloos Hüdroksüpropüültselluloos Titaandioksiid (E171) Kollane raudoksiid (E172) Punane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Nylon/Alu/PVC - alumiinium/blistrid:
blistris (ilma nädalapäevadeta): 28, 56, 98 tabletti

HDPE pudelid (PP kork ja niiskust imava aine pakike):
28, 56, 98 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

ZeNTIVA, k.s.  U Kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBER

690010

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

31.05.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2010.