Sartens plus 100/25 mg
Artikli sisukord
Sartens plus 100/25 mg
Sartens plus 100/25 mg on angiotensiin II retseptori antagonisti (losartaan) ja diureetikumi (hüdroklorotiasiid) kombinatsioon.
PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE
Sartens plus 100/25 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Losartaankaalium ja hüdroklorotiasiid
Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
- Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
- Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Infolehes antakse ülevaade:
1. Mis ravim on Sartens plus 100/25 mg ja milleks seda kasutatakse
2. Mida on vaja teada enne Sartens plus 100/25 mg võtmist
3. Kuidas Sartens plus 100/25 mg võtta
4. Võimalikud kõrvaltoimed
5. Kuidas Sartens plus 100/25 mg säilitada
6. Lisainfo
1. MIS RAVIM ON SARTENS PLUS 100/25 MG JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE
Sartens plus 100/25 mg on angiotensiin II retseptori antagonisti (losartaan) ja diureetikumi (hüdroklorotiasiid) kombinatsioon.
Sartens plus 100/25 mg kasutatakse essentsiaalse hüpertensiooni (kõrgevererõhutõve) raviks.
2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE SARTENS PLUS 100/25 MG VÕTMIST
Ärge võtke Sartens plus 100/25 mg
- kui te olete allergiline (ülitundlik) losartaani, hüdroklorotiasiidi või Sartens plus 100/25 mg mõne koostisosa suhtes;
- kui te olete allergiline (ülitundlik) teiste sulfoonamiidi derivaatideks nimetatud rühma ravimite suhtes (nt teised tiasiidid, mõned antibiootikumid, nt kotrimoksasool). Küsige oma arstilt, kui te ei ole kindel;
- kui te olete rohkme kui 3 kuud rase (parem on vältida Sartens plus 100/25 mg kasutamist raseduse varajases järgus, vt lõik raseduse kohta);
- kui teie maksatalitlus on tugevasti halvenenud;
- kui teie neerutalitlus on tugevasti halvenenud või kui teie neerud ei tooda üldse uriini;
- kui teil on raviga korrigeerimatu madal kaaliumi-või naatriumi-või kõrge kaltsiumitase;
- kui teil on podagra.
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Sartens plus 100/25 mg
- kui teil on eelnevalt esinenud näo, huulte, kõri või keele turset;
- kui te kasutate diureetikume (“vee väljaajajad“);
- kui te peate piiratud soolasisaldusega dieeti;
- kui teil esineb või on esinenud rohket oksendamist ja/või kõhulahtisust;
- kui teil on südamepuudulikkus;
- kui teil on neeruarterite ahenemine (neeruarteri stenoos) või teil on ainult üks töötav neer või teile on hiljuti neer siiratud;
- kui teil on arterite ahenemine (ateroskleroos), stenokardia (rinnavalu südameveresoonte talitluse halvenemisest);
- kui teil on aordi või mitraalklapi stenoos (südameklappide kitsenemine) või hüpertroofiline kardiomüopaatia (haigus, mis põhjustab südamelihase paksenemist);
- kui te põete suhkruhaigust;
- kui teil on olnud podagra;
- kui teil on või on olnud allergia, astma või liigesevalusid, nahalöövet ja palavikku põhjustav haigus (süsteemne erütematoosne luupus);
- kui teil on kõrge kaltsiumi-või madal kaaliumitase või te kasutate madala kaaliumisisaldusega dieeti;
- kui teile on vaja teha tuimestust (isegi hambaarsti juures) või enne operatsiooni või kui teil on vaja määrata kõrvalkilpnäärme funktsiooni, peate ütlema oma arstile või meditsiiniõele, et te kasutate losartaankaaliumi ja hüdroklorotiasiidi tablette;
- kui teil on primaarne hüperaldosteronism (sündroom, mis on seotud neerupealise talitluse häirega, põhjustades hormoon aldosterooni suurenenud eritumist).
Rääkige arstile kui olete rase või kahtlustate rasedust. Sartens plus 100/25 mg ei ole soovitatav raseduse varases järgus ja seda ei tohi võtta pärast 3-ndat raseduskuud, kuna raseduse selles staadiumis kasutatuna võib ravim põhjustada tõsist kahju teie sündivale lapsele (vt lõik raseduse kohta).
Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.
Diureetilised ained, nagu Sartens plus 100/25 mg’s sisalduv hüdroklorotiasiid, võivad omada koostoimeid teiste ravimitega. Ravimeid, mis sisaldavad liitiumi ei või koos Sartens plus 100/25 mg võtta ilma hoolika arsti järelevalveta. Erilised ettevaatusabinõud (nt vereproovid) võivad olla vajalikud, kui te võtate kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid, kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid või kaaliumi säästvaid ravimeid, teisi diureetikume (“veetabletid”), mõningaid lahtisteid, podagraravimeid, südame rütmihäirete ravimeid või diabeediravimeid (suukaudseid ravimeid või insuliini). Teie arstil on oluline ka teada, kui te kasutate teisi vererõhku langetavaid ravimeid, steroide, vähivastaseid ravimeid, valuvaigisteid, seeninfektsiooni vastaseid ravimeid või artriidi ravimeid, kõrge kolesterooli sisalduse korral kasutatavaid vaike, nt kolestüramiin, lihaslõõgasteid, unetablette, opiode, nt morfiin, amiine, nt adrenaliin või sama ravimrühma teisi ravimeid (diabeedi korral kasutatavad suukaudsed ained või insuliinid).
Palun teavitage oma arsti Sartens plus 100/25 mg võtmisest, juhul kui teile plaanitakse protseduuri joodi sisaldava kontrastainega.
Sartens plus 100/25 mg võtmine koos toidu ja joogiga
Alkoholi joomine nende tablettide võtmise ajal ei ole soovitav: alkohol ja Sartens plus 100/25 mg
võivad suurendada teineteise toimeid.
Liigsetes kogustes soola tarbimine toiduga võib omada vastupidist toimet Sartens plus 100/25 mg
toimele.
Sartens plus 100/25 mg tablette võib võtta koos toiduga või ilma.
Rasedus ja imetamine
Rasedus Te peate ütlema oma arstile kui te arvate, et olete rase (või võite jääda rasedaks). Tavaliselt soovitab arst teil lõpetada Sartens plus 100/25 mg võtmise enne rasestumist või niipea kui olete rasedusest teadlik ning nõustab teid muu ravimi osas, mida võtta Sartens plus 100/25 mg asemel. Sartens plus 100/25 mg ei ole soovitatav võtta raseduses varases järgus ja alates raseduse 3-ndast kuust ei tohi te seda üldse võtta, sest selle kasutamine pärast 3. raseduskuud võib tõsiselt kahjustada teie last.
Imetamine
Informeerige oma arsti kui imetate last või olete alustamas imetamist. Sartens plus 100/25 mg ei ole
soovitatav imetavatele naistele ja teie arst võib määrata teile muu ravi kui soovite imetamist jätkata,
eriti vastsündinu või enneaegse lapse korral.
Kasutamine lastel ja noorukitel
Lastel ja noorukitel Sartens plus 100/25 mg kasutamise kogemus puudub. Seetõttu ei tohi Sartens plus 100/25 mg lastele manustada.
Kasutamine eakatel
Sartens plus 100/25 mg toimib ja talutakse hästi enamiku eakate kui nooremate täiskasvanud patsientide poolt. Enamik eakaid patsiente vajavad sama annust, mis nooremad patsiendid.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Selle ravimiga ravi alustades, ei tohi te tegeleda rohket tähelepanu nõudvate tegevustega (nt autojuhtimine või ohtlike masinate käsitsemine) enne kui olete veendunud ravimi mõjus teile.
Oluline teave mõningate Sartens plus 100/25 mg koostisainete suhtes
Sartens plus 100/25 mg sisaldab laktoosi. Kui arst on teile rääkinud, et teil on mõningate suhkrute suhtes talumatus, siis enne selle ravimi kasutamist võtke palun ühendust oma arstiga.
3. KUIDAS SARTENS PLUS 100/25 MG VÕTTA
Võtke Sartens plus 100/25 mg alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Teie arst määrab teile sobiva Sartens plus 100/25 mg annuse, sõltuvalt teie seisundist ja sellest kas te võtate teisi ravimeid. Oluline on jätkata Sartens plus 100/25 mg raviga nii kaua kui arst on määranud, et hoida teie vererõhk kontrolli all.
Kõrge vererõhk
Sartens plus’i tavaline annus kõrge vererõhuga patsiendile on üks tablett Sartens plus 50/12,5 mg üks kord ööpäevas, et vererõhku kontrollida 24 tunni jooksul. Annust võib suurendada kuni kahe Sartens plus 50/12,5 mg tabletini üks kord ööpäevas või asendada 1 Sartens plus 100/25 mg (suurem tugevus) tabletiga ööpäevas. Maksimaalne ööpäevane annus on 2 Sartens plus 50/12,5 mg tabletti päevas või 1 Sartens plus 100/25 mg tablett päevas.
Kui te võtate Sartens plus 100/25 mg rohkem kui ette nähtud
Üleannustamise korral võtke otsekohe ühendust oma arstiga, et te saaksite vajadusel kohest arstiabi. Üleannustamine võib põhjustada vererõhu äkilist langust, palpitatsioone, südame pulsisageduse langust, muutusi vere koostises ja dehüdratsiooni.
Kui te unustate Sartens plus 100/25 mg võtta
Püüdke võtta Sartens plus 100/25 mg iga päev vastavalt arsti ettekirjutusele. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata. Lihtsalt võtke järgmine annus tavalisel ajal.
4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED
Nagu kõik ravimid, võib ka Sartens plus 100/25 mg põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Kui te kogete järgnevat, lõpetage Sartens plus 100/25 mg tablettide võtmine ja pöörduge otsekohe oma arsti poole või minge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda: -Raske allergiline reaktsioon (lööve, sügelus, näo, huulte, suu või kõri turse, mis võib
põhjustada raskusi neelamisel või hingamisel). See on raske, kuid harv kõrvaltoime, mida esineb rohkem kui ühel 10000-st patsiendist, ent vähem kui ühel 1000-st patsiendist. Te võite vajada kiiret meditsiinilist abi või haiglasse paigutamist.
Teatatud on järgmistest kõrvaltoimetest:
Sage (esineb vähem kui ühel patsiendil 10-st, kuid enam kui ühel patsiendil 100-st):
-Köha, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninakinnisus, põskkoopapõletik, põskkoopa häired -Kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus, seedehäired -Lihasvalu või -krambid, jalavalu, seljavalu -Unetus, peavalu, pearinglus
-Nõrkus, väsimus, valu rinnus
-Suurenenud kaaliumisisaldus (mis võib põhjustada südame rütmihäireid), vähenenud hemoglobiinitase.
Aeg-ajalt (esineb vähem kui ühel patsiendil 100-st, kuid enam kui ühel patsiendil 1000-st):
-Aneemia, punased või pruunikad täpid nahal (mõnikord eriti jalalabadel, jalgadel, kätel ja tuharatel, koos liigesevaluga, käte ja jalgade tursega ja kõhuvaluga), verevalumid, valgete vereliblede hulga vähenemine, hüübimisprobleemid ja sinikad
-Söögiisu kaotus, kusihappe taseme tõus või podagra teke, tõus veresuhkru näitajate tulemustes, häired vere elektrolüütide näitajates
-Ärevus, närvilisus, paanikahäire (korduvad paanikahood), segasus, depressioon, ebanormaalsed unenäod, unehäired, unisus, mälu halvenemine
-Nõelatorke tunne või sarnased aistingud, valu jäsemetes, värinad, migreen, minestus
-Nägemise hägustumine, põletus- või kõrvetustunne silmades, konjuktiviit, nägemise halvenemine, asjade nägemine kollasena
-Helin, sumin, müra või klõpsumine kõrvas
-Madal vererõhk, mis võib olla seotud kehaasendi muutustega (püsti tõustes pearinglus või nõrkustunne), rinnaangiin (valu rinnus), ebanormaalsed südamelöögid, ajuveresoonte atakk (TIA, „mini-insult”), südamelihase infarkt, südamepekslemine
-Veresoonte põletik, mis on tihti seotud nahalööbe või verevalumitega
-Kurguvalu, hingeldus, bronhiit, kopsupõletik, vesi kopsus (mis põhjustab hingamisraskust), ninaverejooks, nohu, ninakinnisus
-Kõhukinnisus, kõhugaasid, seedehäired, kõhukrambid, oksendamine, suukuivus, süljenäärmepõletik, hambavalu
-Kollatõbi (silmade ja naha kollasus), kõhunäärmepõletik
-Nõgestõbi, sügelus, nahapõletik, lööve, nahapunetus, valgustundlikkus, nahakuivus, punetus, higistamine, juuste väljalangemine
-Valu kätes, õlgades, puusades, põlvedes ja teistes liigestes, liigeste paistetus, jäikus, lihasnõrkus
-Sage urineerimine, ka öösel, ebanormaalne neerufunktsioon, sealhulgas neerupõletik, kuseteede infektsioon, suhkur uriinis
-Vähenenud seksuaaliha, impotentsus
-Näoturse, palavik.
Harv (esineb vähem kui ühel patsiendil 1000-st, kuid enam kui ühel patsiendil 10000-st):
-Hepatiit (maksapõletik), hälbed maksafunktsiooni näitajate tulemustes.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile.
5. KUIDAS SARTENS PLUS 100/25 MG SÄILITADA
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Sartens plus 100/25 mg pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.
Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.
6. LISAINFO
Mida Sartens plus 100/25 mg sisaldab
-Toimeained on losartaankaalium ja hüdroklorotiasiid.
Üks tablett sisaldab toimeainetena 100 mg losartaankaaliumi ja 25 mg hüdroklorotiasiidi.
-Abiained on: laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, maisitärklis,
magneesiumstearaat, hüdroksüpropüültselluloos, hüpromelloos, titaandioksiid (E171), kinoliinkollane
alumiiniumlakk (E104), kollane raudoksiid (E172) ja must raudoksiid (E172).
Sartens plus 100/25 mg sisaldab 8,48 mg (0,216 mEq) kaaliumi.
Kuidas Sartens plus 100/25 mg välja näeb ja pakendi sisu
Sartens plus 100/25 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on kollased, ovaalsed ja ilma märgistuseta.
Sartens plus 100/25 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval plastikpudelis (HDPE) ja
blisterites (alumiinium).
Blister
Pakendi suurused: 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56, 98, 100 tabletti.
Haiglapakendis 280 (10x28) tabletti.
Plastikpudel
Pakendi suurused: 30, 50, 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
G.L. Pharma Ges.m.b.H. Schlossplatz 1 8502 Lannach Austria
Tootjad G.L.Pharma Ges.m.b.H. Schlossplatz 1 8502 Lannach Austria
Farma–APS Produtos Farmacêuticos, S.A. Address: Rua João de Deus, no 19, Venda Nova 2700-487 Amadora Portugal
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. Covalent OÜ Pärnu mnt 102c Tallinn 11312 Eesti Tel: +3726600945
Infoleht on viimati kooskõlastatud mais 2010
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Sartens plus 100/25 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab toimeainetena 100 mg losartaani (kaaliumisoolana) ja 25 mg hüdroklorotiasiidi (HCTZ).
INN. Losartanum, Hydrochlorothiazidum
Abiained:
Üks tablett sisaldab 82 mg laktoosmonohüdraati.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett
Sartens plus 100/25 mg on kollased, ovaalsed ilma märgistuseta tabletid.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Sartens plus 100/25 mg on näidustatud essentsiaalse hüpertensiooni raviks patsientidel, kellel losartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei anna küllaldast tulemust.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Sartens plus 100/25 mg võib manustada samaaegselt teiste antihüpertensiivsete ravimitega.
Sartens plus 100/25 mg tabletid tuleb neelata alla koos klaasitäie veega.
Sartens plus 100/25 mg võib manustada koos toiduga või ilma.
Hüpertensioon
Losartaan ja hüdroklorotiasiid ei ole ette nähtud esmaseks raviks, vaid patsientidele, kellel ravi ainult
losartaankaaliumi või hüdroklorotiasiidiga ei anna küllaldast tulemust.
Soovitatav on üksikute komponentide (losartaani ja hüdroklorotiasiidi) annuse tiitrimine.
Kliinilise näidustuse korral võib kaaluda otsest üleminekut monoteraapialt fikseeritud kombinatsiooni
kasutamisele patsientidel, kellel ei ole saavutatud vererõhu piisavat langust.
Tavaline säilitusannus on üks Sartens plus 50/12,5 mg tablett (50 mg losartaani/12,5 mg HCTZ) üks kord
ööpäevas. Patsientidel, kes ei allu piisavalt Sartens plus 50/12,5 mg annusele, võib annust suurendada ühe
Sartens plus 100/25 mg tabletini (100 mg losartaani/25 mg HCTZ). Maksimaalne annus on üks Sartens
plus 100/25 mg tabletti ööpäevas.
Antihüpertensiivne toime saabub üldjuhul kolme kuni nelja nädala jooksul pärast ravi alustamist.
Kasutamine neerukahjustusega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel
Mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...50 ml/min) patsientidel ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Losartaani ja hüdroklorotiasiidi tablette ei soovitata kasutada hemodialüüsi saavate patsientide ravis. Losartaani/HCTZ tablette ei tohi kasutada raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) haigete raviks (vt lõik 4.3).
Kasutamine vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsientidel Vähenenud intravaskulaarne vedelikumaht ja/või naatriumivaegus tuleb korrigeerida enne losartaani/HCTZ tablettide manustamist.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Losartaani/HCTZ on vastunäidustatud raske maksakahjustusega haigete raviks (vt lõik 4.3).
Kasutamine eakatel
Eakatel ei ole annuse korrigeerimine tavaliselt vajalik.
Kasutamine lastel ja noorukitel (vanuses <18 aasta)
Laste ja noorukite ravis puudub kasutamiskogemus. Seetõttu ei tohi losartaani/hüdroklorotiasiidi lastele ja
noorukitele manustada.
4.3 Vastunäidustused
- Ülitundlikkus losartaani, sulfoonamiidi derivaatide (nt hüdroklorotiasiidi) või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Ravile allumatu hüpokaleemia või hüperkaltseemia.
- Raske maksakahjustus; kolestaas ja sapiteede obstruktiivne häire.
- Refraktoorne hüponatreemia.
- Sümptomaatiline hüperurikeemia/podagra.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Raske neerukahjustus (st kreatiniini kliirens <30 ml/min).
- Anuuria.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Losartaan
Angioödeem
Angioödeemi (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) anamneesiga patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt lõik 4.8).
Hüpotensioon ja vähenenud intravaskulaarne vedelikumaht
Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga ja/või naatriumivaegusega patsientidel (nt suurtes annustes diureetilise ravi, piiratud soolatarbimise, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu) võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti esimese annuse manustamise järgselt. Need seisundid tuleb korrigeerida enne Sartens plus 100/25 mg tablettide manustamist (vt lõigud 4.2 ja 4.3).
Elektrolüütide tasakaaluhäired
Neerukahjustuse korral on diabeediga ja diabeedita haigetel elektrolüütide tasakaaluhäirete esinemine tavaline ja need tuleb korrigeerida. Seetõttu tuleb hoolikalt jälgida kaaliumikontsentratsiooni seerumis ja kreatiniini kliirensit. Eriti hoolikas tuleb olla südamepuudulikkusega patsientidel ja neil, kellel kreatiniini kliirens on vahemikus 30...50 ml/min. Losartaani/hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumidega ning kaaliumi asendajate ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajatega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).
Maksafunktsiooni kahjustus
Farmakokineetiliste andmete alusel on tsirroosihaigetel losartaani kontsentratsioon plasmas märkimisväärselt suurenenud, mistõttu tuleks kerge kuni mõõduka maksakahjustusega haigete ravimisel Sartens plus 100/25 mg kasutada ettevaatusega. Puudub losartaanravi kasutamise kogemus raske maksakahjustuse korral. Seetõttu on raske maksakahjustusega patsientidele Sartens plus 100/25 mg manustamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).
Neerufunktsiooni kahjustus
Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tulemusena on tekkinud neerufunktsiooni häired, sh neerupuudulikkus (eriti patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub reniini-angiotensiinialdosterooni süsteemist, nt raskekujulise südamepuudulikkuse või eelnevalt olemas olnud neerufunktsiooni häirega patsiendid). Nagu ka teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite puhul, võib mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel suureneda uurea sisaldus veres ja kreatiniini sisaldus seerumis; need neerufunktsiooni muutused võivad olla ravi lõpetamise järgselt pöörduvad. Mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel tuleb losartaani kasutada ettevaatusega.
Neerusiirdamine
Hiljuti neerusiirdamise läbinud patsientide puhul kogemus puudub.
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt reniini-angiotensiinisüsteemi inhibeerivatele hüpertensioonivastastele ravimitele. Seetõttu ei ole Sartens plus 100/25 mg tablettide kasutamine soovitatav.
Koronaarhaigus ja aju veresoonkonna haigus
Nagu kõikide antihüpertensiivsete ravimite kasutamisel, võib liigne vererõhu langus südame isheemiatõve või aju veresoonkonna haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.
Südamepuudulikkus
Häirunud või normaalse neerutalitlusega südamepuudulikkusega patsientidel on nagu teistelgi reniiniangiotensiinisüsteemi kaudu toimivate ravimite manustamisel arteriaalse hüpotensiooni ja (sageli ägeda) neerupuudulikkuse tekkerisk.
Aordi-ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu ka teiste vasodilataatorite kasutamisel, tuleb eriti ettevaatlik olla aordi-ja mitraalklapi stenoosi ning obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.
Etnilised eripärad
Nagu angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite kasutamisel, on losartaan ja teised angiotensiini antagonistid mustanahalistel inimestel ilmselt väiksema tõhususega vererõhu langetajad kui mittemustanahalistel. Selle põhjuseks on ilmselt madala reniinitaseme suurem esinemissagedus mustanahaliste hüpertooniahaigete seas.
Rasedus Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AIIRA-ga. Kui just AIIRA-ravi jätkamine ei ole hädavajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia altarnatiivsele hüpertensioonivastasele ravile, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindlakstehtud ohutusprofiil. Kui rasedus on kindlaks tehtud, tuleb ravi AIIRAga koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Hüdroklorotiasiid
Hüpotensioon ja vedeliku/elektrolüütide tasakaalu häired
Nagu igasuguse antihüpertensiivse ravi korral, võib mõnedel patsientidel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Haigeid tuleb jälgida vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete kliiniliste nähtude tekke suhtes, sh vedelikumahu vähenemine, hüponatreemia, hüpokloreemiline alkaloos, hüpomagneseemia või hüpokaleemia, mis võivad ilmneda kõhulahtisuse või oksendamise korral. Nendel patsientidel tuleb perioodiliselt sobivate intervallide järel kontrollida elektrolüütide sisaldust seerumis. Tursetega patsientidel võib kuuma ilmaga tekkida lahjenduslik hüponatreemia.
Ainevahetus-ja endokriinsüsteemi häired
Tiasiidravi võib mõjutada glükoositaluvust. Vajadusel tuleb korrigeerida diabeediravimite, sh insuliini annust (vt lõik 4.5). Tiasiidravi ajal võib latentne diabeet manifesteeruda.
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning põhjustada kerget ja mööduvat seerumi kaltsiumisisalduse suurenemist. Märkimisväärne hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurimist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.
Tiasiidide manustamisega võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist.
Teatud patsientidel võivad tiasiidid soodustada hüperurikeemia ja/või podagra teket. Kuna losartaan vähendab kusihappesisaldust, siis losartaan kombinatsioonis hüdroklorotiasiidiga nõrgendab diureetikumi hüperurikeemilist toimet.
Maksakahjustus
Tiasiide tuleb ettevaatusega kasutada maksafunktsiooni häire või progresseeruva maksahaigusega patsientidel, kuna see võib põhjustada intrahepaatilist kolestaasi ja vähimadki vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäired võivad esile kutsuda maksakooma. Sartens plus 100/25 mg on raske maksakahjustusega patsientidele vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.2).
Muud
Tiasiidide kasutamisel võivad ülitundlikkusreaktsioonid tekkida nii haigetel, kellel on varem esinenud allergiat või bronhiaalastmat, kui ka neil, kellel varasem allergiaanamnees puudub. Tiasiidide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist.
Abiaine
Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire (vt lõik 6.1).
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Losartaan
Rifampitsiin ja flukonasool vähendavad aktiivse metaboliidi sisaldust. Nende koostoimete kliinilisi tagajärgi ei ole hinnatud.
Nagu ka teiste ravimite puhul, mis blokeerivad angiotensiin II või selle toimeid, võib samaaegsel kaaliumi säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, triamtereen, amiloriid), kaaliumi asendajate ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate manustamisel suureneda kaaliumisisaldus seerumis. Nende ravimite samaaegne kasutamine ei ole soovitav.
Nagu ka teiste naatriumi eritumist mõjutavate ravimite puhul, võib väheneda liitiumi eritumine. Seetõttu tuleb liitiumisoolade samaaegsel manustamisel angiotensiini II retseptori antagonistidega hoolikalt jälgida seerumi liitumitaset.
Angiotensiin II antagonistide manustamisel koos mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (sh selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustes) ja mitteselektiivsete mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA) võib väheneda antihüpertensiivne toime. Samaaegne angiotensiin II antagonistide või diureetikumide ja MSPVA manustamine võib neerutalitluse häirumise riski suurendada, sealhulgas on võimalik ka ägeda neerupuudulikkuse teke ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemine eriti eelnevalt halvenenud neerutalitlusega patsientidel. Sellise kombinatsiooni manustamisel tuleb olla ettevaatlik, eriti eakate puhul. Patsiendid peavad olema hästi hüdreeritud ja nende neerufunktsiooni tuleb jälgida nii sellise kombinatsiooniga ravi alustamisel kui ka regulaarselt ravimite kasutamise ajal.
Olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsientidel võib mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegne manustamine viia neerufunktsiooni edasise halvenemiseni. Nimetatud neerufunktsiooni muutused on tavaliselt ravi lõpetamise järgselt pöörduvad.
Teised hüpotensiooni põhjustavad ained, nt tritsüklilised antidepressandid, antipsühhootikumid, baklofeen, amifostiin: nende ravimitega koosmanustamine, mis alandavad vererõhku kas põhi- või kõrvaltoimena, võib suurendada hüpotensiooni tekkeriski.
Hüdroklorotiasiid
Järgmiste ravimite manustamisel koos tiasiididega võib esineda koostoimeid:
Alkohol, barbituraadid, narkootilised preparaadid või antidepressandid
Ortostaatiline hüpotensioon võib tugevneda.
Diabeediravimid (suukaudsed preparaadid ja insuliin)
Ravi tiasiidiga võib mõjutada glükoositaluvust. Võib tekkida diabeediravimi annuse korrigeerimise vajadus. Metformiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest võimalik hüdroklorotiasiidi kasutamisega seotud funktsionaalse neerupuudulikkuse teke võib tekitada laktatsidoosi.
Teised antihüpertensiivsed ravimid
Aditiivne toime.
Kolestüramiin ja kolestipoolvaigud
Hüdroklorotiasiidi imendumine väheneb ioonvahetusvaikude juuresolekul. Kolestüramiini ja kolestipoolvaikude ühekordsed annused seovad hüdroklorotiasiidi ja vähendavad selle imendumist seedetraktist vastavalt kuni 85% ja 43%.
Kortikosteroidid, AKTH
Suureneb elektrolüütide eritumine, eriti hüpokaleemia.
Pressoorsed amiinid (nt adrenaliin)
Võimalik on pressoorsete amiinide toime nõrgenemine, mis siiski ei takista nende kasutamist.
Mitte-depolariseerivad lihasrelaksandid (nt tubokurariin)
Võib tugevneda lihasrelaksantide toime.
Liitium
Diureetikumid vähendavad liitiumi eritumist neerude kaudu ja suurendavad liitiumi võimalikku toksilist toimet; samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.
Podagra raviks kasutatavad preparaadid (probenetsiid, sulfiinpürasoon, allopurinool)
Urikosuuriliste preparaatide annuse kohandamine võib olla vajalik, sest hüdroklorotiasiid võib suurendada seerumi kusihappesisaldust. Vajalik võib olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine. Tiasiidi samaaegne manustamine võib suurendada allopurinooli ülitundlikkusereaktsioonide esinemissagedust.
Antikolinergilised preparaadid (nt atropiin, biperideen)
Tiasiidi-tüüpi diureetikumide biosaadavus suureneb seedetrakti motoorika vähenemise ja mao tühjenemise aeglustumise tõttu.
Tsütotoksilised preparaadid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste preparaatide eritumist neerude kaudu ja võimendada nende müoelosupressiivset mõju.
Salitsülaadid
Suurte salitsülaadiannuste kasutamisel võib hüdroklorotiasiid võimendada salitsülaatide toksilist toimet kesknärvisüsteemile.
Metüüldopa
Hüdroklorotiasiidide ja metüüldopa samaaegsel kasutamisel on esinenud hemolüütlise aneemia üksikjuhte.
Tsüklosporiin
Tsüklosporiini samaaegne kasutamine võib suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi tüsistuste riski.
Digitaalise glükosiidid
Tiasiididest põhjustatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võivad soodustada digitaalisest põhjustatud südamerütmihäirete teket.
Ravimid, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse muutused
Seerumi kaaliumisisalduse ja EKG korrapärane jälgimine on soovitatav juhul, kui losartaani/hüdroklorotiasiidi manustatakse samal ajal ravimitega, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse muutused (nt digitaalise glükosiidid ja arütmiavastased ravimid) ja järgnevalt loetletud ravimid (sh osad arütmiavastased ravimid), mille manustamisele võib järgneda torsades de pointes (ventrikulaarane tahhükardia) ning mille manustamisel hüpokaleemia on torsades de pointes’i (ventrikulaarse tahhükardia) teket soodustav tegur:
- Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);
- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);
- mõned psühhoosivastased ravimid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin), tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool);
- muud (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin i.v., halofantriin, misolastiin, pentamidiin, terfenadiin, vinkamiin i.v.).
Kaltsiumisoolad
Kaltsiumi eritumise vähendamise tõttu võivad tiasiiddiureetikumid põhjustada seerumi kaltsiumitaseme tõusu. Kaltsiumiasendajate kasutamise vajadusel tuleb jälgida vere kaltsiumisisaldust ja kohandada kaltsiumi annust selle järgi.
Ravimi toime laboratoorsetele analüüsidele
Kuna tiasiidid mõjutavad kaltsiumi ainevahetust, võivad nad muuta kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringu tulemusi (vt lõik 4.4).
Karbamasepiin
Sümptomaatilise hüponatreemia oht. Vajalik kliiniline ja bioloogiline jälgimine.
Joodi sisaldavad kontrastained
Diureetikumidest põhjustatud dehüdratsiooni tekkel on suurenenud ägeda neerupuudulikkuse tekkerisk, eriti suuri joodiannuseid sisaldavate preparaatide kasutamisel. Enne manustamist on vajalik patsientide rehüdreerimine.
Amfoteritsiin B (parenteraalne), kortikosteroidid, AKTH või stimuleerivad lahtistid
Hüdroklorotiasiid võib intensiivistada elektrolüütide tasakaaluhäireid, eriti hüpokaleemiat.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus Tulenevalt kombinatsioonravimi üksikute komponentide toimest, ei ole raseduse esimesel trimestril Sartens plus 100/25 mg kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Raseduse teisel ja kolmandal trimestril on Sartens plus 100/25 mg kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4). AIIRA kasutamine raseduse esimeses trimestris ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AIIRA kasutamine on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestris (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed ei tõenda AKE inhibiitorite teratogeensust kasutatuna raseduse esimesel trimestril, kuigi ei ole välistatud riski vähene suurenemine. Angiotensiin II retseptori inhibiitorite (AIIRA
d) kohta puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed, sarnane risk võib kehtida sama klassi
ravimitele. Juhul kui ravi ARB-dega on vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia
alternatiivsele, raseduse ajal ohutule, antihüpertensiivsele ravile. Pärast raseduse kindlaks tegemist tuleb
ravi AIIRA-ga koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga.
Teadaolevalt põhjustab ravi AIIRA-ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril lootetoksilisust
(neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja neonataalset toksilisust
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
Kui ravi AIIRA-ga on toimunud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav neerutalitluse ja kolju
ultraheliuuring.
Imikuid, kelle emad on kasutanud raseduse ajal AIIRA-d, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
ka lõigud 4.3 ja 4.4).
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal, eriti esimeses trimestris, on andmed piiratud.
Loomkatsed ei ole piisavad.
Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Teises ja kolmandas trimestris kasutatuna võib hüdroklorotiasiid
tulenevalt farmakoloogilisest toimemehhanismist, häirida loote-platsenta perfusiooni ning kutsuda esile
loote ja vastsündinu ikterust, elektrolüütide tasakaaluhäiret ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegse turse, rasedusaegse hüpertensiooni või pre-eklampsia
korral, kuna on oht vereplasma mahu vähenemiseks ja platsenta hüpoperfusiooniks, kasulik toime haiguse
kulule puudub.
Essentsiaalse hüpertensiooniga rasedatel naistel ei tohi hüdroklorotiasiidi kasutada, välja arvatud harvadel
juhtudel kui muu ravi ei ole võimalik.
Imetamine
Puudub info Sartens Plus 100/25 mg kasutamise kohta imetamise ajal, seetõttu ei ole Sartens Plus
100/25 mg kasutamine soovitatav ning imetamise ajal tuleks eelistada tõestatud ohutusprofiiliga
alternatiivset ravi, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamise puhul.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Siiski tuleb auto juhtimisel ja masinaid käsitsedes meeles pidada, et antihüpertensiivse raviga võib aeg-ajalt esineda pearinglust või uimasust, eriti ravi alustamisel või annuse suurendamisel.
4.8 Kõrvaltoimed
Järgmised kõrvaltoimed on klassifitseeritud organsüsteemi klasside ja esinemissageduse kaupa järgneva klassifikatsiooni kohaselt: Väga sage: ≥ 1/10 Sage: ≥ 1/100, < 1/10 Aeg-ajalt: ≥ 1/1000, ≤ 1/100 Harv: ≥ 1/10000, ≤ 1/1000 Väga harv: ≤ 1/10000 Teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.
Kliinilistes uuringutes losartaani kaaliumisoola ja hüdroklorotiasiidiga ei leitud nende ainete kombinatsioonile omaseid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed piirduvad nendega, mis ilmnesid eelnevalt losartaani kaaliumisoola ja/või hüdroklorotiasiidiga.
Essentsiaalse hüpertensiooni kontrollitud kliinilistes uuringutes oli pearinglus ainus selle ainega seotud kõrvaltoime, mille esinemissagedus patsientidel, keda raviti losartaani ja hüdroklorotiasiidiga võrreldes platseeboga oli 1% või enama võrra suurem.
Lisaks nendele toimetele on ravimil turustamisjärgselt kirjeldatud veel järgmisi kõrvaltoimeid:
Maksa ja sapiteede häired
Harv: hepatiit.
Uuringud
Harv: hüperkaleemia, ALT aktiivsuse tõus.
Täiendavad kõrvaltoimed, mida on nähtud eraldi üksikkomponentidel ning mis võivad olla potentsiaalsed kõrvaltoimed losartaankaaliumi/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kasutamisel, on järgmised:
Losartaan
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia, Henoch-Schönlein’i purpur, ekhümoos, hemolüüs.
Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktilised reaktsioonid, angioödeem, urtikaaria.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: anoreksia, podagra.
Psühhiaatrilised häired
Sage: unetus.
Aeg-ajalt: ärevus, ärevushäire, paanikahäire, segasus, depressioon, ebanormaalsed unenäod, unehäired,
unisus, mälu halvenemine.
Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus.
Aeg-ajalt: närvilisus, paresteesiad, perifeerne neuropaatia, treemor, migreen, minestus.
Silma kahjustused
Aeg-ajalt: hägune nägemine, põletus/kõrvetustunne silmas, konjuktiviit, nägemisteravuse langus.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: vertiigo, tinnitus.
Südame häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, rinnakuvalu, stenokardia, II astme AV-blokaad, tserebrovaskulaarsed häired, müokardiinfarkt, südamepekslemine, südame rütmihäired (kodade virvendus, siinusbradükardia, tahhükardia, ventrikulaarne tahhükardia, vatsakeste virvendus).
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: vaskuliit.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninakinnisus, sinusiit, siinuste häired.
Aeg-ajalt: ebamugavustunne neelus, farüngiit, larüngiit, hingeldus, bronhiit, ninaverejooks, riniit,
hingamisteede ahenemine.
Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu, iiveldus, kõhulahtisus, seedehäire.
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, hambavalu, suukuivus, kõhupuhitus, gastriit, oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata: maksafunktsiooni häired.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: alopeetsia, dermatiit, nahakuivus, erüteem, punetus, valgustundlikkus, sügelus, lööve, urtikaaria, higistamine.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskramp, seljavalu, jalavalu, lihasvalu.
Aeg-ajalt: valu käes, liigeseturse, põlvevalu, luu-lihase valu, õlavalu, jäikus, liigesevalu, artriit, puusavalu,
fibromüalgia, lihasnõrkus.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: noktuuria, sage urineerimine, kuseteede infektsioonid.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: libiido langus, impotentsus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia, väsimus, valu rinnus. Aeg-ajalt: näoturse, palavik.
Uuringud
Sage: hüperkaleemia, kerge hematokriti- ja hemoglobiinitaseme langus.
Aeg-ajalt: kerge uurea- ja kreatiniinitaseme tõus seerumis.
Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse ja bilirubiini taseme tõus.
Hüdroklorotiasiid
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, leukopeenia, purpur, trombotsütopeenia.
Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktilised reaktsioonid.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: anoreksia, hüperglükeemia, hüperurikeemia, hüpokaleemia, hüponatreemia.
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: unetus.
Närvisüsteemi häired
Sage: tsefalalgia.
Silma kahjustused
Aeg-ajalt: mööduv nägemise hägustumine, ksantopsia.
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: nekrotiseeriv angiit (vaskuliit, naha vaskuliit).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: respiratoorne distress, sh pneumoniit ja kopsuturse.
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: süljenäärmepõletik, spasmid, mao ärritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus.
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt: ikterus (intrahepaatiline kolestaas), pankreatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: valgustundlikkus, urtikaaria, toksiline epidermaalne nekrolüüs.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: lihaskrambid.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: glükosuuria, interstitsiaalne nefriit, neerude funktsiooni häire, neerupuudulikkus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: palavik, pearinglus.
4.9 Üleannustamine
Sartens plus 100/25 mg üleannustamise ravi kohta spetsiifilised andmed puuduvad. Ravi on
sümptomaatiline ja toetav. Ravi Sartens plus 100/25 mg tuleb lõpetada ning patsienti hoolikalt jälgida. Kui
ravim võeti sisse hiljuti, soovitatakse esile kutsuda oksendamine; samuti tuleb korrigeerida elektrolüütide
tasakaaluhäired ning ravida ettenähtud viisil dehüdratsiooni, maksakoomat ja hüpotensiooni.
Losartaan
Üleannustamise kohta inimestel on piiratud andmed. Kõige tõenäolisemad kõrvaltoimed on hüpotensioon
ja tahhükardia, võib esineda parasümpaatilisest (vagaalsest) stimulatsioonist põhjustatud bradükardia.
Hüpotensiooni tekkel tuleb rakendada toetavat ravi.
Losartaan ja tema aktiivne metaboliit ei ole hemodialüüsil eemaldatavad.
Hüdroklorotiasiid
Sagedamini esinevad sümptomid on põhjustatud elektrolüütide väljaviimisest (hüpokaleemia,
hüpokloreemia, hüponatreemia) ja liigsest diureesist tingitud organismi dehüdratsioonist. Kui haigele on
manustatud ka südameglükosiide, võib hüpokaleemia süvendada südame rütmihäireid.
Ei ole teada, mil määral on hüdroklorotiasiid eemaldatav hemodialüüsi teel.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid. ATC-kood: C09DA01
Losartaan-hüdroklorotiasiid Sartens plus 100/25 mg komponentidel on tõendatud aditiivne toime vererõhu langusele, langetades koos vererõhku suuremal määral kui kumbki komponent eraldi. See nähtus on arvatavalt mõlema komponendi hea toimimise tulemus. Lisaks sellele tõstab hüdroklorotiasiid diureetilise toime tulemusena plasma reniini aktiivsust, suurendab aldosterooni sekretsiooni, vähendab kaaliumi taset seerumis ning suurendab angiotensiin II taset. Losartaani manustamine blokeerib kõik füsioloogiliselt olulised angiotensiin II toimed ning aldosterooni pärssimise kaudu võib vähendada diureetikumiga seotud kaaliumi kadu.
Losartaanil on näidatud kerget ja mööduvat urikosuurilist toimet. On näidatud, et hüdroklorotiasiid põhjustab tagasihoidlikku kusihappe taseme suurenemist; losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsioon kaldub vähendama diureetikumist tingitud hüperurikeemiat.
Sartens plus 100/25 mg antihüpertensiivne toime püsib 24 tundi. Vähemalt aasta kestnud kliinilistes uuringutes püsis vererõhku langetav toime ravi jätkamisel. Sartens plus 100/25 mg manustamisel ei olnud vaatamata olulisele vererõhu langusele kliiniliselt olulist toimet südame löögisagedusele. Kliinilistes uuringutes langes 12 nädalat kestnud losartaan 50 mg/hüdroklorotiasiid 12,5 mg ravi järgselt minimaalne istuvas asendis mõõdetud diastoolne vererõhk keskmiselt kuni 13,2 mmHg. Saretns plus 100/25 mg on tõhus vererõhu langetaja meestel ja naistel, mustanahalistel ja mittemustanahalistel, noorematel (<65-aastased) ja eakatel (≥65-aastased) patsientidel ning tõhus kõikides hüpertensiooni staadiumides.
Losartaan Losartaan on sünteetiline suukaudselt manustatav angiotensiin II retseptorite (tüüp AT1) antagonist. Tugev vasokonstriktor angiotensiin II on reniini-angiotensiini süsteemi tähtsaim aktiivne hormoon, millel on oluline osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II seondub kudedes (veresoonte silelihastes, neerupealistes, neerudes ja südames) leiduvate AT1-retseptoritega ja kutsub esile olulisi bioloogilisi toimeid, kaasa arvatud vasokonstriktsiooni ja aldosterooni vabanemist. Samuti stimuleerib angiotensiin II silelihasrakkude proliferatsiooni. Losartaan blokeerib selektiivselt AT1-retseptorid. In vivo ja in vitro blokeerivad nii losartaan kui losartaani farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit karboksüülhape (E-3174) kõik angiotensiin II füsioloogiliselt olulised toimed, hoolimata nende päritolust või sünteesimise teest.
Losartaanil ei ole agonistlikku toimet ning ta ei blokeeri teiste hormoonide retseptoreid ega ioonkanaleid, mis on olulised kardiovaskulaarses regulatsioonis. Peale selle ei inhibeeri losartaan AKE’t (kininaas II), ensüümi, mis lagundab bradükiniini. Seega ei tugevne bradükiniini poolt vahendatud soovimatud toimed.
Negatiivse tagasisidemehhanismi tõttu suureneb losartaani manustamise ajal reniini aktiivsus plasmas. Reniini aktiivsuse tõus põhjustab angiotensiin II hulga suurenemist plasmas. Kuid isegi see ei mõjuta losartaani antihüpertensiivset toimet ja plasma aldosterooni supressiooni; angiotensiin II retseptorite efektiivne blokaad säilib. Pärast losartaani ärajätmist vähenesid reniini aktiivsus plasmas ja angiotensiin II väärtused kolme päeva jooksul algväärtusteni.
Nii losartaanil kui tema aktiivsel põhimetaboliidil on palju suurem afiinsus AT1-kui AT2-retseptorite suhtes. Aktiivsel metaboliidil on losartaanist 10...40 korda suurem aktiivsus kehakaalu alusel.
Köha esinemissageduse hindamiseks tehtud uuringus, kus võrreldi losartaani kasutavaid patsiente AKE inhibiitoreid kasutavate patsientidega, oli köha esinemissagedus losartaani ja hüdroklorotiasiidiga ravitud patsientidel sarnane ning oluliselt väiksem kui AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel. Lisaks saadi 16 topeltpimeda kliinilise uuringu (kokku kaasatud 4131 patsienti) koondanalüüsil teatatud köha esinemissageduseks losartaanirühmas 3,1%, mis oli võrdne esinemissagedusega platseeborühmas (2,6%) või hüdroklorotiasiidirühmas (4,1%), samas oli esinemissagedus AKE inhibiitorite kasutamisel 8,8%.
Mittediabeetikutest hüpertensiivsetel proteinuuriaga patsientidel vähendab losartaankaalium märkimisväärselt proteinuuriat, albumiini ja IgG eritumist. Losartaan säilitab glomerulaarfiltratsiooni kiiruse ja vähendab filtratsioonifraktsiooni. Losartaan vähendab üldiselt seerumi kusihappe sisaldust (tavaliselt <0,4 mg/dl), mis püsib ravimi pikaajalisel kasutamisel.
Losartaan ei mõjuta vegetatiivseid reflekse ega plasma noradrenaliinisisaldust pikemaajalisel kasutamisel. Vasaku vatsakese puudulikkusega haigetel andsid losartaani 25 mg ja 50 mg annused positiivse hemodünaamilise ja neurohormonaalse efekti, mida iseloomustab südameindeksi suurenemine ja kopsuarteri kiilurõhu, süsteemse vaskulaarse resistentsuse, keskmise süsteemse arteriaalse rõhu ja südame löögisageduse vähenemine ning aldosterooni ja noradrenaliini tsirkuleeriva taseme alanemine. Hüpotensiooni teke oli nendel südamepuudulikkusega haigetel annusega seotud.
Hüpertensiooni uuringud Kontrollitud kliinilistes uuringutes tekitas kerge kuni mõõduka essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel losartaankaaliumi päevane annus, manustatuna üks kord päevas, statistiliselt märkimisväärseid süstoolse ja diastoolse vererõhu langusi. Mõõtes vererõhku 24 tundi ja 5…6 tundi pärast ravimi manustamist, ei esine suuri vererõhu väärtuste kõikumisi 24 tunni jooksul. Antihüpertensiivne toime oli sarnane loomulikule ööpäevasele rütmile. Vererõhu langus vahetult enne uut annust oli 70…80% võrreldes antihüpertensiivse toime maksimumiga mõõdetuna 5…6 tundi pärast annust. Losartaanravi katkestamine hüpertensiivsetel patsientidel ei põhjustanud järsku tagasilöögi efekti. Vaatamata vererõhku langetavale toimele ei ole losartaanil kliiniliselt mõju südame löögisagedusele. Losartaani toime on võrdselt efektiivne nii nais- kui meespatsientidele, nii noorematele (vanus <65 a) kui vanematele hüpertooniahaigetele.
LIFE-uuring LIFE (The Losartan Intervention For Endpoint reduction in hypertension) uuring oli randomiseeritud, kontrollitud kolmekordne pimeuuring, millest võttis osa 9193 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55…80 eluaastat, osalejatel oli EKG uuringul kindlaks tehtud vasaku vatsakese hüpertroofia. Patsiendid said uuringus 50 mg losartaani üks kord ööpäevas või 50 mg atenolooli üks kord ööpäevas. Kui eesmärgiks seatud vererõhku (<140/90 mmHg) ei õnnestunud saavutada, siis lisati kõigepealt hüdroklorotiasiidi (12,5 mg) ja edasise vajaduse korral võis tõsta losartaani või atenolooli annust 100 mg-ni üks kord ööpäevas. Vajadusel võis eesmärgiks seatud vererõhuväärtuse saavutamiseks lisada raviskeemi ka teisi vererõhuravimeid, kuid mitte AKE-inhibiitoreid, angiotensiin II antagoniste ega beeta-blokaatoreid. Keskmine jälgimise aeg oli 4,8 aastat. Uuringu esmaseks eesmärgiks oli südame-veresoonkonna haigustesse suremuse ja haigestumuse võrdlemine, milleks kasutati südame-veresoonkonna haigustega seotud surmajuhtude, insultide ja müokardiinfarktide kombineeritud esinemissageduse langust. Mõlemas ravigrupis langes vererõhk oluliselt samadele tasemetele ja eesmärgiks olnud vererõhuväärtused saavutati patsientidel sarnases proportsioonis. Tulemuste põhjal langetas losartaan riski 13% (p=0,021; 95% usaldusväärsuse vahemik 0,77…0,98) võrreldes atenolooliga. Põhiliselt oli see saavutatud insuldi esinemissageduse langusega. Losartaaniga ravimisel vähenes insuldi tekkerisk 25% võrreldes atenolooliga (p=0,001; 95% usaldusväärsuse vahemik 0,63…0,89). Südame-veresoonkonna haigustest tingitud surmajuhtude ja müokardiinfarktide esinemine ei erinenud märkimisväärselt ravigruppide vahel.
Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiid on tiasiidide rühma kuuluv diureetikum. Tiasiidide antihüpertensiivse toime mehhanism on teadmata. Ta mõjutab neerutuubulite elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme, suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi ekskretsiooni ligikaudu võrdses koguses. Hüdroklorotiasiidi otsesel toimel väheneb plasma maht, tõuseb reniini aktiivsus plasmas, suureneb aldosterooni sekretsioon, millega kaasub naatriumi ja bikarbonaadi suurenenud kadu uuriniga ning kaaliumi vähenemine seerumis. Angiotensiin II vahendab reniini ja aldosterooni vahelist toimet ja seetõttu tiasiid-tüüpi diureetikumide koosmanustamist angiotensiin II retseptori antagonistiga võib seostada kaaliumi kaoga.
Suukaudse manustamise järgselt algab diurees 2 tunni jooksul, saavutab maksimumi 4 tunni pärast ning kestab ligikaudu 6…12 tundi; antihüpertensiivne toime kestab kuni 24 tundi.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Losartaan
Pärast suukaudset manustamist imendub losartaan hästi ja läbib esmase maksapassaaži, mille käigus moodustuvad aktiivne metaboliit karboksüülhape ja teised inaktiivsed metaboliidid. Losartaani tablettide süsteemne biosaadavus on ligikaudu 33%. Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub vastavalt 1 ja 3…4 tunni pärast. Ravimi manustamisel koos standardeinega puudus toidul kliiniliselt oluline mõju losartaani plasmakontsentratsioonile.
Jaotumine
Losartaan
Nii losartaan kui tema aktiivne metaboliit seonduvad ≥99% ulatuses plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. Losartaani jaotusruumala on 34 liitrit. Uuringud rottidega on näidanud, et losartaan läbib hematoentsefaalbarjääri halvasti või üldse mitte.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri, kuid mitte hematoentsefaalbarjääri ning eritub rinnapiima.
Biotransformatsioon
Losartaan
Ligikaudu 14% intravenoosselt või suu kaudu manustatud losartaanist muudetakse aktiivseks metaboliidiks. Suukaudse ja intravenoosse C-ga märgistatud losartaankaaliumi manustamise järgselt leiti tsirkuleeriva plasma radioaktiivsus peamiselt losartaanil ja tema aktiivsel metaboliidil. Ligikaudu ühel protsendil uuritavatest toimus losartaani minimaalne konversioon aktiivseks metaboliidiks.
Lisaks aktiivsele metaboliidile moodustuvad ka inaktiivsed metaboliidid, sh kaks põhimetaboliiti, mis tekivad butüüli kõrvalahela hüdroksüülimisel, ja vähemoluline metaboliit, N-2 tetrasoolglükuroniid.
Eritumine
Losartaan
Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi plasma kliirens on vastavalt 600 ml/min ja 50 ml/min. Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi renaalne kliirens on vastavalt 74 ml/min ja 26 ml/min. Suukaudsel manustamisel eritub uriiniga muutumatul kujul ligikaudu 4% ja aktiivse metaboliidina 6% annusest. Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi farmakokineetika on lineaarne kuni 200 mg losartaankaaliumi suukaudse annusega. Pärast suu kaudu manustamist väheneb losartaani ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas polüeksponentsiaalselt; terminaalne poolväärtusaeg on vastavalt 2 tundi ja 6…9 tundi. 100 mg manustamisel üks kord päevas ei kumuleeru losartaan ega tema aktiivne metaboliit plasmas märkimisväärselt.
14
Losartaan ja tema metaboliidid erituvad sapi ja uriiniga. Pärast C-ga märgistatud losartaani suukaudset manustamist on ligikaudu 35% radioaktiivsust määratav uriinis ja 58% roojas.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu. Plasmakontsentratsiooni jälgimisel vähemalt 24 tunni jooksul täheldati plasma poolväärtusaja kõikumist 5,6 ja 14,8 tunni vahel. Vähemalt 61% suukaudsest annusest eritub muutumatul kujul 24 tunni jooksul.
Patsientide erirühmad
Losartaan-hüdroklorotiasiid
Losartaani ja tema aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsioonid ning hüdroklorotiasiidi imendumine ei erine oluliselt noorematel ja eakatel hüpertensiooniga patsientidel.
Losartaan
Kerge kuni mõõduka alkohoolse maksatsirroosiga haigetele losartaani suu kaudu manustamisel oli
losartaani ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas vastavalt 5 ja 1,7 korda kõrgem kui
vabatahtlikel noortel meestel.
Losartaan ja tema aktiivne metaboliit ei ole hemodialüüsi abil organismist eemaldatavad.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse konventsionaalsetel uuringutel põhinevad prekliinilised andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni toksilist potentsiaali hinnati rottidel ja koertel suukaudsete korduvannuste manustamise toksilisuse uuringutes kestusega kuni 6 kuud, uuringutes täheldatud muutused olid seotud kasutatud kombinatsioonist ainult losartaaniga. Losartaani ja hüdroklorotiasiid kombinatsiooni manustamine põhjustas punaste vererakkude vähenemist (erütrotsüüdid, hemoglobin, hematokrit), seerumi uurea-N tõusu, südame kaalu alanemist (histoloogilise korrelatsioonita) ja seedetrakti muutusi (limaskesta kahjustused, haavandid, erosioonid, hemorraagiad). Puuduvad tõendid teratogeense toime kohta losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi saanud küülikutel või rottidel. Fetotoksilisust rottidel, mida tõestas kerge liigsete roiete esinemise suurenemine F1 põlvkonnas leiti siis, kui emaseid rotte oli ravitud enne tiinust ja kogu tiinuse ajal. Nagu uuringutes ainult losartaaniga, leiti tiinetele rottidele losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustamisel hilise tiinuse ja/või imetamise ajal ebasoodsaid toimeid lootele ja vastsündinule, sh toksilisi toimeid neerudele ja lootesurma.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Üks tablett sisaldab järgmisi abiaineid: Laktoosmonohüdraat Mikrokristalne tselluloos Maisitärklis Magneesiumstearaat Hüdroksüpropüültselluloos Hüpromelloos Titaandioksiid (E171) Kinoliinkollane (E104) Kollane raudoksiid (E172) Must raudoksiid (E172)
Sartens plus 100/25 mg sisaldab 8,48 mg (0,126 mEq) kaaliumi.
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
HDPE pudel: 3 aastat Alu/alu blister: 3 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Plastikpudel (HDPE) või blisterpakend (alumiiniumblistrid)
Blister Pakendi suurused: 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56, 98, 100 tabletti Haiglapakend 280 (10 x 28) tabletti
Plastikpudel Pakendi suurused: 30, 50, 100 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
G.L. Pharma Ges.m.b.H. Schlossplatz 1 8502 Lannach Austria
8. MÜÜGILOA NUMBER
567007
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
14.12.2007
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud mais 2010