Simulect - Simulect toote info LISA I
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Simulect 20 mg pulber ja lahusti süste- või infusioonilahuse valmistamiseks
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks viaal sisaldab 20 mg basiliksimabi*.
Valmislahuse 1 ml sisaldab 4 mg basiliksimabi.
* hiire müeloomi rakutüvest rekombinant-DNA-tehnoloogiaga toodetud interleukiin-2 retseptori -
ahela vastu suunatud rekombinantne närilise/inimese kimäärne monoklonaalne antikeha.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Pulber ja lahusti süste- või infusioonilahuse valmistamiseks
Valge pulber
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Simulect on näidustatud ägeda äratõukereaktsiooni profülaktikaks täiskasvanutel ja lastel
(1-17 eluaastat) de novo allogeense neerutransplantatsiooni korral (vt lõik 4.2). Simulect’i kasutatakse
koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega immunosupressiooniks patsientidel, kellel
reaktiivseid antikehi on vähem kui 80% või lisaks kolmest ravimist koosnevale immunosupressiivse
säilitusravi skeemile, mis koosneb tsüklosporiini mikroemulsioonist, kortikosteroididest ja
asatiopriinist või mükofenolaatmofetiilist.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Simulect’i tohib patsiendile määrata organtransplantatsiooni järgse immunosupressiivse ravi
kogemustega arst. Simulect’i tohib manustada ainult kvalifitseeritud meditsiinitöötajate järelevalve all.
Simulect’i ei tohi manustada enne, kui on täiesti kindel, et patsiendile siirdatakse organ ja ta hakkab
saama immunosupressiivset ravi.
Simulect’i kasutatakse ainult koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega või lisaks
kolmest ravimist koosnevale immunosupressiivse säilitusravi režiimile, mis koosneb tsüklosporiini
mikroemulsioonist, kortikosteroididest ja kas asatiopriinist või mükofenolaatmofetiilist.
Annustamine
Täiskasvanud
Standardne koguannus on 40 mg, mis manustatakse kahe 20 mg annusena.
Esimene 20 mg annus tuleb manustada 2 tunni jooksul enne transplantatsiooni. Teine 20 mg annus
tuleb manustada 4 päeva pärast transplantatsiooni. Teise annuse manustamisega tuleb viivitada, juhul
kui tekib tõsine ülitundlikkusreaktsioon Simulect’ile või operatsioonijärgsed komplikatsioonid, nt
siirdatud organi äratõukereaktsioon (vt lõik 4.4).
Lapsed ja noorukid (1...17 aastased)
Lastele kehakaaluga alla 35 kg on soovitatav koguannus 20 mg, mis manustatakse kahe osana – kaks
korda 10 mg. Lastele kehakaaluga 35 kg ja enam on soovitatav koguannus sama mis täiskasvanutel, s.t
40 mg, mis manustatakse kahe osana – kaks korda 20 mg.
Esimene annus tuleb manustada 2 tunni jooksul enne transplantatsiooni. Teine annus tuleb manustada
4 päeva pärast transplantatsiooni. Teise annuse manustamisega tuleb viivitada, juhul kui tekib tõsine
ülitundlikkusreaktsioon Simulect’ile või operatsioonijärgsed komplikatsioonid, nt siirdatud organi
äratõukereaktsioon (vt lõik 4.4).
Eakad patsiendid (≥65-aastased)
Simulect’i kasutamise kohta eakatel patsientidel on vähe andmeid, kuid puuduvad tõendid selle kohta,
et eakad patsiendid vajaksid noorematest täiskasvanutest erinevaid annuseid.
Manustamisviis
Lahustatud Simulect’i võib manustada kas boolussüstina veeni või intravenoosse infusioonina
20...30 minuti jooksul.
Info lahustamise kohta vt lõik 6.6.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
Rasedus ja imetamine (vt. lõik 4.6).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Simulect’i tohib manustada vaid meditsiiniasutuses, kus töötab kvalifitseeritud personal ning mis on
varustatud adekvaatsete laboriseadmetega ja vältimatu abi vahenditega, sealhulgas tõsiste
ülitundlikkusreaktsioonide raviks kasutatavate preparaatidega.
Immunosupressiivsed raviskeemid erinevate ravimite kombinatsioonidega suurendavad
vastuvõtlikkust infektsioonidele, kaasa arvatud oportunistlikud ja surmavad infektsioonid ja sepsis.
Risk suureneb koos immunosupressiooni tugevusega.
Simulect’i ei tohi manustada enne, kui on täiesti kindel, et patsiendile siirdatakse organ ja ta hakkab
saama immunosupressiivset ravi.
Ülitundlikkus
Tõsiseid ägedaid (tekivad kuni 24 tunni jooksul pärast manustamist) ülitundlikkusreaktsioone on
täheldatud nii Simulect’i esmakordsel kui ka korduval manustamisel. Nende hulka kuuluvad
anafülaktoidset tüüpi reaktsioonid (näiteks nõgeslööve, sügelus, aevastamine, hüpotensioon,
tahhükardia, düspnoe, bronhospasm, kopsuturse ja hingamispuudulikkus) ja neid on Simulect’i saanud
patsientidel täheldatud suhteliselt harva (< 1/1000 patsiendist). Tõsise ülitundlikkusreaktsiooni korral
tuleb Simulect’i kasutamine koheselt lõpetada ning mitte määrata järgnevaid annuseid. Ettevaatus on
vajalik ka nende juba varasemalt Simulect-ravi saanud patsientide korral, kellele määratakse järgnev
ravi selle ravimiga. Ülitundlikkusreaktsioonide tekke riski suurenemise kohta patsientide alagrupil on
kogunenud tõendeid. Need on patsiendid, kellel Simulect’i esialgse manustamise järgselt on kaasnev
immunosupressiivne ravi lõpetatud enneaegselt näiteks kas organsiirdamise tühistamise või siirdatud
organi kaotuse tõttu. Ägedaid ülitundlikkusreaktsioone on täheldatud Simulect’i taaskasutamisel
järgnevate organsiirdamiste ajal.
Kombinatsioonis basiliksimabi sisaldava kui ka ilma selleta immunosupressiivset ravi saavatel
transplantatsiooni patsientidel on suurem risk lümfoproliferatiivsete häirete (nt lümfoom) ja
oportunistlike infektsioonide (nt tsütomegaloviirus, CMV) tekkeks. Kahe viieaastase kestusega jätku4
uuringu koondanalüüsil ei leitud erinevusi nii basiliksimabi sisaldavate kui ka ilma selleta
kombinatsioonide kasutamise vahel pahaloomuliste kasvajate ja lümfoproliferatiivsete häirete
esinemissageduse osas (vt lõik 4.8).
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kuna basiliksimab on immunoglobuliin, ei ole metaboolsed ravimitevahelised koostoimed
tõenäolised.
Lisaks tsüklosporiini mikroemulsioonile, steroididele, asatiopriinile ja mükofenolaatmofetiilile on
kliinilistes uuringutes samaaegselt Simulect’iga manustatud ka teisi organtransplantatsiooni korral
rutiinselt kasutatavaid ravimeid, ilma et oleks täheldatud täiendavat kõrvaltoimete esinemissageduse
suurenemist. Viimaste hulka on kuulunud süsteemsed viirustevastased preparaadid, antibiootikumid ja
seentevastased ravimid, valuvaigistid, antihüpertensiivsed ravimid (beeta-blokaatorid, kaltsiumikanali
blokaatorid) ja diureetikumid.
172-l patsiendil läbi viidud kliinilises uuringus täheldati inimese hiirevastaste antikehade (HAMA)
vastust ravile basiliksimabiga, ilma et sellel oleks olnud kliinilise taluvuse aspektist prediktiivset
väärtust. HAMA vastust täheldati 2/138 patsiendist, kes ei saanud kaasuvalt muromonab-CD3 ja
4/34 patsiendist, kes said samaaegselt muromonab-CD3 (OKT3). Basiliksimabi kasutamine ei välista
järgnevat ravi hiire antilümfotsütaarsete antikehapreparaatidega.
III faasi kliinilistes uuringutes täheldati 14%-l basiliksimabi saavatest patsientidest ja 27%-l
patsientidest platseebogrupis esimese 3 kuu vältel peale transplantatsiooni ägeda äratõukereaktsiooni
episoodi, mille raviks kasutati antikehasid (OKT 3 või antitümotsütaarne globuliin/antilümfotsütaarne
globuliin (ATG/ALG)). Seejuures ei suurenenud kõrvaltoimete või infektsioonide esinemissagedus
basiliksimabi saavate patsientide grupis võrrelduna platseebogrupiga.
Kolmes kliinilises uuringus uuriti basiliksimabi kasutamist kombinatsioonis kolmest ravimist
koosneva immunosupressiivse ravi skeemiga, kus kasutati kas asatiopriini või mükofenolaatmofetiili.
Asatiopriini lisamisel tsüklosporiini mikroemulsioonist ja kortikosteroididest koosnevale raviskeemile
vähenes basiliksimabi kogukeha kliirens keskmiselt 22%. Mükofenolaatmofetiili lisamisel
tsüklosporiini mikroemulsioonist ja kortikosteroididest koosnevale raviskeemile vähenes basiliksimabi
kogukeha kliirens keskmiselt 51%. Basiliksimabi lisamisel kolmest ravimist koosnevale
immunosupressiivse ravi skeemile, mis hõlmas kas asatiopriini või mükofenolaatmofetiili, ei
suurenenud platseebogrupiga võrreldes kõrvaltoimete või infektsioonide esinemissagedus (vt lõik 4.8).
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Simulect on vastunäidustatud raseduse ja rinnaga toitmise ajal (vt lõik 4.3). Basiliksimab võib
tulenevalt immunosupressiivsest toimest avaldada kahjulikku mõju raseduse kulule ja rinnaga
toidetavale imikule. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal ja kuni 16 nädalat pärast ravi lõpetamist
kasutama efektiivset rasestumisvastast meetodit.
Puuduvad nii loomkatsete kui ka inimuuringute andmed selle kohta, kas basiliksimab eritub
rinnapiima või mitte. Kuna Simulect on IgG1 tüüpi immuunglobuliin, läbib ta suure tõenäosusega
platsentaarbarjääri ning eritub ka rinnapiima. Seetõttu ei tohi Simulect’i kasutamise ajal last imetada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
4.8 Kõrvaltoimed
Basiliksimabi on neerutransplantatsioonihaigetel uuritud kokku neljas randomiseeritud, topeltpimedas
platseebokontrolliga uuringus induktsiooniainena kombinatsioonis järgmistes immunosupressiivse ravi
skeemides: tsüklosporiini mikroemulsioon ja kortikosteroidid kahes uuringus (346 ja 380 patsienti),
tsüklosporiini mikroemulsioon, asatiopriin ja kortikosteroidid ühes uuringus (340 patsienti) ning
tsüklosporiini mikroemulsiooni, mükofenolaatmofetiili ja kortikosteroididega teises uuringus
(123 patsienti). Ohutusandmed laste kohta pärinevad ühest neerutransplantatsioonihaigetel läbi viidud
avatud farmakokineetilisest ja farmakodünaamilisest uuringust (41 patsienti).
Kõrvaltoimete esinemissagedus: Neljas ülaltoodud platseebokontrolliga uuringus oli kõrvaltoimete
profiil 590-l basiliksimabi soovitatavaid annuseid saanud patsiendil võrreldav sellega, mida täheldati
595-l platseebot saanud patsiendil. Raviga seotud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus uuringutes ei
erinenud märkimisväärselt basiliksimabi saanud patsientide grupis (7,1%...40%) ja platseebogrupis
(7,6%...39%).
Täiskasvanud
Mõlemas grupis (basiliksimab vs platseebo) olid kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks (>20%)
nii kahest kui kolmest ravimist koosneva raviskeemi korral kõhukinnisus, kuseteede infektsioonid, valu,
iiveldus, perifeersed tursed, hüpertensioon, aneemia, peavalu, hüperkaleemia, hüperkolesteroleemia,
operatsioonihaavaga seotud tüsistused, kehakaalu suurenemine, vere kreatiniinisisalduse tõus,
hüpofosfateemia, kõhulahtisus ja ülemiste hingamisteede infektsioonid.
Lapsed
Mõlemas grupis (<35 kg vs ≥35 kg kaaluvad lapsed) olid kahest ravimist koosneva raviskeemi korral
kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks (>20%) kuseteede infektsioonid, hüpertrihhoos, riniit,
palavik, hüpertensioon, ülemiste hingamisteede infektsioon, viirusinfektsioon, sepsis ja kõhukinnisus.
Pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus: Pahaloomuliste kasvajate üldine esinemissagedus uuringutes
oli nii basiliksimabi kui ka võrdlusravimite gruppides sarnane. Basiliksimabi grupis täheldati
lümfoomi/lümfoproliferatiivset haigust 0,1%-l (1/710) patsientidest võrrelduna 0,3%-ga (2/595)
platseebogrupis, kus mõlemad grupid said kombinatsioonravi kahe või kolme immunosupressiivse
ravimiga. Muid pahaloomulisi kasvajaid esines 1%-l (7/710) patsientidest basiliksimabi grupis ja 1,2%-l
(7/595) patsientidest platseebogrupis. Kahe viieaastase kestusega jätku-uuringu tulemuste summaarsete
andmete alusel oli lümfoproliferatiivsete häirete ja kasvajate esinemissagedus nii basiliksimabi kui ka
platseebogrupis võrdselt 7%, vastavalt 21/295 patsiendist ja 21/291 patsiendist (vt lõik 4.4).
Infektsioossete episoodide esinemissagedus: Viiruslike, bakteriaalsete ja seeninfektsioonide üldine
esinemissagedus ning profiil basiliksimabi ja platseebogrupis, nii kahest kui kolmest ravimist koosneva
raviskeemi korral olid erinevates gruppides võrreldaval tasemel. Basiliksimabi grupis oli infektsioonide
esinemissagedus 75,9% ja platseebogrupis 75,6% ning tõsiseid infektsioone täheldati vastavalt 26,1%-l
ja 24,8%-l patsientidest. Tsütomegaloviirusinfektsioonide esinemissagedus oli mõlemas grupis sarnane
(14,6% vs 17,3%), seda nii kahest kui ka kolmest ravimist koosneva raviskeemi korral (vt lõik 4.4).
Surmajuhtumite esinemissagedus ja surmapõhjused nii kahest kui kolmest ravimist koosneva raviskeemi
korral olid basiliksimabi grupis (2,9%) ja platseebogrupis (2,6%) sarnased. Kõige sagedasemaks
surmapõhjuseks mõlemas grupis olid infektsioonid (basiliksimab 1,3% vs platseebo 1,4%). Kahe
viieaastase kestusega jätku-uuringu tulemuste summaarsete andmete alusel olid surmajuhtumite
esinemissagedus ja surmapõhjused mõlemas uuringugrupis sarnased (basiliksimab 15% vs platseebo
11%), mõlemas grupis olid valdavaks surmapõhjuseks kardiovaskulaarsed häired (basiliksimab 5% vs
platseebo 4%).
Turustamisjärgsed kõrvaltoimed
Turustamisjärgselt on kirjeldatud ülitundlikkus/anafülaktoidseid reaktsioone nagu lööve, urtikaaria,
aevastamine, vilistav hingamine, bronhospasm, kopsuturse, südamepuudulikkus, hingamispuudulikkus
ja kapillaaride lekke sündroom (vt lõik 4.4) ja tsütokiini vabanemise sündroom. Esinemissagedus on
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
4.9 Üleannustamine
Kliinilistes uuringutes, kus basiliksimabi manustati inimestele üksikannustes kuni 60 mg ja korduvates
annustes kuni 150 mg 24 päeva jooksul, ei ilmnenud mingeid ägedaid kõrvaltoimeid.
Prekliinilise toksikoloogia kohta vt. lõik 5.3.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Interleukiini inhibiitorid, ATC-kood: L04AC02.
Toimemehhanism
Basiliksimab on hiire/inimese kimäärne monoklonaalne antikeha (IgG1K), mis on suunatud antigeeni
poolt indutseeritava T-lümfotsüütidel paikneva interleukiin-2 retseptorite -ahela vastu (CD25
antigeen). Basiliksimab seondub kõrge afiinsusega (KD=0,1 nM) ja spetsiifiliselt CD25 antigeeniga
nendel aktiveeritud T-lümfotsüütidel, mis omavad kõrge afiinsusega interleukiin-2-retseptoreid (IL-
2R) ja takistab sellega interleukiin-2 seondumist, mis on kriitiliseks signaaliks T-rakkude
proliferatsiooniks äratõukereaktsiooni rakulises immunvastuses. Interleukiin-2-retseptorite täielik ja
püsiv blokaad on tagatud niikaua, kui basiliksimabi kontsentratsioon seerumis ületab 0,2 μg/ml
(tavaliselt 4...6 nädalat peale manustamist). Kui ravimi kontsentratsioon langeb alla selle väärtuse,
muutub CD25 antigeeni ekspressioon 1...2 nädala jooksul sarnaseks ravi alguses esinenud väärtusele.
Basiliksimab ei põhjusta müelosupressiooni.
Kliinilised uuringud
Basiliksimabi efektiivsus siirdatud organi äratõukereaktsiooni profülaktikaks de novo
neerutransplantatsiooni korral on tõestatud topeltpimedates platseebokontrolliga uuringutes. Kahe
olulise 12-kuud kestnud mitme keskusega uuringu, milles basiliksimabi võrreldi platseeboga (kokku
722 patsienti), tulemused näitasid ägeda äratõukereaktsiooni esinemissageduse olulist vähenemist
basiliksimabi kasutamisel koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega nii 6 kuud (31%
vs 45%, p<0,001) kui ka 12 kuud (33% vs 48%, p<0,001) pärast transplantatsiooni. Siirdatud organite
püsimajäämise osas ei täheldatud basiliksimabi ja platseebogrupi vahel 6 kuud ja 12 kuud pärast
transplantatsiooni olulist erinevust (12 kuu möödudes oli transplantaat funktsioneerimise lõpetanud
32 patsiendil [9%] basiliksimabi grupis ja 37 patsiendil [10%]) platseebogrupis. Samas oli ägedate
äratõukereaktsiooni episoodide esinemissagedus basiliksimabi ja kolmest ravimist koosnevat
immunosupressiivset ravi saanud patsientidel oluliselt madalam.
Kahe mitmekeskuselise topeltpimeda uuringu, milles basiliksimabi võrreldi platseeboga (kokku
463 patsienti), tulemused näitavad, et basiliksimab vähendab 6 kuu vältel pärast transplantatsiooni
olulisel määral ägedate äratõukeepisoodide esinemissagedust, kui seda kasutada koos tsüklosporiini
mikroemulsiooni, kortikosteroidide ja asatiopriini (21% vs 35%) või mükofenolaatmofetiiliga (15% vs
27%). 6 kuud pärast transplantatsiooni oli siirdatud organ funktsioneerimise lõpetanud 6%-l
patsientidest basiliksimabi ja 10%-l patsientidest platseebogrupis. Kõrvaltoimete profiil oli mõlemas
grupis sarnane.
Kahe viieaastase kestusega avatud jätku-uuringu (mis hõlmasid kokku 586 patsienti) tulemuste
summaarsest analüüsist selgus, et siirdatud organite püsimajäämise ja patsientide elulemuse
kombineeritud näitaja ei erinenud basiliksimabi ja platseebogrupi vahel olulisel määral. Samuti selgus
jätku-uuringutest, et patsientide seas, kellel täheldati ägedat äratõukeepisoodi esimese aasta vältel
pärast transplantatsiooni, esines 5-aastase jälgimisperioodi vältel rohkem siirdatud organite
funktsioneerimise katkemisi ja surmajuhtumeid kui patsientidel, kellel esimese
transplantatsioonijärgse aasta vältel ägedat äratõukepisoodi ei täheldatud. Basiliksimab ei avaldanud
mõju nende sündmuste esinemissagedusele.
Lapsed
Basiliksimabi efektiivsust ja ohutust hinnati kahes pediaatrilises uuringus.
Basiliksimabi kasutati koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja steroididega platseebokontrollita
uuringus 41 de novo neerutransplantatsioonihaigel lapsel. 6 kuu vältel pärast transplantatsiooni
täheldati ägedat äratõukereaktsiooni 14,6%-l patsientidest ning 12 kuud pärast transplantatsiooni
24,3%-l patsientidest. Uuringus täheldatud kõrvaltoimete profiil oli sarnane üldise kliinilise
kogemusega neerutransplantatsioonihaigetel lastel ning täiskasvanud patsientidel platseebokontrolliga
uuringutes täheldatud kõrvaltoimete profiilile.
12-kuuline randomiseeritud platseebo-kontrollitud topeltpime mitmekeskuseline uuring uuris
basiliksimabi kombinatsioonis tsüklosporiini mikroemulsiooni, mükofenolaatmofetiili ja steroididega
neeru allosiiriku saanud lapspatsientidel. Uuringu peamine eesmärk oli näidata selle kombinatsiooni
efektiivsust ägeda äratõukereaktsiooni profülaktikas, võrreldes ravi tsüklosporiini mikroemulsiooni,
mükofenolaatmofetiili ja steroididega. 202-st patsiendist 104 randomiseeriti saama basiliksimabi ja
98 platseebot. Efektiivsuse esmane tulemusnäitaja, aeg esimese biopsia abil tõestatud ägeda äratõuke
(BTÄÄ) episoodini või ravi ebaõnnestumiseni, mida määratleti siiriku kaotuse, surma või eeldatava
äratõukena esimese 6 kuu jooksul pärast siirdamist, esines 16,7%-l basiliksimabiga ravi saanud
patsientidest ja 21,7%-l platseebot saanud patsientidest. Kui efektiivsuse esmasesse tulemusnäitajasse
kaasati ka piiripealsed äratõuked, olid määrad vastavalt 26% ja 23,9%, mis ei näita statistiliselt olulist
erinevust basiliksimabiga ravitud ja platseebot saanud rühma vahel (HR: 1,04, 90% Cl: [0,64; 1,68]).
BTÄÄ määr oli 9,4% basiliksimabi rühmas ja 17,4% platseebo rühmas (HR: 0,50, 90% CI: [0,25;
0,99]). Piiripealsete äratõugete kaasamisel olid määrad vastavalt 20,8% ja 19,6% (HR: 1,01, 90% CI:
[0,59; 1,72]). Üldine ohutusprofiil oli mõlemas rühmas sarnane. Kõrvaltoimete esinemissagedus ja
muster olid kahe ravirühma vahel võrreldavad ning vastasid ravirežiimide ja põhihaiguste alusel
oodatule.
Immunogeensus
339-st basiliksimabiga ravitud neerutransplantatsioonihaigest, kellele määrati anti-idiotüüpseid
antikehi, arenes 4 patsiendil (1,2%) anti-idiotüüpse antikeha vastus. 172 patsiendil läbi viidud
kliinilises uuringus täheldati inimese hiirevastaste antikehade (HAMA) vastust ravile basiliksimabiga
2/138 patsiendist, kes ei saanud kaasuvalt muromonab-CD3 ja 4/34 patsiendist, kes said samaaegselt
muromonab-CD3. Olemasolev kliiniline kogemus muromonab-CD3 kasutamise kohta eelnevalt
basiliksimabiga ravitud patsientidel lubab väita, et basiliksimabi kasutamine ei välista järgnevat ravi
muromonab-CD3 või mõnede teiste hiire antilümfotsütaarsete antikehapreparaatidega.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Täiskasvanud
Ühekordse ja mitmekordse annustamisega farmakokineetilised uuringud viidi läbi täiskasvanud
neerutransplantatsiooni läbi teinud haigetel. Kumulatiivsed annused olid vahemikus 20....60 mg.
Pärast 20 mg basiliksimabi intravenoosset infusiooni 30 minuti jooksul saavutati maksimaalne
kontsentratsioon seerumis 7,1±5,1 mg/l. Annuse vahemikus 20...60 mg suurenesid basiliksimabi Cmax
ja AUC proportsionaalselt annuse suurenemisega. Basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni
staadiumis oli 8,6±4,1 l. Jaotumist erinevatesse kehavedelikesse ja -kudedesse ei ole piisavalt uuritud.
In vitro uuringud inimkudedel on näidanud, et basiliksimab seondub ainult aktiveeritud lümfotsüütide
ja makrofaagidega/monotsüütidega. Basiliksimabi terminaalne poolväärtusaeg oli 7,2±3,2 päeva ja
organismi kogukliirens oli 41±19 ml/tunnis.
Täiskasvanud patsientidel ei täheldatud kliiniliselt olulist kehakaalust või soost tulenevat mõju
basiliksimabi jaotusruumalale ega kliirensile. Vanus, sugu ja rass ei mõjutanud eliminatsiooni
poolväärtusaega.
Lapsed
Basiliksimabi farmakokineetikat hinnati 39-l de novo neerutransplantatsioonihaigel lapsel. Imikutel ja
lastel vanuses 1...11 aastat (n=25) oli basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni staadiumis
4,8±2,1 l, poolväärtusaeg 9,5±4,5 päeva ja kliirens 17±6 ml/h. Võrreldes täiskasvanud
neerutransplantatsioonihaigetega olid jaotusmaht ja kliirens umbes 50% võrra väiksemad. Vanus
(1...11 aastat), kehakaal (9...37 kg) ja kehapinna ruumala (0,44...1,2 m2) ei mõjutanud antud eagrupis
dispositsiooni parameetreid kliiniliselt olulisel määral. Noorukitel (12...16 aastased, n=14) oli
basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni staadiumis 7,8±5,1 l, poolväärtusaeg
9,1±3,9 päeva ja kliirens 31±19 ml/h. Dispositsiooni parameetrid oli noorukitel sarnased täiskasvanud
neerutransplantatsioonihaigete omadega. Basiliksimabi seerumikontsentratsiooni ja interleukiin-2
retseptori küllastumuse vahelist seost uuriti 13 noorukil ning see oli sarnane täiskasvanud
patsientidega.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Reesusahvidel ei täheldatud toksilisuse nähte, kui neile manustati veenisiseselt 4 nädala vältel
basiliksimabi annuses 5 mg/kg kohta kaks korda nädalas sellele järgneva 8-nädalase ravimivaba
perioodiga või 24 mg/kg basiliksimabi nädalas 39 nädala jooksul sellele järgneva 13-nädalase
ravimivaba perioodiga. 39-nädalase uuringu jooksul kasutatud suurima annusega saavutatud
ekspositsioon vastab rohkem kui 1000 kordsele süsteemsele ekspositsioonile (AUC) patsientidele
soovitatava kliinilise annuse kasutamisel koos kaasneva immunosupressiivse raviga.
Cynomologus ahvidel ei täheldatud toksilisi nähte emasloomadel ega embrüotoksilist või teratogeenset
toimet basiliksimabi manustamisel organogeneesi perioodil annuses 5 mg/kg kohta kaks korda
nädalas.
In vitro uuringutes ei ole basiliksimabil leitud mutageenset toimet.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Pulber
kaaliumdivesinikfosfaat
veevaba dinaatriumvesinikfosfaat
naatriumkloriid
sahharoos
mannitool (E421)
glütsiin
Lahusti
süstevesi
6.2 Sobimatus
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.
6.3 Kõlblikkusaeg
Pulber: 3 aastat
Valmislahus on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 2C...8°C või
toatemperatuuril 4 tundi (vt. lõik 6.6).
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida ja transportida külmas (2C...8C).
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Simulect’i pulber süstelahuse valmistamiseks
Värvitu I-tüüpi klaasviaal, fluorvaiguga kaetud butüülkummist hall kork, mis on kinnitatud
alumiiniumist kattega, sinine polüpropüleenist äratõmmatav kork, mis sisaldab 20 mg basiliksimabi
pulbrit süste- või infusioonilahuse valmistamiseks.
Lahusti
Värvitu I-tüüpi klaasampull, mis sisaldab 5 ml süstevett.
Simulect on saadaval ka viaalidena, mis sisaldavad 10 mg basiliksimabi
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Lahuse valmistamine
Infusiooni- või injektsioonilahuse valmistamiseks tuleb Simulect’i süstelahuse valmistamise pulbrit
sisaldavale viaalile aseptika nõudeid järgides lisada 5 ml süstevett pakendis olevast ampullist. Pulbri
lahustamiseks tuleb viaali kergelt loksutada, vältides vahu teket. Värvitu, selge või kergelt
opalestseeruv valmislahus on soovitatav ära kasutada koheselt. Valmislahust peab enne manustamist
visuaalselt kontrollima tahkete osakeste suhtes. Võõrkehade esinemisel mitte kasutada. Valmislahus
on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 2C...8°C või 4 tundi toatemperatuuril.
Mikrobioloogia seisukohalt tuleb valmis lahus kasutada koheselt. Kui ei kasutata koheselt, siis
vastutab kasutaja säilitusaja ja säilitustingimuste jälgimise eest.
Kui valmis lahust ei kasutata ära 24 tunni jooksul, tuleb see hävitada.
Valmislahus on isotooniline ning selle võib manustada boolussüstina või infusioonina pärast
lahjendamist 0,9% naatriumkloriidilahuse või 50 mg/ml (5%) glükoosilahusega 50 ml-ni või suurema
lahjenduseni.
Kuna puuduvad andmed Simulect’i sobimatusest teiste intravenoosselt manustatavate ravimitega, ei
tohi Simulect’i segada teiste ravimitega ning seda tuleb alati manustada eraldi infusioonisüsteemist.
Simulect’i manustamisel võib kasutada kõiki enamlevinud infusioonisüsteeme.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Novartis Europharm Limited
Wimblehurst Road
Horsham
West Sussex, RH12 5AB
Ühendkuningriik
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/98/084/001
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 09/10/1998
Müügiloa uuendamise viimane kuupäev: 09/10/2008
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel