Ramigamma - tabl 10mg n10; n14; n20; n28; n30; n42; n50; n98; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Ramigamma, 2,5 mg tabletid
Ramigamma, 5 mg tabletid
Ramigamma, 10 mg tabletid
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
2,5 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 2,5 mg ramipriili. 5 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 5 mg ramipriili. 10 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 10 mg ramipriili.
INN. Ramiprilum
Teadaolevat toimet omav abiaine: 2,5 mg: laktoosmonohüdraat 155 mg 5 mg: laktoosmonohüdraat 94,0 mg 10 mg: laktoosmonohüdraat 193,2 mg
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3.RAVIMVORM
Tabletid.
2,5 mg: kollased, kapslikujulised, katmata lamedad tabletid suurusega 10 × 5 mm, mille ühel küljel ja külgseintel on poolitusjoon ja märge "R2". Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
5 mg: roosad, kapslikujulised, katmata lamedad tabletid suurusega 8,8 × 4,4 mm, mille ühel küljel ja külgseintel on poolitusjoon ja märge "R3". Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
10 mg: valged kuni peaaegu valge värvusega, kapslikujulised, katmata lamedad tabletid suurusega 11 × 5,5 mm, mille ühel küljel ja külgseintel on poolitusjoon ja märge "R4". Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Arteriaalse hüpertensiooni ravi.
Kardiovaskulaarne preventsioon: kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamine patsientidel, kellel on:
-manifestne aterotrombootiline kardiovaskulaarne haigus (anamneesis südame isheemiatõbi või insult või perifeerne vaskulaarne haigus) või
-diabeet koos vähemalt ühe kaasuva kardiovaskulaarse riskifaktoriga (vt lõik 5.1).
Neeruhaiguse ravi:
-kujunemisjärgus glomerulaarne diabeetiline nefropaatia, määratletuna mikroalbuminuuria olemasoluna,
-manifestne glomerulaarne diabeetiline nefropaatia, määratletuna makroproteinuuriana patsientidel, kellel on vähemalt üks kardiovaskulaarne riskifaktor (vt lõik 5.1),
-manifestne glomerulaarne mittediabeetiline nefropaatia, määratletuna makroproetinuuriana ≥ 3 g ööpäevas (vt lõik 5.1).
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi.
Ägeda müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon: suremuse vähendamine müokardiinfarkti ägedas faasis südamepuudulikkuse kliiniliste nähtudega patsientidel, alustatuna > 48 tundi pärast ägedat müokardiinfarkti.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud
Diureetikumidega ravitavad patsiendid
Pärast ravi alustamist Ramigamma’ga võib tekkida hüpotensioon; selle teke on tõenäolisem patsientidel, kas saavad samaaegset ravi diureetikumidega. Seetõttu soovitatakse olla ettevaatlik, sest nendel patsientidel võib olla vedeliku mahu ja/või soolade vaegus.
Võimalusel peab diureetikumi manustamise katkestama 2...3 päeva enne ravi alustamist Ramigamma’ga (vt lõik 4.4).
Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetikumi manustamist ei katkestata, peab alustama ravi Ramigamma’ga annuses 1,25 mg. Peab kontrollima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Ramigamma edasist annustamist tuleb kohandada vastavuses vererõhu sihtväärtusega.
Hüpertensioon
Annus peab olema individualiseeritud vastavuses patsiendiprofiili (vt lõik 4.4) ja kontrolliga vererõhu üle.
Ramigamma’t võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teise ravimklassi kuuluvate antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).
Algannus
Ravi Ramigamma’ga peab alustama
Tugevalt aktiveerunud
Tiitrimine ja säilitusannus
Annust võib kahekordistada kahe- kuni neljanädalaste intervallidega progresseeruvalt kuni vererõhu sihtväärtuse saavutamiseni; Ramigamma maksimaalne lubatud annus on 10 mg ööpäevas. Tavaliselt manustatakse annus ühe korraga.
Kadiovaskulaarne preventsioon
Algannus
Soovituslik algannus on 2,5 mg Ramigamma’t üks kord ööpäevas.
Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest tuleb annust
Vt ka annustamine diureetikumidega ravitavatel patsientidel, eespool.
Neeruhaiguse ravi
Diabeedi ja mikroalbuminuuriaga patsiendid
Algannus
Soovituslik algannus on 1,25 mg Ramigamma’t üks kord ööpäevas.
Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest suurendatakse annust
Diabeedi ja vähemalt ühe kardiovaskulaarse riskifaktoriga patsiendid
Algannus
Soovituslik algannus on 2,5 mg Ramigamma’t üks kord ööpäevas.
Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest tuleb annust
Mittediabeetilise nefropaatiaga patsiendid, määratletuna makroproteinuuriana ≥ 3 mg ööpäevas.
Algannus
Soovituslik algannus on 1,25 mg Ramigamma’t üks kord ööpäevas.
Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest suurendatakse annust
Sümptomaatiline südamepuudulikkus
Algannus
Soovituslik algannus diureetilise raviga stabiliseeritud patsientidel on 1,25 mg üks kord ööpäevas.
Tiitrimine ja säilitusannus
Ramigamma annust peab tiitrima, kahekordistades seda iga ühe või kahe nädala järel kuni maksimaalse ööpäevase annuseni 10 mg. Eelistatav on manustamine kahe manustamiskorrana ööpäevas.
Ägeda müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon südamepuudulikkuse olemasolul
Algannus
48 tundi pärast müokardiinfarkti on algannus kliiniliselt ja hemodünaamiliselt stabiilsele patsiendile 2,5 mg kaks korda ööpäevas kolme päeva jooksul. Kui 2,5 mg osutub algannusena talumatuks, peab manustama annuse 1,25 mg kaks korda ööpäevas kahe päeva jooksul enne annuse suurendamist
2,5 mg ja 5
Vt ka annustamine diureetikumidega ravitavatel patsientidel, eespool.
Tiitrimine ja säilitusannus
Ööpäevast annust suurendatakse seda järgnevalt kahekordistades ühe- kuni kolmepäevaste intervallidega kuni eesmärgiks oleva säilitusannuseni 5 mg kaks korda ööpäevas. Võimalusel jagatakse säilitusannus 2 manustamiskorra vahel ööpäevas.
Kui annust ei ole võimalik tõsta kuni 2,5 mg kaks korda ööpäevas, tuleb ravi lõpetada. Müokardiinfarkti järgse vahetu raske (NYHA IV) südamepuudulikkusega patsientide ravi kohta ei ole piisavalt kogemusi. Kui selliseid patsiente otsustatakse siiski ravida, soovitatakse ravi alustada annusega 1,25 mg üks kord ööpäevas ja olla eriti ettevaatlik annuse mis tahes suurendamise korral.
Eripopulatsioonid
Neerukahjustusega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel peab ööpäevane annus põhinema kreatiniini kliirensil (vt lõik 5.2):
-kui kreatiniini kliirens on ≥ 60 ml/min, ei ole algannust (2,5 mg ööpäevas) vaja kohandada; maksimaalne ööpäevane annus on 10 mg;
-kui kreatiniini kliirens on vahemikus 30...60 ml/min, ei ole algannust (2,5 mg ööpäevas) vaja kohandada; maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg;
-kui kreatiniini kliirens on vahemikus 10...30 ml/min, on algannus 1,25 mg ööpäevas ja maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg;
-hemodialüüsravi saavad hüpertensiivsed patsiendid: ramipriil on vähesel määral dialüüsitav; algannus on 1,25 mg ööpäevas ja maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg; ravimit peab manustama mõni tund pärast hemodialüüsiseanssi.
Maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 5.2)
Maksakahjustusega patsientidel võib alustada ravi Ramigamma’ga ainult hoolika meditsiinilise järelvalve all ja maksimaalne ööpäevane annus on 2,5 mg Ramigamma’t.
Eakad
Algannused peavad olema väiksemad ja edasine annuse tiitrimine olema astmelisem, sest soovimatute toimete tekkevõimalus on väga eakatel ja põduratel patsientidel suurem. Peab kaaluma väiksemat algannust 1,25 mg ööpäevas.
Lapsed
Ramipriili ohutus ja efektiivsus ei ole lastel tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed Ramigamma kohta on esitatud lõikudes 4.8, 5.1, 5.2 ja 5.3, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.
Manustamisviis
Suukaudne.
Ramigamma’t soovitatakse võtta iga päev samal ajal.
Ramigamma’t võib võtta enne sööki, söögi ajal või pärast seda, sest toit ei mõjuta ravimi biosaadavust (vt lõik 5.2).
Ramigamma tuleb koos vedelikuga alla neelata. Tablette ei tohi närida ega purustada. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
4.3Vastunäidustused
-Ülitundlikkus toimeaine, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine või teiste AKE (angiotensiini konverteeriva ensüümi) inhibiitorite suhtes.
-Varasem angioödeem (pärilik, idiopaatiline või tingituna ravist AKE inhibiitorite või AIIRA- dega).
-Ekstrakorporeaalsed ravimeetodid, milles veri puutub kokku negatiivselt laetud pindadega (vt lõik 4.5).
-Märkimisväärne bilateraalne neeruarteri stenoos või neeruarteri stenoos ainsa funktsioneeriva neeru korral.
-Raseduse 2. ja 3. trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
-Ramipriiliga ei tohi ravida hüpotensiivseid või hemodünaamiliselt ebastabiilses seisundis patsiente.
-Ramigamma samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Eripopulatsioonid
Rasedus
AKE inhibiitorite, nagu ramipriil, või angiotensiin II retseptorite antagonistide
Hüpotensioonist eriti ohustatud patsiendid
Tugevalt aktiveerunud
Tugevalt aktiveerunud
-raske hüpertensiooniga patsiendid,
-dekompenseeritud südame paispuudulikkusega patsiendid,
-hemodünaamiliselt olulise ventrikulaarse sisse- või väljavoolu takistusega patsiendid (nt aordi- või mitraalklapi stenoos),
-unilateraalse neeruarteri stenoosiga ja teise funktsioneeriva neeruga patsiendid,
-vedeliku- või soolavaegusega või sellest ohustatud patsiendid (k.a diureetikumidega ravitavad patsiendid),
-maksatsirroosi ja/või astsiidiga patsiendid,
-suuremahulise kirurgia korral või anesteesia korral ravimitega, mis põhjustavad hüpotensiooni.
Üldiselt soovitatakse dehüdratatsiooni, hüpovoleemia või sooladefitsiidi korrigeerimist enne ravi alustamist (südamepuudulikkusega patsientidel peab sellist korrektsiooni siiski hoolega kaaluma vedelikumahu ületäitmisohu tõttu).
On tõendeid, et
Müokardiinfarkti järgne mööduv või püsiv südamepuudulikkus.
Ägeda hüpotensiooni korral südame- või ajuisheemiast ohustatud patsiendid.
Ravi algfaasis on vajalik spetsiaalne meditsiiniline järelvalve.
Eakad patsiendid
Vt lõik 4.2.
Kirurgia
Üks päev enne kirurgiat soovitatakse võimalusel katkestada ravi angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega nagu ramipriil.
Neerufunktsiooni jälgimine
Neerufunktsiooni peab hindama enne ravi algust ja ravi ajal ning kohandama ravimi annust eriti esimestel ravinädalatel. Eriti hoolikalt peab jälgima neerukahjustusega patsiente (vt lõik 4.2). Eksisteerib neerufunktsiooni kahjustuse oht, eriti südame paispuudulikkusega patsientidel või pärast neerusiirdamist.
Angioödeem
AKE inhibiitoritega, sh ramipriiliga ravitavatel patsientidel on teatatud angioödeemi tekkest (vt lõik 4.8).
Angioödeemi korral tuleb ravi Ramigamma’ga katkestada.
Kiiresti peab alustama erakorralist ravi. Patsienti peab jälgima vähemalt 12...24 tundi ning koju võib lubada alles pärast kõigi sümptomite taandumist.
AKE inhibiitoritega, sh Ramigamma’ga ravitavatel patsientidel on teatatud intestinaalse angioödeemi tekkest (vt lõik 4.8). Need patsiendid kaebavad kõhuvalu (koos iivelduse ja oksendamisega või ilma).
Desensitisatsiooniaegsed anafülaktilised reaktsioonid
AKE inhibitsiooni korral suureneb anafülaktiliste ja anafülaktoidsete reaktsioonide tõenäosus ja raskusaste putukamürkide ja teiste allergeenide suhtes. Enne desensitisatsiooni peab kaaluma ravi ajutist katkestamist Ramigamma’ga.
Elektrolüütide jälgimine: hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitoritega, sh Ramigamma’ga ravitavatel patsientidel on täheldatud hüperkaleemiat. Hüperkaleemia tekke oht on neerupuudulikkusega, eakatel (>
Elektrolüütide jälgimine: hüponatreemia
Mõnedel ramipriiliga ravitud patsientidel on täheldatud antidiureetilise hormooni ebaadekvaatse sekretsiooni sündroomi (Syndrome of Inappropriate
Neutropeenia/agranulotsütoos
Harva on esinenud neutropeeniat/agranulotsütoosi nagu ka trombotsütopeeniat ja aneemiat ning teatatud on ka luuüdi supressioonist. On soovitatav jälgida vere valgeliblede arvu, mis võimaldab avastada võimalikku leukopeeniat. Sagedasemat kontrolli soovitatakse ravi alguses, neerufunktsiooni kahjustusega ja kaasuva kollageenhaigusega (nt erütematoosne luupus või skleroderma) patsientidel ning nendel, keda ravitakse samaaegselt teiste verepilti mõjutavate ravimitega (vt lõigud 4.5 ja 4.8).
Etnilised eripärad
AKE inhibiitorid põhjustavad angioödeemi sagedamini mustanahalistel patsientidel.
Sarnaselt teiste AKE inhibiitoritega võib ramipriil langetada mustanahalistel patsientidel vererõhku vähem efektiivselt, tingituna madala reniinitasemega hüpertensiooni suuremast esinemissagedusest mustanahalises populatsioonis.
Köha
Teatatud on köha tekkest seoses AKE inhibiitorite kasutamisega. Köha on iseloomulikult mitteproduktiivne, püsiv ja taandub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist tingitud köha peab arvestama diferentsiaaldiagnoosimisel.
Ramigamma sisaldab laktoosi
Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, laktaasi puudulikkusega või
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Vastunäidustatud kombinatsioonid
Ekstrakorporeaalsed ravitoimingud, mille korral veri puutub kokku negatiivselt laetud pindadega, nt dialüüs ja hemofiltratsioon teatud
Ettevaatusabinõud kasutamisel
Kaaliumisoolad, hepariin, kaaliumi säästvad diureetikumid ja teised vereplasma kaaliumisisaldust suurendavad toimeained (k.a angiotensiin II antagonistid, trimetoprim, takroliimus, tsüklosporiin): võib tekkida hüperkaleemia, mistõttu peab hoolikalt jälgima seerumi kaaliumisisaldust.
Antihüpertensiivsed ravimid (nt diureetikumid) ja teised antihüpertensiivse toimega ained (nt nitraadid, tritsüklilised antidepressandid, anesteetikumid, akuutne alkoholitarbimine, baklofeen, alfusosiin, doksasosiin, prasosiin, tamsulosiin, terasosiin): hüpotensiooniohu võimendumine on ootuspärane (vt lõik 4.2 diureetikumide kohta).
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et
Vasopressiivsed sümpatomimeetikumid ja teised ained, mis võivad vähendada Ramigamma antihüpertensiivset toimet (nt isoproterenool, dobutamiin, dopamiin, epinefriin): soovitatav on jälgida vererõhku.
Allopurinool, immunosupressandid, kortikosteroidid, prokaiinamiid, tsütostaatikumid ja teised ained, mis võivad mõjutada verepilti: suurem hematoloogiliste reaktsioonide tõenäosus (vt lõik 4.4).
Liitiumisoolad: AKE inhibiitorid võivad vähendada liitiumi eritumist, mistõttu liitiumi toksilisus võib suureneda. Peab jälgima liitiumi taset.
Antidiabeetilised ravimid, k.a insuliin: võivad tekkida hüpoglükeemilised reaktsioonid. Soovitatakse jälgida vere glükoosisisaldust.
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ja atsetüülsalitsüülhape: Ramigamma antihüpertensiivse toime langus on ootuspärane. Samaaegne ravi AKE inhibiitorite ja
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Ramigamma’t ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Ramigamma kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Epidemioloogilised andmed teratogeensuse kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei võimalda teha lõplikke järeldusi, kuid ohu vähest suurenemist ei saa välistada. Rasedust planeerivad patsiendid tuleb üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille rasedusaegne ohutusprofiil on teada, välja arvatud juhul, kui on elutähtis jätkata ravi AKE inhibiitoriga. Raseduse diagnoosimisel peab ravi AKE inhibiitoriga otsekohe lõpetama ja vajadusel alustama asjakohast alternatiivset ravi.
Ravi AKE inhibiitoriga / angiotensiin II retseptori antagonistiga (AIIRA) raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimestel teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka 5.3 „Prekliinilised ohutusandmed“). Kui AKE inhibiitorit on manustatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse kontrollida koljut ja neerufunktsiooni ultraheliuuringuga. Vastsündinuid, kelle emad on võtnud AKE inhibiitoreid, peab hoolega jälgima hüpotensiooni, oliguuria ning hüperkaleemia suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Kuna andmed ramipriili kasutamise kohta imetamisperioodil on ebapiisavad (vt lõik 5.2), ei soovitata ramipriili kasutada ning peab eelistama alternatiivseid ravimeid, mille imetamisaegne ohutusprofiil on paremini teada, eriti imetades vastsündinut või enneaegselt sündinut.
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Mõned kõrvaltoimed (nt vererõhu languse sümptomid nagu pearinglus) võivad kahjustada patsiendi keskendumis- ja reaktsioonivõimet ning osutuda seetõttu ohtlikeks olukordades, mil nimetatud võimed on eriti tähtsad (nt juhtides sõidukit või käsitsedes mehhanisme).
See võib juhtuda ennekõike ravi alguses või ravimi vahetamisel. Pärast esimest annust ja järgnevaid annuse suurendamisi ei ole soovitatav juhtida sõidukit või käsitseda mehhanisme mitme tunni vältel.
4.8Kõrvaltoimed
Ramipriili ohutusprofiili kuuluvad püsiv kuiv köha ja hüpotensioonist tulenevad reaktsioonid. Tõsiste kõrvaltoimete hulka kuuluvad angioödeem, hüperkaleemia, neeru- või maksakahjustus, pankreatiit, rasked nahareaktsioonid ja neutropeenia/agranulotsütoos.
Kõrvaltoimete esinemissagedus on määratletud alljärgnevalt:
Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10);
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
|
Sage |
Harv |
Väga harv |
Teadmata |
|
Südame häired |
|
Müokardi |
|
|
|
|
|
isheemia k.a |
|
|
|
|
|
stenokardia või |
|
|
|
|
|
müokardi |
|
|
|
|
|
infarkt, |
|
|
|
|
|
tahhükardia, |
|
|
|
|
|
arütmia, |
|
|
|
|
|
palpitatsioonid, |
|
|
|
|
|
perifeerne turse |
|
|
|
Vere ja |
|
Eosinofiilia |
Vere valgeliblede |
|
Luuüdi |
lümfisüsteemi |
|
|
arvu langus (k.a |
|
kahjustus, |
häired |
|
|
neutropeenia või |
|
pantsütopeenia, |
|
|
|
agranulotsütoos), |
|
hemolüütiline |
|
|
|
erütrotsüütide |
|
aneemia |
|
|
|
arvu langus, |
|
|
|
|
|
hemoglobiini |
|
|
|
|
|
langus, |
|
|
|
|
|
trombotsüütide |
|
|
|
|
|
arvu langus |
|
|
Närvisüsteemi |
Peavalu, |
Vertigo, |
Treemor, |
|
Tserebraalne |
häired |
pearinglus |
paresteesia, |
tasakaaluhäire |
|
isheemia k.a |
|
|
ageusia, |
|
|
isheemiline |
|
|
düsgeusia |
|
|
insult ja |
|
|
|
|
|
transitoorne |
|
|
|
|
|
isheemiahoog, |
|
|
|
|
|
psühhomotoorse |
|
|
|
|
|
võimekuse |
|
|
|
|
|
langus, |
|
|
|
|
|
põletustunne, |
|
|
|
|
|
parosmia |
Silma |
|
Nägemishäired, |
Konjunktiviit |
|
|
kahjustused |
|
k.a hägune |
|
|
|
|
|
nägemine |
|
|
|
Kõrva ja |
|
|
Kuulmise |
|
|
labürindi |
|
|
kahjustus, |
|
|
kahjustused |
|
|
tinnitus |
|
|
Respiratoorsed, |
Ebaproduktiiv- |
Bronhospasm, |
|
|
|
rindkere ja |
ne ärritusköha, |
k.a astma |
|
|
|
mediastiinumi |
bronhiit, |
halvenemine, |
|
|
|
häired |
sinusiit, |
nasaalne turse |
|
|
|
|
düspnoe |
|
|
|
|
Seedetrakti |
Gastrointesti- |
Pankreatiit |
Glossiit |
|
Aftiline |
häired |
naalne põletik, |
(väga harva on |
|
|
stomatiit |
|
seedehäired, |
teatatud |
|
|
|
|
ebamugavus- |
fataalsetest |
|
|
|
|
tunne kõhus, |
juhtudest |
|
|
|
|
düspepsia, |
seoses AKE |
|
|
|
|
diarröa, |
inhibiitoritega), |
|
|
|
|
iiveldus, |
pankrease |
|
|
|
|
oksendamine |
ensüümide tõus, |
|
|
|
|
|
peensoole |
|
|
|
|
|
angioödeem, |
|
|
|
|
|
ülakõhu valu, |
|
|
|
|
|
k.a gastriit, |
|
|
|
|
|
kõhukinnisus, |
|
|
|
|
|
suukuivus |
|
|
|
Neerude ja |
|
Neerukahjustus |
|
|
|
kuseteede |
|
k.a äge neeru- |
|
|
|
häired |
|
puudulikkus, |
|
|
|
|
|
suurenenud |
|
|
|
|
|
uriinihulk, |
|
|
|
|
|
olemasoleva |
|
|
|
|
|
proteinuuria |
|
|
|
|
|
halvenemine, |
|
|
|
|
|
vere uurea- |
|
|
|
|
|
sisalduse tõus, |
|
|
|
|
|
vere kreatiniini- |
|
|
|
|
|
sisalduse tõus |
|
|
|
Naha ja |
Lööve, eriti |
Angioödeem; |
Eksfoliatiivne |
Fotosensi- |
Toksiline |
nahaaluskoe |
makulo- |
väga erandlikult |
dermatiit, |
tiivsus- |
epidermaalne |
kahjustused |
papulaarne |
võib |
urtikaaria, |
reaktsioon |
nekrolüüs, |
|
|
angioödeemist |
onühholüüs |
|
Stevensi- |
|
|
tulenev |
|
|
Johnsoni |
|
|
hingamisteede |
|
|
sündroom, |
|
|
obstruktsioon |
|
|
multiformne |
|
|
lõppeda |
|
|
erüteem, |
|
|
fataalselt; |
|
|
pemfigus, |
|
|
sügelus, |
|
|
psoriaasi |
|
|
hüperhidroos |
|
|
ägenemine, |
|
|
|
|
|
psoriasiformne |
|
|
|
|
|
dermatiit, |
|
|
|
|
|
pemfigoid või |
|
|
|
|
|
lihhenoid, |
|
|
|
|
|
eksanteem või |
|
|
|
|
|
enanteem, |
|
|
|
|
|
alopeetsia |
Lihasspasmid, |
Artralgia |
|
|
|
|
sidekoe |
müalgia |
|
|
|
|
kahjustused |
|
|
|
|
|
Endokriin- |
|
|
|
|
Antidiureetilise |
süsteemi häired |
|
|
|
|
hormooni |
|
|
|
|
|
ebaadekvaatse |
|
|
|
|
|
sekretsiooni |
|
|
|
|
|
sündroom |
|
|
|
|
|
(SIADH) |
Ainevahetus- ja |
Vere kaaliumi- |
Anoreksia, |
|
|
Vere naatriumi- |
toitumishäired |
sisalduse tõus |
söögiisu langus |
|
|
sisalduse langus |
Vaskulaarsed |
Hüpotensioon, |
Nahaõhetus |
Vaskulaarne |
|
Raynaud’ |
häired |
ortostaatiline |
|
stenoos, |
|
fenomen |
|
vererõhu |
|
hüpoperfusioon, |
|
|
|
langus, |
|
vaskuliit |
|
|
|
minestus |
|
|
|
|
Üldised häired |
Valu |
Püreksia |
Asteenia |
|
|
ja |
rindkeres, |
|
|
|
|
manustamiskoha |
väsimus |
|
|
|
|
reaktsioonid |
|
|
|
|
|
Immuunsüsteemi |
|
|
|
|
Anafülaktilised |
häired |
|
|
|
|
või anafülak- |
|
|
|
|
|
toidsed |
|
|
|
|
|
reaktsioonid, |
|
|
|
|
|
antinukleaarsete |
|
|
|
|
|
antikehade tõus |
Maksa ja |
|
Maksaensüümi- |
Kolestaatiline |
|
Äge maksa- |
sapiteede häired |
|
de ja/või |
ikterus, |
|
puudulikkus, |
|
|
konjugeeritud |
hepatotsellulaarne |
|
kolestaatiline |
|
|
bilirubiini tõus |
kahjustus |
|
või tsütolüüti- |
|
|
|
|
|
line hepatiit |
|
|
|
|
|
(fataalne lõpe |
|
|
|
|
|
on olnud väga |
|
|
|
|
|
erandlik) |
Reproduktiivse |
|
Mööduv |
|
|
Günekomastia |
süsteemi ja |
|
erektiilne |
|
|
|
rinnanäärme |
|
impotentsus, |
|
|
|
häired |
|
libiido langus |
|
|
|
Psühhiaatrilised |
|
Depressiivne |
Segasusseisund |
|
Tähelepanuhäire |
häired |
|
meeleolu, |
|
|
|
|
|
ärevus, |
|
|
|
|
|
närvilisus, |
|
|
|
|
|
rahutus, |
|
|
|
|
|
unehäire k.a |
|
|
|
|
|
somnolentsus |
|
|
|
Lapsed |
|
|
|
|
|
Ramipriili ohutust hinnati 325
Kuigi kõrvaltoimete olemus ja raskusaste on sarnane täiskasvanutega, siis alljärgnevate kõrvaltoimete esinemissagedus on lastel suurem.
Tahhükardia, ninalimaskesta turse ja riniidi esinemissageduseks on lastel “sage” (≥ 1/100 kuni < 1/10) ja täiskasvanutel
Konjunktiviidi esinemissageduseks on lastel “sage” (≥ 1/100 kuni < 1/10) ja täiskasvanutel “harv” (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000).
Treemori ja urtikaaria esinemissageduseks on lastel
Ramipriili üldine ohutusprofiil lastel ei erine märkimisväärselt täiskasvanute ohutusprofiilist.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9Üleannustamine
AKE inhibiitorite üleannustamise sümptomite hulka kuuluvad ülemäärane perifeerne vasodilatatsioon (väljendunud hüpotensioon, šokk), bradükardia, elektrolüütide häired ja neerupuudulikkus. Patsienti peab hoolikalt jälgima ning ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Soovituslike meetmete hulka kuuluvad esmane detoksifikatsioon (maoloputus, adsorbentide manustamine) ja hemodünaamika stabiilsuse taastamisele suunatud abinõud, kaasa arvatud alfa 1 adrenergiliste agonistide või angiotensiin II (angiotensinamiidi) manustamine. Ramiprilaat, ramipriili aktiivne metaboliit, eraldub üldtsirkulatsioonist hemodialüüsi teel halvasti.
5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor,
Toimemehhanism
Ramiprilaat, eelravim ramipriili aktiivne metaboliit, pärsib ensüümi dipeptidüülkarboksüpeptidaas I (sünonüümid: angiotensiini konverteeriv ensüüm, kininaas II). See ensüüm katalüüsib plasmas ja kudedes angiotensiin I muutumist aktiivseks vasokonstriktsiooni põhjustavaks aineks angiotensiin II ning samuti aktiivse vasodilataatori bradükiniini lõhustamist. Vähenenud angiotensiin II teke ja bradükiniini lõhustamise pärssimine põhjustavad vasodilatatsiooni.
Kuna angiotensiin II stimuleerib ka aldosterooni vabanemist, põhjustab ramiprilaat aldosterooni sekretsiooni vähenemist. Ravivastus monoteraapiale AKE inhibiitoriga oli madalam mustanahalistel
Farmakodünaamilised toimed
Antihüpertensiivsed omadused
Ramipriili manustamine põhjustab perifeerse arteriaalse resistentsuse vähenemist. Üldiselt neerude plasmaperfusioon ja glomerulaarfiltratsiooni kiirus oluliselt ei muutu. Ramipriili manustamisel kõrgvererõhutõvega patsientidele alaneb vererõhk nii pikali- kui püstiasendis ilma südame löögisageduse kompensatoorse suurenemiseta.
Enamusel patsientidest saabub ühekordse annuse antihüpertensiivne toime 1...2 tundi pärast suukaudset manustamist. Ühekordse annuse maksimaalne efekt saavutatakse tavaliselt 3...6 tundi pärast suukaudset manustamist. Ühekordse annuse antihüpertensiivne toime kestab tavaliselt 24 tundi.
Maksimaalne antihüpertensiivne toime kestva ravi korral ramipriiliga ilmneb 3...4 nädala pärast. On näidatud, et antihüpertensiivne toime püsib pikaajalise ravi korral, mis kestab 2 aastat.
Ramipriili manustamise järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina kiiret ja ülemäärast vererõhu tõusu.
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile
Südamepuudulikkus
Lisaks konventsionaalsele ravile diureetikumidega ja südameglükosiididega on ramipriil osutunud efektiivseks NYHA funktsionaalsetesse klassidesse II...IV kuuluvatele patsientidele. Ravimil on kasulik mõju südame hemodünaamikale (vähenes vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhk, vähenes
kogu perifeerne vaskulaarne resistentsus, suurenes südame väljalaskemaht ja paranes südameindeks). Samuti vähendab ramipriil neuroendokriinide aktiveerimist.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Kardiovaskulaarne preventsioon/nefroprotektsioon
Teostatud platseebokontrolliga preventsiooniuuringus (nn HOPE uuring) lisati üle 9200 patsiendil ramipriil tavapärasele ravile. Uuringusse kaasati suurenenud kardiovaskulaarse haiguse riskiga patsiendid, tulenevalt kas aterotrombootilisest kardiovaskulaarsest haigusest (eelnev südame pärgarterite haigus, insult või perifeersete veresoonte haigus) või suhkurtõvest koos vähemalt ühe kaasuva kardiovaskulaarse riskifaktoriga (dokumenteeritud mikroalbuminuuria, hüpertensioon, tõusnud üldkolesterooli tase,
Uuring näitas, et ramipriil vähendab müokardiinfarkti, kardiovaskulaarse põhjusega surma ja insuldi tekkesagedust statistiliselt olulisel määral nii eraldivõetuna kui kombineeritult (esmane kombineeritud tulemusnäitaja).
HOPE uuring: peamised tulemused
|
Ramipriil |
Platseebo |
suhteline risk |
|
|
|
|
(95% |
|
|
|
|
usaldusvahemik) |
|
|
% |
% |
|
|
Kõik patsiendid |
N = 4645 |
N = 4652 |
|
|
Esmane kombineeritud |
14,0 |
17,8 |
0,78 (0,70...0,86) |
< 0,001 |
tulemusnäitaja |
|
|
|
|
Müokardiinfarkt |
9,9 |
12,3 |
0,80 (0,70...0,90) |
< 0,001 |
Surm kardiovaskulaarsel |
6,1 |
8,1 |
0,74 (0,64...0,87) |
< 0,001 |
põhjusel |
|
|
|
|
Insult |
3,4 |
4,9 |
0,68 (0,56...0,84) |
< 0,001 |
|
|
|
|
|
Teisesed tulemusnäitajad |
|
|
|
|
Surm mis tahes põhjusel |
10,4 |
12,2 |
0,84 (0,75...0,95) |
0,005 |
Revaskularisatsiooni- |
16,0 |
18,3 |
0,85 (0,77...0,94) |
0,002 |
vajadus |
|
|
|
|
Hospitaliseerimine |
12,1 |
12,3 |
0,98 (0,87...1,10) |
määratlemata |
ebastabiilse stenokardia |
|
|
|
|
tõttu |
|
|
|
|
Hospitaliseerimine |
3,2 |
3,5 |
0,88 (0,70...1,10) |
0,25 |
südamepuudulikkuse tõttu |
|
|
|
|
Diabeediga seotud |
6,4 |
7,6 |
0,84 (0,72...0,98) |
0,03 |
tüsistused |
|
|
|
|
HOPE uuringu eelnevalt kindlaks määratud alamuuringus
Esmane analüüs näitas, et 117 (6,5%) ramipriiliga ravitud patsiendil ja 149 (8,4%) platseebot saanud patsiendil tekkis väljendunud nefropaatia, mis vastab suhtelise riski vähenemisele 24%; 95% CI [3...40], p=0,027.
Mitmekeskuselise, randomiseeritud, topeltpimeda paralleelgruppidega, platseebokontrolliga REIN uuringuga sooviti hinnata ramipriilravi mõju glomerulaarfiltratsiooni (GFR) languse määrale 352 normotensiivsel või hüpertensiivsel patsiendil (vanuses 18...70 aastat), kellel oli kroonilisest mittediabeetilisest nefropaatiast tingitud kerge proteinuuria (st keskmine valgueritus uriiniga > 1 ja <
3 g/24 h) või raske proteinuuria (≥ 3 g/24 h). Mõlemad alampopulatsioonid stratifitseeriti prospektiivselt.
Kõige raskema proteinuuriaga patsientide (ramipriili rühmas ilmnenud kasu tõttu ennetähtaegselt lõpetatud patsientide grupp) andmete põhianalüüs näitas, et GFR languse määr ramipriili saanud patsientidel oli väiksem kui platseebot saanutel:
Müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon
AIRE uuringusse kaasati üle 2000 patsiendi mööduvate või püsivate südamepuudulikkuse kliiniliste nähtudega pärast dokumenteeritud müokardiinfarkti. Ravi ramipliiliga alustati 3 kuni 10 päeva pärast ägedat müokardiinfarkti. Uuring näitas, et pärast keskmiselt
Lapsed
Randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrollitud kliinilises uuringus, kus osales 244 6…16- aastast hüpertensiooniga last (73% primaarne hüpertensioon), said patsiendid kas väikeses, keskmises või kõrges annuses ramipriili, et saavutada ramiprilaadi kontsentratsiooni veres, mis vastab kehakaalu järgi arvestades täiskasvanu annusele 1,25 mg, 5 mg ja 20 mg. 4. nädala lõpuks oli ramipriil süstoolse vererõhu langetamise tulemusnäitaja suhtes ebaefektiivne, kuid kõrgeim annus langetas diastoolset vererõhku. Ramipriili keskmine ja kõrge annus näitas märkimisväärset süstoolse ja diastoolse vererõhu langust kindlakstehtud hüpertensiooniga lastel.
Seda toimet ei leitud
5.2Farmakokineetilised omadused
Farmakokineetika ja metabolism
Imendumine
Suukaudsel manustamisel imendub ramipriil seedetraktist kiiresti. Ramipriili maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas kujuneb ühe tunniga. Uriiniga erituva koguse mõõtmise alusel imendub vähemalt 56% ja seedetraktis olev toit seda oluliselt ei mõjuta. Pärast 2,5 mg ja 5 mg ramipriili suukaudset manustamist on aktiivse metaboliidi, ramiprilaadi biosaadavus 45%.
Ramipriili ainsa aktiivse metaboliidi, ramiprilaadi, maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saavutatakse 2...4 tundi pärast ramipriili võtmist. Ramipriili tavaliste annuste manustamisel üks kord ööpäevas saavutatakse ramiprilaadi püsitasakaalu kontsentratsioon vereplasmas ligikaudu neljandal ravipäeval.
Jaotumine
Ramipriili seonduvus vereplasma valkudega on ligikaudu 73% ja ramiprilaadil ligikaudu 56%.
Biotransformatsioon
Ramipriil metaboliseerub peaaegu täielikult ramiprilaadiks, diketopiperasiinestriks, diketopiperasiinhappeks ning ramipriili ja ramiprilaadi glükuroniidideks.
Eritumine
Metaboliitide eritumine on peamiselt renaalne.
Ramiprilaadi plasmakontsentratsioonid vähenevad polüfaasiliselt. Aeglase dissotsiatsiooni tõttu tugevast küllastunud sidemest
Pärast ramipriili korduvat manustamist üks kord ööpäevas on ramiprilaadi kontsentratsioonide efektiivne poolväärtusaeg 5...10 mg annuste korral 13...17 tundi ja 1,25...2,5 mg annuste korral pikem. Erinevus tuleneb ensüümi küllastusvõimest ramiprilaadi sidumisel.
Imetamine
Pärast ramipriili ühekordse annuse suukaudset manustamist jäi ramipriili ja selle metaboliidi kontsentratsioon rinnapiimas allapoole mõõdetavat taset. Korduva manustamise efekt ei ole teada.
Neerukahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2)
Ramiprilaadi renaalne eritumine on kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel vähenenud ja ramiprilaadi renaalne kliirens on proportsionaalne kreatiniini kliirensiga. Selle tulemuseks on ramiprilaadi kontsentratsiooni tõus vereplasmas, mis langeb aeglasemalt kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel.
Maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2)
Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel oli hepaatiliste esteraaside vähenenud aktiivsuse tõttu ramipriili metabolism ramiprilaadiks aeglustunud ja ramipriili tase vereplasmas kõrgem. Ramiprilaadi maksimaalsed kontsentratsioonid vereplasmas nendel patsientidel ei erine siiski normaalse maksafunktsiooniga patsientidel täheldatuist.
Lapsed
Ramipriili farmakokineetikat uuriti
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Suu kaudu manustatud ramipriilil ei ole täheldatud akuutset toksilisust närilistele ja koertele. Korduva suukaudse manustamise uuringud on teostatud rottidel, koertel ja ahvidel. Kõigil 3 liigil on täheldatud kõrvalekaldeid vereplasma elektrolüütide sisalduses ja verepildis. Ramipriili farmakodünaamilise aktiivsuse väljendusena on täheldatud jukstaglomerulaarse aparaadi väljendunud laienemist koertel ja ahvidel annuse korral 250 mg/kg/päevas. Rotid, koerad ja ahvid talusid vastavalt annuseid 2, 2,5 ja
8 mg/kg/päevas ilma kahjulike toimeteta.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidel, küülikutel ja ahvidel ei tuvastanud teratogeenseid omadusi.
Fertiilsus ei nõrgenenud kummagi sugupoole rottidel.
Ramipriili manustamine rottidele annuses 50 mg/kg ja rohkem tiinuse või imetamise ajal põhjustas pöördumatuid neerukahjustusi (neeruvaagna laienemist) järglastel.
Ulatuslikud mutageensuskatsed mitmete testsüsteemidega ei toonud esile ramipriili mutageenseid või genotoksilisi omadusi
Väga noortel rottidel, kellele manustati ramipriili üksikannus, täheldati pöördumatuid neerukahjustusi.
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1Abiainete loetelu
Naatriumvesinikkarbonaat
Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Preželatiniseeritud maisitärklis
Naatriumstearüülfumaraat
Kollane raudoksiid (ainult 2,5 mg ja 5 mg tablettides)
Punane raudoksiid (ainult 5 mg tablettides)
6.2Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3Kõlblikkusaeg
24 kuud
6.4Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
Blisterpakend (alumiinium/alumiinium) ja/või
Pakendi suurus: 10, 14, 20, 28, 30, 42, 50, 98 ja 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
Wörwag Pharma GmbH & Co. KG
Calwer Str. 7
71034 Böblingen
Saksamaa
8.MÜÜGILOA NUMBRID
Ramigamma 2,5 mg: 621709
Ramigamma 5 mg: 621809
Ramigamma 10 mg: 621909
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.02.2009
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 18.11.2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud aprillis 2015