Ristaben

 

I LISA

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ristaben 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab sitagliptiinfosfaatmonohüdraati koguses, mis vastab 25 mg sitagliptiinile.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett (tablett).

Ümmargune, roosa õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel poolel on kiri „221”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

II tüüpi diabeediga täiskasvanud patsientidel on Ristaben näidustatud parema glükeemilise kontrolli

saavutamiseks:

monoteraapiana

• patsientidel, kellel ainult dieedi ja füüsilise koormusega ei ole saavutatud veresuhkru sisalduse

piisavat vähenemist ja metformiini ei saa tarvitada vastunäidustuste või talumatuse tõttu.

suukaudse kaksikravina kombinatsioonis

• metformiiniga, kui dieedi ja füüsilise koormuse ning ainult metformiiniga ei ole saavutatud

veresuhkru sisalduse piisavat vähenemist.

• sulfonüüluureaga, kui dieedi ja füüsilise koormuse ning ainult maksimaalse talutava

sulfonüüluurea annusega ei ole saavutatud veresuhkrusisalduse piisavat vähenemist ning kui

metformiini ei saa tarvitada vastunäidustuste või talumatuse tõttu.

• peroksisomaalse proliferaator-aktiveeritud retseptor gamma (PPARγ ) agonistiga (st

tiasolidiindiooniga), kui PPARγ agonist on sobiv ravim ning dieedi ja füüsilise koormuse

pluss ainult PPARγ agonistiga ei ole saavutatud veresuhkrusisalduse piisavat vähenemist.

suukaudse kolmikravina kombinatsioonis

• sulfonüüluurea ja metformiiniga, kui dieedi ja füüsilise koormuse ning nende kahe ravimiga ei

ole saavutatud veresuhkrusisalduse piisavat vähenemist.

• PPARγ agonisti ja metformiiniga, kui PPARγ agonist on sobiv ravim ning dieedi ja füüsilise

koormuse ning nende kahe ravimiga ei ole saavutatud veresuhkrusisalduse piisavat

vähenemist.

Ristaben on näidustatud ka täiendava ravina lisaks insuliinile (koos metformiiniga või ilma), kui dieedi

ja füüsilise koormuse ning insuliini stabiilsete annustega ei ole saavutatud veresuhkrusisalduse

piisavat vähenemist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Ristaben’i annus on 100 mg üks kord ööpäevas. Metformiini ja/või PPARγ agonisti annust ei muudeta

ja Ristaben’i manustatakse samaaegselt.

Kui Ristaben’i kasutatakse kombinatsioonis sulfonüüluurea või insuliiniga, võib kaaluda väiksemat

sulfonüüluurea või insuliini annust, et vähendada sulfonüüluurea poolt indutseeritud hüpoglükeemia

riski (vt lõik 4.4).

Kui Ristaben’i annus ununeb manustamata, tuleb see manustada niipea, kui patsiendile meenub. Samal

päeval ei tohi võtta kahekordset annust.

Patsientide erigrupid

Neerukahjustus

Kerge neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 50 ml/min) ei ole vaja Ristaben’i annust

muuta.

Kliinilistest uuringutest saadud kogemus Ristaben’iga on mõõduka või raske neerukahjustusega

patsientide puhul piiratud. Seetõttu ei ole neil Ristaben’i kasutamine soovitatav (vt lõik 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust muuta. Raske

maksakahjustusega patsientidel ei ole Ristaben’i kasutamist uuritud.

Eakad

Vanuse põhjal ei ole vaja annust muuta. ≥ 75-aastaste patsientide kohta on ohutusandmeid vähe,

mistõttu peab olema ettevaatlik.

Lapsed

Ristaben’i ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete

puudumise tõttu.

Manustamisviis

Ristaben’i võib manustada koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldine

Ristaben’i ei tohi kasutada I tüüpi diabeediga patsientidel või diabeetilise ketoatsidoosi raviks.

Pankreatiit

Müügiloa saamise järgselt on spontaanselt teatatud kõrvaltoimena tekkinud ägeda pankreatiidi

juhtudest. Patsiente tuleb teavitada ägedale pankreatiidile iseloomulikust sümptomist, milleks on

püsiv, tugev kõhuvalu. Pankreatiidi taandumist on täheldatud pärast sitagliptiini ärajätmist (toetava

ravi toimel või ilma), kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud nekrotiseeriva või hemorraagilise

pankreatiidi ja/või surma teket. Pankreatiidi kahtluse korral tuleb lõpetada Ristaben’i ja teiste

kahtlustatavate ravimpreparaatide kasutamine.

Hüpoglükeemia kombinatsioonis teiste hüperglükeemia vastaste ravimitega

Kliinilistes uuringutes, mille käigus Ristaben’i kasutati monoteraapiana ja osana kombinatsioonravist

ravimitega, mis teadaolevalt ei põhjusta hüpoglükeemiat (st metformiin ja/või PPARγ agonist), oli

sitagliptiini puhul kirjeldatud hüpoglükeemia esinemissagedus sarnane esinemissagedusega platseebot

saanud patsientidel. Sitagliptiini lisamisel sulfonüüluureale või insuliinile oli sulfonüüluurea poolt

indutseeritud hüpoglükeemia esinemissagedus suurem, kui platseebo puhul (vt lõik 4.8). Seetõttu võib

kaaluda väiksemat sulfonüüluurea või insuliini annust, et vähendada sulfonüüluurea poolt

indutseeritud hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus

Kuna kogemus on piiratud, siis mõõduka või raske neerukahjustusega patsiente ei tohi Ristaben’iga

ravida (vt lõik 5.2).

Ülitundlikkusreaktsioonid

Müügiletuleku järgselt on teatatud ülitundlikkusreaktsioonidest Ristaben’iga ravitud patsientidel.

Sealhulgas on teatatud anafülaksia, angioödeemi ja eksfoliatiivsete nahakahjustuste, sealhulgas

Stevens-Johnsoni sündroomi, esinemisest. Need reaktsioonid ilmnesid 3 kuu jooksul peale Ristaben -

ravi algust, mõnel juhul ka peale esimest annust. Kui kahtlustatakse ülitundlikkusreaktsiooni, tuleb

Ristaben -ravi katkestada, hinnata teisi võimalikke reaktsiooni põhjusi ja alustada diabeedi ravi teiste

ravimitega (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite toime sitagliptiinile

Allpool kirjeldatud kliinilised andmed lubavad arvata, et sitagliptiinil ei ole kliiniliselt olulisi

koostoimeid samaaegselt kasutatavate ravimitega.

Metformiin: Kaks korda päevas 1000 mg metformiini korduval manustamisel koos 50 mg

sitagliptiiniga ei muutunud oluliselt sitagliptiini farmakokineetika II tüüpi diabeediga patsientidel.

Tsüklosporiin: Viidi läbi uuring, et hinnata tugeva p-glükoproteiini inhibiitori tsüklosporiini toimet

sitagliptiini farmakokineetikale. Sitagliptiini ühekordse 100 mg suukaudse annuse manustamisel koos

tsüklosporiini ühekordse 600 mg suukaudse annusega suurenesid sitagliptiini AUC ja Cmax vastavalt

umbes 29% ja 68%. Neid sitagliptiini farmakokineetika muutusi ei loetud kliiniliselt olulisteks.

Sitagliptiini renaalne kliirens märkimisväärselt ei muutunud. Seetõttu ei ole oodata märkimisväärseid

koostoimeid teiste p-glükoproteiini inhibiitoritega.

In vitro uuringud on näidanud, et sitagliptiini piiratud metabolismi eest vastutav põhiline ensüüm on

CYP3A4, mida toetab CYP2C8. Normaalse neerufunktsiooniga patsientide puhul on metabolismil (sh

CYP3A4 kaudu toimuval) vaid vähene roll sitagliptiini kliirensis. Metabolismil võib olla

märkimisväärselt suurem roll sitagliptiini eliminatsioonis raske neerukahjustuse või lõppstaadiumis

neeruhaiguse korral. Sel põhjusel on võimalik, et tugevad CYP3A4 inhibiitorid (nt ketokonasool,

itrakonasool, ritonaviir, klaritromütsiin) võivad raske neerukahjustuse või lõppstaadiumis

neeruhaigusega patsientidel muuta sitagliptiini farmakokineetikat. Tugevatoimeliste CYP3A4

inhibiitorite toimet neerukahjustuse korral ei ole kliinilises uuringus hinnatud.

In vitro transpordi uuringud näitasid, et sitagliptiin on p-glükoproteiini ja orgaanilise

anioon-transportsüsteemi-3 (OAT3) substraat. OAT3 poolt vahendatud sitagliptiini transporti

inhibeeris in vitro probenetsiid, kuigi kliiniliselt oluliste koostoimete ohtu peetakse väikeseks. OAT3

inhibiitorite samaaegset manustamist ei ole in vivo hinnatud.

Sitagliptiini toime teistele ravimitele

In vitro andmed näitavad, et sitagliptiin ei inhibeeri ega indutseeri CYP450 isoensüüme. Kliinilistes

uuringutes ei muutnud sitagliptiin märkimisväärselt metformiini, gliburiidi, simvastatiini,

rosiglitasooni, varfariini ega suukaudsete kontratseptiivide farmakokineetikat, mis tõestab in vivo

vähest tõenäosust koostoimete tekkeks CYP3A4, CYP2C8, CYP2C9 ja orgaanilise

katioon-transportsüsteemi (organic cationic transporter, OCT) substraatidega.

Sitagliptiinil oli vähene toime digoksiini plasmakontsentratsioonile ja võib olla p-glükoproteiini nõrk

inhibiitor in vivo.

Digoksiin: Sitagliptiinil oli vähene toime digoksiini plasmakontsentratsioonile. Pärast 0,25 mg

digoksiini manustamist koos 100 mg Ristaben’iga ööpäevas 10 päeva vältel suurenes digoksiini

plasma AUC keskmiselt 11% ja plasma Cmax keskmiselt 18%. Digoksiini annuse korrigeerimist ei

soovitata. Kuid sitagliptiini ja digoksiini samaaegsel manustamisel tuleb neid näitajaid jälgida

patsientidel, kellel on risk digoksiinimürgistuse tekkeks.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Ristaben’i kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku

toimet reproduktiivsusele suurte annuste kasutamisel (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole

teada. Inimestelt saadud andmete puudumise tõttu ei tohi Ristaben’i raseduse ajal kasutada.

Imetamine

Ei ole teada, kas sitagliptiin eritub inimese rinnapiima. Loomkatsetes täheldati sitagliptiini eritumist

rinnapiima. Ristaben’i ei tohi imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus

Loomkatsete andmed ei ole näidanud sitagliptiini kahjulikku toimet isaste ja emaste fertiilsusele.

Andmed inimeste kohta puuduvad.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ristaben ei oma teadaolevalt mõju autojuhtimisele või masinate käsitsemise võimele. Sellele

vaatamata tuleb autot juhtides või masinaid käsitsedes arvestada, et võib esineda somnolentsust ja

pearinglust.

Lisaks peavad patsiendid olema hoiatatud riskist hüpoglükeemia tekkeks, kui Ristaben’i kasutatakse

kombinatsioonis sulfonüüluurea või insuliiniga.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Teatatud on rasketest kõrvaltoimetest, sh pankreatiit ja ülitundlikkusreaktsioonid. Hüpoglükeemia on

esinenud kombineeritud ravi puhul sulfonüüluureaga (4,7%...13,8%) ja insuliiniga (9,6%).

Üheteistkümnes suures kuni 2-aastase kestusega kliinilises uuringus on enam kui 3200 patsienti

saanud ravi Ristaben’iga annuses 100 mg ööpäevas monoteraapiana või kombinatsioonis metformiini,

sulfonüüluurea derivaadi (koos metformiiniga või ilma), insuliini (koos metformiiniga või ilma) või

PPARγ agonistiga (koos metformiiniga või ilma). Nendest uuringutest üheksa uuringu kombineeritud

analüüsi põhjal oli kõrvaltoimete tõttu ravi katkestamise sagedus 0,8% 100 mg ööpäevase annuse

puhul ja 1,5% muu ravi puhul.

Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Kõrvaltoimed on toodud allpool (tabel 1) organsüsteemi ja sageduse alusel. Esinemissagedused on

defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni

< 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000) ja teadmata (ei saa hinnata

olemasolevate andmete alusel).