Recoxa 10 mgml - süstelahus (10mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Recoxa 10 mg/ml, süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Süstelahuse 1 ml sisaldab 10 mg meloksikaami.

Üks ampull – 1,5 ml, sisaldab 15 mg meloksikaami, enool-soolana, mis lisatakse in situ tootmisprotsessi ajal.

INN: Meloxicamum

Teadaolevat toimet omav abiaine: üks ampull sisaldab 1,77 mg naatriumi 1,5 ml lahuses. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus.

Selge kollane kuni rohekas lahus ilma nähtavate osakesteta, pH 8,4…9,2.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel, kui meloksikaami suukaudne või rektaalne manustamine ei ole kohane.

Osteoartroosi ägenemiste lühiajaline sümptomaatiline ravi.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Üks 15 mg süste üks kord ööpäevas.

Ööpäevas manustatava meloksikaami koguannus ei tohi ületada 15 mg.

Ravi peaks tavaliselt piirduma ühekordse süstena ravi alguses, erandjuhtudel (nt kui suukaudset ja rektaalset manustamine ei saa kasutada) võib ravi maksimaalne pikkus olla 2…3 päeva.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4). Vajadust patsiendi sümptomite leevendamiseks ja ravivastust tuleb perioodiliselt hinnata.

Patsientide erigrupid

Eakad ja kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)

Soovitatav ööpäevane annus eakatel on 7,5 mg (pool ampulli).

Patsiendid, kellel on suurem risk kõrvaltoimete tekkimiseks peaksid alustama ravi annusega 7,5 mg ööpäevas (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)

Raske neerupuudulikkusega dialüüsravil olevatel patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 7,5 mg (pool ampulli).

Kerge või keskmise neerukahjustuse korral (patsiendid kreatiniini kliirensiga enam kui 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik. Raske neerupuudulikkusega mittedialüüsipatsientidel on ravi meloksikaamiga vastunäidustatud, vt lõik 4.3.

Maksakahjustus (vt lõik 5.2)

Kerge või keskmise maksakahjustuse korral ei ole annuse vähendamine vajalik (raske maksafunktsioonihäirega patsientide kohta, vt lõik 4.3).

Lapsed

Recoxa 10 mg/ml süstelahuse ohutust ja efektiivsust ei ole lastel ja alla 18-aastastel noorukitel uuritud (vt lõik 4.3).

Manustamisviis

Intramuskulaarne.

Süst tuleb teha aeglaselt ja sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse veerandikku). Tuleb järgida rangelt aseptika nõudeid. Korduva manustamise vajadusel vahetage süstitavaid tuhara pooli. Enne süstima hakkamist tuleb alati kontrollida, ega nõel pole veeni sattunud.

Kui süstimise ajal tekib tugev valu, tuleb manustamine koheselt peatada. Puusa endoproteesiga patsientidel tuleb süstimiseks kasutada tuhara teist poolt.

Vastunäidustused

See ravimpreparaat on vastunäidustatud järgmistes olukordades:

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• ülitundlikkus mõne sarnase toimega ravimi suhtes, nt MSPVA grupi ravimid, atsetüülsalitsüülhape (ASH).

Recoxa süstelahust ei tohi kasutada patsientidel, kellel atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA- de manustamise järgselt on tekkinud astma sümptomeid, nina polüpoosi, angioneurootilist turset või urtikaariat;

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• hemostaatilised häired või samaaegne ravi antikoagulantidega (vastunäidustus on seotud manustamisviisiga);
• anamneesis MSPVAde varasema kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
• äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu);
• seedetrakti verejooks, tserebrovaskulaarne verejooks või teised veritsusega seotud seisundid;
• tõsine maksapuudulikkus;
• raske neerupuudulikkus, kui patsient ei saa dialüüsravi;
• raske südamepuudulikkus;
• raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);
• lapsed ja alla 18 aasta vanused noorukid.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrolli alla saamiseks minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2. ja allpool seedetrakti ning kardiovaskulaarsete riskide kohta).

Ebapiisava ravitoime puhul ei tohi ületada maksimaalset soovituslikku ööpäevast annust ning ravile ei tohi lisada ka täiendavat MSPVA-d, kuna see võib suurendada toksilisust, samas kui terapeutiline kasu ei ole tõestatud. Tuleb vältida meloksikaami kasutamist koos teiste MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega.

Meloksikaam ei sobi ägeda valu leevendamiseks.

Kui seisund mitme päeva jooksul ei parane, tuleb ravi kliinilist kasu uuesti hinnata.

Enne meloksikaamiga ravi alustamist tuleb veenduda, kas anamneesis esinenud ösofagiit, gastriit ja/või peptiline haavand on täielikult välja ravitud. Meloksikaamiga ravi saavate ja seda tüüpi anamneesiga patsientide puhul tuleb rutiinselt tähelepanu pöörata võimaliku retsidiivi tekkele.

Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon

Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MVPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel, kas hoiatavate sümptomitega või ilma, ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel väikseima annusega.

Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ravi ajal Recoxa’ga tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi lõpetada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, kuna MSPVA-d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus, kuna MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud vedeliku retentsioonist ja tursetest.

Riskipatsientide puhul soovitatakse vererõhu kliinilist jälgimist enne ravi ja eriti ravi alustamisel meloksikaamiga.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt

või insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski ka meloksikaami puhul välistada.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, diagnoositud südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib meloksikaami kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust. Ka kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pikaajalist ravi alustada sarnaselt, pärast põhjalikku kaalutlust.

Nahareaktsioonid

Meloksikaami kasutamisel on teatatud eluohtlike nahareaktsioonide Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja toksilise epidermise nekrolüüsi (toxic epidermal necrolysis, TEN) tekkest.

Patsiente tuleb nõustada ning hoolikalt jälgida nahareaktsioonide tunnuste ja sümptomite osas. Suurim risk SJS või TEN tekkeks on esimeste ravinädalate jooksul.

Kui tekivad SJS või TEN nähud või sümptomid (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskesta kahjustusega), tuleb ravi meloksikaamiga katkestada.

Parimad tulemused SJS ja TEN-iga toimetulemisel saadakse tänu varajasele diagnoosimisele ja igasuguse kahtlustatava ravimi kohesele ärajätmisele. Mida rutem ravi lõpetatakse, seda parem on prognoos.

Kui patsiendil tekib ravi ajal meloksikaamiga SJS või TEN, ei tohi sellel patsiendil enam kunagi meloksikaami uuesti kasutada.

Maksa- ja neerufunktsiooni parameetrid

Sarnaselt teiste MSPVA-de kasutamisele on aeg-ajalt registreeritud seerumi transaminaaside aktiivsuse, seerumi bilirubiini või teiste maksafunktsiooni parameetrite tõuse, nagu ka seerumi kreatiniini ning vere uurealämmastiku tõuse ja muid laboratoorseid kõrvalekaldeid. Neist juhtudest enamus olid mööduvad ja kergekujulised. Kui mõni sellistest hälvetest peaks osutuma oluliseks või püsivaks, tuleb ravi meloksikaamiga lõpetada ning teostada vastavad uuringud.

Funktsionaalne neerupuudulikkus

Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilateerivat toimet, võivad nad glomerulaarfiltratsiooni vähendamise kaudu esile kutsuda funktsionaalset neerupuudulikkust. See kõrvaltoime oleneb annuse suurusest. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse diureesi ja neerufunktsiooni hoolikalt jälgida järgmiste riskifaktoritega patsientidel:

• eakad;
• kaasuv ravi nt AKE inhibiitorite, angiotensiinII antagonistide ja diureetikumidega (vt lõik 4.5);
• hüpovoleemia (hoolimata põhjusest);
• südame paispuudulikkus;
• neerupuudulikkus;
• nefrootiline sündroom;
• luupusnefropaatia;
• raske maksafunktsiooni häire (seerumi albumiin < 25 g/l või ChildPugh’ skoor ≥ 10).

Harva võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, papillaarset nekroosi või nefrootilist sündroomi.

Hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi meloksikaami annus ületada 7,5 mg. Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (nt patsiendid kreatiniini kliirensiga suurem kui 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik.

Naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon

MSPVA-de kasutamisel on võimalikud naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon ning diureetikumide natriureetilise toime häirumine. Lisaks võib väheneda antihüpertensiivsete ravimite antihüpertensiivne toime (vt lõik 4.5). Selle tulemusena võivad tundlikel patsientidel esile kerkida või ägeneda tursed, südamepuudulikkus või hüpertensioon. Riskirühma patsiente on seetõttu vaja kliiniliselt jälgida (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia

Hüperkaleemiat võivad soodustada suhkurtõbi või mõni kaasuv ravi, mis teadaolevalt võib suurendada vere kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5). Sellistel juhtudel tuleb kaaliumi taset regulaarselt jälgida.

Kombinatsioon pemetrekseediga

Pemetrekseedi saavatel kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel tuleb ravi meloksikaamiga katkestada vahemikuks vähemalt 5 päeva enne kuni vähemalt 2 päeva pärast pemetrekseedi manustamist (vt lõik 4.5)

Teised hoiatused ja ettevaatusabinõud

Nõrgestatud või raskes üldseisundis patsientidel võivad kõrvaltoimed enam avalduda, mistõttu neid tuleb hoolikamalt jälgida.

Nagu teiste MSPVA-de puhul, tuleb olla eriti ettevaatlik eakate patsientide ravimisel, sest neil esineb sagedamini neeru-, maksa- või südamefunktsiooni häireid. Eakatel on MSPVA-de kasutamisel suurem kõrvaltoimete esinemissagedus, eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võivad olla letaalsed (vt lõik 4.2).

Meloksikaam võib varjata kaasuva infektsiooni sümptomeid.

Nii nagu teistegi intramuskulaarselt manustatavate MSPVA-de puhul, võib süstekohal tekkida mädanik ja nekroos.

Meloksikaami, nagu mistahes ravimi, mis inhibeerib tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi, kasutamine võib kahjustada naiste viljakust, mistõttu seda ei soovitata kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kellel teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb kaaluda ravi lõpetamist meloksikaamiga (vt lõik 4.6).

Recoxa süstelahus sisaldab naatriumi

See ravimpreparaat sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ampulli kohta, see tähendab on põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Hüperkaleemiaga seotud riskid

Teatavad ravimpreparaadid või terapeutilised rühmad võivad soodustada hüperkaleemiat: kaaliumisoolad, kaaliumi säästvad diureetikumid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, MSPVA-d, (madalmolekulaarsed või fraktsioneerimata) hepariinid, tsüklosporiin, takroliimus ja trimetoprim.

Hüperkaleemia algus võib oleneda kaasuvate faktorite olemasolust.

Risk on kõrgem, kui meloksikaamiga samaaegselt manustatakse ülal nimetatud ravimpreparaate.

Farmakodünaamilised koostoimed

Teised MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape

Kombinatsioon teiste MSPVA-dega, sh atsetüülsalitsüülhape annustes ≥ 500 mg üksikannusena või ≥ 3 g ööpäevase koguannusena ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid (nt glükokortikoidid)

Samaaegne kasutamine kortikosteroididega nõuab ettevaatust, kuna esineb veritsuste või seedetrakti haavandumiste suurenenud risk.

Antikoagulandid või hepariin

Tunduvalt suurem veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse kaudu. MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, nagu varfariin, toimeid (vt lõik 4.4). Samaaegset MSPVA-de ja antikoagulantide või hepariini kasutamist eakatele või raviannustes ei soovitata (vt lõik 4.4).

Hepariini ülejäänud kasutusjuhtudel (nt preventiivsed annused) tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb suurenenud veritsusrisk.

Trombolüütikumid ja antiagregandid

Suurenenud veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse kaudu.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)

Seedetrakti verejooksu riski suurenemine.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin II retseptori antagonistid

MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel pärsitud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või pärsitud neerufunktsiooniga eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonisti manustamine samaaegselt tsüklooksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni täiendavat halvenemist, sh võimalikku ägedat neerupuudulikkust, mis on tavaliselt mööduv. Seega tuleb sellist kombinatsiooni kasutada ettevaatusega, eriti eakatel. Neid patsiente tuleb piisavalt hüdreerida ning peab arvestama neerufunktsiooni jälgimise vajadusega pärast kaasuva ravi alustamist ning seejärel perioodiliselt (vt ka lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ained (nt beetablokaatorid)

Võib esineda beetablokaatorite antihüpertensiivse toime vähenemine (vasodilatoorse toimega prostaglandiinide pärssimise tõttu)..

Kaltsinueriini inhibiitorid (nt tsüklosporiin, takroliimus)

MSPVA-d võivad renaalse prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu soodustada kaltsineuriini inhibiitorite nefrotoksilisust. Kombineeritud ravi ajal tuleb neerufunktsiooni mõõta. Neerufunktsiooni soovitatakse hoolikalt jälgida, eriti eakatel.

Deferasiroks

Deferasiroksi ja meloksikaami samaaegne manustamine võib suurendada seedetrakti kõrvaltoimete riski. Nende ravimpreparaatide kombineerimisel tuleb olla ettevaatlik.

Farmakokineetilised koostoimed (meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale)

Liitium

On täheldatud, et MSPVA-d suurendavad liitiumi taset seerumis (kuna liitiumi renaalne eritumine väheneb), mis võib saavutada toksilised väärtused. Liitiumit ei soovitata koos MSPVA-dega kasutada (vt lõik 4.4). Kui selline kombinatsioon osutub siiski vajalikuks, tuleb liitiumi plasmakontsentratsiooni hoolikalt jälgida meloksikaamiga ravi alustamisel, annuse muutmisel ja lõpetamisel.

Metotreksaat

MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ning seeläbi tõsta metotreksaadi kontsentratsiooni plasmas. Seega metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg nädalas) kasutavatel patsientidel ei ole samaaegne MSPVA-de kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Samuti tuleb arvestada MSPVA ja metotreksaadi koostoime võimalust metotreksaadi väikseid annuseid kasutavatel patsientidel, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Juhul kui kombineeritud ravi on möödapääsmatu, tuleb kontrollida verepilti ja neerufunktsiooni. Kui 3 päeva jooksul kasutatakse nii MSPVA-d kui metotreksaati, tuleb olla eriti tähelepanelik, sest metotreksaadi tase plasmas võib tõusta ning põhjustada toksilisuse suurenemist.

Ehkki samaaegne ravi meloksikaamiga ei mõjutanud oluliselt metotreksaadi (15 mg nädalas) farmakokineetikat, tuleb arvestada sellega, et MSPVA-d võivad potentseerida metotreksaadi hematoloogilist toksilisust (vt eespoolt) (vt lõik 4.8.).

Pemetrekseed

Meloksikaami ja pemetrekseedi samaaegse kasutamise puhul kerge või mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) patsientidel tuleb ravi meloksikaamiga katkestada vahemikuks 5 päeva enne kuni 2 päeva pärast pemetrekseedi manustamist. Kui vajalikuks osutub meloksikaami ja pemetrekseedi kombinatsioon, tuleb patsiente hoolikalt jälgida, eriti müelosupressiooni ja seedetrakti kõrvaltoimete osas. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 45 ml/min) ei ole samaaegne meloksikaami ja pemetrekseedi manustamine soovitatav.

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens ≥ 80 ml/min) võivad meloksikaami 15 mg annused vähendada pemetrekseedi eliminatsiooni ning seetõttu suurendada pemetrekseedi kõrvaltoimete esinemissagedust. Seega tuleb meloksikaami 15 mg annuste manustamisel koos pemetrekseediga normaalse neerufunktsiooniga patsientidele (kreatiniini kliirens ≥ 80 ml/min) olla ettevaatlik.

Farmakokineetilised koostoimed (teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale)

Kolestüramiin

Kolestüramiin katkestab meloksikaami enterohepaatilise tsirkulatsiooni, mis põhjustab meloksikaami kiiremat eritumist, mistõttu meloksikaami kliirens suureneb 50% võrra ja poolväärtusaeg langeb kuni 13 ± 3 tunnini. See koostoime on kliinilise tähtsusega.

Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi ravimkoostoimeid ei avastatud antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini samaaegsel manustamisel.

Lapsed

Koostoimeuuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib negatiivselt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad raseduse varases staadiumis prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamise tagajärjel tekkivale raseduse katkemise suurenenud riskile ja kardinaalsetele väärarengutele. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui ühelt protsendilt ligikaudu 1,5 %-ni. Risk arvatakse suurenevat ka annuse ja ravikestvuse pikenemisega. Loomuuringutes on näidatud, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamine tekitab pre- ja postimplantatsiooni kaotuse ning embrüonaalse-loote surmade sagenemist. Lisaks on loomadel, kellele manustati

prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodil, täheldatud sagedamini erinevaid väärarenguid, k.a kardiovaskulaarseid.

Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi meloksikaami kasutada, v.a. juhul, kui selleks on absoluutne vajadus. Kui meloksikaami kasutakse rasestuda püüdval naisel või raseduse esimese ja teise trimestri ajal, peab annuse hoidma nii väikesel tasemel ja ravi pikkuse nii lühikese kui võimalik.

Kasutatuna raseduse kolmandal trimestril, võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga; emal ja lootel raseduse lõpul:
• veritsusaja võimalikku pikenemist, agregatsioonivastane toime, mis võib esineda ka väga väikeste annuste korral.
• emakakontraktsioonide pärssumist, millega kaasub sünnituse edasilükkumine või pikenemine.

Sellest tulenevalt on meloksikaam raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud.

Imetamine

Kuigi meloksikaami kohta spetsiifilised kogemused puuduvad, on teada, et MSPVA-d imenduvad rinnapiima. Seetõttu ei ole imetavatel naistel manustamine soovitatav.

Fertiilsus

Meloksikaami kasutamine võib kahjustada naiste fertiilsust, mistõttu seda ravimit ei soovitata kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kellel teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb arvestada meloksikaamiga ravi lõpetamise vajadusega.

Toime reaktsioonikiirusele

Spetsiifilisi uuringuid autojuhtimist ja masinate käsitsemist mõjutavate toimete kohta ei ole läbi viidud. Siiski, farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt meloksikaam tõenäoliselt ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Ravimi kasutamisega seotud nägemishäirete või uimasustunde, vertiigo või teiste kesknärvisüsteemi häirete tekkimisel on patsientidel soovitav vältida autojuhtimist ja masinate käsitsemist.

Kõrvaltoimed

a) Üldine kirjeldus

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSVPA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

MSPVA-de kasutamisega seoses on registreeritud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on gastrointestinaalse olemusega. Võivad esineda peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, vahel letaalse lõppega, eriti eakatel (vt lõik 4.4). Manustamisjärgselt on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, meteorismi, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, haavandilist stomatiiti ning koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvemini on täheldatud gastriiti.

Täheldatud on raskekujulisi kõrvaltoimeid nahal, nt Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermise nekrolüüs (TEN) (vt lõik 4.4).

Allpool esitatud kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad vastavatel esinemissagedustel, mida registreeriti 27 kliinilises uuringus ravi kestusega vähemalt 14 päeva.Andmed pärinevad 15197 patsienti hõlmanud kliinilistest uuringutest, kellel manustati meloksikaami tablette või kapsleid annuses 7,5 mg või 15 mg ööpäevas kuni 1 aasta jooksul. Siia hulka on arvestatud ka turuletulekujärgest kogemusest laekunud kõrvaltoimed.

Kõrvaltoimed on jagatud vastavalt nende esinemissagedusele järgmise konventsiooni alusel:

Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

b) Kõrvaltoimete tabel

* Väga harva on teatatud agranulotsütoosi tekkest (vt lõik c).

• **Seoses MSPVAde kasutamisega on teatatud südamepuudulikkusest..
• ***Seedetrakti verejooks, haavandid või perforatsioon võivad vahel olla rasked ja potentsiaalselt letaalsed, eriti eakatel (vt lõik 4.4).

c) Üksikuid tõsiseid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid iseloomustav informatsioon

Meloksikaami ja teiste potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on registreeritud väga harvu agranulotsütoosi juhte (vt lõik 4.5).

d) Kõrvaltoimed, mida ei ole veel täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mida üldiselt omistatakse teistele selle rühma ühenditele

Orgaaniline neerukahjustus, mille tõenäoliseks tulemuseks on äge neerupuudulikkus: väga harvadel juhtudel on täheldatud interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarnekroosi, nefrootilist sündroomi ja papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

MSPVA-de ägeda üleannustamise sümptomid on tavaliselt letargia, unisus, iiveldus, oksendamine ja valu ülakõhus. Need sümptomid üldiselt toetava raviga kaovad. Tekkida võib seedetrakti verejooks. Raske intoksikatsioon võib viia hüpertensiooni, ägeda neerupuudulikkuse, maksafunktsiooni kahjustumise, hingamisdepressiooni, kooma, krampide, kardiovaskulaarse kollapsi ja südame seiskumiseni. MSPVA-de terapeutiliste annuste kasutamisel on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest ja need võivad tekkida ka üleannustamise korral.

Ravi

MSPVA-de üleannustamise korral on ravi sümptomaatiline ja toetav. Kliinilised uuringud on näidanud, et 4 g kolestüramiini suukaudne annus kolm korda ööpäevas kiirendab meloksikaami eritumist.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid, ATC kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide rühma mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), millel on põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime.

Meloksikaamil on tõestatud põletikuvastane aktiivsus põletiku kõikide standardmudelite puhul. Nagu kõikide teiste MSPVA-de puhul, on täpne toimemehhanism teadmata. Siiski on teada üks ühine toimemehhanism kõikidele MSPVA-dele (sh meloksikaam): võime inhibeerida põletikumediaatorite – prostaglandiinide - biosünteesi.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Meloksikaam imendub täielikult pärast lihasesisest manustamist. Suhteline biosaadavus, võrreldes suukaudse manustamisviisiga, on peaaegu 100%-line. Seega üleminekul lihasesiseselt manustamisviisilt suukaudsele ei ole vaja annust kohandada. Pärast 15 mg lihasesisest süsti saabub ligikaudu 60 minuti pärast maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1,62 mikrogrammi/l.

Jaotumine

Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkude, eriti albumiiniga (99%). Meloksikaam tungib sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist. Jaotusruumala on väike, keskmiselt 11 l. Individuaalne erinevus on 30...40% piirides.

Biotransformatsioon

Meloksikaam teeb läbi ulatusliku biotransformatsiooni maksas. Uriinis on kindlaks tehtud neli erinevat meloksikaami metaboliiti, mis on farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’-karboksümeloksikaam (60% annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’-hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti vähesel määral eritub (9 % annusest). In vitro uuringud on näidanud, et CYP2C9 omab sellel metabolismiteel olulist tähtsust, kuid isoensüüm CYP3A4 toetab seda vähesel määral. Kahe ülejäänud metaboliidi, mille proportsioon manustatud annusest on vastavalt 16% ja 4%, eritumine on seotud arvatavasti patsiendi peroksidaasi aktiivsusega.

Eritumine

Meloksikaam eritub eeskätt metaboliitidena, mida leidub võrdses koguses nii uriinis kui väljaheites. Alla 5% ööpäevasest annusest eritub muutumatult väljaheitega, kuid uriinis on tuvastatud ainult algühendi jälgi.

Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 20 tundi. Totaalne plasmakliirens on keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus

Pärast suukaudset või lihasesisest meloksikaami terapeutiliste annuste 7,5...15 mg manustamist on aine farmakokineetika lineaarne.

Patsientide erigrupid

Maksa-/neerukahjustus

Meloksikaami farmakokineetikat ei mõjuta oluliselt ei maksa- ega kerge kuni mõõdukas neerukahjustus. Raske neerupuudulikkuse korral võib jaotusruumala suurenemine põhjustada sidumata meloksikaami kontsentratsiooni tõusu. Ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi ületada (vt lõik 4.2).

Eakad

Eakatel inimestel on keskmine plasmakliirens tasakaalukontsentratsiooni korral veidi aeglasem kui noorematel täiskasvanutel. Eakatel naispatsientidel täheldati suuremaid AUC väärtusi ja pikemaid eliminatsiooni poolväärtusaegu kui mõlemast soost noorematel inimestel.

Prekliinilised ohutusandmed

Meloksikaami toksikoloogilised omadused on prekliinilistes uuringutes osutunud sarnasteks teiste MSPVA-tega: kahel loomaliigil avaldus gastrointestinaalne haavandumine ja erosioon ning pikaajalistes uuringutes suurte annustega neeru papillaarnekroos.

Rottidega läbiviidud suukaudsed reproduktsioonitoksilisuse uuringud on näidanud ovulatsioonide vähenemist ja implantatsioonide pärssimist ning embrüotoksilisi toimeid (resorptsioonide suurenemine) emasloomale toksiliste annuste (1 mg/kg ja üle selle) korral. Kahjustavad annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5…10-kordselt, kui arvestada mg/kg alusel (75 kg inimene). Tiinuse lõpuperioodil on kirjeldatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoritele omaseid lootetoksilisi toimeid. Meloksikaam ei osutunud mutageenseks ei in vivo ega in vitro katsetes. Kartsinogeenset toimet ei täheldatud hiirtel ega rottidel kliinilisest suuremate annuste kasutamisel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Meglumiin

Poloksameer 188

Glütsiin

Naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks)

Naatriumkloriid

Glükofurool

Süstevesi

Sobimatus

Sobivusuuringute puudumisel ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

2 ml läbipaistvast hüdrolüütilisest nr1 klaasist ampull, sisaldab 1,5 ml süstelahust.

Pakendi suurused 5 x 1,5 ml

10 x 1,5 ml

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Süstelahus on ühel patsiendil kasutamiseks ning see tuleb kasutada vahetult pärast ampulli avamist. Võõrosakesi sisaldavat süstelahust ei tohi kasutada.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s.,

U Kabelovny 130, Dolní Měcholupy, 102 37, Prague, Tšehhi

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 22.05.2009

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2018