Risperidone accord 0,5 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Risperidone Accord 0,5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Risperidone Accord 1 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Risperidone Accord 2 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Risperidone Accord 3 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Risperidone Accord 4 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Risperidone Accord 6 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

0,5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 0,5 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 63,65 mg (laktoosmonohüdraadina)

1 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 1 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 127,30 mg (laktoosmonohüdraadina)

2 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 126,35 mg (laktoosmonohüdraadina)
päikeseloojangukollane pigment (E 110) 0,02 mg

3 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 3 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 189,53 mg (laktoosmonohüdraadina)

4 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 4 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 124,45 mg (laktoosmonohüdraadina)

6 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 6 mg risperidooni.
Abiained: laktoos 122,55 mg (laktoosmonohüdraadina)
päikeseloojangukollane pigment (E 110) 0,01 mg

INN. Risperidonum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett.

0,5 mg:
Telliskivipunane, ümmargune, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega, mõlemalt
poolt sile tablett.

1 mg:
Valge kuni valkjas, kapslikujuline, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega, mõlemalt
poolt sile tablett.

2 mg:
Heleoranz, kapslikujuline, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega, mõlemalt poolt
sile tablett.

3 mg:
Helekollane, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel
küljel on poolitusjoon ja teine külg on sile.

Poolitusjoon on ainult pooleksmurdmise lihtsustamiseks, et tabletti oleks kergem
neelata, mitte võrdseteks annusteks jagamiseks.

4 mg:
Roheline, kapslikujuline, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega, mõlemalt poolt
sile tablett.

6 mg:
Kollane, ümmargune, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega, mõlemalt poolt sile
tablett.


4. Kliinilised andmed

4.1 Näidustused

Skisofreenia ravi.
Bipolaarsete häiretega seotud mõõdukate kuni raskete maaniaepisoodide ravi.
Püsiva agressiivsuse lühiajaline (kuni 6 nädalat) ravi mõõduka kuni raske
Alzheimeri dementsusega patsientidel, kellel puudub ravivastus
mittemedikmentoossele ravile ning kui kaasneb oht vigastada ennast ja teisi.
Püsiva agressiivsuse lühiajaline sümptomaatiline ravi (kuni 6 nädalat)
sotsialiseerumata käitumishäire korral üle 5-aastastel lastel ja noorukitel alla
keskmise intellektiga või vaimse puudega (DSM-IV), kui agressiivne või muu
disruptiivset tüüpi käitumine vajab medikamentoosset ravi.
Medikamentoosne ravi peab olema osa kõikehõlmavast raviprogrammist,
kuhu alla kuuluvad psühhosotsiaalne tugi ja vastav õppekeskkond. On
soovitatav, et risperidooni kirjutaks välja laste neuroloog või laste ja
noorukite psühhiaater või arst, kes on teadlik laste ja noorukite
sotsialiseerumata käitumishäire häire ravist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Selle ravimi annuste korral, mida ei saa kasutada, on kättesaadaval selle ravimi teised
tugevused.
Skisofreenia

Täiskasvanud
Risperidooni võib manustada üks või kaks korda ööpäevas.
Patsient peab alustama risperidooni annusega 2 mg päevas. Teisel päeval võib annust
suurendada annuseni 4 mg. Edaspidi võib annuse jätta samale tasemele või vajadusel
jälle individuaalselt kohandada. Enamusele patsientidest sobib ööpäevane annus
vahemikus 4...6 mg. Mõnede patsientide korral võib osutuda vajalikuks kasutada
aeglasemat tiitrimist ja väiksemat alg- ja säilitusannust.
Annused, mis on suuremad kui 10 mg päevas, ei ole näidanud väiksemate annustega
võrreldes paremat tõhusust ja need võivad põhjustada ekstrapüramidaalsete
sümptomite suuremat esinemissagedust.
Üle 16 mg ööpäevaste annuste ohutust ei ole hinnatud ja seega ei soovitata neid
kasutada.

Eakad patsiendid
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt
kohandada 0,5 mg kaks korda päevas kaupa kuni annuseni 1...2 mg kaks korda
päevas.

Lapsed
Risperidooni ei soovitata kasutada skisofreeniat põdevatel lastel vanuses alla 18
eluaasta ohutuse andmete puudumise tõttu.

Maaniaepisoodid bipolaarse häire korral

Täiskasvanud
Risperidooni tuleb manustada üks kord ööpäevas, alustades risperidooni annusega 2
mg. Vajadusel võib annust kohandada mitte vähem kui 24-tunniste ajavahemike järel
ja 1 mg võrra ööpäevas. Risperidooni võib manustada paindlike annustena vahemikus
1...6 mg ööpäevas, et optimeerida iga patsiendi efektiivsuse ja taluvuse taset.
Risperidooni 6 mg-st suuremaid ööpäevaseid annuseid maaniaepisoodidega
patsientidel ei ole uuritud.
Nagu kõigi sümptomaatiliste ravide korral, tuleb risperidooni jätkuva kasutamise
vajadust ravi käigus hinnata ja kinnitada.

Eakad
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt
kohandada 0,5 mg kaks korda päevas kaupa kuni annuseni 1...2 mg kaks korda
päevas. Kliiniline kogemus eakate patsientidega on piiratud ja seega tuleb olla
tähelepanelik.

Lapsed
Risperidooni ei soovitata kasutada bipolaarse maaniaga lastel vanuses alla 18 eluaasta
efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Püsiv agressiivsus mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel

Soovitatav algannus on 0,25 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib vajadusel
individuaalselt kohandada 0,25 mg kaks korda päevas kaupa, kuid mitte sagedamini
kui ülepäeviti. Enamusele patsientidele on optimaalne annus 0,5 mg kaks korda
ööpäevas. Siiski võib mõnedele patsientidele sobida annus kuni 1 mg kaks korda
ööpäevas.

Patsientidel, kes põevad püsiva agressiivsusega mõõduka kuni raske Alzheimeri
dementsust, ei tohi risperidooni kasutada üle kuue nädala. Ravi ajal tuleb patsiente
sageli ja regulaaraselt hinnata ning ravi jätkamise vajadust uuesti ümber hinnata.

Sotsialiseerumata käitumishäire

Lapsed ja noorukid vanuses 5-18 eluaastat
Soovitatav algannus 50 kg patsientidel on 0,5 mg üks kord ööpäevas. Seda annust
võib vajadusel individuaalselt kohandada 0,5 mg üks kord päevas kaupa, kuid mitte
sagedamini kui ülepäeviti. Enamusele patsientidele on optimaalne annus 1 mg üks
kord ööpäevas. Mõnedele patsientidele võib hästi sobida annus 0,5 mg üks kord
ööpäevas, samas mõnedele patsientidele tuleb määrata annus 1,5 mg üks kord
ööpäevas. Soovitatav algannus <50 kg patsientidel on 0,25 mg üks kord ööpäevas.
Seda annust võib vajadusel individuaalselt kohandada 0,25 mg üks kord päevas
kaupa, kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusele patsientidele on optimaalne
annus 0,5 mg üks kord ööpäevas. Mõnedele patsientidele võib sobida annus 0,25 mg
üks kord ööpäevas, samas mõnedele patsientidele tuleb määrata annus 0,75 mg üks
kord ööpäevas.

Nagu kõigi sümptomaatiliste ravide korral, tuleb risperidooni jätkuva kasutamise
vajadust ravi käigus hinnata ja kinnitada.

Risperidooni ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 5 eluaasta, sest kasutamise
kogemus selle käitumishäirega lastel vanuses alla 5 aasta puudub.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerukahjustusega patsientide võime väljutada antipsühhootilist toimeainet
organismist on aeglasem kui normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel.
Maksafunktsiooni häirega patsientidel on risperidooni vaba fraktsiooni sisaldus
plasmas suurenenud.
Olenemata näidustusest peab neeru- või maksakahjustusega patsientidel alg- ja
säilitusannus olema poole väiksem ning tiitrimine aeglasem.
Risperidooni tuleb nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.

Manustamisviis

Risperidoon on suukaudseks kasutamiseks. Toit ei mõjuta risperidooni imendumist.
Ravi katkestamisel on soovitatav järk-järguline annuse vähendamine. Ägedaid
ärajäämanähte nagu iiveldust, oksendamist, higistamist ja unetust esineb
antipsühhootiliste ravimite suurte annuste kasutamise järsul katkestamisel väga harva
(vt lõik 4.8). Tekkida võib psühhootiliste sümptomite retsidiveerumine ning teatatud
on ka tahtmatute liigutustega seotud häirete (nt akatiisia, düstoonia ja düskineesia)
ilmnemisest.

Üleminek teistelt antipsühhootilistelt ravimitelt

Kui ravi seisukohast sobib, on soovitatav eelmise ravi järk-järguline lõpetamine
risperidoonravi alustamisel. Patsientide ümberlülitamisel antipsühhootilistelt
depooravimitelt, alustage järgmise planeeritud süsti asemel risperidoonravi, kui see on
ravi seisukohast õigustatud. Parkinsonismivastaste ravimite kasutamise jätkamise
vajadust tuleb perioodiliselt uuesti hinnata.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus risperidooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Dementsust põdevad eakad patsiendid

Üldine suremus
Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega ravitavatel dementsust põdevatel eakatel
patsientidel suureneb suremus platseeboga võrreldes, nagu ilmes atüüpiliste
antipsühhootiliste ravimitega, sh risperidooniga, tehtud 17 kontrollitud uuringu
metaanalüüsis. Selles patsientide rühmas oli risperidooniga läbi viidud
platseebokontrollitud uuringutes risperidoonravi saavatel patsientidel suremus 4,0%,
platseeboravi saavatel patsientidel 3,1%. Riskisuhe (95% usaldusvahemik) oli 1,21
(0,7; 2,1). Surnud patsientide keskmine vanus (vanusevahemik) oli 86 aastat
(vanusevahemikus 67-100 eluaastat).

Samaaegne kasutamine koos furosemiidiga
Dementsust põdevate eakate patsientidega läbi viidud risperidooni
platseebokontrollitud uuringud näitasid, et furosemiidi ja risperidooni samaaegset ravi
saavatel patsientidel oli suurem suremus (7,3%, keskmine vanus 89 aastat,
vanusevahemikus 75-97 eluaastat) võrreldes patsientidega, kes said ainult risperidooni
(3,1%, keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemikus 70-96 aastat) või ainult
furosemiidi (4,1%, keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemikus 67-90 eluaastat).
Furosemiidi ja risperidooni samaaegset ravi saavatel patsientidel täheldati suremuse
suurenemist neljast kliinilisest uuringust kahes uuringus. Risperidooni samaaegne
kasutamine teiste diureetikumidega (peamiselt väikeses annuses
tiasiiddiureetikumidega) ei seostunud sarnaste tulemustega.
Seda leidu selgitavat patofüsioloogilist mehhanismi ei ole tuvastatud ja ühtset
surmapõhjust ei ole täheldatud. Siiski tuleb enne otsuse langetamist olla ettevaatlik ja
kaaluda sellest kombinatsioonist või teiste võimalike diureetikumide samaaegsest
kasutamist saadava kasu ja riski suhet. Patsientide hulgas, kes kasutasid samaaegselt
koos risperidooniga teisi diureetikume, suremuse tõusu ei esinenud. Sõltumata ravist
oli suremuse üldiseks riskiteguriks dehüdratsioon, mistõttu dementsust põdevate
eakate patsientide korral tuleb seda hoolikalt vältida.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimed
Platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes eakatel dementsusega patsientidel esines
ajuveresoonkonna tüsistusi, nt insulti (sh surmaga lõppenud) ja mööduvaid
isheemiahoogusid risperidooni saavate patsientide rühmas märkimisväärselt
sagedamini (ligikaudu kolm korda rohkem) kui platseeboravi saavatel patsientidel
(keskmine vanus 85 aastat, vanusevahemikus 73-97 eluaastat). Dementsust põdevate
peamiselt eakate patsientidega (vanus >65 eluaastat) läbi viidud kuuest
platseebokontrollitud uuringust kogutud andmed näitasid, et ajuveresoonkonna
tüsistused (tõsised ja mittetõsised, kombineeritud) esinesid risperidoonravi saavatest
patsientidest 3,3%-l (33/1009) ja platseeboravi saavatest patsientidest 1,2%-l (8/712).
Riskisuhe (95% usaldusvahemik) oli 2,96 (1,34; 7,50). Suurenenud riski mehhanism
ei ole teada. Suurenenud riski ei saa välistada teiste antipsühhootiliste ravimite või
teiste patsiendirühmade korral. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega insuldi
riskifaktoritega patsientidel.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimete risk oli märkimisväärselt kõrgem kombineeritud või
vaskulaarset tüüpi dementsusega patsientidel, võrreldes Alzheimeri dementsusega
patsientidega. Seega ei tohi risperidooniga ravida patsiente, kellel esineb teist tüüpi
dementsus kui Alzheimeri dementsus.
Dementsust põdevate eakate patsientide puhul soovitatakse arstidel hinnata
risperidooni kasutamisest saadava kasu ja riski suhet, arvestades insuldi riskitegureid
igal üksikul juhul. Patsientidel ja hooldajatel tuleb paluda viivitamatult teatada
võimalikest peaajuveresoonte kõrvaltoimete sümptomitest, nt äkiline nõrkus või
tuimus näos, kätes või jalgades ning rääkimis- ja nägemisprobleemid. Kõiki
ravivõimalusi, sh risperidoonravi katkestamist tuleb kaaluda viivitamatult.

Risperidooni võib ainult lühiajaliselt kasutada püsiva agressiivsuse raviks patsientidel,
kellel on mõõdukas kuni raske Alzheimeri dementsus, et toetada
mittemedikamentoosseid raviviise, mille toime on olnud piiratud või puudunud ja
juhul kui esineb enda või teiste vigastamise oht.
Patsiente tuleb regulaarselt uuesti hinnata ning ravi jätkamise vajadust uuesti hinnata.

Ortostaatiline hüpotensioon
Risperidooni alfablokeeriva toime tõttu võib tekkida (ortostaatiline) hüpotensioon,
eriti algsel annuse tiitrimise perioodil. Turustamisjärgsel perioodil on täheldatud
kliiniliselt olulist hüpotensiooni risperidooni samaaegsel kasutamisel
antihüpertensiivsete ravimitega. Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada
patsientidel, kellel on teadaolevalt südameveresoonkonna haigus (nt
südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, juhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia või
peaajuveresoonte haigus) ja annust tuleb järk-järgult tiitrida vastavalt soovitatule (vt
lõik 4.2). Hüpotensiooni tekkimisel tuleb kaaluda annuse vähendamist.

Tardiivdüskineesia/ekstrapüramidaalsed sümptomid (TD/EPS)
Dopamiini retseptori suhtes antagonistlike omadustega ravimeid on seostatud
tardiivdüskineesia tekkega, mida iseloomustavad valdavalt keele ja/või näo rütmilised
tahtmatud liigutused.
Ekstrapüramidaalsümptomite ilmnemine on riskifaktoriks tardiivdüskineesia tekkes.
Tardiivdüskineesia sümptomite ilmnemisel tuleb kaaluda kõigi antipsühhootiliste
ravimite kasutamise lõpetamist.


Maliigne neuroleptiline sündroom
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on ilmnenud maliigne neuroleptiline
sündroom, mida iseloomustavad hüpertermia, lihasrigiidsus, autonoomne
ebastabiilsus, teadvuse hägustumine ja kreatiini fosfokinaasi sisaldus tõus seerumis.
Lisaks võivad tekkida ka müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus.
Sellisel juhul tuleb ravi kõigi antipsühhootikumidega, sh risperidooniga, lõpetada.

Parkinsoni tõbi ja Lewy kehadega dementsus
Arst peab hindama riski/kasu suhet antipsühhootiliste ravimite, sh risperidooni,
ordineerimisel Parkinsoni tõvega või Lewy kehadega dementsusega patsientidele.
Parkinsoni tõbi võib risperidooni kasutamisel ägeneda. Mõlemal juhul võib suureneda
maliigse neuroleptilise sündroomi risk, samuti tundlikkus antipsühhootiliste ravimite
suhtes. Neid patsiente ei kaasatud kliinilistesse uuringutesse. Tundlikkuse
suurenemine võib väljenduda peale ekstrapüramidaalsete sümptomite ka segasuse,
teadvuse kao ja sagedaste kukkumistega posturaalse ebastabiilsusena.

Hüperglükeemia
Väga harvadel juhtudel on risperidoonravi ajal täheldatud hüperglükeemiat või
olemasoleva diabeedi ägenemist. Diabeeti põdevate ja diabeedi riskifaktoritega
patsientide puhul on soovitatav asjakohane kliiniline jälgimine.

Hüperprolaktineemia
Koekultuuri uuringud näitavad, et prolaktiin võib stimuleerida rakkude kasvu inimese
rinnavähi vormides. Ehkki kliinilistes ja epidemioloogilistes uuringutes ei ole siiani
tuvastatud selget seost antipsühhootiliste ravimite manustamisega, tuleb vastava
haiguslooga patsientide korral rakendada ettevaatust. Risperidooni tuleb ettevaatusega
kasutada patsientidel, kellel on hüperprolaktineemia ja võimalike prolaktiinisõltuvate
kasvajatega patsientidel.

QT-intervalli pikenemine
QT-intervalli pikenemisest on turustamisjärgsel perioodil antud teada väga harva.
Nagu teistegi antipsühootiliste ravimite korral, tuleb olla ettevaatlik risperidooni
määramisel patsientidele, kellel on teadaolevalt südameveresoonkonna haigus, kellel
esineb perekonnas QT-intervalli pikenemine, bradükardia või elektrolüütide tasakaalu
häired (hüpokaleemia, hüpomagneseemia), sest see võib suurendada arütmogeensete
toimete ohtu. Samuti tuleb olla ettevaatlik samaaegsel kasutamisel QT-intervalli
teadaolevalt pikendavate ravimitega.

Krambid
Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on esinenud krambid või
teised seisundid, mis võivad alandada krambiläve.

Priapism
Risperidoonravi ajal võib ravimi alfa-adrenergilise blokeeriva toime tõttu tekkida
priapism.

Kehatemperatuuri reguleerimine
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on täheldatud kehatemperatuuri langetamise
võime häirumist. Risperidooni määramisel patsientidele, kellel võivad tekkida
seisundid, mis soodustavad kehatemperatuuri tõusu, nt intensiivsel füüsilisel
koormusel, ülemäärase kuumuse käes olles, kaasuval antikolinergilisel ravil või
dehüdratsiooni korral, on soovitatav asjakohane järelevalve.

Lapsed ja noorukid
Enne risperidooni määramist sotsialiseerumata käitumishäirega lapsele või noorukile
tuleb täielikult hinnata nende agressiivse käitumise füüsilisi ja sotsiaalseid põhjuseid,
nt valu või ebasobivad keskkonna nõuded.

Nendel patsientidel tuleb hoolikalt jälgida risperidooni sedatiivset toimet võimaliku
mõju tõttu õppimisvõimele. Risperidooni manustamisaja muutmine võib vähendada
sedatiivset toimet laste ja noorukite tähelepanuvõimele.

Risperidooni seostati kehakaalu ja kehamassiindeksi (KMI) keskmise suurenemisega.
Pikkuskasvu muutused pikaajalistes avatud jätku-uuringutes olid eeldatavate
eakohaste normide piires. Pikaajalise risperidoonravi toimet suguküpsusele ja
kehapikkusele ei ole piisavalt uuritud.

Pikaajalise hüperprolaktineemia võimalike toimete tõttu laste ja noorukite kasvule
ning suguküpsusele tuleb kaaluda endokrinoloogilise seisundi regulaarset kliinilist
hindamist, sh pikkuse ja kehakaalu mõõtmist, suguküpsuse, menstruatsioonitsükli ja
teiste võimalike prolaktiiniga seotud mõjude hindamist.
Risperidoonravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida ka ekstrapüramidaalseid
sümptomeid ja teisi liikumishäireid.
Täpsemat teavet soovitatavate annuste kohta lastele ja noorukitele vt lõik 4.2.

Abiained
Õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku
galaktoositalumatusega, Lapp-laktaasi defitsiidiga või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. 2 mg ja 6 mg tabletid
sisaldavad päikeseloojangukollast pigmenti FCF (E110), mis võib põhjustada
allergilist reaktsiooni.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Nagu teistegi antipsühhootiliste ravimite korral, tuleb rakendada ettevaatust ka
risperidooni määramisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli,
nt klassi Ia antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid, prokaiinamiid), klassi III
antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool), tritsüklilised antidepressandid (nt
amitriptülliin), tetratsüklilised antidepressandid (nt maprotiliin), mõned
antihistamiinikumid, teised antipsühhootilised ravimid, mõned malaariavastased
ravimid (nt kiniin ja meflokiin) ning ravimid, mis põhjustavad elektrolüütide
tasakaaluhäireid (hüpkaleemia, hüpomagneseemia) ja bradükardiat või ravimitega,
mis pärsivad risperidooni metabolismi maksas. See loetelu ei ole osundav ega lõplik.

Risperidooni võime mõjutada teiste ravimite toimeid
Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada kombinatsioonis teiste kesknärvisüsteemile
mõjuvate ainetega, eriti alkoholi, opiaatide, antihistamiinikumide ja
bensodiasepaamidega, sest see suurendab sedatsiooniriski.
Risperidoon võib toimida levodopa ja teiste dopamiini agonistide antagonistina. Kui
sellist kombinatsiooni peetakse vajalikuks, eriti Parkinsoni tõve lõppstaadiumis, tuleb
määrata iga ravimi väikseim toimiv annus.
Turustamisjärgsel perioodil on täheldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni
risperidooni samaaegsel kasutamisel antihüpertensiivsete ravimitega.
Risperidoon ei avalda kliiniliselt olulist toimet liitiumi, valproaadi, digoksiini ega
topiramaadi farmakokineetikale.

Teiste ravimite võime mõjutada risperidooni
Karbamasepiin vähendab risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust
plasmas. Sarnast toimet võib oodata ka, nt rifampitsiini, fenütoiini ja fenobarbitaali
manustamisel, mis samuti indutseerivad maksaensüümi CYP3A4 ja ka P-
glükoproteiini. Karbamasepiini või teiste maksaensüümi CYP3A4 või P-
glükoproteiini (P-gp) indutseerivate ravimitega ravi alustamisel või lõpetamisel peab
arst risperidooni annust uuesti hindama.

Fluoksetiin ja paroksetiin, CYP2D6 inhibiitorid, võivad suurendada risperidooni
plasmakontsentratsiooni, kuid vähem aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.
Eeldatavalt mõjutavad CYP2D6 inhibiitorid, nt kinidiin, risperidooni sisaldust
plasmas sarnasel viisil. Fluoksetiini või paroksetiini kasutamise alustamisel või
lõpetamisel peab raviarst risperidooni annustamist uuesti hindama.

Verapamiil (CYP3A4 ja P-gp inhibiitor) suurendab risperidooni sisaldust plasmas.

Galantamiini ja donepesiili kasutamisel ei ilmne kliiniliselt olulist toimet risperidooni
farmakokineetilistele omadustele ega aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile.

Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja mõned beetablokaatorid võivad
suurendada risperidooni sisaldust plasmas, kuid mitte aktiivse antipsühhootilise
fraktsiooni sisaldust. Amitriptülliin ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega
aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni. Tsimetidiin ja ranitidiin suurendavad
risperidooni biosaadavust, kuid aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust vaid
väga vähesel määral. Erütromütsiin (CYP3A4 inhibiitor) ei muuda risperidooni
farmakokineetikat ega aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Psühhostimulantide (nt metüülfenidaat) kombineeritud kasutamine risperidooniga
lastel ja noorukitel ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega tõhusust.

Teavet suurenenud suremuse kohta samaaegselt furosemiidravi saavatel eakamatel
dementsusega patsientidel vt lõik 4.4.

Risperidooni samaaegne kasutamine paliperidooniga ei ole soovitatav, sest
paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit ja nende kahe ravimi kombinatsioon
võib täiendavalt suurendada aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Risperidooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.
Turustamisjärgselt saadud informatsiooni kohaselt on esinenud vastsündinutel
pöörduvaid ekstrapüramidaalseid sümptomeid, kui ema oli raseduse viimasel
trimestril kasutanud risperidooni. Seetõttu tuleb vastsündinuid hoolikalt jälgida.
Loomkatsetes risperidoonil ei avaldunud teratogeenset toimet, kuid täheldati teist
tüüpi kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole
teada. Risperidooni ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik. Kui
raseduse ajal tuleb ravi katkestada, ei tohi katkestamine toimuda järsult.

Imetamine
Loomkatsed on näidanud risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni imendumist piima.
Uuringud on näidanud, et risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon imenduvad väikeses
koguses ka inimese rinnapiima. Kõrvaltoimete kohta rinnapiima saavatel lastel
andmed puuduvad. Seega tuleb imetamisest saadavat kasu hinnata võrreldes
võimalike ohtudega lapsele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Risperidoon omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise
võimele seoses võimalike kõrvaltoimetega närvisüsteemile ja nägemisel (vt lõik 4.8).
Seetõttu tuleb patsientidele soovitada autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest
hoiduda seni kuni nende individuaalne tundlikkus ravimile on selgunud.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini esinevad ravimiga seotud kõrvaltoimed (esinemissagedus 10%)
on parkinsonism, peavalu ja unetus.

Kliinilistes uuringutes ja turustamisjärgsel perioodil on teada antud järgmistest
ravimiga soetud kõrvaltoimetest. Esinemissagedust määratletakse järgmiselt: väga
sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000 kuni <1/100); harv (
1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000, teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel)).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise
järjekorras.

Kõrvaltoimed organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi.

Uuringud
Sage Prolaktiini
suurenenud sisaldus veresa, kehakaalu
suurenemine
Aeg-ajalt Pikenenud
QT-intervall
elektrokardiogrammil, ebanormaalne
elektrokardiogramm, tõusnud vere glükoosisisaldus,
suurenenud transaminaaside sisaldus, vähenenud
leukotsüütide arv, kehatemperatuuri tõus, eosinofiilide arvu
tõus, langenud hemoglobiinitase, kreatiinfosfokinaasi
suurenenud sisaldus veres.
Harv Alanenud
kehatemperatuur
Südame häired
Sage Tahhükardia
Aeg-ajalt Atrioventrikolaarne
blokaad, Hisi kimbu blokaad, kodade
virvendus, siinusbradükardia, palpitatsioon.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt Aneemia,
trombotsütopeenia
Harv Granulotsütopeenia
Teadmata Agranulotsütoos
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Parkinsonismb, peavalu.
Sage Akatiisiab, peapööritus, värisemineb, düstooniab, unisus,
sedatsioon, letargia, düskineesiab.
Aeg-ajalt
Vastuse
puudumine
stiimulile, teadvusekadu, sünkoop,
teadvuse hägustumine, ajuvereringehäired, mööduv
ajuisheemia hoog, düsartria, tähelepanuhäire, ülemäärane
unisus, asendist sõltuv pearinglus, tasakaaluhäired,
tardiivdüskineesia, kõhehäired, koordinatsioonihäired,
hüpesteesia.
Harv
Maliigne neuroleptiline sündroom, diabeetiline kooma,
ajuvereringehäred, ajuisheemia, häirunud liigutused.
Silma kahjustused
Sage Hägustunud
nägemine.
Aeg-ajalt Konjuktiviit,
okulaarne
hüpereemia, eritis silmadest, silmade
paistetus, silmade kuivus, suurenenud pisaravool,
valgusekartus.
Harv
Nägemisteravuse langus, silmade pööritamine, glaukoom.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt Kõrvavalu,
tinnitus
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Düspnoe, epistaksis, köha, ninakinnisus, kurgu-neelu valu.
Aeg-ajalt Hingeldus,
aspiratsioonipneumoonia, kopsuturse,
hingamishäired, krepitatsioonid kopsus, hingamisteede
limaskesta turse, düsfoonia.
Harv Uneapnoe,
hüperventilatsioon.
Seedetrakti häired
Sage Oksendamine,
kõhulahtisus, kõhukinnisus, iiveldus,
kõhuvalu, düspepsia, suukuivus, ebamugavustunne maos.
Aeg-ajalt
Düsfaagia, gastriit, roojapidamatus, fekaloom.
Harv
Soole obstruktsioon, pankreatiit, huulte turse, keiliit.
Neerude ja kuseteede häired
Sage Enurees
Aeg-ajalt
Düsuuria, kusepidamatus, polakisuuria.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage Lööve,
erüteem.
Aeg-ajalt Angioödeem,
nahakahjustus, dermatoos, sügelus, akne,
nahavärvi muutused, alopeetsia, seborroiline dermatiit,
nahakuivus, hüperkeratoos.
Harv Kõõm.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage
Artralgia, seljavalu, valu jäsemetes.
Aeg-ajalt
Lihasnõrkus, müalgia, kaelavalu, liigeste paistetus,
ebanormaalne kehahoiak, liigeste jäikus, rindkere lihas-
skeleti valu.
Harv Rabdomüolüüs.
Endokriinsüsteemi häired
Harv
Antidiureetilise hormooni haiglaslik sekretsioon.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Suurenenud isu, vähenenud isu.
Aeg-ajalt Anoreksia,
polüdipsia.
Väga harv
Diabeetiline ketatsidoos.
Teadmata Veemürgistus.
Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage
Kopsupõletik, gripp, bronhiit, ülemiste hingamisteede

nakkushaigus, kuseteede nakkushaigus.
Aeg-ajalt
Sinusiit, viirusinfektsioon, kõrvainfektsioon, tonsilliit,
tselluliit, keskkõrvapõletik, silmapõletik lokaliseeritud
infektsioon, akarodermatiit, hingamisteede põletik, tsüstiit,
küüneseentõbi.
Harv Krooniline
keskkõrvapõletik.
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt Hüpotensioon,
ortostaatiline hüpotensioon, õhetus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage
Palavik, väsimus, perifeerne ödeem, asteenia, valu rindkeres.
Aeg-ajalt
Näo ödeem, kõnnakuhäired, halb enesetunne, loidus,
gripilaadne haigus, janu, ebamugavustunne rindkeres,
külmavärinad.
Harv
Generaliseerunud tursed, hüpotermia, ravimist võõrutamise
sündroom, külmatunne jäsemetes.
Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt Ülitundlikkus
Harv
Ülitundlikkus ravimi suhtes.
Teadmata Anafülaktiline
reaktsioon
Maksa ja sapiteede häired
Harv Kollatõbi
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt Amenorröa,
seksuaalfunktsioonihäired, erektsioonihäire,
ejakulatsioonihäire, galaktorröa, günekomastia,
menstruatsioonitsüklihäired, tupevoolus.
Teadmata Priapism
Psühhiaatrilised häired
Väga sage
Unetus
Sage
Ärevus, ärritatus, unehäired.
Aeg-ajalt Segasusseisund,
maania,
libiido langus, apaatsus, närvilisus.
Harv Anorgasmia,
nürimeelsus



a Hüperprolaktineemia võib mõnedel juhtudel põhjustada günekomastiat,
menstruatsioonitsüklihäireid, amenorröad, galaktorröad.
b Tekkida võib ekstrapüramidaalhäire: parkinsonism (suurenenud süljeeritus, lihas-
skeleti jäikus, parkinsonism, süljevool, liigesrigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia,
maskitaoline nägu, lihaspinge, akineesia, kuklakangestus, lihasjäikus, parkinsonistlik
kõnnak ja ebanormaalne glabellaarrefleks), akatiisia (akatiisia, rahutus, hüperkineesia
ja rahutute jalgade sündroom), värin, düskineesia (düskineesia, lihastõmblused,
koreoatetoos, atetoos ja müokloonus), düstoonia.
Düstoonia hulka kuuluvad düstoonia, lihasspasmid, hüpertoonia, kõõrkael, tahtmatud
lihaste kokkutõmbed, lihaskontraktuurid, blefarospasm, silmade ringliigutused, keele
paralüüs, näospasm, neeluspasm, müotoonia, opistotoonus, suu-kurgu spasm, selgroo
rindkere ja nimmeosa küljele kaldumine, keelespasm ja lõuakrampsulgsus. Värinate
hulka kuulub värisemine ja parkinsonismi rahuolekuvärin. Kaasatud on sümptomite
laiem skaala, kuid need ei pruugi ilmtingimata olla ekstrapüramidaalse päritoluga.

Ravimirühmale omased toimed
Nagu teistegi antipsühhootikumide korral, on risperidooni turustamisjärgsel perioodil
väga harva teatatud QT-intervalli pikenemisest. Antipsühhootiliste ravimitega seoses
teada antud pikenenud QT-intervalliga teiste ravimirühmaga seotud südame
kõrvaltoimete hulka kuuluvad vatsakeste arütmia, vatsakeste virvendus, vatsakeste
tahhükardia, äkksurm, südameseiskus ja Torsades de Pointes.

Kehakaalu tõus
Risperidoonravi ja platseeboravi saavaid skisofreeniahaigeid täiskasvanud patsiente,
kelle kehakaal tõusis 7% võrra, võrreldi 6-8 nädalat kestvates platseebokontrollitud
uuringutes ja risperidoonravi saavatel patsientidel ilmnes statistiliselt
märkimisväärselt suurem kehakaalu tõus (18%) kui platseeboravi saavatel patsientidel
(9%). Platseebokontrollitud 3-nädalastes uuringutes ägeda maaniaga patsientidel
esinenud 7% kehakaalu tõus uuringu lõpus oli sarnane risperidoonirühmas (2,5%) ja
platseeborühmas (2,4%) ning pisut suurem aktiivse kontrolli rühmas (3,5%).

Sotsialiseerumata ja teiste käitumishäiretega laste ning noorukitega läbi viidud
pikaajalistes uuringutes ilmes pärast 12-kuulist ravi keskmiselt 7,3 kg kehakaalu tõus.
Eeldatav kaalutõus tervetel 5-12-aastastel lastel on 3...5 kg aastas. 12-16-aastastel
tüdrukutel säilib kehakaalu tõus aasta kohta 3-5 kg piires, poistel tõuseb kehakaal
ligikaudu 5 kg aastas.

Lisateave patsientide erirühmade kohta
Alljärgnevalt on ära toodud kõrvaltoimed, mis esinesid dementsusega eakatel
patsientidel või lastel sagedamini kui täiskasvanutel.

Dementsust põdevad eakad patsiendid
Dementsust põdevatel eakatel patsientidel kliinilistes uuringutes esinenud
kõrvaltoimed olid mööduv ajuisheemia atakk ja ajuvereringehäired, mille
esinemissagedus oli vastavalt 1,4% ja 1,5%. Lisaks täheldati dementsusega eakatel
patsientidel järgmisi kõrvaltoimeid, mille esinemissagedus oli 5% ja vähemalt kaks
korda sagedam kui teistes täiskasvanute rühmades: kuseteede infektsioon, perifeerne
ödeem, letargia ja köha.

Lapsed
Lastel (5-7 eluaastat) täheldati järgmisi kõrvaltoimeid, mille esinemissagedus oli
5% ja vähemalt kaks korda sagedam kui täiskasvanute kliinilistes uuringutes:
unisus/sedatsioon, väsimus, peavalu, suurenenud isu, oksendamine, ülemiste
hingamisteede põletik, ninakinnisus, kõhuvalu, pearinglus, köha, palavik, värisemine,
kõhulahtisus ja enurees.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Üldiselt on täheldatud nähud ja sümptomid seotud risperidooni teadaoleva
farmakoloogilise toime tugevnemisega. Need on unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja
hüpotensioon ning ekstrapüramidaalsed sümptomid. Üleannustamise korral on
teatatud QT-intervalli pikenemisest ja krampidest. Risperidooni üleannustamisel koos
paroksetiiniga on teatatud Torsade de Pointes` tekkest.
Ägeda üleannustamise korral tuleb arvestada mitme erineva ravimi seotusega.

Ravi
Looge ja säilitage hingamisteede avatus ning tagage adekvaatne oksügenisatsioon ja
ventilatsioon. Maoloputust (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja
aktiivsöe manustamist koos lahtistitega tuleb kaaluda ainult juhul, kui ravimi
võtmisest on möödunud vähem kui üks tund. Kohe tuleb alustada kardiovaskulaarse
monitooringuga, mis peab sisaldama pidevat elektrokardiograafilist jälgimist
võimalike arütmiate avastamiseks.
Risperidoonile puudub spetsiifiline antidoot. Seetõttu tuleb rakendada sobivaid
toetavaid meetmeid. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit tuleb ravida sobivate
meetmetega, nt intravenoossete vedelike ja/või sümpatomimeetikumide
manustamisega. Raskete ekstrapüramidaalsete sümptomite korral tuleb manustada
antikolinergilisi ravimeid. Tähelepanelik meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab
jätkuma seni, kuni patsiendi seisund paraneb.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antipsühhootilised ravimid.
ATC-kood: NO5AXO8

Toimemehhanism
Risperidoon on unikaalsete omadustega selektiivne monoaminergiline anatgonist.
Risperidoonil on kõrge afiinsus serotoninergiliste 5-HT2 ja dopaminergiliste D2-
retseptorite suhtes. Risperidoon seondub ka alfa1-adrenergiliste retseptoritega ja
väiksema afiinsusega H1-histaminergiliste ning alfa2-adrenergiliste retseptoritega.
Risperidoon ei oma afiinsust kolinergiliste retseptorite suhtes. Kuigi risperidoon on
tugev D2 antagonist, mis arvatakse parandavat skisofreenia positiivseid sümptomeid,
põhjustab see vähem motoorse aktiivsuse depressiooni ja katalepsia induktsiooni kui
klassikalised antipsühhootikumid. Tasakaalustatud tsentraalne serotoniini ja
dopamiini antagonism võib vähendada kalduvust põhjustada ekstrapüramidaalseid
kõrvaltoimeid ning laiendada terapeutilist aktiivsust skisofreenia negatiivsete ja
afektiivsete sümptomite suhtes.

Farmakodünaamilised toimed

Skisofreenia
Risperidooni tõhusus skisofreenia lühiajalises ravis on kinnitatud nelja uuringuga,
mille kestus oli 4 kuni 8 nädalat ning kus osales üle 2500 patsiendi, kes vastasid
skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele. 6-nädalases platseebokontrollitud uuringus, kus
risperidooni tiitriti annuseni kuni 10 mg kaks korda päevas, olid risperidooni näitajad
platseebost paremad lühikese psühhiaatriaalase hindamisskaala (BPRS) üldskoori
osas. Kaheksanädalases platseebokontrollitud uuringus nelja risperidooni fikseeritud
annusega (2, 6, 10 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) olid kõik neli rühma
positiivsete ja negatiivsete sündroomide skaala (PANSS) üldskoori osas platseebost
paremad. Kaheksanädalases annuste võrdlemise uuringus risperidooni viie fikseeritud
annusega (1, 4, 8, 12 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) oli 4, 8 ja 16
mg/päevas risperidooni rühmade PANSS üldskoorid paremad kui 1 mg risperidooni
rühmas. Neljanädalases platseebokontrollitud uuringus, kus võrreldi risperidooni
kahte fikseeritud annust (4 ja 8 mg päevas, võetuna üks kord päevas), olid mõlemad
risperidooni rühmad platseebost paremad mitme PANSS näitaja osas, sh PANSS
üldskoor ja ravile reageerimise näitaja (PANSS üldskoori >20% langus). Pikaajalises
uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega, kes vastasid skisofreenia DSM-
IV kriteeriumidele ja kelle seisund oli antipsühhootilise ravi foonil kliiniliselt stabiilne
vähemalt 4 nädalat, randomiseeriti osalejad 2 kuni 8 mg/p risperidooni või
haloperidooli rühma üheks kuni kaheks aastaks retsidiivi jälgimiseks. Risperidooni
saavatel patsientidel tekkis selle perioodi vältel relaps märkimisväärselt hiljem, kui
haloperidooli saavatel patsientidel.

Maaniaepisoodid bipolaarse häire korral
Risperidooni monoteraapia tõhusus bipolaarse häire maaniaepisoodide ägedas ravis
tõestati kolmes topeltpimedas platseebokontrollitud monoteraapia uuringus, kus
osales ligikaudu 820 patsienti, kellel oli DSM-IV kriteeriumidele vastav I tüüpi
bipolaarhäire. Kolmes uuringus oli risperidooni annus 1 kuni 6 mg ööpäevas
(algannus 3 mg kahes uuringus ja ühes uuringus 2 mg ) platseebost oluliselt parem
eelmääratletud primaarse lõpp-punkti osas, milleks oli YMRS (Young Mania Rating
Scale) üldskoori muutus algnäitajast 3. nädalal. Sekundaarse tõhususe tulemusnäitajad
olid üldiselt kooskõlas primaarse tulemusnäitajaga. Patsientide osakaal, kellel esines
50% vähenemine YMRSi koguskaalas võrreldes lähtepunktist kuni 3. nädala lõpp-
punktini, oli risperidoonirühmas märkimisväärselt suurem kui platseeborühmas. Üks
kolmest uuringust sisaldas haloperidooli saavat rühma ja 9-nädalast topeltpimedat
säilitusravi faasi. Tõhusus säilis kogu 9-nädalase säilitusravi vältel. Tõhusus püsis
kogu 9-nädalase säilitusravi perioodi. YMRS üldskoori muutus algnäitaja suhtes
paranes pidevalt ning oli 12. nädalal risperidooni ja haloperidooli rühmas võrreldav.

Risperidooni tõhusust ägeda maania ravis (lisaks meeleolu stabiliseerimisele) kinnitati
ühes kahest kolmenädalasest topeltpimedast uuringust, kus osales ligikaudu 300
patsienti, kes vastasid bipolaarse I tüübi häire DSM-IV kriteeriumidele. Ühes 3-
nädalases uuringus, milles risperidooni manustati lisaks liitiumile või valproaadile
annuses 1-6 mg ööpäevas, algannusega 2 mg ööpäevas, oli risperidooni toime
ülekaalukam ainult liitiumi või valproaadi toimest võrreldes eelnevalt fikseeritud
algse lõpp-punktiga, s.t võrreldes muutusega lähtepunktist YMRSi üldkoori alusel 3.
nädalal. Teises 3-nädalases uuringus, milles risperidooni manustati koos liitiumi,
valproaadi või karbamasepiiniga annuses 1-6 mg ööpäevas, algannusega 2 mg
ööpäevas, ei olnud risperidooni toime ülekaalukam ainult liitiumi, valproaadi või
karbamasepiini toimest YMRSi üldkoori vähenemise osas. Uuringu sellise tulemuse
võimalik seletus on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni kliirensi aktiveerimine
karbamasepiini vahendusel, mis viis risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni
subterapeutilise sisalduseni. Kui karbamasepiini rühm jäeti post-hoc analüüsist välja,
vähendas risperidooni ja liitumi või valproaadi kombinatsioon YMRS üldskoori
paremini kui ainult liitium või valproaat.

Püsiv agressioon dementsuse korral
Risperidooni tõhusus dementsuse käitumuslike ja psühholoogiliste sümptomite
(Behavioural and Psychological Symptoms of Dementia, BPSD ­ siia alla kuuluvad
käitumishäired, nagu agressiivsus, agitatsioon, psühhoos, aktiivsus ja afektiivsed
häired) ravis kinnitati kolmes topeltpimedas, platseebokontrollitud uuringus 1150
eakal mõõduka kuni raske dementsusega patsiendil. Ühes uuringus hinnati
risperidooni fikseeritud annuseid 0,5, 1 ja 2 mg päevas. Kahes muudetavate annuste
uuringutes kasutati risperidooni annuseid vahemikus 0,5 kuni 4 mg päevas ja 0,5 kuni
2 mg päevas. Risperidoon oli statistiliselt oluliselt ja ka kliiniliselt tõhusam
agressiooni ravis ja vähem tõhus agitatsiooni ja psühhoosiga eakate dementsete
patsientide ravis (hinnatuna BEHAVE-AD-skaala (käitumispatoloogia
hindamisskaala Alzheimeri tõve korral) ja CMAI-skaala (Cohen-Mansfieldi
agitatsioonimäära skaala) alusel). Risperidooni ravi efekt ei sõltunud MMSE testi
skoorist (ja järelikult dementsuse tõsidusastmest); risperidooni sedatiivsetest
omadustest; psühhoosi puudumisest või olemasolust; dementsuse tüübist (Alzheimeri
tõvega seotud, vaskulaarset tüüpi või sega tüüpi). (Vt ka lõik 4.4).

Destruktiivne käitumishäire
Risperidooni tõhusus disruptiivsete käitumishäirete lühiajalises ravis kinnitus kahes
topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus ligikaudu 240 patsiendiga vanuses 5-12
aastat, kes olid DSM-IV kriteeriumi järgi disruptiivsete käitumishäiretega ja
piiripealse intellektiga või kerge kuni keskmise vaimse puude/õppimishäirega. Kahes
uuringus oli risperidoon annuses 0,02 kuni 0,06 mg/kg/päevas oluliselt parem kui
platseebo eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, s.t 6. nädala N-CBRF-i
(Nisonger-Child Behaviour Rating Form) destruktiivse käitumishäire alaskaala
muutuse osas algnäitajast.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Risperidoon metaboliseeritakse 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on risperidooniga
sarnane farmakoloogiline aktiivsus (vt Biotransformatsioon ja eliminatsioon).


Imendumine
Risperidoon imendub suukaudsel manustamisel täielikult, maksimaalne
plasmakontsentratsioon saavutatakse 1...2 tunniga. Risperidooni absoluutne
suukaudne biosaadavus on 70% (CV=25%). Risperidooni suhteline suukaudne
biosaadavus tableti puhul on lahusega võrreldes 94% (CV=10%). Imendumist ei
mõjuta toit ja seega võib risperidooni manustada söögikordadest sõltumatult.
Risperidooni püsiseisund saavutatakse enamusel patsientidel ühe päevaga. 9-
hüdroksü-risperidooni püsiseisund saavutatakse 4-5 päevaga.

Jaotumine
Risperidoon jaotub kiiresti. Jaotumisruumala on 1-2 l/kg. Plasmas seondub
risperidoon albumiiniga ja alfa1-happe glükoproteiiniga. Risperidooni seonduvus
valkudele on 90%, 9-hüdroksü-risperidoonil 77%.

Biotransformatsioon ja eritumine
Risperidoon metaboliseeritakse CYP2D6 vahendusel 9-hüdroksü-risperidooniks,
millel on sarnane farmakoloogiline toime kui risperidoonil. Risperidoon ja 9-
hüdroksü-risperidoon koos moodustavad aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni.
Geneetilise polümorfismi aineks on CYP2D6. CYP2D6 intensiivsed metaboliseerijad
muudavad kiirelt risperidooni 9-hüdroksü-risperidooniks, samas kui nõrgad CYP2D6
metaboliseerijad teevad seda palju aeglasemalt. Ent intensiivsetel metaboliseerijatel
on madalam risperidooni ja kõrgem 9-hüdroksü-risperidooni kontsentratsioon
võrreldes nõrkade metaboliseerijatega, risperidooni farmakokineetika ja 9-hüdroksü-
risperidoon koosmanustatuna (nt aktiivne antipsühhootiline fraktsioon) peale ühte või
mitut annust on sarnased CYP2D6 intensiivsetel ja nõrkadel metaboliseerijatel.
Teine risperidooni metaboolne rada toimub N-dealküülimisel. In vitro uuringutes
inimese maksa mikrosoomidega näitas, et risperidoon ei pärsi kliiniliselt olulistes
kontsentratsioonides nende ravimite metabolismi, mida vahendavad tsütokroom P450
isoensüümid, sh CYP1A2, CYP2A6, CYP2C8/9/10, CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4 ja
CYP3A5. Üks nädal pärast manustamist eritub 70% annusest uriiniga ja 14%
väljaheitega. Uriinis on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni osakaal 35-45%
annusest. Ülejäänud on inaktiivsed metaboliidid. Pärast suukaudset manustamist
psühhootilistele patsientidele elimineeritakse ravim poolväärtusajaga ligikaudu 3
tundi. 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni eliminatsiooni
poolväärtusaeg on 24 tundi.
Lineaarsus
Risperidooni plasmakontsentratsioonid on terapeutilises annusevahemikus annusega
proportsionaalsed.

Eakad ja neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid
Ühe annuse uuringus olid toimeaine antipsühhootilise fraktsiooni
plasmakontsentratsioonid keskmiselt 43% suuremad, poolväärtusaeg 38% pikem ning
aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni kliirens eakatel 30% vähenenud.
Neerupuudulikkusega patsientidel täheldati suuremat toimeaine aktiivse
antipsühhootilise fraktsiooni plasmakontsentratsiooni ja antipsühhootilise fraktsiooni
keskmiselt 60% vähenenud kliirensit. Risperidooni plasmakontsentratsioonid olid
maksapuudulikkusega patsientidel normaalsed, kuid risperidooni vaba fraktsioon
suurenes plasmas ligikaudu 35%.

Lapsed
Risperidooni, 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni
farmakokineetika lastel sarnanes täiskasvanutele.

Sugu, rass ja suitsetamisharjumused
Populatsiooni farmakokineetilisest analüüsist ei selgunud soo, rassi ja
suitsetamisharjumuste olulist mõju risperidooni või aktiivse antipsühhootilise
fraktsiooni farmakokineetikale.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

(Sub)kroonilise toksilisuse uuringutes, kus ravimit hakati manustama seksuaalselt
ebaküpsetele rottidele ja koertele, täheldati annusest sõltuvat mõju nii isas- kui ka
emaslooma genitaaltrakti ja rinnanäärmetele. Need mõjud sõltusid prolaktiini
sisaldusest seerumis, mis tulenes risperidooni D2-dopamiini retseptoreid aktiveerivast
toimest. Lisaks näitasid koekultuuride uuringud, et raku kasv võib olla stimuleeritud
prolaktiini tõttu inimeste rinnakasvajate puhul. Risperidoon ei olnud rottidele ja
küülikutele teratogeense toimega. Rottidel tehtud reproduktsiooniuuringutes
risperidooniga täheldati kahjulikku toimet vanemate paaritumiskäitumisele ning
järeltulijate sünnikaalule ja elulemusele. Risperidooni emakasisest manustamist
rottidele seostati täiskasvanueas kognitiivsuse defitsiidiga. Teised antagonistid on
tiinetele loomadele manustatuna põhjustanud negatiivseid toimeid järeltulijate
õppimis- ja motoorse arengu võimele. Risperidoon ei olnud genotoksiline.
Risperidooni suukaudse kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja hiirtel suurendas
toimeaine hüpofüüsi adenoome (hiirtel), endokriinseid pankrease adenoome (rotil) ja
rinnanäärme adenoome (mõlemal liigil). Need kasvajad võivad olla seotud dopamiini
D2 antagonismi pikenemisega ja hüperprolaktineemiaga. Nende närilistel kindlaks
tehtud kasvajate olulisus inimesele pole teada. Loomuuringud näitavad in vitro ja in
vivo, et suures annuses risperidoon võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, mis on
teoreetiliselt seotud Torsade de pointes"i suurenenud riskiga patsientidel.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat,
Maisitärklis,
Mikrokristalne tselluloos (E460),
Naatriumlaurüülsulfaat,
Kolloidne ränidioksiid, veevaba (E551),
Puhastatud talk (E553b),
Magneesiumstearaat (E572).

Tableti kate (0,5 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),

Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Punane raudoksiid (E172).

Tableti kate (1 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Puhastatud talk (E553b).

Tableti kate (2 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Päikeseloojangukollane pigment (E110).

Tableti kate (3 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Kollane kinoliinipigment (E104).

Tableti kate (4 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Puhastatud talk (E553b),
Titaandioksiid (E171),
Kollane kinoliinipigment (E104),
Indigokarmiini pigment (E132).

Tableti kate (6 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Kollane kinoliinipigment (E104),
Päikeseloojangukollane pigment (E110).

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVdC-alumiiniumist blistritesse on pakendatud 20, 28, 30, 50, 60, 90, 100 ja
120 tabletti. .

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. Müügiloa hoidja

Accord Healthcare Limited
Sage House
319, Pinner Road,
North Harrow,
Middlesex, HA1 4HF,
Ühendkuningriik


8. Müügiloa number

Risperidone Accord 0,5 mg: 597108
Risperidone Accord 1 mg: 597208
Risperidone Accord 2 mg: 597308
Risperidone Accord 3 mg: 597408
Risperidone Accord 4 mg: 597508
Risperidone Accord 6 mg: 597608


9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

26.09.2008


10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009