Rispen 3 - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

RISPEN 1, 1 mg õhukese polümeerikattega tabletid.
RISPEN 2, 2 mg õhukese polümeerikattega tabletid.
RISPEN 3, 3 mg õhukese polümeerikattega tabletid.
RISPEN 4, 4 mg õhukese polümeerikattega tabletid.


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Rispen 1: tablett sisaldab 1 mg risperidooni.
Rispen 2: tablett sisaldab 2 mg risperidooni.
Rispen 3: tablett sisaldab 3 mg risperidooni.
Rispen 4: tablett sisaldab 4 mg risperidooni.
INN Risperidonum

Abiained:
Iga 1 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 61,25 mg laktoosi.
Iga 2 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 122,5 mg laktoosi.
Iga 3 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 183,75 mg laktoosi.
Iga 4 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 245,00 mg laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Rispen 1: valged läätsekujulised kaetud tabletid poolitusjoonega ühel küljel.
Rispen 2: heleroosad läätsekujulised kaetud tabletid läbimõõduga 8 mm.
Rispen 3: kollased läätsekujulised kaetud tabletid läbimõõduga 9 mm.
Rispen 4: helerohelised läätsekujulised kaetud tabletid läbimõõduga 10 mm.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

RISPEN on näidustatud skisofreenia raviks.

RISPEN on näidustatud bipolaarse häirega seotud mõõduka raskusega kuni raskete mania-episoodide
raviks.

RISPEN on näidustatud püsiva agressiivsuse lühiajaliseks (kuni 6 nädalat) raviks mõõduka raskusega
kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel, kellel puudub ravivastus mittemedikamentoossele
ravile ning kui kaasneb oht vigastada ennast ja teisi.

RISPEN on näidustatud alla keskmise intellektiga või vaimse puudega (DSM-IV) üle 5-aastaste laste
ja noorukite püsiva agressiivsuse lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks (kuni 6 nädalat)
sotsialiseerumata käitumishäire korral, kui agressiivne või muu disruptiivset tüüpi käitumine vajab
medikamentoosset ravi.

Medikamentoosne ravi peab olema osa kõikehõlmavast raviprogrammist, kuhu alla kuuluvad
psühhosotsiaalne tugi ja vastav õppekeskkond. Ravimi risperidoon kirjutab välja laste neuroloog või
psühhiaater, kes on teadlik laste ja noorukite sotsialiseerumata käitumishäire ravist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Skisofreenia

Täiskasvanud

Ravimit RISPEN võib manustada üks või kaks korda päevas.
Ravi tuleks alustada risperidooniga 2 mg päevas. Teisel päeval võib annust suurendada 4 mg-ni.
Edaspidi võib annus püsida sama või vajadusel sobitada individuaalselt. Enamusele patsientidest sobib
päevane annus vahemikus 4 mg kuni 6 mg. Mõnedel juhtudel võib kasutada aeglasemat tiitrimist ning
väiksemat alg- ja säilitusannust.

Üle 10 mg päevas annustega ei ole ravi olnud tõhusam ning ekstrapüramidaalnähud võivad sageneda.
Üle 16 mg päevas annuste tõhusust ei ole hinnatud ning neid ei soovitata kasutada.

Eakad

Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda päevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada (0,5
mg kaks korda päevas kaupa), kuni on saavutatud annus 1 kuni 2 mg kaks korda päevas.

Lapsed

Risperidooni ei soovitata kasutada skisofreeniaga alla 18-aastastel lastel efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

Mania-episoodid bipolaarse häire korral

Täiskasvanud

Ravimit RISPEN tuleks manustada üks kord päevas, alustades 2 mg annusega. Annust võib vajadusel
muuta mitte vähem kui 24 tunni möödudes 1 mg võrra päevas. Risperidooni võib manustada
vahemikus 1 kuni 6 mg päevas, et saavutada patsiendi toime parimat säilimist. Ei ole tehtud uuringuid
suuremate kui 6 mg päevas annuste kohta mania-episoodidega patsientidel.

Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb ka RISPEN-ravi jätkamise vajadust hinnata ja kinnitada
ravi käigus.

Eakad

Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda päevas. Selle annuse suurendamist võib individuaalselt
kohandada 0,5 mg kaks korda päevas kaupa kuni annuseni 1 kuni 2 mg kaks korda päevas. Kuna
kliiniline kogemus eakatel on piiratud, on vajalik ettevaatus.

Lapsed

Risperidooni ei soovitata kasutada bipolaarse maniaga alla 18-aastastel lastel efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

Püsiv agressiivsus mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel

Soovitatav algannus on 0,25 mg kaks korda päevas. Vajadusel võib annust individuaalselt sobitada
(0,25 mg kaks korda päevas kaupa), kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusel patsientidel on
optimaalne annus 0,5 mg kaks korda päevas. Osadele patsientidele võib aga sobida annus kuni 1 mg
kaks korda päevas.

Ravimit RISPEN ei tohi kasutada kauem kui 6 nädalat püsiva agressiivsusega Alzheimeri
dementsusega patsientidel. Ravi ajal peab patsienti sageli ja regulaarselt jälgima ning ravi jätkamise
vajadust hindama.

Sotsialiseerumata käitumishäire

5- kuni 18-aastased lapsed ja noorukid

Kehakaaluga 50 kg laste puhul on soovituslik algannus 0,5 mg üks kord päevas. Vajadusel võib
annust individuaalselt sobitada (0,5 mg üks korda päevas kaupa), kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti.
Enamusel patsientidel on optimaalne annus 1 mg üks kord päevas. Osadele patsientidele võib sobida
annus 0,5 mg üks kord päevas ning teistele 1,5 mg üks kord päevas. Kehakaaluga <50 kg laste puhul
on soovituslik algannus 0,25 mg üks kord päevas. Vajadusel võib annust individuaalselt sobitada (0,25
mg üks korda päevas kaupa), kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusel patsientidel on
optimaalne annus 0,5 mg üks kord päevas.
Osadele patsientidele võib sobida annus 0,25 mg üks kord päevas ning teistele 0,75 mg üks kord
päevas.

Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb RISPEN-ravi jätkamise vajadust hinnata ja kinnitada ravi
käigus.

Ravimit RISPEN ei tohi kasutada alla 5-aastastel lastel, kuna puudub kogemus sellise häire ravi osas.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerukahjustusega patsientidel väljutatakse antipsühhootilist toimeainet organismist aeglasemalt kui
normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel. Maksafunktsiooni häirega patsientidel suureneb
risperidooni vaba fraktsiooni sisaldus plasmas.

Neeru- ja maksakahjustusega patsientidel tuleb näidustusest olenemata kasutada poole väiksemaid alg-
ja säilitusannuseid ning annust tuleb suurendada aeglasemalt.

Ravimit RISPEN tuleb nende patsientide rühmas kasutada ettevaatusega.

Manustamisviis

RISPEN on suukaudseks manustamiseks. Toit ei mõjuta ravimi RISPEN"i imendumist.

Ravi on soovitatav ära jätta järk-järgult. Väga harva on kirjeldatud ägedaid ärajäämanähte nagu
iiveldus, oksendamine, higistamine ja unetus seoses suures annuses antipsühhootilise ravi järsu
lõpetamisega (vt lõik 4.8). On kirjeldatud, et psühhootilised sümptomid ja tahtmatud liigutused (nagu
akatiisia, düstoonia ja düskineesia) võivad taas tekkida.

Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt

Kui ravi seisukohast on õigustatud RISPEN, tuleb ravi alguses senine ravim järk-järgult ära jätta. Kui
patsient on seni kasutanud antipsühhootikumide depoovorme, tuleb järgmise süsti asemel alustada
ravimi RISPEN manustamist. Parkinsonismi-vastaste ravimite vajadust tuleb perioodiliselt üle hinnata.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eakad dementsusega patsiendid

Üldsuremus

Tuginedes atüüpiliste antipsühhootikumidega (sh RISPEN) tehtud 17 kontrollitud uuringu
metaanalüüsile, on atüüpiliste antipsühhootikumidega ravitud dementsete eakate seas suremus kõrgem
kui platseebo manustajatel. Selles valimis oli platseebokontrollitud uuringutes suremus ravimi
RISPEN rühmas 4% ja platseeborühmas 3,1%. Riskisuhe (95% usaldusintervall) oli 1,21 (0,7; 2,1).
Keskmine vanus suremisel oli 86 aastat (vahemikus 67-100).

Samaaegne ravi furosemiidiga

Ravimi RISPEN platseebokontrollitud uuringutes eakate dementsetega oli suremus suurem, kui
patsiendid said samaaegset ravi furosemiidi ja risperidooniga (7,3%; keskmine vanus 89 aastat,
vahemik 75-97) võrreldes ainult risperidooni (3,1%; keskmine vanus 84 aastat, vahemik 70-96) või
ainult furosemiidi (4,1%; keskmine vanus 80 aastat, vahemik 67-90) saanutega. Kahes uuringus neljast
täheldati samaaegselt nii furosemiidi kui ka risperidooni saanud patsientidel suremuse tõusu.
Risperidooni samaaegsel kasutamisel teiste diureetikumidega (peamiselt tiasiid-diureetikumid
väikestes annustes) sarnased tulemused puudusid.

Patofüsioloogiline mehhanism ei ole kindlaks tehtud ning ühtset surmapõhjust ei ole täheldatud. Siiski
tuleb selle kombinatsiooni või teiste tugevate diureetikumide samaaegsel kasutamisel olla ettevaatlik
ja enne kasutamist kaaluda võimalike riskide ja kasu suhet. Risperidooniga samaaegselt teisi
diureetikume võtnute seas ei täheldatud suremuse tõusu. Ravist olenemata on dehüdratsioon üldine
suremuse riskifaktor ning seda tuleb seega dementsetel eakatel hoolikalt vältida.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimed

Dementsetel eakatel tehtud platseebokontrollitud uuringutes tekkis ravimit RISPEN saanute seas
ajuveresoonkonna tüsistusi (nagu mh surmaga lõppenud ajuinsult ja transitoorne isheemiahoog)
märkimisväärselt sagedamini (ligikaudu 3 korda) kui platseeborühma patsientidel (keskmine vanus 85
aastat; vanusevahemik 73 kuni 97 aastat). Peamiselt eakatel dementsetel patsientidel (>65-aastastel)
tehtud kuue kontrollitud uuringu ühendatud andmete põhjal tekkis risperidooni saanutel
ajuveresoonkonna tüsistusi 3,3%-l (33/1009) ja platseebot saanutel 1,2%-l (8/712). Riskisuhe (95%
usaldusintervall) oli 2,96 (1,34; 7,50). Suurenenud riski mehhanism ei ole teada. Suurenenud riski ei
saa välistada teiste antipsühhootikumide või teiste patsientide erirühmade korral. Ravimit RISPEN
tuleb kasutada ettevaatusega insuldi riskifaktoritega patsientidel.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimete risk oli märkimisväärselt kõrgem kombineeritud või vaskulaarset
tüüpi dementsusega patsientidel võrreldes Alzheimeri dementsusega patsientidega. Seetõttu ei tohiks
teist tüüpi dementsust kui Alzheimeri dementsus risperidooniga ravida.

Dementsetel eakatel on soovitatav hinnata ravimi RISPEN riskide ja kasu suhet, arvestades ka
ajuinsulti soodustavaid faktoreid konkreetse patsiendi puhul. Patsiente/hooldajaid tuleb hoiatada
võimalikest ajuveresoonkonna tüsistuse sümptomitest (äkki tekkinud näo, käte ja jalgade nõrkus või
tuimus ning kõne- ja nägemisprobleemid) ja vajadusest kohesest teavitamisest. Kõikide ravimeetmete
vajadust tuleb hinnata viivituseta, siia alla kuulub vajadusel risperidooni-ravi lõpetamine.

Mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel tuleks püsiva agressiivsuse korral ravimit
RISPEN kasutada ainult lühiaegselt - täiendavalt mittemedikamentoossetele meetmetele, mis on olnud
vähe- või mittetõhusad ning kui kaasneb oht vigastada ennast ja teisi.

Patsientide seisundit ning ravi jätkamise vajadust tuleb regulaarselt üle hinnata.

Ortostaatiline hüpotensioon

Risperidooni alfa-blokeeriva toime tõttu võib tekkida (ortostaatiline) hüpotensioon, seda eelkõige
annuse tiitrimise perioodis. Turustamisejärgselt on risperidooni ja vererõhuravimite samaaegsel
kasutamisel kirjeldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni. Südameveresoonkonna haigustega (nt
südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, südame juhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia,
ajuveresoonkonna haigused) patsientidel tuleb ravimit RISPEN kasutada ettevaatusega ning annust
suurendada järk-järgult vastavalt juhistele (vt lõik 4.2). Hüpotensiooni tekkides tuleb kaaluda
väiksema annuse kasutamist.

Tardiivdüskineesia/ekstrapüramidaalnähud

Dopamiini retseptoritesse antagonistilikult toimivaid ravimeid on seostatud tardiivdüskineesia
tekkega, millele on iseloomulikud rütmilised tahtele allumatud liigutused peamiselt keeles ja/või
näopiirkonnas. Tardiivdüskineesia riskifaktoriks on ekstrapüramidaalsümptomite avaldumine. Kui
tekivad tardiivdüskineesia sümptomid, tuleb kaaluda antipsühhootikumravi ärajätmist.

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)

Antipsühhootikumidega seoses on teatatud maliigsest neuroleptilisest sündroomist, mida
iseloomustavad hüpertermia, lihasejäikus, autonoomne ebastabiilsus, teadvusehäired ja kreatiini
fosfokinaasi sisalduse tõus seerumis. Muud nähud võivad olla müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge
neerupuudulikkus. Sel juhul tuleb kõik antipsühhootikumid (sh RISPEN) ära jätta.

Parkinsoni tõbi ja Lewy kehadega dementsus

Kui antipsühhootikume (sh ravimit RISPEN) määratakse Parkinsoni tõve või Lewy kehadega
dementsusega patsientidele, peab arst kaaluma riskide ja kasu suhet. Risperidoon võib halvendada
Parkinsoni tõbe. Mõlemas rühmas on suurem võimalus maliigse neuroleptilise sündroomi tekkeks ning
samuti on selle rühma patsiendid tundlikumad antipsühhootikumide suhtes; sellised patsiendid
eemaldati kliinilistest uuringutest. Tundlikkus võib avalduda segasuse, nürimeelsuse, ebastabiilse
kõnnakuna (sagedaste kukkumistega) ning ekstrapüramidaalnähtudena.

Hüperglükeemia

Väga harva on RISPEN-ravi ajal teatatud hüperglükeemia tekkest või suhkurtõve ägenemisest.
Soovitatav on patsienti kliiniliselt jälgida, mis on eelkõige tähtis diabeetikute ning diabeediriskiga
patsientide ravis.

Hüperprolaktineemia

Koekultuuri uuringud näitavad, et raku kasvu inimese rinna tuumorites võib stimuleerida prolaktiin.
Ehkki selget seost antipsühhootikumide manustamisega ei ole kliinilistes ega epidemioloogilistes
uuringutes seni demonstreeritud, on soovitatav vastava anamneesiga patsientide puhul olla ettevaatlik.
Ravimit RISPEN tuleb kasutada ettevaatusega eelneva hüperprolaktineemiaga ning võimaliku
prolaktiin-sõltuva tuumoriga patsientidel.

QT-intervalli pikenemine

Turustamisejärgses perioodis on väga harva teatatud QT-intervalli pikenemisest. Nagu teiste
antipsühhootikumide puhul tuleb risperidooni määrata ettevaatusega patsientidele, kellel on
südameveresoonkonna haigus, bradükardia või elektrolüütide tasakaalu häireid (nt hüpokaleemia,
hüpomagneseemia) või kelle perekonnaliikmetel on QT-intervalli pikenemine, sest neil juhtudel on
suurem risk arütmia tekkeks. Eelnenu on oluline ka juhul, kui patsient saab ravimeid, mis pikendavad
QT-intervalli.

Krambid

Kui patsiendil on olnud krampe või on kõrge krambilävi, tuleb ravimit RISPEN kasutada
ettevaatusega.

Priapism

Alfa-adrenergiliste toimete blokeerimise tõttu võib RISPEN-raviga seoses tekkida priapism.

Kehatemperatuuri reguleerimine

Antipsühhootikume on seostatud probleemidega kehatüve temperatuuri alandamisel. Sellele tuleb
tähelepanu pöörata, kui ravimit RISPEN määratakse patsientidele, kellel võib mingil põhjusel
kehatemperatuur tõusta, nt tugev kehaline koormus, kõrge temperatuuriga keskkonnas viibimine,
antikoliinergilisete ravimite manustamine või dehüdratsiooni seisund.

Lapsed ja noorukid

Enne risperidooni määramist sotsialiseerumata käitumishäirega lapsele või noorukile tuleb neid
hinnata agressiivse käitumise füüsiliste ja sotsiaalsete põhjuste (nagu valu või sobimatud nõudmised
ümbritsevatelt) suhtes.

Selles patsientide rühmas tuleb hoolikalt monitoorida risperidooni sedatiivset toimet võimalike
tagajärgede tõttu õpivõimele. Risperidooni manustamisaja muutus võib parandada sedatsiooni mõju
laste ja noorukite tähelepanuvõimele.

Risperidooni seostatakse vähese kehakaalu ja kehamassiindeksi tõusuga. Pikkuskasv oli pikaajalistes
avatud jätku-uuringutes oodatud piirides. Pikaajalise risperidoon-ravi mõju seksuaalsele küpsemisele
ja pikkuskasvule ei ole adekvaatselt uuritud.

Endokrinoloogilisi näitajaid tuleb hinnata regulaarselt pikaajalise hüperprolaktineemia mõju tõttu. Siia
alla kuuluvad kehakaalu, pikkuse ja seksuaalse küpsemise, menstruatsioonitsükli ja teiste võimalike
prolaktiiniga seotud mõjude hindamine.

Risperidoon-ravi ajal on vajalik hinnata ka ektrapüramidaalnähtude ja teiste düskineesiate
sümptomeid.

Spetsiifilised annustamissoovitused lastele ja noorukitele vt lõik 4.2.

Abiained

Õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoosi talumatuse,
laktaasi puudulikkuse ja glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Nagu teistegi antipsühhootikumide puhul, on vajalik ettevaatus, kui risperidooni manustatakse QT-
intervalli pikendavate ravimitega, nt Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, düsopiramiid,
prokaiinamiid), III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool), tritsüklilised antidepressandid (nt
amitriptülliin), tetratsüklilised antidepressandid (nt maprotiliin), osad antihistamiinikumid, teised
antipsühhootikumid ning osad malaariavastased ravimid (nt kiniin ja meflokiin), või ravimitega, mis
põhjustavad elektrolüütide tasakaaluhäireid (hüpokaleemia, hüpomagneseemia), bradükardiat või
inhibeerivad risperidooni metabolismi maksas. See loetelu ei ole lõplik.

Ravimi RISPEN võimalik mõju teistele ravimitele

Risperidooni tuleb tänu suurenenud sedatsiooniriskile kombinatsioonis teiste tsentraalse toimega
ainetega (märkimisväärselt alkoholi sisaldavad ained, opiaadid, antihistamiinikumid ja
bensodiasepiinid) kasutada ettevaatusega.

RISPEN võib antagoniseerida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimet. Kui selle
kombinatsiooni kasutamine on vajalik, eriti Parkinsoni tõve lõppstaadiumis, tuleb määrata iga ravi
väikseim efektiivne annus.

Turustamisejärgselt on risperidooni ja vererõhuravimite samaaegsel kasutamisel kirjeldatud kliiniliselt
olulist hüpotensiooni.

Ravimil RISPEN ei ole olnud kliiniliselt olulist mõju liitiumi, valproaadi, digoksiini või topiramaadi
farmakokineetikasse.

Teiste ravimite võimalik mõju ravimile RISPEN

Karbamasepiini puhul on näidatud võimet vähendada risperidooni aktiivse fraktsiooni sisaldust
plasmas. Sarnast mõju võib täheldada ka teiste CYP 3A4 maksaensüümide indutseerijate, nagu
rifampitsiini, fenütoiini ja fenobarbitaali puhul, samuti toimib ka P-glükoproteiin. Kui alustatakse või
lõpetatakse ravi karbamasepiini või teiste CYP 3A4 maksaensüümide/P-glükoproteiini (P-gp)
aktiveerijatega, peab arst ravimi RISPEN annused üle hindama.

CYP 2D6 inhibiitorid fluoksetiin ja paroksetiin suurendavad risperidooni sisaldust plasmas ning
vähesemal määral antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust. Oodata on teiste CYP 2D6 inhibiitorite (nt
kinidiin) sarnast mõju risperidooni sisaldusse plasmas. Kui alustatakse või lõpetatakse samaaegset ravi
fluoksetiini või paroksetiiniga, peab arst ravimi RISPEN annused üle hindama.

Verapamiil (CYP 3A4 ja P-gp inhibiitor) suurendab risperidooni sisaldust plasmas.

Galantamiine ja donepesiil ei oma kliiniliselt olulist toimet risperidooni farmakokineetikale ja
aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile.

Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja osad beetablokaatorid võivad suurendada risperidooni
sisaldust plasmas, kuid ei mõjuta antipsühhootilist fraktsiooni. Amitriptülliin ei mõjuta risperidooni
või aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat. Tsimetidiin ja ranitidiin suurendavad
risperidooni biosaadavust, kuid aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni vaid minimaalselt. CYP 3A4
inhibiitor erütromütsiin ei muuda risperidooni ega antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat.
Psühhostimulantide (nt metüülfenidaadi) ja ravimi RISPEN kombinatsiooni kasutamine lastel ja
noorukitel ei mõjutanud ravimi RISPEN farmakokineetikat ega tõhusust.

Suremuse tõusu samaaegselt furosemiidi manustavate eakate dementsusega patsientide seas on
käsitletud lõigus 4.4.

Suukaudse ravimi RISPEN ja paliperidooni kombinatsioon ei ole soovitatav, sest paliperidoon on
risperidooni aktiivne metaboliit ning nimetatud kombinatsioon võib viia aktiivse antipsühhootilise
fraktsiooni toimete liitumiseni.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus

Risperidooni rasedusaegse kasutuse kliiniline kogemus on ebapiisav. Vastavalt turustamisjärgsetele
andmetele leiti vastsündinutel mööduvaid ekstrapüramidaalnähte, kui risperidooni kasutati raseduse
kolmandal trimestril. Järelikult tuleb vastsündinuid hoolikalt monitoorida. Loomkatsetes ei olnud
risperidoon teratogeense toimega, kuid täheldati muud tüüpi reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3).
Võimalik risk inimesele ei ole teada. Ravimit RISPEN ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole
hädavajalik. Kui raseduse ajal tuleb ravi katkestada, ei tohi seda teha järsku.

Imetamine

Loomkatsetes imendusid risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon emaslooma piima. Näidatud on ka, et
risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon imenduvad inimese rinnapiima vähesel määral. Puuduvad
andmed kõrvaltoimete kohta rinnapiima saavatel imikutel. Seetõttu tuleb kaaluda riski olulisust
imetamise ja rinnapiima saavate imikute suhtes.

4.7 Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Kesknärvisüsteemi ja nägemise kõrvaltoimete tõttu omab RISPEN kerget või mõõdukat toimet
autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb patsientidel soovitada autot
juhtida ja masinatega töötada alles siis, kui on teada ravimi mõju.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on (sagedusega 10%): parkinsonism, peavalu ja unetus.

Järgnevalt on toodud kõik kõrvaltoimed, millest on teatatud kliinilistes uuringutes või
turustamisejärgses perioodis. Kasutatakse järgmisi termineid ja sagedusi: väga sage (1/10), sage
(1/100 kuni <1/10), aegajalt (1/1000 kuni <1/100), harv (1/10 000 kuni <1/1000), väga harv
(<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kõrvaltoimed on toodud igas sagedusgrupis sageduse vähenedes.

Kõrvaltoimed organsüsteemide ja sageduste kaupa

Uuringud
Sage
Veres prolaktiini sisalduse tõusa, kehakaalu tõus.
Aeg-ajalt
EKG-l QT-intervalli pikenemine, EKG muutused, veresuhkru tõus, transaminaaside
tõus, valgevereliblede arvu langus, kehatemperatuuri tõus, eosinofiilide arvu tõus, hemoglobiini
langus, veres kreatiini fosfokinaasi aktiivsuse tõus.
Harv
Kehatemperatuuri langus

Südame häired
Sage
Tahhükardia
Aeg-ajalt
Atrioventrikulaarne blokaad, Hisi kimbu blokaad, kodade virvendus,
siinusbradükardia, südamepekslemine.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Aneemia, trombotsütopeenia
Harv
Granulotsütopeenia
Teadmata
Agranulotsütoos
(ei saa
hinnata
olemasolevate
andmete alusel)

Närvisüsteemi häired
Väga sage
Parkinsonismb, peavalu.
Sage
Akatiisiab, pearinglus, treemorb, düstooniab, somnolents, sedatsioon, letargia,
düskineesiab.
Aeg-ajalt
Stiimulile areaktiivsus, teadvusekadu, sünkoop, teadvuse taseme langus,
ajuveresoonkonna äge haigus, transitoorne ajuisheemia hoog, düsartria, tähelepanu häired,
hüpersomnia, asendist sõltuv pearinglus, tasakaaluhäired, tardiivdüskineesia, kõnehäired,
koordinatsioonihäreid, hüpesteesia.
Harv
Maliigne neuroleptiline sündroom, diabeetiline kooma, ajuveresoonkonna häire,
ajuisheemia, liigutushäired.
Silma kahjustused
Sage
Hägustunud nägemine
Aeg-ajalt
Konjunktiviit, okulaarne hüpereemia, eritis silmadest, silmade tursumine, silmade
kuivus, pisaravoolu tõus, fotofoobia.
Harv
Nägemisteravuse langus, silmade pööritamine, glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Kõrvavalu, tinnitus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Düspnoe, epistakis, köha, ninalimaskesta turse, neelu-kõripiirkonna valu
Aeg-ajalt
Hingeldus, aspiratsioonipneumoonia, kopsuturse, hingamishäired, räginad kopsus,
hingamisteede limaskesta turse, düsfoonia.
Harv
Uneapnoe, hüperventilatsioon.

Seedetrakti häired
Sage
Oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, iiveldus, kõhuvalu, düspepsia, suukuivus,
maos düskomfort.
Aeg-ajalt
Düsfaagia, gastriit, roojapidamatus, fekaloom.
Harv
Sooleummistus, pankreatiit, huulte turse, heiliit.

Neerude ja kuseteede häired
Sage
Enurees
Aeg-ajalt
Düsuuria, kusepidamatus, pollakisuuria.

Naha ja nahaaluskoe häired
Sage
Lööve, erüteem.
Aeg-ajalt
Angioödeem, nahakahjustus, nahahaigus, nahasügelemine, akne, nahavärvi muutus,
alopeetsia, seborroiline dermatiit, nahakuivus.
Harv
Kõõm

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage
Liigesvalu, seljavalu, käte-jalgade valu.
Aeg-ajalt
Lihasnõrkus, lihasvalu, kaelavalu, liigeste piirkonna turse, kõnnaku häired, liigeste
jäikus, lihase-skeleti valu rindkere piirkonnas.
Harv
Rabdomüolüüs

Endokriinsüsteemi häired
Harv
Antidiureetilise hormooni sekretsiooni häired

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Isu tõus, isu langus
Aeg-ajalt
Anoreksia, polüdipsia.
Väga harv:
Diabeetiline ketoatsidoos
Teadmata
Vee intoksikatsioon
(ei saa
hinnata
olemasolevate
andmete alusel)

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage
Kopsupõletik, gripp, bronhiit, ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede
infektsioon.
Aeg-ajalt
Sinusiit, viirusinfektsioon, kõrvainfektsioon, tonsilliit, tselluliit, keskkõrvapõletik,
silmapõletik, lokaliseerunud infektsioon, akarodermatiit, hingamisteede infektsioon, põiepõletik,
onühhomükoos.
Harv
Krooniline keskkõrvapõletik

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt
Hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, õhetus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage
Püreksia, nõrkus, perifeersed tursed, asteenia, rindkerevalu.
Aeg-ajalt
Näoturse, kõnnaku häired, üldine halb enesetunne, loidus, gripilaadne haigestumus,
janu, rindkeres düskomfort, külmavärinad.
Harv
Generaliseerunud tursed, hüpotermia, ravimi võõrutussündroom, perifeerne
külmatunne.

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt
Ülitundlikkus
Harv
Ülitundlikkus ravimi suhtes
Teadmata
Anafülaktiline reaktsioon
(ei saa
hinnata
olemasolevate
andmete alusel)

Maksa ja sapiteede häired
Harv
Ikterus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt
Amenorröa, seksuaalfunktsiooni häired, erektsioonihäired, ejakulatsiooni häired,
galaktorröa, günekomastia, menstruatsioonitsükli häired, tupevoolus.
Teadmata
Priapism
(ei saa
hinnata
olemasolevate
andmete alusel)

Psühhiaatrilised häired
Väga sage
Unetus
Sage
Ärevus, agitatsioon, unehäired.
Aeg-ajalt
Segasusseisund, mania, närvilisus, libiido langus, loidus, närvilisus.
Harv
Anorgasmia, nürimeelsus.

a Hüperprolaktineemia võib mõnel juhul viia günekomastia, mentruatsioonitsükli häirete,
amenorröa, galaktorröa tekkeni.

b Tekkida võib ekstrapüramidaalhäire: parkinsonism (sülje hüpersekretsioon, lihasskeletirigiidsus,
parkinsonism, süljevool, liigesrigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia, masknägu, lihaste pingsus,
akineesia, kuklakangestus, lihasrigiidsus, parkinsonistlik kõnnak ja ebanormaalne glabelli refleks),
akatiisia (akatiisia, rahutus, hüperkineesia ja rahutute jalgade sündroom), treemor, düskineesia
(düskineesia, lihastõmblused, koreoatetoos, atetoos ja müokloonus), düstoonia.

Düstoonia otsingusõnad on düstoonia, lihasspasmid, hüpertoonia, kõõrkael, tahtmatud
lihaskontraktsioonid, lihaskontraktuur, blefarospasm, okulogüratsioon, keele paralüüs, näospasm,
larüngospasm, müotoonia, opistotoonus, orofarüngeaalne spasm, pleurototoonus, keelespasm ja trism.
Treemori otsingusõnad on treemor ja parkinsonismi rahuloleku treemor.

Tuleb märkida, et kaasatud on laiem spekter sümptomeid, mis ei ole tingimata seotud
ekstrapüramidaalhäirega.
Järgnevalt on toodud risperidooniga seotud täiendavad kõrvaltoimed, mida on kõrvaltoimetena
määratletud kliinilistes uuringutes, kus uuriti risperidooni pikatoimelist süstevormi (RISPEN
CONSTA), kuid mida ei määratletud kõrvaltoimena suukaudse ravimi RISPEN kliinilistes uuringutes.
Tabelisse ei ole lisatud kõrvaltoimed, mis olid spetsiifiliselt seotud RISPEN CONSTA ravimivormi
või süstimise teel manustamisega.


Täiendavad kõrvaltoimed, mida teatati seoses ravimiga RISPEN CONSTA, kuid mitte suukaudse
ravimiga RISPEN (organsüsteemide kaupa)

Uuringud
Kehakaalu langus, gamma-glutamüültransferaasi aktiivsuse tõus, maksaensüümide aktiivsuse tõus.

Südame häired
Bradükardia

Vere ja lümfisüsteemi häired
Neutropeenia

Närvisüsteemi häired
Paresteesia, krambid.

Silmakahjustused
Blefarospasm

Kõrva ja labürindi kahjustused
Vertiigo

Seedetrakti häired
Hambavalu, keelespasm.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ekseem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Tuharapiirkonna valu

Infektsioonid ja infestatsioonid
Alumiste hingamisteede infektsioonid, infektsioonid, gastroenteriit, nahaaluskoe
abstsess.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused
Kukkumine

Vaskulaarsed häired
Hüpertensioon

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Valu

Psühhiaatrilised häired
Depressioon

Ravimirühmale tüüpilised toimed
Sarnaselt teistele antipsühhootikumidele on turustamisejärgses perioodis väga harva teatatud QT-
intervalli pikenemisest. Teiste QT-intervalli pikendavate antipsühhootikumidega seotud südame
kõrvaltoimed on muuhulgas vatsakeste arütmia, vatsakeste virvendus, vatsakeste tahhükardia,
äkksurm, südameseiskus ning Torsades de Pointes.

Kehakaalu tõus
Kuue- kuni kaheksanädalaste platseebokontrollitud uuringute ühendatud andmete põhjal võrreldi
ravimit RISPEN ja platseeboga ravitud skisofreenia haigeid, hinnates kehakaalu tõusu kriteeriumi
7% saavutanute osakaalu ning selgus, et statistiliselt oluliselt enam oli neid patsiente ravimi RISPEN
rühmas (18%) võrreldes platseeboga (9%). Ägeda maniaga täiskasvanud patsientidega tehtud
platseebokontrollitud kolmenädalaste uuringute ühendatud andmete põhjal oli kehakaalu tõus 7%
ravimi RISPEN (2,5%) ja platseebo (2,4%) rühmas võrreldav ning aktiivse kontrolli rühmas kergelt
suurenenud (3,5%).

Sotsialiseerumata käitumishäire ja teiste disruptiivsete käitumishäiretega laste ja noorukite rühmas
tehtud pikaajalistes uuringutes oli pärast 12-kuulist ravi keskmine kehakaalu tõus 7,3 kg. Tavalistel
lastel on oodatud kehakaalu tõus vanuses 5-12 aastat 3 kuni 5 kg aastas. Vanuses 12-16 on tüdrukute
kehakaalu tõus aastas endiselt 3 kuni 5 kg, kuid poistel ligikaudu 5 kg aastas.

Lisateave patsientide erirühmade kohta

Järgmiselt on kirjeldatud kõrvaltoimed, mida tekkisid dementsusega eakatel ning lastel sagedamini kui
täiskasvanutel.

Eakad dementsusega patsiendid
Eakatel dementsusega patsientidel kirjeldati kõrvaltoimete teatistes transitoorset ajuisheemia atakki ja
ajuveresoonkonna ägedat haigust sagedusega 1,4% ja 1,5%. Peale selle kirjeldati eakatel
dementsusega patsientidel vähemalt kaks korda sagedamini kui teistes täiskasvanute valimites järgmisi
kõrvaltoimeid: kuseteede infektsioon, perifeerne turse, letargia ja köha.

Lapsed
Järgmisi kõrvaltoimeid kirjeldati kliinilistes uuringutes lastel (5- kuni 17-aastastel) sagedusega 5%
ning vähemalt kaks korda sagedamini kui täiskasvanutel: somnolentsus/sedatsioon, väsimus, peavalu,
isu tõus, oksendamine, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninalimaskesta turse, kõhuvalu,
pearinglus, köha, püreksia, treemor, kõhulahtisus ja enurees.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid

Üldiselt on kirjeldatud nähud ja sümptomid seotud risperidooni ülemäärase farmakoloogilise toimega.
Siia alla kuuluvad unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning ekstrapüramidaalnähud.
Üleannustamise korral on kirjeldatud QT-intervalli pikenemist ja krambihooge. Ravimi RISPEN ja
paroksetiini kombineeritud üleannustamisega seoses on teatatud Torsade de Pointes" tekkest.

Ägeda üleannustamise korral tuleb kaaluda võimalust, et on võetud mitut erinevat ravimit.

Ravi

Vabastada hingamisteed ning tagada piisav hapnikuga varustatus ja ventilatsioon. Kui ravimi
manustamisest on möödas alla 1 tunni, siis on vajalik maoloputus (pärast intubatsiooni, kui patsient on
teadvuseta) ja
manustada aktiivsütt. Kohe tuleb alustada südameveresoonkonna monitoorimist. Siia alla kuulub pidev
EKG
jälgimine, et avastada võimalikud arütmiad.
Ravimile RISPEN spetsiifiline antidoot puudub. Seetõttu tuleb kasutada toetavat ravi. Hüpotensiooni
ja vereringe kollapsit tuleb ravida vastavalt (intravenoosne vedelike ülekanne ja/või
sümpatomimeetilised ravimid). Raskete ekstrapüramidaalnähtude korral tuleb manustada
antikoliinergilisi ravimeid. Kuni patsiendi seisundi paranemiseni on vajalik pidev meditsiiniline
järelvalve ja monitooring.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antipsühhootikumid, ATC-kood: N05AX08

Toimemehhanism

Risperidoon on ainulaadsete omadustega selektiivne monoamiinergiline antagonist. Sellel on suur
afiinsus serotoniinergilistesse 5-HT2 ja dopamiinergilistesse D2 retseptoritesse. Risperidoon seondub
ka alfa1-adrenergilistele retseptoritele ning väiksema afiinsusega H1-histamiinergilistele ja alfa2-
adrenergilistele retseptoritele. Risperidoonil puudub afiinsus koliinergilistesse retseptoritesse.
Risperidoon on küll tugevatoimeline D2 antagonist, mis peaks parandama skisofreenia positiivseid
sümptomeid, kuid see pärsib vähem motoorset aktiivsust ja tekitab vähem katalepsiat kui klassikalised
antipsühhootikumid.
Tasakaalustatud tsentraalne serotoniini ja dopamiini antagonism võib vähendada ekstrapüramidaalseid
toimeid ja laiendab terapeutilist aktiivsust, hõlmates ka skisofreenia negatiivseid ja afektiivseid
sümptoome.

Farmakodünaamilised toimed

Skisofreenia

Risperidooni tõhusus skisofreenia lühiajalises ravis on kinnitatud nelja uuringuga, mille kestus oli 4
kuni 8 nädalat ning kus osales üle 2500 patsiendi, kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele.
Kuuenädalases platseebokontrollitud uuringus, kus risperidooni tiitriti annuseni 10 mg kaks korda
päevas, olid risperidooni näitajad platseebost paremad BPRS (Brief Psychiatric Rating Scale)
üldskoori osas. Kaheksanädalases platseebokontrollitud uuringus nelja risperidooni fikseeritud
annusega (2, 6, 10 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) olid kõik neli rühma PANSS (Positive
and Negative Syndrome Scale) üldskoori osas platseebost paremad. Kaheksanädalases annuste
võrdlemise uuringus risperidooni viie fikseeritud annusega (1, 4, 8, 12 ja 16 mg päevas, võetuna kaks
korda päevas) oli 4, 8 ja 16 mg/päevas risperidooni rühmade PANSS üldskoorid paremad kui 1 mg
risperidooni rühmas. Neljanädalases platseebokontrollitud uuringus, kus võrreldi risperidooni kahte
fikseeritud annust (4 ja 8 mg päevas, võetuna üks kord päevas), olid mõlemad risperidooni rühmad
platseebost paremad mitme PANSS näitaja osas, sh PANSS üldskoor ja ravile reageerimise näitaja
(PANSS üldskoori >20% langus). Pikaajalises uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega,
kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele ja kelle seisund oli antipsühhootilise ravi foonil
kliiniliselt stabiilne vähemalt 4 nädalat, randomiseeriti osalejad 2 kuni 8 mg/p risperidooni või
haloperidooli rühma ühes või kahes aastaks retsidiivi jälgimiseks. Risperidooni saanud patsientidel
tekkis selles ajaperioodis retsidiivi oluliselt hiljem kui haloperidooli saanutel.

Mania episoodid bipolaarse häire korral

Risperidooni monoteraapia tõhusus bipolaarse häire mania episoodide ägedas ravis tõestati kolmes
topeltpimedas platseebokontrollitud monoteraapia uuringus, kus osales ligikaudu 820 patsienti, kellel
oli DSM-IV kriteeriumidele vastav I tüüpi bipolaarhäire. Kolmes uuringus oli risperidooni annus 1
kuni 6 mg/päevas (algannus 3 mg kahes uuringus ja ühes uuringus 2 mg ) platseebost oluliselt parem
eelmääratletud primaarse lõpp-punkti osas, milleks oli YMRS (Young Mania Rating Scale) üldskoori
muutus algnäitajast 3. nädalal. Sekundaarse tõhususe tulemusnäitajad olid üldiselt kooskõlas primaarse
tulemusnäitajaga. Risperidooni rühmas oli oluliselt rohkem patsiente, kelle YMRS üldskoor oli
algnäitajaga võrreldes väiksem. Üks kolmest uuringust sisaldas haloperidooli rühma ning 9-nädalast
topeltpimedat säilitusravi faasi. Tõhusus püsis kogu 9-nädalase säilitusravi perioodi. YMRS üldskoori
muutus algnäitaja suhtes paranes pidevalt ning oli 12. nädalal risperidooni ja haloperidooli rühmas
võrreldav.

Risperidooni tõhusust ägeda mania ravis (lisaks meeleolu stabiliseerimisele) kinnitati ühes kahest
kolmenädalasest topeltpimedast uuringust, kus osales ligikaudu 300 patsienti, kes vastas bipolaarse I
tüübi häire DSM-IV kriteeriumidele. Ühes kolmenädalases uuringus oli 1 kuni 6 mg/päevas
risperidooni (algannusega 2 mg/päevas) kombinatsioonis liitumi või valproaadiga parem kui ainult
liitium või valproaat. Tulemusi hinnati eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, milleks oli
YMRS üldskoori muutus algnäitajast 3. nädalaks. Teises kolmenädalases uuringus vähendas 1 kuni 6
mg/päevas risperidooni (algannusega 2 mg/päevas) kombinatsioonis liitiumi, valproaadi või
karbamasepiiniga YMRS üldskoori samaväärselt kui ainult liitium, valproaat või karbamasepiin.
Uuringu sellise tulemuse võimalik seletus on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni kliirensi
aktiveerimine karbamasepiini vahendusel, mis viis risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni
subterapeutilise sisalduseni. Kui karbamasepiini rühm jäeti post-hoc analüüsist välja, vähendas
risperidooni ja liitumi või valproaadi kombinatsioon YMRS üldskoor paremini kui ainult liitium või
valproaat.

Püsiv agressiivsus dementsetel patsientidel

Risperidooni tõhusus dementsuse käitumuslike ja psühholoogiliste sümptomite (Behavioural and
Psychological Symptoms of Dementia, BPSD ­ siia alla kuuluvad käitumshäired, nagu agressiivsus,
agitatsioon, psühhoos, aktiivsus ja afektiivsed häired) ravis kinnitati kolmes topeltpimedas,
platseebokontrollitud uuringus 1150 eakal mõõduka kuni raske dementsusega patsiendil. Ühes
uuringus hinnati risperidooni fikseeritud annuseid 0,5, 1 ja 2 mg päevas. Kahes muudetavate annuste
uuringutes kasutati risperidooni annuseid vahemikus 0,5 kuni 4 mg päevas ja 0,5 kuni 2 mg päevas.
Risperidoon oli statistiliselt oluliselt ja ka kliiniliselt tõhusam agressiivsuse ravis ja vähem tõhus
agitatsiooni ja psühhoosiga eakate dementsete patsientide ravis (hinnatuna Behavioural Pathology in
Alzheimer"s Disease Rating Scale [BEHAVE-AD] ja Cohen-Mansfield Agitation Inventory [CMAI]
alusel). Risperidooni ravi efekt ei sõltunud MMSE testi skoorist (ja järelikult dementsuse raskusest);
risperidooni sedatiivsetest omadustest; psühhoosi puudumisest või olemasolust; dementsuse tüübist
(Alzheimeri tõvega seotud, vaskulaarset tüüpi või segatüüpi). (vt ka lõik 4.4).

Sotsialiseerumata käitumishäire

Risperidooni tõhusus disruptiivsete käitumishäirete lühiajalises ravis kinnitus kahes topeltpimedas
platseebokontrollitud uuringutes ligikaudu 240 patsiendiga vanuses 5-12 aastat, kes olid DSM-IV
kriteeriumi järgi disruptiivsete käitumishäiretega ja piiripealse intellektiga või kerge kuni keskmise
vaimse puude/õppimisehäirega. Kahes uuringus oli risperidoon annuses 0,02 kuni 0,06 mg/kg/päevas
oluliselt parem kui platseebo eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, st 6. nädala Nisonger-
Child Behaviour Rating Form (N-CBRF) Conduct Problem alaskaala muutuse osas algnäitajast.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Risperidoon metaboliseeritakse 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on risperidooniga sarnane
farmakoloogiline aktiivsus (vt Biotransformatsioon ja eliminatsioon).

Imendumine

Risperidoon imendub suukaudsel manustamisel täielikult, maksimaalne plasmakontsentratsioon
saavutatakse 1...2 tunniga. Risperidooni absoluutne suukaudne biosaadavus on 70% (CV=25%).
Risperidooni suhteline suukaudne biosaadavus tableti puhul on lahusega võrreldes 94% (CV=10%).
Imendumist ei mõjuta toit ja seega võib risperidooni manustada söögikordadest sõltumatult.
Risperidooni püsiseisund saavutatakse enamusel patsientidel ühe päevaga. 9-hüdroksü-risperidooni
püsiseisund saavutatakse 4...5 päevaga.

Jaotumine

Risperidoon jaotub kiiresti. Jaotumisruumala on 1...2 l/kg. Plasmas seondub risperidoon albumiinile
ja alfa1-happe glükoproteiinile. Risperidooni seonduvus valkudele on 90%, 9-hüdroksü-risperidoonil
77%.

Biotransformatsioon ja eliminatsioon

Risperidoon metaboliseeritakse CYP 2D6 vahendusel 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on sarnane
farmakoloogiline toime kui risperidoonil. Risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon koos moodustavad
aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni. Geneetilise polümorfismi aineks on CYP 2D6. CYP 2D6
intensiivsed metaboliseerijad muudavad kiirelt risperidooni 9-hüdroksü-risperidooniks, samas kui
nõrgad CYP 2D6 metaboliseerijad teevad seda palju aeglasemalt. Ent intensiivsetel metaboliseerijatel
on madalam risperidooni ja kõrgem 9-hüdroksü-risperidooni kontsentratsioon võrreldes nõrkade
metaboliseerijatega, risperidooni farmakokineetika ja 9-hüdroksü-risperidoon koosmanustatuna (nt
aktiivne antipsühhootiline fraktsioon) peale ühte või mitut annust on sarnased CYP 2D6 intensiivsetel
ja nõrkadel metaboliseerijatel.

Teine risperidooni metaboolne rada toimub N-dealküülimisel. In vitro uuringutes inimese maksa
mikrosoomidega näitas, et risperidoon ei pärsi kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides nende ravimite
metabolismi, mida vahendavad tsütokroom P450 isoensüümid, sh CYP 1A2, CYP 2A6, CYP
2C8/9/10, CYP 2D6, CYP 2E1, CYP 3A4 ja CYP 3A5. Üks nädal pärast manustamist eritub 70%
annusest uriiniga ja 14% väljaheitega. Uriinis on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni osakaal 35-
45% annusest. Ülejäänud on inaktiivsed metaboliidid. Pärast suukaudset manustamist psühhootilistele
patsientidele elimineeritakse ravim poolväärtusajaga 3 tundi. 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse
antipsühhootilise fraktsiooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on 24 tundi.

Lineaarsus

Risperidooni plasmakontsentratsioonid on terapeutilises annusevahemikus annusega
proportsionaalsed.

Eakad ja neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid

Ühe annuse uuringus olid toimeaine antipsühhootilise fraktsiooni plasmakontsentratsioonid keskmiselt
43% suuremad, poolväärtusaeg 38% pikem ning antipsühhootilise fraktsiooni kliirens eakatel 30%
vähenenud. Neerupuudulikkusega patsientidel täheldati suuremat toimeaine antipsühhootilise
fraktsiooni plasmakontsentratsiooni ja antipsühhootilise fraktsiooni keskmiselt 60% vähenenud
kliirensit. Risperidooni plasmakontsentratsioonid olid maksapuudulikkusega patsientidel normaalsed,
kuid risperidooni vaba fraktsioon suurenes plasmas ligikaudu 35%.

Lapsed

Risperidooni, 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetika lastel
sarnanes täiskasvanutele.

Sugu, rass ja suitsetamisharjumused

Populatsiooni farmakokineetilisest analüüsist ei selgunud soo, rassi ja suitsetamisharjumuste olulist
mõju risperidooni või aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikasse.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

(Ala)ägeda toksilisuse uuringutes, kus ravimit hakati manustama seksuaalselt ebaküpsetele rottidele ja
koertele, täheldati annusest sõltuvat mõju nii isas- kui ka emaslooma genitaaltrakti ja rinnanäärmetele.
Need mõjud sõltusid prolaktiini sisaldusest seerumis, mis tulenes risperidooni D2-dopamiini
retseptoreid aktiveerivast toimest. Lisaks näitasid koekultuuride uuringud, et raku kasv võib olla
stimuleeritud prolaktiini tõttu inimeste rinnakasvajate puhul. Risperidoon ei olnud rottidele ja
küülikutele teratogeense toimega. Rottidel tehtud reproduktsiooniuuringutes risperidooniga täheldati
kahjulikku toimet vanemate paaritumiskäitumisele ning järeltulijate sünnikaalule ja elulemusele.
Risperidooni emakasisest manustamist rottidele seostati täiskasvanueas kognitiivsuse
defitsiidiga.Teised antagonistid on tiinetele loomadele manustatuna põhjustanud negatiivseid toimeid
järeltulijate õppimis- ja motoorse arengu võimele. Risperidoon ei olnud genotoksiline. Risperidooni
suukaudse kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja hiirtel suurendas toimeaine hüpofüüsi adenoome
(hiirtel), endokriinseid pankrease adenoome (rotil) ja rinnanäärme adenoome (mõlemal liigil). Need
kasvajad võivad olla seotud dopamiini D2 antagonismi pikenemisega ja hüperprolaktineemiaga.
Nende närilistel kindlaks tehtud kasvajate olulisus inimesele pole teada. Loomuuringud näitavad in
vitro ja in vivo, et suures annuses risperidoon võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, mis on
teoreetiliselt seotud Torsade de pointes kõrgenenud riskiga patsientidel.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Rispen 1: Laktoos, mikrokristalne tselluloos, eelzelatiniseeritud maisitärklis, magneesiumstearaat,
hüpromelloos, makrogool (polüetüleenglükool) 6000, titaandioksiid (E171).
Rispen 2: Laktoos, mikrokristalne tselluloos, eelzelatiniseeritud maisitärklis, magneesiumstearaat,
hüpromelloos, makrogool (polüetüleenglükool), titaandioksiid (E171), punane ja kollane raudtrioksiid
(E172).
Rispen 3: Laktoos, mikrokristalne tselluloos, eelzelatiniseeritud maisitärklis, magneesiumstearaat,
hüpromelloos, makrogool (polüetüleenglükool), titaandioksiid (E171), kollane raudtrioksiid (E172).
Rispen 4: Laktoos, mikrokristalne tselluloos, eelzelatiniseeritud maisitärklis, magneesiumstearaat,
hüpromelloos, makrogool (polüetüleenglükool), titaandioksiid (E171), viride laccae (roheline lakk E
104/132) .

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakend: PVC/PVDC/Al blisterpakend, pakendi infoleht, pappkarp.
Pakendi suurus: 20, 30 ja 50 kaetud tabletti.

6.6 Erinõuded hävitamiseks ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

ZENTIVA a.s.
U kabelovny 130
102 37 Praha 10
Tsehhi Vabariik


8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

RISPEN 1: 433304
RISPEN 2: 433404
RISPEN 3: 433104
RISPEN 4: 433204


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

06.02.2004/15.12.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008