Relpax 40 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

RELPAX 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
RELPAX 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab vastavalt kas 20 mg või 40 mg eletriptaani (eletriptaanvesinikbromiidina).
INN: Eletriptanum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM


Õhukese polümeerikattega tablett.

20 mg: ümar oranzi värvi tablett tähistusega REP 20 ühel küljel ja Pfizer teisel küljel.
40 mg: ümar oranzi värvi tablett tähistusega REP 40 ühel küljel ja Pfizer teisel küljel.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused


Migreen.

4.2 Annustamine
ja
manustamisviis

RELPAX"i tablette tuleb manustada nii ruttu kui võimalik pärast migreenihoo algust; toime avaldub ka
hilisema staadiumi käigus manustamisel.

Ei ole näidatud, et aura faasis võetav RELPAX väldiks migreenipeavalu ja seetõttu tuleb RELPAX"it võtta
ainult peavalufaasi ajal.

RELPAX"i tablette ei ole lubatud kasutada preventiivse abinõuna.

Tabletid tuleb tervelt koos veega alla neelata.

Täiskasvanud (18...65 eluaastat)
Soovitatavaks algannuseks on 40 mg.

Kui peavalu kordub järgneva 24 tunni jooksul: Kui migreenihoog peaks korduma 24 tunni jooksul pärast
esimese annuse manustamist, on ägenemise raviks soovitav võtta sisse teine, sama suur annus
RELPAX"it. Täiendav annus tuleb manustada 2 tunni jooksul pärast algannuse võtmist.

Kui ravivastus puudub: Kui 2 tunni jooksul pärast RELPAX"i esimese annuse manustamist peavalu ei
vähene, ei ole teise annuse manustamine sama hoo ajal soovitatav, sest kliiniliste uuringute käigus pole
siiani õnnestunud kindlaks teha sellise raviskeemi efektiivsust. Kliinilistest uuringutest on teada, et
enamikul patsientidest, kellel puudub ravivastus ühe haigushoo ajal, tekib see järgmise haigushoo jooksul.

1

Patsientidel, kelle ravi ei saavuta rahuldavat tulemust pärast ravi 40 mg annusega (nt hea talutavus ja
ravivastus kahe hoo puhul kolmest), võib õnnestuda järgmiste migreenihoogude korral tõhusalt ravida 80
mg annusega (2 x 40 mg) (vt lõik 5.1). Järgmist 80 mg annust ei tohi võtta 24 tunni jooksul.

Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 80 mg (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid (vanuses üle 65 eluaasta)
Üle 65-aastastel patsientidel pole eletriptaani ohutust ja efektiivsust veel süstemaatiliselt uuritud,
põhjuseks taoliste patsientide vähesus kliinilistes uuringutes. Seetõttu ei ole eakatel patsientidel
RELPAX"i kasutamine soovitatav. Toimed vererõhule võivad selles patsientide rühmas enam väljenduda
kui noorematel täiskasvanutel (vt lõik 4.4).

Noorukid (12...17 eluaastat)
Kindlad andmed RELPAX"i efektiivsuse kohta selles vanuserühmas puuduvad, mistõttu ravimi
kasutamine noorukite puhul pole soovitatav.

Lapsed (6...11 eluaastat)
RELPAX"i ohutust ja efektiivsust pole lastel veel uuritud. Seetõttu pole RELPAX"i kasutamine selles
vanuserühmas soovitatav (vt lõik 5.2).

Maksakahjustus
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel pole annuse korrigeerimine vajalik. Et raske
maksakahjustusega patsientidel pole RELPAX"i toimet uuritud, on selle ravimi kasutamine nimetatud
patsientidel vastunäidustatud.

Neerukahjustus
RELPAX"i toime tõttu vererõhule neerukahjustuse korral (vt lõik 4.4) on kerge või mõõduka
neerukahjustusega patsientidele soovitatavaks algannuseks 20 mg. Nende patsientide maksimaalseks
ühekordseks annuseks võib olla 40 mg. RELPAX on vastunäidustatud raske neerukahjustusega
patsientidele.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Raske
maksa-
või
neerukahjustus.

Nagu ka teiste 1. tüüpi 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT1) retseptori agonistide puhul, põhinevad
järgmised vastunäidustused eletriptaani farmakodünaamilistel omadustel:

Ebastabiilse hüpertensiooniga patsiendid.

Patsiendid, kellel on diagnoositud koronaarhaigus, sh südame isheemiatõbi (stenokardia,
anamneesis müokardi infarkt või diagnoositud isheemia), südame isheemiatõve objektiivsed või
subjektiivsed sümptomid või Prinzmetali stenokardia.
-
Märkimisväärsete rütmihäiretega või südamepuudulikkusega patsiendid.
-
Perifeerset vaskulaarhaigust põdevad patsiendid.
-
Patsiendid, kellel on anamneesis esinenud tserebrovaskulaarseid episoode (CVA - cerebrovascular
accident) või transitoorse isheemia atakke (TIA - transient ischemic attack).- Ergotamiini või
ergotamiini derivaatide (sealhulgas metüsergiid) manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast ravi
eletriptaaniga (vt lõik 4.5).
-
Samaaegne teiste 5-HT1-retseptori agonistide manustamine.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

RELPAX tabletid sisaldavad laktoosi. Patsiendid, kellel on tegemist selliste harvaesinevate pärilike

2
haigustega, nagu galaktoosi talumatus, Lappi laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei
tohi RELPAX"it kasutada.

Ravim sisaldab ka päikeseloojangukollast, mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

RELPAX"it ei tohi koos kasutada tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ketokonasool, itrakonasool,
erütromütsiin, klaritromütsiin, josamütsiin) ja proteaasi inhibiitoritega (ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir).

RELPAX"i kasutamine on lubatud vaid siis, kui on tegemist kindlalt diagnoositud migreeniga. RELPAX
ei ole näidustatud hemipleegilise, oftalmopleegilise või basilaarmigreeni puhul.

RELPAX"it ei tohi kasutada atüüpiliste peavalude raviks, st juhtudel, kus peavalu võib olla seotud mõne
potentsiaalselt tõsisema seisundiga (insult, aneurüsmi ruptuur), mille puhul peaajuveresoonte
vasokonstriktsioon võib osutuda kahjulikuks.

Eletriptaani saab seostada mööduvate sümptomitega, sealhulgas valu rinnus ja pigistustunne rinnus, mis
võivad olla intensiivsed ja hõlmata ka kõri (vt lõik 4.8). Kui arvatakse, et sellised sümptomid viitavad
südame isheemiatõvele, ei tohi rohkem ravimit võtta ja tuleb sooritada asjakohane hindamine.
RELPAX"it ei või eelneva südame-veresoonkonna uurimiseta anda patsientidele, kellel võib tõenäoliselt
esineda avastamata südamehaigus või patsientidele, kes kuuluvad koronaarhaiguse (CAD - coronary
artery disease) riskigruppi [nt hüpertensiooni või diabeeti põdevad patsiendid, suitsetajad, üle 40-aastased
mehed, postmenopausis naised ja need, kellel perekonnaanamneesis esineb koronaarhaigus].
Enne ravi alustamist eletriptaaniga on soovitatav kardiovaskulaarselt hinnata neid patsiente, kellel on
tõenäoline kardiovaskulaarse haiguse olemasolu, või neid, kellel esineb kardiovaskulaarse haiguse risk (vt
lõik 4.3).Südameuuringud ei pruugi identifitseerida iga patsienti, kellel on südamehaigus ja väga harvadel
juhtudel on esinenud tõsiseid kardiaalseid nähtusid ilma kardiovaskulaarse foonhaiguseta patsientidel, kui
neile manustati 5-HT1 agoniste. Koronaararterite haigusega patsiendid ei tohi RELPAX"it manustada (vt
lõik 4.3).

5-HT1-retseptori agoniste on seostatud koronaarse vasospasmiga. Harvadel juhtudel on 5-HT1-retseptori
agonistide kasutamisel teatatud müokardiisheemiast või -infarktist.

Eletriptaani ei ole süstemaatiliselt uuritud südamepuudulikkusega patsientide puhul. Nagu teiste 5-HT1-
retseptori agonistide puhul, ei soovitata ravimit nendele patsientidele anda.

Kõrvaltoimed võivad esineda sagedamini samaaegse triptaanide ja naistepuna (Hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide kasutamise korral.
Kliiniliste annuste piirides on 60 mg või suuremate eletriptaani koguste korral täheldatud vererõhu kerget
ja ajutist tõusu. Nimetatud tendents esines tugevamalt neerukahjustusega ja eakamatel isikutel.
Neerukahjustusega patsientidel oli keskmine maksimaalne tõus süstoolse vererõhu kohta 14...17 mmHg
(normis 3 mmHg) ja diastoolse vererõhu kohta 14...21 mmHg (normis 4 mmHg). Eakamatel patsientidel
oli süstoolse vererõhu keskmise maksimaalse tõusu väärtuseks 23 mmHg võrreldes 13 mmHg-ga noortel
täiskasvanutel (platseeboefekt 8 mmHg). Siiski pole mainitud muutused seotud kliiniliste tulemitega
kliiniliste uuringute programmis.

Ükskõik millise migreenivastase ravimi liigne kasutamine võib põhjustada igapäevaseid kroonilisi
peavalusid, mis vajavad ravi.

Serotoniini sündroomi (sealhulgas vaimse seisundi muutused, autonoomne ebastabiilsus ja
neuromuskulaarsed häired) esinemisest on teatatud pärast samaaegset ravi triptaanide ja selektiivsete
serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) või serotoniini noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoritega
(SNRI-d). Need reaktsioonid võivad olla rasked. Kui samaaegne ravi eletriptaani ja SSRI või SNRI-ga on

3
kliiniliselt vajalik, soovitatakse patsienti jälgida, eriti ravi alustamise, annuste suurendamise või muu
serotoniinergilise ravimi lisamise korral (vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite mõju eletriptaanile

Eletriptaani peamistes kliinilistes uuringutes ei leitud mingeid tõendeid koostoimetest beetablokaatorite,
tritsükliliste antidepressantide, selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite või flunarisiiniga, kuid
andmed ametlikest koostoime uuringutest nende ravimitega ei ole kättesaadavad (välja arvatud
propranolooli puhul, vt allpool).

Kliiniliste uuringute populatsiooni farmakokineetiline analüüs viitab sellele, et tõenäoliselt puudub
järgmistel ravimitel (beetablokaatorid, tritsüklilised antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde
inhibiitorid, östrogeenipõhised hormoonasendajad, östrogeene sisaldavad suukaudsed rasestumisvastased
vahendid ja kaltsiumikanalite blokaatorid) toime eletriptaani farmakokineetilistele omadustele.

Eletriptaan ei ole MAO substraat. Seetõttu pole eletriptaani ja MAO inhibiitorite koostoimed eeldatavad.

Propranolooli (160 mg), verapamiili (480 mg) ja flukonasooliga (100 mg) läbi viidud kliinilistes
uuringutes suurenes eletriptaani Cmax vastavalt 1,1; 2,2 ja 1,4 korda, eletriptaani AUC aga vastavalt 1,3;
2,7 ja 2,0 korda. Neid toimeid ei saa pidada kliiniliselt olulisteks, sest ühelgi mainitud juhtudest ei
esinenud sellist vererõhu tõusu ega kõrvaltoimeid, mida poleks saanud võrrelda eletriptaani eraldi
manustamisel täheldatuga.

CYP3A4 spetsiifiliste ja tugevate inhibiitorite erütromütsiini (1000 mg) ja ketokonasooliga (400 mg) läbi
viidud kliiniliste uuringute käigus täheldati eletriptaani puhul olulist tõusu nii Cmax (vastavalt 2 ja 2,7
korda) kui ka AUC (vastavalt 3,6 ja 5,9 korda) osas. Suurenenud ekspositsiooni seostati eletriptaani
poolväärtusaja pikenemisega 4,6-st tunnist 7,1-ni erütromütsiini ja 4,8-st tunnist 8,3-ni ketokonasooli
puhul (vt lõik 5.2). Seetõttu ei tohi eletriptaani kasutada koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, st
ketokonasooli, itrakonasooli, erütromütsiini, klaritromütsiini, josamütsiini ega proteaasi inhibiitoritega
(ritonaviir, indinaviir ja nelfinaviir).

Suukaudselt manustatava kofeiini/ergotamiini kliiniliste uuringute käigus manustati nimetatud ravimit 1 ja
2 tundi pärast eletriptaani, seejärel täheldati väikesi ent aditiivseid muutusi vererõhu tõusus. Selliseid
muutusi saab ennustada kahe ravimi farmakoloogiliste omaduste põhjal. Seetõttu on soovitav mitte
tarvitada ergotamiini sisaldavaid või ergot-tüüpi ravimeid (nt dihüdroergotamiin) 24 tunni jooksul pärast
eletriptaani manustamist. Samuti tuleb pärast ergotamiini sisaldava preparaadi manustamist oodata
vähemalt 24 tundi, et saaks manustada eletriptaani.
.
Eletriptaani toime teistele ravimitele

Vastavalt in vitro ja in vivo uuringutele pole siiani tõendeid, et eletriptaani kliinilised annused
inhibeeriksid või indutseeriksid tsütokroom P450 ensüüme, sealhulgas CYP3A4 ravimeid
metaboliseerivaid ensüüme. Seetõttu arvatakse, et tõenäoliselt ei põhjusta eletriptaan kliiniliselt olulisi
koostoimeid ravimitega, mille metabolismi vahendavad need ensüümid.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) / serotoniini noradrenaliini tagasihaarde
inhibiitorid (SNRI-d) ja serotoniini sündroom
Pärast selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) või serotoniini noradrenaliini
tagasihaarde inhibiitorite (SNRI-d) kasutamist on teatatud patsientidest, kelle sümptomid sobivad
serotoniini sündroomiga (sealhulgas vaimse seisundi muutused, autonoomne ebastabiilsus ja
neuromuskulaarsed häired).

4

4.6 Rasedus
ja
imetamine

Rasedus: eletriptaani ohutus rasedate naiste puhul pole siiani kindlaks tehtud. Loomkatsetes pole
teratogeensusele viitavaid tõendeid leitud. RELPAX"i manustamine tuleb kõne alla juhtudel, kus oodatav
kasu emale on suurem kui võimalik oht lootele.

Imetamine: eletriptaan eritub inimese rinnapiima. Uuringus, kus 8 naist said 80 mg suuruse üksikannuse,
oli eletriptaani keskmine koguhulk rinnapiimas 24 tunni pärast 0,02% annusest. Sellele vaatamata tuleb
rinnaga toitvate naiste puhul RELPAX"i manustamist kaaludes olla ettevaatlik. Imiku ekspositsiooni
ravimile saab viia miinimumini, vältides imetamist 24 tunni jooksul pärast ravimi manustamist.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Migreen või ravi RELPAX"iga võib mõningatel patsientidel põhjustada unisust või pearinglust.
Patsientidele tuleb soovitada oma võimete kriitilist hindamist keerukate toimingute (auto juhtimine)
tegemisel migreenihoogude ajal või pärast RELPAX"i manustamist.

4.8 Kõrvaltoimed


RELPAX"it on kliiniliste uuringute käigus manustatud enam kui 5000-le patsiendile, kes võtsid ühe või
kahekordse annuse ravimit RELPAX 20, 40 või 80 mg. Sagedasemateks RELPAX"i kõrvaltoimeteks olid
kliinilistes uuringutes väsimus, unisus, pearinglus ja iiveldus. Randomiseeritud kliinilistes uuringutes, kus
kasutati annuseid 20, 40 ja 80 mg, on näidatud annusest sõltuvat kõrvaltoimete esinemist. Kliinilistes
uuringutes on terapeutiliste annustega ravitud patsientide puhul teatatud järgmistest kõrvaltoimetest
(sagedusega 1% ja platseebost suurema sagedusega). Sündmused klassifitseeritakse sageduse alusel kui
sage (1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100) või harv (1/10 000 kuni <1/1000).

Infektsioonid ja infestatsioonid:
Sage: farüngiit, riniit
Harv: hingamisteede infektsioon

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Harv: lümfadenopaatia

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: anoreksia

Psühhiaatrilised häired:
Aeg-ajalt: ebanormaalne mõtlemine, agitatsioon, segasusseisund, depersonalisatsioon, eufooria,
depressioon, unetus
Harv: emotsionaalne labiilsus

Närvisüsteemi häired:
Sage: somnolentsus, peavalu, peapööritus, kipitustunne või tajuhäired, hüpertoonia, hüpoesteesia või
müasteenia.
Aeg-ajalt: treemor, hüperesteesia, ataksia, hüpokineesia, kõnehäired, uimasus ja maitsehäired

Silma kahjustused:
Aeg-ajalt: ebanormaalne nägemine, silmavalu, fotofoobia, lakrimatsioonihäire
Harv: konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused :

5
Sage: vertiigo
Aeg-ajalt: kõrvavalu, tinnitus

Südame häired:
Sage: palpitatsioon, tahhükardia
Harv: bradükardia

Vaskulaarsed häired:
Sage: õhetus
Aeg-ajalt: perifeersed vaskularisatsioonihäired
Harv: sokk

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: pitsitustunne kurgus
Aeg-ajalt: düspnoe, hingamishäired ja haigutamine
Harv: astma ja hääle muutus

Seedetrakti häired:
Sage: kõhuvalu, iiveldus, suukuivus, düspepsia
Aeg-ajalt: kõhulahtisus, glossiit
Harv: kõhukinnisus, ösofagiit, keele ödeem, röhatised

Maksa ja sapiteede häired:
Harv: bilirubineemia ja AST tõus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage: higistamine
Aeg-ajalt: lööve ja sügelus
Harv: naha kahjustus ja urtikaaria

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage: seljavalu, müalgia
Aeg-ajalt: artralgia, artroos ja luuvalu
Harv: artriit, müopaatia ja tõmblused

Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: sagenenud urineerimine, kusetraktihäired ja polüuuria

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Harv: rinnavalu, menorraagia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: soojatunne, asteenia, rindkere sümptomid (valu, pinge, rõhumistunne), külmavärinad
Aeg-ajalt: halb enesetunne, näoturse, janu, ödeem ja perifeerne ödeem

Eletriptaani kasutamisega seonduvad sagedased kõrvaltoimed on sarnased 5HT1-agonistide rühma
kasutamisel ilmnenud kõrvaltoimetele.
Turustamisjärgselt on raporteeritud järgmised kõrvaltoimed:

Immuunsüsteemi häired: allergilised reaktsioonid, mõned võivad olla tõsised

Närvisüsteemi häired: serotoniini sündroom, harvad sünkoobi juhud

Vaskulaarsed häired: hüpertensioon

6

Seedetrakti häired: nagu ka mõnede teiste 5HT1B/1D agonistide puhul, on teatatud harvadest isheemilise
koliidi juhtudest, iiveldus


4.9 Üleannustamine

Inimesed on manustanud 120 mg suuruseid üksikannuseid, ilma oluliste kõrvaltoimete ilmnemiseta. Siiski
võib selle ravimiklassi farmakoloogilistele omadustele toetudes arvata, et üleannustamisel osutub
probleemiks hüpertensioon või mõni muu tõsisem südame-veresoonkonna sümptom.

Üleannustamise korral tuleb vajadusel rakendada standardseid toetava ravi meetmeid. Eletriptaani
eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 4 tundi, mistõttu tuleb eletriptaani üledoosi saanud patsiente
jälgida ja toetavat ravi jätkata vähemalt 20 tunni jooksul või seni, kuni sümptomid püsivad.

Hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi mõju eletriptaani seerumikontsentratsioonidele on teadmata.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Selektiivsed 5-HT1-retseptoriti agonistid
ATC kood: N02CC06

Toimemehhanism/farmakoloogia: Eletriptaan on vaskulaarse 5-HT1B- ja neuronaalse 5-HT1D-retseptorite
tõhus ja selektiivne agonist. Eletriptaanil on ka kõrge afiinsus 5-HT1F-retseptori suhtes, mis võib olla
osaks selle ravimi migreenivastasest toimemehhanismist. Eletriptaanil esineb mõõdukas afiinsus ka
inimese rekombinantsete 5-HT1A, 5-HT2B, 5-HT1B ja 5-HT7-retseptorite suhtes.

Loomkatsetes näitas eletriptaan võrreldes sumatriptaaniga suuremat selektiivsust karotiidveresoonte kui
koronaar- ja femoraalveresoonte suhtes. Lisaks on näidatud, et eletriptaan inhibeerib neurogeenset
põletikku loomade aju kõvakestas. Nii eletriptaani võime ahendada intrakraniaalseid veresooni kui ka
tema neurogeenset põletikku inhibeeriv toime võivad soodustada preparaadi migreenivastast toimet
inimesel.

Lisainformatsioon kliiniliste uuringute kohta

RELPAX"i efektiivsust migreeni akuutses ravis on hinnatud 10-s platseebokontrolliga uuringus, milles
osales ligikaudu 6000 patsienti
Kontrollitud kliinilistes uuringutes oli eletriptaaniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga oluliselt
rohkem ravivastuseid juba 30 minutit pärast suukaudset manustamist. Suurenenud tõhusust täheldati ühe
ja kahe tunni möödudes.
Peavalu taandus 30 minuti jooksul pärast ravimi suukaudset manustamist. Ravivastus (st mõõduka või
tugeva peavalu leevendumine nõrga valuni või valu kadumine) 2 tundi pärast manustamist oli 80 mg
puhul 59...77%, 40 mg puhul 54...65%, 20 mg puhul 47...54% ja platseebo puhul 19...40%.
RELPAX oli efektiivne ka selliste migreeniga seotud sümptomite leevendamisel nagu oksendamine,
iiveldus, valguskartlikkus ja fonofoobia.

Patsientidel, kes allusid ravile eletriptaaniga, esines vähem retsidiive. Retsidiivide sageduse vähenemine
sõltus annusest. Retsidiive esines II/III faasi täiskasvanute uuringutes 35,5%, 28,2%, 23,2% ja 20,6%
patsientidest vastavate platseebo, 20 mg, 40 mg ja 80 mg annuse puhul.


7
Soovitus annuse suurendamiseks kuni 80 mg-ni tuleneb pikaajalistest avatud ja lühiaegsest topeltpimedast
uuringust, kus ilmnes vaid trend statistiliseks tõenäosuseks.

RELPAX on efektiivne ravim nii auraga ja aurata migreeni kui ka menstruatsiooniga seotud migreeni
korral. Aura faasis manustatud RELPAX"il ei ole tuvastatud migreenipeavalu vältivat toimet, mistõttu
tuleb seda manustada vaid migreeni peavalufaasis.

Neerukahjustusega patsientidel läbi viidud platseeboga kontrollimata farmakokineetilises uuringus
registreeriti 80 mg RELPAX"i annuse järgselt suurem vererõhu väärtuste tõus kui tervetel vabatahtlikel (vt
lõik 4.4). Ülaltoodut ei saa seletada ühegi farmakokineetilise muutusega, seega võib tegemist olla
neerukahjustusega patsientide spetsiifilise farmakodünaamilise vastusega eletriptaanile.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine:

Eletriptaan imendub suukaudse manustamise järgselt mao-sooletraktist kiiresti ja hästi (vähemalt 81%).
Absoluutne suukaudne biosaadavus on naistel ja meestel keskmiselt 50%. Keskmine Tmax saabub
ligikaudu 1,5 tundi pärast suukaudset manustamist. Kliiniliste annuste skaalas (20...80 mg) oli
farmakokineetika lineaarne.

Eletriptaani AUC ja Cmax suurenes ligikaudu 20...30% pärast suukaudset manustamist koos rasvase
toiduga. Migreenihoo ajal suukaudselt manustatud eletriptaani AUC vähenes ligikaudu 30% ja Tmax
pikenes 2,8 tunnini.

5...7 päeva kestnud korduvmanustamise (20 mg kolm korda ööpäevas) käigus jäi eletriptaani
farmakokineetika lineaarsus ja ravimi kuhjumine ennustatavuse piiridesse. Suuremate annuste
hulgimanustamisel (40 mg kolm korda ööpäevas ja 80 mg kaks korda ööpäevas) osutus ravimi kuhjumine
7 ööpäeva jooksul oodatust suuremaks (ligikaudu 40%).

Jaotumine:

Eletriptaani jaotusruumala oli intravenoosse manustamise järgselt 138 L, mis näitab ravimi jaotumist
kudedesse. Eletriptaani seostumine valkudega on mõõdukas (ligikaudu 85%).

Metabolism:

In vitro uuringud on näidanud, et eletriptaani peamiseks metaboliseerijaks on maksa tsütokroom P450
ensüüm CYP3A4. Seda tähelepanekut kinnitavad eletriptaani kõrgemad plasmakontsentratsioonid pärast
koosmanustamist erütromütsiini ja ketokonasooliga, mis on teadaolevalt selektiivsed ja tõhusad CYP3A4
inhibiitorid. In vitro uuringud viitavad ka CYP2D6 teatavale rollile, kuigi kliinilised uuringud selle
ensüümi polümorfismi ei kinnita.

C14-märgistatud eletriptaani manustamise järgselt on tuvastatud kaks peamist tsirkuleerivat metaboliiti,
mis on taolise situatsiooni puhul plasma radioaktiivsuse taseme mõjustamises kõige olulisemad. N-
oksüdeerumise käigus tekkival metaboliidil pole loomsetes in vitro mudelites aktiivsust täheldatud. N-
demetüleerimise teel tekkinud metaboliidil on eletriptaaniga sarnane aktiivsus ka loomsetes in vitro
mudelites. Kolmandat plasma radioaktiivsuse põhjustajat pole vormiliselt veel tuvastatud, ent see kujutab
endast kõige tõenäolisemalt segu hüdroksüleeritud metaboliitidest, mida on leitud ka uriinist ja
väljaheidetest.

N-demetüleeritud aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsioon moodustab kõigest 10...20% algravimi
omast ning on seega eeldatavalt ebaoluline komponent eletriptaani ravitoimes.

8

Eliminatsioon:

Eletriptaani keskmine plasmakliirens pärast intravenoosset manustamist on 36 L/tunnis, mis teeb plasma
poolväärtusajaks 4 tundi. Keskmine neerukliirens pärast suukaudset manustamist on ligikaudu 3,9
L/tunnis. Mitterenaalne kliirens moodustab ligikaudu 90% kogukliirensist, mis viitab eletriptaani
eliminatsioonile peamiselt metaboliseerumise kaudu.

Farmakokineetika teatud patsientide gruppides

Sugu

Kliinilise farmakoloogia uuringute metaanalüüs ja kliinilistest uuringutest pärinevate andmete
populatsioon-farmakokineetiline analüüs näitab, et sugu ei mõjuta kliiniliselt oluliselt eletriptaani
plasmakontsentratsioone.

Eakad (vanus üle 65 eluaasta)

Eakatel (65...93 eluaastat) on võrreldes nooremate täiskasvanutega täheldatud kliirensi kerget ja
statistiliselt ebaolulist vähenemist (16%), mida seostatakse poolväärtusaja statistiliselt olulise
pikenemisega (ligikaudu 4,4 tunnist 5,7 tunnini).

Noorukid (12...17 eluaastat)

Hoogude vahepeal manustatud eletriptaani (40 mg ja 80 mg) farmakokineetika sarnanes teismeliste
migreeni põdevate patsientide puhul tervetel täiskasvanutel täheldatuga.

Lapsed (7...11 eluaastat)

Eletriptaani kliirens on lastel teismelistega võrreldes sarnane. Siiski, lastel on jaotusruumalad väiksemad,
millest tulenevalt esinevad neil ka eeldatavast kõrgemad plasmatasemed kui täiskasvanutel sama annuse
puhul.

Maksapuudulikkus

Maksakahjustusega patsientidel (maksatsirroosi staadiumid Child-Pugh järgi: A ja B) esines statistiliselt
oluline tõus nii AUC (34%) kui ka poolväärtusaja suhtes. Esines ka Cmax vähene tõus (18%). Sellist vähest
muutust ekspositsioonis ei peeta kliiniliselt oluliseks.

Neerupuudulikkus

Kerge (kreatiniini kliirensiga 61...89 ml/min), mõõduka (kreatiniini kliirensiga 31...60 ml/min) või raske
(kreatiniini kliirensiga <30 ml/min) neerukahjustusega patsientidel ei täheldatud mingeid statistiliselt
olulisi muutusi ei eletriptaani farmakokineetikas ega plasmavalkudega seondumisel.
Selles patsientide grupis täheldati vererõhu tõusu (vt lõik 5.1).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

9

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Naatriumkroskarmelloos
Magneesiumstearaat.

Tableti kate
Titaandioksiid (E171)
Hüpromelloos
Laktoosmonohüdraat
Glütserooltriatsetaat
Päikeseloojangukollane (E110).

6.2. Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

6.5 Pakendi
iseloomustus
ja
sisu

RELPAX 20 mg: Alumiiniumist või aklaarist mullpakendid, mis sisaldavad 2 tabletti.
RELPAX 40 mg: Alumiiniumist või aklaarist mullpakendid, mis sisaldavad 2 või 4 tabletti.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Pfizer Europe MA EEIG
Sandwich
Kent CT13 9NJ
Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

RELPAX 20 mg: 441204
RELPAX 40 mg: 440904


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10

26.03.2004/13.03.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2009.

11