Risedronate sodium actavis - õhukese polümeerikattega tablett (35mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: M05BA07
Toimeaine: risedroonhape
Tootja: Actavis Group PTC ehf

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Risedronate sodium Actavis, 35 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 35 mg risedronaatnaatriumi (ekvivalentne 32,5 mg risedroonhappega).

INN. ACIDUM RISEDRONICUM

Teadaolevat toimet omav abiaine: 133,58 mg laktoosmonohüdraati tabletis

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Ümmargused, kaksikkumerad, heleoranžid õhukese polümeerikattega tabletid

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada lülisamba murdude ja reieluu proksimaalse osa murdude riski (vt lõik 5.1).

Osteoporoosi ravi luumurru kõrge riskiga meestel (vt lõik 5.1).

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 35 mg tablett üks kord nädalas suukaudselt. Tablett tuleb võtta igal nädalal samal nädalapäeval. Toit mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist, mistõttu peavad patsiendid piisava imendumise tagamiseks võtma Risedronate sodium Actavis’t 35 mg.

  • Enne hommikusööki: vähemalt 30 minutit enne päeva esimest toidukorda, muude ravimite manustamist või joomist (v.a vesi).

Patsientidele peab selgitama, et kui üks annus jääb võtmata, tuleb võtta üks Risedronate sodium Actavis’e tablett sel päeval, mil võtmata jäänud tablett meenub. Siis peaksid patsiendid pöörduma tagasi ühe tableti võtmise juurde kord nädalas päeval, mil tavaliselt tablett võetakse. Kunagi ei tohi võtta kahte tabletti päevas.

Tabletid tuleb tervena alla neelata, neid ei tohi imeda ega närida. Risedronate sodium Actavis’t tuleb võtta püstises asendis koos klaasitäie puhta veega (vähemalt 120 ml), et hõlbustada ravimi liikumist makku. Patsiendid ei tohi 30 minuti jooksul pärast tableti võtmist pikali heita (vt lõik 4.4).

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peab kaaluma nende täiendavat manustamist.

Osteoporoosi optimaalset ravi kestust bisfosfonaatidega ei ole kindlaks tehtud. Pideva ravi vajadus tuleb perioodiliselt ümber hinnata, lähtudes Risedronate sodium Actavis’e kasu-riski suhtest, konkreetse patsiendi jaoks, eriti kui ravi on kestnud 5 või enam aastat.

Eakad

Annuse kohandamine ei ole vajalik, kuna toimeaine biosaadavus, jaotumine ja eritumine on eakatel (üle 60-aastastel) sarnane, võrreldes nooremate patsientidega. See kehtib ka üle 75-aastaste menopausijärgses eas naiste kohta.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Risedronaat on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt lõigud 4.3 ja 5.2).

Lapsed

Risedronate sodium Actavis’t ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu (vt ka lõik 5.1).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus risedronaatnaatriumi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).

Rasedus ja imetamine.

Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Toit, joogid (v.a puhas vesi) ja mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja alumiiniumi) sisaldavad ravimid mõjutavad bisfosfonaatide imendumist ning neid ei tohi võtta samal ajal Risedronate sodium Actavis’ega (vt lõik 4.5). Soovitud toime saavutamiseks peab annustamissoovitusi rangelt järgima (vt lõik 4.2).

Bisfosfonaatide tõhusus osteoporoosi ravis on seotud madala luutiheduse ja/või varasema murru olemasoluga.

Kõrge iga või kliinilised riskifaktorid murdude tekkeks üksi ei ole piisavaks põhjuseks osteoporoosi ravi alustamiseks bisfosfonaadiga.

Tõendid bisfosfonaatide, sh risedronaadi, efektiivsuse kohta väga eakatel (üle 80-aastased) on piiratud (vt lõik 5.1).

Bisfosfonaadid võivad põhjustada söögitoru ja mao põletiku ning söögitoru haavandite teket. Seega tuleb olla ettevaatlik:

  • Patsientidega, kellel on esinenud söögitoruga seotud häireid, mis aeglustavad söögitoru läbimist või tühjendamist, nt ahenemine või akalaasia.
  • Patsientidega, kes ei ole suutelised olema püstiasendis vähemalt 30 minutit pärast tableti võtmist.
  • Kui risedronaatnaatriumi antakse patsientidele, kellel on äge või hiljutine söögitoru või gastrointestinaaltrakti ülemise osa probleem (sh teadaolev Barretti söögitoru).

Ravimit välja kirjutav arst peab sellistele patsientidele rõhutama annustamisjuhiste järgimise tähtsust ja valvsust ükskõik milliste võimalike söögitoru nähtude ja sümptomite osas. Patsiente tuleb juhendada otsima õigeaegset meditsiinilist abi juhul, kui neil tekivad söögitoru ärrituse nähud, nagu düsfaagia, valu neelamisel, retrosternaalne valu või äsjatekkinud/süvenenud kõrvetised.

Hüpokaltseemia tuleb välja ravida enne ravi alustamist Risedronate sodium Actavis’ega. Teisi luu- ja mineraalide ainevahetushäireid (nt paratüroidnäärme düsfunktsioon, vitamiin D hüpovitaminoos) tuleb ravida ravi alustamisel Risedronate sodium Actavis’ega.

Lõualuu osteonekroos, mida on tavaliselt seostatud hamba väljatõmbamisega ja/või lokaalse infektsiooniga (sh osteomüeliit), on täheldatud vähkkasvajaga patsientidel, kes saavad peamiselt intravenoosset ravi bisfosfonaatidega. Paljud nendest patsientidest saavad lisaks kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu osteonekroosi on samuti täheldatud osteoporoosiga patsientidel, kes saavad suukaudset ravi bisfosfonaatidega.

Kaasnevate riskifaktoritega (nt vähk, kemoteraapia, radioteraapia, kortikosteroidid, halb suuhügieen) patsientidel tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos sobiva profülaktikaga. Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel, kellel tekib bisfosfonaat-ravi ajal lõualuu osteonekroos, võib hamba operatsioon seisundit halvendada. Puuduvad andmed soovitamaks katkestada bisfosfonaat-ravi osteonekroosi riski vähendamiseks patsientidel, kes vajavad hambaravi.

Iga patsiendi individuaalne raviplaan peab põhinema raviarsti kliinilisel otsusel, arvestades kasu/ kahju riski faktorit.

Bisfosfonaatide kasutamise korral on teatatud väliskuulmekanali osteonekroosist, peamiselt pikaajalise ravi korral. Väliskuulmekanali osteonekroosi võimalike riskitegurite hulka kuuluvad steroidide kasutamine, keemiaravi ja/või lokaalsed riskitegurid, nagu infektsioon või trauma. Väliskuulmekanali osteonekroosi võimalust tuleb arvesse võtta bisfosfonaate saavate patsientide puhul, kellel tekivad kõrvadega seotud sümptomid, sh krooniline kõrvapõletik.

Reieluu atüüpilised murrud

Seoses bisfosfonaatraviga on teatatud atüüpilistest subtrohanteerilistest ja diafüseaalsetest reieluumurdudest, eelkõige patsientidel, kes saavad pikaajalist ravi osteoporoosi tõttu. Need risti- või lühikesed põikimurrud võivad tekkida reieluu igas osas, vahetult allpool väikest pöörlit kuni ülalpool suprakondülaarset laienemist. Need murrud tekivad pärast minimaalset traumat või mittetraumaatilistena ning mõned patsiendid tunnevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid kestvat valu reies või kubemes, millega sageli kaasnevad ülesvõtetel pingemurru tunnused. Murrud on sageli kahepoolsed, mistõttu tuleb reieluu telje murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel uurida ka reieluu kontralateraalpiirkonda. Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest.

Patsientidel, kellel kahtlustatakse atüüpilist reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse kasu-riski hindamise järel kaaluda bsifosfonaatravi lõpetamist. Ravi ajal tuleb patsiente informeerida, et nad annaksid teada igasugusest valust reie-, puusa- või kubemepiirkonnas ning kõiki selliste sümptomitega patsiente tuleb kontrollida mittetäieliku reieluumurru suhtes.

Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Eraldi ravimite koostoimete uuringuid ei ole tehtud, kuid kliiniliste uuringute käigus ei ole leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega. III faasi osteoporoosi uuringutes, kus risedronaatnaatriumi manustati iga päev, kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (MSPVA) vastavalt 33% ja 45% patsientidest. III faasi uuringus annustamisega üks kord nädalas menopausijärgses eas naistele kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid vastavalt 57% ja 40% patsientidest. Atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete regulaarsete kasutajate hulgas (manustasid 3 või enam päeva nädalas), keda raviti risedronaatnaatriumiga, oli ülemise mao- sooletrakti kõrvaltoimete esinemissagedus sarnane kontrollrühma patsientidega.

Vajadusel võib risedronaatnaatriumi kasutada samaaegselt östrogeenidega (ainult naistel).

Samaaegselt manustatud mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja alumiiniumi) sisaldavad ravimid mõjutavad Risedronate sodium Actavis’e imendumist (vt lõik 4.4).

Risedronaatnaatrium ei metaboliseeru, ei indutseeri tsütokroom P450 ensüümi ja seondub plasmavalkudega vähesel määral.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Risedronaatnaatriumi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimestele on teadmata. Risedronate sodium Actavis’t ei tohi kasutada raseduse ajal.

Imetamine

Loomkatsed on näidanud, et väike kogus risedronaatnaatriumi eritub piima.

Risedronate sodium Actavis’t ei tohi kasutada imetamisperioodil.

Toime reaktsioonikiirusele

Risedronate sodium Actavis ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Kõrvaltoimed

Risedronaatnaatriumi on uuritud III faasi kliinilistes uuringutes, milles osales üle 15000 patsiendi. Enamus kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimetest olid kerge kuni keskmise raskusastmega ega põhjustanud ravi katkestamise vajadust.

Alljärgnevalt on loetletud risedronaatnaatriumiga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed, mida täheldati III faasi kliinilistes uuringutes osteoporoosiga menopausijärgses eas naiste 36-kuulisel ravil risedronaatnaatriumiga 5 mg/päevas (n=5020) või platseeboga (n=5048). Kõrvaltoimed on esitatud, kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse tavakohast jaotust: väga sage (≥l/10); sage (≥l/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10000).

Närvisüsteemi häired

Sage:

peavalu (1,8% vs 1,4%)

Silma kahjustused

Aeg-ajalt:

iriit*

Seedetrakti häired

Sage:

kõhukinnisus (5,0% vs 4,8%), düspepsia (4,5% vs 4,1%), iiveldus (4,3% vs 4,0%),

 

kõhuvalu (3,5% vs 3,3%), diarröa (3,0% vs 2,7%)

Aeg-ajalt:

gastriit (0,9% vs 0,7%), ösofagiit (0,9% vs 0,9%), düsfaagia (0,4% vs 0,2%),

 

duodeniit (0,2% vs 0,1%), söögitoru haavand (0,2% vs 0,2%)

Harv:

glossiit (<0,1% vs 0,1%), söögitoru ahenemine (<0,1% vs 0,0%)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage:

lihas-skeleti valu (2,1% vs 1,9%)

Uuringud

 

Harv:

maksafunktsiooni näitajate kõrvalekalded normist*

* III faasi osteoporoosi uuringutes ei olnud esinemissagedus oluline; esinemissagedus põhineb varasemate kliiniliste uuringute käigus tekkinud kõrvaltoimetel/laboratoorsetel/taastekke leidudel.

Üheaastases topeltpimemeetodil teostatud mitmekeskuselises uuringus, milles võrreldi risedronaatnaatriumi 5 mg üks kord päevas (n=480) ja risedronaatnaatriumi 35 mg üks kord nädalas (n=485) osteoporoosiga menopausijärgses eas naistel, olid ohutus- ja talutavusprofiilid kummagi

annuse puhul sarnased. Lisaks teatasid uurijad järgmistest võimalikult või tõenäoliselt ravimiga seonduvatest kõrvaltoimetest (esinemissagedus kõrgem risedronaatnaatriumi 35 mg rühmas, võrreldes risedronaatnaatriumi 5 mg rühmaga): seedetrakti häired (1,6% vs 1,0%) ja valu (1,2% vs 0,8%).

2-aastases osteoporoosi ravis meestel olid ohutus ja talutavus ravi- ja platseeborühmas saranased. Kõrvaltoimed olid sarnased naistel esinenud kõrvaltoimetega.

Laboratoorsed leiud: mõnel patsiendil täheldati varast, mööduvat, asümptomaatilist ja kergekujulist seerumi kaltsiumi-ja fosfaadisisalduse langust.

Turuletulekujärgse kasutamise käigus on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Harv: atüüpilised subtrohanteerilised ja diafüseaalsed reieluumurrud (bisfosfonaatide klassi kõrvaltoimed).

Väga harv: väliskuulmekanali osteonekroos (bisfosfonaatide klassiefekt).

Järgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud ravimi turuletulekujärgselt (esinemissagedus teadmata):

Silma kahjustused

Iriit, uveiit.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Lõualuu osteonekroos.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Ülitundlikkus ja nahareaktsioonid, sh angioödeem, generaliseerunud lööve, urtikaaria, bulloossed nahareaktsioonid ja leukotsütoklastiline vaskuliit, sh mõned üksikud raskekujulised Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi juhud.

Juuste väljalangemine.

Immuunsüsteemi häired

Anafülaktiline reaktsioon.

Maksa ja sapiteede häired

Tõsised maksahäired. Enamustel teatatud juhtudest raviti patsiente ka teiste ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad maksahäireid.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Risedronaatnaatriumi üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline informatsioon.

Üleannustamise korral võib tekkida seerumi kaltsiumisisalduse langus. Mõnel patsiendil võivad ilmneda hüpokaltseemia nähud ja sümptomid.

Üleannustamise korral tuleb patsientidele anda juua piima või manustada magneesiumi, kaltsiumi või alumiiniumi sisaldavaid antatsiide, et siduda risedronaatnaatriumi ja vähendada risedronaatnaatriumi imendumist. Olulise üleannustamise korral võib teha maoloputust, et eemaldada imendumata risedronaatnaatriumi.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bisfosfonaadid.

ATC-kood: M05BA07.

Risedronaatnaatrium on püridinüül-bisfosfonaat, mis seondub luu hüdroksüapatiidiga ja inhibeerib osteoklastide aktiivsusest tingitud luuresorptsiooni. Luuresorptsioon väheneb, samal ajal kui osteoblastide aktiivsus ja luukoe mineraliseerumine säilivad. Prekliinilistes uuringutes avaldas risedronaatnaatrium tugevat osteoklastide ja luuresorptsioonivastast toimet ning suurendas annusest sõltuvalt luukoe massi ja skeleti biomehhaanilist tugevust. Risedronaatnaatriumi toimet tõestati luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite mõõtmisega farmakodünaamilistes ja kliinilistes uuringutes. Uuringutes menopausijärgses eas naispatsientidega täheldati luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite langust 1 kuuga, mis saavutas maksimumi 3...6 kuu jooksul. Luukoe biokeemiliste markerite langus oli sarnane risedronaat 35 mg ja risedronaat 5 mg üks kord päevas manustamisel 12 kuu jooksul. Uuringus osteoporoosiga meestel täheldati luukoe biokeemiliste markerite esmast langust kõige varem 3 kuu jooksul ning languse jätkumist 24. kuul.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi

Postmenopausaalse osteoporoosi teket soodustavad mitmed riskifaktorid, sh väike luumass, madal luutihedus, varajane menopaus, suitsetamine ja osteoporoosi pärilik esinemine. Osteoporoosi kliiniliseks tagajärjeks on luumurrud. Mida rohkem on riskifaktoreid, seda tõenäosem on luumurru teke.

Selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) alusel üheaastases topeltpimemeetodil teostatud paljukeskuselises uuringus menopausijärgse osteoporoosiga naistel oli annus 35 mg risedronaatnaatriumi üks kord nädalas (n=485) terapeutiliselt ekvivalentne annusega 5 mg risedronaatnaatriumi üks kord päevas (n=480).

Kliinilises programmis uuriti üks kord päevas manustatava risedronaatnaatriumi mõju reieluu proksimaalse osa ja lülisambamurru tekke riskile varase ja hilise menopausiga naistel varasema luumurruga või mitte. Uuringus kasutati päevaannuseid 2,5 mg ja 5 mg ning kõik grupid, sealhulgas kontrollgrupid, said lisaks kaltsiumi ja vitamiini D, kui lähteväärtused olid madalad. Uue lülisamba ja reieluu proksimaalse osa murru absoluutset ja suhtelist riski hinnati esimese juhuni kulunud aja analüüsi põhjal.

  • Kahte platseebogrupiga uuringusse kaasati menopausijärgses eas alla 85aastased naised (n=3661), kellel oli olnud selgroolülimurd. 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga 5 mg päevas vähendas uute selgroolülimurdude esinemist võrreldes kontrollgrupiga. Vähemalt 2 selgroolüli murruga naistel vähenes suhteline risk 49% (uusi selgroolüli murde risedronaatnaatriumi rühmas 18,1% ja platseeborühmas 29,0%) ning 1 selgroolüli murruga naistel 41% (uusi selgroolüli murde risedronaadi rühmas 11,3% ja platseeborühmas 16,3%). Ravi mõju oli märgatav juba esimese raviaasta lõpus. Ravi kasulikkust demonstreeriti ka naistel, kellel oli varem esinenud mitmeid murde. Risedronaatnaatrium 5 mg päevas vähendas ka aastast kehapikkuse kadu kontrollgrupiga võrreldes.
  • Kahte järgnevasse platseebogrupiga uuringusse kaasati menopausijärgses eas naisi vanuses üle 70 aasta, kellest osadel oli varasemaid selgroolülide murde ja osadel mitte. Uuritud naistel vanuses 70...79 aastat oli reieluukaela BMD Tskoor <3 SD (tootjaskaalal, st 2,5 SD, kui kasutada NHANES III), ning vähemalt üks täiendav riskifaktor. Üle 80 aasta vanused naised kaasati uuringusse, kui neil oli vähemalt üks mitteluustikuline riskifaktor või reieluu proksimaalse osa madal luutihedus. Risedronaatnaatriumi efektiivsuse statistiliselt oluline erinevus platseebost ilmneb üksnes 2,5 mg ja 5 mg päevaste annustega ravitud gruppide ühendandmetes. Alljärgnevad tulemused põhinevad vaid kliinilise praktika ja osteoporoosi praeguste definitsioonide alusel määratletud alagruppide aposteriori analüüsil:
  • Alagrupis, kus patsientidel on reieluukaela BMD Tskoor <2,5 SD (NHANES III) ja vähemalt üks varasem selgroolüli murd, vähendas 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga reieluu proksimaalse osa murdude tekke riski 46% kontrollgrupiga võrreldes (risedronaatnaatriumi 2,5 ja 5 mg annustega ühendgrupis oli reieluu kaela murdude esinemissagedus 3,8% ja platseeborühmas 7,4%);
  • Andmete alusel võib eeldada, et väga eakate, üle 80aastaste patsientide puhul on protektiivne

toime vähem väljendunud. Selle põhjuseks võib olla reieluu proksimaalse osa murru mitte- luustikuliste riskifaktorite osakaalu tõus vananedes. Uuringute teisese tulemusnäitaja analüüs näitas uute selgroolüli murru tekete riski vähenemist madala reieluu kaela luutihedusega patsientidel nii varasema selgroolüli murru esinemisel kui ilma selleta.

  • 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg iga päev suurendas luutihedust kontrollgrupiga võrreldes selgroo nimmepiirkonnas, reieluukaelas, pöörlas ja randmes ning hoidis ära luukao kodarluus.
  • 3aastase risedronaatnaatriumi manustamisega 5 mg/päevas saavutatud luukao pidurdumine osutus kiiresti pöörduvaks 1aastase jälgimisperioodi vältel, mil ravimit ei manustatud.
  • Pärast menopausijärgses eas naiste 2...3 aastast ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg/päevas võetud luubiopsiates täheldati ootuspäraselt mõõdukalt vähenenud luukadu. Ravi käigus moodustunud luu oli normaalse lamellaarse struktuuri ja luumineralisatsiooniga. Need andmed koos osteoporoosist tingitud selgroomurdude esinemissageduse vähenemisega osteoporoosiga naistel näitavad, et kahjulik mõju luukvaliteedile puudub.

Mitmete patsientide endoskoopiline uurimine nii risedronaatnaatriumiga ravitud kui ka kontrollgrupis, kellel esines mõõdukaid kuni tõsiseid seedetrakti kaebusi, ei tõendanud raviga seotud mao-, kaksteistsõrmiksoole- ega söögitoru haavandite teket, kuigi risedronaatnaatriumi grupis täheldati aeg- ajalt duodeniiti.

Osteoporoosi ravi meestel

2-aastane topeltpimemeetodil teostatud uuring näitas risedronaatnaatrium 35 mg üks kord nädalas efektiivsust osteoporoosiga meespatsientidel (vanuses 36...84 aastat, n=284, risedronaatnaatrium 35 mg n=191). Kõik patsiendid said lisaks kaltsiumi ja vitamiini D.

BMD tõusu täheldati juba 6 kuu möödudes pärast ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. 2-aastane ravi risedronaatnaatriumiga 35 mg üks kord nädalas suurendas selgroo nimmeosa, reieluu kaela, pöörla ja kogu puusaluu mineraalset tihedust (BMD) võrreldes platseeboga. Luumurde vähendavat toimet selles uuringus ei täheldatud.

Risedronaatnaatriumi toime luule (BMD tõus ja BTM langus) on meestel ja naistel sarnane.

Lapsed:

Risedronaatnaatriumi ohutust ja efektiivsust on uuritud 3-aastases uuringus (üheaastase kestusega randomiseeritud, topeltpime, platseebokontrollitud, mitmekeskuseline, paralleelsete gruppidega uuring, millele järgnes 2-aastane avatud ravi) lastel vanuses 4...16 aastat, kellel esines kerge kuni mõõdukas osteogenesis imperfecta. Selles uuringus anti patsientidele, kehakaaluga 10...30 kg, risedronaatnaatriumi 2,5 mg ööpäevas ning patsientidele, kehakaaluga rohkem kui 30 kg, anti risedronaatnaatriumi 5 mg ööpäevas.

Pärast selle uuringu ühe-aastast randomiseeritud topeltpimedat platseebokontrollitud faasi lõppemist täheldati statistiliselt olulist selgroo nimmeosa BMD suurenemist risedronaadi grupis võrreldes platseebogrupiga; samas leiti risedronaadi grupis, võrreldes platseeboga, ka vähemalt üks uus patsient morfomeetrilise (röntgeniga tuvastatav) vertebraalse murruga. Üheaastase topeltpimeda perioodi jooksul esines 30,9% risedronaadi grupi patsientidel ja 49,0% platseebogrupi patsientidel kliinilisi luumurde. Uuringu avatud perioodil, kui kõik patsiendid said risedronaati (12...36 kuud), esines kliinilisi luumurde 65,3%-l patsientidel, kes olid algselt randomiseeritud platseeborühma ja 52,9%-l patsientidel, kes olid algselt randomiseeritud risedronaadi rühma. Kokkuvõttes ei ole tulemused piisavad, et toetada risedronaatnaatriumi kasutamist kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta’ga lastel.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist on imendumine suhteliselt kiire (tMAX ~1 tund) ja see on annusest sõltumatu uuritud vahemiku piires (ühekordse annuse uuring 2,5...30 mg; mitmekordse annuse uuringud 2,5...5 mg päevas ning kuni 50 mg üks kord nädalas manustatuna). Tableti keskmine suukaudne biosaadavus on 0,63% ja väheneb, kui risedronaatnaatriumi manustatakse koos toiduga. Biosaadavus meestel ja naistel on sarnane.

Jaotumine

Keskmine jaotusruumala püsitasakaalu tingimustes on inimestel 6,3 l/kg. 24% seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon

Risedonaatnaatriumi süsteemse metabolismi kohta puuduvad tõendid.

Eritumine

Ligikaudu pool imendunud annusest eritub uriiniga 24 tunni jooksul ja 85% intravenoossest annusest eritub uriiniga 28 päevaga. Keskmine neerukliirens on 105 ml/min ja keskmine üldine kliirens 122 ml/min, erinevus tuleneb tõenäoliselt imendumisest luudesse. Neerukliirens ei ole sõltuv kontsentratsioonist ja see on lineaarses seoses kreatiniini kliirensiga. Imendumata ravim eritub muutumatul kujul väljaheitega. Pärast suukaudset manustamist näitab kontsentratsiooniaja graafik eliminatsiooni 3-faasilisust lõpliku poolväärtusajaga 480 tundi.

Patsientide erigrupid

Eakad: annuse kohandamine ei ole vajalik.

Atsetüülsalitsüülhappe/MSPVA-de kasutajad: atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de regulaarsetel kasutajatel (3 või enam päeva nädalas) oli seedetrakti ülaosa kõrvaltoimete esinemissagedus risedronaatnaatriumiga ravitud patsientidel ja kontrollgrupis sarnane.

Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilistes uuringutes rottide ja koertega täheldati risedronaatnaatriumi annusest sõltuvat toksilist mõju maksale, rottidel ensüümide aktiivsuse tõusu koos histoloogiliste muutustega. Nimetatud tähelepanekute kliiniline tähtsus on teadmata. Terapeutilist annust ületavate annuste manustamisel rottidele ja koertele täheldati toksilist toimet munanditele. Närilistel esines sageli annusest sõltuvat ülemiste hingamisteede ärritus. Samasugust toimet on täheldatud ka teistel bisfosfonaatidel. Pikemaajalistes uuringutes närilistega täheldati kahjulikku toimet alumistele hingamisteedele, kuid nende leidude kliiniline tähendus on teadmata. Reproduktiivsustoksilisuse uuringutes täheldati kliinilistele annustele lähedaste annustega ravitud rottide loodetel rinnaluu ja/või koljuluu luustumismuutusi ning hüpokaltseemiat ja suremust tiinuse lõpule kandnud emasloomade hulgas. Teratogeenust ei ilmnenud manustamisel rottidele annustes 3,2 mg/kg/päevas ja küülikutele 10 mg/kg/päevas, kusjuures andmed on olemas vaid väikese arvu küülikute kohta.

Toksilisus emasloomale takistas suuremate annuste uurimist. Prekliinilised genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei näidanud märkimisväärseid riske inimestele.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat

Mikrokristalliline tselluloos

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Hüpromelloos

Hüdroksüpropüültselluloos

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Titaandioksiid (E171)

Makrogool 400

Makrogool 8000

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Valge PVC/PDVC ja alumiiniumkattega blistrid pappkarbis.

Pakendis on 2, 4 või 12 tabletti (3 x 4).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Actavis Group PTC ehf., Reykjavikurvegi 76-78, 220 Hafnarfjörður, Island

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 22.08.2008

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 06.01.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

jaanuar 2016