Phenaemal - tabl 100mg n50 - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Phenaemal 0,1, tabletid 100 mg
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Phenaemal 0,1 tablett sisaldab 100 mg fenobarbitaali.
Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoos
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3.RAVIMVORM
Tablett.
Phenaemal 0,1 on ümmargune, lapik, mitmetahuline valge tablett, mille ühel küljel on ristikujuline murdmisjoon ja teisel küljel tempel “DN”.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks, mis sisaldavad 50 mg fenobarbitaali. Tableti murdmine veeranditeks on võimalik ainult neelamise hõlbustamiseks, aga mitte võrdseteks annusteks jagamiseks.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Epilepsia.
Hoiatus: Fenobarbitaal võib esile kutsuda psühhomotoorseid hoogusid ja absansse.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annus sõltub haiguse olemusest ja raskusest.
Täiskasvanud
Epilepsia ravis manustatakse täiskasvanutele vastavalt vajadusele 1...3 mg/kg fenobarbitaali. Maksimaalne ühekordne annus täiskasvanule on 400 mg fenobarbitaali, maksimaalne ööpäevane annus on 800 mg fenobarbitaali.
Eakad patsiendid
Fenobarbitaali kliirens eakatel väheneb. Seetõttu määratakse eakatele patsientidele tavaliselt väiksem fenobarbitaali annus.
Lapsed
Epilepsia ravis manustatakse lastele 3...4 mg/kg fenobarbitaali.
Manustamisviis
Tablette tuleb võtta koos vedelikuga (umbes 1 klaasitäie veega). Ööpäevane annus jagatakse kaheks üksikannuseks.
Fenobarbitaalravi kestvuse üle otsustab raviarst sõltuvalt haiguse kulust. Sarnaselt teistele barbituraate sisaldavate ravimite kasutamisele võib ka pikaajaline fenobarbitaalravi põhjustada sõltuvust.
Tuleb meeles pidada, et tegemist on sümptomaatilise raviga ning fenobarbitaali manustatakse püsivalt. Ravi katkestamisel võivad krambid taastekkida raskemal kujul, võimalik on ka epileptilise staatuse kujunemine. On soovitatav, et ravi ei lõpetataks kunagi järsku, vaid annust aeglaselt vähendades.
4.3Vastunäidustused
-Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
-Ülitundlikkus teiste barbituraatide suhtes.
-Alkoholi, uinutite, valuvaigistite, kesknärvisüsteemi pärssivate või stimuleerivate ravimite äge mürgistus.
-Äge maksa porfüüria.
-Raske hingamise pärssimine.
-Raske maksakahjustus.
-Imetamine.
4.4Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Fenobarbitaali tohib manustada ainult pärast ravist oodatava kasu ja võimalike riskide hoolikat hindamist ning patsiente jälgides, kui patsiendil on
-raske neerupuudulikkus;
-afektiivsete häirete positiivne
-anamneesis ravimite kuritarvitamine, alkoholism või muud sõltuvushäired;
-teadvusehäire;
-raske müokardikahjustus;
-äge või krooniline valu, sest ravim võib indutseerida paradoksaalset erutust või varjata olulisi sümptomeid;
-düspnoe ja obstruktsiooniga seotud hingamishäired. Phenaemal 0,1 manustamise ajal tuleb silmas pidada fenobarbitaali hingamist pärssivat toimet.
Sõltuvusrisk ja teave ravimi kasutamise lõpetamise kohta
Fenobarbitaal võib põhjustada nii füüsilist kui psüühilist sõltuvust. Ohtu kujutab ka ravi ainult mõne nädala vältel. Hoiatus ei laiene mitte ainult suurte annuste väärkasutamisele, vaid ka tavaliste raviannuste kasutamisele.
Pärast pikemaajalist ravi (üle ühe nädala kestnud ravi) ei tohi fenobarbitaali kasutamist järsku lõpetada, annust tuleks vähendada
Valgustundlikkus
Intensiivset kokkupuudet päikesevalgusega tuleb vältida, sest esineb naha valgustundlikkus.
Alkohol
Ravi ajal fenobarbitaaliga on alkoholi tarbimine rangelt keelatud.
Eakad
See patsientide rühm näitas suurenenud tundlikkust fenobarbitaali suhtes. Seetõttu tuleb fenobarbitaali manustamisel eakatele olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).
Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine
Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute
Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.
Nahareaktsioonid
Fenobarbitaali kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone,
Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. SJS’i või TEN’i tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel.
Kui ilmnevad SJS’i või TEN’i nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenobarbitaali kasutamine lõpetada.
SJS’i ja TEN’i ravi on kõige tulemuslikum varajase diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast lõpetamist seostatakse parema prognoosiga.
Kui patsiendil on fenobarbitaali kasutamise ajal tekkinud SJS või TEN, ei tohi see patsient hakata fenobarbitaali mingil juhul uuesti kasutama.
Teave abiainete kohta
Phenaemal 0,1 sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel esinevad harvaesinevad pärilikud haigused nagu galaktoosi talumatus, laktaasidefitsiit või
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja teised koostoimed
Fenobarbitaali mõju teistele ravimpreparaatidele
Fenobarbitaal on maksa tsütokroom P450 segafunktsiooniga oksüdaasisüsteemi võimas indutseerija. Inimkudedel põhinevatel eksperimentaalsüsteemidel tehtud uuringud näitavad CYP2B6, CYP2C8, CYP2C9 ja CYP3A4 induktsiooni. Fenobarbitaali ensüüme indutseerivad toimed võivad kiirendada ainete metabolismi ja vähendada nende kontsentratsiooni ja toimet.
See kehtib näiteks järgmiste ravimite korral:
-antiarütmikumid, disopüramiid, kinidiin;
-digoksiin (plasmatase võib väheneda poole võrra)
-antiepileptikumid (nt karbamasepiin, valproaat, etosuksimiid, lamotrigiin, tiagabiin, felbamaat);
-antidepressandid (paroksetiin, mianseriiin, tritsüklilised antidepressandid)
-kortikosteroidid;
-suukaudsed hormonaalsed kontratseptiivid;
-kilpnäärmehormoonid;
-suukaudsed antikoagulandid;
-antimükootikumid (nt griseofulviin, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool);
-antibiootikumid (nt klooramfenikool, doksütsükliin, metronidasool, rifampitsiin, telitromütsiin (vältida tuleb telitromütsiini kasutamist samal ajal fenobarbitaaliga ja 2 nädalat pärast selle kasutamist.);
-proteaasi inhibiitorid (nt darunaviir, lopinaviir, indinaviir, nelfinaviir);
-tsütostaatilised ravimid (teniposiid, etoposiid, irinotekaan);
-teofülliin;
-montelukast;
-kaltsiumikanali blokaatorid (nt felodipiin, nifedipiin, nimodipiin, verapamiil, diltiaseem);
-beetablokaatorid (nt metoprolool, timolool, propranolool);
-lidokaiin;
-antipsühhootikumid (nt klosapiin, haloperidool, aripiprasool);
-klonasepaam;
-tsüklosporiin, takroliimus;
-Metadoon.
-
Teiste ravimpreparaatide mõju fenobarbitaalile
Naatriumvalproaat, okskarbasepiin ja felbamaat võivad suurendada fenobarbitaali plasmakontsentratsiooni. Vajalikuks võib osutuda fenobarbitaali annuse vähendamine.
Alkohol: samaaegne manustamine koos alkoholiga võib põhjustada aditiivset kesknärvisüsteemi (KNS) depresseerivat toimet. See on tõenäoline koosmanustamisel ka teiste
Antipsühhootikumid: kloorpromasiini ja tioridasiini kasutamine koos fenobarbitaaliga võib vähendada mõlema ravimi kontsentratsiooni veres.
Foolhape: kui foolhapet sisaldavaid toidulisandeid kasutatakse folaadi puudulikkuse (seda võib põhjustada fenobarbitaali kasutamine) raviks, võib vere fenobarbitaalisisaldus väheneda ja nõrgendada kontrolli krampide üle (vt lõik 4.6).
Memantiin: fenobarbitaali toime võimalik nõrgenemine.
Metüülfenidaat: fenobarbitaali plasmakontsentratsiooni võimalik suurenemine.
Naistepuna (Hypericum perforatum): fenobarbitaali toime võib kasutamisel koos taimsete naistepuna preparaatidega nõrgeneda.
.
Muud koostoimed
On teada, et barbituraadid suurendavad metotreksaadi toksilisust.
Et fenobarbitaali ja fenütoiini induktsiooniprofiilid on sarnased ning nende biotransformatsioon toimub samade ensüümide vahendusel, on olemas nii induktsiooni kui pärssimise võimalus. Kahe ravimi vahelise koostoime ilmnemine igal üksikul patsiendil näitab, kumb mehhanism on ülekaalus.
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Fertiilses eas naisi tuleb enne ravi alustamist teavitada raseduse planeerimise ja jälgimise vajadusest.
Rasedus
Epilepsiahaigete rasedate ravi fenobarbitaaliga kujutab endast riski lootele kaasasündinud väärarendite osas, nagu kraniofatsiaalsed ja
Hoolimata võimalikest riskidest ei tohi ravi epilepsiavastaste ravimitega raseduse ajal arsti nõusolekuta katkestada, sest järsk katkestamine või annuse kontrollimata vähendamine võib põhjustada epileptilisi krampe, millel võivad olla rasked tagajärjed nii emale kui ka lootele. Sellisel juhul soosib riski ja kasulikkuse tasakaal ravimi kasutamise jätkamist raseduse ajal väikseima võimaliku annusega, et hoida krampe kontrolli all, eriti 20. ja 40. raseduspäeva vahel. Samaaegset manustamist koos teiste antikonvulsantide või muude ravimitega tuleb võimaluse korral vältida, sest teratogeensete toimete risk suureneb, kui manustatakse rohkem kui ühte epilepsiavastast ravimit. Peale selle tuleb päevane annus jagada päeva peale mitmeks väikeseks annuseks, sest väärarendeid kutsuvad kõige tõenäolisemalt esile maksimaalsed seerumikontsentratsioonid.
Foolhappe lisamanustamist tuleb kaaluda naistel, kes kavatsevad rasestuda, ja raseduse ajal, et vähendada neuraaltoru defektide riski (vt ka lõik 4.5).
Soovitatavad on sünnieelsed diagnostilised meetodid lootekahjustuse varaseks avastamiseks (ultraheli ja alfafetoproteiini määramine).
Toimed vastsündinule
Emakasiseselt fenobarbitaalile eksponeeritud vastsündinutel on kirjeldatud vitamiin
Fenobarbitaaliga ravitud naiste vastsündinud lastel võib ilmneda ärevus ja ravimsõltuvus, eriti vahetul sünnijärgsel perioodil. Võimalikud on ärajätusümptomid ja sellisel juhul tuleb vastsündinuid jälgida.
Imetamine
Fenobarbitaal eritub rinnapiima koguses, mis ohustab imikut ka terapeutiliste annuste kasutamisel (vt lõik 4.3).
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Isegi soovitatud annuste kasutamisel võib tähelepanuvõime nõrgeneda sellisel määral, et aktiivne osavõtt liiklusest ning masinate käsitlemine on häiritud.
Olukorda halvendab veelgi samaaegne alkoholi tarvitamine. Seetõttu tuleks ravi esimestel päevadel hoiduda autojuhtimisest, masinate käsitlemisest või teistest ohtlikest tegevustest.
Vastava otsuse teeb raviarst, arvestades patsiendi individuaalseid iseärasusi ning ravimi annust.
4.8Kõrvaltoimed
Tabelis 1 on loetletud kirjeldatud kõrvaltoimed organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel. Sagedusvahemikud on määratletud järgmise reegli järgi:
väga sage |
(≥ 1/10), |
sage |
(≥ 1/100 kuni < 1/10), |
(≥ 1/1000 kuni < 1/100), |
|
harv |
(≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), |
väga harv |
(< 1/10 000), |
teadmata |
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). |
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: |
megaloblastiline aneemia (foolhappe puuduse tõttu) pärast pikaajalist kasutamist, |
|
luuüdi kahjustus |
Teadmata: |
leukotsütoos, lümfotsütoos, leukopeenia, agranulotsütoos, trombotsütopeenia |
Immuunsüsteemi häired |
|
Harv: |
talumatuse reaktsioonid (palavik, maksatalitluse häire, hepatiit, lümfisõlmede |
|
turse, valgustundlikkus, lööve, sealhulgas rasked nahareaktsioonid, vt ka Naha ja |
|
nahaaluskoe kahjustused) |
Endokriinsüsteemi häired |
|
Teadmata: |
kilpnäärmehormoonide vähenenud seerumikontsentratsioonid, eriti kasutamisel |
|
koos teiste antiepileptikumidega, vähenenud foolhappesisaldus |
Närvisüsteemi häired |
|
Sage: |
soovimatu väljendunud sedatsioon, kurnatus (unisus, roidumus, väsimus, |
|
reaktsioonikiiruse vähenemine), pearinglus, peavalu, ataksia, segasus, |
|
kognitiivsed häired, paradoksaalne erutus lastel ja eakatel, pohmeluse nähud |
|
(halb keskendumisvõime ja jääkväsimus) hommikul, kui ravimit võetakse õhtul |
Harv: |
depressioon |
Teadmata: |
lastel ebanormaalne käitumine, eriti hüperaktiivsus |
Südame häired |
|
Harv: |
hüpotensiooniga seotud vereringehäired, sealhulgas kollaps |
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired |
|
Teadmata: |
hingamise pärssimine |
Seedetrakti häired |
|
Harv: |
iiveldus, oksendamine, ebamugavustunne ülakõhus |
Maksa ja sapiteede häired |
|
Harv: |
maksakahjustus |
Naha ja nahaaluskoe kahjustused |
|
Harv: |
Tõsised nahareaktsioonid: täheldatud on |
|
epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN) (vt lõik 4.4). |
|
eksfoliatiivne dermatiit |
Teadmata: |
harilik villtõbi (pemphigus vulgaris) |
Väga harv: |
Dupuytreni kontraktuur, tavaliselt mõlemapoolne, sageli seotud sõrmenukkide |
|
turse ja sidekoe hulga suurenemisega jalatallal ning humeroskapulaarliigese |
|
periartriidiga („külmunud õlg“) |
|
|
Teadmata: |
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja |
|
luumurdudest nendel patsientidel, kes saavad fenobarbitaaliga pikaajalist ravi. |
|
Fenobarbitaali toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada. |
|
Arvatava toime tõttu luu metabolismi on näidustatud asjakohane regulaarne |
|
kontroll. |
Neerude ja kuseteede häired |
|
Harv: |
neerukahjustus |
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired |
|
Väga sage: |
seksuaalne düsfunktsioon (libiido langus, impotentsus) |
Võimalik on seos barbituraatravi ja harva tekkiva fibromatoosi vahel.
Pikaajalise ravi järsk lõpetamine võib esile kutsuda ärajätusündroomi.
4.9Üleannustamine
Intoksikatsiooninähud.
Üleannustamise sümptomid: peapööritus, stuupor, hüpotensiooniga seotud kardiovaskulaarne depressioon, neerupuudulikkus, hüpotermia, nahavillid,
Intoksikatsiooni ravi.
Barbituraatmürgistuse korral tuleb rakendada järgmisi meetmeid: hingamis- ja vereringesüsteemi toetamine; tavaliselt ravimi eemaldamine organismist viibib kuni hospitaliseerimiseni, seetõttu, kui puuduvad lamatised ja kohesed esmaabivõtted ei ole hädavajalikud, teha pärast profülaktilist atropiini manustamist või endotrahheaalset intubatsiooni maoloputus, kusjuures haige peab olema lamavas asendis pea allapoole.
Seejärel, vähemalt iga tunni järel, kontrollida haige pulssi, hingamissagedust, rektaalset temperatuuri ning vererõhku. Ravi vastavalt mürgistuse raskusele vaata tabelist 1.
Järgneva ravi võimalused: alkaalne diurees, hemodialüüs, hemoperfusioon. Ettevaatust: forsseeritud oksendamine, adrenaliin – vaata tabel 1.
Tabel 1: Barbituraatmürgistuse astmeline ravi
Mürgis- |
Kerge |
|
Kerge |
|
Keskmise |
raskusega |
|
Raske |
|
Eluohtlik mürgistus |
||
tuse aste |
mürgistus |
|
mürgistus |
säilinud |
motoorsete |
|
mürgistus |
kustunud refleksidega |
||||
|
säilinud |
|
stuuporiga |
refleksidega |
|
kustunud |
|
|
|
|||
|
motoorsete |
|
|
mürgistus |
|
|
motoorsete |
|
|
|
||
|
refleksidega |
|
|
|
|
|
refleksidega |
|
|
|
||
Ravi |
jätta magama järelevalve (!) all |
muuta asendit iga 2 |
|
ventileerida kui hingamismaht (mõõta!) |
||||||||
|
|
|
|
|
tunni järel |
|
|
on ebapiisav |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
hapniku inhalatsioon |
|
abistav |
kunstlik hingamine |
||||
|
|
|
|
|
|
|
|
hingamine |
|
|
|
|
|
selili või küljel lamavas asendis vabade hingamisteede |
|
trahheobronhiaalne |
puhastamine, |
||||||||
|
tagamiseks |
|
|
|
|
hilisem intubeerimine |
|
|
||||
|
|
|
|
|
vajadusel intubeerida |
|
vajadusel trahheotoomia |
|
|
|||
|
hüpotoonia korral väikestes annustes norfenefriini või |
|
plasmamahu suurendajad |
|
|
|||||||
|
dopamiini |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
+ vajadusel dopamiin |
||
|
uriini |
retensiooni |
korral |
paigaldada põide püsikateeter |
|
|
|
|
||||
|
kateteriseerida |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
||
|
hiljem vajadusel spetsiifiline antibiootikumravi (profülaktika kasutu!) |
antibiootikumid |
|
|||||||||
|
suukaudne |
|
|
pidev |
intravenoosne |
vedeliku |
ekskretoorse |
|
||||
|
vedel söök |
|
|
manustamine tagamaks |
balansseeritud |
neerupuudulikkuse |
||||||
|
|
|
|
|
forsseeritud diureesi |
|
|
korral |
hemo- |
või |
||
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
peritoneaaldialüüs |
||
|
psühhiaatriline ravi (ettevaatust: stimulandid) |
|
|
hemoperfusioon |
ravimi |
kõrge |
||||||
|
|
|
|
|
|
|
|
plasmakontsentratsiooni |
|
või |
||
|
|
|
|
|
|
|
|
isoelektrilise EEG korral |
|
|
||
Jälgi- |
Reflekside, pulsisageduse, vererõhu, venoosse rõhu, hingamissageduse ja |
|||||||||||
mine |
ja uriini hulga pidev jälgimine. Igapäevane hemoglobiini ja hematokriti määramine, uurea, kloriidi, |
|||||||||||
|
naatriumi, kaaliumi, SGOT, SGPT jt. seerumkontsentratsiooni määramine. |
|
|
|
korduvad veregaaside analüüsid
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSE
5.1Farmakodünaamilised omadused
Fenobarbitaal on pika toimeajaga krambivastase toimega barbituurhappe derivaat.
5.2Farmakokineetilised omadused
Biosaadavus: 80...100%.
Terapeutiline plasmakontsentratsioon: 15...25 µg/ml. Toksiline plasmakontsentratsioon: ≥50 µg/ml.
TMAX: p.o. 6...18 tundi: i.m. 3...5 tundi; i.v. (aju) 20...60 min. Plasma poolväärtusaeg (täiskasvanud) 60...150 tundi.
Renaalne kliirens: muutumatul kujul 10...40%.
Imendumine: enamasti täielik p.o. ja i.m. manustamise korral.
Ööpäevane eliminatsioon: 10...20%.
Jaotumusruumala: täiskasvanud 0,66...0,88 l/kg; lapsed
Platsentaarbarjääri läbimine: läbib platsentaarbarjääri. Hematoentsefaalbarjääri läbimine: läbib hematoentsefaalbarjääri.
Imendumine rinnapiima: ravimi kontsentratsioon rinnapiimas on 10...45% plasmakontsentratsioonist.
Seonduvus plasmavalkudega: 40...60%.
Kõrvaldatav dialüüsiga: hemodialüüsiga: jah; hemoperfusiooniga: jah (ravimi kontsentratsioon plasmas väheneb poole võrra 2 tunni jooksul).
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Äge toksilisus
Loomaliik |
Manustamisviis |
DL50 (mg/kg) |
Hiir |
p.o. |
|
|
i.p. |
|
Rott |
p.o. |
|
|
i.p. |
|
Küülik |
i.v. |
|
Kass |
p.o. |
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos, želatiin, laktoos, maisitärklis, stearhape, kolloidne ränidioksiid.
6.2Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3.Kõlblikkusaeg
5 aastat.
6.4Säilitamise eritingimused
Erinõuded säilitamiseks puuduvad.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
Pakendis 50 tabletti.
Pruuni klaaspudel valge polüetüleenist lastekindla korgiga.
Valge polüetüleenist purk valge polüpropüleenist lastekindla korgiga.
6.6
Erinõuded puuduvad.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
DESITIN ARZNEIMITTEL GMBH
Weg beim Jäger 214
Faks: + 49 40
8.Müügiloa number
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.12.1997
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.10.2013
10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE AEG
Ravimiametis kinnitatud aprillis 2014