Perindopril teva - õhukese polümeerikattega tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Perindopril Teva, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Perindopril Teva, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Perindopriiltosilaat

INN. Perindoprilum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

5 mg tugevus

Sümptomaatiline südamepuudulikkus.

Stabiilne südame isheemiatõbi:

südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine patsientidel, kellel on anamneesis müokardi infarkt ja/või revaskularisatsiooni protseduur.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus kohandatakse individuaalselt vastavalt patsiendi profiilile (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastusreaktsioonile.

Hüpertensioon:

Perindopril Teva’t võib kasutada monoteraapiana või kombineeritult teiste hüpertensioonivastaste ravimirühmadega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Soovitatav algannus on 5 mg üks kord ööpäevas hommikuti.

Tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemiga patsientidel (eeskätt renovaskulaarne hüpertensioon, soolade ja/või vedeliku peetus, südame dekompensatsiooni või raske hüpertensioon) võib vererõhk algannuse manustamise järgselt liigselt langeda. Sellistel patsientidel on soovitatav algannus 2,5 mg ja ravi alustamine peab toimuma arstliku järelevalve all.

Pärast ühekuulist ravi võib annust suurendada 10 mg-ni üks kord ööpäevas.

Pärast perindopriiliga ravi alustamist võib esineda sümptomaatilist hüpotensiooni. See on tõenäolisem, kui patsient saab kaasnevat ravi diureetikumidega. Seetõttu on soovitatav ettevaatus, kuna sellistel patsientidel võib olla organismi vedeliku- ja/või soolade puudus.

Võimalusel tuleb diureetikumid ära jätta 2 kuni 3 päeva enne ravi alustamist Perindopril Teva’ga (vt lõik 4.4).

Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei saa ravi diureetikumidega katkestada, tuleb ravi Perindopril Teva’ga alustada 2,5 mg annusega. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja kaaliumi taset seerumis. Perindopril Teva järgnevad annused tuleb kohandada vastavalt vererõhu muutustele. Vajadusel võib jätkata diureetikumide manustamist.

Eakatel alustatakse ravi 2,5 mg annusega, mida võib progresseeruvalt suurendada 5 mg-ni pärast ühekuulist ravi ja seejärel vajadusel ja vastavalt neerufunktsioonile kuni 10 mg-ni (vt tabel allpool).

5 mg tugevus

Sümptomaatiline südamepuudulikkus:

Perindopriili manustatakse tavaliselt kombinatsioonis kaaliumit mittesäästva diureetikumiga ja/või digoksiiniga ja/või beetablokaatoriga; manustamist on soovitatav alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all algannusega 2,5 mg hommikuti. Annust võib (kui patsient talub) vajadusel suurendada 2 nädala pärast 5 mg-ni üks kord ööpäevas. Annuse kohandamisel tuleb lähtuda patsiendi individuaalsest kliinilisest ravivastusest.

Raske südamepuudulikkuse korral ja teiste kõrge riskiga patsientide puhul (neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid ja patsiendid, kellel on kalduvus elektrolüütide häiretele, samuti patsiendid, kes saavad samaaegselt diureetikume ja/või vasodilateerivaid aineid) tuleb ravi alustada hoolika järelevalve all (vt lõik 4.4).

Sümptomaatilise hüpotensiooni kõrge riskiga patsientidel (nt soolavaegusega, koos hüponatreemiaga või ilma, hüpovoleemiaga patsiendid või need, kes saavad tugevat diureetilist ravi) tuleb vastavad seisundid võimalusel korrigeerida enne Perindopril Teva’ga ravi alustamist. Perindopril Teva kasutamise korral tuleb nii enne ravi kui ka ravi ajal jälgida hoolikalt vererõhku, neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Stabiilne südame isheemiatõbi:

Perindopril Teva’ga ravi alustades võetakse 5 mg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul. Seejärel suurendatakse annust 10 mg-ni üks kord ööpäevas, sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 5 mg annust talutakse hästi.

Patsientide erirühmad

Eakatele antakse 2,5 mg üks kord ööpäevas esimesel nädalal, seejärel järgmisel nädalal 5 mg üks kord ööpäevas, enne kui annust suurendatakse kuni 10 mg-ni üks kord ööpäevas sõltuvalt

neerufunktsioonist (vt tabel 1). Annust võib suurendada ainult juhul, kui eelmist väiksemat annust on hästi talutud.

Neerukahjustus:

Neerukahjustusega patsientidele määratakse annused kreatiniini kliirensi väärtuste järgi, nagu on näidatud allolevas tabelis 1:

Tabel 1: Annuse kohandamine neerukahjustuse korral

* Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.

Hemodialüüsi saavad patsiendid peavad annuse võtma pärast dialüüsi.

Maksakahjustus:

Maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Lapsed

Ravimi kasutamise ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Seetõttu ei ole lastel ja noorukitel seda ravimit soovitatav kasutada.

Manustamisviis

Perindopril Teva’t on soovitatav võtta üks kord ööpäevas, hommikuti enne sööki.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus toimeaine, teiste AKE inhibiitorite või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;

-Anamneesis AKE inhibiitori kasutamisel tekkinud angioödeem;

-Pärilik või idiopaatiline angioödeem;

-Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6);

-Perindopril Teva samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1)

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Stabiilne südame isheemiatõbi:

Kui perindopriilravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilne stenokardia (tõsine või mitte), tuleb enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riski suhet.

Hüpotensioon:

AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon ilmneb tüsistusteta kõrgvererõhuga patsientidel harva ja on tõenäolisem patsientidel, kellel on diureetikumravist, piiratud soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tekkinud vedelikuvaegus, või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist hüpotensiooni on täheldatud raske südamepuudulikkusega patsientide puhul, kellel kaasneb või ei kaasne neerupuudulikkus. Sagedamini on seda täheldatud raske südamekahjustusega patsientidel, kes saavad suurtes annustes lingudiureetikume, kellel on hüponatreemia või raske neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud sümptomaatilise hüpotensiooni risk, tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sama kehtib ka patsientide kohta,

kellel on südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võib viia müokardiinfarkti või tserebrovaskulaarse atakini.

Vererõhu langedes tuleb patsient asetada selili lamama, vajadusel tuleb manustada intravenoosse infusioonina 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahust. Mööduva hüpotensiooni ilmnemine ei ole vastunäidustuseks edasiste annuste manustamisele, mida võib raskusteta manustada pärast veremahu suurendamist, kui vererõhk on tõusnud.

Mõningate patsientide puhul, kellel on südame paispuudulikkus või normaalne või madal vererõhk, on pärast perindopriili manustamist täheldatud vererõhu täiendavat alanemist. Selline mõju on ettearvatav ja ei ole tavaliselt ravi katkestamise põhjus. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalik olla vähendada perindopriili annust või vajadusel lõpetada selle kasutamine.

Aordiklapi ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia:

Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili kasutada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi ja vasaku vatsakese väljavoolu takistuse korral, nagu seda on näiteks aordiklapi stenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia.

Neerukahjustus:

Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleb perindopriili algannus määrata vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja pärast kohandada seda vastavalt patsiendi reaktsioonile ravimi suhtes. Selliste patsientide puhul tuleb pidevalt jälgida kaaliumi ja kreatiniini sisaldust seerumis (vt lõik 4.8).

Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel AKE inhibiitoritega ravi alustamisel tekkinud hüpotensioon võib põhjustada neerufunktsiooni kahjustuse süvenemist. Sellistel juhtudel on kirjeldatud ägedat neerupuudulikkust, mis tavaliselt on pöörduv.

Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga (või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga) patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on suurenenud uurea ja kreatiniini sisaldus veres, mis tavaliselt taandub ravi lõpetades. Eriti omane on see neerupuudulikkusega patsientidel. Kui sinna lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on suurem risk raskeks hüpotensiooniks ja neerupuudulikkuseks. Nende patsientide ravi tuleb alustada väikeste annustega meditsiinilise järelevalve all ja annust ettevaatlikult tiitrida. Et ravi diureetikumidega on sellise seisundi puhul välistatud, tuleb nende võtmine lõpetada ning Perindopril Teva-ravi esimeste nädalate jooksul tuleb jälgida neerufunktsiooni.

Mõnedel hüpertensiooniga patsientidel, kellel ei ole varem ilmnenud renovaskulaarset haigust, on suurenenud vere uurea ja kreatiniini sisaldus (tavaliselt nõrk ja mööduv), eriti juhul kui perindopriili on manustatud koos diureetikumidega. See on tõenäolisem varasema neerukahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine ja/või diureetikumi ja/või Perindopril Teva kasutamise katkestamine.

Hemodialüüsi saavad haiged:

Patsientidel, kes on saanud dialüüsi high-flux membraane kasutava dialüsaatoriga ning keda on samal ajal ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktilistest reaktsioonidest. Nendel patsientidel peab kaaluma teistsugust tüüpi dialüüsimembraane või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine kasutamist.

Neeru siirdamine:

Perindopriili kasutamise kogemused hiljutise neerusiirdamisega patsientidel puuduvad.

Ülitundlikkus/angioödeem:

AKE inhibiitoriga, kaasa arvatud perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte, limaskesta, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus ilmneda ükskõik millisel ajal. Sellistel puhkudel tuleb perindopriili kasutamine kohe lõpetada ja alustada jälgimist, mida tuleb jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse piirdus näo ja

huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita, ehkki sümptomite leevendamisel on abi olnud antihistamiinikumide manustamisest.

Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, häälepilu või kõri piirkonda, kus see võib tekitada hingamisteede sulgust, tuleb viivitamatult rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliinilahuse manustamist ja/või patsiendi hingamisteede vabana hoidmist. Patsienti tuleb jälgida hoolika meditsiinilise järelvalve all, kuni sümptomid on täielikult ja püsivalt taandunud.

Patsientidel, kellel on varem esinenud angioödeemi, mis ei ole seotud AKE inhibiitori manustamisega, on AKE inhibiitorite kasutamisel suurem oht angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva teatatud intestinaalsest angioödeemist. Neil patsientidel esines kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnedel juhtudel ei olnud eelnevalt esinenud näo angioödeemi ja C-1 esteraasi tase oli normaalne. Angioödeemi diagnoositi protseduuri käigus, sh kõhu KT uuringul, ultraheli uuringul või operatsiooni ajal. Sümptomid taandusid pärast AKE inhibiitori ärajätmist. AKE inhibiitorit võtvatel patsientidel, kellel tekib kõhuvalu, peab diferentsiaaldiagnostikas arvestama ka intestinaalse angioödeemiga.

Samaaegne kasutamine mTORi inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus)

Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi mTORi inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus), võib esineda suurenenud risk angioödeemi tekkeks (nt kõri või keele turse, koos hingamispuudulikkusega või ilma) (vt lõik 4.5).

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal:

Madala tihedusega lipoproteiin (LDL) afereesil dekstraansulfaadiga AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on eluohtlikku anafülaktoidset reaktsiooni esinenud harva. Neid reaktsioone on ära hoitud AKE inhibiitori manustamise ajutise peatamisega enne iga afereesi.

Anafülaktilised reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal:

Patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal (nt kiletiivaliste mürk), on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Kuigi neid reaktsioone võib vältida, katkestades ajutiselt ravi AKE inhibiitoriga, võivad need ravimi tahtmatul manustamisel korduda.

Maksapuudulikkus:

Harva on AKE inhibiitorite kasutamist seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja areneb fulminantse maksanekroosini ning (mõnikord) surmani. Selle sündroomi mehhanism on seni ebaselge. Kui tekib ikterus või maksaensüümide aktiivsuse oluline suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning patsient peab jääma arstliku järelevalve alla (vt lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia:

AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist, trombotsütopeeniast ja aneemiast. Normaalse neerufunktsiooniga ja ilma komplitseerivate teguriteta patsientidel esineb neutropeeniat harva. Perindopriili tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel esineb veresoonte kollageenhaigus või keda ravitakse immunosupressantide, allopurinooli või prokaiinamiidiga, või nende komplitseerivate tegurite kombinatsiooni korral, eriti kui on eelnevalt olemas neerufunktsiooni häire. Mõnedel neist patsientidest tekkisid tõsised infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei allunud intensiivsele antibiootikumravile. Kui perindopriili kasutatakse selliste patsientide raviks, on soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu ja patsientidele tuleb öelda, et nad teataksid arstile igast nakkusenähust (nt kurguvalu, palavik).

Rass:

AKE inhibiitorite põhjustatud angioödeem tekib mustanahalistel sagedamini kui mittemustanahalistel patsientidel.

Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriil mustanahalistel patsientidel olla vähem efektiivne vererõhu langetamisel, selle põhjuseks võib olla mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis sagedamini esinev madal reniinitase.

Köha:

AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia:

Patsientidel, kellel on ees ulatuslik operatsioon või kellel anesteesia kutsutakse esile ainetega, mis põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt blokeerida angiotensiin II moodustumise. Ravi tuleb katkestada üks päev enne operatsiooni. Kui ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat see mehhanism, siis saab seda korrigeerida vedelikumahu taastamisega.

Hüperkaleemia:

Mõnedel AKE inhibiitoriga, kaasa arvatud perindopriiliga, ravi saanud patsientidel on täheldatud seerumi kaaliumisisalduse tõusu. Hüperkaleemia riskitegurite hulka kuuluvad neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, vanus (> 70-aastased), diabetes mellitus, käesolevad tüsistused, eeskätt dehüdratsioon, äge südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos ja kaaliumi säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate samaaegne kasutamine; või nende ravimite kasutamine, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse tõusuga (nt hepariin). Kaaliumilisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate kasutamine võib eeskätt kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel põhjustada olulist kaaliumisisalduse suurenemist seerumis. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord surmaga lõppevaid südame rütmihäireid. Kui eespool toodud ravimite samaaegset kasutamist peetakse vajalikuks, peab neid kasutama ettevaatusega ja kontrollima sageli seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Diabeediga patsiendid:

Diabeediga patsientidel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleb AKE inhibiitoriga ravimise esimese kuu jooksul tähelepanelikult jälgida vere glükoosisisaldust (vt lõik 4.5).

Liitium:

Liitiumi ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad: Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Rasedus:

Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes planeerivad rasedust, kasutada alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal kasutamise kohta. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE inhibiitoritega viivitamatult lõpetada ja võimaluse korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad:

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Abiained:

Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkusega või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid:

Diureetikume kasutavatel patsientidel, eriti nendel, kellel on vedeliku- ja/või soolavaegus, võib tekkida ülemäärane vererõhu langus pärast ravi alustamist AKE inhibiitoriga. Hüpotensiivsete episoodide riski võib vähendada järgmiste meetmetega: lõpetada diureetikumide manustamine, suurendada vedeliku või soola tarbimist enne ravi alustamist väikeste, suurenevate perindopriili annustega.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad: Kuigi seerumi kaaliumisisaldus jääb tavaliselt normaalsetesse piiridesse, võib mõnedel perindopriilravi saavatel patsientidel ilmneda hüperkaleemia. Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt

spironolaktoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad võivad viia märkimisväärse seerumi kaaliumisisalduse tõusuni. Seega ei ole perindopriili kasutamine koos eespool mainitud ravimitega soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne kasutamine väljendunud hüpokaleemia tõttu on siiski näidustatud, tuleb neid kasutada ettevaatusega ja jälgida pidevalt seerumi kaaliumisisaldust.

Liitium:

Liitiumi ja AKE inhibiitori koosmanustamisel on teatatud seerumi liitiumisisalduse mööduvat tõusu ja toksilisust. Üheaegne tiasiiddiureetikumide manustamine võib suurendada liitiumi toksilisust ja suurendada niigi progresseerunud liitiumi toksilisuse ohtu AKE inhibiitori koostoimel. Perindopriili manustamist koos liitiumiga ei soovitata, kuid kombineerimise vajadusel tuleb seerumi liitiumisisaldust sagedasti kontrollida (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sealhulgas atsetüülsalitsüülhape ≥ 3 g/ööpäevas: AKE inhibiitorite manustamisel samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (nt atsetüülsalitsüülhappe põletikuvastase toimega annuste korral, COX-2 inhibiitorid ja mitte-selektiivsed MSPVA-d) võib väheneda antihüpertensiivne toime. AKE inhibiitorite ja MSPVA-de samaaegne kasutamine võib suurendada riski neerufunktsiooni halvenemiseks, sealhulgas võimalik on ägeda neerupuudulikkuse teke, ja seerumi kaaliumisisalduse tõusuks, eriti eelneva kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Seda kombinatsiooni tuleb kasutada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud, samuti tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kombinatsioonravi alustamist ning regulaarselt ravi ajal.

Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid:

Nende ravimite samaaegne kasutamine võib perindopriili hüpotensiivset toimet suurendada. Samaaegne nitroglütseriini ning teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite kasutamine võib vererõhku veelgi langetada.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Ratsekadotriil:

AKE inhibiitorid (nt perindopriil) põhjustavad teadaolevalt angioödeemi. Samaaegselt ratsekadotriili (ravim ägeda kõhulahtisuse raviks) saavatel patsientidel võib see risk olla kõrgem.

mTORi inhibiitorid (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus):

Samaaegselt mTORi inhibiitoreid võtvatel patsientidel võib esineda kõrgenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.4).

Diabeedivastased ravimid:

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliin, suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid) koos kasutamine võib põhjustada vere glükoosisisaldust langetava toime suurenemist koos hüpoglükeemia riskiga. Selline fenomen ilmnes eriti kombineeritud ravi esimeste nädalate jooksul ning neerukahjustusega patsientidel.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid:

Teatud anesteetikumide, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne manustamine koos AKE inhibiitoritega võib vererõhku veelgi langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid:

Sümpatomimeetikumid võivad AKE inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet vähendada.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütikumid, beetablokaatorid, nitraadid:

Perindopriili võib kasutada samaaegselt koos atsetüülsalitsüülhappe (kui kasutatakse trombolüütikumina), trombolüütikumide, beetablokaatorite ja/või nitraatidega.

Kuld:

Harva on teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo õhetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon) patsientidel, kes saavad ravi kullapreparaadi (naatriumaurotiomalaat) süstelahusega ja samaaegselt AKE inhibiitor-ravi, sh perindopriili.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

AKE inhibiitorite kasutamise korral raseduse esimesel trimestril ei ole epidemioloogiline tõestusmaterjal teratogeensuse riski tekke osas lõplik, kuid vähest riski suurenemist ei saa siiski välistada. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega ei ole tingimata vajalik, peavad rasestumist planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Kui rasedus on avastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib teadaolevalt inimesel põhjustada fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE inhibiitoreid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal kasutanud AKE inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni võimaliku tekke suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Kuna puudub informatsioon perindopriili kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole perindopriili kasutamine soovitatav ja eelistatud on üleminek alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamise ohutusprofiil on tõestatud rinnaga toitmise ajal, eriti vastsündinute ja enneaegsete laste imetamisel.

Fertiilsus

Perindopriili suured annused võivad vähendada isaste rottide fertiilsust. Perindopriili toime inimese fertiilsusele on teadmata (vt lõik 5.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Perindopriil ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet, kuid mõnedel patsientidel võivad vererõhu langusest tekkida häired, seda eriti ravi algul või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega.

Selle tulemusena võib autojuhtimise või masinate käsitsemise võime väheneda.

4.8Kõrvaltoimed

Perindopriili kasutamise ajal on esinenud järgmisi kõrvaltoimeid, mis on liigitatud järgneva esinemissageduse alusel:

Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Väga harva on esinenud hemoglobiini ja hematokriti väärtuste langust, trombotsütopeeniat, leukopeeniat/neutropeeniat ja agranulotsütoosi või pantsütopeeniat. Kaasasündinud G-6PDH puudulikkusega patsientidel on väga harva täheldatud hemolüütilist aneemiat (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired:

Teadmata: hüpoglükeemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Psühhiaatrilised häired:

Aeg-ajalt: meeleolu- või unehäired.

Närvisüsteemi häired:

Sage: peavalu, pearinglus, peapööritus ja paresteesia.

Väga harv: segasusseisund.

Silma kahjustused:

Sage: nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused:

Sage: tinnitus.

Südame häired:

Väga harv: arütmia, stenokardia ja müokardiinfarkt, mis võib olla seotud ülemäärase hüpotensiooniga kõrge riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired:

Sage: hüpotensioon ja sellega seotud toimed.

Väga harv: insult, mis võib olla seotud ülemäärase hüpotensiooniga kõrge riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).

Teadmata: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Sage: köha, hingeldus.

Aeg-ajalt: bronhospasm.

Väga harv: eosinofiilne pneumoonia, riniit.

Seedetrakti häired:

Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, maitsetundlikkuse häired, seedehäired, kõhulahtisus, kõhukinnisus.

Aeg-ajalt: suukuivus. Väga harv: pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired:

Väga harv: tsütolüütiline või kolestaatiline maksapõletik (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Sage: lööve, sügelus.

Aeg-ajalt: angioödeem näol, jäsemetel, huultel, limaskestadel, keelel, häälepaeltel ja/või kõris, urtikaaria (vt lõik 4.4).

Harv: psoriaasi ägenemine. Väga harv: multiformne erüteem.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Sage: lihaskrambid.

Neerude ja kuseteede häired:

Aeg-ajalt: neerupuudulikkus.

Väga harv: äge neerupuudulikkus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

Aeg-ajalt: impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Sage: asteenia.

Aeg-ajalt: higistamine.

Uuringud:

Tekkida võivad vere uurea ja plasma kreatiniinisisalduse tõus, hüperkaleemia (ravi katkestamisel pöörduv), eriti juhul kui on neerupuudulikkus, raske südamepuudulikkus ja renovaskulaarne hüpertensioon. Harva on täheldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist ja seerumi bilirubiini tõusu.

Kliinilised uuringud:

EUROPA uuringus peeti randoseerimisperioodil arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16-l (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanud patsiendist ja 12-l (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanud patsiendist. Perindopriilravi saanud patsientidel avastati hüpotensioon kuuel patsiendil, angioödeem kolmel patsiendil ja ootamatu südameseiskus ühel patsiendil. Köha, hüpotensiooni või teiste perindopriili talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli perindopriili rühmas suurem kui platseebo rühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega kaasnevad sümptomid võivad olla: hüpotensioon, tsirkulatoorne šokk, elektrolüütide häired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.

Soovitatav üleannustamise ravi on 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahuse intravenoosne infusioon. Hüpotensiooni esinemisel tuleb patsient asetada šokiasendisse. Võimalusel võib kaaluda ravi angiotensiin II infusiooniga ja/või katehhoolamiinide manustamist intravenoosselt. Perindopriili saab eemaldada süsteemsest vereringest hemodialüüsiga (vt lõik 4.4). Ravile allumatu bradükardia korral on näidustatud südamestimulaatori kasutamine. Pidevalt tuleb jälgida elulisi näitajaid, seerumi elektrolüütide ja kreatiniini sisaldust.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA04

Toimemehhanism

Perindopriil on ensüümi inhibiitor, mis muudab angiotensiin I angiotensiin II-ks (angiotensiini konverteeriv ensüüm - AKE). Konverteeriv ensüüm ehk kinaas on eksopeptidaas, mis võimaldab muuta angiotensiin I vasokonstriktoorseks angiotensiin II-ks, lagundades veresooni laiendava bradükiniini inaktiivseks heptapeptiidiks. AKE pärssimise tulemuseks on angiotensiin II sisalduse vähenemine plasmas, mis aktiveerib plasma reniini, inhibeerides reniini vallandumise negatiivset tagasisidet ja vähendab aldosterooni sekretsiooni. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, põhjustab AKE inhibiitori kasutamine bradükiniini suurema aktiivsuse ringlevates ja lokaalsetes kallikreiin- kiniini süsteemides (ja seega ka prostaglandiinsüsteemi aktiveerumise). Võimalik, et selline mehhanism aitab kaasa AKE inhibiitorite vererõhku alandavale toimele ja on osaliselt vastutav selle mõningate kõrvaltoimete eest (nt köha).

Perindopriil toimib aktiivse metaboliidi perindoprilaadi kaudu. Teistel metaboliitidel ei ole näidatud in vitro AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Hüpertensioon:

Perindopriil toimib aktiivselt hüpertensiooni kõigi raskusastmete (kerge, mõõdukas, raske) korral; täheldatakse nii süstoolse kui diastoolse rõhu alanemist nii selili kui püstiasendis.

Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset vastupanu, mis põhjustab vererõhu languse. Selle tulemusena perifeerne verevool suureneb, kuid südame löögisagedus ei muutu.

Renaalne verevool reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) tavaliselt ei muutu.

Maksimaalne hüpotensiivne toime saabub 4…6 tundi pärast ühekordset perindopriili annust ja toime püsib 24 tundi: kõikidest toimetest on maksimaalne toime 87...100%.

Vererõhk langeb kiiresti. Patsientidel, kellele ravim toimib, saabub ravitoime ühe kuu jooksul ja see püsib ilma ravimtolerantsuse tekketa.

Ravi katkestamisega ei kaasne tagasilöögiefekti.

Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.

Perindopriili vasodilatoorsed omadused inimesel on leidnud kinnitust. Perindopriil parandab suurte arterite elastsust ja vähendab veresoonkesta/valendiku suhet väikestes arterites.

Täiendav ravi tiasiidiga annab aditiivset tüüpi sünergia. Samuti vähendab AKE inhibiitori kombineerimine tiasiidiga diureetikumraviga tekkinud hüpokaleemia riski.

Südamepuudulikkus:

Perindopriil kergendab südame tööd, vähendades südame eelkoormust ja järelkoormust.

Uuringutel südamepuudulikkusega patsientidega täheldati:

-vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhkude vähenemist,

-üldise perifeerse vaskulaarse resistentsuse vähenemist,

-südame väljutusmahu suurenemist ja südameindeksi paranemist.

Võrdlusuuringutes ei täheldatud platseeboga võrreldes märkimisväärset vererõhu langust pärast esmast perindopriilarginiini 2,5 mg annuse manustamist kerge kuni mõõduka südamepuudulikkusega patsiendile.

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid:

EUROPA uuring oli rahvusvaheline mitmekeskuseline randomiseeritud topeltpime platseeboga kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.

Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12 218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg perindopriil-tertbutüülamiini (vastab 10 mg perindopriiltosilaadile) (n=6110) või platseebo rühma (n=6108).

Uuringus osalenutel oli südame isheemiatõve tunnuseid ilma südamepuudulikkuse kliiniliste sümptomiteta. Kõikidest patsientidest oli 90%-l olnud eelnev müokardiinfarkt ja/või tehtud pärgarterite revaskularisatsioon. Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiidide taset alandavad ravimid ja beetablokaatorid.

Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest, mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Ravi perindopriiliga annuses 8 mg ööpäevas andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja vähenemise 1,9% võrra (suhteline risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] - p < 0,001).

Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes esmane lõpptulemusnäitaja 2,2% ja vastav risk 22,4% võrra (95%CI [12,0; 31,6] - p < 0,001).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub ühe tunni jooksul. Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on üks tund.

Perindopriil on eelravim. 27% perindopriili manustatud annusest jõuab verre aktiivse metaboliidina perindoprilaadina. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile moodustub perindopriilist veel viis metaboliiti,

mis kõik on inaktiivsed. Perindoprilaadi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 3…4 tunni jooksul.

Toit vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, seega ka biosaadavust, seetõttu tuleb perindopriilarginiini võtta üksikannusena hommikuti enne sööki.

Perindopriili manustatud annuse ja plasmakontsentratsiooni vahel on lineaarne sõltuvus.

Jaotumine

Konjugeerimata perindoprilaadi jaotusmaht on ligikaudu 0,2 l/kg. Perindoprilaadi seonduvus plasmavalkudega on 20%, seondumine toimub peamiselt angiotensiini konverteerivale ensüümile, kuid see sõltub kontsentratsioonist.

Eritumine

Perindoprilaat eritub uriiniga ja konjugeerimata fraktsiooni lõpp-poolväärtusaeg on ligikaudu 17 tundi, mistõttu püsikontsentratsioon saabub 4 päevaga.

Eakatel patsientidel väheneb perindoprilaadi eritumine, niisamuti on see ka südame- ja neerupuudulikkusega haigetel. Neerupuudulikkuse puhul on soovitatav annuse kohaldamine sõltuvalt kahjustuse astmest (kreatiniini kliirens).

Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.

Tsirroosihaigetel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud poole võrra. Siiski ei ole moodustuva perindoprilaadi kogus vähenenud ja seetõttu ei ole vaja annust kohandada (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Korduvtoksilisuse uuringutel suukaudsel manustamisel (rotid ja ahvid) olid sihtorganiks neerud, kuid neerukahjustus oli pöörduv.

In vitro ja in vivo uuringutes mutageensust ei täheldatud.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rotid, hiired, küülikud ja ahvid) ei ilmnenud embrüotoksilisust ega teratogeensust. Siiski on andmeid, et angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid mõjutavad loote arengut hilises faasis, mis võib viia näriliste ja küülikute loote surmani ja kaasasündinud toimeteni: on täheldatud neerukahjustusi ja loote- ning sünnijärgset surma.

Pikaajalistes uuringutes rottidel ja hiirtel kartsinogeensust ei täheldatud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis

Naatriumvesinikkarbonaat

Eelželatiniseeritud (maisi)tärklis

Povidoon K30

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Polü(vinüülalkohol) - osaliselt hüdrolüüsitud

Titaandioksiid E171

Makrogool 3350

Talk

Indigokarmiin E132

Briljantsinine FCF E133

Kollane raudoksiid E172

Kinoliinkollane E104

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

28 kuud.

Pärast avamist kasutada 100 päeva jooksul.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida purk tihedalt suletuna, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

5 mg -Valged läbipaistmatud PP purgid valge läbipaistmatu PE korgiga, mis sisaldab kuivatusainet ja on varustatud avamiskindla (TE) polüetüleenist voolupiirajaga. Purgis on 10, 30, 60, 90, 90 (3x30) või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

10 mg - Valged läbipaistmatud PP purgid valge läbipaistmatu PE korgiga, mis sisaldab kuivatusainet ja on varustatud avamiskindla (TE) polüetüleenist voolupiirajaga. Purgis on 30, 60, 90, 90 (3x30) või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V.

Swensweg 5

2031 GA Haarlem

Holland

8.MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 803012

10 mg: 803212

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.11.2012

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

aprill 2017