RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Propanorm 3,5 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml süstelahust sisaldab 3,5 mg propafenoonvesinikkloriidi. Üks ampull (10 ml) süstelahust sisaldab 35 mg propafenoonvesinikkloriidi. INN. Propafenoni hydrochloridum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Sümptomaatilised ja ravi vajavad supraventrikulaarsed tahhüarütmiad, nagu atrioventrikulaarühenduse tahhükardia, supraventrikulaarne tahhükardia Wolff-Parkinson-White’i (WPW) sündroomi korral või paroksüsmaalne kodade virvendus. Rasked sümptomaatilised ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui arst peab seda eluohtlikuks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Ventrikulaarsete rütmihäiretega patsientidel on propafenoonravi alustamisel vajalik hoolikas kardioloogiline jälgimine. Sellistel haigetel tohib ravi alustada ainult tingimustes, kus on kättesaadavad kardioloogiliseks esmaabiks vajalikud vahendid ning kus on haige monitoorimine võimaldatud. Ravi ajal on vajalik patsiendi seisundi regulaarne kontrollimine (nt standardne elektrokardiogramm (EKG) üks kord kuus, Holter-monitooring 3-kuuliste intervallidega, vajadusel koormus-EKG). Ravi tuleb kohandada vastavalt individuaalse parameetri halvenemisele, nt QRS- kompleksi või QT-intervalli pikenemine rohkem kui 25%, PR-intervalli pikenemine rohkem kui 50%, QT-intervalli pikenemine rohkem kui 500 ms või rütmihäirete esinemissageduse või raskusastme suurenemine. Veenisisene manustamine Annus määratakse iga patsiendi jaoks individuaalselt lähtuvalt EKGst ja vererõhu väärtustest. Infusiooni manustamisel tuleb hoolikalt jälgida EKGd (QRS-kompleks, PR ja QT intervall) ning hemodünaamika näitajaid. Ühekordne annus on 1 mg/kg kehakaalu kohta. Tihti saavutatakse soovitud terapeutiline toime juba annusega 0,5 mg/kg kehakaalu kohta. Vajadusel võib ühekordset annust suurendada kuni 2 mg/kg kehakaalu kohta. Ravi tuleb alustada väikseima võimaliku annusega, samal ajal hoolikalt jälgides patsienti ning tema EKGd ja vererõhku.

Ravim tuleb kohe ära kasutada (vt lõik 6.3).

Manustamisviis Intravenoosne.

Ravi tuleb alustada väikseima võimaliku annusega hoolika järelevalve all ning jälgides patsiendi EKG-d ja vererõhku.

Intravenoosne süste tuleb manustada 3...5 minuti jooksul. Üksikute süstete vahe ei tohi olla vähem kui 90...120 minutit. Kui QRS-kompleks laieneb või löö gisagedusest sõltuv QT-intervalli pikenemine enam kui 20 %, tuleb ravimi manustamine süstimise teel koheselt lõpetada.

Lühiajaline infusioon Kui propafenoonvesinikkloriidi manustatakse lühiajalise infusioonina kestusega 1…3 tundi, peab annustamiskiirus olema 0,5…1 mg/min.

Aeglane intravenoosne infusioon Kui propafenoonvesinikkloriidi manustatakse aeglase intravenoosse infusioonina, on maksimaalne ööpäevane annus 560 mg (vastab 160 ml Propanorm’ile).

Infusioonilahuse valmistamiseks tuleb kasutada 5% glükoosilahust. Sademe tekkevõimaluse tõttu ei sobi füsioloogiline lahus infusioonilahuse valmistamiseks.

Eakad patsiendid Eakatel patsientidel ei ole ohutuse ega efektiivsuse osas üldisi erinevusi täheldatud. Kuna teatud eakatel patsientidel ei saa välistada suurenenud tundlikkust, tuleb neid patsiente hoolikalt jälgida. Sama kehtib säilitusravi kohta.

Annuse suurendamist ei tohi teostada mitte varem kui 5…8 ravipäeva järel.

Maksa- ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid Patsientidel, kellel neeru- ja/või maksafunktsioon on kahjustunud, võib standardsete terapeutiliste annuste kasutamisel tekkida ravimi kumulatsioon organismis. Siiski on ka nendel patsientidel võimalik EKG’d ja ravimi plasmakontsentratsiooni monitoorides propafenoonvesinikkloriidi annus välja tiitrida.

Meespatsiente ei tohi intravenoosse Propanorm’iga ravida kauem kui üks nädal.

Ravi kestuse määrab raviarst.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
• Brugada sündroom anamneesis (vt lõik 4.4),
• müokardiinfarkt viimase kolme kuu jooksul,
• märkimisväärne strukturaalne müokardihaigus: kontrollimatu südamepaispuudulikkus, kui vasaku vatsakese väljutusfraktsioon on alla 35% kardiogeenne šokk (väljaarvatud arütmiast tingitud), raske sümptomaatiline bradükardia, olemasolev siinussõlme düsfunktsioon, sinuatriaalsed erutusjuhtehäired, AV-blokaadi teine või kolmas aste või kimbu haru blokaad või distaalne blokaad kunstliku kardiostimulaatori puudumisel,
• raske hüpotensioon,
• väljendunud elektrolüütide tasakaaluhäired (nt kaaliumi metabolismi häired),
• raske obstruktiivne hingamisteede haigus,
• myasthenia gravis,
• samaaegne ravi ritonaviiriga (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sarnaselt teiste arütmiavastaste ainetega võib propafenoonil olla arütmiat soodustavaid toimeid, nagu uue arütmia teke või olemasoleva arütmia halvenemine (vt lõik 4.8).

Igat patsienti tuleb elektrokardiograafiliselt ja kliiniliselt jälgida, et oleks võimalik hinnata ravivastust ja otsustada ravi jätkamise üle.

Eakatel patsientidel või raske südamelihase kahjustusega patsientidel tuleb ravi alustada erilise ettevaatusega ja suurendada annust järk-järgult.

Varasemalt asümptomaatilise Brugada sündroomiga patsiendil võib propafenooni kasutamisel sündroom avalduda või tekkida Brugada-laadseid muutusi EKGl. Pärast ravi alustamist propafenooniga tuleb teha EKG, et välistada Brugada sündroomile viitavad muutused.

Propafenoon-ravi võib mõjutada kardiostimulaatorite rütmogeenset kui ka sensitiivset läve. Seetõttu tuleks kardiostimulaatorit kontrollida ning vajadusel see ümber programmeerida.

Esineb võimalus, et paroksüsmaalne fibrillatsioon võib üle minna kodade laperduseks, kaasneva 2:1 või 1:1 erutusjuhte blokaadiga, mille tulemuseks on väga kõrge ventrikulaarne südame löögisagedus (nt >180 lööki minutis) (vt lõik 4.8).

Nagu teistegi 1c-klassi antiarütmiliste ainete korral, võivad märkimisväärse strukturaalse südamehaigusega patsiendid olla predisponeeritud raskete kõrvaltoimete tekkeks. Seetõttu on propafenoon nendele patsientidele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Neerukahjustusega patsientidele tuleb propafenoonvesinikkloriidi manustada äärmise ettevaatusega.

Maksakahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada.

β-blokeeriva toime tõttu tuleb astmaga patsientidel propafenooni kasutada ettevaatusega.

Lapsed Süstelahus ei sobi lastel kasutamiseks ravimvormi ja toimeaine suure kontsentratsiooni tõttu.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Propafenoonvesinikkloriidi kombineerimisel lokaalanesteetikumidega (nt südamestimulaatori paigaldamisel või kirurgilistel ja stomatoloogilistel protseduuridel) ja teiste ravimite kasutamisel, mille toimel inhibeerub südamelöögi sagedus ja/või müokradi kontraktiilsus (nt beeta-adrenoblokaatorid, tritsüklilised antidepressandid), võivad tugevneda propafenooni kõrvaltoimed. Propafenoonvesinikkloriidi ja intravenoosselt manustatava lidokaiini samaaegsel kasutamisel on täheldatud lidokaiini kesknärvisüsteemi puudutavate kõrvaltoimete ohu suurenemist.

Propafenoonvesinikkloriidi manustamine koos ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2D6 kaudu (nt venlafaksiin), võib põhjustada nende ravimite kontsentratsioonide suurenemist.

Propafenooniga teostatava ravi ajal on täheldatud propranolooli, metoprolooli, desipramiini, tsüklosporiini, teofülliini ja digoksiini kontsentratsiooni suurenemist veres või vereplasmas. Üleannustamise sümptomite täheldamisel tuleb määrata nimetatud ravimite plasmakontsentratsioon ja annust vastavalt sellele vähendada.

Ensüümide CYP2D6, CYP1A2 ja CYP3A4 aktiivsust pärssivad ravimid (nt ketokonasool, tsimetidiin, kinidiin ja erütromütsiin) ning greibimahl võivad põhjustada propafenooni plasmakontsentratsiooni suurenemist. Kui propafenooni manustatakse koos nimetatud ensüümide inhibiitoritega, tuleks patsienti hoolikalt jälgida ning vastavalt tulemusele ravi korrigeerida.

Ritonaviiri (annustes 800…1200 mg ööpäevas) ja propafenooni samaaegne manustamine on vastunäidustatud plasmakontsentratsioonide võimaliku suurenemise tõttu.

Propafenooni ja amiodarooni samaaegne kasutamine võib mõjutada ülejuhet ja repolarisatsiooni ning põhjustada proarütmilise potentsiaaliga häireid. Sõltuvalt ravivastusest võib olla vajalik mõlema ravimi annuse korrigeerimine.

Arvestades asjaolu, et fenobarbitaal on ensüümi CYP3A4 tuntud indutseerija, peab patsiendil, kes kasutab krooniliselt fenobarbitaali, jälgima tema ravivastust propafenooni suhtes. Rifampitsiini samaaegsel manustamisel väheneb propafenooni toime. Selle põhjuseks on ravimi plasmakontsentratsiooni langus.

Propafenoonvesinikkloriidi samaaegselt suukaudsete antikoagulantidega (nt fenprokumoon, varfariin) kasutavate patsientide puhul on soovitatav hoolikalt jälgida hüübimisfunktsiooni, sest propafenoonvesinikloriid võib suurendada nende ravimite plasmakontsentratsioone ja seeläbi pikendada protrombiini aega. Nende ravimite annuseid tuleb vastavalt vajadusele kohandada.

Propafenooni plasmakontsentratsioon võib suureneda ka SSRI’de, nt fluoksetiini ja paroksetiini samaaegsel kasutamisel. Propafenooni ja fluoksetiini samaaegne kasutamine kiire metabolismiga patsientidel suurendas S-propafenooni C -i ja AUC-d vastavalt 39% ja 50% võrra ning R- propafenooni C -i ja AUC-d vastavalt 71% ja 50% võrra. Sellisel juhul võib soovitud ravivastuse max saavutamiseks piisata ka propafenooni väiksematest annustest. Lapsed Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel. Ei ole teada, kas koostoimete ulatus on lastel sarnane täiskasvanutel täheldatuga.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Puuduvad piisavad ja hästi kontrollitud uuringud rasedatel. Vähestel teadaolevatel juhtudel kulgesid rasedus ja imetamine komplikatsioonideta ning vastsündinutel ei esinenud kliinilisi ilminguid. Loomkatsetes ei ole näidatud järglaste prenataalseid ega perinataalseid kahjustusi kliiniliselt asjakohases annusevahemikus. Propafenoon kandub üle sündimata lapsele. Kirjeldati ühte juhtumit, kus propafenooni kontsentratsioon nabaväädiveres oli ligikaudu 30% ema vere kontsentratsioonist. Raseduse ajal tohib propafenooni kasutada ainult siis, kui oodatav kasu ravist ületab ohud lootele. Imetamine Propafenoonvesinikkloriid eritub rinnapiima. Tuleb teha otsus, kas katkestada imetamine või katkestada/hoiduda ravist Propanorm’iga, võttes arvesse rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja ravist saadavat kasu emale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Nägemise hägustumine, pearinglus, väsimus ja posturaalne hüpotensioon võivad mõjutada patsiendi reaktsioonikiirust. Isegi soovitustele vastaval kasutamisel võib Propanorm muuta reaktsioonikiirust sel määral, et kahjustab sõidukijuhtimise, masinate käsitsemise või ilma kindla toetuspinnata töötamise võimet. Need toimed võivad esineda eelkõige ravi alguses, annuse muutmisel või üleminekul teisele ravimile ning neid võib tugevdada samaaegne alkoholi tarbimine.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige sagedasemad (väga sageli esinevad) propafenoonraviga seotud kõrvaltoimed on pearinglus, südame erutusjuhtehäired ja palpitatsioonid.

Kõrvaltoimete loetelu

Järgnevas loetelus on esitatud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse kogemuse käigus teatatud propafenooni kasutamisel tekkinud kõrvaltoimed.

Kõrvaltoimed, mille seost propafenooni manustamisega hinnati võimalikuks, on esitatud organsüsteemi klasside järgi ja esinemissagedused järgmise kokkuleppe alusel: väga sage (1/10); sage (1/100 kuni 1/10); aeg-ajalt (1/1000 kuni 1/100) ; harv (1/10 000 kuni1/1000); väga harv

(1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Kõrvaltoimed on esitatud igas esinemissageduse rühmas vastavalt tõsiduse vähenemisele, kui tõsidust oli võimalik hinnata. Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: trombotsütopeenia. Teadmata: agranulotsütoos, leukopeenia, granulotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired Teadmata: ülitundlikkus (võib avalduda kolestaasi, vere düskraasia ja lööbena).

Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt: söögiisu vähenemine.

Psühhiaatrilised häired Sage: ärevus, unehäired. Aeg-ajalt: hirmuunenäod. Teadmata: segasus.

Närvisüsteemi häired Väga sage: pearinglus (välja arvatud vertiigo). Sage: peavalu, düsgeusia. Aeg-ajalt: minestus, ataksia, paresteesia. Teadmata: krambid, ekstrapüramidaalsed sümptomid, rahutus.

Silma kahjustused Sage: nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt: vertiigo.

Südame häired Väga sage: südame erutusjuhtehäired (sh sinuatriaalne blokaad, atrioventrikulaarne blokaad ja intraventrikulaarne blokaad), palpitatsioonid. Sage: siinusbradükardia, bradükardia, tahhükardia, kodade laperdus. Aeg-ajalt: ventrikulaarne tahhükardia, arütmia (propafenooniga võivad kaasneda proarütmilised toimed, mis avalduvad südame löögisageduse kiirenemisena (tahhükardia) või ventrikulaarse fibrillatsioonina. Mõned nendest arütmiatest võivad olla eluohtlikud ja vajada elustamist, et ennetada letaalset lõpet). Teadmata: ventrikulaarne fibrillatsioon, südamepuudulikkus (võib põhjustada olemasoleva südamepuudulikkuse halvenemist), südame löögisageduse aeglustumine. Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt : hüpotensioon. Teadmata: ortostaatiline hüpotensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: düspnoe.

Seedetrakti häired Sage: kõhuvalu, oksendamine, iiveldus, kõhulahtisus, kõhukinnisus, suukuivus. Aeg-ajalt: kõhupuhitus, kõhugaasid.

Teadmata: okserefleks, seedetrakti häired.

Maksa ja sapiteede häired Sage: maksafunktsiooni häired (sh muutused maksafunktsiooni analüüsides, nt aspartaataminotransferaasi, alaniinaminotransferaasi, gammaglutamüültransferaasi ja alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine). Teadmata: hepatotsellulaarne kahjustus, kolestaas, hepatiit, ikterus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: urtikaaria, sügelus, lööve, nahapunetus. Teadmata: äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused Teadmata: luupusesarnane sündroom.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt: erektsioonihäire. Teadmata: sperma hulga vähenemine (sperma hulga vähenemine on pärast propafenoonravi lõpetamist pöörduv).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: valu rinnus, asteenia, väsimus, püreksia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist.See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet.Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid Südamelihase sümptomid Propafenoonvesinikkloriidi toksilised toimed müokardile manifesteeruvad impulsi genereerimise ja erutusjuhte häiretena, nagu PQ-intervalli pikenemine, QRS-kompleksi laienemine, siinussõlme automaatsuse vähenemine, atrioventrikulaarne blokaad, ventrikulaarne tahhükardia, ventrikulaarne laperdus, ventrikulaarne fibrillatsioon ja südameseiskus. Kontraktiilsuse vähenemine (negatiivne inotroopne toime) võib põhjustada hüpotensiooni, mis raskematel juhtudel võib viia kardiovaskulaarse šokini. Mittekardiaalsed sümptomid Sageli võib esineda metaboolne atsidoos, peavalu, pearinglus, nägemishäired, paresteesia, treemor, iiveldus, kõhukinnisus ja suukuivus. Väga harvadel juhtudel on üleannustamisel teatatud krampidest. Samuti on teatatud surmaga lõppenud juhtudest. Raske mürgistuse korral võivad ilmneda kloonilis- toonilised krambid, paresteesia, unisus, kooma, hingamisseiskus ja surm.

Ravi There is no known antidote to active substance propafenone. Lisaks üldistele esmaabimeetmete rakendamisele tuleb intensiivravi tingimustes jälgida patsiendi elulisi näitajaid ja vajadusel neid sobivalt korrigeerida.

Kuna propafenoon on plasmas 95% ulatuses seotud verevalkudega ning tema jaotusruumala on suur, on hemodialüüs ebaefektiivne ning katsed eemaldada propafenooni hemoperfusioonil ei anna soovitud tulemusi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmikumid, klass I Vaughan-Williamsi klassifikatsiooni järgi, ATC- kood: C01BC03 Toimemehhanism Propafenoonvesinikkloriid on membraani stabiliseeriv ja naatriumkanaleid blokeeriv antiarütmiline preparaat (Vaughan-Williamsi klassifikatsiooni järgi klass Ic). Samuti esineb ravimil nõrk beeta-blokeeriv toime (Vaughan-Williamsi klassifikatsiooni järgi klass II). Propafenoonvesinikkloriid vähendab aktsioonipotentsiaali tekkekiirust, aeglustades seeläbi impulsi erutusjuhet (negatiivne dromotroopne efekt): toimub refraktaarperioodi pikenemine kodades, AV- sõlmes ja vatsakestes. Propafenoonvesinikkloriid pikendab WPW (Wolff-Parkinson-White) sündroomiga patsientidel refraktaarperioode lisajuhteteedes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Propafenoon allub ulatuslikule presüsteemsele biotransformatsioonile (ensüümi CYP2D6 esmase maksapassaaži efekt), mis on küllastuv ning millest sõltub ravimi (annusest ja ravimvormist sõltuv) absoluutne biosaadavus. Üksikannuse uuringus suurendas toit ravimi biosaadavust ja maksimaalset kontsentratsiooni plasmas, kuid propafenooni korduval manustamisel tervetele isikutele ei põhjustanud toit olulisi erinevusi ravimi biosaadavuses.

Jaotumine Propafenoon jaotub kiiresti. Jaotusruumala on tasakaaluseisundis 1,9...3 l/kg. Propafenooni seonduvus plasmavalkudele on kontsentratsioonist sõltuv, kontsentratsioonil 0,25 μg/ml on see 97,3%, vähenedes 81,3%-ni kontsentratsioonil 100 μg/ml.

Biotransformatsioon ja eritumine Propafenooni metabolism järgib ühte kahest (geneetiliselt kindlaks tehtud) mustrist. Rohkem kui 90%- l patsientidest metaboliseerub ravim kiiresti ja ulatuslikult – eliminatsiooni poolväärtusaeg ulatub 2 kuni 10 tunnini. Nendel patsientidel metaboliseerub propafenoon kaheks aktiivseks metaboliidiks: 5- hüdroksüpropafenooniks, mis tekib ensüümi CYP2D6 abil ja N-depropüül-propafenooniks (norpropafenooniks), mis tekib ensüümide CYP3A4 ja CYP1A2 abil. Vähem kui 10%-l patsientidest on propafenooni metabolism aeglasem, kuna neil 5-hüdroksümetaboliiti ei moodustu (või moodustub minimaalselt). Propafenooni hinnanguline poolväärtusaeg aeglastel metaboliseerijatel on 10...32 tundi. Propafenooni kliirens on 0,67 kuni 0,81 l/tunnis/kg. Tasakaaluseisund saabub 3…4 päevaga, seega on suukaudselt manustatava propafenoonvesinikkloriidi soovitatav annustamisskeem kõigil patsientidel ühesugune, sõltumata metabolismi mustrist (ensüümide suurenenud või vähenenud aktiivsusega isikud).

Lineaarsus/mittelineaarsus Kiiretel metaboliseerijatel on hüdroksüleerumise näol tegemist küllastuva metabolismirajaga (CYP2D6) ning sellisel juhul ei ole ravimi farmakokineetika lineaarne. Propafenooni farmakokineetika on lineaarne aeglastel metaboliseerijatel.

Inter-/intrasubjektiivne varieeruvus Propafenoonvesinikkloriidi farmakokineetika varieerub erinevail isikuil märkimisväärselt. See on suures osas tingitud esmase maksapassaaži efektist ning kiirete metaboliseerijate mittelineaarsest farmakokineetikast. Kuna ravimi plasmakontsentratsioon varieerub märkimisväärselt, tuleb annuseid tiitrida ettevaatlikult ning pöörata erilist tähelepanu ilmnevatele kliinilistele ja elektrokardiograafilistele toksilisuse tunnustele.

Terapeutilised plasmakontsentratsioonid on vahemikus 100…1500 ng/ml.

Rasedus/imetamine On tõendatud, et propafenoonvesinikkloriid läbib inimesel platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Lootele kandumine: ühel juhul on kirjeldatud propafenoonvesinikkloriidi kontsentratsiooni nabaväädi veres, mis vastas ligikaudu 30%-le ema vere kontsentratsioonist.

Eritumine rinnapiima: ühel juhul on kirjeldatud propafenoonvesinikkloriidi kontsentratsiooni ema rinnapiimas, mis vastas 4…9%-le ema vere kontsentratsioonist.

Eakad patsiendid Propafenooni ekspositsioon normaalse neerufunktsiooniga eakatel patsientidel on väga varieeruv ja ei erinenud oluliselt ekspositsioonist tervetel noortel. Ekspositsioon 5-hüdroksüpropafenoonile oli sarnane, kuid propafenoon glükuroniididele oli kaks korda suurem.

Neerukahjustus Ekspositsioonid propafenoonile ja 5-hüdroksüpropafenoonile olid neerukahjustusega patsientidel samasugused nagu tervetel kontrollrühma patsientidel, küll aga esines glükuroniidmetaboliitide kuhjumine organismis. Propafenoonvesinikkloriidi manustamisel neerukahjustusega patsientidele tuleb olla ettevaatlik.

Maksakahjustus On näidatud, et propafenooni suukaudse manustamise järgselt maksakahjustusega patsientidel suurenes ravimi biosaadavus ja pikenes poolväärtusaeg. Maksakahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada.

Lapsed Pärast intravenoosset ja suukaudset manustamist jäi propafenooni (näiv) kliirens 3 päeva kuni 7,5 aasta vanustel imikutel ja lastel vahemikku 0,13...2,98 l/h/kg, kusjuures puudus selge seos lapse vanusega.

Suukaudselt manustatud propafenooni tasakaaluseisundi annus-normaliseeritud kontsentratsioonid, mis määrati 47 lapsel vanuses 1 päev kuni 10,3 aastat (mediaanväärtusega 2,2 kuud), olid üle 1-aasta vanuste laste seas 45% kõrgemad kui alla 1-aasta vanuste laste seas. Vaatamata suurtele isikutevahelistele erinevustele on ilmne, et propafenooni annuste kohandamisel on kindlam lähtuda EKG monitooringu tulemustest, mitte propafenooni kontsentratsioonist plasmas.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Subkrooniline ja krooniline toksilisus Subkroonilise ja kroonilise toksilisuse uuringutes on näidatud juhuslikke pöörduvaid spermatogeneesi häireid pärast ravimi intravenoosset manustamist ahvidel (annus 2 mg/kg/ööpäevas), küülikutel (annus 0,5 mg/kg/ööpäevas) ja koertel (annus 5 mg/kg/ööpäevas). Seda toimet on täheldatud ka meestel, vt lõik 4.8.

Mutageensus ja kartsinogeensus Propafenooni mutageenseid toimeid on uuritud mitmetes in vivo ja in vitro mutageensuse testides. Olulisi tõendeid mutageensuse kohta ei täheldatud. Hiirte ja rottidega läbi viidud pikaajalistes katsetes ei leitud propafenooni tumorigeenset toimet.

Reproduktsioonitoksilisus Rottidega läbi viidud embrüotoksilisuse katsetes ei täheldatud spermatogeneesi häireid, kuid seda on täheldatud mitmetel teistel loomaliikidel. Üksikjuhtudel on esinenud mööduvat spermatosoidide arvu vähenemist ka meestel. Embrüo-lootetoksilisust täheldati küülikutel ja rottidel, kellel annus 15 mg/kg/ööpäevas ei tekitanud mingeid kõrvaltoimeid. Vastsündinute suremuse suurenemist täheldati emasloomale toksiliste annuste puhul. Pre- ja postnataalse ekspositsiooni võimalikke pikaajalisi toimeid inimesel ei ole uuritud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Glükoosmonohüdraat Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 5% glükoosi lahuses 72 tunni jooksul temperatuuril 25°C. Kui pakendi avamise/preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise/ lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitust klaasist OPC ampull, 2 kontuuriga viaalid, karp.

Pakendi suurus: 10 x 10 ml.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lahuse valmistamiseks tuleb kasutada (5%) glükoosilahust. Võimaliku välja sadenemise tõttu ei sobi infusioonilahuse valmistamiseks füsioloogiline lahus.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

PRO.MED.CS Praha a.s. Telčská 377/1, Michle 140 00 Praha 4 Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBER

771111

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 13.12.2011 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 7.12.2016

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuni 2023