Paclitaxel medac

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Seda ravimit kasutatakse munasarja- või rinnanäärme vähi ravis.

Paclitaxel medac

Paclitaxel medac 6 mg/ml, infusioonilahuse kontsentraat
Paklitakseel
Enne ravimi lugege hoolikalt infolehte.
- Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
- Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
- Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik
isegi kui haigussümptomid on sarnased.
- Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Infolehes antakse ülevaade:
1. Mis ravim on Paclitaxel medac ja milleks seda kasutatakse
2. Mida on vaja teada enne Paclitaxel medac’i kasutamist
3. Kuidas Paclitaxel medac’i kasutada
4. Võimalikud kõrvaltoimed
5. Kuidas Paclitaxel medac’it säilitada
6. Lisainfo

1. MIS RAVIM ON PACLITAXEL MEDAC JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Seda ravimit kasutatakse munasarja- või rinnanäärme vähi ravis. Seda ravimit võidakse kasutada ka
teatud tüüpi kopsuvähi (mitte-väikerakuline kopsuvähk, NSCLC) raviks patsientidel, keda ei saa
ravida kirurgiliselt ja/või kiiritusravi abil.
Paclitaxel medac’it võidakse kasutada ka Kaposi sarkoomi ravis, mis on seotud AIDS’iga (HIV
põhjustatud omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiga) juhul kui muud ravivahendid, näiteks
liposoomsed antratsükliinid ei ole tulemusi andnud.
Paclitaxel medac’i toime põhineb raku jagunemise peatamisel, seda kasutatakse vähirakkude kasvu
takistamiseks.

2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE PACLITAXEL MEDAC’I KASUTAMIST

Ärge kasutage Paclitaxel medac’it
- kui te olete allergiline (ülitundlik) paklitakseeli või Paclitaxel medac mõne koostisosa, eriti
makrogoolglütseroolriitsinoleaadi suhtes
- kui teie vere valgeliblede (neutrofiilid) hulk on liiga väike. Seda mõõdavad tervishoiutöötajad.
- kui te olete rase
- kui te toidate last rinnaga
- kui teil on Kaposi sarkoom ja samaaegsed tõsised kontrollimatud infektsioonid.
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Paclitaxel medac
- Ravimit tohib kasutada ainult vähiravimite kasutamise kogemusega arsti järelevalve all. Enne
ravi Paclitaxel medac’iga tehakse teile ettevalmistavat ravi kortikosteroidide,
antihistamiinikumide ja H2-antagonistidega (vt lõik 3 „Kuidas Paclitaxel medac’it kasutada“).
- Kui Paclitaxel medac’i kasutatakse koos muude vähiravimitega (nt tsisplatiin), tuleb seda anda enne
teisi ravimeid.
- Ülitundlikkust on esinenud <1 % patsientidest (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“). Kui
reaktsioon on tõsine, tuleb ravi viivitamatult lõpetada.
- Ravi ajal tuleb teie verenäitusid sageli jälgida.
- Kui teil tekivad ravi ajal teatud südame probleemid (südame juhtehäire), tuleb teid jälgida kogu
ravi kestel.
- Kui teid ravitakse kombinatsioonis muude vähiravimitega, nagu näiteks doksorubitsiin või
trastuzumab, on südametegevuse jälgimine eriti oluline.
- Kui teil tekib perifeersete närvide kahjustusi (nt lihasjõu vähenemine, vähenenud tundlikkus,
tundetus, torkimine, valu), võib arst kaaluda annuse vähendamist järgnevates ravitsüklites.
- Kui teil on raske maksakahjustus, ei tohi teid Paclitaxel medac’iga ravida.
- Kui teile antakse Paclitaxel medac’it kombinatsioonis kopsu kiiritusraviga, võib teil ilmneda
interstitsiaalne kopsupõletik (kopsu sidekoepõletik).
- Arst peab vältima Paclitaxel medac’i manustamist arterisse, kuna sellisel puhul on loomkatsetes
ilmnenud tõsised koereaktsioonid.
- Kui teil on tugev või pikaajaline kõhulahtisus, pöörduge oma arsti poole.
- Kui teil on Kaposi sarkoom ja tugev limaskestapõletik.
Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid, sest teised ravimid võivad mõjutada Paclitaxel medac toimet.
Paklitakseeli võib kasutada koos tsimetidiiniga (H2-antagonist).
Eriti ettevaatlik tuleb olla kui te võtate paklitakseel-ravi ajal järgmisi ravimeid: erütromütsiin, rifampitsiin
(antibiootikumid), fluoksetiin (antidepressant), gemfibrosiil (lipiididesisaldust alandav ravim),
karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal (epilepsiaravimid), efavirenz, nevirapiin ja saate proteaasi
inhibiitoreid (AIDS-i ravimid).
Kui Paclitaxel medac’it kasutatakse koos tsisplatiiniga, on paklitakseeli soovitatav manustada enne
tsisplatiini.
Kui Paclitaxel medac’it kasutatakse koos doksorubitsiiniga, on paklitakseeli soovitatav manustada pärast
doksorubitsiini.
Paclitaxel medac’i võtmine koos toidu ja joogiga
Paclitaxel medac’i toimet ei mõjuta söök ega jook.
Rasedus ja imetamine
Rasedus
Palun informeerige oma arsti enne ravi alustamist paklitakseeliga, kui te olete rase, arvate, et võite olla
rase või planeerite rasestumist. Nagu kõik tsütotoksilised ravimid, võib paklitakseel raseduse ajal
kasutatuna teie last kahjustada. Seetõttu ei tohi paklitakseeli kasutada raseduse ajal. Paklitakseel-ravi
ajal peate te vältima rasestumist ja teatama rasestumisest kohe raviarstile.
Imetamine
Pole teada, kas paklitakseel eritub rinnapiima. Ärge imetage last ravi ajal Paclitaxel medac’iga. Te
peate imetamise lõpetama kogu Paclitaxel medac’i ravi ajaks. Ärge alustage uuesti rinnaga toitmist enne,
kui arst ütleb, et see on ohutu.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Paclitaxel medac’i mõju autojuhtimisele ei ole uuritud. Paclitaxel medac sisaldab alkoholi
(395 mg/ml), mistõttu ei ole soovitatav juhtida autot ega kasutada masinaid vahetult pärast ravikuuri.
Küsige oma arstilt nõu.
Oluline teave mõningate Paclitaxel medac’i koostisainete suhtes
See ravim sisaldab mahu järgi 50 % etanooli (alkohol), see on kuni 20 g annuse kohta, mis vastab
52 cl õllele või 21 cl veinile.
Alkoholismi all kannatavatele patsientidele võib selline kogus kahjulik olla.
Seda kogust peab arvestama ka riskiklassi kuuluvate patsientide, näiteks maksa- või langetõvehaigete
puhul.
Alkoholi kogus selles ravimis võib muuta teiste ravimite toimet.
Alkoholi kogus selles ravimis võib halvendada teie autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet.
Paclitaxel medac sisaldab makrogoolglütseroolritsinoleaati, mis võib põhjustada allergilisi
reaktsioone.

3. KUIDAS PACLITAXEL MEDAC’IT KASUTADA

Paclitaxel medac’it manustatakse teile arsti järelevalve all, arst saab teile anda ka lisateavet.
Manustamisviis
Paclitaxel medac lahjendatakse eelnevalt. Kasutusvalmis infusioonilahus manustatakse seejärel
veeniinfusioonina tilgutiga veresoonde.
Annustamine
Arst on otsustanud, milline annus ja mitu annust teile anda. Annus sõltub ravitava vähi tüübist ja
raskusest ning teie pikkusest ja kaalust, mille põhjal arst arvutab keha pindala ruutmeetrites (m²).
Lisaks võetakse arvesse teie vereanalüüside tulemusi ja meditsiinilist seisundit.
Vajadusel kohandab arst annust ravi käigus.
Annus antakse teile 3 või 24 tunni kestel. Paclitaxel medac’it manustatakse tavaliselt iga kolme nädala
tagant (Kaposi sarkoomi puhul iga 2 nädala tagant).
Enne iga Paclitaxel medac-ravi võidakse teile teha ka eelnevat ravi eri ravimitega (deksametasoon ja
difeenhüdramiin või kloorfeniramiin ja tsimetidiin või ranitidiin). Selline ettevalmistav ravi on vajalik
raskete allergiliste reaktsioonide vältimiseks (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“).
Kui teil on munasarjakasvaja, tehakse teile täiendavat ravi vähiravimi tsisplatiiniga.
Kui teil on rinnanäärmekasvaja, võidakse seda ravimit kombineerida trastuzumabi või
doksorubitsiiniga, mis on vähiravimid nagu Paclitaxel medac.
Lapsed
Paklitakseeli ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED

Kõrvaltoimed on järgnevas tabelis esinemissageduste kaupa.
Väga sage Rohkem kui 1 inimesel 10-st ravitud patsiendist
Sage Vähem kui ühel 10-st, kuid rohkem kui ühel 100-st ravitud patsiendist
Aeg-ajalt Vähem kui ühel 100-st, kuid rohkem kui ühel 1000-st ravitud patsiendist
Harv Vähem kui ühel 1000-st, kuid rohkem kui ühel 10000-st ravitud patsiendist
Väga harv Vähem kui ühel 10000-st ravitud patsiendist, sh üksikjuhud
Nagu kõik ravimid, võib ka Paclitaxel medac põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Väga sage
- Luuüdi nõrgenenud vereloomefunktsioon (luuüdi supressioon), tugevalt langenud valgete
vereliblede hulk (neutropeenia, leukopeenia), mille tulemusel võivad teil kergemini ilmneda
nakkused, võite täheldada väsimust ja kahvatut nahavärvi, mis võib viidata punaste vereliblede
hulga vähenemisele (aneemia), trombotsüütide hulga vähenemine (trombotsütopeenia), mis võib
põhjustada ebaharilikku veritsemist (näiteks ninaverejooks) või verevalumeid.
- Kerged ülitundlikkusreaktsioonid, nagu nahaõhetus ja lööve.
- Närvikahjustused (peamiselt perifeersetel närvidel), mis võivad avalduda torkimise, tundetuse
ja/või valuna kätes või jalgades.
- Madal vererõhk (te võite tunda peapööritust ja minestada ja hakata higistama).
- Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, limaskestapõletik (mukosiit).
- Juuste väljalangemine (alopeetsia).
- Liigese- ja lihasvalu (artralgia, müalgia).
- Nakkus (peamiselt kuseteede põletikud ja ülemiste hingamisteede nakkused), kirjeldatud on
surmaga lõppenud juhtumeid.
Sage
- Südame rütmimuutused (bradükardia).
- Mööduvad kerged küünte ja naha muutused.
- Süstekoha reaktsioonid (sh paikne turse [ödeem], valu, nahapunetus, induratsioon, vahel
intravenoosse ravimi juhuslik manustamine ümbritsevatesse kudedesse [ekstravasatsioon], mis
võib viia nahaaluse sidekoe põletikuni [tselluliit], sidekoe muutusteni [naha fibroos] ja
rakusurmani [naha nekroos]).
- Maksaensüümide (AST, aluseline fosfataas) aktiivsuse tõus.
Aeg-ajalt
- Eluohtlik veremürgitus (septiline šokk).
- Märkimisväärsed ravi vajavad allergilised reaktsioonid (nt madal vererõhk, valulik nahaalune
turse nahal või limaskestal [angioneurootiline turse], hingeldamine või hingamishäired
[respiratoorne distress], generaliseerunud nõgestõbi, külmavärinad, seljavalu, valu rindkeres,
südamepekslemine [tahhükardia], kõhuvalu, jäsemevalu, higistamine ja kõrgenenud vererõhk).
- Südamelihase kahjustus (kardiomüopaatia) mis võib põhjustada hingamisraskusi või valu
rindkeres, südamerütmi muutused (nt asümptomaatiline ventrikulaarne tahhükardia,
ekstrasüstoliga tahhükardia, atrioventrikulaarne blokaad ja sünkoop), südameatakk.
- Kõrge vererõhk, trombid (tromboos), äge tromboos veresooneseina põletikuga (tromboflebiit).
- Soolesulgus, soole mulgustumine (põhjustavad tavaliselt kõhuvalu), verine väljaheide koos
kõhuvalu või palavikuga, mis võib viidata tõsisele soolepõletikule (isheemiline
jämesoolepõletik), tugev püsiv kõhuvalu, mis kiirgab selja poole ja oksendamine
(kõhunäärmepõletik).
- Bilirubiini taseme tõus (kollatõbi).
Harv
- Kopsupõletik (pneumoonia), kõhukelmepõletik (peritoniit), veremürgitus (sepsis).
- Tugevalt langenud valgete vereliblede hulk koos palavikuga (febriilne neutropeenia).
- Rasked allergilised (anafülaktilised) reaktsioonid.
- Motoorne neuropaatia, mis võib põhjustada nõrkust kätes ja jalgades.
- Õhupuudus (düspnoe), kopsude armistumine ja vedelik kopsudes (pleuraalne efusioon), kopsude
põletik (interstitsiaalne kopsupõletik), kopsukoe põletikuline reaktsioon sidekoe muutuste ja
kõvastumisega (kopsufibroos), kopsuveresoonte ahenemine ja sulgus, mis võib põhjustada
õhupuudust (kopsuarteri emboolia), vähenenud kopsufunktsioon (hingamispuudulikkus).
- Sügelus (kihelus), nahalööve, nahapunetus.
- Nõrkus (asteenia), palavik (püreksia), vedelikukaotus, paistetus vedeliku kogunemise tõttu
kudedes (turse), halb enesetunne.
- Vere kreatiniinisisalduse tõus.
Väga harv
- Pahaloomuline verehaigus (äge müeloidne leukeemia), pahaloomulised muutused vereloomes
(müelodüsplastiline sündroom).
- Eluohtlik allergiline (anafülaktiline) šokk.
- Söögiisu kaotus (anoreksia).
- Segasus.
- Siseorganite närvikahjustus (autonoomne neuropaatia), langetõvehood, krambid, ajukahjustus
(entsefalopaatia), pearinglus, peavalu, liigutuste koordinatsiooni raskused (ataksia).
- Nägemishäired, eriti patsientidel, kes on saanud soovituslikust suuremaid annuseid.
- Kuulmiskahjustus (ototoksilisus), kuulmiskaotus, helin kõrvus (tinnitus), peapööritus (vertigo).
- Südametöö häire (tuntud kui kodade virvendus, supraventrikulaarne tahhükardia).
Kui teil ilmneb südamekloppimine, õhupuudus või valu rindkeres, võtke palun kohe ühendust
oma arstiga.
- Šokk.
- Köha.
- Verehüübed niudesoolt ja tühisoolt (peensoole osad) ühendavas koes, kõhukoopa tagaseinas
(mesenteriaaltromboos), raske püsiv või verine kõhulahtisus koos kõhuvalu ja/või palavikuga,
mis võib viidata tõsisele soolepõletikule (pseudomembranoosne jämesoolepõletik),
söögitorupõletik (ösofagiit), kõhukinnisus, kõhupaistetus (vesikõht), põletikuline soolehaigus
(neutropeeniline jämesoolepõletik).
- Maksakahjustus (maksanekroos, maksa entsefalopaatia) (mõlemal on kirjeldatud surmaga
lõppenud juhtumeid).
- Laialt leviv villiline lööve, mis põhjustab nahal, suus ja suguelundite piirkonnas haavandeid
koos palavikuga (Stevens-Johnsoni sündroom), naha kestendamine koos palavikuga
(epidermaalne nekrolüüs), sümmeetriline punane kõrge lööve, harilikult jäsemetel (multiformne
erüteem), naha ebaloomulik punetus, kestendamine ja paksenemine (eksfoliatiivne dermatiit),
nõgestõbi, küünte või küünealumiku värvimuutused ja küüne irdumine küünealumikust
(onühholüüs). Ravi ajal peate te kaitsma oma käsi ja jalgu liigse päikese eest.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

5. KUIDAS PACLITAXEL MEDAC’IT SÄILITADA

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Paclitaxel medac’it pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil.
Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.

6. LISAINFO

Mida Paclitaxel medac sisaldab
- Toimeaine on paklitakseel. 1 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 6 mg paklitakseeli.
- Abiained on: makrogoolglütseroolriitsinoleaat, veevaba etanool (395 mg/ml), veevaba
sidrunhape.
Kuidas Paclitaxel medac välja näeb ja pakendi sisu
Paclitaxel medac on selge viskoosne värvitust helekollaka värvuseni lahus viaalides.
Viaalis, milles 5 ml lahust sisaldab 30 mg paklitakseeli.
Viaalis, milles 16,7 ml lahust sisaldab 100 mg paklitakseeli.
Viaalis, milles 50 ml lahust sisaldab 300 mg paklitakseeli.
Kõik viaalid on eraldi karbis. Saadaval on ka 10 karbiga pakendid.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
medac
Gesellschaft für klinische Spezialpräparate mbH
Fehlandtstr. 3
20354 Hamburg
Saksamaa
Tootjad
Oncotec Pharma Produktion GmbH
Am Pharmapark
06861 Dessau-Roßlau
Saksamaa
ja
medac
Gesellschaft für klinische Spezialpräparate mbH
Fehlandtstr. 3
20354 Hamburg
Saksamaa
See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste
nimetustega:
Eesti Paclitaxel medac 6 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat
Hispaania Paclitaxel GP-Pharm 6 mg/ml concentrado para solución para perfusión
Läti Paclimedac 6 mg/ml koncentrāts infūziju šķīduma pagatavošanai
Leedu Paclimedac 6 mg/ml koncentratas infuziniam tirpalui
Norra Paclitaxel medac 6 mg/ml konsentrat til infusjonsvæske
Poola Paclimedac 6 mg/ml koncentrat do sporządzania roztworu do infuzji
Portugal Paclitaxel GP-Pharm 6 mg/ml concentrado para solução para perfusão
Saksamaa Taxomedac 6 mg/ml Konzentrat zur Herstellung einer Infusionslösung
Slovaki Vabariik Paclimedac 6 mg/ml infúzny koncentrát
Soome Paclimedac 6 mg/ml infuusiokonsentraatti, liuosta varten
Rootsi Paclitaxel medac, 6 mg/ml koncentrat till infusionsvätska, lösning
Taani Paclimedac, koncentrat til injeksionsvæske 6 mg/ml
Tšehhi Vabariik Paclimedac 6 mg/ml koncentrát pro připravu infuzního roztoku
Ühendkuningriik Paclitaxel medac 6 mg/ml concentrate for solution for infusion
Infoleht on viimati kooskõlastatud veebruaris 2011
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Järgnev informatsioon on mõeldud ainult meditsiinipersonalile või tervishoiutöötajale:
Järgida tuleb kehtivaid riiklikke nõudeid vähiravimite käsitsemiseks.
Käsitsemine: nagu kõiki vähiravimeid, tuleb paklitakseeli käsitseda ettevaatlikult. Lahjendus tuleb
teha aseptilistes tingimustes, väljaõppe saanud personali poolt ja selleks ettenähtud ruumides. Kanda
tuleb vastavaid kaitsekindaid. Hoiduda tuleb kokkupuutest naha ja limaskestadega. Nahale sattumisel
tuleb piirkonda kohe pesta seebi ja veega. Paiksel kokkupuutel on täheldatud torkivat ja põletavat
tunnet ning nahapunetust. Limaskestale sattumisel loputada põhjalikult veega. Sissehingamisel on
tekkinud hingeldus, valu rindkeres, põletustunne kurgus ja iiveldus.
Avamata viaalide hoidmisel külmkapis võib tekkida sade, mis lahustub toatemperatuurini
soojenemisel ilma loksutamiseta või vähesel loksutamisel. Sade ei mõjuta preparaadi kvaliteeti. Kui
lahus jääb häguseks või kui selles lahustumatu sade, tuleb viaal hävitada.
Avatud viaali säilitamine
Mitme nõelatorke ja ravimi võtmise järel püsib viaal 25 °C juures mikrobiaalselt, keemiliselt ja
füüsikaliselt stabiilsena 28 päeva. Muud säilitamise ajad ja tingimused jäävad kasutaja vastutusele.
Kasutada ei tohi Chemo-Dispensing Pin või Spike tüüpi nõelu ja teisi sarnaseid abivahendeid, kuna
need võivad rikkuda korgi, rikkudes sellega steriilsuse.
Infusioonilahuse valmistamine. Enne infusiooni tuleb paklitakseeli aseptilistes tingimustes
lahjendada. Paklitakseel lahjendatakse 0,9 % naatriumkloriidilahuse, 5 % glükoosilahuse, 5 %
glükoosi- ja 0,9 % naatriumkloriidilahuse või 5 % glükoosi-Ringeri lahusega lõppkontsentratsioonini
0,3…1,2 mg/ml.
Säilitamine pärast lahjendamist
Lahjendatud infusioonilahuse keemilist ja füüsikalist stabiilsust on tõendatud temperatuuril 25 °C
72 tunni jooksul.
Mikrobioloogilisest vaatepunktist tuleb lahjendatud lahus kohe ära kasutada. Kui toodet kohe ära ei
kasutata, jäävad säilitamise ajad ja tingimused kasutaja vastutusele.
Lahjendatud lahuseid ei tohi hoida külmkapis.
Pärast lahjendamist võib lahus olla hägune. See on tingitud lahustist ega ole filtratsiooniga
eemaldatav. Paklitakseeli manustamisel tuleb kasutada kuni 0,22 μm pooridega membraanvahefiltrit.
Ravimi manustamisel läbi filtriga infusioonisüsteemi ei ole täheldatud ravimi toime vähenemist.
Paklitakseeli infusiooniga seoses on harva teatatud sademe tekkest, tavaliselt 24-tunnise infusiooni
lõpul. Ehkki sadestumise põhjus ei ole selge, on see tõenäoliselt seotud lahuse üleküllastumisega.
Sadenemise riski vähendamiseks tuleb paklitakseel pärast lahjendamist ära kasutada nii ruttu kui
võimalik ja vältida liigset vibratsiooni ning raputamist. Enne kasutamist tuleb infusioonisüsteem
korralikult läbi pesta. Infusiooni ajal tuleb lahust korduvalt kontrollida ja sademe tekkimisel infusioon
peatada.
Vähendamaks patsiendi kokkupuudet di-(2-etüülheksüül)ftalaadiga (DEHP), mis võib imbuda
PVC-plastikust infusioonikottidest, süsteemidest või teistest meditsiinilistest vahenditest, tuleb
lahjendatud paklitakseeli hoida PVC-vabades pudelites (klaas, polüpropüleen) või plastkottides
(polüpropüleen, polüolefiin) ning manustada läbi polüetüleeniga kaetud infusioonisüsteemi. Lühikeste
plastifitseeritud PVC sisse- ja väljalaskeotsikutega filterseadeldiste (nt Ivex-2) kasutamine ei ole
põhjustanud märkimisväärset DEHP imbumist.
Hävitamine: kõik vahendid, mida kasutatakse infusioonilahuse valmistamiseks, manustamiseks või
mis muul moel paklitakseeliga kokku puutuvad, tuleb hävitada vastavalt vähiravimite käsitsemise
kohta kehtivatele juhistele.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paclitaxel medac 6 mg/ml, infusioonilahuse kontsentraat

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 6 mg paklitakseeli.
Üks 5 ml viaal sisaldab 30 mg paklitakseeli.
Üks 16,7 ml viaal sisaldab 100 mg paklitakseeli.
Üks 50 ml viaal sisaldab 300 mg paklitakseeli.
INN. Paclitaxelum
Abiained:
Makrogoolglütseroolriitsinoleaat 527 mg/ml
Veevaba etanool 395 mg/ml
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat
Paclitaxel medac on selge viskoosne lahus värvusega värvitust helekollakani.

4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Munasarja kartsinoom
Kaugelearenenud või esialgse laparotoomia järgselt residuaalse (> 1 cm) munasarja kartsinoomi
esimese rea kemoteraapia kombinatsioonis tsisplatiiniga.
Metastaatilise munasarja kartsinoomi teise rea kemoteraapia, kui esimese rea ravi
plaatinapreparaatidega ebaõnnestub.
Rinnanäärme kartsinoom
Lümfisõlmedesse metastaseerunud rinnanäärme kartsinoomi adjuvantravi antratsükliin- ja
tsüklofosfamiidravi (AC) järgselt. Adjuvantravi paklitakseeliga käsitletakse kui alternatiivset
pikendust AC-ravile.
Lokaalselt levinud või metastaatilise rinnanäärme kartsinoomi esmane ravi kombinatsioonis
antratsükliiniga patsientidel, kellele antratsükliiniravi sobib või kombinatsioonis trastuzumabiga
patsientidel, kellel on immunohistokeemiliselt kindlaks määratud HER-2 üleekspressioon 3+ tasemel
ja kellele antratsükliiniravi ei sobi (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
Metastaatilise rinnanäärme kartsinoomi monoteraapia patsientidel, kellel standardravi
antratsükliiniga ei ole andnud soovitud tulemusi või kellele see ei sobi.
Kaugelearenenud mitteväikerakk-kopsuvähk
Paklitakseel kombinatsioonis tsisplatiiniga on näidustatud mitteväikerakk-kopsuvähi raviks
patsientidele, kellel kirurgilist ja/või kiiritusravi ei saa teostada.
AIDS-iga seotud Kaposi sarkoom
AIDS-iga seotud kaugelearenenud Kaposi sarkoomi ravi patsientidel, kellel on varem liposomaalne
antratsükliinravi ebaõnnestunud.
Viimati nimetatud näidustusel on ravimi efektiivsuse kohta andmed piiratud, kokkuvõte olulistest
uuringutest on toodud lõigus 5.1.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Kõik patsiendid peavad enne paklitakseeliravi saama ettevalmistavat ravi kortikosteroidide,
antihistamiinide ja H2 antagonistidega, nt:
Ravim Annus Manustamine enne paklitakseeli
deksametasoon 20 mg suukaudselt* või
intravenoosselt
Suukaudsel manustamisel ligikaudu 12 ja
6 tundi varem või intravenoossel
manustamisel 30...60 minutit
difeenhüdramiin** 50 mg intravenoosselt 30...60 minutit
tsimetidiin 300 mg intravenoosselt 30...60 minutit
või
ranitidiin 50 mg intravenoosselt 30...60 minutit

* Kaposi sarkoomi puhul 8...20 mg
** ekvivalentne antihistamiinikum (nt kloorfeniramiin)
Paklitakseeli manustamisel tuleb kasutada ≤ 0,22 mikromeetrit pooridega membraanvahefiltrit (vt
lõik 6.6).
Munasarja kartsinoomi esimese rea ravi
Soovituslik ravikuur on paklitakseel koos tsisplatiiniga, kuigi uurimistööd tehakse ka teiste
raviskeemide osas. Sõltuvalt infusiooni kestusest on soovitatav kasutada kaht paklitakseeli annust:
kolme tunni jooksul intravenoosselt 175 mg/m2 paklitakseeli, seejärel tsisplatiin annuses 75 mg/m2
kolmenädalaste vahedega, või 135 mg/m2 paklitakseeli 24-tunnise infusioonina, seejärel tsisplatiin
annuses 75 mg/m2, kolmenädalaste vahedega ravitsüklite vahel (vt lõik 5.1).
Munasarja kartsinoomi teise rea ravi
Soovitatav annus on 175 mg/m2 paklitakseeli intravenoosselt kolme tunni jooksul, kolmenädalaste
vahedega ravitsüklite vahel.
Rinnanäärme kartsinoomi adjuvantravi
Soovitatav annus on 175 mg/m2 paklitakseeli intravenoosselt kolme tunni jooksul, kolmenädalaste
vahedega 4 ravitsüklina pärast AC-ravi.
Rinnanäärme kartsinoomi esmese rea ravi
Kasutamisel koos doksorubitsiiniga (50 mg/m2) tuleb paklitakseeli manustada 24 tundi pärast
doksorubitsiini. Paklitakseeli soovitatav annus on 220 mg/m2 intravenoosselt kolme tunni jooksul,
kolmenädalaste vahedega ravitsüklite vahel (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Koos trastuzumabiga on
paklitakseeli soovitatav annus 175 mg/m2 intravenoosselt kolme tunni jooksul, kolmenädalaste
vahedega ravitsüklite vahel (vt lõik 5.1). Paklitakseeli infusiooniga võib alustada päev pärast esimest
trastuzumabi annust või vahetult pärast trastuzumabi järgnevaid annuseid, kui trastuzumabi eelmist
annust taluti hästi (lisateavet trastuzumabi annustamise kohta vt trastuzumabi ravimi omaduste
kokkuvõttest).

Rinnanäärme kartsinoomi teise rea ravi
Soovitatav annus on 175 mg/ m2 paklitakseeli intravenoosselt kolme tunni jooksul, kolmenädalaste
vahedega ravitsüklite vahel.
Kaugelearenenud mitteväikerakk- kopsuvähi ravi
Soovitatav annus on 175 mg/m2 paklitakseeli intravenoosselt kolme tunni jooksul ja seejärel 80 mg/m2
tsisplatiini, kolmenädalaste vahedega ravitsüklite vahel.
AIDS-iga seotud Kaposi sarkoomi ravi
Soovitatav annus on 175 mg/m2 paklitakseeli intravenoosselt kolme tunni jooksul kahenädalaste
vahedega.
Järgnevad paklitakseeli annused manustatakse vastavalt patsiendi individuaalsele taluvusele.
Paklitakseeli kuuri ei tohi korrata enne, kui patsiendi neutrofiilide arv on ≥ 1,5 x 109/l (Kaposi
sarkoomi patsientidel ≥ 1 x 109/l) ja patsiendi trombotsüütide arv on ≥ 100 x 109/l (Kaposi sarkoomi
patsientidel ≥ 75 x 109/l). Patsientidel, kellel tekib raske neutropeenia (neutrofiile < 0,5 x 109/l seitse
päeva või kauem) või raske perifeerne neuropaatia, tuleb järgmistes tsüklites vähendada annust 20 %
(Kaposi sarkoomi patsientidel 25 %) (vt lõik 4.4).

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsiendid
Annuse muudatuste soovitamiseks kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidele pole
küllaldaselt andmeid (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Raske maksakahjustusega patsiente ei tohi paklitakseeliga ravida.
Lapsed
Paklitakseeli ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete
puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused
Paklitakseel on vastunäidustatud patsientidel, kellel on raske ülitundlikkus paklitakseeli või ravimi
ükskõik millise abiaine suhtes, eriti makrogoolglütseroolriitsinoleaadi suhtes (vt lõik 4.4).
Paklitakseel on vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal (vt lõik 4.6) ja seda ei tohi kasutada
patsientidel, kelle neutrofiilide arv on < 1,5 x 109/l (Kaposi sarkoomi patsientidel < 1 x 109/l).
Kaposi sarkoomi patsientidel on paklitakseel vastunäidustatud ka samaaegsete raskete kontrollimatute
infektsioonide korral.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Paklitakseeli tohib manustada ainult tsütotoksiliste vähiravimite kasutamise kogemusega arsti
järelevalve all. Raskete ülitundlikkusreaktsioonide võimaluse tõttu peavad saadaval olema vahendid
erakorraliseks raviks.
Enne paklitakseeliravi peab patsient saama ettevalmistavat ravi kortikosteroidide, antihistamiinide ja
H2 antagonistidega (vt lõik 4.2).
Kombinatsioonravi korral tsisplatiiniga tuleb paklitakseeli manustada enne tsisplatiini (vt lõik 4.5).
Rasked ülitundlikkusreaktsioonid, millele on iseloomulikud hingeldus ja ravi vajav hüpotensioon,
angioneurootilist turset või generaliseerunud nõgestõbe on korrektse ettevalmistava ravi korral
esinenud < 1 % patsientidest. Need reaktsioonid toimivad tõenäoliselt histamiini vahendused. Raske
ülitundlikkusreaktsiooni tunnuste ilmnemisel tuleb paklitakseeli infusioon kohe katkestada. Alustada
tuleb sümptomaatilist ravi ja patsiendile ei tohi enam paklitakseeli manustada.

Annust piiravaks toksilisuseks on müelosupressioon, peamiselt neutropeenia. Paklitakseeliravi ajal
tuleb verenäitusid sageli jälgida. patsienti ei tohi ravida enne, kui tema neutrofiilide arv on ≥ 1,5 x
109/l (Kaposi sarkoomi patsientidel ≥ 1 x 109/l) ja trombotsüütide arv on ≥ 100 x 109/l (Kaposi
sarkoomi patsientidel ≥ 75 x 109/l). Kaposi sarkoomi kliinilises uuringus manustati enamikule
patsientidele granulotsüütide kolooniaid stimuleerivat faktorit (G-CSF).
Raskeid südame juhtehäireid on paklitakseeli monoteraapia korral kirjeldatud harva. Kui patsiendil
tekib paklitakseeliravi ajal ilmne südame juhtehäire, tuleb rakendada sobilikku ravi ja pidevalt jälgida
patsiendi südametegevust ülejäänud ravikuuri ajal. Paklitakseeli manustamisel on patsientidel
täheldatud hüpotensiooni, hüpertensiooni ja bradükardia teket, kuid tavaliselt on need juhud olnud
asümptomaatilised ja ravi ei ole osutunud vajalikuks. Soovitatav on sageli jälgida patsiendi elulisi
funktsioone, eriti paklitakseeli infusiooni esimese tunni jooksul. Südame-veresoonkonna raskete
kõrvaltoimete esinemissagedus oli mitteväikerakk-kopsuvähiga patsientide hulgas suurem võrreldes
rinnanäärme- või munasarjavähiga patsientidega. AIDS-iga seotud KS patsientide ravi uuringus esines
vaid üks paklitakseeliga seotud südamepuudulikkuse juht.
Paklitakseeli kasutamisel koos doksorubitsiini või trastuzumabiga metastaatilise rinnanäärmevähi
esialgses ravis tuleb patsiendi südametegevust eriti hoolikalt jälgida. patsiendid, kellel planeeritakse
sellist kombineeritud ravi paklitakseeliga, peavad enne läbima südame seisundi lähteuuringud, sh
haigusloo vaatlus, kliiniline uuring, EKG, ehhokardiogramm ja/või MUGA. Südametegevust tuleb
jälgida kogu raviperioodi aja (nt iga kolme kuu tagant). Jälgimine aitab avastada patsiente, kellel
tekivad südametegevuse häired; raviarst peab vatsakeste töö jälgimissageduse otsustamisel arvestama
antratsükliini kumulatiivset annust (mg/m2). Kui uuring näitab südametegevuse halvenemist, siis isegi
kui see on sümptomiteta, peab raviarst hoolikalt võrdlema ravi jätkamise kliinilist kasutegurit ja
südamekahjustuste, sh pöördumatute, tekke ohtu. Ravi jätkamisel tuleb südametegevust jälgida
sagedamini (nt igas teises ravitsüklis). Lisateavet leiate trastuzumabi või doksorubitsiini ravimi
omaduste kokkuvõttest.
Ehkki perifeerset neuropaatiat esineb sageli, ilmneb tõsiseid sümptomeid harva. Rasketel juhtudel on
soovitatav vähendada kõigi edasiste tsüklite paklitakseeliannust 20 % (Kaposi sarkoomi patsientidel
25 %). Mitteväikerakk-kopsuvähi ja munasarjavähi esmavaliku keemiaravi korral 3-tunnise
paklitakseeli infusiooni näol koos tsisplatiiniga ilmnes rohkem raskeid neurotoksilisuse ilminguid
võrreldes nii paklitakseeli monoteraapia kui ka tsüklofosfamiidi ja järgneva tsisplatiini
kombinatsiooniga.

Maksakahjustusega patsientidel võib esineda suurenenud toksilisuse, eriti III...IV astme
müelosupressiooni risk. Puuduvad tõendid, et paklitakseeli toksilisus suureneks manustamisel 3-
tunnise infusioonina kerge maksafunktsiooni häirega patsientidele. Pikemate infusioonide puhul võib
suurenenud müelosupressiooni täheldada mõõduka kuni raske maksakahjustusega patsientidel.
Patsiente tuleb hoolikalt jälgida, kuna võib areneda väljendunud müelosupressioon (vt lõik 4.2).
Annuse muudatuste soovitamiseks kerge kuni mõõduka maksafunktsioonihäirega patsientidele pole
küllaldaselt andmeid (vt lõik 5.2).
Andmed kaasuva raske kolestaasiga patsientide kohta puuduvad. Raske maksafunktsiooni häirega
patsiente ei tohi paklitakseeliga ravida.
Paclitaxel medac sisaldab 395 mg/ml etanooli, mistõttu tuleks arvesse võtta ka etanooli võimalikku
mõju kesknärvisüsteemile ja mujale.
Hoolikalt tuleb vältida paklitakseeli intra-arteriaalset manustamist, kuna loomkatsetes täheldati intraarteriaalsel
manustamisel raskeid koereaktsioone.
Harva on esinenud pseudomembranoosset koliiti. Pseudomembranoosset koliiti on täheldatud isegi
samaaegselt antibiootikume mittesaanud patsientidel. Selle reaktsiooniga tuleb arvestada
paklitakseeliravi ajal või kohe pärast ravi tekkiva raske või püsiva kõhulahtisuse
diferentsiaaldiagnostikas.
Paklitakseeliravi koos kopsu kiiritusraviga võib, sõltumata nende meetodite kasutamise ajalisest
järjekorrast, kaasa aidata interstitsiaalse kopsupõletiku tekkele.
Kaposi sarkoomi patsientidel esineb rasket mukosiiti harva. Raske reaktsiooni ilmnemisel tuleb
paklitakseeliannust 25 % vähendada.
Ravim sisaldab makrogoolglütseroolriitsinoleaati, mis võib põhjustada raskeid allergilisi reaktsioone.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Eelnev ravi tsimetidiiniga paklitakseeli kliirensit ei mõjuta.
Munasarjavähi esmavaliku ravis paklitakseeliga on paklitakseeli soovitatav manustada enne
tsisplatiini. Kui paklitakseeli manustatakse enne tsisplatiini, vastab ravi ohutusprofiil paklitakseeli
monoteraapiale. Kui paklitakseeli manustati pärast tsisplatiini, ilmnes patsientidel tugevam luuüdi
supressioon ja ligikaudu 20% langus paklitakseeli kliirensis. Andmete põhjal günekoloogilise vähi
ravist tsisplatiiniga võib paklitakseeli ja tsisplatiini kombinatsiooniga ravitavatel patsientidel olla
suurem neerukahjustuse oht.

Doksorubitsiini ja selle aktiivsete metaboliitide kliirens võib paklitakseeli ja doksorubitsiini liiga
väikese vaheajaga manustamisel väheneda, seetõttu tuleb paklitakseeli metastaatilise rinnanäärmevähi
esmavaliku ravis manustada 24 tundi pärast doksorubitsiini (vt lõik 5.2).
Paklitakseeli ainevahetust katalüüsivad osaliselt tsütokroom P450 isoensüümid CYP2C8 ja 3A4 (vt
lõik 5.2). Kliinilised uuringud on näidanud, et CYP2C8 vahendusel toimiv paklitakseeli
metaboliseerimine 6α-hüdroksüpaklitakseeliks on peamine ainevahetusrada inimesel. Praeguste
teadmiste kohaselt puuduvad eeldatavad kliiniliselt olulised vastasmõjud paklitakseeli ja muude
CYP2C8 abil metaboliseeritavate ainete vahel. Samaaegne ketokonasooli, teadaoleva tugev CYP3A4
inhibiitori manustamine ei inhibeeri patsientidel paklitakseeli eliminatsiooni; seega võib mõlemaid
ravimeid manustada samaaegselt, annuseid kohandamata. Täiendavad andmed võimalike paklitakseeli
koostoimete kohta teiste CYP3A4 substraatidega/inhibiitoritega on piiratud. Seetõttu tuleb olla
ettevaatlik paklitakseeli manustamisel samaaegselt teiste ravimitega, mille kohta on teada, et nad
inhibeerivad (nt erütromütsiin, fluoksetiin, gemfibrosiil) või indutseerivad (nt rifampitsiin,
karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, efavirenz, nevirapiin) ensüümi CYP2C8 või 3A4.
Mitut samaaegset ravimit saanud Kaposi sarkoomi patsientidel teostatud uuringutes leiti, et
samaaegselt nelfinaviiri või ritonaviiri manustanud patsientidel oli paklitakseeli süsteemne kliirens
märkimisväärselt madalam, seda ei ilmnenud indinaviiri samaaegse manustamise korral. Koostoimete
kohta teiste proteaasi inhibiitoritega puuduvad küllaldased andmed. Seega tuleb paklitakseeli kasutada
ettevaatusega patsientidel, kes saavad samaaegset ravi proteaasi inhibiitoritega.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
On tõendatud, et paklitakseel on küülikutel embrüotoksiline ja fetotoksiline ning vähendab rottidel
viljakust.
Puuduvad andmed paklitakseeli kasutamise kohta rasedatel naistel. Nagu kõik tsütotoksilised ravimid,
võib paklitakseel kahjustada loodet. Paklitakseel on raseduse ajal vastunäidustatud. Paklitakseeliravi
ajal peavad naised vältima rasestumist ja teatama rasestumisest kohe raviarstile.
Imetamine
Ei ole teada, kas paklitakseel eritub rinnapiima. Paklitakseel on imetamise ajal vastunäidustatud.
Paklitakseeliravi ajaks tuleb rinnaga toitmine katkestada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ei ole tõendatud, et paklitakseel mõjutaks reaktsioonikiirust. Paklitakseel sisaldab aga etanooli (vt
lõigud 4.4 ja 6.1). Ravimi alkoholisisaldus võib halvendada autojuhtimise või masinate käsitsemise
võimet.

4.8 Kõrvaltoimed
Muude andmete puudumisel viitab järgnev kirjeldus andmetele 812 tahkete kasvajatega patsiendiga
tehtud kliinilistest uuringutest paklitakseeli monoteraapiaga.
Et Kaposi sarkoomiga populatsioon on väga spetsiifiline, on 107 patsiendiga tehtud kliinilise uuringu
andmed eraldi selle lõigu lõpus.
Muude andmete puudumisel olid kõrvaltoimete esinemissagedus ja tõsidus munasarjavähi,
rinnanäärmevähi ja mitteväikerakk-kopsuvähi puhul üldiselt sarnased. Ükski ilmnenud toksilisus ei
olnud selgelt vanusega seotud.
Kõige sagedasem kõrvaltoime oli luuüdi pärssimine. Raske neutropeenia (< 0,5 x 109/l) ilmnes 28 %
patsientidel, kuid ei olnud seotud palavikuepisoodidega. Ainult 1% patsientidel kestis raske
neutropeenia ≥ 7 päeva. Trombotsütopeeniat täheldati 11% patsientidel. 3% patsientidel oli madalaim
trombotsüütide hulk vähemalt korra uuringu jooksul < 50 x 109/l. Aneemiat täheldati 64%-l
patsientidest, kuid raske aneemia (Hb < 5 mmol/l) esines vaid 6%-l patsientidest. Aneemia
esinemissagedus ja raskus olid seotud hemoglobiini lähteväärtustega.
Neurotoksilisus, peamiselt perifeerne neuropaatia, oli 3-tunnise 175 mg/m2 infusiooni järel sagedasem
ja raskem (85 % neurotoksilisus, 15 % raske) kui 24-tunnise 135 mg/m2 infusiooni järel (25 %
perifeerne neuropaatia, 3 % raske), kui paklitakseel oli kombineeritud tsisplatiiniga. Raske
neurotoksilisuse esinemissagedus oli mitteväikerakk-kopsuvähi ja munasarjavähiga patsientidel 3-
tunnise paklitakseeli infusiooni ja järgneva tsisplatiini infusiooni järel selgelt suurem. Esimese
ravitsükli ajal võib ilmneda perifeerne neuropaatia ja halveneda paklitakseeli edasise manustamise
ajal. Perifeerse neuropaatia tõttu katkestati paklitakseeliravi vähestel juhtudel. Sensoorsed sümptomid
vähenesid või kadusid mõne kuu jooksul pärast paklitakseeliravi katkestamist. Eelneva ravi järgselt
tekkinud neuropaatia ei ole vastunäidustuseks paklitakseeliravi alustamisel.
Liigesevalu või lihasevalu esines 60% patsientidest ja raske oli see 13% patsientidest.
Tõsised ülitundlikkusreaktsioonid, sh surmaga lõppeda võivad ülitundlikkusreaktsioonid
(sümptomiteks ravi vajav hüpotensioon, angioödeem, bronhe laiendavat ravi vajav hingamishäire või
generaliseerunud nõgestõbi) ilmnesid 2 patsiendil (< 1%patsientidest). 34% patsientidest (17% kõigist
ravitsüklitest) täheldasid kerget ülitundlikkusreaktsiooni. Need kerged reaktsioonid, peamiselt
nahaõhetus ja lööve, ei vajanud ravi ega nõudnud paklitakseeliravi katkestamist.
Manustamiskoha reaktsioonid intravenoossel manustamisel võivad põhjustada paikset turset, valu,
nahapunetust ja induratsiooni. Ekstravasatsiooni tulemusel võib tekkida tselluliit. Kirjeldatud on naha
kestendamist, vahel seoses ekstravasatsiooniga. Esineda võib ka nahavärvi muutusi. On üksikuid
teateid “mäluga” nahareaktsioonidest eelneva ekstravasatsiooni kohal järgmisel paklitakseeli
manustamisel teise süstekohta. Praeguseks ei ole teada spetsiifilist ravi ekstravasatsioonireaktsioonide
puhuks.

Järgnevas tabelis on tugevusest sõltumata ära toodud kõrvaltoimed, mis tekkisid paklitakseeli
ühekordsel manustamisel 3-tunnise infusioonina metastaatiliste protsesside ravi uuringutes
(812 kliinilistes uuringutes ravi saanud patsienti) või registreeriti paklitakseeli turuletulekujärgsel
vaatlusel*.
Kõrvaltoimete esinemist on kirjeldatud allpool, need on rühmitatud järgmiselt: väga sage (> 1/10),
sage (> 1/100, 1/1000, 1/10000, < 1/1000), väga harv
(< 1/10000).
Infektsioonid ja infestatsioonid Väga sage: infektsioon (peamiselt kuseteede ja ülemiste
hingamisteede nakkused), kirjeldatud on surmaga lõppenud
juhtumeid
Aeg-ajalt: septiline šokk
Harv*: kopsupõletik, kõhukelmepõletik, sepsis
Vere ja lümfisüsteemi häired Väga sage: luuüdi supressioon, neutropeenia, aneemia,
trombotsütopeenia, leukopeenia, veritsus
Harv*: febriilne neutropeenia
Väga harv*: äge müeloidne leukeemia, müelodüsplastiline
sündroom
Immuunsüsteemi häired Väga sage: kerged ülitundlikkusreaktsioonid (peamiselt
nahaõhetus ja lööve)
Aeg-ajalt: märkimisväärsed ravi vajavad ülitundlikkusreaktsioonid
(nt hüpotensioon, angioneurootiline turse, respiratoorne distress,
generaliseerunud nõgestõbi, külmavärinad, seljavalu, valu
rindkeres, tahhükardia, kõhuvalu, jäsemevalu, higistamine,
kõrgenenud vererõhk)
Harv*: anafülaktilised reaktsioonid
Väga harv*: anafülaktiline šokk
Ainevahetus- ja toitumishäired Väga harv*: anoreksia
Psühhiaatrilised häired Väga harv*: segasus
Närvisüsteemi häired Väga sage: neurotoksilisus (peamiselt perifeerne neuropaatia)
Harv*: motoorne neuropaatia (vähese sellest tuleneva distaalse
nõrkusega)
Väga harv*: autonoomne neuropaatia (ja selle tulemusel
paralüütiline iileus ja ortostaatiline hüpotensioon), suured
langetõvehood, krambid, entsefalopaatia, pearinglus, peavalu,
ataksia
Silma kahjustused Väga harv*: nägemisnärvi ja/või nägemishäired (sädelev
skotoom), eriti patsientidel, kes on saanud soovituslikust
suuremaid annuseid
Kõrva ja labürindi kahjustused Väga harv*: ototoksilisus, kuulmiskaotus, tinnitus, peapööritus
Südame häired Sage: bradükardia
Aeg-ajalt: kardiomüopaatia, asümptomaatiline ventrikulaarne
tahhükardia, ekstrasüstoliga tahhükardia, atrioventrikulaarne
blokaad ja sünkoop, müokardiinfarkt
Väga harv*: kodade virvendus, supraventrikulaarne tahhükardia
Vaskulaarsed häired Väga sage: hüpotensioon
Aeg-ajalt: kõrgenenud vererõhk, tromboos, tromboflebiit
Väga harv*: šokk
Respiratoorsed, rindkere ja
mediastiinumi häired
Harv*: hingeldus, pleura efusioon, interstitsiaalne kopsupõletik,
kopsufibroos, kopsuemboolia, hingamispuudulikkus
Väga harv*: köha
Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, limaskestapõletik
Aeg-ajalt*: soolesulgus, soole perforatsioon, isheemiline
jämesoolepõletik, kõhunäärmepõletik
Väga harv*: mesenteeriline tromboos, pseudomembranoosne
jämesoolepõletik, söögitorupõletik, kõhukinnisus, vesikõht,
neutropeeniline jämesoolepõletik
Maksa ja sapiteede häired Väga harv maksanekroos, maksa entsefalopaatia (mõlemal on
kirjeldatud surmaga lõppenud juhtumeid)
Naha ja nahaaluskoe
kahjustused
Väga sage: alopeetsia
Sage: mööduvad kerged küünte ja naha muutused
Harv*: kihelus, lööve, nahapunetus
Väga harv*: Stevens-Johnsoni sündroom, epidermaalne
nekrolüüs, multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit,
nõgestõbi, onühholüüs (ravi saavad patsiendid peaksid kaitsma
oma käsi ja jalgu päikese eest)
Lihas-skeleti ja sidekoe
kahjustused
Väga sage: liigesevalu, lihasevalu
Üldised häired ja
manustamiskoha reaktsioonid
Sage: süstekoha reaktsioonid (sh paikne turse, valu, nahapunetus,
induratsioon, ekstravasatsioon, mis võib üksikjuhtudel viia
tselluliidi tekkeni, naha fibroos ja naha nekroos)
Harv*: lihasnõrkus, palavik, vedelikukaotus, turse, vaevused
Uuringud Sage: märkimisväärne AST (SGOT) tõus, aluselise fosfataasi
märkimisväärne tõus
Aeg-ajalt: bilirubiini märkimisväärne tõus
Harv*: vere kreatiniinisisalduse tõus
Rinnanäärmevähiga patsientidel, kes said paklitakseeli adjuvantravina pärast AC-ravi, ilmnesid
neurotoksilisus, allergilised reaktsioonid, liigesevalu/lihasevalu, aneemia, nakkus, palavik,
iiveldus/oksendamine ja kõhulahtisus sagedamini, kui patsientidel, kes said ainult AC-ravi. Nende
kõrvaltoimete esinemissagedus oli kooskõlas eespool kirjeldatud paklitakseeli monoteraapia omaga.

Kombinatsioonravi
Järgnev arutelu põhineb kahel suurel munasarjavähi esmavaliku ravi käsitleval uuringul: (paklitakseel
+ tsisplatiin üle 1050 patsiendiga), kahel III faasi uuringul, millest üks keskendus metastaatilise
rinnavähi esmavaliku ravile kombinatsioonis doksorubitsiiniga (paklitakseel + doksorubitsiin,
267 patsienti) ja teine kombinatsioonravile trastuzumabiga (planeeritud alarühmaanalüüs paklitakseel
+ trastuzumab, 188 patsienti) ning kahel III faasi uuringul, mis keskendusid kaugelearenenud
mitteväikerakk-kopsuvähi ravile: (paklitakseel + tsisplatiin, üle 360 patsiendi) (vt lõik 5.1).
Munasarjavähi esmavaliku kemoterapeutilise ravi korral esines 3-tunnise infusioonina paklitakseeli ja
seejärel tsisplatiini saanud patsientidel sagedamini ja raskemaid neurotoksilisi reaktsioone,
artralgiat/müalgiat ja ülitundlikkusreaktsioone kui patsientidel, keda raviti tsüklofosfamiidi ja seejärel
tsisplatiiniga. Luuüdi supressiooni esines 3-tunnise infusioonina paklitakseeli ja seejärel tsisplatiini
saanud patsientidel tsüklofosfamiidi ja seejärel tsisplatiini saanutega võrreldes seevastu vähem.
Metastaatilise rinnanäärmevähi esmavaliku keemiaravi korral esinesid 24 tundi pärast doksorubitsiini
(50 mg/m2) 3-tunnise infusioonina paklitakseeli (220 mg/m2) saanud patsientidel neutropeenia,
aneemia, perifeerne neuropaatia, artralgia/müalgia, asteenia, palavik ja kõhulahtisus sagedamini ja
raskemas vormis kui standardse FAC-ravi (5-FU 500 mg/m2, doksorubitsiin 50 mg/m2,
tsüklofosfamiid 500 mg/m2) ravi puhul. Iiveldus ja oksendamine paistsid paklitakseeli (220 mg/m2) /
doksorubitsiini (50 mg/m2) kuuri korral standardse FAC-kuuriga võrreldes esinevat harvemini ja
kergemas vormis. Iivelduse ja oksendamise väiksem esinemissagedus ja kergem kulg
paklitakseeli/doksorubitsiini rühmas võivad osaliselt olla seotud kortikosteroidide kasutamisega.
Paklitakseeli manustamisel koos trastuzumabiga metastaatilise rinnanäärmevähi esmavaliku
keemiaravina 3-tunnise infusiooni näol teatati järgmistest juhtudest sagedamini kui paklitakseeli
monoteraapia rühmas (sõltumata seosest paklitakseeli või trastuzumabiga): südamepuudulikkus (8 %
vs 1 %), nakkus (46 % vs 27 %), külmavärinad (42 % vs 4 %), palavik (47 % vs 23 %), köha (42 % vs
22 %), nahalööve (39 % vs 18 %), liigesevalu (37 % vs 21 %), tahhükardia (12 % vs 4 %),
kõhulahtisus (45 % vs 30 %), kõrgenenud vererõhk (11 % vs 3 %), ninaverejooks (18 % vs 4 %), akne
(11 % vs 3 %), herpes simplex (12 % vs 3 %), juhuslik vigastus (13 % vs 3 %), unetus (25 % vs 13 %),
nohu (22 % vs 5 %), sinusiit (21 % vs 7 %) ja süstekoha reaktsioonid(7 % vs 1 %). Mõned neist
esinemissageduste erinevustest võib lugeda seotuks paklitakseeli/trastuzumabi kombinatsioonravi
ravitsüklite suurema arvu ja kestusega võrreldes paklitakseeli monoteraapiaga. Paljusid kõrvaltoimeid
kirjeldati paklitakseeli/trastuzumabi kombinatsioonravi ja paklitakseeli monoteraapia puhul sarnase
sagedusega.
Doksorubitsiini manustamisel koos paklitakseeliga metastaatilise rinnanäärmevähi ravis täheldati
ebanormaalseid südame kokkutõmbeid (≥ 20% võrra vähenenud vasaku vatsakese väljutusfraktsioon)
15% patsientidel, võrreldes 10%-ga standardse FAC-ravi puhul. Südame paispuudulikkust täheldati nii
paklitakseeli/doksorubitsiini kombinatsioonravi kui ka standardse FAC-ravi puhul < 1% patsientide
juures. Trastuzumabi manustamisel koos paklitakseeliga eelnevalt antratsükliinidega ravitud
patsientidel suurendas südametegevuse häirete arvu ja tõsidust võrreldes paklitakseeli monoteraapiaga
(NYHA klass I/II: 10 % vs 0 %; NYHA klass III/IV: 2 % vs 1 %), nähtus on siiski harva seotud
surmajuhtumitega (vt trastuzumabi ravimi omaduste kokkuvõte). Peale nende harvade juhtude allusid
sobivale ravile kõik patsiendid.

Samaaegsel kiiritusravi saavatel patsientidel on kirjeldatud kiirituspneumooniat.
AIDS-iga seotud Kaposi sarkoom
Välja arvatud hematoloogiliste ja hepaatiliste kaebuste osas (vt allpool), oli Kaposi sarkoomi
patsientidel kõrvaltoimete esinemissagedus ja raskusaste 107 patsiendiga kliinilise uuringu põhjal
üldiselt sama, mis teiste tahkete kasvajate tõttu monoteraapiana paklitakseelravi saanutel.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Luuüdi supressiooni teke oli peamine annust limiteeriv tegur. Peamine hematotoksiline efekt on
neutropeenia. Raske neutropeenia (< 0,5 x 109/l) tekkis esmakordsel ravikuuril 20 protsendil
patsientidest. Kogu raviperioodi vältel tekkis raske neutropeenia 39%-l patsientidest. > 7 päeva kestis
neutropeenia 41%-l ning 30...35 päeva 8%-l patsientidest. Kõikidel jälgitud patsientidel lahenes
neutropeenia maksimaalselt 35 päevaga. > 7 päeva kestnud neljanda astme neutropeeniat esines 22%
patsientidest.
Paklitakseelist tingitud neutropeeniline palavik tekkis 14%-l patsientidest ja 1,3%-s ravitsüklitest.
Kolmel juhul (2,8%) lõppes paklitakseeli manustamise käigus tekkinud ravimiga seotud sepsis
surmaga.
Trombotsütopeeniat esines 50%-l patsientidest, rasket vormi (< 50 x 109/l) esines 9%-l. Ainult 14%
patsientidel ilmnes vähemalt korra ravi jooksul trombotsüütide hulga langus < 75 x 109/l.
Paklitakseeliga seotud veritsushäireid esines < 3% patsientidest.
Aneemiat (Hb < 11 g/dl) täheldati 61%-l patsientidest ning rasket aneemiat (Hb < 8 g/dl) 10%-l neist
juhtudest. Erütrotsüütide ülekannet vajas 21% patsientidest.
Maksa ja sapiteede häired: Algselt normaalse maksafunktsiooniga patsientidest (> 50% sai raviks
proteaasi inhibiitoreid) ilmnes 28%-l vere bilirubiinisisalduse tõus, 43%-l aluselise fosfataasi ja 44%-l
AST (SGOT) tõus. Kõikide näitajate osas esines raskeid juhte 1% juhtudest.
4.9 Üleannustamine
Paklitakseeli üleannustamise puhuks teadaolevat vastumürki ei ole. Eeldatavad üleannustamisega
seotud ilmingud on luuüdi supressioon, perifeerne neuropaatia ja limaskestapõletik.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: taimsed alkaloidid ja teised looduslikud ained, taksaanid,ATC-kood: L01CD01
Paklitakseel on uudne antimikrotuubul-aine, mis soodustab mikrotuubulite moodustumist
tubuliindimeeridest ja stabiliseerib mikrotuubuleid, hoides ära depolümerisatsiooni. Stabiliseerimise
tulemusena pärsitakse mikrotuubulite võrgustiku normaalne reorganiseerumine rakkude metafaasis,
mis on vajalik interfaasi toimumiseks ja raku mitootiliseks jagunemiseks. Lisaks tekitab paklitakseel
kogu rakutsükli jooksul häireid mikrotuubulite järjestuses või konfiguratsioonis ning mitu
mikrotuubulite kiirpärga mitoosifaasis.
Paklitakseeli efektiivsust ja ohutust munasarja vähi esmavaliku ravis hinnati kahes suures
randomiseeritud, kontrollitud (vs tsüklofosfamiid 750 mg/m2/tsisplatiin 75 mg/m2) uuringus.
Rühmadevahelises uuringus (B-MS CA 139-209) osales enam kui 650 patsienti, kellel esines IIb-c, III
või IV staadiumi primaarne munasarja vähk. Neile manustati kuni 9 ravikuuri paklitakseeli
(175 mg/m2 3-tunnise infusioonina) ja sellele järgnevalt tsisplatiini (75 mg/m2) või kontrollravimit.
Teises suures uuringus (GOG-111/B-MS CA 139-022) osales üle 400 patsiendi, kellel esines III/IV
staadiumi primaarne munasarjavähk (> 1 cm jääkkasvaja pärast kasvaja staadiumi
määramislaparotoomiat või kaugmetastaasid). Neile manustati maksimaalselt 6 ravikuuri kas
paklitakseeli (135 mg/m2 24 tunni jooksul) ja sellele järgnevalt tsisplatiini (75 mg/m2) või
kontrollravimit. Kuigi paklitakseeli kahte raviskeemi omavahel otseselt ei võrreldud, oli mõlemas
uuringus paklitakseeli koos tsisplatiiniga saanud patsientidel märkimisväärselt parem ravivastus,
pikem progressioonivaba aeg ja pikem elulemus võrreldes standardraviga. Kaugelearenenud
munasarjavähiga patsientidel, kes said 3-tunnise infusiooni paklitakseeli/tsisplatiini, esines tugevam
neurotoksilisus ja liigese-/lihasevalu, kuid nõrgem luuüdi supressioon võrreldes nende patsientidega,
kes said tsüklofosfamiidi/tsisplatiini.
Rinnanäärmevähi adjuvantravis said 3121 lümfisõlmedesse metastaseerunud rinnanäärme vähiga
patsienti, eelnevalt neli kuuri doksorubitsiini ja tsüklofosfamiidi (CALGB 9344, BMS CA 139-233) ja
seejärel adjuvantraviks paklitakseeli või mitte mingit keemiaravi. Keskmine järeluuringu aeg oli
69 kuud. Üldiselt täheldati paklitakseeliravi saanud patsientidel olulist (18 %) vähenemist haiguse
retsidiveerumise osas, võrreldes ainult AC-ravi saanud patsientidega (p = 0,0014), ja olulist suremuse
vähenemist (19%) (p = 0,0044), võrreldes ainult AC-ravi saanud patsientidega. Tagasiulatuv analüüs
näitab positiivset tulemit kõigis patsientide alamrühmades. Hormoonretseptor-negatiivsete/teadmata
iseloomuga kasvajatega patsientidel vähenes haiguse retsidiveerumise risk 28% (95% CI: 0,59...0,86)
võrra. Hormoonretseptor-positiivsete kasvajatega patsientidel vähenes haiguse retsidiveerumise risk
9% (95% CI: 0,78...1,07) võrra. Uuringu skeem ei võimaldanud hinnata AC-ravi mõju pikemalt kui
4 tsüklit. Üksnes selle uuringu põhjal ei saa välistada, et täheldatud toimed võisid olla osaliselt tingitud
keemiaravi kestuse erinevusest kahe raviharu vahel (AC 4 tsüklit; AC + paklitakseel 8 tsüklit).
Adjuvantravi paklitakseeliga tuleb seega kaaluda alternatiivina pikaajalisele AC-ravile
Teises suuremahulises, samasuguse kavaga lümfisõlmedesse metastaseerunud rinnanäärme vähi
adjuvantravi kliinilises uuringus randomiseeriti 3060 patsienti rühmadesse, milles manustati neli kuuri
paklitakseeli suuremas annuses – 225 mg/m2 – pärast AC nelja kuuri (NSABP B-28, BMS CA139-
270), või paklitakseeli ei manustatud. Keskmisel järeluuringu ajal 69. kuul täheldati paklitakseeli
rühma patsientidel oluliselt (17%) väiksemat haiguse retsidiveerumise sagedust kui neil, kes said
ainult AC ravi (p = 0,006). Paklitakseeliraviga kaasnes suremuse vähenemine 7% võrra (95% CI:
0,78...1,12). Kõik alarühmade analüüsid näitasid paklitakseeli rühma paremust. Hormoonretseptorpositiivsete
kasvajatega patsientidel vähenes haiguse retsidiveerumise risk 23% (95% CI: 0,78...1,07)
võrra; hormoonretseptor-negatiivsete kasvajatega patsientidel vähenes haiguse retsidiveerumise risk
10% võrra (95% CI: 0,7...1,11).
Paklitakseeli efektiivsust ja ohutust metastaatilise rinnanäärmevähi esimese valiku ravis hinnati kahes
III faasi randomiseeritud, kontrollitud, avatud registreerimisuuringus
Esimeses uuringus (BMS CA139-278) võrreldi doksorubitsiini boolussüsti (50 mg/m2) ja sellele
24 tunni pärast järgnenud paklitakseeli (220 mg/m2 3-tunnise infusioonina) kombinatsiooni (AT)
standardse FAC-kuuriga (5-FU 500 mg/m2, doksorubitsiin 50 mg/m2, tsüklofosfamiid 500 mg/m2);
mõlemaid manustati iga 3 nädala järel kuni 8 ravitsüklit. Sellesse randomiseeritud uuringusse kaasati
267 metastaatilise rinnanäärmevähiga patsienti, kes ei olnud saanud eelnevalt kemoteraapiat või olid
saanud ainult antratsükliini mittesisaldavat kemoteraapiat adjuvantravina. Tulemused näitasid kasvaja
progressioonivaba aja ja keskmise elulemuse osas märkimisväärset erinevust
paklitakseeli/doksorubitsiini kasuks võrreldes FAC-kuuriga (vastavalt 8,2 vs 6,2 kuud, p=0,029).
Keskmine elulemus oli parem paklitakseel/doksorubitsiin grupis võrreldes FAC-ga (23,0 vs 18,3 kuud,
p=0,004). AT ja FAC ravirühmas said vastavalt 44% ja 48% järelkeemiaravi vastavalt 7% ja 50%
taksaanidega. Üldine ravivastus oli AT-rühmas FAC-ga võrreldes märkimisväärselt parem (68% vs
55%).
Täielik ravivastus ilmnes paklitakseeli/doksorubitsiini rühmas 19%-l patsientidest võrreldes 8%-ga
FAC-rühmas. Pimendatud sõltumatu analüüs kinnitas uuringu tulemusi efektiivsuse osas.
Teises registreerimisuuringus HO648g hinnati paklitakseeli ja trastuzumabi efektiivsust ja ohutust
planeeritud alagrupi analüüsil (metastaatilise rinnanäärmevähiga patsiendid, kes varem olid saanud
antratsükliine). Trastuzumabi efektiivsus kombinatsioonis paklitakseeliga patsientidel ilma eelneva
adjuvantravita antratsükliiniga ei ole tõendatud. Selles uuringus võrreldi trastuzumabi (4 mg/kg
algannus, seejärel 2 mg/kg kord nädalas) ja paklitakseeli (175 mg/m2) 3-tunnist infusiooni iga kolme
nädala järel 188 metastaatilise rinnanäärmevähiga ja immuunohistokeemiliselt kindlaks määratud 2+
või 3+ tasemel HER-2 üleekspressiooniga patsiendil, keda oli eelnevalt ravitud antratsükliinidega.
Paklitakseeli manustati iga kolme nädala järel vähemalt 6 ravikuuri ning trastuzumabi manustati kord
nädalas kuni haiguse progresseerumiseni. Uuringus ilmnes paklitakseeli/trastuzumabi kombinatsiooni
märkimisväärne paremus ainult paklitakseeliga võrreldes järgmiste näitajate osas: aeg haiguse
progresseerumiseni (6,9 vs 3,0 kuud), ravile allumise määr (41% vs 17%), ravile allumise kestus
(10,5 kuud vs 4,5 kuud). Paklitakseeli/trastuzumabi kombinatsiooni kõige olulisem toksilisus avaldus
südametöö häiretena (vt lõik 4.8).
Kahes III faasi uuringus kaugelearenenud mitteväikerakk-kopsuvähiga 367 patsiendile manustati
paklitakseeli (175 mg/m2), millele järgnes tsisplatiin (80 mg/m2). Mõlemad uuringud olid
randomiseeritud; ühes manustati võrdluseks tsisplatiini (100 mg/m2), teises teniposiidi (100 mg/m2)
ning selle järgselt tsisplatiini (80 mg/m2) (võrdlusgrupis 367 patsienti). Mõlema uuringu tulemused
olid sarnased. Paklitakseeli sisaldava raviskeemi grupis ja võrdlusrühmas ei olnud suremuse osas
märkimisväärset erinevust (keskmine elulemus paklitakseeli sisaldava raviskeemi puhul 8,1 ja
9,5 kuud ning võrreldavas ravigrupis 8,6 ja 9,9 kuud). Sarnaselt ei olnud erinevate raviskeemide puhul
olulisi erinevusi progressioonivaba elulemuse osas. Kliinilise ravivastuse määr oli oluliselt parem.
Elukvaliteedi osas esines paklitakseeli sisaldava raviskeemi kasutamisel paremus isutuse ja ilmne
halvemus perifeerse neuropaatia osas (p > 0,008).
AIDS-iga seotud Kaposi sarkoomi ravis uuriti paklitakseeli efektiivsust ja ohutust kaugelearenenud
Kaposi sarkoomiga patsientidel, kes varem olid saanud süsteemset kemoteraapiat. Hinnangu aluseks
oli kasvaja ravile allumine. 107 patsiendist 63 osutusid liposomaalsete antratsükliinide suhtes
resistentseks. See alagrupp loeti efektiivsusuuringu tuumikpopulatsiooniks. Üldine ravivastus (osaline
või täielik paranemine) pärast 15 ravitsüklit oli liposomaalse antratsükliini suhtes resistentsetel
patsientidel 57% (CI 44...70%). Üle 50% ravivastustest ilmnes pärast 3 tsüklit. Liposomaalse
antratsükliini suhtes resistentsete patsientide tulemused olid võrreldavad nendega, kes ei olnud saanud
proteaasi inhibiitorit (55,6%) ja nendega, kes said ühte nendest vähemalt 2 kuud enne ravi
paklitakseeliga (60,9%). Keskmine progressioonivaba aeg oli uuritud populatsioonis 468 päeva (95%
CI 257-NE). Mediaalset elulemust ei arvutatud, kuid madalam 95% piir oli 617 päeva.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Intravenoosse manustamise järgselt langeb paklitakseeli plasmakontsentratsioon kahefaasiliselt.
Paklitakseeli farmakokineetikat uuriti 3- ja 24-tunnise infusioonina manustatud 135 mg/m2 and
175 mg/m2 annustes. Keskmine lõplik poolväärtusaeg oli 3,0…52,7 tundi ja keskmine kogukliirens
11,6…24,0 l/h/m2, kogukliirens vähenes paklitakseeli suuremate plasmakontsentratsioonide juures.
Keskmine tasakaaluoleku jaotusruumala oli 198…688 l/m2, mis näitab ravimi ulatuslikku levimist
ekstravasaalselt ja/või seonduvust kudedega. 3-tunnise infusiooni korral oli suuremate annuste puhul
farmakokineetika mittelineaarne. Annuse suurenemisel 30% 135 mg/m2-lt 175 mg/m2-le suurenes Cmax
75% ja AUC->∞ 81%.
19-le Kaposi sarkoomiga patsiendile manustati 3 tunni vältel intravenoosselt 100 mg/m² paklitakseeli,
selle järgselt oli keskmine Cmax 1530 ng/ml (vahemikus 761...2860 ng/ml) ja keskmine AUC
5619 ng h/ml (vahemikus 2609...9428 ng h/ml). Kliirens oli 20,6 l/h/m² (vahemikus 11...38 l/h/m²) ja
jaotusruumala 291 l/m² (vahemikus 121...638). Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 23,7 tundi
(vahemikus 12...33 tundi).
Patsientide individuaalsed erinevused paklitakseeli süsteemses kontsentratsioonis olid minimaalsed.
Paklitakseeli akumuleerumist ei ole täheldatud ka mitme ravikuuri korral.
In vitro uuringute andmetel seondub 89…98% ravimist plasmavalkudega. Tsimetidiini, ranitidiini,
deksametasooni või difeenhüdramiini manustamine ei mõjuta paklitakseeli seondumist valkudega.
Paklitakseeli ainevahetus inimorganismis ei ole täiesti selge. Muutumatuna eritub uriiniga keskmiselt
1,3…12,6% annusest, mis viitab ulatuslikule mitte-renaalsele kliirensile. Metabolism maksas ja
biliaarne kliirens on ilmselt peamised ravimi elimineerimismehhanismid. Paklitakseel metaboliseerub
ilmselt peamiselt tsütokroom P450 ensüümide vahendusel. Radioaktiivselt märgistatud paklitakseeli
manustamisel eritus 26%, 2% ja 6% radioaktiivsusest väljaheitega vastavalt 6α-hüdroksüpaklitakseeli,
3’-p-hüdroksüpaklitakseeli ja 6α-3’-p dihüdroksüpaklitakseelina. Nende hüdroksüülitud metaboliitide
teket katalüüsivad vastavalt CYP2C8, -3A4 ning -2C8 ja 3A4. Neeru- või maksafunktsiooni häire
mõju paklitakseeli elimineerumisele 3-tunnise infusiooni järgselt ei ole uuritud. Ühe hemodialüüsi
saava patsiendi farmakokineetilised parameetrid olid pärast paklitakseeli 3-tunnist infusiooni annuses
135 mg/m2 sarnased dialüüsi mitte saavate patsientidega.
Kliinilistes uuringutes, kus paklitakseeli ja doksorubitsiini manustati samaaegselt, pikenesid
doksorubitsiini ja tema metaboliitide jaotumine ja eliminatsioon. Doksorubitsiini üldine
plasmakontsentratsioon oli paklitakseeli vahetult järgneval manustamisel 30% kõrgem võrreldes 24-
tunnise manustamisintervalliga ravimite vahel.
Enne paklitakseeli kasutamist kombinatsioonis teiste ravimitega tuleb lugeda tsisplatiini,
doksorubitsiini või trastuzumabi ravimi omaduste kokkuvõtet.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Paklitakseel kantserogeensust ei ole uuritud. Arvestades tema farmakodünaamilist toimemehhanismi,
on paklitakseel potentsiaalselt kantserogeenne ja genotoksiline aine. Imetajatega läbi viidud in vitro ja
in vivo uuringutes on paklitakseel osutunud mutageenseks.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Makrogoolglütseroolriitsinoleaat
Veevaba etanool
Veevaba sidrunhape
6.2 Sobimatus
Polüetoksüülitud kastoorõli võib uhtuda polüvinüülkloriidist (PVC) plastikpakenditest di-(2-
etüülheksüül)ftalaati (DEHP) kogustes, mis suurenevad aja ja kontsentratsiooni tõusuga. Seetõttu tuleb
lahuse ettevalmistamisel, säilitamisel ja lahjendatud paklitakseeli manustamisel vältida PVC-d
sisaldavaid materjale.
6.3 Kõlblikkusaeg
Viaal enne avamist
3 aastat
Pärast avamist
Mikrobioloogilisi, keemilisi ja füüsikalisi mõjusid arvestades võib toodet säilitada temperatuuril 25 °C
kuni 28 päeva. Muud avatud pakendi säilitamise ajad ja tingimused jäävad kasutaja vastutusele.
Pärast lahjendamist
Lahjendatud infusioonilahuse keemilist ja füüsikalist stabiilsust on tõendatud temperatuuril 25 °C
72 tunni jooksul.
Lahjendatud lahuseid ei tohi hoida külmkapis (vt lõik 6.6).
Mikrobioloogilisest vaatepunktist tuleb lahjendatud lahus kohe ära kasutada.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
I tüüpi klaasist viaalid (PTFE-kattega bromobutüülkummist korgiga).
Üks 5 ml viaal sisaldab 30 mg paklitakseeli.
Üks 16,7 ml viaal sisaldab 100 mg paklitakseeli.
Üks 50 ml viaal sisaldab 300 mg paklitakseeli.
Kõik viaalid on eraldi karbis. Saadaval on ka 10 karbiga pakendid.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Järgida tuleb kehtivaid riiklikke nõudeid keemiaraviainete käsitlemiseks.
Käsitsemine
Nagu kõiki keemiaravimeid, tuleb paklitakseeli käsitseda ettevaatlikult. Lahjendus tuleb teha
aseptilistes tingimustes, väljaõppe saanud personali poolt ja selleks ettenähtud ruumides. Kanda tuleb
vastavaid kaitsekindaid. Hoiduda tuleb kokkupuutest naha ja limaskestaga. Nahale sattumisel tuleb
piirkonda kohe pesta seebi ja veega. Paiksel kokkupuutel on täheldatud torkivat ja põletavat tunnet
ning nahapunetust. Limaskestale sattumisel loputada põhjalikult veega. Sissehingamisel on tekkinud
hingeldus, valu rindkeres, põletustunne kurgus ja iiveldus.
Avamata viaalide hoidmisel külmkapis võib tekkida sade, mis lahustub toatemperatuurini
soojenemisel ilma loksutamiseta või vähesel loksutamisel. Sade ei mõjuta preparaadi kvaliteeti. Kui
lahus jääb häguseks või kui selles lahustumatu sade, tuleb viaal hävitada.
Mitme nõelatorke ja ravimi võtmise järel püsib viaal 25 °C juures mikrobiaalselt, keemiliselt ja
füüsikaliselt stabiilsena 28 päeva. Muud säilitamise ajad ja tingimused jäävad kasutaja vastutusele.
Kasutada ei tohi Chemo-Dispensing Pin’i või Spike’i tüüpi nõelu ja teisi sarnaseid abivahendeid, kuna
need võivad rikkuda korgi, rikkudes sellega steriilsuse.
Infusioonilahuse valmistamine
Enne infusiooni tuleb paklitakseeli aseptilistes tingimustes lahjendada. Paklitakseel lahjendatakse
0,9% naatriumkloriidilahuse, 5% glükoosilahuse, 5% glükoosi- ja 0,9% naatriumkloriidilahuse või 5%
glükoosi-Ringeri lahusega lõppkontsentratsioonini 0,3…1,2 mg/ml.
Lahjendatud lahus püsib temperatuuril 25 °C keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsena 72 tunni jooksul .
Mikrobioloogilisest vaatepunktist tuleb toode kohe ära kasutada. Kui toodet kohe ära ei kasutata,
jäävad säilitamise ajad ja tingimused kasutaja vastutusele.
Pärast lahjendamist võib lahus olla hägune. See on tingitud lahustist ega ole filtratsiooniga
eemaldatav. Paklitakseeli manustamisel tuleb kasutada kuni 0,22 mikromeetri pooridega
membraanvahefiltrit. Ravimi manustamisel läbi filtriga infusioonisüsteemi ei ole täheldatud ravimi
toime vähenemist.
Paklitakseeli infusiooniga seoses on harva teatatud sademe tekkest, tavaliselt 24-tunnise infusiooni
lõpul. Ehkki sadestumise põhjus ei ole selge, on see tõenäoliselt seotud lahuse üleküllastumisega.
Sadenemise riski vähendamiseks tuleb paklitakseel pärast lahjendamist ära kasutada nii ruttu kui
võimalik ja vältida liigset vibratsiooni ning raputamist Enne kasutamist tuleb infusioonisüsteem
korralikult läbi pesta. Infusiooni ajal tuleb lahust korduvalt kontrollida ja sademe tekkimisel infusioon
peatada.
Vähendamaks patsiendi kokkupuudet di-(2-etüülheksüül)ftalaadiga (DEHP), mis võib lekkida PVCplastikust
infusioonikottidest, süsteemidest või teistest meditsiinilistest vahenditest, tuleb lahjendatud
paklitakseeli hoida PVC-vabades pudelites (klaas, polüpropüleen) või plastkottides (polüpropüleen,
polüolefiin) ning manustada läbi polüetüleeniga kaetud infusioonisüsteemi. Lühikeste plastifitseeritud
PVC sisse- ja väljalaskeotsikutega filterseadeldiste (nt IVEX-2) kasutamine ei ole põhjustanud
märkimisväärset DEHP leket.
Hävitamine
Kõik vahendid, mida kasutatakse infusioonilahuse valmistamiseks, manustamiseks või muul moel
paklitakseeliga kokku puutuvad, tuleb hävitada vastavalt tsütotoksiliste ainete käsitsemise kohta
kehtivatele juhistele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

medac Gesellschaft für klinische Spezialpräparate mbH
Fehlandtstraße 3
20354 Hamburg
Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

553607

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

24.08.2007/28.02.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2011