Paroxetine aurobindo 20mg - õhukese polümeerikattega tablett (20mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paroxetine Aurobindo 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Paroxetine Aurobindo 30 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (paroksetiinvesinikkloriidhemihüdraadina).

Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos 9,5 mg ühes õhukese polümeerikattega tabletis.

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 30 mg paroksetiini (paroksetiinvesinikkloriidhemihüdraadina).

Teadaolevat toimet omav abiaine: veevaba laktoos 14,25 mg ühes õhukese polümeerikattega tabletis.

INN. Paroxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

20 mg:

Valged kapslikujulised kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele küljele on pressitud ‘56’ ja teisele küljele ‘C’ koos sügava poolitusjoonega.

Õhukese polümeerikattega tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

30 mg:

Sinised kapslikujulised kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele küljele on pressitud ‘F’ ja teisele küljele ‘12’.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Depressioon.

Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia.

Generaliseerunud ärevushäire.

Posttraumaatiline stressihäire.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis

Paroksetiini on soovitatav manustada üks kord ööpäevas hommikuti söögi ajal.

Õhukese polümeerikattega tablett tuleb alla neelata ja seda ei tohi katki närida.

Annustamine

Depressioon

Soovituslik annus on 20 mg ööpäevas. Patsientide paranemine algab üldjuhul nädala pärast, kuid see võib hakata ilmnema alles alates teisest ravinädalast.

Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb 3...4 nädala möödumisel ravi algusest ja edaspidi vastavalt vajadusele annus uuesti läbi vaadata ja seda vajaduse korral muuta. Mõnel patsiendil, kellel ei teki annusega 20 mg piisavat ravivastust, võib annust järk-järgult suurendada olenevalt patsiendi ravivastusest 10 mg sammudena maksimaalselt 50 mg-ni ööpäevas.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisava aja jooksul (vähemalt 6 kuud), et tagada nende sümptomite täielik kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Soovituslik annus on 40 mg ööpäevas. Patsientide algannus on 20 mg ööpäevas ning seda annust võib 10 mg kaupa järk-järgult suurendada kuni soovitusliku annuseni. Kui mõne nädala pärast ei ole soovitusliku annusega piisavat ravivastust tekkinud, on mõnel patsiendil kasulik suurendada annust järk-järgult maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Obsessiiv-kompulsiivse häirega patsiente tuleb ravida piisava aja jooksul, et tagada nende sümptomite täielik kadumine. Sellele võib kuluda mitu kuud või kauemgi (vt lõik 5.1).

Paanikahäire

Soovituslik annus on 40 mg ööpäevas. Patsientide algannus on 10 mg ööpäevas ning seda annust võib 10 mg kaupa olenevalt patsiendi ravivastusest järk-järgult suurendada kuni soovitusliku annuseni. Selle häire ravi algul võivad paanikasümptomid teatavasti süveneda ning selle ohu minimeerimiseks on soovitatav kasutada väikest algannust. Kui mõne nädala pärast ei ole soovitusliku annusega piisavat ravivastust tekkinud, on mõnel patsiendil kasulik suurendada annust järk-järgult maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Paanikahäirega patsiente tuleb ravida piisava aja jooksul, et tagada nende sümptomite täielik kadumine. Sellele võib kuluda mitu kuud või kauemgi (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia

Soovituslik annus on 20 mg ööpäevas. Kui mõne nädala pärast ei ole soovitusliku annusega piisavat ravivastust tekkinud, on mõnel patsiendil kasulik suurendada annust järk-järgult 10 mg kaupa maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalisel kasutamisel on vajalik regulaarne kontroll (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire

Soovituslik annus on 20 mg ööpäevas. Kui mõne nädala pärast ei ole soovitusliku annusega piisavat ravivastust tekkinud, on mõnel patsiendil kasulik suurendada annust järk-järgult 10 mg kaupa maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalisel kasutamisel on vajalik regulaarne kontroll(vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire

Soovituslik annus on 20 mg ööpäevas. Kui mõne nädala pärast ei ole soovitusliku annusega piisavat ravivastust tekkinud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajalisel kasutamisel on vajalik regulaarne kontroll (vt lõik 5.1).

Paroksetiini kasutamise katkestamisel tekkivad ärajätusümptomid

Järsult katkestamist tuleb vältida (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes vähendati päevaannust järk- järgult 10 mg võrra nädalas. Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda varem määratud annusega jätkamist. Arst võib seejärel annust vähendada pikema aja jooksul.

Erigrupid

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel on paroksetiini plasmakontsentratsioonid suuremad, kuid kontsentratsioonide vahemik kattub noorematel uuringus osalejatel täheldatud vahemikuga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanutel kasutatava algannusega. Annust võib suurendada, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Lapsed

Lapsed ja noorukid (7...17-aastased)

Laste ja noorukite raviks ei tohi paroksetiini kasutada, sest kontrollitud kliiniliste uuringute tulemusena on leitud, et paroksetiini kasutamisel suureneb suitsidaalse käitumise ja vaenulikkuse tekkimise oht. Peale selle ei ole ravimi efektiivsust neis uuringutes piisavalt tõestatud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alla 7-aastased lapsed

Paroksetiini kasutamist alla 7-aastastel lastel ei ole uuritud. Paroksetiini ei tohi neil patsientidel kasutada, kuna ravimi ohutust ja efektiivsust selles vanuserühmas ei ole kindlaks määratud.

Neeru/maksakahjustusega patsiendid

Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) või maksakahjustuse korral paroksetiini kontsentratsioon vereplasmas suureneb. Seepärast peab kasutama võimalikult väiksemat terapeutilist annust.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus paroksetiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

-Paroksetiin on vastunäidustatud kasutamiseks koos monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega. Linesoliidi (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI) võib erandjuhtudel koos paroksetiiniga manustada, kui on olemas võimalused patsiendi hoolikaks jälgimiseks serotoniini sündroomi sümptomite suhtes ja vererõhu jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Ravi paroksetiiniga võib alustada:

-kahe nädala möödumisel ravi lõpetamisest pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga või

-vähemalt 24 tunni möödumisel ravi lõpetamisest pöörduva toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga (nt moklobemiid, linesoliid, metüültioniinkloriid [metüleensinine; operatsioonieelne värvaine, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor]) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Ravi katkestamisest paroksetiiniga kuni ravi alustamiseni monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga peab kuluma vähemalt üks nädal.

-Paroksetiini ei tohi kasutada koos tioridasiiniga, sest paroksetiin võib nagu teisedki maksa ensüümi CYP450 2D6 inhibeerivad ravimid tioridasiini taset vereplasmas tõsta (vt lõik 4.5). Tioridasiini manustamine ainsa ravimina võib pikendada QTc intervalli ja põhjustada seoses sellega tõsist ventrikulaarset arütmiat, näiteks torsade de pointes, ja äkksurma.

-Paroksetiini ei tohi kasutada koos pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lapsed

Paroxetine Aurobindo’t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aasta vanuste noorukite raviks. Laste ja noorukitega läbiviidud kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitud patsientidel sagedamini kui platseeboga ravitud patsientidel enesetapuga seotud käitumist (enesetapukatseid ja - mõtteid) ja vaenulikkust (valdavalt agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui hoolimata sellest otsustatakse kliinilise vajaduse tõttu patsienti ravida, tuleb patsienti hoolikalt jälgida enesetapuga seotud sümptomite suhtes. Peale selle puuduvad pikaajalised andmed ravimi ohutuse kohta laste ja noorukite kasvu, küpsemise ja kognitiiv-käitumusliku arengu suhtes.

Monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Ravi paroksetiiniga võib ettevaatlikult alustada kahe nädala möödumisel ravi lõpetamisest pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga või 24 tunni möödumisel ravi lõpetamisest pöörduva toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoriga. Paroksetiini annust tuleb suurendada ettevaatlikult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo- kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).

Ravimikuuriga peaks kaasnema põhjalik patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuste muutuste järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida terviseseisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke) suhtes ja suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise suhtes ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus

Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkimisega, millele on iseloomulik sisemine rahutus ja psühhomotoorne erutus, näiteks võimetus rahulikult istuda või seista, mida tavaliselt seostatakse subjektiivse distressiga. Seda võib kõige tõenäolisemalt esineda esimestel ravinädalatel. Kui patsiendil tekivad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom

Seoses paroksetiini kasutamisega võib harva tekkida serotoniini sündroom või maliigsele neuroleptilisele sündroomile sarnanevad nähud, eriti selle manustamisel koos teiste serotoninergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb nende nähtude tekkimisel (millele on iseloomulik selliste sümptomite koosesinemine nagu hüpertermia, jäikus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire kõikumisega, muutused psüühilises seisundis, sealhulgas segasus, ärrituvus, äärmine agiteeritus, mis progresseerub deliiriumiks või koomaks) ravi paroksetiiniga katkestada. Serotoninergilise sündroomi tekkimise ohu tõttu ei tohi paroksetiini kasutada koos serotoniini prekursoritega (näiteks L-trüptofaan, oksitriptaan) (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania

Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb olla paroksetiini kasutamisel ettevaatlik patsientide ravimisel, kellel on esinenud maniat. Kui patsiendil algab maniakaalne episood, tuleb ravi paroksetiiniga katkestada.

Neeru-/maksakahjustus

Raske neerukahjustusega või maksakahjustusega patsientide ravimisel on soovitatav olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).

Diabeet

Diabeediga patsientidel võib ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga (SSRI) mõjutada glükeemilist kontrolli. Võib osutuda vajalikuks kohandada insuliini ja/või suukaudse hüpoglükeemilise

ravimi annust. Lisaks on uuringud näidanud, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamisel võib tõusta vere glükoositase (vt lõik 4.5).

Epilepsia

Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb olla paroksetiini kasutamisel ettevaatlik epilepsiaga patsientide ravimisel.

Krambihood

Krambihooge esineb üldjuhul vähem kui 0,1%-l paroksetiiniga ravitud patsientidest. Krambihoogude tekkimisel tuleb patsiendil ravimi kasutamine katkestada.

Elekter-krampravi

Paroksetiini manustamise kohta samaaegselt elekter-krampraviga on vähe kliinilisi kogemusi.

Glaukoom

Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ja seda tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on suletudnurga glaukoom või varem glaukoomi esinenud.

Südamehaigused

Südamehaigusega patsientide puhul tuleb järgida tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia

Harva on esinenud hüponatreemiat, valdavalt eakatel patsientidel. Patsientide ravimisel, kellel on hüponatreemia tekkimise oht, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu, peab olema ettevaatlik. Paroksetiini kasutamise katkestamisel hüponatreemia tavaliselt kaob.

Veritsemine

SSRI-de kasutamisel on esinenud kutaanseid veritsemishäireid, näiteks ekhümoose ja purpurat. On esinenud ka muid veritsemisi, näiteks seedetrakti verejookse. See oht võib olla suurem eakatel patsientidel.

Ettevaatlik peab olema patsientide ravimisel, kes kasutavad SSRI-sid samaaegselt suukaudsete antikoagulantidega, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimitega või muude ravimitega, mis võivad suurendada veritsemisohtu (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, COX-2 inhibiitorid), samuti patsientide puhul, kellel on esinenud veritsemishäireid või seisundeid, mis võivad veritsemist soodustada.

Koostoime tamoksifeeniga

CYP2D6 tugev inhibiitor paroksetiin võib põhjustada tamoksifeeni ühe kõige olulisema aktiivse metaboliidi, endoksifeeni, kontsentratsiooni vähenemist. Seega tuleb paroksetiini kasutamist tamoksifeenravi ajal võimalusel vältida (vt lõik 4.5).

Paroksetiinravi lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid

Ärajätusümptomeid tekib ravi lõpetamisel sageli, eriti kui ravi katkestatakse järsult (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkis ravi katkestamisel kõrvalnähte 30%-l paroksetiiniga ravitud patsientidest, võrreldes 20%-ga platseeboga ravitud patsientidest. Ärajätusümptomite tekkimine ei tähenda, et ravim tekitaks sõltuvust.

Ätajätusümptomite tekkimise oht võib sõltuda mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest ja annusest ja annuse vähendamise kiirusest.

Pärast ravi katkestamist paroksetiiniga on esinenud pearinglust, sensoorseid häireid (sealhulgas paresteesia, elektrilöögitunne ja tinnitus), unehäireid (sealhulgas intensiivsed unenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, diarröad, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on tavaliselt kerged kuni mõõdukad, kuid

mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Sellised sümptomid tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi katkestamist, kuid neid sümptomeid on väga harva esinenud ka patsientidel, kes on kogemata annuse vahele jätnud. Need sümptomid kaovad üldjuhul iseenesest 2 nädala jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad need ka kauem püsida (2...3 kuud või rohkem). Seepärast on soovitatav katkestada ravi paroksetiiniga järk-järgult, mitme nädala või mitme kuu vältel, nagu patsiendile on sobivam (vt lõik 4.2 "Paroksetiini kasutamise lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid").

Paroxetine Aurobindo sisaldab vähesel hulgal laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoninergilised ravimid

Nagu teistegi SSRI-de puhul, võib manustamisel koos serotoninergiliste ravimitega tekkida 5-HT-ga seotud toimeid (serotoniini sündroom: vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui serotoninergilisi ravimeid (nagu näiteks L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAOI-de samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pravastatiin

Uuringutes on täheldatud paroksetiini ja pravastatiini vahelist koostoimet; paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamisel võib tõusta vere glükoositase. Diabeediga patsientidel, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini, võib olla vajadus kohandada suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annust (vt lõik 4.4).

Pimosiid

Pimosiidi madala üksikannuse (2 mg) ja 60 mg paroksetiini koosmanustamise uuringus on täheldatud pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi ja paroksetiini samaaegne kasutamine on vastunäidustatud pimosiidi kitsa terapeutilise indeksi ja selle teadaoleva QT-intervalli pikendava toime tõttu (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid

Paroksetiini metabolismi ja farmakokineetikat võib mõjutada ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerimine või inhibeerimine.

Kui paroksetiini kavatsetakse manustada koos ravimit metaboliseeriva ensüümi teadaoleva inhibiitoriga, tuleb kaaluda paroksetiini kasutamist annusevahemiku väiksemate annustega. Ravimi manustamisel samaaegselt ravimit metaboliseeriva ensüümi teadaoleva indutseerijaga (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või fosamprenaviiriga/ritonaviiriga algannuse kohandamist vajalikuks ei peeta. Paroksetiini annuse kohandamisel (kas pärast ensüümi indutseeriva aine kasutamise alustamist või lõpetamist) tuleb juhinduda kliinilisest toimest (taluvusest ja efektiivsusest).

Fosamprenaviir/ritonaviir

Fosamprenaviiri/ritonaviiri 700/100 mg manustamisel kaks korda ööpäevas koos paroksetiini 20 mg-ga ööpäevas tervetele vabatahtlikele 10 päeva jooksul vähenesid paroksetiini tasemed vereplasmas märkimisväärselt – ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri tasemed vereplasmas ravimi samaaegsel manustamisel paroksetiiniga sarnanesid teistes uuringutes esinenud võrdlusväärtustega, mis näitas, et paroksetiin ei mõjutanud oluliselt fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismi. Paroksetiini ja fosamprenaviiri/ritonaviiri pikaajalise samaaegse manustamise kohta kauem kui 10 päeva jooksul andmed puuduvad.

Protsüklidiin

Paroksetiini igapäevasel kasutamisel tõusevad oluliselt protsüklidiini tasemed vereplasmas. Antikolinergiliste toimete tekkimisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Krambivastased ravimid

Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Samaaegse manustamise mõju ravimi farmakokineetilisele või farmakodünaamilisele profiilile epilepsiahaigetel ei ole täheldatud.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime

Nagu teisedki antidepressandid, sealhulgas teised SSRI-d, inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 inhibeerimine võib tõsta selle ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni vereplasmas. Nende hulka kuuluvad teatavad tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinidest neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatavad Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ja metoprolool. Paroksetiini ei ole soovitatav kasutada koos metoprolooliga selle kasutamisel südamepuudulikkuse korral, kuna metoproloolil on selle näidustuse puhul kitsas terapeutiline indeks.

Kirjanduses on kirjeldatud farmakokineetilisi koostoimeid CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vahel, mille tulemusena tekib ühe kõige aktiivsema tamoksifeeni vormi, s.o endoksifeeni plasmakontsentratsiooni 65…75 %-line vähenemine. Mõnes uuringus on kirjeldatud tamoksifeeni väiksemat efektiivsust samaaegsel kasutamisel koos mõne SSRI-ga. Kuna tamoksifeeni madalamat efektiivsust ei ole võimalik välistada, tuleb võimalusel alati vältida samaaegset manustamist koos tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sh paroksetiin) (vt lõik 4.4).

Alkohol

Nagu teistegi psühhotroopsete ravimite puhul, on patsientidel soovitatav hoiduda paroksetiini kasutamise ajal alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid

Paroksetiinil võib tekkida koostoime suukaudsete antikoagulantidega. Paroksetiini samaaegne kasutamine suukaudsete antikoagulantidega võib tugevdada hüübimisvastast toimet ja suurendada verejooksuohtu. Seepärast peab olema ettevaatlik paroksetiini kasutamisel patsientidel, keda ravitakse suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ained

Paroksetiinil võib tekkida farmakodünaamiline koostoime mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ja atsetüülsalitsüülhappega. Paroksetiini samaaegne kasutamine mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ja atsetüülsalitsüülhappega võib suurendada verejooksu ohtu (vt lõik 4.4).

Ettevaatlik peab olema patsientide ravimisel, kes kasutavad SSRI-sid samaaegselt suukaudsete antikoagulantidega, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimitega või muude ravimitega, mis võivad suurendada veritsemisohtu (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, COX-2 inhibiitorid), samuti patsientide puhul, kellel on esinenud veritsemishäireid või seisundeid, mis võivad veritsemist soodustada.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Loomkatsetes on näidatud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). In vitro andmed inimese materjaliga viitavad mõningale toimele sperma kvaliteedile, kuid mõned SSRI-de (sh paroksetiin) kohta käivad juhupõhised raportid inimestelt on näidanud, et selline toime spermale on pöörduv. Toimet inimese fertiilsusele ei ole seni veel täheldatud.

Rasedus

Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarengute, eriti südamekahjustuste (nt südame vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski võimalikku suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimesel trimestril. Selle tekkemehhanism ei ole teada. Andmed näitavad, et

paroksetiini kasutanud emal on südame ja veresoonkonna väärarenguga imiku sündimise risk vähem kui 2/100, võrreldes selliste väärarengute eeldatava esinemissagedusega ligikaudu 1/100 üldise elanikkonna seas.

Paroksetiini ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole tingimata näidustatud. Ravi määrav arst peab kaaluma alternatiivseid võimalusi raseda või rasestuda kavatseva patsiendi raviks.

Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2 "Paroksetiini kasutamise lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid").

Kui ema jätkab paroksetiini kasutamist ka raseduse hilisematel etappidel, eriti kolmandal trimestril, tuleb vastsündinut jälgida.

Kui ema on kasutanud paroksetiini raseduse hilisematel etappidel, võivad vastsündinutel tekkida järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, ebastabiilne kehatemperatuur, söömisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutmine, unisus ja unehäired. Need sümptomid võivad tuleneda serotoninergilistest toimetest või ärajätusümptomitest. Need tüsistused tekivad enamikul juhtudel kohe või varsti (<24 tundi) pärast sündi.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN). Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni juhtumit 1000 raseduse kohta.

Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele, kuid ei ole näidanud otsest kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine

Paroksetiin imendub vähesel hulgal rinnapiima. Avaldatud uuringutulemuste kohaselt ravimi kontsentratsioone rinnaga toidetud imikute seerumist ei avastatud (<2 ng/ml) või olid need väga väikesed (<4 ng/ml) ning neil imikutel ravimi toime nähte ei täheldatud. Tõenäoliselt ei avalda ravim kahjulikku toimet imikule, mistõttu võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Paroksetiinil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kliiniliste kogemuste kohaselt ravi paroksetiiniga kognitiivseid ega psühhomotoorseid funktsioone ei

kahjusta. Seepärast tuleb, nagu kõikide psühhoaktiivsete ravimite puhul, patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit või kasutada masinaid.

Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8Kõrvaltoimed

Teatavate allpool loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võib ravi jätkudes väheneda ja üldjuhul ei ole vajalik ravi nende kõrvaltoimete tõttu katkestada. Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ja sageduse järgi. Sagedus on määratletud järgmiselt:

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: ebanormaalne, valdavalt naha ja limaskestade veritsemine (põhiliselt ekhümoos).

Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: rasked ja potentsiaalselt eluohtlikud allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired

Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: söögiisu vähenemine, kolesteroolitasemete tõus. Harv: hüponatreemia.

Hüponatreemiat on esinenud põhiliselt eakatel patsientidel ning see tuleneb mõnikord antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist (SIADH).

Aeg-ajalt: diabeetikutel on teatatud muutunud glükeemilisest kontrollist (vt lõik 4.4).

Psühhiaatrilised häired

Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (kaasaarvatud luupainajad). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.

Harv: maanilised reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine*.

*Ravi ajal paroksetiiniga või kohe pärast ravi lõppu on esinenud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4).

Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired

Sage: keskendumisvõime halvenemine , pearinglus, treemor, peavalu. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalsed häired.

Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom.

Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, diaforees, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, värinad, tahhükardia ja treemor).

Ekstrapüramidaalset häiret, sealhulgas orofatsiaalset düstooniat, esineb mõnikord olemasolevate liikumishäiretega või neuroleptikume kasutavatel patsientidel.

Silma kahjustused

Sage: nägemise ähmastumine.

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4).

Väga harv: äge glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Teadmata: tinnitus.

Südame häired

Aeg-ajalt: siinustahhükardia.

Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon.

Paroksetiiniga ravimise tulemusena on esinenud vererõhu ajutist tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevuse korral.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired

Väga sage: iiveldus.

Sage: kõhukinnisus, diarröa, oksendamine, suukuivus.

Väga harv: seedetrakti verejooksud.

Maksa ja sapiteede häired

Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus.

Väga harv: maksanähud (näiteks hepatiit, mõnikord koos kollatõve ja/või maksapuudulikkusega).

On esinenud maksaensüümide aktiivsuse tõusu. Ka turuletulekujärgsel perioodil on väga harva esinenud maksaga seotud nähte (näiteks hepatiit, mõnikord koos kollatõve ja/või maksapuudulikkusega). Kui maksafunktsiooni testide tulemused on pikemat aega kõrgenenud, tuleb kaaluda paroksetiini kasutamise katkestamist.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: higistamine.

Aeg-ajalt: nahalööve, kihelus.

Väga harv: rasked kõrvaltoimed nahal (kaasaarvatud erythema multiforme, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), nõgestõbi, valgustundlikkusreaktsioonid.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv: artralgia, müalgia.

Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, on näidanud luumurdude tekke suurenenud riski SSRI-sid ja TCA-sid kasutavatel patsientidel. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada.

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: kusepeetus, kusepidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.

Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa.

Väga harv: priapism.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia, kehakaalu tõus.

Väga harv: perifeerne turse.

Paroksetiinravi lõpetamisel tekkivad ärajätunähud

Sage: pearinglus, sensoorsed häired, unehäired, ärevus, peavalu.

Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, diarröa, ärrituvus.

Ravi katkestamine paroksetiiniga (eelkõige järsk katkestamine) tekitab sageli ärajätusümptomeid. On esinenud pearinglust, sensoorseid häireid (sealhulgas paresteesia, elektrilöögitunne ja tinnitus), unehäireid (sealhulgas intensiivsed unenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, diarröad, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.

Need nähud on tavaliselt kerged kuni mõõdukad ja mööduvad iseenesest, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või pikaajalised. Seepärast on soovitatav ravi paroksetiiniga katkestada annuse järk-järgulise vähendamise teel, kui see ei ole enam vajalik (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid:

Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennast vigastav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel.

Muud kõrvaltoimed, mida täheldati: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed, peamiselt naha ja limaskestade veritsused. Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järk- järgulist vähendamist: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“).

Laste kliiniliste uuringute kohta vt lisainfot lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid ja nähud

Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad, et sellel on suur ohutuspiir. Paroksetiini üleannustamisega omandatud kogemused on näidanud, et lisaks lõigus 4.8 mainitud sümptomitele on esinenud ka oksendamist, pupillide laienemist, palavikku, vererõhu muutusi, peavalu, tahtmatuid lihaste tõmblusi, agiteeritust, ärevust ja tahhükardiat. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste järelnähtudeta ka kuni 2000 mg suuruste annuste manustamisel ainsa ravimina. Vahetevahel on esinenud selliseid nähte nagu kooma või muutused EKG-s, mis on väga harva ka surma lõppenud, kuid sellisel juhul kui paroksetiini manustati koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi

Spetsiifilist antidooti ei ole teada.

Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid, mida kasutatakse iga teisegi antidepressantide üledoosi puhul. Võimalusel kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üledoosi võtmist, et vähendada paroksetiini imendumist. Näidustatud on toetav ravi patsiendi elutähtsate funktsioonide hoolika jälgimisega. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele pildile.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism

Paroksetiin on tugev selektiivne 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT, serotoniini) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne toime ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäirete/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis arvatakse olevat seotud selle spetsiifilise aju neuronites 5-HT tagasihaaret inhibeeriva toimega.

Paroksetiin ei ole keemiliselt seotud tritsükliliste, tetratsükliliste ega muude turustatavate antidepressantidega.

Paroksetiinil on väike afiinsus kolinergiliste muskariiniretseptorite suhtes ning loomkatsed on näidanud, et sellel on nõrgad antikolinergilised omadused.

Selle selektiivse toime tõttu on in vitro uuringud näidanud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiinil vähe afiinsust alfa-1-, alfa-2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT, näiteks 5-HT2 ja histamiini (H) retseptorite suhtes. Seda koostoime puudumist postsünaptiliste retseptoritega in vitro kinnitavad ka in vivo uuringud, mis näitavad kesknärvisüsteemile avalduva depressiivse toime ja hüpotensiivse toime puudumist.

Farmakodünaamilised toimed

Paroksetiin ei kahjusta psühhomotoorset funktsiooni ega võimenda etanooli depressiivset toimet.

Nagu teisedki selektiivsed 5-HT tagasihaarde inhibiitorid, tekitab paroksetiin 5-HT retseptorite ülemäärase stimuleerimise sümptomeid selle manustamisel loomadele, kellele on varem manustatud monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid või trüptofaani.

Käitumise ja EEG-uuringud näitavad, et paroksetiinil on nõrk aktiveeriv toime annustel, mis on üldjuhul suuremad, kui on vajalik 5-HT tagasihaarde inhibeerimiseks. Aktiveerivad omadused ei ole oma olemuselt sarnased amfetamiinile. Loomkatsed näitavad, et süda ja veresoonkond taluvad paroksetiini hästi. Paroksetiin ei põhjusta pärast selle manustamist tervetele uuringus osalejatele kliiniliselt olulisi muutusi vererõhus, südame löögisageduses ja EKG-s.

Uuringud näitavad, et erinevalt noradrenaliini tagasihaaret inhibeerivatest antidepressantidest kaldub paroksetiin palju vähem inhibeerima guanetidiini antihüpertensiivset toimet. Depressiivsete häirete ravis on paroksetiinil tavapäraste antidepressantidega võrreldav efektiivsus.

Tõendeid on ka paroksetiini võimaliku terapeutilise väärtuse kohta patsientidel, kes ei allu tavapärasele ravile.

Hommikune paroksetiini annus ei kahjusta une kvaliteeti ega kestust. Ravivastuse tekkimisel paroksetiinile patsiendi uni pealegi tõenäoliselt paraneb.

Ravivastus annusele

Püsiva annusega uuringutes on annusele ravivastuse tekkimise kõver lame, mis ei näita soovituslikust kõrgemate annuste suuremat efektiivsust. Teatavad kliinilised andmed näitavad siiski, et mõnel patsiendil võib olla kasulik annust suuremaks titreerida.

Pikaajaline efektiivsus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravis tõestati 52-nädalase säilitava ravi uuringuga retsidiivide ennetamiseks: retsidiiv tekkis 12%-l paroksetiini kasutanud patientidest (20...40 mg päevas), võrreldes 28%-ga platseebot kasutanud patientidest.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravis tõestati kolme 24-nädalase säilitava ravi uuringuga retsidiivide ennetamiseks. Ühes kolmest uuringust saavutati retsidiivide osakaalu oluline vahe paroksetiini rühmas (38%), võrreldes platseeboga (59%).

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravis on tõestatud 24-nädalase säilitava ravi uuringuga retsidiivide ennetamiseks: retsidiiv tekkis 5%-l paroksetiini kasutanud patientidest (10...40 mg päevas), võrreldes 30%-ga platseebot kasutanud patientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitava ravi uuring.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatilise stressihäire ravis ei ole piisavalt tõestatud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed

Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja

vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“).

Viies paralleelgrupiga uuringus, ravi kestvusega 8 nädalat kuni 8 kuud, täheldati paroksetiini ravigrupis veritsustega seotud kõrvaltoimeid, peamiselt naha ja limaskestade veritsusi, sagedusega 1,74%, võrreldes 0,74% platseebogrupis.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs

Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebokontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2.19% vs 0.92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus paroksetiiniga ravitud patsientidel suurem, võrreldes platseeboga (0.32% vs 0.05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vt ka lõik 4.4).

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Paroksetiin imendub hästi pärast suukaudset annust ja läbib esmase metabolismi. Esmase metabolismi tõttu on süsteemsele vereringele kättesaadav paroksetiini kogus väiksem kui seedetraktist imenduv kogus. Ühekordsete annuste suurendamisel või mitme annuse kasutamisel organismi koormus suureneb, mille tulemuseks on esmase metabolismi mõju osaline küllastumine ja plasmakliirensi vähenemine. Selle tulemusena suurenevad ebaproportsionaalselt paroksetiini plasmakontsentratsioonid, mistõttu farmakokineetilised parameetrid ei ole konstantsed ja kineetika on mittelineaarne. See mittelineaarsus on siiski tavaliselt vähene ning piirdub uuringus osalejatega, kellel saavutatakse väikesed tasemed plasmas väikeste annustega.

Stabiilsed süsteemsed tasemed saavutatakse 7 kuni 14 päeva möödumisel ravi alustamisest toimeainet kohe või kontrollitult vabastavate ravimvormidega ning farmakokineetika pikaajalise ravi vältel ei muutu.

Jaotumine

Paroksetiin jaotub kudedesse ulatuslikult ning farmakokineetilised arvutused näitavad, et vereplasmasse jääb vaid 1% organismis sisalduvast paroksetiinist.

Ligikaudu 95% sisalduvast paroksetiinist seondub terapeutilistel kontsentratsioonidel valguga.

Paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliiniliste toimete (kõrvaltoimed ja efektiivsus) vahel ei ole korrelatsiooni leitud.

Biotransformatsioon

Paroksetiini põhilised metaboliidid on polaarsed ja konjugeeritud oksüdatsiooni- ja metülatsioonisaadused, mille kliirens toimub kiiresti. Nende suhteliselt olematut farmakoloogilist toimet silmas pidades on nende osalemine paroksetiini ravitoimes väga ebatõenäoline.

Metabolism ei kahjusta paroksetiini selektiivset toimet neuronite 5-HT tagasihaardele.

Eritumine

Üldjuhul vähem kui 2% paroksetiini annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, metaboliitidest aga ligikaudu 64% annusest. Roojaga eritub ligikaudu 36% annusest, tõenäoliselt sapi kaudu, milles sisalduv paroksetiin muutumatul kujul moodustab vähem kui 1% annusest. Seega elimineerub paroksetiin peaaegu täielikult metabolismi teel.

Metaboliitide eritumine toimub kahefaasiliselt, algselt esmase metabolismi tulemusena ja seejärel paroksetiini süsteemse elimineerumise raames.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerub, kuid on üldjuhul ligikaudu 1 päev.

Erigrupid

Eakad ja neeru-/maksakahjustusega patsiendid

Eakatel patsientidel, samuti raske neerukahjustusega või maksakahjustusega patsientidel on paroksetiini plasmakontsentratsioonid suuremad, kuid plasmakontsentratsioonide vahemik kattub tervetel täiskasvanutel uuringus osalejatel täheldatud vahemikuga.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilisi uuringuid on viidud läbi reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal on metabolismi tee sarnane inimestel kirjeldatuga. Nagu lipofiilsete amiinide, sealhulgas tritsükliliste antidepressantide puhul eeldatud, leiti rottidel fosfolipidoosi. Fosfolipidoosi ei täheldatud kuni üheaastastes uuringutes primaatidega annustes, mis olid soovitatud kliinilistest annustest 6 korda suuremad.

Kartsinogenees: hiirte ja rottidega läbiviidud kaheaastases uuringus ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet.

Genotoksilisus: in vitro ja in vivo uuringutes genotoksilisust ei täheldatud.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidega on näidanud, et paroksetiin mõjutab nii isas- kui emasloomade viljakust, vähendades nii viljakusindeksit kui ka tiinuste määra. Rottidel täheldati poegade suremuse kasvu ja luustumise viibimist. Viimati nimetatud toimed olid tõenäoliselt seotud emaslooma mürgistusega ja neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat veevaba kaltsiumvesinikfosfaat laktoosmonohüdraat

naatriumtärklisglükolaat (A-tüüpi) (tärklisena kasutatakse kartulitärklist) magneesiumstearaat (E470b)

Tableti kate

20 mg titaandioksiid (E171)

hüpromelloos (E464) makrogool 400 polüsorbaat 80 (E433)

30 mg titaandioksiid (E171)

hüpromelloos (E464) makrogool 400 indigokarmiin (E132) polüsorbaat 80 (E433)

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Õhukese polümeerikattega tablette turustatakse PVC/ PVDC/alumiinium-blisterpakendites.

Pakendi suurused:

7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 98, 100 ja 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Aurobindo Pharma Limited Ares, Odyssey Business Park West End Road

South Ruislip HA4 6QD Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg: 578508

30 mg: 578608

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 18.04.2008

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.11.2012

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

märts 2017