Permax - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

PERMAX, 0,05 mg tabletid

PERMAX, 0,25 mg tabletid

PERMAX, 1 mg tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga 0,05 mg tablett sisaldab toimeainena pergoliidmesülaati, mis on ekvivalentne 50 µg pergoliidiga.

Iga 0,25 mg tablett sisaldab toimeainena pergoliidmesülaati, mis on ekvivalentne 250 µg pergoliidiga.

Iga 1 mg tablett sisaldab toimeainena pergoliidmesülaati, mis on ekvivalentne 1000 µg pergoliidiga.


Abiained:

Iga 0,05 mg tablett sisaldab 273,3 mg laktoosi laktoosmonohüdraadina.

Iga 0,25 mg tablett sisaldab 271,8 mg laktoosi laktoosmonohüdraadina.

Iga 1 mg tablett sisaldab 272,1 mg laktoosi laktoosmonohüdraadina.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Elevandiluuvärvi, ristkülikukujulised, poolitusjoonega tabletid, märkega "Lilly 4131". Sisaldavad
50 µg pergoliidi alust.

Rohelised, ristkülikukujulised, poolitusjoonega tabletid, märkega "Lilly 4133". Sisaldavad 250 µg
pergoliidi alust.

Roosad, ristkülikukujulised, poolitusjoonega tabletid, märkega "Lilly 4135". Sisaldavad 1000 µg
pergoliidi alust.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Parkinsoni tõve ravi teise rea ravimina kas monoteraapiana või täiendavalt lisaks levodopale
patsientidel, kellel kaalutakse ravi dopamiini agonistiga ja kes ei talu mitte-tungaltera alkaloide või
kellel need ei anna soovitud tulemust. Pergoliidmesülaat on dopamiiniretseptorite D1-, D2- ja D3
agonist.

Ravi tuleb alustada erialaspetsialisti jälgimisel. Ravi jätkamisest loodetavat kasu tuleb regulaarselt
hinnata, arvestades fibrootiliste reaktsioonide ja valvulopaatia ohtu (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 4.8)

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Suukaudseks manustamiseks ainult täiskasvanutele.

Pergoliidmesülaati ei tohi kasutada annustes üle 3 mg/ööpäevas (3000 mikrogrammi/ööpäevas)
monoteraapiana ega koos levodopaga, kuna suurte annuste kasutamise korral on oht fibrootiliste
muutuste tekkeks südameklappidel, millega kaasneb südameklappide funktsiooni häire (vt lõik 4.4).
Fibrootilisi muutusi ja südameklapi funktsioonihäireid on täheldatud ka väiksemate kui 3 mg
pergoliidi annuste korral, sh ka soovitatava annusevahemiku väiksemate annuste puhul.

Täiendav ravi.
Pergoliidmesülaadi manustamist tuleb alustada ööpäevase annusega 50 µg esimesel kahel päeval.
Annust tuleb seejärel järk-järgult suurendada, suurendades seda igal kolmandal päeval 100 või 150 µg
võrra kuni ravi 12. päevani. Seejärel võib annust suurendada igal kolmandal päeval 250 µg võrra, kuni
saavutatakse optimaalne terapeutiline annus, mis ei tohi ületada 3 mg/ööpäevas.

Pergoliidmesülaadi ööpäevane annus manustatakse tavaliselt kolmeks üksikannuseks jagatuna.
Optimaalse raviannuse tiitrimisel võib samaaegset levodopa annust ettevaatlikult vähendada.

Kliinilistes uuringutes kasutati pergoliidmesülaadi keskmist terapeutilist annust 3 mg/ööpäevas (3000
µg/ööpäevas). Keskmine samaaegselt manustatav levodopa/karbidopa (avaldab levodopale sarnast
toimet ) ööpäevane annus oli ligikaudu 650 mg/ööpäevas.

Monoteraapia
Pergoliidi kasutamisel monoteraapiana tuleb annust tiitrida järgnevalt:

Päev Hommik
Lõuna
Õhtu Koguannus
1 - - 50 g 50
g
2-4 - 50 g 50
g 100
g
5-7
50 g 50
g 100
g 200
g
8-10
100 g 100
g 100
g 300
g
11-13
100 g 150
g 150
g 400
g
14-17
200 g 200
g 200
g 600
g
18-21
250 g 250
g 250
g 750
g
22-24
500 g 250
g 250
g 1000
g
25-27
500 g 500
g 250
g 1250
g
28-30
500 g 500
g 500
g 1500
g

Pärast kolmekümnendat päeva tuleb ööpäevast annust suurendada kuni 250 g võrra kaks korda
nädalas kuni optimaalse terapeutilise vastuse saavutamiseni, kuid mitte üle 3 mg/ööpäevas.
Pergoliidmesülaadi ööpäevane annus manustatakse tavaliselt kolmeks üksikannuseks jagatuna.

Kliinilistes uuringutes, kus pergoliidi kasutati monoteraapiana, oli kolmekuulise ravikuuri korral
keskmine annus 2100 µg ööpäevas ja aastase ravikuuri puhul 2510 µg ööpäevas.

Ravi alguses võib seedetrakti kõrvalnähtude vältimiseks kasutada soovitatavates annustes
domperidooni.

Nii nagu teiste dopamiiniretseptorite agonistide puhul, tuleb ka pergoliidravi lõpetada järk-järgult.

Lapsed: Ohutust ja efektiivsust ei ole kindlaks tehtud.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus selle ravimi või teistele tungaltera alkaloididele (ergotamini derivaatide) suhtes.

Fibrootilised häired anamneesis.

Kardiaalse valvulopaatia tunnused ravieelse ehhokardiograafia põhjal.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Fibroos ja fibrootilistest muutustest tingitud südameklapi funktsiooni häired.
Serotoniini 5HT2B retseptori suhtes agonistiku toimega ergotamiini derivaatide nagu pergoliidi
pikaajalisel kasutamisel on täheldatud selliseid fibrootilisi ja seroosseid põletikulisi häireid nagu
pleuriiti, pleura efusiooni, pleuraalset fibroosi, pulmonaalset fibroosi, perikardiiti, perikardi efusioonii
ja kardiaalset valvulopaatiat ühel või enamal klapil (aordi-, mitraal-, ja trikuspidaalklapil) või
retroperitoneaalset fibroosi. Mõningatel juhtudel on kardiaalse valvulopaatia sümptomid või
manifesteerumine taandunud peale pergoliidi manustamise lõpetamist.

On tõendeid selle kohta, et suuremad annused ja/või kumulatiivne ekspositsioon on valvulopaatia
tekke riskifaktorid. Kuid valvulopaatia ja fibrootiliste reaktsioonide teket on kirjeldatud ka pergoliidi
kasutamisel annustes alla 0,5 mg/ööpäevas.

Enne ravi alustamist:
Kõigil patsientidel tuleb teha kardiovaskulaarsed uuringud, sh ehhokardiogramm, et kindlaks teha
asümptomaatilise klapirikke võimalik olemasolu. Seni ei ole teada, kas valvulaarse regurgitatsiooniga
patsientidel võib pergoliidravi kaasuvat haigust süvendada. Fibrootilise klapirikke avastamisel ei tohi
patsienti pergoliidiga ravida (vt lõik 4.3).

Samuti on enne ravi alustamist asjakohane teha ravieelsed uuringud, nagu erütrotsüütide
settereaktsiooni kiiruse või teiste põletiku markerite määramine, kopsufunktsiooni testid/rindkere
röntgenülesvõte ja neerufunktsiooni kontroll.

Ravi ajal:
Fibrootilistel häiretel võib olla varjatud algus ning patsiente tuleb regulaarselt jälgida progresseeruva
fibroosi võimalike ilmingute suhtes.
Seetõttu tuleb ravi ajal tähelepanu pöörata järgnevatele sümptomitele:
- pulmonaalsed haigused nagu düspnoe, hingamishäired, püsiv köha või valu rinnas
- neerupuudulikkus või kuseteede/kõhukoopa vaskulaarne obstruktsioon, mis võib põhjustada
valu kubemes /küljes ja alajäseme turse, võimalik kõhukoopa tuumor või puutehellus, mis
võib viidata retroperitoneaalsele fibroosile
- südamepuudulikkus; valvulaarne ja perikardi fibroos on sageli manifesteerunud
südamepuudulikkusena. Seetõttu tuleb taoliste sümptomite ilmnemisel välistada valvulaarse
fibroosi (konstriktiivse perikardiidi) olemasolu.

Võimalusel vajatakse kliinilist diagnostilist monitooringut klapirikke või fibroosi avastamiseks. Pärast
ravi alustamist tuleb esimene ehhokardiogramm teha 3...6 kuu jooksul. Seejärel tuleb
ehhokardiograafiliste uuringute sagedus määrata individuaalse kliinilise läbivaatuse põhjal, mille
põhirõhk on ülalmainitud sümptomitel, kuid ei tohi olla harvem kui kord 6...12 kuu jooksul.

Kui ehhokardiogramm näitab uut regurgitatsiooni või olemasoleva halvenemist, klapi liikuvuse häiret
või klapihõlma paksenemist, tuleb pergoliidravi lõpetada (vt lõik 4.3). Täiendavate kliiniliste
uuringute (nt füüsiline läbivaatus, sh südame auskultatsioon, röntgen, kompuutertomograafia) vajadus
tuleb määrata vastavalt individuaalsele vajadusele.

Vajadusel tuleb fibrootilise häire diagnoosi kinnitamiseks teha täiendavad uuringud, nagu
erütrotsüütide settereaktsiooni kiiruse ja seerumi kreatiniinisisalduse määramine.

Endokriinsed mõjud
Seoses parkinsonismivastase ravi, kaasa arvatud pergoliidi annuste kiire vähendamise, katkestamise
või muutustega on registreeritud maliigsele neuroleptilisele sündroomile (MNS) sarnanevat
sümptomite kompleksi (mida iseloomustavad kehatemperatuuri tõus, lihasrigiidsus, teadvushäired,
autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus), ilma et oleks avastatud muud ilmset etioloogilist tegurit.

Hüpotensioon
Patsiente ja nende perekondi tuleb teavitada pergoliidmesülaadi kasutamise sagedastest soovimatutest
tagajärgedest ja hüpotensiooni ohust. Sümptomaatilise ortostaatilise või posturaalse hüpotensiooni
ja/või püsiva hüpotensiooni riski vähendamiseks tuleb patsiente hoiatada, et nad alustaksid ravi
väikeste annustega ning suurendaksid neid hoolikalt kohandatud koguste kaupa 3 kuni 4 nädala
jooksul (vt "Annustamine ja manustamisviis"). Annuse järk-järgulise tiitrimisega areneb tavaliselt
tolerantsus hüpotensioonile (vt ka Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed).

Hallutsinatsioonid, psühhoosid ja nendega seotud juhtumid
On teada, et dopamiini agonistide ja levodopa raviga on seotud hallutsinatsioonide teke. Kontrollitud
uuringutes põhjustas pergoliidmesülaat koos levodopaga 14%-l patsientidest hallutsinatsioone.
Patsientidel, kes kasutasid platseebot koos levodopaga, oli vastav sagedus 3%. See oli piisavalt raske,
põhjustamaks ravi katkestamist umbes 3%-l osalenutest. Taluvust selle ebasoovitava toime suhtes ei
täheldatud. Pergoliidi tohib psühhoosi anamneesiga patsientidele manustada ainult ettevaatusega, sest
olemasolevad segasusseisundid ja hallutsinatsioonid võivad süveneda.

Eakate seas läbiviidud uuringute tulemused
Platseeboga kontrollitud uuringus ilmnes, et platseeboga ravitud 187 patsiendist 2 surid, samal ajal kui
pergoliidmesülaadiga ravitud patsientide puhul suri 1 patsient 189-st. Oktoobris 1988 hinnatud
müügieelsete uuringute käigus, milles raviti 2299 patsienti pergoliidmesülaadiga, suri ravikuuri ajal
või veidi aja möödudes pärast ravikuuri 6,2 protsenti patsientidest. Uuringutes osalenud patsiendid
olid vanurid, haiged ja riskirühma kuuluvad patsiendid. Surmajuhtude üksikasjalikumal uurimisel ei
õnnestunud avastada otseseid sümptomeid või laboratoorseid tõendeid, mis kinnitaksid, et need
surmad olid põhjustatud pergoliidmesülaadist.

Südamehaigus/Arütmia
Pergoliidi peab ettevaatusega manustama südame rütmihäiretele kalduvatele või tõsise
südamehaigusega patsientidele. Platseeboga kontrollitud uuringus esines pergoliidmesülaati
kasutavatel patsientidel tunduvalt rohkem kodade enneaegsete kontraktsioonide ja siinustahhükardia
episoode.

Unisus
Pergoliidi on seostatud unisuse ja äkilise uinumise episoodidega, eriti Parkinsoni tõve patsientidel.
Harva on esinenud äkilist uinumist keset päeva, mõningatel juhtudel ilma hoiatavate märkide või
sümptomiteta. Patsiente peab informeerima nendest ohtudest ning soovitama, et nad oleksid
ettevaatlikud, kui juhivad pergoliidravi ajal autot või töötavad liikuvate masinatega. Patsiendid, kellel
on esinenud unisust/äkilist uinumist, peavad vältima autojuhtimist või liikuvate masinatega töötamist.
Vastasel juhul, tuleb alandada doosi või lõpetada ravi.
Peale selle võib kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist.

Patsiente tuleb informeerida, et nad teavitaksid arsti ravi ajal rasestumisest või raseduse
planeerimisest. Samuti tuleb arsti informeerida rinnaga toitmisest.


Patoloogiline hasartmängurlus, suurenenud libiido ja hüperseksuaalsus
Patsientidel, kellel on Parkinsoni tõve raviks kasutatud dopamiini agoniste, sealhulgas pergoliidi, on
täheldatud patoloogilist hasartmängurlust, suurenenud libiidot ja hüperseksuaalsust.

Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik galaktoosi talumatus, Lappi
laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Patsientidel, kes kasutasid levodopat, võib pergoliidi kasutamine põhjustada ja/või ägestada eelnevat
düskineesiat, segasusseisundit ja hallutsinatsioone (vt Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel).
Pergoliidmesülaadi ravi järsk katkestamine patsientidel, kes saavad seda pikaajaliselt koos levodopaga
kaasnevalt, võib esile kutsuda hallutsinatsioone ja segasusseisundeid, mis võivad tekkida mõne päeva
jooksul. Pergoliidravi katkestamine peaks toimuma järk-järguliselt, isegi sel juhul, kui patsient jätkab
ravi levodopaga.

Ravimite koostoimed: dopamiiniretseptorite antagoniste nagu neuroleptikume (fenotiasiinid,
butürofenoonid, tioksantiinid) või metoklopramiid ei tohi üldjuhul pergoliidmesülaadiga
(dopamiiniretseptorite agonist) üheaegselt manustada. Need toimeained võivad pergoliidmesülaadi
efektiivsust vähendada.

Kuna pergoliidmesülaat seondub umbes 90% ulatuses plasmavalkudega, peab olema ettevaatlik
pergoliidmesülaadi koosmanustamisel teiste ravimitega, mis mõjutavad valkudega seondumist.

Puuduvad pergoliidi ja varfariini koostoimete uuringud. Juhul kui neid kahte ravimit ordineeritakse
üheaegselt, tuleb vajadusel annuseid korrigeerida ning jälgida verehüübivuse näitajaid.

Kuna pergoliidravi saavatel patsientidel esineb posturaalse ja/või püsiva hüpotensiooni oht, tuleb
pergoliidi ja antihüpertensiivsete ravimite koosmanustamisel olla ettevaatlik.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus: Loomkatsetes ei ilmnenud pergoliidmesülaadi loodet kahjustav toime. Siiski puuduvad
adekvaatsed ja hästi kontrollitud uuringud rasedatega. Müügieelsest uuringust, kus rasedad said
pergoliidi seoses endokriinse häirega, ilmnes, et 33 rasedust lõppesid terve lapse sündimisega. 6 juhul
sündis väärarenguga laps, kuid põhjuslikku seost pergoliidiga ei ole tõestatud. Pergoliidmesülaati võib
raseduse ajal kasutada üksnes tungival vajadusel.

Imetavad emad: Ei ole teada, kas pergoliid eritub rinnapiima. Pergoliidi farmakoloogiline toime viitab
sellele, et antud ravi ajal ei tohi last rinnaga toita.. Kuna paljud ravimid erituvad rinnapiima ja rinda
saavatel lastel esineb pergoliidi raskete kõrvaltoimete oht, tuleb otsustada, kas lõpetada imetamine või
pergoliidi kasutamine, arvestades ravimi olulisust emale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Pergoliidi kasutavad patsiendid ja need patsiendid, kellel esineb unisuse ja/või äkilise uinumise
episoode, peavad vältima autojuhtimist või sellist tegevust, mis võib nõrgenenud valvsuse tõttu ohtu
seada nende endi või teiste inimeste elu või põhjustada tõsist tervisekahjustust (nt liikuvate masinatega
töötamine), kuni sellised korduvad episoodid ning unisus on möödunud (vt ka lõik 4.4).

4.8 Kõrvaltoimed

Monoteraapia
Pergoliidi kasutamisel monoteraapiana on täheldatud samasuguseid kõrvaltoimed nagu pergoliidi
kasutamisel täiendavalt levodopale (vt allpool).

Kliinilistes uuringutes, kus pergoliidi kasutati monoteraapiana, oli iivelduse üldine esinemissagedus
suurem, kui pergoliidi kasutamisel täiendava ravina. Kokku katkestas ainult iivelduse või iivelduse ja
oksendamise tõttu ravi ainult 3,2% patsientidest. Kuid düskineesia, hallutsinatsioonide ja pearingluse
esinemissagedus oli monoteraapia uuringutes madalam kui pergoliidi kasutamisel täiendava ravina.

Täiendav ravi
Järgnevaid kõrvaltoimeid, mis on loetletud esinemissageduse vähenevas järjekorras elundsüsteemide
lõikes, täheldati platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes vähemalt 1%-lise või suurema
esinemissagedusega ning tunduvalt sagedamini kui platseebo korral (P väärtus < 0,05):

Üldised häired: valu, kõhuvalu
Ainevahetus- ja toitumishäired: iiveldus, oksendamine, düspepsia
Närvisüsteemi häired: düskineesia, hallutsinatsioonid, unisus. Pergoliid võib põhjustada unisust, harva
on esinenud unisust päeva ajal ja äkilise uinumise episoode.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: nohu, hingeldus.
Silma kahjustused: diploopia
Südame häired: Väga sage: kardiaalne valvulopaatia (sh regurgitatsioon) ja sellega seotud häired
(perikardiit ja perikardi efusioon).

Pergoliidi kasutavatel patsientidel on täheldatud seroosseid ja fibrootilisi põletikke nagu pleuriit,
pleura efusioon, pleuraalne fibroos, pulmonaalne fibroos, perikardiit, perikardi efusioon, kardiaalne
valvulopaatia (sh restriktiivne valvulopaatia ja pulmonaalhüpertensioon) ja retroperitoneaalne fibroos
(vt lõik 4.4). Valvulopaatia esinemissagedus pergoliidi puhul ei ole teada, kuid tuginedes hiljutistele
uuringutele, milles vaadeldi valvulaarse regurgitatsiooni levimust (mis on restriktiivse valvulopaatia
kõige tundlikum ehhokardiograafiline marker), võib pergoliidile omistatav regurgitatsiooni
tekkesagedus (peaaegu kõik juhud asümptomaatilised) olla vähemalt 20%. Nende reaktsioonide
pöörduvuse kohta ei ole piisavalt informatsiooni.

Peale nimetatute on täheldatud unetust, segasust, pearinglust, kõhukinnisust, kõhulahtisust, muutusi
maksafunktsiooni testides, posturaalset hüpotensiooni, minestust, südamepekslemist, kodade
enneaegseid kontraktsioone ja siinustahhükardiat, perifeerset vasospasmi, nahalöövet, palavikku,
Raynaud" sündroomi ja neuroleptilist maliigset sündroomi (NMS) (pergoliidi annuse kiirel
vähendamisel) ja kreatiniinfosfokinaasi taseme tõusu veres (NMS-i puudumisel).

Kõige levinumad kõrvaltoimed, mis on põhjustanud ravi katkestamist, on olnud seotud
närvisüsteemiga ­ eeskätt hallutsinatsioonid ja segasus.

Patsientidel, kellel on Parkinsoni tõve raviks kasutatud dopamiini agoniste, sealhulgas pergoliidi, eriti
suuremates annustes, on täheldatud patoloogilise hasartmängurluse, suurenenud libiido ja
hüperseksuaalsuse sümptomeid, mis on üldiselt ravi lõpetamise või annuse vähendamise korral
mööduvad.

4.9 Üleannustamine

Pergoliidi suure üleannustamise kliiniline kogemus puudub. On esinenud üleannustamisi annustes
60 mg/ööpäevas, 19 mg/ööpäevas kolme päeva jooksul või 14 mg/ööpäevas 23 päeva jooksul.
Üleannustamise sümptomid hõlmasid oksendamist, hüpotensiooni, agitatsiooni, väljendunud
hallutsinatsioone, tugevaid mittetahtelisi liigutusi ja kirvendusaistinguid. Patsiendil, kes kogemata
manustas määratud 0,7 mg (700 µg) asemel 7 mg, esinesid südamepekslemine, hüpotensioon ja
ventrikulaarsed ekstrasüstolid. Suurim ööpäevane annus (määratud mitmele refraktoorse Parkinsoni
tõvega patsiendile) on ületanud 30 mg.

Loomadel on üleannustamise nähtudeks iiveldus, oksendamine, krambid, vererõhu langus ja KNS
stimulatsioon.

Ravi: Soovitatakse sümptomaatilist toetavat ravi ja südametegevuse monitooringut.

Arteriaalset vererõhku peab hoidma normaalsel tasemel. Vajalikuks võib osutuda ravi
antiarütmikumiga. KNS stimulatsiooni nähtude avaldumisel võivad näidustatud olla fenotiasiini või
butürofenooni rühma neuroleptikumid.

Maoloputuse asemel või sellele lisaks võib kaaluda aktiveeritud söe kasutamist.

Dialüüsist või hemoperfusioonist tõenäoliselt kasu ei ole.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

ATC-kood: N04BC02

Pergoliidmesülaat on tugevatoimeline tungaltera alkaloidi derivaat, dopamiiniretseptorite D1-, D2- ja
D3 agonist. Pergoliid on erinevates in vitro ja in vivo testimissüsteemides 10...1000 korda tugevam
bromokriptiinist (mg/mg baasil). Pergoliidmesülaat pärsib inimorganismis prolaktiini sekretsiooni ja
alandab seerumi prolaktiini kontsentratsiooni. Pergoliidmesülaat kutsub esile kasvuhormooni
kontsentratsiooni mööduva tõusu seerumis ja luteiniseeriva hormooni kontsentratsiooni vähenemise.
Arvatakse, et Parkinsoni tõve puhul avaldab pergoliidmesülaat oma terapeutilist toimet
nigrostriataalsüsteemi postsünaptiliste dopamiiniretseptorite otsese stimuleerimise kaudu.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Uuringud meessoost tervete vabatahtlikega, kus täheldati plasma prolaktiinisisalduse vähenemist 2
tundi pärast manustamist, näitasid, et pergoliid on aktiivne hüpofüüsi suhtes. 50 µg-sele annusele võib
järgneda maksimaalne prolaktiini supressioon ja see võib kesta vähemalt 24 tundi. Parkinsoni tõve
haigetel avaldab pergoliid toimet hüpofüüsile 30 minuti jooksul pärast suukaudset manustamist, mida
mõõdeti plasma prolaktiinisisalduse vähenemiseni kulunud aja põhjal. Prolaktiini täielik supressioon
esineb kaks tundi pärast ravimi manustamist.

Pärast 14C-märgistatud radioaktiivse pergoliidmesülaadi suukaudset manustamist tervetele inimestele
võib ligikaudu 55% manustatud radioaktiivsusest olla metaboliitidena määratav uriinis, 40%
väljaheites ja 5% väljahingatavas CO2-s, mis näitab, et suur osa ainest on imendunud.
Presüstemaatilise kliirensi ulatuse kohta ei saa midagi järeldada, juhul, kui seda esineb.

Puudub informatsioon pergoliidi imendumisjärgsest jaotumise kohta.

Pergoliid metaboliseerub inimorganismis ulatuslikult. On avastatud vähemalt 10 metaboliiti, sh N-
despropüülpergoliid, pergoliidsulfoksiid ja pergoliidsulfoon. Pergoliidsulfoksiid ja pergoliidsulfoon on
dopamiiniretseptorite agonistid loomadel. Teisi avastatud metaboliite pole kindlaks määratud ja ei ole
teada, kas mõni neist on farmakoloogiliselt aktiivne.

Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu.

Kuna pergoliidmesülaadi seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 90%, peab olema ettevaatlik selle
manustamisel koos teiste ravimitega, mis mõjutavad valkudega seondumist.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kartsinogeensus, mutageensus ja fertiilsuse kahjustus: Kaks aastat kestnud kartsinogeensusuuringutes
hiirtel ja rottidel kasutati annuseid, mis ületasid kuni 340- ja 12-kordselt inimese maksimaalseid
suukaudseid annuseid (6 mg või 6000 µg/ööpäevas, mis võrdub 120 µg/kg/ööpäevas). Nii rottidel kui
hiirtel ilmnes madal emaka uudismoodustiste esinemissagedus. Rottidel täheldati endomeetrumi
adenoome ja kartsinoome. Hiirtel täheldati endomeetriumi sarkoome. Need võib arvatavasti omistada
kõrgele östrogeeni/progesterooni suhtele, mis tekib närilistel pergoliidmesülaadi proklatiini
inhibeeriva toime tulemusena. Selliseid endokriinseid mehhanisme inimestel ei esine. Pealegi ei ole
pergoliidi manustavatel patsientidel emaka pahaloomuliste kasvajate suurenenud riski kindlaks tehtud.

Mutageensuspotentsiaali hinnati reas testides. Ühes testis ­ imetaja raku mutatsiooni analüüsis ­
esines nõrk reaktsioon alles pärast metaboolset aktivatsiooni roti maksa mikrosoomidega, kuid
ülejäänud viis testi olid negatiivsed. Selle tähtsus inimestele on teadmata..

Viljakuse kahjustust täheldati hiirtel suurima annuse juures (5,6 mg või 5600 µg/kg/ööpäevas). See
võib olla seotud proklatiinisisaldusega pärssimisega.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Povidoon
Magneesiumstearaat
Kollane raudoksiid (E172) (ainult 0,05 mg ja 0,25 mg tabletid)
Indigokarmiin (E132) (ainult 0,25 mg tabletid)
Punane raudoksiid (E172) (ainult 1 mg tabletid)
L-metioniin (ainult 0,05 mg ja 0,25 mg tabletid)

6.2. Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC, originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakendid, mis sisaldavad moodustusmaterjali 25 mikronit nailonit/40 mikronit alumiiniumi/60
mikronit UPVC-d ja kattematerjali 20 mikronit alumiiniumi/5-6 gms selget kuumtihenduspinnet (100
tabletiga blisterpakendid.

Alustuspakend (täiendav ravi): 81 tabletti, 75 x 50 mikrogrammi sisaldavad tabletid ja 6 x 250
mikrogrammi sisaldavad tabletid.

Alustuspakend (monoteraapia): 166 tabletti, 109 x 50 mikrogrammi sisaldavad tabletid ja 57 x 250
mikrogrammi sisaldavad tabletid.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata jäänud ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele sedaustele.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Eli Lilly Holdings Limited
Lilly House,
Priestley Road
Basingstoke
Hampshire
RG24 9NL
Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA NUMBRID

PERMAX 0,05 mg: 289099
PERMAX 0,25 mg: 288899
PERMAX 1 mg: 288799


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

17. detsember 1999/11.november 2005.


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV


Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2009.