Prostaphlin - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Prostaphlin, 500 mg süstelahuse pulber


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab oksatsilliini naatriumisoola koguses, mis vastab 500 mg oksatsilliinile.

Üks viaal sisaldab 30 mg (1,3 mmol) naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Pulber süste- või infusioonilahuse valmistamiseks.
Valge peenkristalliline pulber.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Oksatsilliinile tundlike stafülokokkide poolt põhjustatud infektsioonid: luude ja liigeste infektsioon,
naha ja pehmete kudede infektsioon; koos aminoglükosiidiga: endokardiit ja sepsis.
Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke ravijuhiseid.

Kliiniliselt oluline toimespekter. Staphylococcus (välja arvatud metitsilliinresistentne Staphylococcus
aureus).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Prostaphlin"i kasutatakse ainult penitsillinaasi produtseerivate stafülokokkide poolt põhjustatud
infektsiooni korral ning seda ei tohi määrata, kui tekitaja on tundlik bensüülpenitsilliinile.

Haigustekitaja tuleb identifitseerida ja teha kindlaks selle tundlikkus penitsillinaasresistentsele
penitsilliinile. Prostaphlin"i võib määrata ka enne tekitaja identifitseerimist kui on kahtlus, et tekitajaks
on penitsillinaasi produtseeriv stafülokokk. Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusest ja tüübist, samuti
haige seisundist. Ravi kestuse üle tuleks otsustada ravi kliinilisest ja bakterioloogilisest efektist
lähtudes. Ravi peaks kestma vähemalt 48...72 tundi üle hetke, millal haigel kadusid haiguse
sümptomid või bakterioloogilise uuringu näitajate muutumist negatiivseks. Raske stafülokokk-
infektsiooni ravi penitsillinaasresistentse penitsilliiniga peab kestma vähemalt 14 päeva. Endokardiit ja
osteomüeliit nõuavad pikemat ravi.

Annused
Ravimit manustatakse intravenoosse või intramuskulaarse injektsiooni või veeniinfusioonina.

Täiskasvanud ja lapsed kehakaaluga üle 40 kg
Kerge ja keskmise raskusega infektsioon:


250...500 mg 4...6 tunnise intervalliga.
Raske infektsioon:





1000 või enam mg 4...6 tunnise intervalliga.

Lapsed üle ühe aasta vanuses ja kehakaaluga alla 40 kg
Kerge ja keskmise raskusega infektsioon:
50 mg/kg ööpäevas jagatuna võrdseteks
osadeks 6 tunnise intervalliga.

1
Raske infektsioon:

100...200 mg/kg ööpäevas jagatuna
võrdseteks osadeks 4...6 tunnise
intervalliga.

Intramuskulaarne manustamine
Lahustamiseks kasutada steriilset süstevett. 500 mg lahustamiseks süstida viaali 2,7 ml süstevett.
Viaali tuleb loksutada, kuni saadakse selge lahus. Saadava lahuse 3 ml sisaldab 500 mg oksatsilliini.
Lahus on stabiilne 3 päeva toatemperatuuril (kuni 25ºC) või 1 nädal külmutuskapis (2...8ºC). Lahus
tuleb süstida sügavale suurde lihasesse, nt suurde tuharalihasesse ning jälgides, et ei vigastataks
istmikunärvi.

Intravenoosne manustamine, injektsioon
Lisada 5 ml steriilset süstevett või isotoonilist naatriumkloriidi lahust 500 mg viaali. Süstal täidetakse
lahusega ja süstitakse aeglaselt, 10 minuti jooksul veeni. Veeni süstimisel tuleb olla tähelepanelik, eriti
eakate haigete korral võimaliku tromboflebiidi ohu tõttu.
TÄHELEPANU! Kiire süstimine võib põhjustada krampe.

Intravenoosne manustamine, infusioon
Lahustada nagu eelmises punktis kirjeldatud. Saadud lahuse täiendavaks lahjendamiseks võib
kasutada: 0,9% naatriumkloriid, 5% glükoosilahust või 5% glükoosilahust isotoonilises soolalahuses.
Infusiooniks võib kasutada ainult ülalloetletud lahuseid. Antibiootikumi kontsentratsioon
infusioonilahuses peab olema 0,5...2,0 mg/ml. Lahuse maht ja kontsentratsioon peavad olema sellised,
et kogu annuse saaks manustada enne, kui oksatsilliin kaotab stabiilsuse (toatemperatuuril kaotab
infusioonilahus 6 tunniga 10% oksatsilliini aktiivsusest).
Prostaphlin"i ei tohi süstida samast süstlast ega lahustada samas infusioonilahuses aminoglükosiididega
kuna need ravimid inaktiveerivad teineteist ja antibakteriaalne aktiivsus väheneb (vt lõik 4.5). Neid
antibiootikume tuleb manustada eraldi.

Neerupuudulikkus
Reeglina ei ole neerupuudulikkusega haigetel annuse vähendamine vajalik. Prostaphlin"i pikaaegse
ravi korral tuleb perioodiliselt kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Maksapuudulikkus
Prostaphlin"i pikaaegse ravi korral tuleb perioodiliselt kontrollida maksafunktsiooni. Seerumi AST
(SGOT) või ALT (SGPT) aktiivsuse suurenemisel on vajalik annuse kohandamine (vt lõik 4.4).

Kasutamine vastsündinutel
Kuna neerud ei ole vastsündinul lõplikult välja arenenud, võib penitsillinaasresistentsete penitsilliinide
(eriti metitsilliini) eritumine olla aeglasem ja põhjustada ülemäära kõrget sisaldust veres. Sellistel
haigetel on ravimi plasmakontsentratsiooni sage määramine vajalik sobiva annuse leidmiseks. Kõiki
penitsilliinidega ravitavaid vastsündinuid tuleb tähelepanelikult jälgida võimalike toksiliste või
kõrvaltoimete kliiniliste ja laboratoorsete ilmingute suhtes.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või dinaatriumvesinikfosfaadi suhtes. Ülitundlikkus penitsilliinide suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Penitsilliiniga ravitud haigetel on kirjeldatud rasket ja vahel letaalselt lõppenud anafülaktilist
reaktsiooni. Raske anafülaktiline reaktsioon vajab kohest intensiivravi. Manustada tuleks adrenaliini,
parenteraalselt vedelikke ja glükokortikosteroide, hapnikku, vajadusel intubeerida.
Enne Prostaphlin"i manustamist tuleb detailselt selgitada, kas varem on esinenud allergiat
penitsilliinile, tsefalosporiinidele või teistele võimalikele allergeenidele.
Nii kliiniliselt kui laboratoorselt on kirjeldatud ristuvat allergiat penitsilliinide ja osaliselt ristuvat
allergiat bitsükliliste ß-laktaamantibiootikumidega (sh tsefalosporiinid, tsefamütsiinid, 1-oksü-ß-

2
laktaamid ja karbapeneemid). Ravimi kasutamine tuleb mistahes allergilise reaktsiooni ilmnedes
koheselt katkestada ja määrata asjakohane ravi.

Antibiootikumide kasutamine võib põhjustada koloniseerumist ravimile mittetundlike
mikroorganismidega. Superinfektsiooni korral tuleb määrata sobilik ravi ja kaaluda võimalust
Prostaphlin"i manustamise katkestamiseks.

Kerget kuni eluohtlikku pseudomembranoosset koliiti on kirjeldatud seoses peaaegu kõikide
antibiootikumide kasutamisega. Selle diagnoosi võimalusega tuleb arvestada alati, kui seoses
antibiootikumide manustamisega tekib kõhulahtisus. Kui diagnoos on kinnitatud, tuleb koheselt
määrata sobilik ravi.

Kindlasti tuleb määrata haigustekitaja ja selle tundlikkus penitsillinaasresistentsele antibiootikumile.
Kui ravi määrati stafülokokkinfektsiooni kahtlusel, kuid hilisemates bakterioloogilistes uuringutes see
ei kinnitunud, tuleb määrata sobiv teist toimeainet sisaldav ravim.

Pikaajalise ravi korral Prostaphlin"iga tuleb regulaarselt jälgida neeru- ja maksatalitlust ning
vereloomet.

Enne ravi alustamist ja hiljem vähemalt kord nädalas kogu ravi kestel tuleb teha verekülv ning
kliiniline vereanalüüs koos leukotsüütide diferentseerimisega.

Ravi ajal Prostaphlin"iga peab regulaarselt jälgima ka uriinianalüüsi, samuti uurea ja kreatiniini
sisaldust ning AST (GOT) ja ALT (GPT) aktiivsust seerumis. Kõrgenenud väärtuste leidmisel tuleks
kaaluda ravimi annuse vähendamist.

Ravimi üks viaal sisaldab 30 mg naatriumi. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega
dieedil olevate patsientide puhul.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Probenetsiid pikendab ja suurendab penitsilliini sisaldust seerumis. Penitsilliiniga samaaegselt
manustatud probenetsiid aeglustab ekskretsioonikiirust, inhibeerides konkureerivalt penitsilliini
tubulaarset ekskretsiooni.

Aminoglükosiidid ja penitsilliinid on keemiliselt ja/või füüsikaliselt kokkusobimatud ning põhjustavad
vastastikuse inaktiveerumise in vitro. Samaaegsel kasutamisel ei tohi kokku segada
penitsillinnaasresistenseid penitsilliine ja aminogükosiide ning neid tuleb manustada eraldi.
Penitsilliinid võivad inaktiveerida aminoglükosiidi in vitro ka seerumiproovis, mis on võetud mõlemat
ravimit saavalt haigelt ja põhjustada sellega vale-madala aminoglükosiidi sisalduse seerumis.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Ravimi ohutust raseduse ajal ei ole uuritud.
Penitsillinaasresistentsed penitsilliinid ei ole hiirtel, rottidel ja küülikutel teostatud
reproduktsiooniuuringutes näidanud fertiilsuse vähenemist ega loodet kahjustavat toimet. Kuigi
kliinilisel kasutamisel raseduse ajal ei ole penitsilliinidel täheldatud kahjulikke toimeid lootele, ei ole
selle tõestamiseks usaldusväärseid kliinilisi uuringuid läbi viidud. Kuna loomkatsetes saadud tulemusi
ei saa üksüheselt laiendada inimesele, võib seda ravimit raseduse ajal kasutada ainult
möödapääsmatutel juhtudel.

Imetamine
Oksatsilliin eritub rinnapiima; seetõttu nõuab oksatsilliinitüüpi ravimite kasutamine imetamise ajal
ettevaatust.


3
4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Pole asjakohane.

4.8 Kõrvaltoimed

Ülitundlikkus
Kliiniliselt on penitsilliinidel täheldatud kahte tüüpi allergilisi reaktsioone ­ varast ja hilist.
Varane reaktsioon ilmneb tavaliselt 20 minuti jooksul pärast ravimi manustamist ja selle
sümptomaatika ulatub urtikaariast ja sügelusest kuni angioödeemi, larüngospasmi, bronhospasmi,
hüpotensiooni, vaskulaarse kollapsi ja surmani. Selline varane anafülaktiline reaktsioon esineb väga
harva, kuid on sagedasem ravimi parenteraalsel manustamisel. Teist tüüpi varane, kiire reaktsioon
võib ilmneda 20 minuti kuni 48 tunni jooksul pärast ravimi manustamist ja kätkeb endas urtikaariat,
sügelust ja hüpertermiat. Kuigi esinenud on ka kõriturset, larüngospasmi, ja hüpotensiooni, ei ole need
tavaliselt letaalsed.
Hiline reaktsioon penitsilliinile ilmneb 48 tunni möödudes ravimi manustamisest, vahel isegi 2...4
nädalat pärast ravi alustamist. Sellise reaktsiooni manifestatsiooniks on seerumitõve taolised
sümptomid (nt palavik, halb enesetunne, väsimus, urtikaaria, liiges- ja lihasvalu, kõhuvalu) ja erinevat
tüüpi lööbed.

Närvisüsteemi häired
Neurotoksilisus (letargia, segasusseisund, lihastõmblused, multifokaalne müokloonus, lokaliseerunud
või generaliseerunud epileptilised hood) võib esineda sarnaselt bensüülpenitsilliinile ka
penitsillinaasresistentsete penitsilliinide suurte annuste intravenoossel manustamisel, eeskätt
neerupuudulikkusega haigetel.

Seedetrakti häired
Esineda võib iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, stomatiit, tume katt keelel ja teised seedetrakti
ärritusnähud. Harva on seoses penitsillinaasresistentsete penitsilliinide kasutamisega kirjeldatud ka
pseudomembranoosset koliiti.

Maksa ja sapiteede häired
Penitsillinaasresistentsete penitsilliinide kasutamisega seoses on kirjeldatud hepatotoksilisust, mida
iseloomustab palavik, iiveldus ja oksendamine, millele kaasneb AST (GOT) aktiivsuse suurenemine
seerumis. Kirjeldatud on ka pöörduvat asümptomaatilist alkaalse fosfataasi, AST (GOT) ja ALT
(GPT) aktiivsuse tõusu.

Neerude ja kuseteede häired
Naatriummetitsilliini, harvemini seoses naftitsilliini, oksatsilliini, kloksatsilliini ja dikloksatsilliini
manustamisega on kirjeldatud neerutuubulite kahjustust ja interstitsiaalset nefriiti. Nende
reaktsioonide manifestatsiooniks võib olla lööve, palavik, eosinofiilia, hematuuria, proteinuuria ja
neerupuudulikkus. Nefropaatia tekkimisel ei ole täheldatud sõltuvust annusest ja see möödub ravi
katkestamisel tavaliselt täielikult.

Uuringud
Eosinofiilia, hemolüütiline aneemia, agranulotsütoos, neutropeenia, leukopeenia, granulotsütopeenia ja
luuüdi depressioon on kaasnenud ravile penitsillinaasresistentsete penitsilliinidega.

4.9 Üleannustamine

Kõigi penitsilliinide otsene toksilisus on vähene. Probleemid seoses Prostaphlin"i üleannustamisega on
ebatõenäolised. Ravimi kiire või suurte annust manustamine võib suurendada neurotoksilisust (vt
lõigud 4.2 ja 4.8). Vajadusel tuleb määrata sümptomaatiline ravi.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED


4
5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: -laktamaasresistentne penitsilliin; ATC-kood: J01CF04.

Prostaphlin on penitsillinaasresistentne happekindel poolsünteetiline penitsilliin.
Penitsillinaasresistentsed penitsilliinid toimivad bakteritsiidselt tundlikesse mikroorganismidesse
nende aktiivse paljunemise käigus. Kõik penitsilliinid pärsivad bakteriraku seina sünteesi.

Väikseima inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) väärtused
MIC oksatsilliinile
oksatsilliinile
oksatsilliinile
tundlikud
mõõdukalt tundlikud
resistentsed
Staphylococcus aureus
2 µg/ml
MIC puudub
MIC 4 µg /ml
Koagulaasnegatiivsed
0.25µg /ml
MIC puudub
MIC 0.5 µg /ml
stafülokokid
Tsooni diameeter
oksatsilliinile
oksatsilliinile
oksatsilliinile
tundlikud
mõõdukalt tundlikud
resistentsed
Staphylococcus aureus
13 mm
11-12 mm
10 mm
Koagulaasnegatiivsed
18 mm

17 mm
stafülokokid

Antibakteriaalne toimespekter
Oksatsilliin toimib enamikesse grampositiivsetesse kokkidesse, sealhulgas -hemolüütilistesse
streptokokkidesse, pneumokokkidesse ja penitsillinaasi mitteprodutseerivatesse stafülokokkidesse.
Kuna ravim ei lagune penitsillinaasi toimel, on see aktiivne ka penitsillinaasi produtseerivate
stafülokokkide suhtes.

TUNDLIKUD Gram(+) aeroobid
Staphylococcus (metitsilliinitundlikud tüved)
Streptococcus pyogenes
Streptococcus pneumoniae
RESISTENTSED Gram(+) aeroobid
Staphylococcus (metitsilliinitundlikud tüved, MRSA)*
* Metitsilliinile resistentsete tüvede osakaal on 30-50% kõigist stafülokokkidest ning seda esineb
paljudes haiglates.

Omandatud resistentsus võib varieeruda nii geograafiliselt kui ka ajaliselt ning konkreetse tüve kohta
on resistentsuse võimalikkuse kohta soovitatav kasutada kohalikku informatsiooni, seda eriti raskete
infektsioonide ravimisel. Kui mõne infektsioonitüübi suhtes on kohaliku resistentsuse kahtlus, tuleb
vajadusel küsida nõu eksperdilt.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Oksatsilliin imendub lihasesisesel manustamisel hästi. Intramuskulaarse manustamise järgselt
saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon umbes 30 minutiga. Pärast 250 mg ja 500 mg
oksatsilliini intramuskulaarset süstimist tervetele täiskasvanutele oli keskmine maksimaalne
seerumikontsentratsioon vastavalt 5,3 µg/ml ja 10,9 µg/ml.

Oksatsilliini intravenoossel manustamisel saavutatakse maksimaalne seerumikontsentratsioon
5 minutit pärast süstimise lõppu. Pärast 500 mg oksatsilliini aeglast intravenoosset süstimist oli
keskmine maksimaalne seerumikontsentratsioon 43 µg/ml ja poolväärtusaeg 20...30 minutit.

89...94% oksatsilliinist on seotud verevalkudega, peamiselt albumiiniga. Oksatsilliin jaotub
sünoviaal-, pleura- ja perikardivedelikku, sappi, rögasse, kopsudesse ja luudesse. Terapeutiliste
annuste manustamisel on kontsentratsioon tserebrospinaal- ja astsiidivedelikus madal.

Normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel on oksatsilliini poolväärtusaeg seerumis 0,3...0,8 tundi.
Oksatsilliin metaboliseerub osaliselt mikrobioloogiliselt aktiivseteks ja osaliselt inaktiivseteks

5
metaboliitideks. Oksatsilliin ja selle metaboliidid erituvad kiiresti tubulaarsekretsiooni ja
glomerulaarfiltratsiooni teel uriiniga. Oksatsilliin eritub ka sapiga.

Oksatsilliini ei ole võimalik eemaldada dialüüsiga. Peritoneaal- või hemodialüüsil eritub vaid väheses
koguses.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Pikaajalisi loomuuringuid kartsinogeensuse, mutageensuse ja võimaliku fertiilsust kahjustava mõju
selgitamiseks teostatud ei ole.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Dinaatriumvesinikfosfaat.

6.2 Sobimatus

Penitsilliine ei tohi manustada ühes süstlas ja ühest süstekohast koos aminoglükosiididega (vt
lõik 4.5).

6.3 Kõlblikkusaeg


3 aastat.
Pärast lahustamist on ravim stabiilne 3 päeva toatemperatuuril (kuni 25ºC) või 1 nädal külmutuskapis
(2...8ºC).

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Manustamiskõlblikuks muudetud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.


6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tüüp-III 13 ml klaasviaal 20 mm butüülkummist korgi ja lillaka alumiiniumkapsliga.
1 või 50 viaali kartongkarbis.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim ja jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA.

Bristol-Myers Squibb Gyógyszerkereskedelmi Kft.
Lövház u. 39
1024, Budapest
Ungari


8. MÜÜGILOA
NUMBER

219398

6


9.
ESIMESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

06.11.1998/15.12.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008

7