Prindex 8mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Prindex 8 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 8 mg perindopriil tert-butüülamiini, mis vastab 6,676 mg perindopriilile.
Abiaine: 125,56 mg laktoosmonohüdraati.

INN. Perindoprilum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

Valged, ümmargused, kaksikkumerad tabletid, ühel küljel märgis `PP" ja teisel küljel `8".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon.

Südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine stabiilse isheemiatõvega patsientidel, kellel on
anamneesis müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Perindopriili on soovitatav võtta üks kord ööpäevas hommikuti enne sööki.
Annus tuleb määrata individuaalselt, arvestades patsiendi anamneesi (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastust.

Hüpertensioon
Perindopriili võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate
antihüpertensiivsete ravimitega.

Soovituslik algannus on 4 mg üks kord ööpäevas hommikuti.

Patsientidel, kellel on tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem (täpsemalt
loetledes renovaskulaarne hüpertensioon, soola ja/või vedeliku puudus, südamepuudulikkus või raske
hüpertensioon), võib pärast esimese annuse võtmist vererõhk tugevalt langeda. Selliste patsientide
puhul on soovituslik algannus 2 mg ning ravi tuleks alustada arstliku järelevalve all.
Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.
Perindopriil-ravi alustades võib ilmneda sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem
patsientidel, kes saavad samal ajal diureetilist ravi. Selliste patsientide puhul tuleb olla ettevaatlik, sest
neil võib olla soola ja/või vedeliku vaegus.
Võimaluse korral tuleks 2 kuni 3 päeva enne perindopriil-ravi alustamist katkestada diureetikumide
võtmine (vt lõik 4.4).
Hüpertensiivsetel patsientidel, kelle diureetilist ravi pole võimalik katkestada, tuleks perindopriil-ravi
alustada annusega 2 mg. Tuleks jälgida neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Edasised
perindopriili annused tuleb määrata vastavalt vererõhule. Vajaduse korral võib jätkata diureetikumide
manustamist.
Eakate patsientide puhul peaks algannus olema 2 mg, seda võib pärast kuu ajalist kasutamist järk-
järgult suurendada 4 mg-ni ning vajaduse korral, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt allolev tabel), kuni 8
mg-ni.

Stabiilne südame isheemiatõbi
Ravi alguses tuleks perindopriili võtta 4 mg üks kord ööpäevas, siis kahe nädala möödudes võib
sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg annust talutakse hästi, suurendada annust 8 mg-ni
ööpäevas.

Eakad patsiendid peaksid saama ravi annusega 2 mg ööpäevas esimesel nädalal ja 4 mg ööpäevas
teisel nädalal enne, kui annust suurendatakse kuni 8 mg lähtuvalt neerufunktsioonist (vt Tabel 1
,,annuse kohandamine neerukahjustuse korral). Annust tohib suurendada ainult juhul, kui eelmist
väiksemat annust on hästi talutud.

Annuse kohandamine neerukahjustuse korral
Neerukahjustusega patsientidel peab annuse määramine põhinema kreatiniini kliirensi väärtusel, nagu
see on välja toodud allolevas tabelis 1.

Tabel 1: annuse kohaldamine neerukahjustuse korral

Kreatiniini kliirens
Soovitatav annus
(ml/min)
ClCR60
4 mg ööpäevas
30 < ClCR < 60
2 mg ööpäevas
15 < ClCR < 30
2 mg üle päeva
Hemodialüüsi saavad haiged *
2 mg dialüüsi päeval
ClCR < 15


* Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peaksid annuse
võtma pärast dialüüsi.

Annuse kohaldamine maksakahjustuse korral
Maksakahjustusega haigete puhul ei ole vaja annust kohaldada (vt lõigud 4.4 ja 5.2)..

Kasutamine lastel
Prindex"it ei soovitata kasutada lastel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus perindopriili, ravimi ükskõik millise abiaine või mõne teise AKE inhibiitori suhtes.
Anamneesis angioödeem varasemast ravist AKE inhibiitoritega.
Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4. ja 4.6).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Stabiilne südame isheemiatõbi
Kui perindopriil-ravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilne stenokardia (tõsine või mitte), tuleks
enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riski suhet.

Hüpotensioon
AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon
ilmneb kõrgvererõhuhaigetel harva ja on tõenäolisem patsientidel, kellel on diureetikumiravist,
soolavabast dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tekkinud vedelikuvaegus, või kellel
on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist hüpotensiooni on
täheldatud raske südamepuudulikkusega patsientide puhul, kellel kaasneb (või ei kaasne)
neerupuudulikkus. Sagedamini on seda täheldatud raske südamekahjustusega haigete, kes saavad
suurtes annustes lingudiureetikume, kellel on hüponatreemia või raske neerukahjustus. Patsientide,
kellel on kõrgendatud sümptomaatilise hüpotensiooni risk, tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise
järelevalve all (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sama kehtib ka patsientide kohta, kellel on südame isheemiatõbi
või tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võiks kaasa tuua
müokardiinfarkti või ajuinsuldi. Samuti on sümptomaatilist hüpotensiooni täheldatud haigetel, kellel
on pärgarterite kahjustus koos hüpotensiooniga (või ilma). Vererõhu langedes tuleb haige asetada selili
lamama, vajadusel tuleks manustada intravenoosselt füsioloogilist lahust. Hüpotensooni ilmnemine ei
välista edasist ravimi manustamist, mida võib raskusteta manustada pärast veremahu suurendamist,
kui vererõhk on tõusnud.
Mõningate patsientide puhul, kellel on südamepaispuudulikkus või madal vererõhk, on pärast
perindopriili manustamist täheldatud vererõhu alanemist. Selline mõju on ettearvatav ja ei ole
tavaliselt ravi katkestamise põhjus. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, tuleks vähendada
perindopriili annust või vajadusel lõpetada selle kasutamine.

Aordiklapi ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, peaks perindopriili kasutama ettevaatusega mitraalklapi
stenoosi ja vasaku vatsakese väljavoolu takistuse korral, nagu seda on näiteks aordiklapi stenoos või
hüpertroofiline kardiomüopaatia.

Neerukahjustus
Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleks algne perindopriili annus määrata
vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja pärast kohaldada seda vastavalt patsiendi
reaktsioonile ravimi suhtes. Selliste patsientide puhul tuleks pidevalt jälgida nende kaaliumi ja
kreatiniini sisaldust seerumis (vt lõik 4.8 ).
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel AKE inhibiitoritega ravi alustamisel tekkinud
hüpotensioon võib põhjustada neerukahjustuse süvenemist. Sellistel puhkudel on kirjeldatud ägedat
neerupuudulikkust, mis tavaliselt on pöörduv.
Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga, või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga
patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on suurenenud uurea ja kreatiniini sisaldus veres.
Tavaliselt taandub see ravi lõpetades. Eriti omane on see neerupuudulikkusega haigetele. Kui sinna
lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on suurem risk tõsiseks hüpotensiooniks ja
neerupuudulikkuseks. Selliste haigete ravi tuleks alustada väikeste annustega meditsiinilise järelevalve
all ja annust hoolikalt tiitrida. Et ravi diureetikumidega on sellise seisundi puhul välistatud, tuleks
nende võtmine lõpetada ning perindopriil-ravi esimeste nädalate jooksul tuleks jälgida
neerufunktsiooni.
Mõnedel hüpertensiooni haigetel, kellel pole varem ilmnenud renovaskulaarset haigust, on suurenenud
vere uurea ja kreatiniini sisaldus (tavaliselt nõrk ja mööduv), eriti juhul kui perindopriili on antud koos
diureetikumidega. See on enam tõenäoline varasema neerukahjustusega patsientidel. Sellisel puhul
tuleks vähendada annust ja/või lõpetada diureetikumide ja/või perindopriili kasutamine.

Hemodialüüsi saavad haiged
Patsientidel, kes on saanud dialüüsi high-flux membraane kasutava dialüsaatoriga ning keda on samal
ajal ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktilistest reaktsioonidest. Nendel patsientidel peaks
kaaluma teistsugust tüüpi dialüüsimembraane või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine
kasutamist.

Neeru siirdamine
Perindopriili kasutamise kogemused hiljutise neerusiirdamisega patsientidel puuduvad.

Ülitundlikkus/angioödeem
AKE inhibiitoriga, kaasa arvatud perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo,
jäsemete, huulte, limaskesta, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus
ilmneda ükskõik millisel ajal. Sellistel puhkudel tuleb perindopriili kasutamine kohe lõpetada ja
alustada jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus paistetus
piirdus näo ja huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita. Sümptomite leevendamisel võib kasutada
ka antihistamiine.
Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, häälepilu
piirkonda või kõrile (kohtadesse kus see saab tekitada hingamisteede sulgust), tuleb viivitamatult
rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliinilahuse manustamist ja/või patsiendi
hingamisteede vabana hoidmist. Patsient tuleb hospitaliseerida ja teda jälgida kuni sümptomid on
täielikult ja püsivalt taandunud.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid põhjustavad angioödeemi enam mustanahalistel
patsientidel kui mitte-mustanahalistel.
Patsientidel, kellel on varem olnud angiödeemi, mis ei ole seotud AKE inhibiitori manustamisega, on
AKE inhibiitorit tarvitades suurem oht angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidne reaktsioon LDL-afereesi ajal
Madala tihedusega lipoproteiin (LDL) afereesil dekstraansulfaadiga AKE inhibiitoritega ravitud
patsientidel on eluohtlikku anafülaktoidset reaktsiooni olnud harva. Neid reaktsioone on ära hoitud
AKE inhibiitori manustamise ajutise peatamisega enne iga afereesi.

Anafülaktilised reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal:
Patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal (nt kiletiivaliste mürk), on
esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Kuigi neid reaktsioone võib vältida, katkestades ajutiselt ravi
AKE inhibiitoriga, võivad need ravimi tahtmatul manustamisel korduda.

Maksapuudulikkus
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitorite kasutamisel täheldatud sündroomi, mis algab kolestaatilise
ikterusega ja viib fulminantse maksanekroosi tekkeni ning (mõnikord) surmani. Taolise sündroomi
mehhanism on seni ebaselge. Kui tekib ikterus või maksaensüümide aktiivsuse oluline suurenemine,
tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning patsient peab jääma arstliku järelevalve alla (vt lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia
AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist,
trombotsütopeeniast ja aneemiast. Normaalse neerutalitluse ja ilma komplitseerivate teguriteta
patsientidel esineb neutropeeniat harva. Perindopriili tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel,
kellel esineb veresoonte kollageenhaigus või keda ravitakse immunosupressantide, allopurinooli või
prokaiinamiidiga, samuti nende komplitseerivate tegurite kombinatsiooni korral, eriti kui on olemas
neerutalitluse häire. Mõnedel neist patsientidest tekkisid rasked infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei
allunud intensiivsele antibiootikumravile. Kui perindopriili kasutatakse selliste patsientide raviks, on
soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu ja patsientidele tuleb öelda, et nad teataksid arstile
igast nakkusenähust.

Rass
AKE inhibiitorite põhjustatud angioödeem tekib sagedamini mustanahalistel kui muust rassist
inimestel. Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriil mustanahalistel patsientidel olla
vähemtõhus vererõhu langetamisel selle põhjuseks võib olla mustanahaliste hüpertoonikute
populatsioonis sagedamini esinev madal reniinitase.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning
kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast
diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellel on ees ulatuslik operatsioon või kellel anesteesia kutsutakse esile ainetega, mis
põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt
blokeerida angiotensiin II moodustumise. Ravi tuleb katkestada üks päev enne operatsiooni. Kui
ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat see mehhanism, siis saab seda korrigeerida
vedelikumahu taastamisega.

Hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitoriga (kaasa arvatud perindopriiliga) ravi saanud patsientidel on täheldatud
seerumi kaaliumisisalduse tõusu. Hüperkaleemia tekke oht on nendel patsientidel, kellel on
neerupuudulikkus, kontrollimatu diabetes mellitus, või nendel, kes kasutavad samaaegselt
kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid; või
nendel patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse tõusuga (nt
hepariin). Kui ülaltoodud ainete samaaegne kasutamine on patsiendile vajalik, on soovitatav
regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Diabeedihaiged
Diabeedihaigetel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleb AKE inhibiitoriga
ravimise esimese kuu jooksul tähelepanelikult jälgida veresuhkrut (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad
Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja
perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Väljaarvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE
inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes planeerivad rasedust, kasutada
alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal kasutamise
kohta. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE inhibiitoritega viivitamatult lõpetada ja võimaluse
korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Laktoos
Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkusega või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid
Diureetikume kasutavad patsiendid, eriti need, kellel on soola ja/või vedeliku vaegus, võivad pärast
AKE inhibiitorravi alustamist kogeda järsku vererõhu langust. Hüpotensiooni tekkevõimalust võib
vähendada, katkestades diureetilise ravi, suurendades vedeliku või soola manustamist enne ravi algust
väikeste, aeglaselt suurendatavate perindopriili annustega.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad
Kuigi seerumi kaaliumisisaldus jääb tavaliselt normipiiridesse, võib mõnedel perindopriilravi saavatel
patsientidel ilmneda hüperkaleemia. Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, triamtereen
või amiloriid), kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad võivad viia seerumi
kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni. Seega ei ole perindopriili kasutamine koos
eespoolmainitud ravimitega soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne kasutamine väljendunud
hüpokaleemia tõttu on siiski näidustatud, tuleks neid kasutada ettevaatusega ja jälgides sageli seerumi
kaaliumisisaldust.

Liitium
Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on teatatud seerumi liitiumi kontsentratsiooni ja
toksilisuse mööduvast suurenemisest. Tiasiiddiureetikumide samaaegne kasutamine võib suurendada
liitiumi mürgistuse ohtu ja suurendada veelgi AKE inhibiitoritest tingitud liitiumi mürgistuse
suurenenud ohtu. Perindopriili kasutamine koos liitiumiga ei ole soovitatav, kuid kui kombinatsioon
osutub vajalikuks, tuleks läbi viia seerumi liitiumisisalduse hoolikas jälgimine (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), sh atsetüülsalitsüülhape 3 g/ööpäevas
Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete kasutamine võib vähendada AKE inhibiitorite
hüpertensioonivastast toimet. Lisaks võivad MSPVA-d ja AKE inhibiitorid avaldada aditiivset toimet
seerumi kaaliumisisalduse tõusule ja põhjustada neerufunktsiooni halvenemist. Sellised toimed on
tavaliselt pöörduvad. Harva võib ilmneda äge neerupuudulikkus, eriti patsientidel, kellel on
neerufunktsiooni kahjustus, nagu eakatel või dehüdreeritud patsientidel.

Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid
Nende ainete samaaegne kasutamine võib suurendada perindopriili hüpotensiivseid toimeid.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilaatorite samaaegne kasutamine võib veelgi
vererõhku langetada.

Diabeedi ravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliinid,
suukaudsed hüperglükeemilised ained) koosmanustamine võib põhjustada vere glükoositaset alandava
toime suurenemist koos hüpoglükeemia tekke riskiga. Ilmnes, et selle fenomeni ilmnemine on kõige
tõenäolisem kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ained, beeta-adrenoblokaatorid, nitraadid
Perindopriili võib kasutada samaaegselt atsetüülsalitsüülhappega (kui seda kasutatakse
trombolüütikumina), trombolüütiliste ravimitega, beeta-adrenoblokaatoritega ja/või nitraatidega.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne
kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja
4.4).

Ei ole veenvat epidemioloogilist tõestusmaterjali, mis näitaks AKE inhibiitorite teratogeenset toimet
kasutamisel raseduse esimese trimestri ajal, siiski ei saa välistada riski suurenemise tõenäosust.
Väljaarvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes
planeerivad rasedust, kasutada alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud
raseduseaegne ohutusprofiil. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE inhibiitoritega viivitamatult
lõpetada ja võimaluse korral kasutada alternatiivset ravi.
Kokkupuude AKE inhibiitorraviga raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib teadaolevalt inimesel
põhjustada fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui
kokkupuude AKE inhibiitoriga on ilmnenud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav
neerufunktsiooni ja koljut ultraheliga kontrollida. Imikuid, kelle emad on võtnud AKE inhibiitorit,
tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni esinemise suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna puudub informatsioon Prindex"i kasutamise kohta rinnaga toitmise ajal, ei ole Prindex"i
soovitatav kasutada ning rinnaga toitmise ajal on eelistatud alternatiivsed paremini tõestatud
ohutusprofiiliga ravimeetodid, eriti vastsündinu või enneaegselt sündinud lapse rinnaga toitmise ajal.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleks arvestada, et vahetevahel võib esineda pearinglust või
väsimust.

4.8 Kõrvaltoimed

Perindopriili kasutamisel on ilmnenud järgnevad kõrvaltoimed järgmise esinemissagedusega:
väga sage( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100), harv ( 1/10 000
kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
meeleolu muutused või unehäired.

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu, pearinglus, peapööritus ja paresteesia.
Väga harv:
segasusseisund.

Silma kahjustused
Sage:
nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage:
tinnitus.

Kardiovaskulaarsed häired
Sage:
hüpotensioon ja hüpotensiooniga kaasnevad nähud.
Väga harv:
arütmia, stenokardia, müokardiinfarkt või insult, arvatavasti ülemäärase vererõhu
languse tulemusena suure riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage:
köha, hingeldus.
Aeg-ajalt:
bronhospasm.
Väga harv:
eosinofiilne pneumoonia, riniit.

Seedetrakti häired
Sage:
maitsetundlikkuse häire, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, seedehäire, kõhulahtisus,
kõhukinnisus.
Aeg-ajalt:
suukuivus.
Väga harv:
pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv:
tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:
lööve, kihelus.
Aeg-ajalt:
näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu piirkonna ja/või kõri angioödeem,
nõgestõbi (vt lõik 4.4).
Väga harv:
multiformne erüteem.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:
lihaskrambid.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:
neerupuudulikkus.
Väga harv:
äge neerupuudulikkus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt:
impotentsus.

Üldised häired
Sage:
asteenia.
Aeg-ajalt:
higistamine.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Hemoglobiini ja hematokriti langusest, trombotsütopeeniast, leukopeeniast/neutropeeniast ja
agranulotsütoosi või pantsütopeenia juhtumitest on teatatud väga harva. Kaasasündinud glükoos-6-
fosfaatdehüdrogenaas (G6PD) puudulikkusega patsientide puhul on väga harva täheldatud
hemolüütilist aneemiat (vt lõik 4.4).

Uuringud
Tekkida võivad vere uurea ja plasma kreatiniini sisalduse tõus, hüperkaleemia (ravimi katkestamisel
taastuv), eriti juhul kui on neerupuudulikkus, raske südamepuudulikkus ja renovaskulaarne
hüpertensioon. Harva on täheldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist ja bilirubiini taseme
tõusu.

Kliinilised uuringud
Juhuslikult valitud perioodil EUROPA uuringus peeti arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised
kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16 (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest
ja 12 (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriili ravi saanud patsientidel avastati
hüpotensioon kuuel patsiendil, angioödeem kolmel patsiendil ja äkiline südameseiskumine ühel
patsiendil. Köha, hüpotensiooni või teiste talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli
perindopriili rühmas suurem kui platseebo rühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

4.9 Üleannustamine

Perindopriili üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. Sümptomid, mis kaasnevad AKE
inhibiitorite üleannustamisega võivad olla hüpotensioon, tsirkulatoorne sokk, elektrolüütide
tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia,
pearinglus, ärevus ja köha.

Üleannustamise raviks soovitatakse manustada infusioonina tavalist soolalahust. Hüpotensiooni
tekkimisel tuleb haige asetada lamavasse asendisse ning tõsta jalad peast kõrgemale (soki asend).
Võimalusel võib kaaluda angiotensiin II lahuse ja/või intravenoosse katehoolamiini manustamist.
Perindopriili on võimalik üldtsirkulatsioonist eemaldada ka hemodialüüsi teel (vt lõik 4.4). Ravile
allumatu bradükardia puhul on näidustatud ravi kardiostimulaatoriga. Pidevalt tuleb jälgida elutähtsaid
funktsioone, elektrolüütide ja kreatiniinisisaldust.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
ATC-kood: C09AA04

Perindopriil on ensüümi, mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks, inhibiitor (angiotensiini
konverteeriv ensüüm, AKE). Konverteeriv ensüüm, või kinaas, on eksopeptidaas, mis võimaldab
angiotensiin I konverteerimist vasokonstriktoriks angiostensiin II ning põhjustab ka vasodilaatori
bradükiniini degradatsiooni inaktiivseks heptapeptiidiks.

AKE pärssimise tagajärjel väheneb angiotensiin II sisaldus plasmas, mis tingib plasma reniini
aktiivsuse suurenemise (inhibeerides reniini vabanemist negatiivse tagasisideme abil) ja aldosterooni
sekretsiooni vähenemise. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, siis viib AKE inhibeerimine ka
tsirkuleeriva ja paikse kallikreiin-kiniini süsteemi aktiivsuse tõusuni (ning põhjustab seega
prostaglandiini süsteemi aktiveerumise). On võimalik, et nimetatud mehhanism soodustab ka AKE
inhibiitorite vererõhku langetavat toimet ja on osaliselt vastutav teatavate kõrvaltoimete eest (nt köha).
Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi, perindoprilaadi kaudu. Teised metaboliidid ei oma in
vitro mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Hüpertensioon
Perindopriil on aktiivne kõigis hüpertensiooni staadiumites: kerge, mõõdukas, raske; täheldatud on
süstoolse ja diastoolse vererõhu langust nii lamavas kui ka püstises asendis.
Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset resistentsust, mis viib vererõhu languseni. Selle
tulemusena suureneb perifeerne verevool, samas mitte omades toimet südame löögisagedusele.
Verevool neerudes reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) jääb tavaliselt muutumatuks.
Antihüpertensiivne aktiivsus on maksimaalne 4 kuni 6 tundi pärast üksikannuse võtmist ja püsib
vähemalt 24 tundi. Toime ravimi kontsentratsiooni madalaimas punktis on 87...100% maksimaalsest
kontsentratsioonist.
Vererõhk langeb kiiresti. Ravimile alluvatel patsientidel saavutatakse normaliseerumine ühe kuu
jooksul ja see kestab ilma tahhüfülaksia tekketa.
Ravi katkestamine ei vii tagasilöögiefektini.
Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Perindopriili vasodilateerivad omadused inimesel on kinnitatud. See parandab suurte arterite elastsust
ja vähendab media/valendiku suhet väikestes arterites.
Täiendav ravi tiasiiddiureetikumiga annab aditiivset tüüpi koostoime. Samuti vähendab AKE
inhibiitorite ja tiasiidi kombinatsioon diureetikumravist põhjustatud hüpokaleemia riski.

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid
EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topelt-pime, platseeboga
kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.
Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aastast patsienti randomiseeriti 8 mg perindopriili
(n=6110) või platseebo rühma (n=6108).
Uuringus osalenutel oli südame isheemiatõve tunnuseid ilma südamepuudulikkuse kliiniliste
sümptomiteta.
Kõikidest patsientidest oli 90%-l olnud eelnev müokardiinfarkt ja/või tehtud pärgarterite
revaskularisatsioon.
Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid
trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiide alandavad ravimid ja beeta-adrenoblokaatorid.
Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest,
mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Perindopriili ravi
annusega 8 mg ööpäevase andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja 1,9% vähenemise (suhteline
risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] ­ p<0,001). Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni
anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes esmane lõpptulemus 2,2% ja vastav risk
22,4% (95%CI [12,0; 31,6] ­ p<0,001).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 1 tunni jooksul. Biosaadavus on 65...70%.
Ligikaudu 20% kogu imendunud perindopriili kogusest muutub aktiivseks metaboliidiks
perindoprilaadiks. Peale aktiivse perindoprilaadi on perindopriilil viis inaktiivset metaboliiti.
Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on 1 tund. Perindopriili maksimaalne plasmakontsentratsioon
saabub 3 kuni 4 tunni jooksul.
Toit vähendab perindopriili muutumist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka biosaadavust, seega
tuleks perindopriili päevane annus manustada hommikuti enne sööki.
Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 1/kg. Plasmavalkudega seondumine on
väike (perindoprilaadi siduvus AKE-ga on vähem kui 30%), kuid see oleneb kontsentratsioonist.
Perindoprilaat eritub uriiniga ja konjugeerimata fraktsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3...5 tundi.
Seondunud perindoprilaadi vabanemine angiotensiini konverteerivalt ensüümilt annab ,,efektiivse"
eliminatsiooni poolväärtusaja 25 tundi; seetõttu saabub püsikontsentratsioon 4 päeva jooksul. Pärast
korduvat manustamist ei ole perindopriili kumulatsiooni täheldatud. Perindoprilaadi eritumine on
vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerukahjustustega haigetel. Neerupuudulikkuse puhul
tuleks annuse suurus määrata olenevalt kahjustuse astmest (kreatiniini kliirens).
Perindopriilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.
Tsirroosihaigetel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud poole
võrra. Moodustuva perindoprilaadi kogus ei ole siiski vähenenud ning seega ei ole vaja ka annust
kohaldada (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Korduvtoksilisuse uuringutes suukaudsel manustamisel (rottidel ja ahvidel) oli sihtorganiks neer, kus
kahjustus oli pöörduv.
In vitro või in vivo katsetel mutageensust ei täheldatud.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rotid, hiired, küülikud ja ahvid) embrüotoksilisust ega
teratogeensust ei ilmnenud. Siiski on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite kui ravimiklassi
puhul kirjeldatud toksilisi toimeid lootele, mille tagajärjeks on loote surm ning kongenitaalne mõju nii
näriliste kui ka küülikute loodete puhul. Täheldatud on neerukahjustusi ja suurenenud peri- ja
postnataalset suremust.
Kartsinogeensust rottidel ja hiirtel pikaajalistes uuringutes ei täheldatud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/alumiinium blisterpakendis on 14, 20, 28, 30, 56 ja 60 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Glenmark Pharmaceuticals s.r.o.
Hvzdova 1716/2b
140 78 Praha 4
Tsehhi Vabariik


8.
MÜÜGILOA NUMBER

599708


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

26.09.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009