Olmesartan Medoxomil Teva - Olmesartan Medoxomil Teva ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan Medoxomil Teva 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olmesartan Medoxomil Teva 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olmesartan Medoxomil Teva 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Olmesartan Medoxomil Teva 10 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg
olmesartaanmedoksomiili.
Olmesartan Medoxomil Teva 20 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg
olmesartaanmedoksomiili.
Olmesartan Medoxomil Teva 40 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg
olmesartaanmedoksomiili.
INN. Olmesartanum

Abiained:
Olmesartan Medoxomil Teva 10 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg
laktoosmonohüdraati.
Olmesartan Medoxomil Teva 20 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg
laktoosmonohüdraati.
Olmesartan Medoxomil Teva 40 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 80 mg
laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Olmesartan Medoxomil Teva 10 mg: valged ümmargused kumerad õhukese polümeerikattega tabletid,
mille ühele küljele on pressitud „O“ ja teisele „10“.
Olmesartan Medoxomil Teva 20 mg: valged ümmargused kumerad õhukese polümeerikattega tabletid,
mille ühele küljele on pressitud „O“ ja teisele „20“.
Olmesartan Medoxomil Teva 40 mg: valged ümmargused kumerad õhukese polümeerikattega tabletid,
mille ühele küljele on pressitud „O“ ja teisele „40“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Olmesartaanmedoksomiili manustatakse ühekordse ööpäevase annusena iga päev ligikaudu samal ajal,
koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal. Tabletti ei tohi närida.
Soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega
piisavalt kontrollitud, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada optimaalse annuseni – 20 mg

üks kord ööpäevas. Kui vajalik on vererõhku veelgi langetada, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalse annuseni – 40 mg ööpäevas, või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiidi.
Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime saabub 2 nädala jooksul alates ravi algusest ja saavutab maksimumi ligikaudu 8 nädalat pärast ravi alustamist. Seda tuleb arvestada patsiendi ravirežiimi muutuste kavandamisel.
Eakad (> 65-aastased)
Üldiselt ei ole annuse kohandamine eakatel vajalik (vt allpool annustamine neerukahjustusega patsientidel). Kui annuse suurendamine maksimaalse soovitatud annuseni - 40 mg-ni ööpäevas on vajalik, tuleb hoolikalt jälgida vererõhku.
Vähenenud neerufunktsioon
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 20...60 ml/min) patsientidel on maksimaalne annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas, sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamiseks sellel patsientide grupil. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min), sest puudub piisav kogemus kasutamiseks sellel patsientide grupil (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Maksakahjustus
Kerge maksakahjustusega patsientidel pole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustuse korral on soovitatav algannus 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitav tähelepanelikult kontrollida vererõhku ja neerufunktsiooni. Kogemused raske maksakahjustuse korral puuduvad, seega pole kasutamine selles patsientide grupis soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada patsientidel, kellel on sapiteede obstruktsioon (vt lõik 4.3).
Lapsed ja noorukid
Olmesartan Medoxomil Teva’t ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Biliaarne obstruktsioon (vt lõik 5.2).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Intravaskulaarse veremahu vähenemine:
Patsientidel, kellel on veremaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud intensiivse diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti esimese annuse järgselt. Sellised seisundid tuleks korrigeerida enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.
Muud seisundid, millega kaasneb reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsioon:
Patsientidel, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniin-angiotensiinaldosterooni süsteemi toimimisest (nt raske südame paispuudulikkusega või olemasoleva neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjutavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harva ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete tekke võimalikkust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistidega.
Renovaskulaarne hüpertensioon:
Kahepoolse neeruarterite stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda ravitakse reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega, on suurenenud risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.
Neerukahjustus ja neeru transplantatsioon:
Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav perioodiliselt jälgida kaaliumi ja kreatiniini taset seerumis. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Puudub kogemus olmesartaanmedoksomiili kasutamiseks hiljutise neerutransplantaadiga patsientidel või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel (s.o kreatiniini kliirensiga < 12 ml/min).
Maksakahjustus:
Puudub kogemus raske maksakahjustusega patsientidega, mistõttu ei ole soovitatav sellel patsiendigrupil olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt lõik 4.2 annustamise kohta kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel).
Hüperkaleemia:
Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.
Risk, mis võib osutuda surmavaks, on suurenenud eakate, neerupuudulikkusega patsientide, suhkurtõvega patsientide ja nende puhul, kes kasutavad samal ajal teisi ravimeid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust, ja/või kaasuvate haigustega patsientide puhul.
Enne reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnata kasu ja riski suhet ning kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi.
Peamised hüperkaleemia arvestatavad riskitegurid on:
-    suhkurtõbi, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat);
-    kombinatsioon ühe või mitme teise reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutava ravimiga ja/või kaaliumilisandite kasutamine. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad indutseerida hüperkaleemia teket: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (sh selektiivsed COX-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressiivsed ravimid nagu tsüklosporiin või takrolimus, trimetoprim;
-    kaasuvad haigused, eelkõige dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerufunktsiooni järsk halvenemine (nt infektsioossed haigused), rakkude lagunemine (nt jäseme akuutne isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).
Riskirühma patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida kaaliumi taset seerumis (vt lõik 4.5).
Liitium:
Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, ei ole soovitatav kombineerida liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili (vt lõik 4.5).
Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia:
Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, on aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul näidustatud eriline ettevaatus.
Primaarne aldosteronism:
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri sageli antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole soovitatav neil patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutada.
Etnilised erinevused:
Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistel patsientidel mõnevõrra väiksem kui valgetel; põhjuseks on tõenäoliselt see, et madala reniinitaseme levimus hüpertensiooniga mustanahaliste populatsioonis on suurem.
Rasedus:
Ravi angiotensiin II antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes plaanivad rasestuda, üle viia alternatiivsele hüpertensioonivastasele ravile, mille rasedusaegse kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II antagonistidega otsekohe lõpetada ja sobivuse korral alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Muu:
Nagu kõigi antihüpertensiivsete ravimite puhul, võib vererõhu liigne langetamine südame isheemiatõve või ajuveresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.
See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoos-galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.
• Teiste ravimite toime olmesartaanmedoksomiilile:
Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid:
Põhinedes kogemusel teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega, võib samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja teiste seerumi kaaliumitaset tõsta võivate ravimite (nt hepariin) kasutamine viia seerumi kaaliumisisalduse suurenemiseni (vt lõik 4.4). Seetõttu ei ole nende samaaegne kasutamine soovitatav.
Muud antihüpertensiivsed ravimid:
Olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetavat toimet võib suurendada teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegse kasutamisega.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d):
MSPVA-d (kaasa arvatud atsetüülsalitsüülhape annuses > 3 g ööpäevas ja ka COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. Samaaegse MSPVA-de ja angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise korral esineb risk ägeda neerupuudulikkuse tekkeks. Soovitatav on neerufunktsiooni jälgimine ravi alguses ja regulaarne vedeliku asendamine patsiendil.
Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis viib nende efektiivsuse osalise kadumiseni.
Muud ravimid:
Pärast ravi antatsiidiga (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) ilmnes olmesartaanmedoksomiili biosaadavuse mõõdukas vähenemine. Varfariini ja digoksiini samaaegne manustamine olmesartaani farmakokineetikat ei mõjutanud.
• Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele:
Liitium:
Teatatud on pöörduvast seerumi liitiumi kontsentratsiooni ja toksilisuse tõusust liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II antagonistide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili ja liitiumi kombineeritud kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Kui sellise kombinatsiooni kasutamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis.
Teised ravimid:
Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt olulisi vastastikuseid toimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist toimet varfariini farmakokineetilistele ega farmakodünaamilistele omadustele ega digoksiini farmakokineetilistele omadustele.
Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4, ning see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei viidud läbi in vivo koostoime uuringuid ensüüm tsütokroom P450 tuntud inhibiitorite ja indutseerijatega ning ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450 ensüümide abil metaboliseeruvate ravimite vahel.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus:
Angiotensiin II antagonistide kasutamine ei ole raseduse esimesel trimestri soovitatav (vt lõik 4.4). Angiotensiin II antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid, mis puudutavad teratogeensuse riski pärast kokkupuudet angiotensiini
retseptori blokaatoritega raseduse esimesel trimestril, ei ole lõplikud; samas ei saa välistada väikest
riski tõusu. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II antagonistide
kasutamise riskide kohta, võivad sama klassi ravimite kasutamisel esineda sarnased riskid. Välja
arvatud juhul, kui ravi jätkamist angiotensiini retseptori blokaatoritega peetakse hädavajalikuks, tuleb
patsiendid, kes plaanivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille
raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin
II antagonistidega otsekohe lõpetada ja sobivuse korral alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril
inimese jaoks fetotoksiline (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise
pidurdumine) ning põhjustab ka neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon,
hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui angiotensiin II antagonisti on manustatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav loote
neerutalitluse ja kolju ultraheliuuring.
Neid imikuid, kelle emad on kasutanud raseduse ajal angiotensiin II antagoniste, tuleb hoolikalt
jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine:
Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid pole teada kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta imetamise ajal puudub, pole Olmesartan Medoxomil Teva kasutamine soovitatav ja tuleks eelistada alternatiivseid ravivõimalusi ravimitega, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini tõestatud, eriti kui imetatakse vastsündinut või enneaegset last.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Olmesartaanmedoksomiili toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Liiklusvahendite juhtimisel või mehhanismide käsitsemisel tuleb arvestada, et vahel võib antihüpertensiivset ravi saaval patsiendil tekkida pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Turustamisjärgne kogemus.
Turustamisjärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest. Need on loetletud organsüsteemide kaupa ja reastatud vastavalt esinemissagedusele kasutades järgmist jaotust: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Organsüsteemi klass  Väga harv 
Vere ja lümfisüsteemi häired  Trombotsütopeenia 
Ainevahetus- ja toitumishäired  Hüperkaleemia 
Närvisüsteemi häired  Pearinglus, peavalu 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired  Köha 
Seedetrakti häired  Kõhuvalu, iiveldus, oksendamine 
Naha ja nahaaluskoe kahjustused  Kihelus, eksanteem, lööve Allergilised reaktsioonid nagu angioneurootiline turse, allergiline dermatiit, näo turse ja urtikaaria 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused  Lihaskramp, müalgia 
Neerude ja kuseteede häired  Äge neerupuudulikkus ja neerufunktsiooni vähenemine (vt ka uuringud) 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid  Asteenilised seisundid nagu asteenia, väsimus, letargia, halb enesetunne 
Uuringud  Kõrvalekalle normist neerufunktsiooni testides, nagu suurenenud vere kreatiniini ja kusihappe sisaldus Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine 

Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, millel oli ajaline seos angiotensiin II retseptorite blokaatorite manustamisega. Põhjuslikku seost ei ole aga kindlaks tehtud.
Kliinilised uuringud
Topeltpimedates platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ravi ajal ilmnenud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus 42,4% olmesartaanmedoksomiili ja 40,9% platseebo puhul.
Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ainus kindlalt ravimiga seostatud kõrvaltoime pearinglus (esinemissagedus 2,5% olmesartaanmedoksomiili ja 0,9% platseebo puhul).
Pikaajalise (2-aastase) ravi korral katkestas kõrvaltoimete tõttu ravi 3,7% patsientidest, kui olmesartaanmedoksomiili kasutati annuses 10...20 mg üks kord päevas. Alljärgnevalt on toodud olmesartaanmedoksomiiliga teostatud kliiniliste uuringute (sh nii toimeaine kui ka platseebokontrolliga uuringute) käigus teatatud kõrvaltoimed, sõltumata nende põhjuslikust seosest või vastavast esinemissagedusest platseebogrupis. Need on loetletud organsüsteemide kaupa ja reastatud vastavalt esinemissagedusele, kasutades eelpool kirjeldatud jaotust:
Organsüsteemi klass  Sage  Aeg-ajalt  Harv 
Närvisüsteemi häired  Pearinglus  Vertiigo 
Südame häired  Stenokardia  Hüpotensioon 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired  Bronhiit, köha, farüngiit, riniit 
Seedetrakti häired  Kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia, gastroenteriit, iiveldus 

Naha ja nahaaluskoe kahjustused  Lööve 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused  Artriit, seljavalu, luuvalu 
Neerude ja kuseteede häired  Hematuuria, kuseteede infektsioon 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid  Valu rinnus, väsimus, gripitaolised sümptomid, perifeersed tursed, valu 

Laboratoorsed näitajad
Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli olmesartaanmedoksomiili puhul platseeboga võrreldes mõnevõrra suurenenud hüpertriglütserideemia esinemissagedus (2,0% versus 1,1%) ja suurenenud kreatiinfosfokinaasi tase (1,3% versus 0,7%).
Laboratoorsete näitajate kõrvalekalded, millest on teatatud kõigis olmesartaanmedoksomiiliga tehtud kliinilistes uuringutes kokku (kaasa arvatud platseebokontrollita uuringud) vaatamata põhjuslikule seosele või suhtelisele esinemissagedusele platseeborühmas:
Organsüsteemi klass  Sage  Harv 
Ainevahetus- ja toitumishäired  Kreatiinfosfokinaasi sisalduse suurenemine, hüpertriglütserideemia, hüperurikeemia  Hüperkaleemia 
Maksa ja sapiteede häired  Maksaensüümide aktiivsuse 
tõus 

Lisateave patsientide erigruppide kohta
Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus kergelt suurenenud harva-esinevast aeg-ajalt esinevaks.

4.9 Üleannustamine
Üleannustamise kohta inimesel on olemas vaid piiratud andmed. Kõige tõenäolisem üleannustamise toime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav.
Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid, ATC-kood: CO9CA08.
Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiini vahendatud toimed AT1 retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ning angiotensiin I ja II tasemete suurenemiseni, ning aldosteroonitaseme mõningase vähenemiseni plasmas.
Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on oluline roll hüpertensiooni patogeneesis tüüp 1 (AT1) retseptori vahendusel.
Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest, tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus või tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.
Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord päevas annab efektiivse ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama ööpäevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu languse nagu kaks korda päevas manustamine.
Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8. nädalaks pärast ravi alustamist, kuigi oluline/märgatav osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast 2-nädalast ravi. Koos hüdroklorotiasiidiga on vereõhku alandav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.
Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks – olmesartaaniks.
Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili või intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormist oli 25,6%.
Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax) saabub umbes 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioon plasmas suureneb lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg-ni.
Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.
Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.
Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudele seonduvate ravimitega on madal (mida kinnitab kliiniliselt oluliste vastastikuste mõjude puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on väike (16...29 l).
Metabolism ja eritumine
Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 30 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suur enamus 24 tunni jooksul annuse manustamisest) ja ülejäänud osa määratud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest saadavusest 25,6%, võib arvutada, et imendunud olmesartaan viiakse välja nii renaalse ekskretsiooni teel (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Et suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine sapiteede sulguse korral (vt lõik 4.3).
Olmesartaani terminaalne eritumise poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist akumulatsiooni. Renaalne kliirens oli 0,5...0,7 l/h ja see oli annusest sõltumatu.
Farmakokineetika patsientide erirühmades
Eakad:
Eakatel (65...75-aastastel) hüpertensiivsetel patsientidel suurenes AUC püsiseisundi tingimustes ligikaudu 35% ja väga eakatel patsientidel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrreldes noorema eagrupiga. See võib olla vähemalt osaliselt seotud keskmise neerufunktsiooni vähenemisega selles eagrupis.
Neerukahjustus:
Neerukahjustusega patsientidel suurenes AUC püsikontsentratsiooni tingimustes kerge, mõõduka ja raske neerupuudulikkuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179%, võrreldes tervete kontrollgrupi isikutega (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Maksakahjustus:
Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused 6% ja 65% kõrgemad vastavalt kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel võrreldes neile vastavate tervete kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse võtmist oli tervetel uuritavatel, kerge maksakahjustusega patsientidel ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Korduval kasutamisel mõõduka maksakahjustusega patsientidel oli olmesartaani AUC uuesti ligikaudu 65% suurem kui tervetel kontrollgrupis. Olmesartaani keskmised Cmax väärtused olid tervetel ja maksakahjustusega patsientidel sarnased. Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel ja koertel olid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT1 retseptori antagonistidele ja AKE inhibiitoritele sarnased toimed: vere uurea (BUN) ja kreatiniini taseme tõus (AT1 retseptori blokeerimisest tulenevate neeru funktsionaalsete muutuste tõttu); südame kaalu langus; punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit); histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed lesioonid neeru epiteelis, basaalmembraani paksenemine, tuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest tingitud ebasoovitavad nähud on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitorite prekliinilistes uuringutes ja neid saab vähendada samaaegse naatriumkloriidi manustamisega suukaudselt.
Mõlemal liigil ilmnes suurenenud plasma reniini aktiivsus ja neeru jukstaglomerulaarsete rakkude hüpertroofia/hüperplaasia. Nendel muutustel, mis on tüüpilised AKE inhibiitorite klassile ja teistele AT1 retseptori antagonistidele, ei näi olevat mingit kliinilist tähtsust.
Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaan in vitro rakukultuurides kromosoomide katkemiste teket. Selliseid toimeid ei ilmnenud mitmetes in vivo uuringutes, kus kasutati olmesartaanmedoksomiili väga suurtes annustes (2000 mg/kg kohta). Võrdlevate genotoksilisuse katsete üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et olmesartaan omaks kliinilistes tingimustes kasutades mingisuguseid genotoksilisi toimeid.
Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidele kaheaastase uuringu käigus ega hiirtele kahe kuuekuulise uuringu käigus, kus kasutati transgeenseid mudeleid.
Rottide reproduktiivsusuuringus ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja puudusid tõendid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II antagonistidele oli ekspositsiooni järel olmesartaanmedoksomiilile järglaste elulemus vähenenud ning pärast emasloomade ekspositsiooni tiinuse hilises järgus või laktatsiooni ajal ilmnes neeruvaagna dilatatsioon. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ühenditele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, siiski ei olnud viiteid lootetoksilisusele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Hüdroksüpropüültselluloos, väheasendatud
Mikrokristalne tselluloos
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Opadry II, valge:
Ppolüvinüülalkohol - osaliselt hüdrolüüsitud
Titaandioksiid (E 171)
Makrogool 3350 (polüetüleenglükool)
Talk


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium-alumiinium blisterpakendid. Pakendi suurused: 14, 28, 30, 56, 90 ja 98 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V. Computerweg 10 3542 DR Utrecht Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

10 mg: 690710 20 mg: 690610 40 mg: 690510

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

31.05.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2010.