Olanzapine Medana - Olanzapine Medana ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olanzapine Medana 5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Olanzapine Medana 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Olanzapine Medana 15 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Olanzapine Medana 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg olansapiini.
Abiaine: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 168,33 mg laktoosmonohüdraati.

10 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olansapiini.
Abiaine: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 336,66 mg laktoosmonohüdraati.

15 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 15 mg olansapiini.
Abiaine: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 245,52 mg laktoosmonohüdraati.

20 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olansapiini.
Abiained: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 327,36 mg laktoosmonohüdraati ja 0,61 mg
päikeseloojangukollast FCF (E110).

INN. Olanzapinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
5 mg: Ümmargused ja kaksikkumerad valged õhukese polümeerikattega tabletid.
10 mg: Ümmargused ja kaksikkumerad valged õhukese polümeerikattega tabletid.
15 mg: Piklikud kollased õhukese polümeerikattega tabletid.
20 mg: Piklikud oranžid õhukese polümeerikattega tabletid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Täiskasvanud Skisofreenia.
Olansapiin toimib säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel kliiniline seisund paranes.
Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Skisofreenia:
Olansapiini soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. 

Mania episood:
Monoteraapia korral on algannus 15 mg ühekordse ööpäevase annusena või kombineeritud ravi korral
10 mg ööpäevas (vt lõik 5.1). 

Retsidiivi ennetamine bipolaarse häire korral: 
Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi
raviks, jätkata retsidiivi ennetavat ravi sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi
esinemisel tuleb jätkata ravi olansapiiniga (vajadusel annust optimeerides), millele vastavalt
kliinilistele näidustustele lisatakse meeleolusümptomite ravi.

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
ööpäevast annust pärastpoole 5…20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal kohandada.
Annuse suurendamist üle soovitatava algannuse soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise seisundi
hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega.

Olansapiini võib manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi
lõpetamisel tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Pediaatriline populatsioon
Olansapiini ei ole soovitatav kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed
ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas
läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kehakaalu tõusu esinemissageduse suurenemist ning
lipiidide ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Eakad 65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg ööpäevas) tingimata näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt ka lõik 4.4). 
Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel (tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult erilise ettevaatusega.
Sugu Algannust ja annuste vahemikku ei ole naispatsientidel tavaliselt vaja muuta, võrreldes meespatsientidega.
Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole mittesuitsetajatel tavaliselt vaja muuta, võrreldes suitsetajatega.

Kui esineb rohkem kui üks tegur, mis võib põhjustada aeglasemat metabolismi (naissugu, kõrge iga, mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse suurendamisel tuleb nende patsientide puhul olla ettevaatlik.
(Vt ka lõigud 4.5 ja 5.2)

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes. Patsiendid, kellel on teadaolev risk kitsa nurga glaukoomi tekkeks.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni mõne nädala jooksul. Selle aja jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida. 
Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu teda ei soovitata kasutada selles patsientide erigrupis seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski suurenemisega. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6...12 nädalat) registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel 2-kordset suremuse suurenemist võrreldes platseeboga (vastavalt 3,5% ja 1,5%). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle patsientide populatsiooni suuremat suremust, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma) või samaaegne bensodiasepiinide kasutamine. Vaatamata riskifaktoritele oli olansapiinravi saanud patsientidel suremus siiski suurem kui platseebo rühmas.
Samades kliinilistes uuringutes teatati ajuveresoonkonna kõrvaltoimetest (AVKT, nt ajuinsult, transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumitest. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines 3 korda rohkem AVKT-id kui platseeboga ravitud patsientidel (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini või platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis ajuveresoonkonna kõrvaltoime, olid eelnevalt olemas riskifaktorid. Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/segatüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud nendes uuringutes tõestust.
Parkinsoni tõbi Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemisest teatatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo korral (vt ka lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite (dopamiini agonistide) vähimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg-ni ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.
Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS) MNS on antipsühhootiliste ravimitega kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on harva teatatud MNS-na registreeritud juhtudest. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, diaforees ja südame rütmihäire). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad nähud ja sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta.
Hüperglükeemia ja diabeet Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve arenemisest või ägenemisest, millega on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on teatatud eelnevast kehakaalu suurenemisest, mis võib olla soodustavaks teguriks. Soovitatav on kliiniline jälgimine vastavalt kasutusel olevatele antipsühhootikumide ravijuhistele. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas olansapiiniga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida glükoosikontrolli halvenemise suhtes. Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu.
Lipiidide muutused Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas olansapiiniga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt kasutusel olevatele antipsühhootikumide ravijuhistele.
Antikolinergiline toime Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga patsientidega on siiski piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja sellesarnaste seisunditega patsientidele.
Maksafunktsioon Sageli, eriti ravi algul, on esinenud maksa aminotransferaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse mööduvat asümptomaatilist tõusu. Tuleb rakendada ettevaatust ja patsienti jälgida, kui ALAT ja/või ASAT on tõusnud, esinevad maksakahjustuse nähud ja sümptomid, esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning kui patsiente ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatüüpi maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.
Neutropeenia Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel leukotsüütide ja/või neutrofiilide väike arv, kes saavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on sageli teatatud neutropeeniast (vt lõik 4.8).
Ravi katkestamine Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01%) teatatud ägedatest sümptomitest nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
QTc-intervall Kliinilistes uuringutes olansapiini saanud patsientidel esinesid aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) kliiniliselt olulised QTc-intervallide pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF < 500 msec), kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTc-intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti eakate puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.
Trombemboolia
Väga harva on teatatud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega
(< 0,01%). Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski,
kuna skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid,
tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada
profülaktilisi meetmeid.

Üldine kesknärvisüsteemi (KNS) toime Olansapiini primaarsete KNS toimete tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui seda võetakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toime.
Krambid Olansapiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva teatatud krampide esinemisest. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust. 
Tardiivne düskineesia Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia risk ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite ilmnemisel olansapiinravi saaval patsiendil kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või isegi alles siis tekkida.
Posturaalne hüpotensioon Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel perioodiliselt vererõhku mõõta.
Kardiaalne äkksurm Olansapiini turuletulekujärgsetes raportites on teatatud ühest kardiaalse äkksurma juhust olansapiini saanud patsientidel. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiiniga ravitud patsientidel eeldatav kardiaalse äkksurma tekkerisk ligikaudu kaks korda suurem võrreldes antipsühhootikume mittesaavate patsientidega. Uuringus olansapiiniga oli kaasuv risk võrreldav ühendanalüüsi kaasatud atüüpiliste antipsühhootikumide riskiga.
Pediaatriline populatsioon Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks laste ja noorukite ravis. 13...17-aastaste patsientide seas läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kehakaalu tõus, muutused metaboolilistes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi ei ole uuritud ning need on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Laktoos
Olanzapine Medana tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoosi talumatuse,
laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.


4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Pediaatriline populatsioon
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite võimalik mõju olansapiini toimele Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.
CYP1A2 induktsioon Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest kuni mõõdukat olansapiini kliirensi tõusu. Tõenäoliselt on kliinilised tagajärjed piiratud, kuid soovitatav on patsiendi kliiniline jälgimine ning vajadusel võib suurendada olansapiini annust (vt lõik 4.2).
CYP1A2 pärssimine On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel keskmiselt 54% ja meessoost suitsetajatel 77% võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt 52% ja 108% võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini väiksema algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.
Biosaadavuse vähenemine Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60% võrra ning seda tuleks manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.
Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiinium, magneesium) või tsimetidiini
üksikannused ei mõjuta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini võimalik mõju teiste ravimite toimele
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 rada), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) või diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).
Olansapiini manustamisel koos liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.
Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal ajal vajaks valproaadi annus kohandamist.
Üldine KNS toime Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni.  Olansapiini samaaegne kasutamine koos parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
QTc-intervall Olansapiini manustamisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QTc-intervalle, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiente tuleb juhendada, et nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda ravi jooksul olansapiiniga. Veel enam, piiratud uuringute tõttu inimestel tohib olansapiini raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu emale õigustab võimalikku riski lootele.
Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud olansapiini raseduse 3. trimestri ajal, on spontaansete teadete alusel väga harva teatatud treemorist, hüpertooniast, letargiast ja unetusest.
Imetamine Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli hinnanguliselt 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidel tuleb soovitada last mitte rinnaga toita, kui nad võtavad olansapiini.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise, kaasa arvatud autojuhtimise eest.

4.8 Kõrvaltoimed
Täiskasvanud Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1%-l patsientidest) teatatud kõrvaltoimeteks olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus, akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), nahalööve, asteenia, väsimus ja tursed.
Järgnevas tabelis on loetletud spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage(≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Väga sage  Sage  Aeg-ajalt  Teadmata 
Vere ja lümfisüsteemi häired
Eosinofiilia  Leukopeenia Neutropeenia  Trombotsütopeenia 
Immuunsüsteemi häired 
Allergiline reaktsioon 
Ainevahetus- ja toitumishäired 
Kehakaalu tõus1  Kolesteroolitaseme tõus2,3 Glükoositaseme tõus4 Triglütseriidide taseme tõus2,5 Glükosuuria Söögiisu suurenemine  Suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, sh mõned letaalse lõppega juhud (vt lõik 4.4) Hüpotermia 
Närvisüsteemi häired 
Unisus  Pearinglus Akatiisia6 Parkinsonism6 Düskineesia6  Krambid, enamikel juhtudel esinesid anamneesis krambid või krampide riskifaktorid Maliigne neuroleptiline sündroom (vt lõik 4.4) Düstoonia (sh okulogüratsioon) Tardiivdüskineesia Ravi katkestamise sümptomid7 
Südame häired 
Bradükardia QTc-intervalli pikenemine (vt lõik 4.4)  Ventrikulaarne tahhükardia/fibrillatsioon, äkksurm (vt lõik 4.4) 
Vaskulaarsed häired 
Ortostaatiline hüpotensioon  Trombemboolia (sh kopsuarteri emboolia ja süvaveenide tromboos) 
Seedetrakti häired 
Kerged, mööduvad antikolinergilised toimed, sh. kõhukinnisus ja suukuivus  Pankreatiit 
Maksa ja sapiteede häired 
Maksa aminotransferaaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse mööduv,  Hepatiit (sh hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatüüpi maksakahjustus) 

asümptomaatiline suurenemine, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4) 
Naha ja nahaaluskoe kahjustused 
Lööve  Valgustundlikkusreaktsioon, alopeetsia 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused 
Rabdomüolüüs 
Neerude ja kuseteede häired 
Kusepidamatus  Uriinijoa nõrkus 
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired 
Priapism
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia, väsimus, tursed 
Uuringud 
Prolaktiini taseme suurenemine plasmas8  Kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus Suurenenud bilirubiini hulk  Suurenenud alkaalne fosfataas 

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu suurenemist täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates. Lühiajalise ravi järel esines kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust väga sageli ja ≥ 15% esialgsest kaalutõusust esines sageli. Pikaajalise ekspositsiooni puhul suurenes kehakaal ≥ 25% esialgsega võrreldes väga sageli.
2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret.
3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.
4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.
5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.
6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli arvuliselt kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid ekstrapüramidaalsündroome. 
7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus ja oksendamine.
8 Kuni 12-nädalases kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri ligikaudu 30% olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normi piires. Enamikul nendest patsientidest oli suurenemine üldiselt vähene ja jäi allapoole kahekordsest normväärtuse ülemisest piirist. Skisofreeniaga patsientidel prolaktiini keskmised taseme muutused
pikaajalise ravi korral langesid, kuid teiste diagnoosidega patsientidel täheldati keskmise taseme tõusu.
Keskmised muutused olid mõõdukad. Üldiselt esinesid olansapiiniga ravitud patsientidel
rinnanäärmete ja menstruatsiooniga seotud kliinilised nähud (nt amenorröa, rinnanäärmete
suurenemine, galaktorröa naistel ja günekomastia/rinnanäärmete suurenemine meestel) aeg-ajalt.
Võimalikke seksuaalfunktsiooni häiretega seotud kõrvaltoimeid (nt erektsioonihäired meestel ja libiido
langus mõlemal sool) täheldati sageli.

Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide osakaal, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kehakaalu tõusus, glükoositasemetes,
üld/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, suurenes aja jooksul. Täiskasvanud
patsientidel, kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast
ligikaudu 4...6 kuu möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem suremus ja ajuveresoonkonna kõrvaltoimete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sageli täheldati pneumooniat, kehatemperatuuri tõusu, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja kusepidamatust. Ravimite (dopamiini agonist) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide kliinilises uuringus teatati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja hallutsinatsioonidest, sagedamini kui platseebo korral. Ühes kliinilises uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1%-list esinemissagedust; seda soodustavaks faktoriks võis olla kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas, treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu tõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10%). Samuti teatati sageli kõnehäirest. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4%-l patsientidest vähemalt 7%-list kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9%-l patsientidest vähemalt 7%-list kaalutõusu esialgsega võrreldes.
Pediaatriline populatsioon Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.
Järgnevas tabelis on loetletud kõrvaltoimed, millest on noortel patsientidel (vanuses13...17 aastat) teatatud suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega läbiviidud lühiajalistest kliinilistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kehakaalu tõus (≥ 7%) esineb ilmselt sagedamini noorukite populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas võrreldava ekspositsiooni korral. Kehakaalu tõusu ulatus ning kliiniliselt olulise kaalutõusuga noorukieas patsientide suhe oli pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 24 nädalat) suurem kui lühiajalise ekspositsiooni puhul.
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Loetletud esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage(≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10).


Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kehakaalu tõus9, triglütseriidide taseme tõus10, suurenenud söögiisu. Sage: Kolesteroolitaseme tõus11.
Närvisüsteemi häired
Väga sage: Sedatsioon (sh liigunisus, letargia, unisus).
Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus.

Maksa- ja sapiteede häired
Väga sage: Maksa aminotransferaaside (ALAT/ASAT) aktiivsuse tõus (vt lõik 4.4).

Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas12.
9 Lühiajalise ravi järel (keskmise kestusega 22 päeva) esines kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust (kg) väga sageli ja ≥ 15% esialgsest kaalutõusust esines sageli. Pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 24 nädalat) ligikaudu pooltel noorukieas patsientidel suurenes kehakaal ≥ 15% ja ligikaudu kolmandik võttis juurde ≥ 25% esialgsega võrreldes. Noorukieas patsientide seas oli keskmine kehakaalu juurdekasv suurem nendel patsientidel, kes olid ravieelselt ülekaalulised.
10 Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,016 mmol/l… 1,467 mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l). 
11 Muutusi esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis tõusid kõrgele (≥ 5,17 mmol/l), täheldati sagedasti. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.
12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4%-l noorukieas patsientidel.
4.9 Üleannustamine
Nähud ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10%) sümptomiteks on tahhükardia, agiteeritus/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.
Muude meditsiiniliselt tähtsate üleannustamise sümptomite hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik maliigne neuroleptiline sündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon, vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2% üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on teatatud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on teatatud ellujäämisest koguni pärast ligikaudu 2 g suukaudse olansapiini akuutset üleannust.
Üleannustamise ravi
Olansapiinil puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannustamise raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini suukaudset biosaadavust 50 kuni 60% võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile, millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine. Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Hoolikas meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,  ATC-kood: N05AH03.
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses. 
Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) – serotoniini 5HT2A/2C, 5HT3, 5HT6, dopamiini D1, D2, D3, D4, D5, kolinergiliste muskariini m1…m5, α1-adrenergiliste ja histamiini H1 retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2 retseptorite suhtes ja suurem 5HT2 kui D2 aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust “anksiolüütilisele” testile.
Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5HT2A kui dopamiini D2 retseptoreid. Lisaks eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust (SPECT), et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav klosapiinile reageerivate patsientidega.
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete kui positiivsete sümptomite osas. Rahvusvahelises topeltpimedas võrdlevas uuringus vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia, skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi depressiooniskaala järgi); selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust (p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.
Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat (divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel saabus mania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast mania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia korral.
12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodiga patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana.Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui depressiooni retsidiveerumise vältimises.
Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0%, liitium 38,3%; p=0,055).
18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.
Pediaatriline populatsioon Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200 noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ja ulatudes kuni 20 mg-ni ööpäevas. Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kehakaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,
kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat
farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt
olansapiinilt. Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg
tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/h).
Eakatel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu noorematel
inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65 aastasel) ei olnud annused 5...20 mg ööpäevas seotud ühegi
märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/h). Ometi ilmnes, et olansapiin
(5...20 mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.

Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis(21,2 versus 25,0 l/h). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57% radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 h)
pikenenud ja kliirens (18,0 l/h) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja
14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud kolme populatsiooni vahel.

Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli ligikaudu 93% kontsentratsioonide vahemikus ligikaudu 7...1000 ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise α1-glükoproteiiniga.
Pediaatriline populatsioon Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika on noorukitet ja täiskasvanutel sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27% kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on keskmine kehakaal ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Akuutne (üksikannuse) toksilisus Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele: hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus. Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid. Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kehakaalu kg kohta esile üleväsimust ning suuremad annused põhjustasid teadvuse häireid.
Korduvannuse toksilisus Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.
Hematoloogiline toksilisus Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk [kõveraalune pindala - AUC] on 12  kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.
Reproduktsioonitoksilisus Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust. Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning reproduktsiooni parameetreid mõjutasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust. 
Mutageensus Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes katsetes, mille hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.
Kantserogeensus
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Povidoon 30
Krospovidoon A
Naatriumtärklisglükolaat (tüüpA)
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
[5 mg]
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Makrogool (tüüp 3350)
Talk

[10 mg]
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Makrogool (tüüp 3350)
Talk

[15 mg]
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Talk
Makrogool (tüüp 3350)
Kinoliinkollane (E104)
Kollane raudoksiid (E172)

[20 mg]
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Talk
Makrogool (tüüp 3350)
Letsitiin
Päikeseloojangukollane FCF (E110)
Kinoliinkollane (E104)


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
OPA/alumiinium/PVC blistrid, mis on paigutatud pappkarpidesse - 6 tabletti blistris. Pakendi suurus: 30.
6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Erinõuded puuduvad.
Medana Pharma SA 10, Władysława Łokietka Street 98-200 Sieradz Poola

8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 692310 10 mg: 692010 15 mg: 692110 20 mg: 692210

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

29.06.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2011