Olanzapine Polpharma

Olanzapine Polpharma

Olanzapine Polpharma kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antipsühhootikumideks.

Olanzapine Polpharma

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Olanzapine Polpharma 5 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Olanzapine Polpharma 10 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Olanzapine Polpharma 15 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Olanzapine Polpharma 20 mg, suus dispergeeruvad tabletid

Olansapiin

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile

kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased. -Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Infolehes antakse ülevaade:
1.     Mis ravim on Olanzapine Polpharma ja milleks seda kasutatakse

2.     Mida on vaja teada enne Olanzapine Polpharma võtmist

3.     Kuidas Olanzapine Polpharma’t võtta

4.     Võimalikud kõrvaltoimed

5.     Kuidas Olanzapine Polpharma’t säilitada

6.     Lisainfo

1.     MIS RAVIM ON OLANZAPINE POLPHARMA JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Olanzapine Polpharma kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antipsühhootikumideks.
Olanzapine Polpharma’t kasutatakse haiguste raviks, mille sümptomiteks on tegelikkusele mittevastavate asjade kuulmine, nägemine või tajumine, ekslikud tõekspidamised, ebatavaline kahtlustamine ning enesessetõmbumine. Seda haigust põdevad inimesed võivad tunda ka masendust, ärevust või pinevust.
Olanzapine Polpharma’t kasutatakse ka sellise seisundi raviks, mille sümptomiteks on „ülev meeleolu“, ebatavaline energilisus, harilikust palju väikesem unevajadus, väga kiire kõne ja mõtete sööst ning mõnikord tõsine ärrituvus. See on ka meeleolu stabiliseerija, mis aitab vältida selle haigusega kaasnevate töövõimetust põhjustavate meeleolu äärmuslike tõusude ja languste (depressioonide) kordumist.

2.     MIDA ON VAJA TEADA ENNE OLANZAPINE POLPHARMA VÕTMIST

Ärge võtke Olanzapine Polpharma’t
-    kui te olete allergiline (ülitundlik) olansapiini või Olanzapine Polpharma mõne koostisosa suhtes. Allergilist reaktsiooni võib ära tunda nahalööbe, sügeluse, näo paistetuse, huulte paistetuse või hingelduse järgi. Kui teil tekib mõni neist nähtudest, rääkige sellest oma arstile.

-    kui teil on diagnoositud probleeme silmadega, nagu kindlad glaukoomi vormid (suurenenud rõhk silmas).



Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Olanzapine Polpharma
-    Seda tüüpi ravimid võivad põhjustada peamiselt näo või keele ebaharilikke liigutusi. Kui teil esinevad sellised nähud pärast Olanzapine Polpharma manustamist, rääkige sellest oma arstile.
-    Väga harva põhjustavad seda tüüpi ravimid selliste sümptomite kombinatsiooni nagu palavik, kiirenenud hingamine, higistamine, lihasjäikus ja uimasus või unisus. Kui see peaks juhtuma, võtke kohe ühendust oma arstiga.
-    Olanzapine Polpharma kasutamine eakatel dementsusega patsientidel ei ole soovitav, kuna sellega võivad kaasuda tõsised kõrvalnähud.
-    Kui teil või kellelgi teisel teie perekonnast on varem esinenud veretrombe, sest sellelaadsete ravimitega on kaasnenud veretrombide moodustumist. 
Rääkige oma arstile võimalikult kiiresti, kui põete mõnda järgmistest haigustest:
-    Suhkurtõbi
-    Südamehaigus
-    Maksa- või neeruhaigus
-    Parkinsoni tõbi
-    Langetõbi
-    Eesnäärme probleemid
-    Soolesulgus (paralüütiline iileus)
-    Verehäired
-    Ajuinsult või „mini“ ajuinsult (ajutised insuldi sümptomid)
Kui teil esineb dementsus, siis peate teie ise või teie hooldaja/sugulane rääkima arstile, et teil on olnud ajuinsult või „mini“ ajuinsult.
Tavapärase ettevaatusabinõuna võib arst jälgida teie vererõhku, kui olete üle 65 aasta vana.
Olanzapine Polpharma ei ole mõeldud alla 18-aastastele patsientidele.

Võtmine koos teiste ravimitega
Olanzapine Polpharma’t kasutades võite teisi ravimeid kasutada ainult sel juhul, kui teie arst on seda lubanud. Kui olete manustanud Olanzapine Polpharma’t koos antidepressantidega või ärevust vähendavate ja und soodustavate ravimitega (trankvillisaatoritega), võite ennast unisena tunda.
Rääkige oma arstile, kui võtate samaaegselt fluvoksamiini (antidepressanti) või tsiprofloksatsiini (antibiootikumi), kuna arst võib vajalikuks pidada teie Olanzapine Polpharma annuse muutmist.
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Eriti tähtis on rääkida arstile sellest, kui võtate Parkinsoni tõve vastaseid ravimeid.

Olanzapine Polpharma võtmine koos toidu ja joogiga
Kui võtate Olanzapine Polpharma’t, ärge jooge üldse alkoholi, sest Olanzapine Polpharma ja alkohol koos võivad muuta teid uniseks.

Rasedus ja imetamine
Kui olete rase või arvate, et võite olla rase, siis rääkige sellest võimalikult kiiresti oma arstile. Raseduse ajal ei tohi seda ravimit kasutada, välja arvatud juhul, kui arst on seda soovitanud. Rinnaga toitmise perioodil ei tohi seda ravimit kasutada, kuna Olanzapine Polpharma väikesed kogused võivad jõuda rinnapiima.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Olanzapine Polpharma manustamisel esineb risk, et võite tunda ennast uimasena. Kui see on nii, ärge juhtige sõidukeid ega käsitsege mingeid tööriistu ega masinaid. Rääkige sellest oma arstile.

Oluline teave mõningate Olanzapine Polpharma koostisainete suhtes
Patsiendid, kes ei tohi võtta fenüülalaniini, peavad tähele panema, et Olanzapine Polpharma sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Võib olla kahjulik fenüülketonuuriaga patsientidele.

3.     KUIDAS OLANZAPINE POLPHARMA’T VÕTTA

Võtke Olanzapine Polpharma’t alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Arst ütleb teile, mitu tabletti Olanzapine Polpharma’t võtta ning kui kaua te peate nende võtmist jätkama. Olanzapine Polpharma ööpäevane annus on 5 mg kuni 20 mg. Sümptomite taastumisel konsulteerige arstiga, kuid ärge katkestage Olanzapine Polpharma võtmist ilma arsti korralduseta. 
Te peate Olanzapine Polpharma’t võtma üks kord ööpäevas, vastavalt oma arsti õpetusele. Püüdke tablett manustada iga päev ühel ja samal ajal. See ei oma tähtsust, kas võtate tabletti koos toiduga või ilma. Olanzapine Polpharma suus dispergeeruvad tabletid on suukaudseks kasutamiseks.
Olanzapine Polpharma tabletid purunevad kergesti, seeõttu hoidke neid tablette hoolikalt. Ärge puutuge tablette märgade kätega, sest tabletid võivad laiali laguneda.
1.     Hoidke blisterriba servadest ja eraldage üks blisteri ruuduke ülejäänud ribast, rebides õrnalt piki sellel olevat perforatsiooni.

2.     Tõmmake ettevaatlikult ära tagumine külg.

3.     Suruge tablett õrnalt välja.

4.     Pange tablett endale suhu. See lahustub kohe teie suus, nii et seda on kerge alla neelata.

Te võite ka panna tableti klaasi või tassi, mis on täidetud vee, apelsinimahla, piima või kohviga ning segada. Mõnede jookide puhul võib segu muuta värvi ja muutuda häguseks. Jooge see kohe ära.

Kui te võtate Olanzapine Polpharma’t rohkem kui ette nähtud
Patsientidel, kes on võtnud Olanzapine Polpharma’t rohkem kui ette nähtud, on esinenud järgmisi sümptomeid: kiired südamelöögid, ärevus/agressiivsus, kõnehäired, ebaharilikud liigutused (eriti näo või keele) ja vähenenud teadvuse tase. Teised sümptomid võivad olla: tugev segasus, krambid (epilepsia), kooma, kombinatsioon palavikust, kiiremast hingamisest, higistamisest, lihasjäikusest ja uimasusest või unisusest, hingamise sageduse aeglustumine, aspiratsioon, kõrge või madal vererõhk, südamerütmihäired. Võtke otsekohe ühendust oma arsti või haiglaga. Näidake arstile oma tablettide pakendit.

Kui te unustate Olanzapine Polpharma’t võtta
Võtke oma tabletid niipea, kui see teile meenub. Ärge võtke samal päeval kahte annust.

Kui te lõpetate Olanzapine Polpharma võtmise
Ärge lõpetage tablettide kasutamist kohe, kui tunnete ennast paremini. Tähtis on, et jätkaksite Olanzapine Polpharma võtmist niikaua, kuni arst on soovitanud. Kui te lõpetate Olanzapine Polpharma võtmise järsku, võivad ilmneda sellised sümptomid nagu higistamine, võimetus magada, värinad, ärevus või iiveldus ja oksendamine. Teie arst võib teil soovitada enne ravi lõpetamist annust järk-järgult vähendada. 
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4.     VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka Olanzapine Polpharma põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Väga sageli esinevad kõrvaltoimed: esinevad 1 kasutajal 10-st
-    Kaalutõus
-    Unisus
-    Prolaktiini taseme tõus veres
Sageli esinevad kõrvaltoimed: esinevad 1...10 kasutajal 100-st
-    Mõnede vererakkude hulga ja ringlevate rasvade sisalduse muutused
-    Suhkrusisalduse suurenemine veres ja uriinis
-    Suurem näljatunne, suukuivus, kõhukinnisus
-    Pearinglus, rahutus
-    Värisemine
-    Lihasjäikus või -spasm (sealhulgas silma liigutused)
-    Kõnehäired
-    Ebaharilikud liigutused (eriti näo või keele)
-    Lööve
-    Jõuetus
-    Äärmine väsimus
-    Vedelikupeetus, mis viib käte, pahkluude või jalgade paistetuseni
-    Ravi alguses võivad mõned inimesed tunda pearinglust või minestada (millega kaasneb aeglane südame löögisagedus), eriti istuvast või lamavast asendist tõustes. Tavaliselt möödub see iseenesest, aga kui seda ei juhtu, siis konsulteerige oma arstiga.
Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed: esinevad 1...10 kasutajal 1000-st
-    Aeglane südame löögisagedus
-    Tundlikkus päikesevalguse suhtes
-    Juuste väljalangemine
-    Uriinipidamatus
Harva esinevad kõrvaltoimed: esinevad 1...10 kasutajal 10 000-st
-    Rindade suurenemine meestel või naistel
Teised võimalikud kõrvaltoimed: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
-    Allergiline reaktsioon (nt suu ja kõri turse, sügelus, lööve)
-    Suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega on vahel kaasnenud ketoatsidoos (ketoonid veres ja uriinis) ja kooma
-    Normaalse kehatemperatuuri langemine
-    Krambid, tavaliselt on sellistel juhtudel patsiendil juba varem krambid (epilepsia) esinenud
-    Palaviku, kiire hingamise, higistamise, lihasjäikuse ja uimasuse või unisuse kombinatsioon
-    Silma lihaste spasmid, mis põhjustavad silmade ringlevaid liigutusi
-    Ebaregulaarsed südamerütmid
-    Seletamatu äkksurm
-    Verehüübed veenides, eeskätt jalaveenides (sümptomite hulka kuuluvad ühe jala paistetus, valu ja punetus), mis võivad rännata piki veresooni kopsudesse, põhjustades valu rinnus ja hingamisraskust. Kui te märkate endal mõnda nendest sümptomitest, otsige otsekohe arstiabi.
-    Kõhunäärme põletik, mis põhjustab tugevat kõhuvalu, palavikku ja iiveldust
-    Maksahaigus, mis ilmneb naha kollasusega ja valgete laikudega silmas
-    Lihastehaigus, millele on iseloomulikud seletamatud valud
-    Urineerimisraskused
-    Kauakestev ja/või valulik erektsioon
Eakatel dementsusega patsientidel võib Olanzapine Polpharma võtmisel esineda ajuinsult, kopsupõletik, uriinipidamatus, kukkumised, äärmine väsimus, nägemismeelepetted, kehatemperatuuri tõus, naha punetus ja kõndimisraskused. Selles patsiendigrupis on teatatud üksikutest surmajuhtudest.
Parkinsoni tõbe põdevatel haigetel võib Olanzapine Polpharma sümptomeid halvendada.
Mõnedel naistel, kes on pikemat aega seda tüüpi ravimeid kasutanud, on harva tekkinud piimaeritumine ning menstruatsioone on ära jäänud või on esinenud ebaregulaarseid menstruaaltsükleid. Kui see peaks kauem püsima, siis rääkige sellest oma raviarstile. Väga harva võivad imikutel, kelle emad on raseduse viimases staadiumis (3-ndal trimestril) kasutanud Olanzapine Polpharma’t, esineda värisemine, unisus või uimasus. 
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

5.     KUIDAS OLANZAPINE POLPHARMA’T SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Olanzapine Polpharma’t pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril.
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.
Palun tagastage ülejäänud ravimid apteekrile. Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6.     LISAINFO

Mida Olanzapine Polpharma sisaldab
-Toimeaine on olansapiin. Üks Olanzapine Polpharma suus dispergeeruv tablett sisaldab 5 mg, 10 mg, 15 mg või 20 mg toimeainet. Täpne kogus on märgitud Olanzapine Polpharma tablettide pakendile.
-    Abiained on: mikrokristalliline tselluloos, krospovidoon, aspartaam (E951), piparmündi lõhna- ja maitseaine (maltodekstriin, maisitärklis, piparmündiõli), magneesiumstearaat.

Kuidas Olanzapine Polpharma välja näeb ja pakendi sisu
Olanzapine Polpharma 5 mg, 10 mg, 15 mg ja 20 mg tabletid on ümmargused kaksikkumerad kollased
suus dispergeeruvad tabletid, millel on veidi konarlik pind.

Olanzapine Polpharma 5 mg, 10 mg, 15 mg ja 20 mg tabletid on saadaval karpides, mis sisaldavad 28,
30 või 56 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


Müügiloa hoidja ja tootja
Pharmaceutical Works POLPHARMA SA 19 Pelplińska Street, 83-200 Starogard Gdański, Poola
Infoleht on viimati kooskõlastatud detsembris 2010.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olanzapine Polpharma 5 mg suus dispergeeruvad tabletid Olanzapine Polpharma 10 mg suus dispergeeruvad tabletid Olanzapine Polpharma 15 mg suus dispergeeruvad tabletid Olanzapine Polpharma 20 mg suus dispergeeruvad tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 5 mg, 10 mg, 15 mg või 20 mg olansapiini.

Abiained: Üks 5 mg suus dispergeeruv tablett sisaldab 0,35 mg aspartaaami.
Üks 10 mg suus dispergeeruv tablett sisaldab 0,7 mg aspartaami.
Üks 15 mg suus dispergeeruv tablett sisaldab 1,05 mg aspartaami.
Üks 20 mg suus dispergeeruv tablett sisaldab 1,4 mg aspartaami.

INN. Olanzapinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Suus dispergeeruv tablett
Ümmargused kaksikkumerad kollased suus dispergeeruvad tabletid, millel on veidi konarlik pind.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Täiskasvanud
Skisofreenia.

Olansapiin toimib säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel kliiniline
seisund paranes.
Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel

mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Skisofreenia: olansapiini soovituslik algannus on 10 mg ööpäevas. 
Mania episood: monoteraapia korral on algannus 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg ööpäevas kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1). 
Retsidiivi ennetamine bipolaarse meeleoluhäire korral: soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi raviks, jätkake retsidiivi ennetavat ravi sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi esinemisel tuleb jätkata ravi olansapiiniga (vajadusel annust optimeerides), millele vastavalt kliinilistele näidustustele lisatakse meeleolusümptomite ravi.
Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire retsidiivide profülaktilise ravi jooksul võib ööpäevast annust pärastpoole 5…20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal kohandada. Annuse suurendamist üle soovitatava algannuse soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise seisundi hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega.
Olansapiini võib manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.
Olanzapine Polpharma suus dispergeeruv tablett tuleb panna suhu, kus see kiiresti süljes laguneb, nii et seda on kerge alla neelata. Suus dispergeeruva tableti suust eemaldamine pärast suhu asetamist on raske. Kuna suus dispergeeruv tablett on habras, tuleb see sisse võtta otsekohe pärast blisteri avamist. Teise võimalusena võib selle lahustada klaasitäies vees või muus sobivas joogis (apelsinimahlas, õunamahlas, piimas või kohvis) vahetult enne manustamist. 
Olansapiini suus dispergeeruv tablett on bioekvivalentne olansapiini õhukese polümeerikattega tablettidega, imendumise kiirus ja ulatus on nendel sarnane. Annused ja manustamissagedus on samasugune kui olansapiini õhukese polümeerikattega tablettide puhul. Olansapiini suus dispergeeruvaid tablette saab kasutada alternatiivina olansapiini õhukese polümeerikattega tablettidele.
Lapsed ja noorukid
Olansapiini ei ole soovitatav kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kaalutõusu suuremat ulatust ning lipiidide ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).
Eakad
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg ööpäevas) tingimata näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4). 
Neeru- ja/või maksakahjustus
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel (tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult erilise ettevaatusega.
Sugu
Algannust ja annuste vahemikku ei ole naispatsientidel võrreldes meespatsientidega tavaliselt vaja muuta.
Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole mittesuitsetajatel võrreldes suitsetajatega tavaliselt vaja muuta,.
Kui esineb rohkem kui üks tegur, mis võib põhjustada aeglasemat metabolismi (naissugu, kõrge iga, mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse suurendamist, kui see on näidustatud, tuleb nende patsientide puhul teha ettevaatlikult.
(Vt lõigud 4.5 ja 5.2)

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes. Patsiendid, kellel on teadaolev risk kitsa nurgaga glaukoomi tekkeks.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni mõne nädala jooksul. Selle aja jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida. 
Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu teda ei soovitata kasutada selles patsientide erigrupis seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski suurenemisega. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6-12 nädalat) registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel 2-kordset suremuse suurenemist võrreldes platseeboga (vastavalt 3,5% ja 1,5%). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle patsientide populatsiooni suuremat suremust, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma) või samaaegne bensodiasepiinide kasutamine. Vaatamata riskifaktoritele oli olansapiinravi saanud patsientidel suremus siiski suurem kui platseebo rühmas.
Samades kliinilistes uuringutes teatati ajuveresoonkonna kõrvaltoimetest (AVKT, nt ajuinfarkt, transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumitest. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines 3 korda rohkem AVKT-id kui platseeboga ravitud patsientidel (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini või platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis ajuveresoonkonna kõrvaltoime, olid eelnevalt olemas riskifaktorid. Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud nendes uuringutes tõestust.
Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemisest teatatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo korral (vt lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite (dopamiini agonistide) vähimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg-ni ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.
Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
MNS on antipsühhootiliste ravimitega kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on harva teatatud MNS-na registreeritud juhtudest. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, diaforees ja südame rütmihäire). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavadnähud ja sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta.
Hüperglükeemia ja diabeet
Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve arenemisest või ägenemisest, millega on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on teatatud eelnevast kehakaalu suurenemisest, mis võib olla soodustavaks teguriks. Soovitatav on kliiniline jälgimine vastavalt kasutusel olevatele antipsühhootikumide ravijuhistele. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Polpharma’ga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning melliitdiabeedi või melliitdiabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida glükoosikontrolli halvenemise suhtes. Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu.
Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Polpharma’ga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt kasutusel olevatele antipsühhootikumide ravijuhistele.
Antikolinergiline toime Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga patsientidega on siiski piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja sellesarnaste seisunditega patsientidele.
Maksafunktsioon
Tavaliselt, eriti ravi algul, on esinenud maksa transaminaaside, alaniini transferaasi (ALAT), aspartaadi transferaasi (ASAT) aktiivsuse mööduvat asümptomaatilist tõusu. Tuleb rakendada ettevaatust, kui patsientidel on ALAT ja/või ASAT tõusnud, esinevad maksakahjustuse sümptomid, esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning kui patsiente ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Juhul kui ALAT ja/või ASAT tõuseb ravi kestel, tuleb patsienti jälgida ja kaaluda annuse vähendamist. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarse, kolestaatilise või segatüüpi maksakahjustuse) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.
Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel ükskõik mis põhjusel on vähenenud leukotsüütide ja/või neutrofiilide arv, kes saavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on sageli teatatud neutropeeniast (vt lõik 4.8).
Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01%) teatatud ägedatest sümptomitest nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
QT intervall
Kliinilistes uuringutes olansapiini saanud patsientidel esinesid aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) kliiniliselt olulised QTc-intervallide pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF < 500 msec), kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTc-intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti eakate puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.
Trombemboolia
Antipsühhootiliste ravimite puhul on teatatud venoosse trombemboolia juhtudest (VTE). Kuna antipsühhootikumidega ravitud patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb enne ravi ja ravi ajal Olanzapine Polpharma’ga kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid ning rakendada profülaktilisi meetmeid.
Üldine KNS toime
Olansapiini primaarsete KNS toimete tõttu tuleb olla ettevaatlik, kui seda võetakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toime.
Krambid
Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva teatatud krampide esinemisest. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust. 
Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia risk ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite ilmnemisel olansapiinravi saaval patsiendil kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või alles tekkida.
Posturaalne hüpotensioon
Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel perioodiliselt vererõhku mõõta.
Kardiaalne äkksurm
Turustamisjärgselt on teatatud ühest kardiaalse äkksurma juhust olansapiini võtvate patsientide seas. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiinravi saavatel patsientidel risk eeldatavaks südame äkksurmaks ligikaudu kahekordne võrreldes patsientidega, kes antipsühhootikume ei kasutanud. Uuringus oli olansapiiniga seonduv risk võrreldav koondanalüüsi kaasatud atüüpiliste antipsühhootikumidega kaasneva riskiga. 
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks laste ja noorukite ravis. 13...17-aastaste patsientide seas läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kaalutõus, muutused metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi ei ole uuritud ning on need siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Fenüülalaniin
Olanzapine Polpharma suus dispergeeruvad tabletid sisaldavad aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Võib olla kahjulik fenüülketonuuriaga patsientidele. 

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.
Teiste ravimite võimalik mõju olansapiini toimele
Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.
CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi tõusu. Tõenäoliselt on selle kliinilised tagajärjed piiratud, kuid soovitatav on patsiendi kliiniline jälgimine ning vajadusel võib suurendada olansapiini annust (vt lõik 4.2).
CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel keskmiselt 54% ja meessoost suitsetajatel 77% võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt 52% ja 108% võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini väiksema algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.
Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60% võrra ning seda tuleks manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.
Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini üksikannused ei mõjuta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.
Olansapiini võimalik mõju teiste ravimite toimele
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.
Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 rada), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).
Olansapiini manustamisel koos liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.
Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal ajal vajaks valproaadi annus kohandamist.
Üldine KNS toime
Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad
põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni. 
Olansapiini samaaegne kasutamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja
dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

QTc intervall
Olansapiini manustamisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QTc intervalle, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiendid peaksid teavitama oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiinravi ajal. Veel enam, piiratud uuringute tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale õigustab võimalikku riski lootele.
Spontaansete teatiste alusel on vastsündinutel, kelle emad kasutasid olansapiini raseduse 3. trimestri ajal, väga harva teatatud treemorist, hüpertooniast, letargiast ja unetusest.
Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli hinnanguliselt 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidel tuleb soovitada last mitte rinnaga toita, kui nad võtavad olansapiini.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise, kaasa arvatud autojuhtimise eest.

4.8 Kõrvaltoimed
Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1%-l patsientidest) teatatud kõrvaltoimeteks olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus, akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksatransaminaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), lööve, asteenia, väsimus ja tursed.
Järgnevas tabelis on loetletud spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Väga sage  Sage  Aeg-ajalt  Teadmata 
Vere ja lümfisüsteemi häired
Eosinofiilia  Leukopeenia Neutropeenia  Trombotsütopeenia 
Immuunsüsteemi häired 
Allergiline reaktsioon 
Ainevahetus- ja toitumishäired 
Kaalutõus1  Kolesteroolitaseme tõus2,3 Glükoositaseme tõus4 Triglütseriidide taseme tõus2,5 Glükosuuria Söögiisu suurenemine  Suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, sh mõned letaalse lõppega juhud (vt lõik 4.4) Hüpotermia 
Närvisüsteemi häired 
Unisus  Pearinglus Akatiisia6 Parkinsonism6 Düskineesia6  Enamikel juhtudel esinesid anamneesis krambid või krampide riskifaktorid Maliigne neuroleptiline sündroom (vt lõik 4.4) Düstoonia (sh okulogüratsioon) Tardiivdüskineesia Ravi katkestamise sümptomid7 
Südame häired 
Bradükardia QTc intervalli pikenemine (vt lõik 4.4)  Ventrikulaarne tahhükardia/fibrillatsioon, äkksurm (vt lõik 4.4) 
Vaskulaarsed häired 
Ortostaatiline hüpotensioon  Trombemboolia (sh kopsuarteri emboolia ja süvaveenide tromboos) 
Seedetrakti häired 
Kerged, mööduvad antikolinergilised toimed, sh. kõhukinnisus ja suukuivus  Pankreatiit 
Maksa ja sapiteede häired 
Maksatransaminaaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline suurenemine, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4)  Hepatiit (sh hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatüüpi maksakahjustus) 
Naha ja nahaaluskoe kahjustused 
Lööve  Valgustundlikkusreaktsioon, alopeetsia 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused 
Rabdomüolüüs 
Neerude ja kuseteede häired 
Uriinipidamatus  Uriinijoa nõrkus 

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired 
Priapism
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia, väsimus, tursed 
Uuringud 
Prolaktiini taseme suurenemine plasmas8  Kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus Suurenenud bilirubiini hulk  Suurenenud alkaalne fosfataas 

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu suurenemist täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates. Lühiajalise ravi (keskmine kestus 47 päeva) järel esines kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust väga sagedasti (22,2%), ≥ 15% esines sagedasti (4,2%) ja ≥ 25% esines aegajalt (0,8%). Pikaajalise ekspositsiooni (vähemalt 48 nädalat) puhul suurenes kehakaal ≥ 7%, ≥ 15% või ≥ 25% esialgsega võrreldes väga sagedasti (vastavalt 64,4%, 31,7% ja 12,3%).
2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret.
3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.
4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.
5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.
6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli arvuliselt kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid ekstrapüramidaalsündroome. 
7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
8Kuni 12-nädalat kestnud kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri ligikaudu 30 %-l olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normipiires. Enamikul patsientidest oli taseme tõus üldiselt kerge ja jäi allapoole kahekordset ülemist normväärtust. Skisofreeniapatsientidel vähenesid prolaktiini keskmise taseme muutused ravi jätkudes, samas kui teiste diagnoosidega patsientidel täheldati keskmiste suurenemist. Keskmised muutused olid mõõdukad. Üldiselt esines olansapiinravi saanud patsientidel aeg-ajalt rinnanäärmete ja menstruaaltsükliga seotud kliinilisi nähte (nt amenorröa, rinnanäärmete suurenemine, galaktorröa naistel, günekomastia/rinnanäärmete suurenemine meestel). Sagedasti täheldati potentsiaalselt seksuaalfunktsiooni häirega seotud kõrvaltoimeid (nt erektsioonihäired meestel ja libiido vähenemine mõlemal sugupoolel).
Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide osakaal, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kaalutõusus, glükoositasemetes, üld/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, suurenes aja jooskul. Täiskasvanud patsientidel, kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast ligikaudu 6 kuu möödumist.
Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem suremus ja ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sagedasti täheldati pneumooniat, kehatemperatuuri tõusu, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust. Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral. Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1%-list esinemissagedust; seda soodustavaks faktoriks võis olla kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas, treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10%). Samuti teatati sageli kõnehäirest. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4%-l patsientidest vähemalt 7%-list kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9%-l patsientidest vähemalt 7%-list kaalutõusu esialgsega võrreldes.
Lapsed ja noorukid
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.
Järgnevas tabelis on loetletud kõrvaltoimed, millest on noortel patsientidel (vanuses13...17 aastat) teatatud suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kaalutõus (≥ 7%) esineb ilmselt sagedamini noorukite populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas võrreldava ekspositsiooni korral. Kaalutõusu ulatus ning kliiniliselt olulise kaalutõusuga noorukieas patsientide suhe oli pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 24 nädalat) suurem kui lühiajalise ekspositsiooni puhul.
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.  Loetletud esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage(≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10).
Ainevahetus- ja toitumishäired Väga sage: Kaalutõus9, triglütseriidide taseme tõus10, suurenenud söögiisu. Sage: Kolesteroolitaseme tõus11 . 
Närvisüsteemi häired Väga sage: Sedatsioon (sh liigunisus, letargia, unisus). 
Seedetrakti häired Sage: Suukuivus 
Maksa- ja sapiteede häired Väga sage: Maksatransaminaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4). 
Uuringud Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas 12 

9 Lühiajalise ravi järel (keskmise kestusega 22 päeva) esines kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust (kg) väga sagedasti (40,6%), ≥ 15% esialgsest kehakaalust esines sagedasti (7,1%) ja ≥ 25% esialgsest kehakaalust esines sagedasti (2,5%). Pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 24 nädalat) 89,4% võttis juurde ≥ 7%; 55,3% võttis juude ≥ 15% ja 29,1% võttis juurde ≥ 25% esialgsest kehakaalust.
10 Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,016 mmol/l… < 1,467 mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l). 
11 Muutusi esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis tõusid kõrgele (≥ 5,17 mmol/l), täheldati sagedasti. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.
12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4%-l noorukieas patsientidel.

4.9 Üleannustamine
Nähud ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10%) sümptomiteks on tahhükardia, agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.
Muude meditsiiniliselt tähtsate tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik maliigne neuroleptiline sündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon, vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2% üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on teatatud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on teatatud ellujäämisest koguni pärast ligikaudu 2 g olansapiini ägedat suukaudset üleannustamist.
Üleannustamise ravi
Olansapiinil puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannustamise raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini suukaudset biosaadavust 50 kuni 60% võrra.
Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile, millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine. Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Hoolikas meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb. 

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid, ATC-kood: N05AH03.
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses. 
Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) – serotoniini 5HT2A/2C, 5HT3, 5HT6, dopamiini D1, D2, D3, D4, D5, kolinergiliste muskariini m1…m5, α1-adrenergiliste ja histamiini H1 retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2 retseptorite suhtes ja suurem 5HT2 kui D2 aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust „anksiolüütilisele“ testile.
Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5HT2A kui dopamiini D2 retseptoreid. Lisaks eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust (SPECT), et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav klosapiinile reageerivate patsientidega.
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete kui positiivsete sümptomite osas. Rahvusvahelises topeltpimedas võrdlevas uuringus vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia, skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi depressiooniskaala järgi); selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust (p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.
Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat (divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel saabus mania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast mania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia korral.
12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodiga patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana.Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui depressiooni retsidiveerumise vältimises.
Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0%, liitium 38,3%; p=0,055).
18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.
Pediaatriline populatsioon
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200 noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ja ulatudes kuni 20 mg-ni ööpäevas. Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Olansapiini suus dispergeeruv tablett on bioekvivalentne olansapiini õhukese polümeerikattega
tablettidega, nende imendumise kiirus ja ulatus on sarnased. Olansapiini suus dispergeeruvaid tablette
saab kasutada alternatiivina olansapiini õhukese polümeerikattega tablettidele.

Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,
kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat
farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt
olansapiinilt. Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg
tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/h).
Eakatel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu noorematel
inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65 aastasel) ei olnud annused 5...20 mg ööpäevas seotud ühegi
märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/h). Ometi ilmnes, et olansapiin
(5...20 mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.

Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/h). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57% radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 h)
pikenenud ja kliirens (18,0 l/h) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja
14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud kolme populatsiooni vahel.

Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93% kontsentratsioonide vahemikus ligikaudu
7...1000 ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise α1-glükoproteiiniga.

Pediaatriline populatsioon
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika on noorukitet ja täiskasvanutel sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27% kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on keskmine kehakaal ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Akuutne (üksikannuse) toksilisus
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele: hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus. Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid. Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kehakaalu kg kohta esile üleväsimust ning suuremad annused põhjustasid teadvuse häireid.
Korduvannuse toksilisus
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.
Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk [kõveraalune pindala] on 12  kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.
Reproduktsioonitoksilisus
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust. Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning reproduktsiooni parameetreid mõjutasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust. 
Mutageensus
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes katsetes, mille hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.
Kantserogeensus
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalliline tselluloos Krospovidoon Aspartaam (E951) Magneesiumstearaat
Piparmündi lõhna- ja maitseaine: Maltodekstriin Maisitärklis Piparmündiõli

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/OPA/alumiinium/PVC blisterribad karbis.  Pakendis 28, 30 või 56 suus dispergeeruvat tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Pharmaceutical Works POLPHARMA SA 19 Pelplińska Street, 83-200 Starogard Gdański Poola

8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 724710 10 mg: 724210 15 mg: 724610 20 mg: 724410

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

20.12.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2010.