Ozapex

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

OZAPEX 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
OZAPEX 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olansapiin


Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
- Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
- Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
- Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik,
isegi kui haigussümptomid on sarnased.
- Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


Infolehes antakse ülevaade:
1.
Mis ravim on OZAPEX ja milleks seda kasutatakse
2.
Mida on vaja teada enne OZAPEX"i võtmist
3.
Kuidas OZAPEX"i võtta
4. Võimalikud
kõrvaltoimed
5.
Kuidas OZAPEX"i säilitada
6. Lisainfo


1.
MIS RAVIM ON OZAPEX JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

OZAPEX kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antipsühootikumideks.

OZAPEX"iga ravitakse sellist haigust, mille sümptomiteks on tegelikkusele mittevastavate asjade
kuulmine, nägemine või tajumine, ekslikud tõekspidamised, ülemäärane kahtlustamine ning
enesessetõmbumine. Seda haigust põdevad inimesed võivad tunda ka masendust, ärevust või pinevust.

OZAPEX"i võib kasutada ka ravimaks sellist seisundit, mille sümptomiteks on "ülev meeleolu",
ebatavaline energilisus, harilikust palju väikesem unevajadus, väga kiire kõne ja mõtete sööst ning
mõnikord tõsine ärrituvus. See on ka meeleolu stabiliseerija, mis aitab vältida selle haigusega
kaasnevate töövõimetust põhjustavate meeleolu äärmuslike tõusude ja languste (depressioonide)
kordumist.


2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE OZAPEX"I VÕTMIST

Ärge võtke OZAPEX"i
-
kui te olete allergiline (ülitundlik) olansapiini või OZAPEX"i mõne koostisosa suhtes.
Allergilist reaktsiooni võib ära tunda nahalööbe, sügeluse, näo turse, huulte turse või hingelduse järgi.
Kui teil tekib mõni neist nähtudest, rääkige sellest oma raviarstile.
-
kui teil on diagnoositud silmahaigus, nagu näiteks üht teatud kindlat tüüpi glaukoom
(silmasisese rõhu tõus).

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga OZAPEX
-
Seda tüüpi ravimid võivad põhjustada peamiselt näo või keele ebaharilikke liigutusi. Kui teil
seesugused nähud pärast OZAPEX"i manustamist esinevad, rääkige sellest raviarstile.
-
Väga harva põhjustavad seda tüüpi ravimid selliste sümptomite kombinatsiooni nagu palavik,
kiirenenud hingamine, higistamine, lihasjäikus ja unisus või uimasus. Kui see peaks juhtuma, võtke
kohe ühendust oma raviarstiga.
-
OZAPEX"i kasutamine eakatel dementsusega patsientidel ei ole soovitav, kuna võivad
kaasuda tõsised kõrvalnähud.

Rääkige raviarstile, kui põete mõnda järgmistest haigustest:
- Suhkurtõbi
- Südamehaigus
- Maksa- või neeruhaigus
- Parkinsoni tõbi
- Epilepsia (langetõbi)
- Eesnäärme probleemid
- Soolesulgus (paralüütiline iileus)
- Verehaigused
- Ajuinsult või "mini" ajuinsult

Kui teil esineb dementsus, siis te ise või teie hooldaja/sugulane peate rääkima arstile, et teil on olnud
ajuinsult või "mini" ajuinsult.

Tavapärast ettevaatust silmas pidades võib arst teil vererõhku jälgida, kui olete üle 65-aastane.

OZAPEX ei sobi alla 18-aastastele patsientidele

Võtmine koos teiste ravimitega
OZAPEX"i kasutades võite teisi ravimeid kasutada ainult sel juhul, kui raviarst on seda lubanud. Kui
olete manustanud OZAPEX"i koos antidepressantidega või ärevust vähendavate ja und soodustavate
ravimitega (trankvillisaatoritega), võite ennast unisena tunda.

Rääkige oma raviarstile, kui te kasutate fluvoksamiini (antidepressant) või tsiprofloksatsiini
(antibiootikum), kuna sel juhul võib olla vajalik OZAPEX"i annuse muutmine.

Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Rääkige oma raviarstile, kui te kasutate Parkinsoni tõve
vastaseid ravimeid.

OZAPEX"i võtmine koos toidu ja joogiga
Kui olete manustanud OZAPEX"i, siis ärge jooge mingeid alkohoolseid jooke, kuna OZAPEX ja
alkohol koos võivad tekitada unisust.

Rasedus ja imetamine
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui olete rase või esineb raseduse kahtlus, siis rääkige sellest raviarstile. Raseduse korral ei tohi seda
ravimit kasutada, välja arvatud juhul, kui arst on seda soovitanud.
Rinnaga toitmise perioodil ei tohi seda ravimit kasutada, kuna OZAPEX"i väikesed kogused erituvad
rinnapiima.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
OZAPEX"i kasutamise ajal võite tunda end uimasena. Kui see peaks esinema, siis ärge juhtige autot
ega käsitsege mehhanisme ega masinaid. Rääkige sellest raviarstile.

Oluline teave mõningate OZAPEX koostisainete suhtes
OZAPEX sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi
kasutamist konsulteerima arstiga.


3. KUIDAS
OZAPEX"I VÕTTA

Võtke OZAPEX"i alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu
oma arsti või apteekriga.

Arst seletab teile, mitu OZAPEX"i tabletti tuleb võtta ning kui kaua te peate ravimi kasutamist
jätkama. OZAPEX"i ööpäevane annus on vahemikus 5 mg ja 20 mg.
Kui haiguse sümptomid taastuvad, konsulteerige oma arstiga, kuid ärge katkestage OZAPEX"i
kasutamist enne, kui arst pole teil seda teha palunud.

OZAPEX tablette peate võtma üks kord ööpäevas, vastavalt arsti ettekirjutusele. Püüdke võtta tablette
iga päev ühel ja samal kellaajal. Tablette võib võtta koos toiduga või ilma.
OZAPEX tabletid on suukaudseks kasutamiseks. Neelake OZAPEX tabletid tervetena alla koos
klaasitäie veega.

Kui te võtate OZAPEX"i rohkem kui ette nähtud
Patsiendid, kes võtsid rohkem OZAPEX"i, kui ette nähtud, kogesid järgmiseid sümptomeid: kiiret
südamepekslemist, agiteeritust/agressiivsust, kõnehäireid, ebaharilikke liigutusi (peamiselt näo või
keele), teadvuse hägustumist. Teised sümptomid võivad olla: äge segasus, krambid (epilepsia), kooma,
kombinatsioon palavikust, kiirenenud hingamisest, higistamisest, lihasjäikusest ja unisusest või
uimasusest, hingamise aeglustumine, aspiratsioon, kõrge või madal vererõhk, ebanormaalne
südamerütm.
Võtke viivitamatult ühendust oma arsti või lähima haiglaga. Näidake arstile ravimipakendit.

Kui te unustate OZAPEX"i võtta
Võtke oma tabletid niipea kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel
korral võtmata.

Kui te lõpetate OZAPEX"i võtmise
Ärge lõpetage tablettide võtmist, kuna te olete hakanud end paremini tundma. On oluline, et te
jätkaksite OZAPEX"i võtmist niikaua, kui teie arst teile öelnud on.

Kui järsult lõpetate OZAPEX"i võtmise, võivad teil tekkida järgmised sümptomid nagu higistamine,
võimetus uinuda, värinad, ärevus või iiveldus ja oksendamine. Arst võib soovitada teil enne ravi
lõpetamist annust järk-järgult vähendada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.


4. VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka OZAPEX põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Väga sageli esinevad kõrvaltoimed: tekivad enam kui 1 kasutajal 10st
·
Kehakaalu suurenemine
·
Unisus
·
Prolaktiini sisalduse tõus veres

Sageli esinevad kõrvaltoimed: tekivad 1...10 kasutajal 100st
·
Teatud vererakkude ja veres ringlevate rasvade sisalduse muutused
·
Suhkrusisalduse tõus veres ja uriinis
·
Näljatunne
·
Pearinglus
·
Rahutus
·
Värinad
·
Lihaste jäikus või spasmid (k.a silmade liigutused)
·
Kõnelemisraskused
·
Ebatavalised liigutused (eriti näo ja keele liigutused)
·
Kõhukinnisus
·
Suukuivus
·
Nahalööve
·
Jõu kadumine
·
Äärmine väsimus
·
Vee peetus, mille tagajärjel tekivad käte, pahkluude või jalgade tursed
·
Ravi varases staadiumis kogevad mõned inimesed pearinglust või minestamistunnet (koos
aeglase südamerütmiga), eriti lamavast või istuvast asendist püsti tõusmisel. See läheb tavaliselt ise
mööda, kuid kui ei lähe, rääkige arstiga.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed: tekivad 1...10 kasutajal 1000st
·
Aeglane südamerütm
·
Päikesevalguse suhtes tundlikuks muutumine.
·
Juuste väljalangemine

Harva esinevad kõrvaltoimed: tekivad 1...10 kasutajal 10000st
·
Rinnanäärmete suurenemine meestel või naistel

Teised võimalikud kõrvaltoimed: esinemissagedust ei ole olemasolevate andmete alusel võimalik
hinnata.
·
Allergilised reaktsioonid (nt suu ja neelu turse, sügelus, nahalööve)
·
Suhkurtõbi või selle ägenemine, mõnikord seotud ka ketoatsidoosiga (ketoonide esinemine
veres ja uriinis) või kooma
·
Kehatemperatuuri langus alla normaalse
·
Krambid, seotud tavaliselt kunagi varemesinenud krampidega (epilepsia)
·
Palaviku, kiire hingamise, higistamise, lihasjäikuse ja uimasuse või unisuse kombinatsioon
·
Silmalihaste spasmid, mis põhjustavad silma rullivaid liigutusi
·
Südamerütmihäired
·
Seletamatu äkksurm
·
Verehüübed nagu jalgade süvaveenide tromboos või kopsutrombid
·
Kõhunäärmepõletik, mis põhjustab tugevat valu maos, palavikku ja nõrkust/haigestumist
·
Maksahaigus, mis põhjustab naha- ja silmavalgetekollasust
·
Lihashaigus, mis väljendub pideva valuna ja valuhoogudena
·
Urineerimisraskused
·
Kauakestev ja/või valulik erektsioon.

Eakatel dementsusega patsientidel võivad esineda ajuinsult, kopsupõletik, uriinipidamatus,
kukkumine, äärmine väsimus, nägemismeelepetted, palavik, naha punetus ja kõndimisraskused. Selles
patsiendigrupis on esinenud üksikuid surmajuhtumeid.

Parkinsoni tõbe põdevatel haigetel võib OZAPEX sümptomeid halvendada.

Mõnedel naistel, kes on pikemat aega seda tüüpi ravimeid kasutanud, on harva tekkinud piima
eritumine ning menstruatsioone on ära jäänud või on esinenud ebaregulaarseid menstruaaltsükleid. Kui
see peaks kauem püsima, siis rääkige sellest oma raviarstile. Väga harva võivad imikutel, kelle emad
on raseduse viimases staadiumis (3-ndal trimestril) kasutanud OZAPEX"i, esineda värisemine, unisus
või uimasus.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


5. KUIDAS
OZAPEX"I
SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage OZAPEX"i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile. Kõlblikkusaeg viitab
kuu viimasele päevale.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.


6. LISAINFO

Mida OZAPEX sisaldab:

- Toimeaine on olansapiin. Üks OZAPEX tablett sisaldab kas 5 mg või 10 mg olansapiini
- Abiained on:
- Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, krospovidoon,
hüdroksüpropüültselluloos, talk ja magneesiumstearaat.
- Tableti kate: letsitiin (E 322), polüvinüülalkohol, titaandioksiid (E 171), ksantaankummi (E 415).

Kuidas OZAPEX välja näeb ja pakendi sisu
OZAPEX 5 mg ja 10 mg kaetud tabletid on valged.

Pakendi suurused:
OZAPEX 5 mg ­ 28, 35, 56 või 70 tabletti pakendis,
OZAPEX10 mg ­ 7, 28, 35, 56 või 70 tabletti pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
JSC Olainfarm
5 Rupnicu Str.
Olaine, LV-2114
Läti

Tootja
Pharmathen S.A.
Dervenakion 6
Pallini 15351
Attiki
Kreeka


See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste
nimetustega:

Holland:
Ozapex 5 mg film-coated tablets


Ozapex 7.5 mg film-coated tablets


Ozapex 10 mg film-coated tablets


Ozapex 15 mg film-coated tablets


Ozapex 20 mg film-coated tablets

Kreeka:
Ozapex 5 mg film-coated tablets


Ozapex 7.5 mg film-coated tablets


Ozapex 10 mg film-coated tablets


Ozapex 15 mg film-coated tablets


Ozapex 20 mg film-coated tablets

Leedu:
Ozapex 5 mg film-coated tablets


Ozapex 10 mg film-coated tablets

Läti:
Ozapex 5 mg film-coated tablets


Ozapex 10 mg film-coated tablets

Eesti:
Ozapex 5 mg õhukest polümeerikattega tabletid


Ozapex 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid


Infoleht on viimati kooskõlastatud: novembris 2009.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

OZAPEX 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olansapiini.
INN. Olanzapinum

Abiained: üks tablett sisaldab 160 mg laktoosmonohüdraati.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Valge, ümmargune kaksikkumer tablett diameetriga 10,1 mm±0,1mm ja paksusega 4,1mm±0,2mm.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Skisofreenia.

Olansapiin on efektiivne säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel
kliiniline seisund paranes.

Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.

Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud
Skisofreenia:
Olansapiini soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas.

Mania episood:
Algannuseks monoteraapia korral on 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg ööpäevas
kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1).

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral:
Soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi
raviks, tuleb jätkata retsidiivi profülaktikat sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni
episoodi esinemisel tuleb olansapiinravi jätkata (vajadusel annust kohandades), millele vastavalt
kliinilistele näidustustele lisatakse meeleolusümptomite ravi.

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
ööpäevast annust hiljem 5...20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal korrigeerida.
Annuse suurendamist üle soovitatava algannuse soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise seisundi
hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib manustada
söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiin-ravi lõpetamisel tuleb arvestada
annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Lapsed ja noorukid
Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed
ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas
läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kaalutõusu esinemissageduse suurenemist ning lipiidide
ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Eakad
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg/ööpäevas) tingimata
näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt ka lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel
(tsirroos, Child-Pugh"i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult
ettevaatusega.

Sugu
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja naistel, võrreldes meestega, muuta.

Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega,
muuta.

Kui esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga,
mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse langetamist. Annuse suurendamist peab nendel juhtudel
eelnevalt tõsiselt kaaluma.

(Vt ka lõik 4.5 ja 5.2.).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Teadaoleva kitsanurgaga glaukoomi ohuga patsiendid.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni
mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu
teda ei soovitata kasutada sellel eripopulatsioonil seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski
tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus
78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6...12 nädalat)
registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga (3,5
% versus 1,5% vastavalt). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane
annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle populatsiooni suuremat
suremust seoses olansapiinraviga, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja
dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma), või samaaegne
bensodiasepiinravi. Siiski vaatamata riskifaktoritele oli suremus olansapiinravi saanud patsientidel
suurem kui platseebo rühmas.

Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt,
transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda
rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3 % ja 0,4 %). Kõigil olansapiini või
platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust
üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT
riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes.

Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt
esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja
hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo
korral (vt ka lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel
platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste
ravimite (dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale
parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg/ööpäevas
ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptikumisündroom (MNS)
MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on
harva täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik,
lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused
(ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad
esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus.
Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge
palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud
olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet
Harva on teateid hüperglükeemiast ja/või eelneva diabeedi ägenemisest, millega on vahel kaasnenud
ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on
täheldatud eelnevat ülekaalulisust, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Diabeedi või diabeedi
riskifaktoritega patsiente tuleb eriti hoolikalt kliiniliselt jälgida kontrolli halvenemise suhtes
veresuhkru väärtuste üle.

Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid
lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti
düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel.

Antikoliinergiline toime
Kaasuvad haigused: Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikoliinergiline toime, näitasid
kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus
kaasuva patoloogiaga patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel
suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon
Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa transaminaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kellel on ALAT ja/või
ASAT tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud
maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt
hepatotoksiliste ravimitega. Juhul kui ALAT ja/või ASAT tõuseb ravi kestel, tuleb patsienti jälgida ja
kaaluda annuse vähendamist. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatud
maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel
leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid,
kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest,
kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb
hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel
on sageli neutropeeniat registreeritud (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01 %) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QT intervall
Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc ­ intervallide püsivad pikenemised (Fridericia QT
korrektsioon [QTcF] 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel
algväärtuseks oli QTcF< 500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud
patsientidel, kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei
olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos
QTcintervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti vanurite puhul ning patsientidel, kellel
esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia,
hüpokaleemia ja hüpomagneseemia.

Trombemboolia
Väga harva on registreeritud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega
(< 0,01 %). Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski
kuna skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid,
tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada
profülaktilisi meetmeid.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda
kasutatakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin
avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini
agonistide toime.

Krambid
Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva esinenud
krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt
vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini
pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite
ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu
ajutiselt süveneda või alles tekkida.

Posturaalne hüpotensioon
Kliinilistes uuringutes täheldati vanuritel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste
antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel
perioodiliselt vererõhku mõõta.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas
läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kaalutõus, muutused
metaboolilistes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi
tulemusi ei ole uuritud ning on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Laktoos:
Ozapex tabletid sisaldavad laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku
galaktoositalumatust, laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohi seda
ravimit võtta.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanute seas.

Teiste ravimite võime mõjutada olansapiini toimet
Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad
spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.

CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib
olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi
tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatakse patsiendi kliinilist
jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini
metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel
keskmiselt 54% ja meessoost suitsetajatel 77% võrra. Olansapiini AUC suurenes keskmiselt vastavalt
52% ja 108% võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu
tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini väiksema algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2
inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50...60 % võrra ning seda tuleks
manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.

Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini
üksikannused ei mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini võime mõjutada teiste ravimite toimeid
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole
erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete
metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin
(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal
ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis põhjustavad
kesknärvisüsteemi depressiooni.

Olansapiini samaaegne manustamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja
dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

QTc intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc intervallide pikenemist, tuleb olla
ettevaatlik (vt lõik 4.4).

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Naised peaksid teavitama
oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal. Piiratud uuringute
tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale kaalub
üles võimaliku ohu lootele.

Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud olansapiini raseduse 3-nda trimestri ajal, on spontaansete
teadete alusel väga harva registreeritud treemorit, hüpertooniat, letargiat ja unetust.

Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine
keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidel
tuleb soovitada olansapiin-ravi ajal last mitte rinnaga toita.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,
kaasa arvatud autojuhtimise eest.

4.8 Kõrvaltoimed

Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud 1% patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed
olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja
triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,
akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikoliinergilised
toimed, maksatransaminaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus, lööve, asteenia, väsimus ja
tursed.

Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed
ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise
järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(1/10), sage (1/100 kuni <1/10),
aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100), harv (1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000) ja teadmata (ei
saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Väga sage Sage Aeg-ajalt Teadmata
Vere ja lümfisüsteemi häired
Eosinofiilia
Leukopeenia
Trombotsütopeenia
Neutropeenia
Immuunsüsteemi häired
Allergilised
reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Kehakaalu tõus1 Kolesteroolitaseme

Suhkurtõve ägenemine
tõus2,3
või tekkimine, millega on
Glükoosi sisalduse
mõnikord kaasnenud
tõus4
ketoatsidoos või kooma,
Triglütseriidide
sh mõned letaalse
sisalduse tõus2,5
lõppega juhud (vt lõik
Glükosuuria
4.4)
Isu suurenemine
Hüpotermia

Närvisüsteemi häired
Unisus
Pearinglus

Enamikel juhtudel
Akatiisia 6
esinesid anamneesis
Parkinsonism 6
krambid või krampide
Düskineesia 6
riskifaktorid.

Maliigne
neuroleptikumisündroom
(vt lõik 4.4)
Düstoonia (sh
okulogüratsioon)
Tardiivdüskineesia
Ravi katkestamise
sümptomid7
Südame häired


Bradükardia
Ventrikulaarne
QTc intervalli
tahhükardia/fibrillatsioon,
pikenemine (vt lõik
äkksurm (vt lõik 4.4)
4.4)
Vaskulaarsed häired

Ortostaatiline

Trombemboolia (sh
hüpotensioon
kopsuarteri emboolia ja
süvaveenide tromboos)
Seedetrakti häired

Kerged, mööduvad
Pankreatiit
antikoliinergilised
toimed, sh
kõhukinnisus ja
suukuivus.
Maksa ja sapiteede häired

Maksatransaminaaside

Hepatiit (sh
(ALAT, ASAT)
hepatotsellulaarne,
aktiivsuse mööduv,
kolestaatiline või
asümptomaatiline tõus,
segatüüpi
eriti ravi alguses (vt
maksakahjustus).
lõik 4.4).
Naha ja nahaaluskoe häired
Lööve
Valgustundlikkus

Alopeetsia
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Rabdomüolüüs
Neeru- ja kuseteede häired
Uriinijoa
nõrkus
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Priapism
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia


Väsimus
Tursed
Uuringud
Prolaktiini sisalduse

Kreatiinfosfokinaasi
Suurenenud aluselise
suurenemine plasmas8
aktiivsuse tõus
fosfataasi hulk
Suurenenud bilirubiini
hulk

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.
Kaalutõus 7 % esialgsest kehakaalust oli väga sage ja 15 % esialgsest kaalust oli sage. Väga
sagedasti esines patsientide kaalutõusu 25% nende esialgsest kaalust pikaajalise avaldumisega.

2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised
suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret
tuvastatud.

3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis
kõrgele ( 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme ( 5,17...< 6,2 mmol/l)
muutumine kõrgeks ( 6,2 mmol/l) oli väga sage.

4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid
kõrgeks ( 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme ( 5,56...< 7 mmol/l) muutumine
kõrgeks ( 7 mmol/l) oli väga sage.

5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis
kõrgele ( 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme ( 1,69 mmol/l...< 2,26
mmol/l) muutumine kõrgeks ( 2,26 mmol/l) oli väga sage.

6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt
kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini
patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said
haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud
individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis
käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid
ekstrapüramidaalsündroome.

7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

8 Harva kaasnesid kliinilised nähud (nt günekomastia, galaktorröa ja rinnanäärmete suurenemine).
Enamikul patsientidest normaliseerusid tasemed ilma ravi katkestamata.

Pikaajaline avaldumine (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kaalutõusus, glükoositasemetes, üld-
/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooskul. Täiskasvanud patsientidel,
kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast umbes 4...6 kuu
möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem
suremus, ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus ja kognitiivse funktsiooni märgatavam langus kui
platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste
(1/10) kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena registreeriti
pneumooniat, hüpertermiat, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.

Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate
patsientide kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja
hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral.

Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maaniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini
kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla
kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas,
treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust ( 1/10). Samuti
registreeriti sageli (1/100 kuni <1/10) kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või
divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list
kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga
bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l patsientidest
vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes esialgsega.

Lapsed ja noorukid
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud
noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute
tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.

Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorte patsientide (vanuses13...17 aastat) seas täheldatud
suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega
läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kaalutõus ( 7%) esineb sagedamini noorukite
populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas. Kaalutõusu ulatus ning
kliiniliselt olulise kaalutõusuga noorukieas patsientide suhe oli suurem pikaajalise avaldumise puhul
(vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise avaldumise puhul.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kaalutõus9, triglütseriidide sisalduse tõus 10, suurenenud söögiisu.
Sage: Kolesteroolitaseme tõus 11

Närvisüsteemi häired
Väga sage: Sedatsioon (sh: liigunisus, letargia, unisus).

Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus

Maksa- ja sapiteede häired
Väga sage: Maksatransaminaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).

Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine
plasmas 12.

9 Kaalutõus 7% esialgsest kehakaalust (kg) esines väga sagedasti ja 15% esialgsest kaalutõusust oli
sageli esinev. Pikaajalise avaldumise puhul (vähemalt 24 nädalat) tõusis ligikaudu poolte noorukieas
patsientide kehakaal 15% ja peaaegu kolmandiku kaal tõusis 25% nende esialgsest kehakaalust.
Noorukieas patsientide seas oli keskmine kaalutõus esialgsest kehakaalust kõige suurem ülekaaluliste
või rasvunud patsientide seas.

10 Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele (
1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme ( 1,016 mmol/l...< 1,467
mmol/l) muutumist kõrgeks ( 1,467 mmol/l).

11 Muutuseid esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis
tõusid kõrgele ( 5,17 mmol/l) täheldati sageli. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme
( 4,39 - < 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks ( 5,17 mmol/l) oli väga sage.

12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4 %-l noorukieas patsientidel.

4.9 Üleannustamine

Märgid ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus >10 %) sümptomiteks on tahhükardia,
agiteeritus/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis
võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.

Teiste meditsiiniliselt oluliste tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik
maliigne neuroleptikumisündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon, vererõhu tõus või
langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse
seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti
on registreeritud ellujäämist koguni pärast 1500 mg-list akuutset üleannust.

Üleannustamise ravi.
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannuse
raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe
manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini
suukaudset biosaadavust 50 kuni 60 % võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,
millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni
toetamine. Mitte kasutada epinefriini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega
sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate
avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Tähelepanelik meditsiiniline
järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained, ATC-kood: N05AH03.

Olansapiin on antipsühhootiline, maaniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk retseptor-afiinsusi (Ki; < 100 nM) ­
serotoniini 5 HT2A/2C-, 5 HT3-, 5 HT6-, dopamiini D1-, D2-, D3-, D4-, D5-, koliinergiliste
muskariini m1-m5-, 1-adrenergiliste ja histamiini H1-retseptorite suhtes. Loomade käitumise
uuringud olansapiiniga on näidanud 5HT, dopamiini ja koliinergilist antagonismi kooskõlas
retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini
5HT2 kui dopamiini D2-retseptorite suhtes ja suurem 5HT2- kui D2-aktiivsus in vivo.
Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10)
dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse
funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis
vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates
annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest
suurendab olansapiin tundlikkust "anksiolüütilisele" testile.

Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel
vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A- kui dopamiini D2-retseptoreid. Lisaks
eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust,
et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele
muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav
klosapiinile reageerivate patsientidega.

Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust
kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat
skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete
kui positiivsete sümptomite osas

Viidi läbi rahvusvaheline, topeltpime võrdlev uuring, milles vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia,
skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega
depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi
depressiooniskaala järgi). Selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu
punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust
(p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.

Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika
vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat
(divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel
patsientidel, kellel saabus mania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul.
Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või
valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6
nädala pärast mania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia
korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud
remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes
olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase
tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist paremust platseeboga võrreldes nii mania
kui depressiooni retsidiveerumise vältimises.

Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid
saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult
olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi
vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055).

18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid
stabiliseeritud olansapiini plus meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud
pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi
või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt
sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.

Pediaatriline populatsioon
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania
I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200
noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ulatudes kuni 20 mg-ni päevas.
Olansapiinravi ajal, tõusis noorukite kaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste
ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt
lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe
säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,
kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat
farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt
olansapiinilt. Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg
tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/t).
Eakatel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu noorematel
inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65-aastased) ei olnud 5...20 mg-sed annused seotud ühegi
märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/t). Ometi ilmnes, et olansapiin
(5...20 mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.

Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/t). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.

Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 t.)
pikenenud ja kliirens (18,0 l/t) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja
14,1 l/t).

Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/t).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.

Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~ 7...1000
ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happeline 1- glükoproteiiniga.

Pediaatriline populatsioon
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika noorukite ja täiskasvanute vahel on
sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27 %
kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on keskmine kehakaal ning
noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud
kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Akuutne (üksikannuse) toksilisus.
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende
hulka kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus.
Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid
ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid.
Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud
hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni
100 mg/kehakaalu kg esile üleväsimust ning suuremad annused ­ teadvuse häireid.

Korduvannuse toksilisus.
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate
nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS
pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud
prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi
vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest
sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate
leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei
avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva
olansapiini koguhulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse),
arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei
avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus.
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.
Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning
reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese
maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning
järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust.

Mutageensus.
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille
hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus.
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Hüdroksüpropüültselluloos
Talk
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Letsitiin (E322)
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid (E171)
Ksantaankummi (E415).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

PA/ALL/PVC-alumiinium blister-ribad pappkarbis. 7, 28, 35, 56 või 70 tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks <käsitlemiseks>

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata jäänud ravim tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

JSC Olainfarm
5 Rupnicu Str.
Olaine, LV-2114
Läti


8.
MÜÜGILOA NUMBER

650109


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

02.11.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009.