Olanzapine jacobsen

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Olanzapine Jacobsen, 2.5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 7,5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 10 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 15 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 20 mg tabletid
Olansapiin

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte.
-
Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-
Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile
kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Infolehes antakse ülevaade:
1.
Mis ravim on Olanzapine Jacobsen ja milleks seda kasutatakse
2.
Mida on vaja teada enne Olanzapine Jacobsen´i võtmist
3.
Kuidas Olanzapine Jacobsen´i võtta
4. Võimalikud
kõrvaltoimed
5.
Kuidas Olanzapine Jacobsen´i säilitada
6. Lisainfo


1.
MIS RAVIM ON OLANZAPINE JACOBSEN JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Olanzapine Jacobsen kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antipsühootikumideks.

Olanzapine Jacobsen´iga ravitakse sellist haigust, mille sümptomiteks on tegelikkusele mittevastavate
asjade kuulmine, nägemine või tajumine, ekslikud tõekspidamised, ülemäärane kahtlustamine ning
enesessetõmbumine. Seda haigust põdevad inimesed võivad tunda ka masendust, ärevust või pinevust.

Olanzapine Jacobsen´i võib kasutada ka ravimaks sellist seisundit, mille sümptomiteks on "ülev
meeleolu", ebatavaline energilisus, harilikust palju väikesem unevajadus, väga kiire kõne ja mõtete
sööst ning mõnikord tõsine ärrituvus. See on ka meeleolu stabiliseerija, mis aitab vältida selle
haigusega kaasnevate töövõimetust põhjustavate meeleolu äärmuslike tõusude ja languste
(depressioonide) kordumist.


2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE OLANZAPINE JACOBSEN´i VÕTMIST

Ärge võtke Olanzapine Jacobsen´i
-
kui te olete allergiline (ülitundlik) olansapiini või Olanzapine Jacobsen´i mõne koostisosa
suhtes. Allergilist reaktsiooni võib ära tunda nahalööbe, sügeluse, näo paistetuse, huulte
paistetuse või õhupuuduse järgi. Kui teil tekib mõni neist nähtudest, rääkige sellest oma
raviarstile.
-
kui teil on diagnoositud kitsa nurgaga glaukoom.

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Olanzapine Jacobsen
-
Seda tüüpi ravimid võivad põhjustada peamiselt näo või keele ebaharilikke liigutusi. Kui teil
seesugused nähud pärast Olanzapine Jacobsen´i manustamist esinevad, rääkige sellest raviarstile.
-
Väga harva põhjustavad seda tüüpi ravimid selliste sümptomite kombinatsiooni nagu palavik,
kiirenenud hingamine, higistamine, lihasjäikus ja unisus või uimasus. Kui see peaks juhtuma, võtke
kohe ühendust oma raviarstiga.

-
Olanzapine Jacobsen´i kasutamine eakatel dementsusega patsientidel ei ole soovitav, kuna
võivad kaasuda tõsised kõrvalnähud.

Rääkige raviarstile, kui põete mõnda järgmistest haigustest:
- Suhkurtõbi
- Südamehaigus
- Maksa- või neeruhaigus
- Parkinsoni tõbi
- Epilepsia (langetõbi)
- Eesnäärme probleemid
- Soolesulgus (paralüütiline iileus)
- Verehaigused
- Ajuinsult või "mini" ajuinsult

Kui teil esineb dementsus, siis te ise või teie hooldaja/sugulane peate rääkima arstile, et teil on olnud
ajuinsult või "mini" ajuinsult.

Tavapärast ettevaatust silmas pidades võib arst teil vererõhku jälgida, kui olete üle 65 aasta vana.

Kasutamine koos teiste ravimitega
Olanzapine Jacobsen´i kasutades võite teisi ravimeid kasutada ainult sel juhul, kui raviarst on seda
lubanud. Kui olete manustanud Olanzapine Jacobsen´i koos antidepressantidega või ärevust
vähendavate ja und soodustavate ravimitega (trankvillisaatoritega), võite ennast unisena tunda.

Rääkige oma raviarstile, kui te kasutate fluvoksamiini (antidepressant) või tsiprofloksatsiini
(antibiootikum), kuna sel juhul võib olla vajalik Olanzapine Jacobsen´i annuse muutmine.

Palun informeerige oma arsti kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Rääkige oma raviarstile, kui te kasutate Parkinsoni tõve
vastaseid ravimeid.

Olanzapine Jacobsen´i võtmine koos toidu ja joogiga
Olanzapine Jacobsen´i võib võtta koos toiduga või ilma.

Kui olete manustanud Olanzapine Jacobsen´i, siis ärge jooge mingeid alkohoolseid jooke, kuna
Olanzapine Jacobsen ja alkohol koos võivad tekitada unisust.

Rasedus ja imetamine
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui olete rase või esineb raseduse kahtlus, siis rääkige sellest raviarstile. Raseduse korral ei tohi seda
ravimit kasutada, välja arvatud juhul, kui arst on seda soovitanud.

Rinnaga toitmise perioodil ei tohi seda ravimit kasutada, kuna Olanzapine Jacobsen´i väikesed
kogused erituvad rinnapiima.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Olanzapine Jacobsen´i kasutamise ajal võite tunda end uimasena. Kui see peaks esinema, siis ärge
juhtige autot ega käsitsege mehhanisme ega masinaid. Rääkige sellest raviarstile.

Oluline teave mõningate Olanzapine Jacobsen´i koostisainete suhtes
Olanzapine Jacobsen sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et teil esineb mõnede suhkrute suhtes
talumatust, konsulteerige enne selle ravimi võtmist oma arstiga.


3.
KUIDAS OLANZAPINE JACOBSEN´i VÕTTA


Võtke Olanzapine Jacobsen´i alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel,
pidage nõu oma arstiga.

Annustamine
Arst seletab teile mitu Olanzapine Jacobsen´i tabletti tuleb võtta ning kui kaua peate ravimi
kasutamiset jätkama. Olanzapine Jacobsen´i ööpäevane annus on vahemikus 5 mg ja 20 mg.

Kui haiguse sümptomid taastuvad, konsulteerige oma arstiga, kuid ärge katkestage Olanzapine
Jacobsen´i kasutamist enne kui arst pole teil seda teha palunud.

Olanzapine Jacobsen´i tablette peate võtma üks kord ööpäevas, vastavalt arsti ettekirjutusele. Püüdke
võtta tablette iga päev ühel ja samal kellaajal. Tablette võib võtta koos toiduga või ilma. Tabletid tuleb
alla neelata tervelt koos veega.

Ärge lõpetage tablettide kasutamist kohe, kui tunnete ennast paremini. Väga oluline on teha
Olanzapine Jacobsen´i ravikuur korralikult lõpuni nii nagu arst teile on määranud.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Olanzapine Jacobsen ei ole mõeldud alla 18-aastastele patsientidele.

Kui te võtate Olanzapine Jacobsen´i rohkem kui ette nähtud
Patsiendid, kes võtsid rohkem Olanzapine Jacobsen´i, kui ette nähtud, kogesid järgmiseid
sümptomeid: kiiret südamepekslemist, agitatsiooni/agressiivsust, kõnehäireid, ebaharilikke liigutusi
(peamiselt näol ja keelega), teadvuse hägustumist. Teised sümptomid võivad olla: akuutne segasus,
krambid (epilepsia), kooma, kombinatsioon palavikust, kiirenenud hingamisest, higistamisest,
lihasjäikusest ja unisusest või uimasusest, hingamise aeglustumine, aspiratsioon, kõrge või madal
vererõhk, anormaalsed südamerütmi häired.

Võtke viivitamatult ühendust oma arsti või lähima haiglaga. Näidake arstile ravimipakendit.

Kui te unustate Olanzapine Jacobsen´i võtta
Võtke oma tablett(tid) niipea kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi
eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Olanzapine Jacobsen´i võtmise
Kui te katkestate järsult Olanzapine Jacobsen´i võtmise, võivad teil tekkida mõningad soovimatud
sümptomid, nagu higistamine, uinumisraskused, värisemine, ärevus või iiveldus ja oksendamine. Teie
arst võib soovitada annuse järk-järgulist vähendamist enne kui katkestate ravimi võtmise täielikult.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.


4. VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka Olanzapine Jacobsen põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui selles infolehes on kõrvaltoimet kirjeldatud kui ,,harva" esinevat, siis tähendab, et sellest on
teatatud rohkem kui 1 korral iga 10 000 patsiendi kohta, kuid vähem kui 1 korral iga 1000 patsiendi
kohta. Kui kõrvaltoimet on kirjeldatud kui ,,väga harva" esinevat, siis tähendab, et sellest on teatatud
vähem kui 1 korral iga 10 000 patsiendi kohta.

Olanzapine Jacobsen´iga kaasnevateks kõrvaltoimeteks võivad olla unisus või äärmine väsimus,
kaalutõus, pearinglus, näljatunne, vedelikupeetus, kõhukinnisus, suukuivus, rahutus, ebaharilikud
liigutused (eriti näo ja keele), värisemine, lihasjäikus või ­krambid, kõnehäired ning mõnede
vererakkude hulga ja veres ringlevate rasvade sisalduse muutus. Väga harvadel juhtudel on tekkinud
kõhunäärmepõletik, mis põhjustab tugevat kõhuvalu, palavikku ja iiveldust.


Ravi alguses võivad mõned inimesed tunda pearinglust või minestada (millega kaasneb aeglane
pulsisagedus), eriti istuvast või lamavast asendist tõustes. Tavaliselt möödub see iseenesest, aga kui
seda ei juhtu, siis konsulteerige raviarstiga.

Mõnedel patsientidel on väga harva on täheldatud anormaalseid südamerütmihäireid, mis võivad olla
tõsised.

Eakatel dementsusega patsientidel võivad esineda ajuinsult, kopsupõletik, uriinipidamatus,
kukkumine, äärmine väsimus, nägemismeelepetted, palavik, naha punetus ja kõndimisraskused. Selles
patsiendigrupis on esinenud üksikuid surmajuhtumeid.

Parkinsoni tõbe põdevatel haigetel võib Olanzapine Jacobsen sümptomeid halvendada.

Harvadel juhtudel võib Olanzapine Jacobsen põhjustada allergilist reaktsiooni (sh. suu ja kõri turset,
sügelust, löövet), südame löögisageduse aeglustumist või suurendada tundlikkust päikesekiirgusele.
Harva on täheldatud ka maksapõletikku. Väga harva on täheldatud kauakestvat ja/või valulikku
erektsiooni, urineerimisraskusi, kehatemperatuuri langust, verehüübeid, mis võivad põhjustada jala
süvaveenide ummistumist, ja lihastehaigust, millele on iseloomulikud seletamatud valud. Mõnel
patsiendil on esinenud veresuhkru sisaldusetõus või suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega on
väga harva kaasnenud ketoatsidoos (ketoainete rohkus veres ja uriinis) või kooma.

Kui te katkestate järsult Olanzapine Jacobsen´i võtmise, võivad teil tekkida mõningad soovimatud
sümptomid, nagu higistamine, uinumisraskused, värisemine, ärevus või iiveldus ja oksendamine. Teie
arst võib soovitada annuse järk-järgulist vähendamist enne kui katkestate ravimi võtmise täielikult.

Mõnedel naistel, kes on pikemat aega seda tüüpi ravimeid kasutanud, on harva tekkinud piima
eritumine ning menstruatsioone on ära jäänud või on esinenud ebaregulaarseid menstruaaltsükleid. Kui
see peaks kauem püsima, siis rääkige sellest oma raviarstile. Väga harva võivad imikutel, kelle emad
on raseduse viimases staadiumis (3-ndal trimestril) kasutanud Olanzapine Jacobsen´i, esineda
värisemine, unisus või uimasus.

Harva võib esineda krampe. Enamusel sellistel juhtudel on patsiendil juba varem krambid (epilepsia)
esinenud.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


5.
KUIDAS OLANZAPINE JACOBSEN´i SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Ärge kasutage Olanzapine Jacobsen´i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile.
Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.


6. LISAINFO

Mida Olanzapine Jacobsen sisaldab


-
Toimeaine on olansapiin. Üks tablett sisaldab 2,5 mg, 5 mg, 7,5 mg, 10 mg, 15 mg või 20 mg
olansapiini.
-
Abiained on laktoosmonohüdraat, pulbristatud tselluloos, prezelatiniseeritud tärklis,
maisitärklis, kolloidne veevaba räni, magneesiumstearaat.

Kuidas Olanzapine Jacobsen välja näeb ja pakendi sisu
Olanzapine Jacobsen 2,5 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 5,5 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid.
Olanzapine Jacobsen 5 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 7 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "5".
Olanzapine Jacobsen 7,5 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 8 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "7,5".
Olanzapine Jacobsen 10 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 9 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "10".
Olanzapine Jacobsen 15 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 11 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "15".
Olanzapine Jacobsen 20 mg tabletid on: ümmargused (diameeter = 12 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "20".

Olanzapine Jacobsen tabletid on saadaval blisterpakendis ja karbis 7 (ainult 10 mg), 14, 28, 35, 56 või
70 tableti kaupa.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
Jacobsen Pharma A/S, Vemmingbund Strandvej 111, DK-6310 Broager, Taani

Tootjad
KRKA, d.d., Novo mesto,
Smarjeska cesta 6,
8501 Novo mesto,
Sloveenia

KRKA Polska Sp. z o.o., ul.
Równolegla 5,
02-235 Varssavi,
Poola

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides
järgnevate nimetustega:

Taani - Olanzapin "Jacobsen" x mg tabletter
Eesti, Kreeka - Olanzapine Jacobsen
Leedu - Olanzapine Jacobsen x mg tablets
Hispaania - Olanzapina Jacobsen x mg comprimidos
Portugal - Olanzapina Jacobsen
Soome - Olanzapin Jacobsen x mg tabletti
Norra - Olanazapin Jacobsen x mg tabletter
Poola - Olanzapin Jacobsen x mg tabletki
Sloveenia - Olanzapin Jacobsen x mg tablete

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo Mesto Eesti filiaal
Pärnu mnt 139c
11317 Tallinn
Tel. 6597365


Infoleht on viimati kooskõlastatud oktoobris 2007

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Olanzapine Jacobsen, 2,5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 7,5 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 10 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 15 mg tabletid
Olanzapine Jacobsen, 20 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 2,5 mg, 5 mg, 7,5 mg, 10 mg, 15 mg või 20 mg olansapiini.
INN. Olanzapinum

Abiaine: laktoosmonohüdraat


2,5 mg
5 mg
7,5 mg
10 mg
15 mg
20 mg
Laktoosmonohüdraat
40,4 80,9 121,3 161,8 242,7 323,5
(mg)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

Olanzapine Jacobsen, 2,5 mg tabletid: ümmargused (diameeter 5,5 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid.
Olanzapine Jacobsen, 5 mg tabletid: ümmargused (diameeter 7 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "5".
Olanzapine Jacobsen, 7,5 mg tabletid: ümmargused (diameeter 8 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "7,5".
Olanzapine Jacobsen, 10 mg tabletid: ümmargused (diameeter 9 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "10".
Olanzapine Jacobsen, 15 mg tabletid: ümmargused (diameeter 11 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "15".
Olanzapine Jacobsen, 20 mg tabletid: ümmargused (diameeter 12 mm), kergelt kaksikkumerad,
õrnkollase värvusega ning võimalike üksikute kollaste täppidega tabletid, millele on märgitud "20".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Skisofreenia.
Olansapiin on efektiivne säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel
kliiniline seisund paranes.
Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis


Skisofreenia:
Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg/ööpäevas.

Mania episood:
Algannuseks monoteraapia korral on 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg
ööpäevas kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1).

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral: Soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas.
Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi raviks, jätkake retsidiivi profülaktikat sama
annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi esinemisel tuleb olansapiinravi jätkata
(vajadusel annust kohandades), millele vastavalt kliinilistele näidustustele lisatakse
meeleolusümptomite ravi.

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
ööpäevast annust pärastpoole 5 ... 20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal korrigeerida.
Annuse tõstmist suuremaks kui soovitatav algannus soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise
seisundi hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib
manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel
tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Lapsed ja noorukid:
Lastel kasutamise kogemus puudub.

Eakad patsiendid:
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg/ööpäev)
tingimata näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid:
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel
(tsirroos, Child-Pugh"i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib tõsta ainult erilise
ettevaatusega.

Sugu:
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja naistel muuta, võrreldes meestega.

Suitsetajad:
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel muuta, võrreldes suitsetajatega.

Kui esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga,
mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse tõstmist peab nendel juhtudel
eelnevalt tõsiselt kaaluma.

(Vt lõik 4.5 ja 5.2)

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus olansapiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Patsiendid, kellel on teadaolev oht kitsa nurgaga glaukoomi tekkeks.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Väga harva on teateid hüperglükeemiast ja/või eelneva diabeedi ägenemisest, millega on vahel
kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid. Mõnedel juhtudel on
täheldatud eelnevat ülekaalulisust, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Diabeetikutel ja
suhkurtõve riskifaktoritega patsientidel soovitatakse vastavat kliinilist uurimist.


Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (<0,01 %) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine, mistõttu tuleb võimalusel ravi
lõpetamisel olansapiini annust järk-järgult vähendada.

Kaasuvad haigused: Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid
kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus
kaasuva patoloogiaga patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel
suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt
esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja
hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo
korral (vt. ka lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel
platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste
ravimite (dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale
parkinsonismivastasele ravimile ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5
mg/ööpäev ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäev, olenevalt uurija otsusest.

Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu
teda ei soovitata kasutada sellel eripopulatsioonil seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski
tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus
78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6-12 nädalat) registreeriti
olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga (3,5% versus 1,5
% vastavalt). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4
mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle populatsiooni suuremat suremust
seoses olansapiinraviga, on vanus >65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon,
kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma), või samaaegne bensodiasepiinravi.
Siiski vaatamata riskifaktoritele oli suremus olansapiinravi saanud patsientidel suurem kui platseebo
rühmas.

Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt,
transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda
rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini või
platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust
üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT
riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes.

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni
mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa transaminaaside ALT ja AST aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kellel on ALT ja/või AST
tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud
maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt
hepatotoksiliste ravimitega. Juhul kui ALT ja/või AST tõuseb ravi kestel, tuleb patsienti jälgida ja
kaaluda annuse vähendamist. Hepatiidi diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Nii nagu teiste neuroleptikumidega, tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis
põhjusel leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid
ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast
haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul,
kellel esineb hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel
kasutamisel on sageli registreeritud neutropeeniat (vt lõik 4.8).

Samaaegse ravi kohta liitiumi ja valproaadiga on andmed piiratud (vt lõik 5.1). Olansapiini ja
karbamasepiini kombinatsiooni kohta kliinilised andmed puuduvad, ehkki farmakokineetika uring on

läbi viidud (vt lõik 4.5).

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS): MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib
olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on harva täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid.
MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse
närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja
südame rütmihäired). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria
(rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või
tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik
antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta.

Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva esinenud
krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia: Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin
oli statistiliselt tunduvalt vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest
suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse
düskineesia sümptomite ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid
võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või alles tekkida.

Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda
kasutatakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin
avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini
agonistide toime.

Kliinilistes uuringutes täheldati vanuritel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste
antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel
perioodiliselt vererõhku mõõta.

Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc ­ intervallide püsivad pikenemised (Fridericia QT
korrektsioon [QTcF] 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel
algväärtuseks oli QTcF<500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) olansapiini saanud patsientidel,
sellega seotud oluliste muudatusteta kardiaalsed kõrvaltoimed, võrreldes platseeboga. Sellegipoolest
tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTc-intervalli pikendavate
ravimitega olla ettevaatlik, eriti vanurite puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud
pikenenud QT sündroom, eluajal omandatud südamepuudulikkus, südamelihase hüpertroofia,
hüpokaleemia ja hüpomagneseemia.

Väga harva on registreeritud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega
(<0,01%). Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski kuna
skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb
kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada
profülaktilisi meetmeid.

Antud ravim sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohiks manustada patsientidele, kellel on harvaesinev
pärilik galaktoosi talumatus, Lapp laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Eriti tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes saavad potentsiaalselt kesknärvisüsteemi pärssivaid
ravimeid.

Teiste ravimite potentsiaal mõjutada olansapiini toimet: Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2
poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta
olansapiini farmakokineetikat.


CYP1A2 induktsioon: Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi,
mille tagajärjel võib olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat
olansapiini kliirensi tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatakse
patsiendi kliinilist jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt. lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine: On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel
määral olansapiini metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost
mittesuitsetajatel keskmiselt 54 % ja meessoost suitsetajatel 77 % võrra. Olansapiini AUC tõusis
keskmiselt vastavalt 52 % ja 108 % võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2
inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini madalama algannuse kasutamist. Ravi
alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Biosaadavuse vähenemine: Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60
% võrra ning seda tuleks manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.

Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini
üksikannused ei mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid: Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete
dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole
erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete
metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin
(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal
ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus:
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Naised peaksid teavitama
oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal. Piiratud uuringute
tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale kaalub
üles võimaliku ohu lootele.

Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud olansapiini raseduse 3-nda trimestri ajal, on spontaansete
teadete alusel väga harva registreeritud treemorit, hüpertooniat, letargiat ja unetust.

Imetamine: Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub
rinnapiima. Keskmine aine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest
(mg/kg). Patsientidel tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise
ja autojuhtimise osas.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes tuvastatud väga sagedasteks (>10%) kõrvaltoimeteks olansapiini kasutamisel
olid unisus ja kehakaalu tõus.


Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem
suremus, ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles
patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste (>10%) kõrvaltoimetena ebakindlat
kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste (1...10%) kõrvaltoimetena registreeriti pneumooniat, hüpertermiat,
letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.

Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate
patsientide kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja
hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral.

Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini
kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla
kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas,
treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust (>10 %). Samuti
registreeriti sageli kõnehäiret (1 % kuni 10 %). Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või
divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list
kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga
bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l patsientidest
vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes esialgsega.

Järgnev kõrvaltoimete tabel põhineb kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimetel ja laboratoorsetel
leidudel.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage (1/100 kuni <1/10): eosinofiilia.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage (1/10): kehakaalu tõus.
Sage (1/100 kuni <1/10): isu suurenemine, glükoosisisalduse tõus (vt märkus allpool nr 1 all),
triglütseriidide sisalduse tõus.
Närvisüsteemi häired
Väga sage (1/10): unisus.
Sage (1/100 to <1/10): pearinglus, akatiisia, parkinsonism, düskineesia (vt märkus allpool nr 2 all).
Südame häired
Aeg-ajalt (1/1,000 kuni <1/100): bradükardia kas koos vererõhulanguse ja minestusega või ilma.
QT ­ intervallide pikenemine.
Vaskulaarsed häired
Sage (1/100 kuni <1/10): ortostaatiline hüpotensioon.
Seedetrakti häired
Sage (1/100 kuni <1/10): kerged, mööduvad antikoliinergilised toimed, sh. kõhukinnisus ja
s k i s
Maksa ja sapiteede häired
Sage (1/100 kuni <1/10): maksatransaminaaside (ALT, AST) aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline
tõus, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt (1/1,000 kuni <1/100): fotosensibilisatsioon.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage (1/100 kuni <1/10): asteenia, tursed.
Uuringud
Väga sage (1/10): prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas, kusjuures harva kaasnesid sellega
kliinilised nähud (nt. günekomastia, galaktorröa ja rinnanäärmete suurenemine). Enamusel
patsientidest normaliseerus prolaktiini sisaldus ilma ravi katkestamata.
Aeg-ajalt (1/1,000 kuni <1/100): Kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus.


1 Kliinilistes uuringutes, milles manustati olansapiini rohkem kui 5 000 patsiendile ravieelse täis kõhu
glükoositasemega 7,8 mmol/l, täheldati täis kõhu glükoositasemeid plasmas 11 mmol/l (mis viitab
diabeedile) sagedusega 1,0 %, kusjuures platseebo grupis oli vastav sagedus 0,9 %. Täis kõhu
glükoositasemed 8,9 mmol/l, kuid alla 11 mmol/l (mis viitab hüperglükeemiale) esinesid olansapiini
grupis sagedusega 2,0 % ja platseebo grupis sagedusega 1,6 %. Hüperglükeemiat on registreeritud ka
kui väga harva (<0.01%) esinevat spontaanset juhtumit.

2 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli arvuliselt suurem,
kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes statistiliselt oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini
patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said
haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud
individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis
käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid
ekstrapüramidaalsündroome.

Järgnev kõrvaltoimete tabel põhineb spontaansetel turustamisjärgsetel teadetel.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv (1/10,000 kuni <1/1,000): leukopeenia.
Väga harv (<1/10,000): trombotsütopeenia, neutropeenia.
Immuunsüsteemi häired
Väga harv (<1/10,000): allergiline reaktsioon (nt. anafülaktoidne reaktsioon, angioödeem, sügelus või
urtikaaria).
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv (<1/10,000): väga harva on antud spontaanseid teateid hüperglükeemia ja/või eelneva
diabeedi ägenemise kohta, millega aeg-ajalt on kaasnenud ketoatsidoos või kooma, sh. mõned
surmajuhtumid (vt viide 1 eespool ja lõik 4.4).
Hüpertriglütserideemia, hüperkolesteroleemia, hüpotermia.
Närvisüsteemi häired
Harv (1/10,000 kuni <1/1,000): olansapiiniga ravitud patsientidel on harva täheldatud krampe.
Enamusel juhtudel esinesid ka anamneesis krambid või krampide riskifaktorid. Väga harv
(<1/10,000): Olansapiiniga seoses on täheldatud maliigse neuroleptikumisündroomi (MNS)
esinemise juhtumeid (vt lõik 4.4). Seoses olansapiiniga on väga harva täheldatud parkinsonismi,
düstooniat ja tardiivdüskineesiat.
Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
Südame häired
Väga harv (<1/10,000): QTc ­ intervalli pikenemine, ventrikulaarne tahhükardia/fibrillatsioon ja
äkksurm (vt lõik 4.4).
Vaskulaarsed häired
Väga harv (<1/10,000): trombemboolia (sh kopsuarteri emboolia ja süvaveenide tromboos).
Seedetrakti häired
Väga harv (<1/10,000): pankreatiit.
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv (<1/10,000): hepatiit.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv (<1/10,000): rabdomüolüüs.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv (1/10,000 to <1/1,000): lööve.
Neerude ja kuseteede häired
Väga harv (<1/10,000): uriinijoa nõrkus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga harv (<1/10,000): priapism.
Uuringud
Väga harv (<1/10,000): suurenenud alkaliinfosfataas, suurenenud bilirubiini hulk.

4.9 Üleannustamine

Märgid ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus >10 %) sümptomiteks on tahhükardia,
agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis
võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.

Muude meditsiiniliselt tähtsate tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik
maliigne neuroleptikumisündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon, vererõhu tõus või
langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse
seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti
on registreeritud ellujäämist koguni pärast 1500 mg-list akuutset üleannust.

Üleannustamise ravi.
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannuse
raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe
manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini
suukaudset biosaadavust 50 kuni 60 % võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,
millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni
toetamine. Mitte kasutada epinefriini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega
sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate
avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Tähelepanelik meditsiiniline
järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,
ATC-kood: N05AH03.
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) ­ serotoniini 5
HT2A/2C-, 5 HT3-, 5 HT6-, dopamiini D1-, D2-, D3-, D4-, D5-, koliinergiliste muskariini m1-m5-,
1-adrenergiliste ja histamiini H1-retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on
näidanud 5HT, dopamiini ja koliinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga.
Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2-retseptorite
suhtes ja suurem 5HT2- kui D2-aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et
olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni,
omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9)

juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud
vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele
kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust
"anksiolüütilisele" testile.

Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel
vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A- kui dopamiini D2-retseptoreid. Lisaks
eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust,
et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele
muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav
klosapiinile reageerivate patsientidega.

Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust
kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat
skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete
kui positiivsete sümptomite osas.

Viidi läbi rahvusvaheline, topeltpime võrdlev uuring, milles vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia,
skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega
depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi
depressiooniskaala järgi). Selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu
punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust
(p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.

Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika
vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat
(divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel
patsientidel, kellel saabus mania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul.
Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või
valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6
nädala pärast mania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia
korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud
remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes
olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase
tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui
depressiooni retsidiveerumise vältimises.

Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid
saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult
olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi
vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055).

18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid
stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud
pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi
või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt
sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.


Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,
kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat
farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt
olansapiinilt. Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg
tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel vanuritel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5
versus 18,2 l/t). Vanuritel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu
noorematel inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65 aasta vanal) ei olnud 5...20 mg-sed annused seotud
ühegi märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/t). Ometi ilmnes, et olansapiin (5...20
mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.
Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/t). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.

Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 t.)
pikenenud ja kliirens (18,0 l/t) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja
14,1 l/t).

Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/t).

Olansapiini plasmakliirens on vanuritel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.

Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~ 7...1000
ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happeline 1- glükoproteiiniga.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Akuutne (üksikannuse) toksilisus
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende
hulka kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus.
Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid
ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid.
Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud
hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni
100 mg/kehakaalu kg esile üleväsimust ning suuremad annused ­ teadvuse häireid.

Korduvannuse toksilisus
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate
nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS
pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud
prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi
vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.


Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest
sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate
leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei
avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva
olansapiini koguhulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse),
arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei
avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.
Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning
reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese
maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning
järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust.

Mutageensus
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille
hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoosmonohüdraat
Pulbristatud tselluloos
Prezelatiniseeritud tärklis
Maisitärklis
Räni, kolloidne veevaba räni
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

Olanzapine Jacobsen 5 mg: 4 aastat.
Olanzapine Jacobsen 10 mg: 5 aastat.
Olanzapine Jacobsen 2,5 mg, 7,5 mg, 15 mg, ja 20 mg: 2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakendis (Al/OPA/Al/PVC): 7 (ainult 10 mg tabletid), 14, 28, 35, 56 või 70 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks


Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Jacobsen Pharma A/S,
Vemmingbund Strandvej 111,
DK-6310 Broager,
Taani


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Olanzapine Jacobsen, 2,5 mg tabletid: 562707
Olanzapine Jacobsen, 5 mg tabletid: 562607
Olanzapine Jacobsen, 7,5 mg tabletid: 562007
Olanzapine Jacobsen, 10 mg tabletid: 562407
Olanzapine Jacobsen, 15 mg tabletid: 562107
Olanzapine Jacobsen, 20 mg tabletid: 562507


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

26.10.2007


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2007