Nebispes - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS


Nebispes, 5 mg tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 tablett sisaldab 5 mg nebivolooli, mis on ekvivalentne 5,45 mg nebivoloolvesinikkloriidiga.
INN. Nebivololum

Abiained: 85,96 mg laktoosmonohüdraati 1 tabletis.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Valged, ümarad, kaksikkumerad tabletid, mille ühel poolel on ristpoolitusjoon läbimõõduga 9 mm.
Tableti saab jagada võrdseteks veeranditeks.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Hüpertensioon
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi.

Krooniline südamepuudulikkus
Stabiilse kerge ja mõõduka kroonilise südamepuudulikkuse ravi lisaks standardravile 70 aastastel ja
vanematel patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis
Tablett või selle osad tuleks neelata piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäie veega). Tabletti võib võtta
sõltumata söögiaegadest.

Hüpertensioon.
Täiskasvanud
Üks tablett (5 mg) ööpäevas, eelistatult alati samal kellaajal.
Vererõhku alandav toime ilmneb 1...2 nädalat pärast ravi alustamist. Mõnikord saavutatakse optimaalne
toime alles nelja nädala pärast.

Kombinatsioon teiste vererõhku alandavate ravimitega.
Beeta-adrenoblokaatoreid võib kasutada eraldi või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega.
Seni on vererõhku alandava toime suurenemist täheldatud vaid Nebispes tablettide kombineerimisel
12,5...25 mg
hüdroklorotiasiidiga.

Neerupuudulikkusega patsiendid.
Neerupuudulikkusega patsientidele soovitatav algannus on 2,5 mg ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast
annust suurendada 5 mg-ni.

Maksapuudulikkusega patsiendid.
Maksapuudulikkusega või maksfunktsiooni häirega patsientide kohta piisavad andmed puuduvad. Seetõttu
on Nebispes tabletid neile patsientidele vastunäidustatud.

Eakad patsiendid.
Üle 65-aastastele patsientidele soovitatav algannus on 2,5 mg ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast annust
suurendada 5 mg-ni. Kuna üle 75-aastaste patsientide kohta piisavad andmed puuduvad, tuleb neile
patsientidele ravimit manustada ettevaatusega ja hoolikal jälgimisel.

Lapsed ja noorukid.
Ravimit ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel, kuna puuduvad piisavad andmed efektiivsuse ja ohutuse
kohta selles populatsioonis.

Krooniline südamepuudulikkus (KSP)
Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi tuleb alustada annuse järk-järgulise suurendamisega
individuaalse optimaalse säilitusannuse saavutamiseni.

Eelneva kuue nädala jooksul peab patsiendi krooniline südamepuudulikkus olema stabiilne ilma ägeda
südamepuudulikkuse episoodideta. On soovitatav, et raviarst omaks kogemusi kroonilise
südamepuudulikkuse ravis.

Patsiendid, kes saavad kardiovaskulaarsüsteemi toimivaid ravimeid, kaasaarvatud diureetikume ja/või
digoksiini ja/või AKE inhibiitoreid ja/või angiotensiin II antagoniste, tuleb enne ravi alustamist
Nebispes tablettidega nende ravimite annused kahe nädala jooksul stabiliseerida.

Annuste järk-järgulist suurendamist tuleb alustada 1 kuni 2 nädalase intervalliga vastavalt patsiendi
taluvusele: 1,25 mg nebivolooli annust suurendatakse 2,5 mg-ni üks kord ööpäevas, järgnevalt 5 mg üks
kord ööpäevas ja seejärel 10 mg-ni üks kord ööpäevas. Maksimaalne soovitatav annus on 10 mg
nebivolooli ööpäevas.

Esimese annuse ja iga järgneva suurendatud annuse manustamise järgselt peab patsient olema kogenud
raviarsti järelvalve all vähemalt kahe tunni jooksul, et veenduda seisundi stabiilsuses (eriti mis puudutab
vererõhku, südame löögisagedust, ülejuhtehäireid, südamepuudulikkuse süvenemise märke).
Kõrvaltoimete esinemine võib takistada kõigil patsiendidel maksimaalse soovitatud annuse kasutamist.
Vajadusel võib annust järk-järgult vähendada ja vajadusel alustada taas annuse suurendamist.

Kui annuse tiitrimise faasis südamepuudulikkus süveneb või pole ravim talutav, on soovitatav
nebivolooli annust vähendada või vajadusel kasutamine koheselt lõpetada (kui esineb raske hüpotensioon,
südamepuudulikkuse süvenemine koos ägeda kopsuödeemiga, kardiogenne sokk, sümptomaatiline
bradükardia, või AV-blokaad).

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi on üldjuhul pikaajaline.

Ravi nebivolooliga ei tohi katkestada järsku, sest see võib viia mööduva südamepuudulikkuse
süvenemiseni. Kui ravi katkestamine on siiski vajalik, tuleb annust vähendada järk-järgult 1-nädalaste
intervallidega poole võrra eelnevast doosist.

Neerupuudulikkusega patsiendid
Kerge ja mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel pole annust vaja kohandada, sest maksimaalne
talutav annus kohandatakse individuaalselt. Raske neerupuudulikkusega patsientide (seerumi kreatiniin
250µmol/l) kohta andmed puuduvad. Seetõttu pole nebivolooli kasutamine nendel patsientidel
soovitatav.

Maksapuudulikkusega patsiendid
Kogemused maksapuudulikkusega patsientidel on piiratud. Seetõttu on Nebispes tablettide kasutamine
nimetatud patsientidel vastunäidustatud.

Eakad patsiendid
Annust ei ole vajalik kohandada, sest maksimaalne talutav annus kohandatakse individuaalselt.

Lapsed ja noorukid
Ravimit ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel, kuna puuduvad piisavad andmed efektiivsuse ja ohutuse
kohta selles populatsioonis.

4.3 Vastunäidustused

- Ülitundlikkus nebivolooli või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes,
- maksapuudulikkus või maksatalitluse häire,
- äge südamepuudulikkus, kardiogeenne sokk või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mis
vajavad intravenoosset inotroopset ravi,
- siinussõlme nõrkuse sündroom (sealhulgas sinuatriaalne blokaad),
- 2. ja 3. astme atrio-ventrikulaarne blokaad (ilma südamestimulaatorita),
- raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus,
- ravimata feokromotsütoom,
- metaboolne atsidoos,
- bradükardia (südamefrekvents vähem kui 60 lööki minutis enne ravi algust),
- hüpotensioon (süstoolne vererõhk <90mmHg),
- rasked perifeerse verevarustuse häired,
- kombinatsioon floktafeniini ja ja sultopriidiga (vt ka lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Vt ka lõik 4.8
Järgmised hoiatused ja ettevaatusabinõud kehtivad üldiselt -adrenoblokaatorite kohta.

Anesteesia.
-blokaator-ravi foonil väheneb rütmihäirete tekke oht üldasnesteesia sissejuhatamisel ning
intubatsioonil. Kui -blokaad operatsiooni ettevalmistamisel katkestatakse, peab adrenoblokaatori
manustamise lõpetama vähemalt 24 tundi enne operatsiooni. Ettevaatus on vajalik selliste anesteetikumide
kasutamisel, mis põhjustavad müokardi depressiooni. Vagaalse reaktsiooni eest saab patsienti kaitsta
atropiini intravenoosse manustamisega.

Südameveresoonkond
Üldiselt ei või -adrenoblokaatoreid ravimata südamepuudulikkusega haigetele manustada enne, kui
seisund on stabiliseerunud.

Südame isheemiatõvega haigetel peab -adrenoblokaatoritega ravi lõpetama järk-järgult nt 1...2 nädala
vältel. Vajadusel tuleb samal ajal alustada asendusraviga, et vältida stenokardia raskenemist.

-adrenoblokaatorid võivad indutseerida bradükardiat: kui pulss rahuolekus on vähem kui 50...55 lööki
minutis ja/või patsiendil tekivad bradükardia sümptomid, tuleb annust vähendada.

-adrenoblokaatoreid peab ettevaatlikult manustama järgmistel juhtudel:
· patsientidele, kellel on perifeerse verevarustuse häired (Raynaud tõbi või Raynaud sündroom,
claudicatio intermittens), sest nende haiguste sümptomaatika võib süveneda;

· patsientidele, kellel on 1. astme AV-blokaad, sest -adrenoblokaatorid pikendavad ülejuhteaega,
· patsientidele, kellel on - retseptorite vahendusel tekkinud koronaararterite vasokonstriktsioonist
tingitud Prinzmetali stenokardia: -adrenoblokaatorid võivad suurendada stenokardiahoo
sagedust ja kestust.

Nebivolool kombinatsioonis verapamiili ning diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanalite blokaatorite, I klassi
antiarütmikumide või tsentraalselt toimivate hüpertensioonivastaste ravimitega pole üldjuhul soovitatav,
(vt lõiku 4.5).

Ainevahetuse- ja endokriinsüsteem.
Nebivolool ei mõjuta diabeetikutel veresuhkru taset. Sellest hoolimata peab diabeedi korral olema
ettevaatlik, sest nebivolool võib maskeerida hüpoglükeemia mõningaid sümptomeid (tahhükardia,
südamekloppimine).

-adrenoblokaatorid võivad hüpertüreoidismi korral varjata tahhükardiat. Ravi järsk katkestamine võib
neid sümptomeid tugevdada.

Hingamisteed.
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidele peab adrenoblokaatoreid
manustama ettevaatlikult, sest hingamisteede konstriktsioonid võivad tugevneda.

Muud.
Patsientidele, kellel on olnud psoriaas, peab -blokaatoreid andma hoolikalt kaalutledes.

-adrenoblokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja raskendada anafülaktilisi
reaktsioone.

Ravi alustamine nebivolooliga kroonilise südamepuudulikkuse korral vajab regulaarset järelevalvet.
Annustamist ja manustamisviisi vt lõiku 4.2. Ravi ei tohi katkestada järsku, kui see ei ole erakorraliselt
näidustatud. Edasise informatsiooni saamiseks vt lõik 4.2.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Kombintasioonid, mis on vastunäidustatud:

Floktafeniin (NSAID): ­adrenoblokaatorid võivad takistada südameveresoonkonna kompensatoorseid
reaktsioone, mis on seotud floktafeniini indutseeritud hüpotensiooni või sokiga.

Sultopriid (antipsühhootikum): nebivolooli ei tohiks samaaegselt manustada sultopriidiga, kuna suureneb
risk ventrikulaarse arütmia tekkeks.

Kombinatsioonid mida ei soovitata:

Klass I antiarütmikumid (kinidiin, hüdrokinidiin, tsibensoliin, flekainiid, disopüramiid, lidokaiin,
meksiletiin, propafenoon): toime AV ülejuhteajale võib potentseeruda ja negatiivne inotroopne toime
tugevneda (vt lõik 4.4).
Verapamiili/diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanalite blokaatorid: negatiivne mõju kontraktiilsusele ja AV
ülejuhtele. Verapamiili intravenoosne manustamine patsientidele, kes samaaegselt saavad ravi -
adrenoblokaatoritega võib viia tõsise hüpotensioonini ja AV blokaadini (vt lõik 4.4)

Tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ained (klonidiin, guanfatsiin, moksonidiin, metüüldopa,
rilmenidiin): samaaegne kasutamine koos tsentraalselt toimivate hüpertensiooni ravimitega võib
tsentraalset sümpaatilist toonust vähendades halvendada südamepuudulikkuse seisundit (südame
löögisageduse ja südame väljutusmahu langus, vasodilatatsioon) (vt lõik 4.4). Ravimi kasutamise järsul
lõpetamisel, võib suureneda nn tagasilöögi efekt.

Kombinatsioonid, mida tuleb kasutada ettevaatusega:

Klass III antiarütmikumid (amiodaroon): toime AV ülejuhteajale võib potentseeruda.

Anesteetikumid (inhaleeritavad): -adrenoblokaatorite ja anesteetikumide samaaegne kasutamine võib
pärssida reflekstahhükardiat ja sellega suurendada hüpotoonia tekkimise ohtu. (vt lõik 4.4). Üldjuhul tuleb
vältida -adrenoblokaatorite ravi järsku lõpetamist. Kui kasutatakse Nebispes tablette, tuleb sellest
anestesioloogi teavitada.

Insuliin ja suukaudsed antidiabeetikumid. Kuigi nebivolool ei mõjuta glükoosi sisaldust veres, võib see
maskeerida hüpoglükeemia mõningaid sümptome (südamekloppimine, tahhükardia).

Baklofeen (antispastiline aine), amifostiin (antineoplastiline aine): samaaegne kasutamine
antihüpertensiivsete ravimitega suurendab tõenäoliselt vererõhu langust, seega tuleb antihüpertensiivsete
ravimite annust vastavalt kohandada.

Meflokviin (malaariavastane ravim): teoreetiliselt võib -aderenoblokaatoritega koosmanustamine
soodustada QT- intervalli pikenemist.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel tuleb olla tähelepanelik:

Südameglükosiidid. Südameglükosiidid võivad koos -adrenoblokaatoritega pikendada AV ülejuhteaega.
Nebivolooliga tehtud kliinilistel uurimistel siiski niisugust koostoimet ei täheldatud. Nebivolool ei mõjuta
digoksiini kineetikat.
Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumikanalite blokaatorid (amlodipiin, felodipiin, latsidipiin, nifedipiin,
nikardipiin, nimodipiin, nitrendipiin): samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiooni ohtu ja
südamepuudulikkusega patsientide puhul ei saa välistada vatsakese pumba funktsiooni edasist
halvenemist.

Antipsühhootikumid, antidepressandid (tritsüklilised, barbituraadid ja fenotiasiinid), orgaanilised
nitraadid ning samuti teised antihüpertensiivsed ained: samaaegne kasutamine võib tugevdada -
adrenoblokaatorite hüpotensiivset toimet (aditiivne toime).

MSPVA-mittesteroidsed põletikuvastased ained: ei mõjuta nebivolooli vererõhku langetavat toimet.
Märkimisväärne on see, et väikse päevase antitrombootilise annuse atsetüülsalitsüühappe (nt 50 või 100
mg) kasutamine koos nebivolooliga on ohutu.

Sümpaatomimeetilised ained: Samaaegne kasutamine võib toimida vastupidiselt ­adrenoblokaatorite
toimele. -adrenergilised ained võivad viia takistamatu -adrenergilise aktiivsuse korral nii
sümpaatomimeetiliste ainete - kui ka -adrenergiliste toimeteni (hüpertensiooni risk, raske
bradükardia ja südame blokaadi oht).

Farmakokineetilised koostoimed:

Kuna CYP2D6 isoensüüm osaleb nebivolooli ainevahetuses, võib samaaegne manustamine koos
ainetega mis inhibeerivad seda ensüümi, eriti paroksetiin, fluoksetiin, tioridasiin, kinidiin, terbinafiin,
bupropioon, klorokviin ja levomepromasiin viia nebivolooli suurenenud plasmasisaldusele, põhjustades
rasket bradükardiat ja kõrvaltoimeid.

Koosmanustamine tsimetidiiniga suurendab nebivolooli sisaldust plasmas, kuid ei mõjuta selle kliinilist
toimet. Ranitidiini samaaegne kasutamine ei mõjuta nebivolooli farmakokineetikat. Kuna nebivolooli
soovitatakse võtta söögi ajal ja antatsiide söögiaegade vahel, võib mõlemaid ravimeid koos kasutada.

Kombineerides nebivolooli nikardipiiniga suureneb veidi mõlema aine sisaldus plasmas, ilma et kliiniline
toime muutuks. Alkoholi, furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine ei mõjuta
nebivolooli farmakokineetikat. Nebivolool ei mõjuta varfariini farmakokineetikat ja farmakodünaamikat.

4.6 Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal.
Nebivolool omab farmatseutilisi toimeid, mis võivad olla kahjulikud rasedusele ja/või lootele ja/või
vastsündinule. -adrenoblokaatorid vähendavad platsenta verevarustust, mis võib põhjustada loote
kasvupeetust, loote surma, nurisünnitust ja enneaegset sünnitust. Lisaks võivad lootel ja vastsündinul
ilmneda ebasoovitavad toimed (hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi ­adrenoblokaatoritega raseduse
ajal on vajalik, siis tuleks eelistada selektiivseid ­adrenoblokaatoreid.
Nebivolooli ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole just tingimata vajalik. Kui ravi nebivolooliga
peetakse vajalikuks, siis tuleb jälgida emaka-platsenta verega varustatust ning loote kasvu. Juhul kui
ilmnevad kahjulikud toimed rasedusele või lootele, tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Vastsündinut tuleb
hoolikalt jälgida. Üldjuhul võivad hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid ilmneda esimese kolme
elupäeva jooksul.

Kasutamine imetamise ajal.
Loomkatsed on näidanud, et nebivolool eritub rinnapiima. Ei ole teada, kas nebivolool eritub inimese
rinnapiima. Enamus ­adrenoblokaatoritest, eriti lipofiilsed ained nagu nebivolool ja tema aktiivsed
metaboliidid, erituvad erinevas hulgas emapiima. Seega ei ole rinnaga toitmine nebivolooli kasutamise
ajal soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Nebivolooli toime kohta sõidukite juhtimisele ja kasutamisele, ei ole uuringuid läbi viidud.
Farmakodünaamilised uurimised on näidanud, et nebivolool ei mõjuta psühhomotoorset talitlust. Mõned
patsiendid võivad kogeda kõrvatoimeid (vt lõik 4.8), mis on enamjaolt seotud vererõhu langusega, nt
pearinglus või minestamine. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleks hoiduda sõiduki juhtimisest ja teistest
tähelepanu nõudvatest tegevustest. Need sümptomid võivad tõenäolisemalt ilmneda ravi alguses või peale
annuse suurendamist.

4.8 Kõrvaltoimed


Kõrvaltoimed, mis tekivad hüpertensiooni ja kroonilist südamepuudulikkus (KSP) põdevatel patsientidel,
on tulenevalt põhihaiguste erinevusest esitatud eraldi.

Hüpertensioon
Enamus kõrvatoimetest alltoodud tabelis on loetletud organsüsteemide kaupa ja järjestatud
esinemissageduse järgi


ORGANSÜSTEEM Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
(1/100 to <1/10) (1/1,000 to 1/100)
(1/10,000)
Psühhiaatrilised häired
Õudusunenäod,

depressioon
Närvisüsteemi häired
Peavalu, pearinglus, Minestamine/sünkoop
paresteesia
Silmakahjustused

Halvenenud nägemine
Südame häired

Bradükardia, südame

puudulikkus, aeglustunud
AV-juhtivus/AV blokaad
Vaskulaarsed häired

Hüpotensioon, claudicatio
intermittens"i
raskenemine
Respiratoorsed, rindkere Düspnoe
Bronhospasm

ja mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Kõhukinnisus,
düspepsia, meteorism,
iiveldamine,
oksendamine
kõhulahtisus
Naha- ja nahaaluskoe

Pruuritus, erütematoosne angioödeem, psoriaasi
kahjustused
naha punetus
ägenemine
Reproduktiivse süsteemi
impotentsus

ja rinnanäärme häired
Üldised häired ja
Väsimus, turse


manustamiskoha
reaktsioonid


Lisaks on mõnel -adrenoblokaatoril kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid: hallutsinatsioonid, psühhoosid,
segasusseisundid, külmad ja tsüanootilised jäsemed, Raynaud" sündroom, kuivad silmad ja
praktolooltüüpi okulo-mukokutaanne toksilisus.

-adrenoblokaatorid võivad põhjustada vähenenud lakrimatsiooni.

Krooniline südamepuudulikkus
Andmed kõrvaltoimete kohta südamepuudulikkusega patsientidel põhinevad ühe platseebokontrolliga
uuringu tulemustel, milles osales 1067 nebivolooli saanud patsienti ja 1061 platseebot saanud patsienti.
Nimetatud uuringus esines vähemalt võimaliku põhjusliku seosega kõrvaltoimeid 449-l (42,1%)
nebivolooli kasutanud patsiendil ning 334-l (31,5%) platseebot kasutanud patsiendil. Nebivolooli
kasutanud patsientidel esinenud sagedasemad kõrvaltoimed olid bradükardia ja pearinglus, mõlemad
esinesid ligikaudu 11%-l patsientidest. Vastavad esinemissagedused platseebogrupis olid 2% ja 7%.

Alljärgnevalt on toodud kõik sellised kõrvaltoimed, mis olid vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses
nebivolooli kasutamisega ja mis on olulised kroonilise südamepuudulikkuse ravis:

- Südamepuudulikkuse süvenemine 5,8%-l nebivolooli saanud patsientidel võrreldes 5,2% platseebot
saanud patsientidega.
- Posturaalsest hüpotensioonist teatati 2,1% -l nebivolooli saanud patsientidest võrreldes 1,0% platseebot
saanud patsientidega.
- Ravimi talumatust esines 1,6%-l nebivolooli patsientidel võrreldes 0,8% platseebot saanud
patsientidega.
- Esimese astme AV blokaad esines 1,4%-l nebivolooli saanud patsientidest võrreldes 0,9% platseebot
kasutanud patsientidega.
- Alajäseme tursest teatati 1,0%-l nebivolooli saanud patsientidest võrreldes 0,2% platseebot kasutanud
patsientidega.

4.9 Üleannustamine

Nebivolooli üleannustamise kohta andmed puuduvad.

Sümptomid
-adrenoblokaatorite üleannustamise sümptomid on: bradükardia, hüpotensioon, bronhospasmid ja äge
südamepuudulikkus.

Ravi
Üleannustamise või ülitundlikkusreaktsiooni korral peab haiget pidevalt jälgima ja rakendama
intensiivravi. Tuleb kontrollida veresuhkru taset. Seedetraktis oleva toimeaine imendumist tuleb takistada
maoloputuse ning aktiivsöe ja lahtistite andmisega. Vajaduse korral rakendada kunstlikku hingamist.
Bradükardia või kõrgenenud vagotoonia ravimiseks tuleb manustada atropiini või metüülatropiini.
Hüpotoonia ja shoki ravimiseks manustada plasmat/plasmaasendajaid ning vajaduse korral
katehhoolamiine. -adrenoblokaatorite toimet saab nõrgendada, süstides aeglaselt veeni isoprenaliini,
alates annusest umbes 5 µg/min või dobutamiini, alates annusest 2,5 µg/min, kuni on saavutatud soovitud
efekt. Refraktaarsetel juhtudel tuleb kasutada isoprenaliini koos dopamiiniga. Kui need meetmed ei anna
soovitud tulemusi, tuleks kaaluda glükagooni manustamist intravenoosselt 50...100 µg/kg. Vajaduse
korral võib süstimist tunni möödumisel korrata ja kui vaja, järgnevalt teha glükagooni infusioon annuses
70 µg/kg/tunnis. Ekstreemsetel juhtudel raviresistentse bradükardia korral tuleb haigele paigaldada
südamestimulaator.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivne beeta-adrenoblokaator. ATC-kood: C07AB12.

Nebivolool on kahe enantiomeeri, SRRR-nebivolooli (ehk d-nebivolooli) ja RSSS-nebivolooli (ehk l-
nebivolooli) ratseemiline segu. See ühendab kahte farmakoloogilist toimet:

· nebivolool on konkureeriv ja selektiivne beeta-retseptori antagonist: see toime omistatakse SRRR-
enantiomeerile (d-enantiomeerile),
· nebivoloolil on nõrk veresooni laiendav toime, arvatavasti koostoime tõttu Larginiini/
lämmastikoksiidi ainevahetusega.


Nebivolooli ühekordsel ja korduval manustamisel väheneb südame löögisagedus ja alaneb vererõhk
puhkeolekus ja füüsilise koormuse korral, seda nii normaalse kui ka kõrgenenud vererõhuga patsientidel.
Antihüpertensiivne toime säilib ka pikaajalise ravi korral.

Nebivoloolil puudub terapeutilises annuses alfa-adrenergiline antagonism.

Hüpertensiivsete patsientide lühiajalisel või kauakestval ravil nebivolooliga süsteemne vaskulaarne
resistentsus väheneb. Vaatamata südame löögisageduse vähenemisele ei vähene südame minutimaht
oluliselt ei rahuolekus ega füüsilisel koormusel tänu samaaegsele löögimahu suurenemisele. Selliste
hemodünaamiliste erinevuste kliiniline olulisus võrreldes -1 retseptorite antagonistidega, pole veel
täielikult selge.

Nebivolool suurendab hüpertensiivsetel patsientidel NO-vahendatud vaskulaarset vastust atsetüülkoliinile,
mis on endoteeli düsfunktsiooniga patsientidel vähenenud.

2128 stabiilse kroonilise südamepuudulikkusega (normipärase või häiritud vasaku vatsakese
väljutusfraktsiooniga - keskmine LVEF: 36±12.3%, jaotunud järgmiselt: LVEF vähem kui 35% 56%-st
patsientidest, LVEF vahemikus 35% ja 45% 25%-st patsientidest, ning LVEF suurem kui 45% 19%-l
patsientidest) patsientidega 70 eluaasta (keskmine vanus 75,2 aastat) läbiviidud suremuse-haigestumuse
platseebokontrolliga uuringus, kus patsiendid said lisaks standardravile 20 kuu jooksul nebivolooli,
pikendas nebivolool standardraviga võrreldes oluliselt surmlõppe tekkimise ja kardiovaskulaarsetel
põhjustel hospitaliseerimise aega (efektiivsuse esmane tulemusnäitaja) ning vähendas suhtelist riski 14%
võrra võrreldes platseeboga (absoluutne vähenemine: 4,2%).
Nimetatud riski vähenemine saavutati 6 kuud kestnud ravi järel ja kestis kogu ravi vältel (keskmine kestus
18 kuud). Nebivolooli toime ei sõltunud uuritud populatsioonis ei vanusest, soost ega vasaku vatsakese
väljutusfraktsioonist. Üldsuremus ei olnud statistiliselt erinev võrreldes platseeboga (absoluutne
vähenemine: 2,3%).

Nebivolooliga ravitud patsientidel täheldati ka äkksurmade vähenemist (4,1% vs. 6,6%, suhteline
vähenemine 38%).

In vitro ja in vivo loomkatsete põhjal ei ole nebivoloolil sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust.

In vitro ja in vivo loomkatsete põhjal ei ole nebivolooli farmakoloogilistel annustel membraane
stabiliseerivat toimet.

Tervetel vabatahtlikel ei mõjutanud nebivolool märkimisväärselt maksimaalset koormustaluvust ega
vastupidavust.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Nebivolool on lipofiilne, kardioselektiivne - adrenoblokaator, millel puuduvad ISA ja membraani
stabiliseerivad omadused (l-enantiomeer). See omab ka nitraatoksiidi vahendatud vasodilatatoorset toimet
(d-enantiomeer).

Imendumine
Suu kaudu manustades imenduvad mõlemad nebivolooli enantiomeerid kiiresti. Toit ei mõjuta nebivolooli
imendumist. Nebivolooli võib võtta söögiaegadest sõltumatult.

Metabolism
Nebivolool metaboliseerub täielikult, osaliselt tekib aktiivseid hüdroksümetaboliite. Nebivolool
metaboliseerub alitsüklilise ja aromaatse hüdroksüleerimise, N-dealküleerimise ja glükuronideerimise
kaudu; lisaks moodustuvad hüdroksümetaboliitide glükuroniidid. Nebivolooli metabolism
hüdroksüleerimise teel on CYP2D6-sõltuva geneetilise oksüdatiivse polümorfismi aluseks. Suu kaudu
antava nebivolooli biosaadavus on nendel kiiresti metaboliseerivatel isikutel keskmiselt 12% ja aeglaselt
metaboliseerivatel inimestel peaaegu täielik. Püsikontsentratsiooni tingimustes ja sama annuse korral on
muutumatu nebivolooli maksimaalne kontsentratsioon plasmas aeglaselt metaboliseerijatel umbes 23
korda kõrgem kui kiiresti metaboliseerijatel. Võrreldes muutumatu aine ja aktiivsete metaboliitide
summaarset hulka, on maksimaalsete plasmakontsentratsioonide erinevus 1,3...1,4-kordne.
Metaboliseerimise kiiruse erinevuse tõttu peab Nebispes tablette annustama alati vastavalt haige
individuaalsele vajadusele. Aeglaselt metaboliseerijad võivad vajada väiksemaid annuseid.

Annuse kohandamine on vajalik üle 65-aastastel patsientidel, neeru- ja maksapuudulikkusega patsientidel
(vt lõik 4.2).

Kiiresti metaboliseerijatel on nebivoloolenantiomeeride eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 10
tundi. Aeglaselt metaboliseerijatel on see 3...5 korda pikem. Kiiresti metaboliseerijatel on plasmas RSSS-
enantiomeeri sisaldus veidi kõrgem kui SRRR-enantiomeeril. Aeglaselt metaboliseerijatel on see erinevus
suurem. Kiiresti metaboliseerijatel on mõlema enantiomeeri hüdroksümetaboliitide elimineerimise
poolväärtusaeg keskmiselt 24 tundi ja aeglaselt metaboliseerijatel umbes kaks korda pikem.

Nebivolooli püsikontsnetratsioon plasmas saabub enamusel patsientidest (kiiresti metaboliseerijatel) 24
tunni jooksul, hüdroksümetaboliitidel mitme päeva pärast. 1...30 mg nebivolooli annuste puhul on
plasmakontsentratsioon annusest sõltuv. Vanus ei mõjuta nebivolooli farmakokineetikat.

Jaotumine
Mõlemad enantiomeerid on plasmas seotud peamiselt albumiinidega.

Plasmavalkudega on seotud 98,1% SRRR-nebivoloolist ja 97,9% RSSS-nebivoloolist.

Jaotusruumala on vahemikus 10,1 ja 39,4l/kg.

Eritumine
Nädal pärast manustamist on annusest 38% eritunud neerude kaudu ja 48% väljaheitega. Neerude kaudu
eritub muutumatult vähem kui 0,5% annusest.

5.3 Prekliinilised ohtusandmed

Põhinedes genotoksilisuse ja potentsiaalse kartsinogeensuse konventsionaalsetele uuringutele, ei näita
prekliinilised andmed mingit ohtu inimesele.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat,
Krospovidoon tüüp A,
Poloksameer 188,
Povidoon K 30,
Mikrokristalne tselluloos,
Magneesiumstearaat.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on PVC/PE/PVDC//Aluminiium blistrites 7 ja 10 kaupa.
Pakendi suurused: 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 100, 120 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks


Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Nycomed SEFA AS
Jaama 55B, 63308 Põlva
Eesti


8. MÜÜGILOA NUMBER

554407


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

24.08.2007


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009