Maracex - süste-/infusioonilahus (20mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: N02AA01
Toimeaine: morfiin
Tootja: AS Kalceks

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 20 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 15,2 mg morfiinile.

Üks ampull (1 ml) sisaldab 20 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 15,2 mg morfiinile. Üks ampull (5 ml) sisaldab 100 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 76 mg morfiinile. Üks ampull (10 ml) sisaldab 200 mg morfiinvesinikkloriidi, mis vastab 152 mg morfiinile.

Ph. Eur. Morphini hydrochloridum

Teadaolevat toimet omav abiaine: iga ml sisaldab 2,4 mg naatriumit.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus.

Selge värvitu või kollakas lahus, milles ei ole nähtavaid osakesi.

Lahuse pH on 3,0...5,0 ja osmolaalsus on 280...310 mOsm/kg.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Tugev valu, mis allub piisavalt ainult opioidanalgeetikumidele. Müokardiinfarkt, äge kopsuturse.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Kuna morfiini toime kestus ning valu intensiivsus, põhjus ja kestus varieeruvad suurel määral ning kuna morfiini kasutatakse seoses näiteks väga erinevate kirurgiliste protseduuridega, on annustamine individuaalne.

Subkutaanne või intramuskulaarne

Täiskasvanud: 5...20 mg, tavapärane annus on 10 mg, vajadusel korrata iga 4 tunni järel. Lapsed: 0,1...0,2 mg/kg (maksimaalne annus 15 mg).

Eakad: 5...10 mg annuse kohta.

Subkutaanne manustamine ei sobi tursetega patsientidele.

Intravenoosne

Täiskasvanud: 2,5...15 mg (vajaduse korral lahjendada 0,9%-lises füsioloogilises lahuses) manustatuna 4...5 minuti vältel.

Lapsed: 0,05...0,1 mg/kg manustatuna väga aeglaselt (soovitatav lahjendada 0,9%-lises füsioloogilises lahuses).

Südameinfarkti või ägeda kopsuturse korral võib alguses väga aeglaselt manustada 2...8 mg intravenoosselt, lisades vajaduse korral 2...6 mg ravimit 5...15-minutiliste intervallidega.

Epiduraalne manustamine

Tavapärane algannus on 2...4 mg, üldjuhul lahjendatud 0,9%-lises füsioloogilises lahuses. Pärast analgeetilise toime lõppu, tavaliselt 6...24 tunni möödudes, võib vajaduse korral manustada uue 1...2- milligrammise annuse. Pikaajaliseks valuvaigistamiseks vähipatsientidel on tavaliselt vaja suuremaid annuseid ja pidevat epiduraalset infusiooni.

Täiskasvanute ööpäevane annus tavaliselt ei tohi ületada 100 mg ööpäevas, kuid üksikjuhtudel võib olla vajalik kasutada valu vaigistamiseks suuremat annust, eriti haiguse hilises staadiumis.

Lapsed

Imikutel ja väikelastel tuleb morfiini kasutada ettevaatusega, sest väikese kehakaalu tõttu on nad opioidide suhtes tavapärasest tundlikumad (vt ka lõik 4.4).

Neerukahjustusega patsiendid

Morfiini ainevahetuse saadused eritatakse neerude kaudu. Kuna metaboliitide hulgas on ka aktiivne morfiin-6-glükuroniid, soovitatakse neerutalitluse häiretega patsientide puhul annust vähendada. Mõõduka neerukahjustusega patsientide puhul tuleb kasutada 75% tavapärasest annusest ja raske neerukahjustusega patsientide puhul tuleb kasutada 50% tavapärasest annusest. Annused võib manustada tavapäraste ajavahemike tagant.

Maksakahjustusega patsiendid

Eritumise poolväärtusaeg on maksakahjustusega patsientidel pikenenud. Morfiini tuleb maksatalitluse häiretega patsientidele manustada ettevaatusega ja ajavahemikud annuste vahel võivad olla tavapärasest pikemad.

Eakad

Eakate patsientide puhul peab algannus olema tavapärasest väiksem ja hilisem annustamine peab olema individuaalselt tiitritud ravivastuse alusel. Kuna morfiini eritumine toimub eakatel patsientidel aeglasemalt, võib morfiini pideva manustamise korral olla vaja ööpäevast koguannust vähendada.

Ravi katkestamine

Opioidi manustamise järsk katkestamine võib soodustada võõrutussündroomi teket. Seetõttu tuleb annust enne ravi katkestamist järk-järgult vähendada.

Manustamisviis

Intramuskulaarseks, subkutaanseks, intravenoosseks ja epiduraalseks kasutamiseks. Ravimpreparaadi manustamiseelse lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Sekreedi kogunemine hingamisteedes, hingamise pärssumine, äge maksahaigus, ärevushäired alkoholist või uinutitest tingitud afektiseisundi ajal.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eriti tähtis on pöörata tähelepanu morfiini hingamist pärssivale toimele patsientide puhul, kelle kopsutalitlus on häirunud (emfüseem, cor pulmonale, hüperkapnia, hüpoksia, märkimisväärne rasvumine). Morfiin tõstab koljusisest rõhku, seega on morfiini kasutamise korral peatraumaga patsientidel suurem koljusisese rõhu olulise suurenemise või hüpoventilatsiooni oht. Morfiin võib ka varjata teadvuse seisundi hindamiseks vajalikke nähte. Väikese verekogusega patsientide puhul tuleb arvestada hüpotensiooniohuga. Astma- või allergiapatsientide puhul tuleb arvestada morfiini histamiini vabastava toimega.

MAO inhibiitorite samaaegse manustamise korral tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

Sünnitusvalude leevendamiseks ei tohi morfiini manustada süstemaatiliselt, vaid ainult lokaalselt epiduraal- või spinaalruumi.

Morfiini ei tohi manustada patsiendile, kes on alkoholi või uinutite tõttu segasusseisundis.

Korduv kasutamine võib põhjustada tolerantsuse või sõltuvuse väljakujunemist. Eriliselt ettevaatlik tuleb olla ja annust on soovitatav vähendada eakate patsientide puhul ning järgnevatel juhtudel:

hüpotensioon;

kilpnäärme alatalitlus;

vähenenud respiratoorne reserv;

eesnäärme hüpertroofia või ureetra striktuur;

maksa- või neerukahjustus;

pankrease- või sapihaigus;

epileptilised krambihood või sagenenud kalduvus krampidele,

epiduraalne kasutamine samal ajal olemasoleva närvisüsteemi haigusega ja samaaegne süsteemne glükokortikoidide manustamine.

Morfiini ei tohi kasutada kopsuturse puhul, kui selle on esile kutsunud hingamisteid ärritav kemikaal.

Opioidide kasutamisel, ka soovitatud kogustes, on täheldatud tõsist, eluohtlikku või surmaga lõppevat hingamise pärssumist. Juhul kui hingamise pärssumist kohe ei tuvastata ega ravita, võib see viia hingamispeetuse ja surmani.

Morfiini manustamisel intravenoosselt või epiduraalselt tuleb tagada, et käepärast oleks opiodi antagonist ning vahendid hapniku manustamiseks ja hingamise kontrolli all hoidmiseks.

Ravimi individuaalsete annuste epiduraalne manustamine tuleb läbi viia oludes, kus patsienti saab piisavalt jälgida. Kuna hingamise pärssumine võib tekkida hilinemisega, tuleb jälgimist jätkata kindla ajaperioodi vältel sõltuvalt patsiendi seisundist ja vähemalt 24 tunni jooksul pärast iga annust.

Morfiini manustamisel pideva kontrollitud mikroinfusiooni (nt kateetri) abil tuleb patsiendi jälgimist jätkata vähemalt 24 tunni jooksul pärast iga testannuse manustamist ja mitu päeva pärast kateetri kirurgilist paigaldamist täiendava jälgimise ja annuse kohandamise vajadusest lähtudes.

Mikroinfusiooniseadme uuesti morfiiniga täitmisel või muul käsitsemisel peavad opioidi antagonist ja elustamisseadmed samuti olema kohe kättesaadavad. Vahendid, ravimid ja aparatuur peavad olema kättesaadavad ka juhuks, kui epiduraalse süste sooritamisel tehakse tahtmatu intravaskulaarne süste.

Pikaajalise epiduraalanalgeesia korral tuleb patsiente jälgida valuvaigistava toime vähenemise, ootamatu valu ja neuroloogiliste sümptomite suhtes, et hoida võimalike pöördumatute neuroloogiliste tüsistuste tekkimise oht võimalikult väike.

Ravimi kiire intravenoosne süste võib põhjustada opioididest tingitud kõrvalnähtude esinemissageduse suurenemist; kiire IV süste järel on esinenud tõsist hingamise pärssumist, apnoed, hüpotensiooni, perifeerse vereringe kollapsit, rindkere seina rigiidsust, südameseiskust ja anafülaktoidseid reaktsioone.

Morfiini analgeetilise toime tõttu võivad maskeeruda rasked intraabdominaalsed tüsistused, nagu soolte perforatsioon.

Rifampitsiin võib vähendada morfiini plasmakontsentratsiooni. Rifampitsiiniga ravi ajal ja pärast ravi tuleb jälgida morfiini analgeetilist toimet ja kohandada morfiini annuseid.

Eelkõige suurte annuste korral võib tekkida hüperalgeesia, mis ei allu morfiiniannuse täiendavale suurendamisele. Vaja võib olla morfiini annust vähendada või kasutada muud opioidi.

Nagu teistel tugevatoimelistel opioidagonistidel, on ka morfiinil kuritarvitamise potentsiaal ning seda tuleb kasutada eriti ettevaatlikult patsientidel, kes on varem kuritarvitanud alkoholi või ravimeid.

Sõltuvus ja võõrutussündroom

Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Mida pikem on ravimi kasutamise kestus ja suurem annus, seda suurem on risk.

Sümptomeid on võimalik vähendada annuse muutmise või ravimvormi vahetamisega ning morfiini järkjärgulise ärajätmisega. Sümptomid on loetletud lõigus 4.8.

Risk rahustite (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimite samaaegsel kasutamisel

Maracex samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tohib neid rahusteid samaaegselt määrata ainult alternatiivsete ravivalikuteta patsientidele. Kui Maracex otsustatakse siiski määrata samaaegselt rahustitega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning ravi peab olema võimalikult lühike.

Patsiente tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Sellega seoses on tungivalt soovitatav teavitada patsiente ja nende hooldajaid vajadusest neid sümptomeid teadvustada (vt lõik 4.5).

Äge rindkeresündroom sirprakulise aneemiaga patsientidel

Arvestades ägeda rindkeresündroomi ja morfiini kasutamise võimalikku seost vasooklusiivse kriisi ajal morfiini kasutavatel sirprakulise aneemiaga patsientidel, tuleb patsiente hoolikalt jälgida ägeda rindkeresündroomi sümptomite suhtes.

Neerupealiste puudulikkus

Opioidanalgeetikumid võivad põhjustada pöörduvat neerupealiste puudulikkust, mis nõuab jälgimist ja glükokortikoid-asendusravi. Neerupealiste puudulikkuse sümptomid võivad muu hulgas olla iiveldus, oksendamine, isutus, väsimus, nõrkus, pearinglus või madal vererõhk.

Suguhormoonide sisalduse vähenemine ja prolaktiinisisalduse suurenemine

Pikaajalist opioidanalgeetikumide kasutamist võidakse seostada suguhormoonide sisalduse vähenemise ja prolaktiinisisalduse suurenemisega. Sümptomid on muu hulgas libiido vähenemine, impotentsus või amennorröa.

Lapsed

Vastsündinute ja väikelaste puhul tuleb olla ettevaatlik ja kasutada väiksemaid annuseid, sest nad võivad olla opioidide toime suhtes tundlikumad, eriti hingamise pärssumise osas.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi milliliitri kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mida tuleb vältida Barbituraadid

Barbituraadid tugevdavad opiaatide ja opioidide respiratoorset ja depressiivset toimet. Seda kombinatsiooni tuleb seetõttu vältida.

Alkohol

Väikesed alkoholikogused võivad morfiini nõrka respiratoorset ja depressiivset toimet oluliselt tugevdada. Seda kombinatsiooni tuleb seetõttu vältida.

MAO inhibiitorid

MAO inhibiitorid võivad morfiini toimet tugevdada (hingamise pärssumine ja hüpotensioon). Petidiini ja MAO inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud serotoniini sündroomi ning seda toimet ei saa välistada morfiini ja MAO inhibiitorite samaaegse kasutamise puhul.

Kombinatsioonid, mille puhul võib olla vajalik annuseid kohandada Gabapentiin

Selle ravi valimisel tuleb hoolikalt silmas pidada KNS-i sümptomite tekkeohtu. Kui neid kahte ravimit manustatakse samal ajal, tuleb kaaluda gabapentiini annuse vähendamist. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida KNS-i pärssumise nähtude (nt unisus) suhtes ja gabapentiini annust tuleb vastavalt vähendada.

Rifampitsiin

Rifampitsiin võib vähendada morfiini efetiivsust ja vajalikuks võib osutuda morfiini tavapärasest suuremate kontsentratsioonide kasutamine.

Amitriptüliin, klomipramiin ja nortriptüliin

Amitriptüliin, klomipramiin ja nortriptüliin võimendavad morfiini analgeetilist toimet, tõenäoliselt tulenevalt plasmaekspositsiooni suurenemisest. Annuseid tuleb kohandada.

Kombineerimine morfiini agonistide/antagonistidega

Kombineerimine morfiini agonistide/antagonistidega (buprenorfiin, nalbufiin, pentasotsiin) põhjustab valuvaigistava toime vähenemist retseptorite konkureeriva blokeerimise tõttu, millega kaasneb ärajätusümptomite oht.

Kombinatsioonid, mille puhul kliiniline tähtsus on ebaselge Baklofeen

Morfiini ja intratekaalselt manustatud Lioresali kombinatsioon põhjustas patsiendil vererõhu languse. Ei saa välistada ohtu, et see kombinatsioon võib põhjustada apnoed ja teisi KNS-i sümptomeid.

Hüdroksüsiin

Hüdroksüsiini ja morfiini samaaegne manustamine võib aditiivse toime tõttu suurendada KNS-i pärssumist ja uimasust. Kaaluda tuleb üleminekut mittesedatiivsele histamiinile.

Metüülfenidaat

Metüülfenidaat võib tugevdada morfiini valuvaigistavat toimet. Samaaegse kasutamise korral tuleb kaaluda morfiini annuse vähendamist.

Nimodipiin

Nimodipiin võib tugevdada morfiini valuvaigistavat toimet. Samaaegse kasutamise korral tuleb kaaluda morfiini annuse vähendamist.

Ritonaviir

Samaaegsel kasutamisel koos ritonaviiri kui retroviirusvastase ravimiga või farmakokineetilise toime tugevdajaga võib morfiini plasmakontsentratsioon glükuronisatsiooni induktsiooni tõttu väheneda.

Rahustid (nt bensodiasepiinid) või sarnased ravimid

Opioidide samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega suurendab sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma riski kesknärvisüsteemi pärssiva aditiivse toime tõttu. Samaaegsel kasutamisel tuleb ravimite annust ja kasutamise kestust piirata (vt lõik 4.4).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Morfiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Morfiin ei põhjusta teadaolevalt loote väärarendeid. Morfiin läbib platsentaarbarjääri. Sel põhjusel võib morfiini raseduse ajal kasutada ainult juhtudel, kus sellest saadav kasu emale kaalub selgelt üles võimaliku ohu lapsele. Sünnitusvalude leevendamiseks tohib morfiini manustada ainult lokaalselt epiduraal- või spinaalruumi, sest süsteemne kasutamine võib sünnitustegevust pikendada ja põhjustada vastsündinul hingamise pärssumist. Morfiini manustamine emale raseduse ajal võib põhjustada lapsel opioidisõltuvust ja viia sünnijärgsete ärajätunähtude tekkeni. Raseduse või sünnituse ajal opioidanalgeetikume kasutanud naiste vastsündinuid tuleb jälgida hingamise pärssumise või vastsündinu võõrutussündroomi nähtude suhtes. Ravi võib hõlmata opioid- ja toetusravi. Raskekujulise hingamise pärssumise korral tuleb manustada spetsiifilist opioidi antagonisti.

Imetamine

Morfiin eraldub rinnapiima, kus selle kontsentratsioon on suurem kui ema plasmakontsentratsioon. Lapse hingamise pärssumise ohu tõttu ei soovitata morfiini saavatel emadel last imetada.

Fertiilsus

Puuduvad andmed morfiiini toimete kohta meeste või naiste viljakusele. Loomkatsetes on tõendatud, et morfiin võib vähendada fertiilsust (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Morfiin mõjutab tugevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Kõrvaltoimed

Väga sage (≥ 1/10), sage: (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000) väga harv: (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired

Teadmata: anafülaktoidsed reaktsioonid.

Psühhiaatrilised häired

Teadmata: sõltuvus.

Närvisüsteemi häired

Sage: väsimus, unisus, pearinglus.

Aeg-ajalt: hüpoventilatsioon (kesknärvisüsteemi inhibitsiooni tõttu), eufooria, peapööritustunne, peavalu, unehäired, rahutus, mööduvad hallutsinatsioonid, segasus, tasakaaluprobleemid, nägemishäired, suurenenud koljusisene rõhk, meeleolu muutused, agiteeritus, treemor, lihastõmblused, krambid, lihasjäikus.

Väga harv: suured annused võivad põhjustada kesknärvisüsteemi erutust, mis võib väljenduda krampidena.

Teadmata: allodüünia, hüperalgeesia (vt lõik 4.4), hüperhidroos.

Seedetrakti häired

Sage: kõhukinnisus, iiveldus, oksendamine.

Aeg-ajalt: suukuivus.

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv: sapiteede spasm.

Südame häired

Harv: bradükardia, tahhükardia, palpitatsioonid.

Vaskulaarsed häired

Harv: hüpotensioon, hüpertensioon, nahaõhetus.

Väga harv: flebiit (täheldatud pärast parenteraalset manustamist).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: hüpoventilatsioon.

Väga harv: kopsuturse.

Neerude ja kuseteede häired

Väga sage: kusepeetus pärast epiduraalset manustamist.

Sage: kusepeetus pärast parenteraalset manustamist.

Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid

Aeg-ajalt: ärajätunähud neil vastsündinutel, kelle emad said raseduse ajal morfiini, mis väljenduvad rahutuse, oksendamise, suurenenud söögiisu, ärrituse, hüperaktiivsuse, vabinate või värinate, ninakinnisuse, krampide, kileda nutuna.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Harv: sügelus, urtikaaria, lööve, erüteem ja induratsioon süstekohas pärast iv manustamist.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused

Väga harv: üksikjuhtudel on teatatud annusest sõltuvast müokloonusest.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt: vaimne ja füüsiline sõltuvus. Väga harv: anafülaktiline reaktsioon. Teadmata: ravimi võõrutussündroom.

Ravimisõltuvus ja ravimi võõrutussündroom

Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Opioidi manustamise järsk lõpetamine või opioidiantagonisti manustamine võib soodustada võõrutussündroomi teket; mõnikord võib see tekkida annustevahelisel ajal. Ravijuhised on lõigus 4.4.

Füüsilised võõrutussümptomid on muu hulgas: valu kehas, treemor, rahutute jalgade sündroom, kõhulahtisus, gaasivalud, iiveldus, gripilaadsed sümptomid, tahhükardia ja müdriaas. Psühholoogilised sümptomid on muu hulgas düsfooriline meeleolu, ärevus ja ärrituvus. Ravimisõltuvusega kaasneb sageli ravimi äärmuslik vajadus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Morfiini üleannuse peamine sümptom on hüpoventilatsioon; vähenenud on hingamissagedus või -maht või mõlemad, patsient muutub tsüanoosseks ning kõri- ja keelelihaste lõtvumise tõttu blokeeruvad ülemised hingamisteed. Hingamine muutub ebaregulaarseks, mis viib lõpuks apnoe tekkeni. Teadvus hägustub; patsient on uimane või teadvusetu. Pupillid ahenevad, kuigi õhupuudusega seoses võivad ka laieneda. Vöötlihaste toonus on nõrgem kui tavapäraselt ning nahk on külm ja higine. Patsiendil võib esineda bradükardiat ja hüpotensiooni. Võib tekkida aspiratsioonipneumoonia. Märkimisväärne üleannustamine võib põhjustada vereringe kollapsit ja südameseiskust. Surm võib tekkida hingamispuudulikkuse tõttu.

Üleannustamise ravis tuleb keskenduda piisava hingamise tagamisele. Vajaduse korral tuleb hingamist toetada mehaanilise ventilatsiooni abil. Morfiini üleannustamise sümptomeid saab neutraliseerida naloksooniga. Sel juhul tuleb arvestada naloksooni lühiajalise, 1...3-tunnise toime kestusega. Üleannustamise korral tuleb patsiendi seisundit jälgida pika aja jooksul ja naloksooni tuleb manustada vajaduse järgi mitmete annustena või pideva infusioonina. Üleannustamise ravi ajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et naloksoon tekitab opioidisõltuvusega patsiendil ägedaid võõrutusnähte.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: looduslikud oopiumi alkaloidid, morfiin

ATC-kood: N02AA01.

Morfiin on opioidi agonist, mis mõjutab peamiselt µ-opioidiretseptoreid. Selle toime on sarnane teiste µ-opioidiretseptoreid mõjutavate opioidi agonistide omaga.

Morfiin leevendab valu mõjutades nii valutunnetust (notsitseptsioon) kui ka valuga seonduvat subjektiivset kogemust. Süstemaatilise manustamise korral toimib ravim mitmetele piirkondadele, sealhulgas perifeersele närvisüsteemile, seljaajule ja supraspinaalsele piirkonnale. Epiduraalse manustamise korral toimib morfiin seljaaju opioidiretseptoritele ja blokeerib selektiivselt

notsitseptiivsete närviimpulsside ülekannet.

Valuvaigistav toime algab kiiresti (ligikaudu 5 minuti jooksul) pärast intravenoosset manustamist ja 30...60 minutit pärast intramuskulaarset süstet. Ühe annuse valuvaigistav toime kestab 3...4 tundi. Epiduraalse manustamise valuvaigistav toime ilmneb ligikaudu 10 minuti pärast ja maksimaalne efekt saavutatakse 45...60 minutit pärast süstet. Operatsioonijärgse valu leevendamiseks epiduraalselt manustatud 4 mg morfiinvesinikkloriidi toime kestus on 10...12 tundi. Valuvaigistava toime mõju ja kestus on sõltuvalt kirurgilisest protseduurist erinevad. Vähiga seotud valu leevendamiseks võib 4 mg- se annuse valuvaigistav toime olla nõrgem ja lühiajalisem.

Morfiin põhjustab eufooriat ja sedatsiooni. Pikaajaline suurtes annustes manustamine põhjustab tolerantsuse ja sõltuvuse teket.

Morfiinist põhjustatud iiveldus ja oksendamine tekib piklikaju area postrema stimulatsiooni tõttu ja osaliselt ka toime tõttu vestibulaarsüsteemile. Iiveldus tekib tihti siis, kui patsient liigub ringi.

Morfiini toime tõttu on vähenenud hingamiselundkonna tundlikkus süsihappegaasi osarõhu muutustele, vähenevad hingamissagedus või -maht või mõlemad ning vastupanuvõime hüperkapniale ja hüpoksiale on vähenenud. Morfiin surub alla köharefleksi.

Morfiin toimib mitmel moel autonoomsele närvisüsteemile ja siseorganitele. Morfiin võib põhjustada histamiini vabanemist. Pupilli innerveerivate parasümpaatiliste neuronite aktiivsuse suurenemine põhjustab mioosi. Mao liikuvus ja sekreetide hulk on vähenenud, mao tühjenemine aeglustunud ning esineb suurenenud võimalus söögitoru refluksi tekkeks. Kõhu antraalne osa on toonuses ja kaksteistsõrmiksoole eesmine osa suurenenud. Sapi- pankrease- ja soolenõrede eritumine on vähenenud. Soolte toonus on suurenenud, kuid liikuvus vähenenud ja vee imendumine läbi sooleseina on suurenenud. Morfiin võib põhjustada sapiteede spasmi. Morfiin blokeerib urineerimisrefleksi ja sellel on ka antidiureetiline toime.

Farmakokineetilised omadused

Morfiini farmakokineetika ei ole annusest sõltuv.

Jaotumine

Pärast intramuskulaarset manustamist suureneb plasmakontsentratsioon maksimaalseni 10...20 minuti jooksul. Jaotumine perifeersetesse kudedesse toimub kiiresti. Morfiin on kasutusel olevatest opioididest kõige halvema rasvlahustuvusega ja läbib hematoentsefaalbarjääri suhteliselt aeglaselt. Terapeutilise kontsentratsiooni juures on ligikaudu kolmandik morfiinist valkudega seondunud.

Imendumine

Pärast epiduraalset manustamist liigub morfiin ka rostraalselt süsteemsesse vereringesse, mistõttu veel mitu tundi pärast manustamist võib esineda olulisi kõrvaltoimeid, eelkõige hüpoventilatsiooni.

Biotransformatsioon

Morfiin ainevahetus toimub peamiselt glükuronisatsiooni teel. Kõige tähtsamad ainevahetussaadused on analgeetiliselt mitteaktiivne morfiin-3-glükuroniid ja farmakoloogiliselt aktiivne morfiin-6- glükuroniid, mis on morfiinist tugevama toimega. Glükuronisatsioon toimub maksaväliselt. Morfiin ja selle glükuroniidid ringlevad enterohepaatiliselt ning mitu päeva pärast manustamist võib vähesel määral morfiini leida uriinist ja roojast.

Eritumine

Eritumine toimub glomerulaarfiltratsiooni teel, eriti morfiin-3-glükuroniidi puhul. Muutumatul kujul eritub morfiini vaid vähesel määral. Neerukahjustuse korral aeglustub nii morfiin-3-glükuroniidi kui ka morfiin-6-glükuroniidi eritumine ja ainevahetussaadused võivad hakata pärast korduvat manustamist kuhjuma.

Patsientide erirühmad

Noorte täiskasvanute puhul on morfiini poolväärtusaeg plasmas 2...3 tundi ja morfiin-6-glükuroniidi oma veidi pikem. Imikutel on glükuronisatsioon esialgu aeglasem; kuue kuu vanuselt on eritumine aga sama kiire kui täiskasvanutel.

Eakatel on jaotusruumala väiksem kui noortel täiskasvanutel, mistõttu soovitatakse väiksemaid annuseid. Päraste epiduraalset manustamist on morfiini poolväärtusaeg plasmas ja liikvoris 2...4 tundi.

Maksakahjustus

Maksakahjustus mõjutab morfiini eritumist.

Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilised andmed ei ole näidanud spetsiifilist ohtu inimesele. Need andmed pärinevad ohutuse, farmakoloogia ja korduvtoksilisuse uuringutest. Läbi on viidud ka kartsinogeensuse uuringud. Täheldatud on reproduktiivtoksilist toimet.

Reproduktiivtoksilisus: Morfiini manustamine kogu raseduse vältel võib põhjustada KNS-i väärarendeid ja muutusi neurotransmissioonisüsteemides, kasvupeetust, munandite atroofiat ning sõltuvust. Lisaks mõjutab morfiin isasloomade seksuaalkäitumist ja mitmete loomaliikide viljastumisvõimet. Isastel rottidel on täheldatud fertiilsuse vähenemist ja sugurakkude kromosoomikahjustusi.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumkloriid

Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks)

Süstevesi

Sobimatus

Morfiinisoolad on tundlikud pH muutuste suhtes ja võivad aluselises keskkonnas sadestuda. Morfiiniga sobimatute ühendite hulka kuuluvad aminofülliin, barbituraatide naatriumisoolad, fenütoiin ja ranitidiinvesinikkloriid.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

3 aastat

Pärast esmakordset avamist

Pärast avamist tuleb ravim kohe ära kasutada.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 28 tunni jooksul temperatuuril 25°C ja 2…8°C 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega polüetüleenist (PE) mahutis.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb lahjendatud ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C...8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampullid välispakendis

valguse ees kaitstult. Mitte lasta külmuda.

Säilitamistingimusi pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvast I tüüpi klaasist ampullid, mis sisaldavad 1 ml, 5 ml või 10 ml süste-/infusioonilahust. Ampullid on pakitud polüvinüülkloriidist kileribasse. Kileribad on pakitud pappkarpi.

Pakendi suurus:

10 või 50 ampulli, igas 1 ml.

5 või 10 ampulli, igas 5 ml või 10 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahust tohib segada 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega polüetüleenist (PE) mahutis.

Nähtavaid osakesi sisaldavat preparaati ei tohi kasutada.

Maracex 20 mg/ml süste-/infusioonilahust ei tohi segada ühegi teise ravimiga. Ainult ühekordseks kasutamiseks, kasutamata jäänud ravim tuleb minema visata.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

AS KALCEKS

Krustpils iela 53, Rīga, LV-1057, Läti

Tel: +371 6708 3320

E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.04.2018

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2018