Mofenstra - närimistabl 4mg n7; n10; n14; n20; n28; n30; n49; n50; n56; n84; n90; n98; n100; n140; n200; n15; n60 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Mofenstra, 4 mg närimistabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks närimistablett sisaldab 4 mg montelukasti montelukastnaatriumina. INN. Montelukastum

Abiaine: üks tablett sisaldab 0,96 mg aspartaami (E 951).

Kirsimaitseaine sisaldab 1,54 mikrogrammi võlupunast (E129) ühes tabletis.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Närimistablett

Roosad kuni kergelt roosatäpilised ovaalsed tabletid, mille ühele küljele on sisse pressitud „4“.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Kerge kuni keskmise raskusega astma adjuvantravi 2...5-aastastel patsientidel, kellel inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist kontrolli. Alternatiivravina väikse annusega inhaleeritavate kortikosteroididega ravitavatel kerge raskusega astmaga 2…5-aastastel patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud suukaudsete kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.2).

Astma profülaktika alates 2 aasta vanusest, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioonil.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Ravimit tuleb lapsele manustada täiskasvanu järelevalve all.

Annus lastele vanuses 2…5 aastat on üks 4 mg närimistablett päevas õhtuti. Mofenstra’t tuleb võtta 1 tund enne või 2 tundi pärast söömist. Annuse kohandamine selles vanuserühmas ei ole vajalik. Mofenstra 4 mg närimistablette ei soovitata alla 2-aastastele.

Manustamisviis

Suukaudseks manustamiseks.

Üldised soovitused

Mofenstra ravitoime astma kontrolli parameetritele ilmneb ühe päevaga. Patsientidele tuleb soovitada jätkata Mofenstra võtmist isegi siis, kui nende astma on kontrolli all, samuti ka astma ägenemise perioodidel.

Neerupuudulikkusega või kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide puhul ei ole vaja annust kohandada. Puuduvad andmed raske maksakahjustusega patsientide kohta. Annus on sama nii mees- kui ka naissoost patsientidele.

Mofenstra alternatiivse ravina väikeses annuses inhaleeritavatele kortikosteroididele kerge raskusega astma korral

Montelukasti ei soovitata monoteraapiana keskmise raskusega astmaga patsientidele. Montelukasti kasutamist alternatiivse ravivõimalusena väikses annuses inhaleeritavatele kortikosteroididele kerge raskusega astmaga lastel võib kaaluda ainult nende patsientide puhul, kellel puuduvad anamneesis hiljutised rasked astmahood, mis vajasid suukaudsete kortikosteroidide kasutamist, ja kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1). Kerge raskusega astmat defineeritakse kui astma sümptomid esinevad sagedamini kui kord nädalas, kuid vähem kui kord päevas, öised sümptomid rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui kord nädalas, ning astmahoogude vahepeal on kopsufunktsioon normaalne. Kui rahuldatavat astma kontrolli ei saavutata järelkontrolli ajaks (tavaliselt ühe kuu jooksul), tuleb hinnata vajadust põletikuvastase täiendava või muu ravi järele, mis põhineb astma ravi astmelisel raviskeemil. Patsientide astma kontrolli tuleb perioodiliselt hinnata.

Mofenstra astma profülaktikana 2…5-aastastel patsientidel, kellel on astma peamiseks osaks füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioon.

Füüsilise koormuse poolt indutseeritud bronhokonstriktsioon võib olla astma peamiseks ilminguks, mis vajab ravi inhaleeritavate kortikosteroididega. Patsiente tuleb hinnata pärast 2…4-nädalast ravi montelukastiga. Kui rahuldavat vastust ei saavutata, tuleb kaaluda lisaravi või teist ravimeetodit.

Ravi Mofenstra’ga seoses teiste astma ravimeetoditega.

Kui Mofenstra’t kasutatakse lisaks inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi inhaleeritavaid kortikosteroide järsult asendada Mofenstra’ga (vt lõik 4.4).

6...14-aastaste laste jaoks on 5 mg närimistabletid.

15-aastaste ja vanemate täiskasvanud patsientide jaoks on 10 mg tabletid.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsientidele tuleb soovitada, et nad ei kasutaks kunagi suukaudset montelukasti ägeda astmahoo raviks ja hoiaksid oma tavapärast esmaabiravimit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Patsiendid peavad ühendust võtma oma arstiga nii kiiresti kui võimalik, kui nad vajavad sagedamini lühitoimelise beetaagonistide inhalatsioone.

Montelukastiga ei tohi järsult asendada inahleeritavaid või suukaudseid kortikosteroide.

Puuduvad andmed, mis näitaksid, et suukaudsete kortikosteroidide annust saab vähendada, kui samal ajal manustatakse montelukasti.

Harvadel juhtudel võib astmavastaste ravimitega, sealhulgas montelukastiga ravi saavatel patsientidel esineda süsteemne eosinofiilia, mis mõnikord väljendub Churgi-Straussi sündroomile iseloomuliku vaskuliidi kliinilise tunnusena. Seda seisundit ravitakse sageli süsteemse kortikosteroidraviga. Neid juhtusid on sageli, kuid mitte alati, seostatud suukaudse kortikosteroidravi vähendamise või lõpetamisega. Samuti ei saa välistada ega kinnitada võimalust, et leukotrieeni retseptori antagonistid võivad olla seotud Churgi-Straussi sündroomi tekkimisega. Arstid peavad olema tähelepanelikud patsientidel eosinofiilia, vaskuliitilise lööbe, kopsufunktsiooni halvenemise, kardiaalsete tüsistuste ja/või neuropaatia tekkimise suhtes. Patsiendid, kellel need sümptomid tekivad, tuleb uuesti läbi vaadata ja nende raviskeeme hinnata.

Mofenstra 4 mg närimistablettide ohutust ja efektiivsust alla 2-aastastel patsientidel ei ole kindlaks tehtud.

Pikaajalise ravi kliinilistes uuringutes piiratud arvu patsientidega kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutega ja kuni 12 kuu jooksul lastega vanuses 6…14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Kumulatiivselt raviti montelukastiga 502 last vanuses 2…5 aastat vähemalt 3 kuud, 338 last 6 kuud või kauem ja 534 patsienti 12 kuud või kauem. Pikaajalisel ravil ei muutunud ka nende patsientide ohutusprofiil.

Turuletulekujärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.

Vere ja lümfisüsteemi häired: suurenenud kalduvus verejooksudele.

Immuunsüsteemi häired: ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas anafülaksia, maksa eosinofiilne infiltratsioon.

Psühhiaatrilised häired: ebanormaalsed unenäod, sealhulgas luupainajad, hallutsinatsioonid, unetus, erutuvus, ärevus, rahutus, agiteeritus, sealhulgas agressiivne käitumine, treemor, depressioon, suitsidaalne mõtlemine ja käitumine (suitsidaalsus) väga harvadel juhtudel.

Närvisüsteemi häired: pearinglus, uimasus, paresteesia/hüpoesteesia, krambid. Südame häired: palpitatsioonid.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: ninaverejooks.

Seedetrakti häired: kõhulahtisus, suukuivus, düspepsia, iiveldus, oksendamine.

Maksa ja sapiteede häired: seerumi transaminaaside (ALT, AST) aktiivsuse tõus, kolestaatiline hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: angioödeem, hemorraagiad, urtikaaria, sügelus, lööve, nodoosne erüteem.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: artralgia, müalgia, sealhulgas lihaskrambid.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia/kurnatus, halb enesetunne, turse, püreksia. Väga harvadel juhtudel on teatatud Churgi-Straussi sündroomi (CSS) juhtudest astmaga patsientidel ravi ajal montelukastiga (vt lõik 4.4).

4.9Üleannustamine

Montelukasti üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline teave. Pikaajalistes astma uuringutes on montelukasti manustatud annustes kuni 200 mg päevas täiskasvanud patsientidele 22 nädala jooksul ja lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas ligikaudu ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste kõrvaltoimeteta.

Turuletulekujärgselt ja montelukasti kliinilistes uuringutes on teatatud ägedast üleannustamisest. Nende hulka kuuluvad teated täiskasvanutest ja lastest annusega kuni 1000 mg (ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Täheldatud kliinilised ja laboratoorsed leiud vastasid täiskasvanute ja laste ohutusprofiilile. Enamiku üleannustamisteadete puhul kõrvaltoimeid ei esinenud. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed vastasid montelukasti ohutusprofiilile ja nende hulka kuulusid kõhuvalu, unisus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.

Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsi abil.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised süsteemsed hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained, leukotrieeniretseptorite antagonistid

ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC4, LTD4, LTE4) on tugevad põletiku eikosanoidid, mida vabastatakse erinevatest rakkudest, sealhulgas nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad proastmaatilised mediaatorid seonduvad inimese hingamisteedes leiduvate tsüsteinüülleukotrieeni retseptoritega (CysLT) ja mõjutavad hingamisteid, põhjustades sealhulgas bronhokonstriktsiooni, lima sekretsiooni, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide arvu suurenemist.

Montelukast on suukaudsel manustamisel aktiivne ühend, mis seob kõrge afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1 retseptoreid. Kliinilistes uuringutes inhibeerib montelukast inhaleeritud LTD4 tõttu tekkinud bronhokonstriktsiooni juba annustes 5 mg. Bronhodilatatsiooni täheldati 2 tunni möödumisel pärast suukaudset manustamist. Beetaagonisti põhjustatud bronhodilateeriv toime oli aditiivne montelukasti toimele. Ravi montelukastiga inhibeeris nii varase kui ka hilise faasi antigeeniga kokkupuutest tingitud bronhokonstriktsiooni. Võrreldes platseeboga vähendas montelukast perifeerses veres eosinofiilide arvu nii täiskasvanutel kui ka lastel. Teises uuringus vähendas ravi montelukastiga oluliselt eosinofiilide arvu hingamisteedes (määratuna rögas). Võrreldes platseeboga vähendas montelukast perifeerses veres eosinofiilide arvu nii täiskasvanutel kui ka lastel vanuses 2…14 aastat, parandades samas astma kontrolli.

Uuringutes täiskasvanutel näitas montelukast annuses 10 mg üks kord päevas võrreldes platseeboga olulist paranemist hommikuses FEV1-s (10,4% vs. 2,7% muutus võrreldes esialgsega), hommikuses väljahingatava õhu tippkiiruses (PEFR) (24,5 l/min vs. 3,3 l/min muutus võrreldes esialgsega) ja olulist beeta-agonistide kasutamise vähenemist (–26,1% vs. –4,6% muutus võrreldes esialgsega). Patsientide teatatud päevaste ja öiste astma sümptomite skooride paranemine oli oluliselt suurem võrreldes platseeboga.

Täiskasvanutel läbi viidud uuringud demonstreerisid montelukasti võimet suurendada inhaleeritavate kortikosteroidide kliinilist toimet (protsent muutus võrreldes esialgsega, inhaleeritud beklometasoon pluss montelukast vs. beklometasoon, FEV1 puhul vastavalt 5,43% vs. 1,04%; beetaagonistide kasutamise puhul –8,07% vs. 2,64%). Võrreldes inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas vahemahutiga) näitas montelukast kiiremat esmast vastust, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul pakkus beklometasoon tugevamat keskmist ravitoimet (protsent muutus võrreldes esialgsega, montelukast vs. beklometasoon, FEV1 puhul vastavalt 7,49% vs. 13,3%; beetaagonistide kasutamise puhul –28,28% vs. –43,89%). Võrreldes beklometasooniga saavutas siiski suur protsent montelukastiga ravitud patsientidest samasuguse kliinilise vastuse (st 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas ligikaudu 11%-lise või suurema FEV1 paranemise võrreldes esialgsega, samas kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas sama ravivastuse).

12-nädalases platseebokontrollitud uuringus 2…5-aastastel lastel parandas montelukast annuses 4 mg üks kord päevas astma kontrolli parameetreid võrreldes platseeboga sõltumatult kaasnevast ravist kontrollravimiga (inhaleeritavad/nebuliseeritavad kortikosteroidid või inhaleeritav/nebuliseeritav naatriumkromoglükaat).

Kuuskümmend protsenti patsientidest ei saanud muud astmat kontrolli all hoidvat ravi. Montelukast parandas päevaseid sümptomeid (sealhulgas köha, hingeldus, hingamisraskused ja tegevuse piirangud) ning öiseid sümptomeid võrreldes platseeboga. Montelukast vähendas ka „vajaduse

korral“ manustatava beetaagonistide kasutamist ja kortikosteroidide kasutamist päästeravimina süvenenud astma tõttu võrreldes platseeboga. Montelukasti saanud patsientidel oli rohkem astmavabu päevi võrreldes platseebot saanutega. Ravitoime saavutati pärast esimest annust.

12- kuulises platseebokontrollitud uuringus 2…5-aastastel kerge astma ja episoodiliste ägenemistega lastel vähendas montelukast annuses 4 mg üks kord päevas oluliselt (p ≤ 0,001) astma ägenemise episoodide (EE) sagedust aastas võrreldes platseeboga (vastavalt 1,60 EE vs. 2,34 EE) [EE oli defineeritud kui ≥ 3 järjestikuse päeva astma päevaste sümptomitega, mis vajasid beeta-agonistide kasutamist või kortikosteroide (suukaudseid või inhaleeritavaid) või hospitaliseerimist astma tõttu]. Aastase EE sageduse vähenemine oli 31,9% (95% UI, 16,9, 44,1).

8-nädalases 6…14-aastaste laste uuringus parandas montelukast võrreldes platseeboga oluliselt hingamisfunktsiooni (FEV1 8,71% vs. 4,16% muutus võrreldes esialgsega; hommikune PEFR

27,9 l/min vs. 17,8 l/min muutus võrreldes esialgsega) ja vähendas „vajaduse korral“ beeta-agonistide kasutamist (–11,7% vs. +8,2% muutus võrreldes esialgsega).

12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti tõhusust inhaleeritava flutikasooniga 6…14-aastaste kerge püsiva astmaga laste astma kontrollis, ei olnud montelukast flutikasoonist halvem, suurendades päevade arvu ilma astma päästeravita (RFD-d), mis oli esmane tulemusnäitaja.

Keskmiselt 12-kuulise raviperioodi jooksul suurenes astma RFD-de protsent 61,6-st 84,0-ni montelukastirühmas ja 60,9-st 86,7-ni flutikasoonirühmas. Astma RFD-de protsendi vähimruutude keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (–2,8; 95% UI, –4,7, –0,9), kuid piirides, mis olid varem defineeritud kui kliiniliselt mitte halvem.

Nii montelukast kui ka flutikasoon parandasid samuti astma kontrolli sekundaarsetes muutujates, mida hinnati 12-kuulise raviperioodi jooksul.

FEV1 suurenes 1,83 l-st 2,09 l-ni montelukastirühmas ja 1,85 l-st 2,14 l-ni flutikasoonirühmas. FEV1 vähimruutude keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli –0,02 l (95% UI, –0,06, 0,02). Ennustatava FEV1 protsendi keskmine suurenemine võrreldes esialgsega oli 0,6% montelukastirühmas ja 2,7% flutikasooni ravirühmas. Ennustatava FEV1 protsendi muutuse vähimruutude keskmise suurenemise erinevus oli oluline: 2,2% (95% UI, –3,6, –0,7).

Päevade protsent, mil kasutati beetaagoniste, vähenes 38,0-st 15,4-ni montelukastirühmas ja 38,5-st 12,8-ni flutikasoonirühmas. Beetaagonistide kasutamise päevade protsendi vähimruutude keskmiste rühmadevaheline erinevus oli oluline: 2,7 (95% UI, 0,9, 4,5).

Astmahooga patsientide protsent (astmahoog oli defineeritud kui astma süvenemise periood, mis vajas ravi suukaudsete steroididega, planeerimata külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda minekut või hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukastirühmas ja 25,6 flutikasoonirühmas, riskisuhe (95% UI) oli oluline: võrdne 1,38-ga (1,04, 1,84).

Patsientide protsent, kes kasutasid süsteemselt (peamiselt suukaudselt) kortikosteroide uuringu jooksul, oli 17,8% montelukastirühmas ja 10,5% flutikasoonirühmas. Vähimruutude keskmiste rühmadevaheline erinevus oli oluline: 7,3% (95% UI, 2,9, 11,7).

Füüsilise koormuse poolt indutseeritud bronhokonstriktsiooni (EIB) olulist vähenemist näidati 12- nädalases uuringus täiskasvanutel (maksimaalne FEV1 langus 22,33% montelukasti puhul võrreldes 32,40%-ga platseebo puhul; aeg taastumiseni 5% sees esialgsest FEV1-st oli vastavalt 44,22 min vs. 60,64 min). See toime püsis kogu 12-nädalase uuringuperioodi jooksul. EIB vähenemist näidati ka lühiajalises uuringus 6…14-aastastel lastel (maksimaalne FEV1 langus 18,27% vs. 26,11%; aeg taastumiseni 5% sees esialgsest FEV1-st oli 17,76 min vs. 27,98 min). Toimet näidati mõlemas uuringus üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriinitundlikel astmaga patsientidel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid kortikosteroide, andis ravi montelukastiga tulemuseks olulise astma kontrolli paranemise võrreldes platseeboga (FEV1 8,55% vs. –1,74% muutus võrreldes esialgsega ja beetaagonistide kasutamise vähenemine –27,78% vs. 2,09%).

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine.

Montelukast imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti. 10 mg õhukese polümeerikattega tableti puhul saavutatakse keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) 3 tundi (Tmax) pärast manustamist paastunud täiskasvanutele. Keskmine suukaudne biosaadavus on 64%. Tavaline toit ei mõjuta biosaadavust ega Cmax-i. Ohutust ja efektiivsust näidati kliinilistes uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati sõltumata söögiaegadest.

5 mg närimistableti puhul saavutatakse Cmax 2 tundi pärast manustamist paastunud täiskasvanutele. Keskmine suukaudne biosaadavus on 73% ja see langeb 63%-ni tavalise toidu mõjul.

Pärast 4 mg närimistableti manustamist 2…5-aastastele tühja kõhuga lastele saavutatakse Cmax 2 tundi pärast manustamist. Keskmine Cmax on 66% kõrgem, samas kui keskmine Cmin on madalam kui täiskasvanuil, kes said 10 mg tableti.

Jaotumine.

Montelukast on enam kui 99% ulatuses seotud plasmavalkudega. Montelukasti püsikontsentratsiooni jaotusruumala on keskmiselt 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukasti uuringud rottidel viitavad minimaalsele jaotumisele läbi hematoentsefaalbarjääri. Lisaks olid radioaktiivselt märgistatud materjali kontsentratsioonid 24 tundi pärast annustamist kõigis teistes kudedes minimaalsed.

Biotransformatsioon.

Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Uuringutes terapeutiliste annustega ei ole montelukasti metaboliitide plasmakontsentratsioonid tasakaaluseisundis täiskasvanutel ja lastel avastatavad. Inimese maksa mikrosoome kasutavad in vitro uuringud viitavad sellele, et montelukasti metabolismis osalevad tsütokroomid P450 3A4, 2A6 ja 2C9. Edasiste in vitro tulemuste alusel inimese maksa mikrosoomides ei inhibeeri montelukasti terapeutilised plasmakontsentratsioonid tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 või 2D6. Metaboliitide osa montelukasti ravitoimes on minimaalne.

Eliminatsioon.

Montelukasti plasmakliirens tervetel täiskasvanutel on keskmiselt 45 ml/min. Radioaktiivselt märgistatud montelukasti suukaudse annuse järel leiti 86% radioaktiivsusest 5 päeva roojast ja < 0,2% uriinist. Koos montelukasti suukaudse biosaadavuse hinnangutega viitab see sellele, et montelukast ja tema metaboliidid eritatakse peaaegu täielikult sapiga.

Patsientide erigrupid.

Annuse kohandamine ei ole vajalik eakatel või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Et montelukast ja tema metaboliidid elimineeritakse sapiga, ei ole vajalik neerukahjustusega patsientidel annust kohandada. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh’ skoor > 9).

Montelukasti suurte annuste puhul (20 ja 60 korda soovitatavat täiskasvanute annust ületavad) täheldati plasma teofülliinisisalduse vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitatava annuse 10 mg üks kord päevas puhul.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Toksilisuse uuringuis katseloomadel täheldati väikesi seerumi ALT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide biokeemilisi muutusi, mis olid oma iseloomult mööduvad. Mürgistusnähtudeks katseloomadel olid suurenenud süljeeritus, gastrointestinaalsed sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need esinesid annustes, mis tagasid enam kui 17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliiniliste annuste korral. Ahvidel tekkisid kõrvaltoimed alates annusest 150 mg/kg päevas (enam kui 232 korda suurem süsteemne ekspositsioon kui kliiniliste annuste korral). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste juures, mis ületas kliinilist süsteemset ekspositsiooni enam kui 24-kordselt. Fertiilsuse uuringus emastel rottidel annusega 200 mg/kg päevas (> 69 korra suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist) täheldati vähest poegade kehakaalu vähenemist. Küülikutel läbi viidud uuringutes esines võrreldes kontroll- loomadega suurem mittetäieliku luustumise esinemissagedus süsteemse ekspositsiooni juures, mis üle 24 korra ületas kliiniliste annuste puhust kliinilist süsteemset ekspositsiooni. Rottidel normist kõrvalekaldeid ei täheldatud. On näidatud, et montelukast läbib loomade platsentaarbarjääri ja eritub nende piima.

Surmajuhtumeid ei esinenud pärast montelukasti ühekordse suukaudse annuse kuni 5000 mg/kg manustamist hiirtele ja rottidele (vastavalt 15000 mg/m2 ja 30000 mg/m), see oli suurim testitud annus. See annus võrdub 25 000-kordse soovitatava päevase annusega inimesel (võttes aluseks 50 kg kaaluva täiskasvanud patsiendi).

Leiti, et montelukast ei ole hiirtel fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektris annustes kuni 500 mg/kg päevas (ligikaudu 200-kordne süsteemne ekspositsioon).

Montelukast ei olnud in vitro ega in vivo uuringutes näriliste liikidel mutageenne ega tumorigeenne.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Mannitool (E 421)

Mikrokristalne tselluloos

Hüdroksüpropüültselluloos (E 463)

Punane raudoksiid (E 172)

Kroskarmelloosnaatrium

Kirsimaitseaine (sisaldab võlupunast, E129)

Aspartaam (E 951)

Magneesiumstearaat

6.2Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakitud alumiinium/alumiinium blistrisse.

Pakendi suurused: 7, 10, 14, 15, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100, 140, 200 närimistabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d.

Verovskova 57

SI-1000 Ljublana

Sloveenia

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

21.04.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV Ravimiametis kinnitatud augustis 2011.