Artikli sisukord
Näidustus: Aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ravi 6-aastastel ja vanematel lastel ning täiskasvanutel kompleksravi ühe osana, kui toetavad meetmed üksi on ebapiisavad. Ravi peab alustama ja läbi viima ATH ravile spetsialiseerunud arst, näiteks lastearst, laste ja noorukite psühhiaater või täiskasvanute psühhiaater. ATH spetsiaalised diagnostilised kaalutlused lastel Diagnoos tuleb panna vastavalt kehtivatele DSM kriteeriumidele või RHK-10 juhendile ning see peab tuginema patsiendi täielikule anamneesile ja uuringutele. Diagnoosi ei saa panna ainult ühe või mitme sümptomi olemasolu põhjal. Sündroomi spetsiifiline etioloogia ei ole teada, mistõttu ei ole kasutusel ühtegi diagnostilist testi. Adekvaatse diagnoosi eelduseks on meditsiinilised, eripsühholoogia, pedagoogilised ning sotsiaalsed uuringud. Kompleksravi hulka kuuluvad tavaliselt psühholoogilised, pedagoogilised ja sotsiaalsed meetmed ning samuti farmakoteraapia ning see on suunatud käitumishäirega lapse stabiliseerimisele. Käitumishäiret iseloomustavate sümptomite hulka võivad kuuluda krooniline lühike tähelepanuvõime, tähelepanematus, emotsionaalne ebastabiilsus, impulsiivsus, mõõdukas kuni raske hüperaktiivsus, kerged neuroloogilised nähud ja EEG (elektroentsefalogrammi) häired. Õppimine võib, kuid ei pruugi olla kahjustatud. Ravi metüülfenidaadiga ei ole näidustatud kõigile ATH-ga lastele ning otsus seda ravimit kasutada peab põhinema lapsel esinevate sümptomite raskusastme ja kestuse põhjalikul analüüsil, arvestades sealjuures lapse vanust. Esmatähtis on asjakohane õppekeskkond ning tavaliselt on vaja ka psühhosotsiaalset tuge. Kui toetavad meetmed üksi on ebapiisavad, peab stimulandi määramise otsus lähtuma lapsel esinevate sümptomite raskusastme rangest hindamisest. Metüülfenidaati tuleb alati kasutada vastavalt ametlikule näidustusele ja vastavalt määramis-/diagnostilistele juhistele. ATH spetsiaalsed diagnostilised kaalutlused täiskasvanutel Diagnoos tuleb panna vastavalt kehtivatele DSM kriteeriumidele või RHK juhendile ning see peab tuginema patsiendi täielikule anamneesile ja uuringutele. Sündroomi spetsiifiline etioloogia ei ole teada, mistõttu ei ole kasutusel ühtegi diagnostilist testi. ATH-ga täiskasvanute sümptomite mustris on tüüpiliselt rahutus, kannatamatus ja tähelepanematus. Sümptomid, nagu hüperaktiivsus, kalduvad vanuse suurenedes vähenema, mis võib olla seotud kohanemise, närvisüsteemi arengu ja iseravimisega. Rohkem paistavad silma tähelepanematuse sümptomid ja neil on suurem mõju ATH-ga täiskasvanutele. Täiskasvanute diagnoosimine peab hõlmama patsiendi struktureeritud intervjuud olemasolevate sümptomite väljaselgitamiseks. Eeltingimuseks on varasem lapseea ATH, mis selgitatakse välja retrospektiivselt (patsiendi haigusloo sissekannetest või kui neid ei ole, siis asjakohaste struktureeritud instrumentide/intervjuude abil). Soovitav on võtta kolmanda osapoole kinnitus ning ravi ei tohi alustada, kui lapseea ATH sümptomid ei ole kindlalt kinnitust leidnud. Diagnoosi ei tohi panna ainult ühe või mitme sümptomi olemasolu põhjal. Stimulandi kasutamise otsus peab täiskasvanute puhul põhinema väga hoolikal hindamisel ja diagnoosimisel peab seisund hõlmama mõõdukaid või raskeid funktsionaalseid häireid vähemalt kahes valdkonnas (näiteks sotsiaalne, akadeemiline ja/või tööalane tegevus), mis mõjutavad isiku elu erinevaid aspekte.