Montelukast alvogen 5 mg - närimistabl 5mg n7; n10; n20; n28; n30; n50; n56; n90; n98; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Montelukast Alvogen 5 mg, närimistabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks närimistablett sisaldab montelukastnaatriumi koguses, mis vastab 5 mg montelukastile. INN. Montelukastum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks tablett sisaldab 1,5 mg aspartaami (E 951).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Närimistablett

Roosa, ümmargune, kaksikkumer tablett diameetriga 10 mm, märgistusega “M9UT” ja „5“ ühel küljel.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Kerge kuni keskmise raskusega astma täiendav ravi patsientidel, kellel inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist ravitulemust.

Alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavale kortikosteroidile kerge raskusega astmaga patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud suukaudsete kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.2).

Astma profülaktika, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioonil.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

6…14-aastastele lastele soovitatav annus on üks 5 mg närimistablett ööpäevas õhtuti. Toidukorrast sõltuvalt tuleb Montelukast Alvogen 5 mg’i manustada 1 tund enne või 2 tundi pärast sööki. Selles vanuserühmas ei ole annuse kohandamine vajalik.

Üldised soovitused

Montelukast Alvogen 5 mg’i ravitoime astma kontrolli näitajatele avaldub ühe ööpäevaga. Patsientidele tuleb öelda, et nad jätkaksid Montelukast Alvogen 5 mg’i kasutamist isegi siis, kui astma on kontrolli all, samuti ka astma ägenemise korral.

Neerupuudulikkusega patsientide või kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientide ravimisel ei ole vaja ravimi annust muuta. Puuduvad andmed raske maksakahjustusega patsientide kohta. Annustamine on ühesugune mees- ja naissoost patsientide puhul.

Montelukast Alvogen alternatiivina väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge püsiva astma korral

Montelukast Alvogen 5 mg’i ei soovitata kasutada monoteraapiana keskmise raskusega püsiva astmaga patsientidel. Montelukast Alvogen 5 mg’i kasutamist alternatiivina väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge püsiva astmaga lastel tuleb kaaluda vaid patsientide puhul, kellel ei ole hiljuti olnud suukaudse kortikosteroidi kasutamist vajanud tõsiseid astmahoogusid ja kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1). Kerge raskusega astmat defineeritakse kui astma sümptomid esinevad üle ühe korra nädalas, kuid vähem kui üks kord päevas, öised sümptomid esinevaid rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui üks kord nädalas ja astmahoogude vahepeal on kopsufunktsioon normaalne. Kui järelkontrolli ajaks (tavaliselt ühe kuu jooksul) ei ole saavutatud rahuldavat kontrolli astma üle, tuleb hinnata vajadust täiendava või muu põletikuvastase ravi järele, mis põhineb astma järkjärgulisel raviskeemil. Patsientide astma kontrolli tuleb regulaarselt hinnata.

Ravi Montelukast Alvogen´iga koos teiste astma ravimitega

Kui Montelukast Alvogen’i kasutatakse täiendava ravimina inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi inhaleeritavat kortikosteroidi järsult asendada Montelukast Alvogen’ga (vt lõik 4.4).

2…5-aastaste laste jaoks on Montelukast Alvogen 4 mg närimistabletid.

15-aastaste ja vanemate noorukite ning täiskasvanud patsientide jaoks on Montelukast Alvogen 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid.

Manustamisviis

Suukaudseks kasutamiseks.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsientidele tuleb öelda, et nad ei kasutaks suukaudset Montelukast Alvogen 5 mg’i kunagi ägedate astmahoogude raviks ja hoiaksid selleks puhuks sobivat esmaabi ravimit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.

Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi järsku asendada Montelukast Alvogen’iga.

Puuduvad andmed selle kohta, et Montelukast Alvogen 5 mg’i samaaegsel manustamisel võib suukaudse kortikosteroidi annust vähendada.

Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh Montelukast Alvogen 5 mg’i, kasutavatel patsientidel tekkida süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (seisund, mida sageli ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid haigusjuhte on tavaliselt (kuid mitte alati) seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise või ärajätmisega. Leukotrieeni retseptorite antagonistide võimalikku seost Churgi-Straussi sündroomi tekkega ei ole välistatud ega kindlaks tehtud. Arstid peavad tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib

eosinofiilia, vaskuliitiline lööve, kopsufunktsiooni halvenemine, kardiaalsed tüsistused ja/või neuropaatia. Patsiente, kellele tekivad nimetatud sümptomid, tuleb uuesti läbi vaadata ning nende raviskeemid üle vaadata.

Montelukast Alvogen 5 mg närimistabletid sisaldavad aspartaami, fenüülalaniini allikat. Fenüülketonuuriga patsiendid peavad arvesse võtma, et iga 5 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini koguses, mis vastab 0,842 mg fenüülalaniinile annuse kohta.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Montelukast Alvogen 5 mg’i võib kasutada koos teiste tavaliselt astma profülaktikaks ja pikaajaliseks raviks kasutatavate preparaatidega. Ravimite koostoimete uuringutes ei ole leitud montelukasti kliiniliselt soovitatava annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimite farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon, prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin, digoksiin ja varfariin.

Koos fenobarbitaaliga manustamisel vähenes montelukasti plasmakontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) ligikaudu 40%. Et montelukast metaboliseerub CYP3A4, 2C8 ja 2C9 kaudu, peab olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4, 2C8 ja 2C9 indutseerivate ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP 2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP 2C8 kaudu metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP 2C8 in vivo. Seetõttu ei muuda montelukast oluliselt selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid) metabolismi.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on CYP 2C8 substraat ja vähem olulisel määral 2C9 ja 3A4 substraat. Kliinilises ravimite koostoime uuringus montelukasti ja gemfibrosiiliga (nii CYP 2C8 kui ka 2C9 inhibiitor) suurendas gemfibrosiil montelukasti süsteemset ekspositsiooni 4,4 korda. Tavapäraselt ei ole montelukasti annust vaja kohandada manustamisel koos gemfibrosiili või teiste tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega, kuid arst peab olema teadlik, et kõrvaltoimed võivad sageneda/tugevneda.

In vitro andmete põhjal ei eeldata kliiniliselt olulisi ravimi koostoimeid vähem tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega (nt trimetoprim). Montelukasti manustamine koos itrakonasooliga (tugev CYP 3A4 inhibiitor) ei suurendanud oluliselt montelukasti süsteemset ekspositsiooni.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Olemasolevatest raseduse andmebaasidest saadud vähesed andmed ei näita põhjuslikku seost montelukasti ja väärarengute (s.o jäsemete defektid) tekke vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmse turuletulekujärgse kogemuse käigus.

Montelukasti tohib rasedatel kasutada ainult selge vajaduse korral.

Imetamine

Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piimaga (vt lõik 5.3). Montelukasti eritumine inimese rinnapiima ei ole teada.

Montelukasti tohib rinnaga toitvatel emadel kasutada ainult selge vajaduse korral.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Montelukast ei mõjuta tõenäoliselt patsiendi autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet. Kuid väga harvadel juhtudel on mõnedel isikutel kirjeldatud uimasust või pearinglust.

4.8Kõrvaltoimed

Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:

−10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanud patsiendil vanuses alates 15 eluaastat,

−5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6…14 aastat.

Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥ 1/100 kuni < 1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ja suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud patsientidel.

Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni 12 kuu jooksul lastel vanuses 6…14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.

Turuletulekujärgne kogemus

Turuletulekujärgse kogemuse käigus teatatud kõrvaltoimed on alltoodud tabelis loetletud organsüsteemi klasside kaupa ja spetsiifilise kõrvaltoime mõiste järgi. Sageduskategooriaid hinnati asjakohaste kliiniliste uuringute alusel.

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised süsteemsed hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained, leukotrieeniretseptorite antagonistid

ATC-kood: RO3DCO3

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC, LTD, LTE) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need olulised proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega, mida leidub inimese hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sh bronhide ahenemist, rögaeritust, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1 retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD4 poolt põhjustatud bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati kahe tunni jooksul pärast ravimi suukaudset manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist. Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel kui ka lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukasti toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes (määratuna rögas). Täiskasvanutel ja 2…14-aastastel lastel vähenes montelukasti toimel platseeboga võrreldes perifeerse vere eosinofiilide arv ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord ööpäevas platseeboga võrreldes hommikuse esimese sekundi forsseeritud ekspiratoorse mahu (FEV) (10,4% vs. 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs. 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (–26,1% vs.– 4,6% muutus algväärtusest).

Patsientide poolt kirjeldatud päevasel ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt suurem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni ning montelukasti vs. beklometasooni puhul vastavalt FEV: 5,43% vs. 1,04%; beetaagonisti kasutamine: –8,70% vs. 2,64%). Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda ööpäevas läbi vahemahuti) võrreldes saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs. beklometasooni puhul vastavalt FEV: 7,49% vs. 13,3%; beetaagonisti kasutamine: –28,28% vs. –43,89%). Kuid võrreldes beklometasooniga saavutas suur protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnased kliinilised ravivastused (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV1 paranemise algväärtusest ligikaudu 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas samasuguse ravivastuse).

8-nädalases uuringus 6…14-aastastel lastel viis montelukast annuses 5 mg üks kord ööpäevas platseeboga võrreldes hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV1 8,71% vs. 4,16% muutus algväärtusest; hommikune PEFR 27,9 l/min vs. 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vajaduse järgi” beetaagonisti kasutamise vähenemiseni (–11,7% vs. +8,2% muutus algväärtusest).

12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile 6…14-aastastel kerge püsiva astmaga lastel, ei olnud montelukast halvem flutikasoonist esmase tulemusnäitaja – astma hädavajaliku ravimi vabade päevade protsendi – suurendamisel. Keskmiselt suurenes 12-kuulise raviperioodi jooksul astma hädavajaliku ravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-

ni montelukasti rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasoonirühmas. Astma hädavajaliku ravimi vabade päevade protsendi vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli –2,8%, 95% usaldusintervalliga –4,7; –0,9. Nii montelukasti kui ka flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati 12-kuulise raviperioodi jooksul:

•FEV1 suurenes 1,83 liitrilt 2,09 liitrini montelukastirühmas ja 1,85 liitrilt 2,14 liitrini flutikasoonirühmas. FEV1 vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli –0,02 l, 95% usaldusintervalliga –0,06; 0,02. % eeldatava FEV1 keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti ravirühmas ja 2,7% flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV1 algväärtusest arvatud muutuse LS keskmiste erinevus oli –2,2%, 95% usaldusintervalliga –3,6; –0,7.

•Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukastirühmas ja 38,5-lt 12,8-ni flutikasoonirühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS-i keskmiste rühmadevaheline erinevus oli 2,7, 95% usaldusintervalliga 0,9; 4,5.

•Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis vajas ravi suukaudselt manustatavate steroididega, plaanivälist visiiti arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda või hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukastirühmas ja 25,6 flutikasoonirühmas; riskisuhe (95% usaldusintervall) oli 1,38 (1,04; 1,84).

•Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud patsientide protsent oli 17,8% montelukastirühmas ja 10,5% flutikasoonirühmas. LS-i keskmiste rühmadevaheline erinevus oli 7,3%, 95% usaldusintervalliga 2,9; 11,7.

Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases uuringus täiskasvanutel (FEV1 maksimaalne langus 22,33% montelukasti vs. 32,40% platseebo puhul; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 44,22 min vs. 60,64 min). See toime püsis kogu 12- nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist demonstreeriti ka lühiajalises uuringus 6…14-aastastel lastel (FEV1 maksimaalne langus 18,27% vs. 26,11%; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 17,76 min vs. 27,98 min). Mõlemas uuringus demonstreeriti toimet üks kord ööpäevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samal ajal inhaleeritavaid ja/või suukaudseid kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni võrreldes platseeboga (FEV1 8,55% vs. –1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine –27,78% vs. 2,09% muutus algväärtusest).

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Montelukast imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (CMAX) keskmiselt kolme tunniga (TMAX). Keskmine suukaudne biosaadavus on 64%. Tavapärane toit ei mõjuta suukaudset biosaadavust ja CMAX-i. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult.

Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti CMAX kahe tunni jooksul. Suu kaudu manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.

2…5-aastastel lastel saabub tühja kõhuga manustatud 4 mg närimistablettide Cmax 2 tunni jooksul pärast manustamist. Keskmine CMAX on 66% kõrgem, samal ajal kui CMIN on madalam kui 10 mg tablette saavatel täiskasvanutel.

Jaotumine

Montelukast seondub plasmavalkudega rohkem kui 99% ulatuses. Montelukasti püsikontsentratsiooni keskmine jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga läbi viidud uuringud rottidel näitasid, et selle tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast manustamist oli radioaktiivse materjali kontsentratsioon kõigis teistes kudedes minimaalne.

Biotransformatsioon

Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti tasakaalukontsentratsiooni saavutamist ei ole montelukasti metaboliitide kontsentratsiooni lastel ega täiskasvanutel plasmas võimalik kindlaks määrata.

Tsütokroom P450 2C8 on montelukasti metabolismi peamine ensüüm. Lisaks võivad vähesel määral kaasa aidata CYP 3A4 ja 2C9, kuigi CYP 3A4 inhibiitori itrakonasooli korral on näidatud, et see ei muutnud montelukasti farmakokineetilisi muutujaid tervetel katsealustel, kes said igapäevaselt 10 mg montelukasti. In vitro uuringute tulemusel inimese maksa mikrosoomidega selgus, et montelukasti terapeutilise annuse manustamise korral saavutatav plasma kontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide osa montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.

Eritumine

Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86% radioaktiivsusest roojas ja < 0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustamisel, võib eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.

Patsientide erigrupid

Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete ravimisel ei ole vaja annust muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Et montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja annust muuta. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega haigetel (Child-Pugh’ skoor > 9).

Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALT, glükoosi-, fosfori- ja triglütseriidide sisalduse väheseid biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel roe ja ioonide tasakaalu häired. Need tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid > 17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg ööpäevas (> 232 korda suurem kui süsteemne ekspositsioon kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus rottidel täheldati annuse 200 mg/kg ööpäevas (> 69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist) kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontroll-loomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid > 24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib montelukast platsentaarbarjääri ja eritub piimaga.

Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15 000 mg/m2 ja 30 000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel), mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25 000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendil kehakaaluga 50 kg).

Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste puhul kuni 500 mg/kg ööpäevas (ligikaudu > 200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).

Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Mannitool (E421)

Mikrokristalliline tselluloos

Kroskarmelloosnaatrium (E468)

Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos

Kirsi maitseaine

Aspartaam (E951)

Punane raudoksiid (E172)

Magneesiumstearaat (E470b)

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendatud Alu/Alu blistritesse.

Pakendi suurused

Pakend sisaldab: 7, 10, 20, 28, 30, 50, 56, 90, 98, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Alvogen IPCo S.àr.l

5, Rue Heienhaff

L-1736 Senningerberg

Luksemburg

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.08.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 20.12.2013

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2013