Myfenax

Myfenax

Myfenax on ravim, mis sisaldab toimeainena mükofenolaatmofetiili. 

Myfenax

Kokkuvõte üldsusele

Myfenax

mükofenolaatmofetiil

Mis on Myfenax?

Myfenax on ravim, mis sisaldab toimeainena mükofenolaatmofetiili. Seda turustatakse kapslitena (250 mg) ja tablettidena (500 mg).

Myfenax on geneeriline ravim. See tähendab, et Myfenax on sarnane võrdlusravimiga CellCept, millel juba on Euroopa Liidus müügiluba. Lisateave geneeriliste ravimite kohta on teabedokumendis siin.

Milleks Myfenaxi kasutatakse?

Myfenaxi kasutatakse siiratud neeru, südame või maksa äratõukereaktsiooni ennetamiseks. Ravimit kasutatakse koos tsüklosporiini ja kortikosteroididega (samuti äratõukereaktsiooni ennetamise ravimid).

Myfenax on retseptiravim.

Kuidas Myfenaxi kasutatakse?

Ravi Myfenaxiga peab alustama ja läbi viima pädev elundisiirdamise eriarst.

Myfenaxi manustamisviis ja annus sõltuvad siiratud elundist ning patsiendi vanusest, pikkusest ja kaalust.

Neeru siirdamise korral on soovituslik annus täiskasvanutele 1,0 g kaks korda ööpäevas, manustamist tuleb alustada 72 tunni jooksul pärast siirdamist. 2–18-aastastel lastel arvutatakse Myfenaxi annus olenevalt nende pikkusest ja kaalust. Myfenax

Südame siirdamise korral on soovitatav annus täiskasvanutele 1,5 g kaks korda ööpäevas, manustamist tuleb alustada 5 ööpäeva jooksul pärast siirdamist.

Maksa siirdamise korral täiskasvanutele manustatakse mükofenolaatmofetiili infusioonina (tilgutatakse veeni) esimesel neljal päeval pärast siirdamist ning seejärel 1,5 g Myfenaxi kaks korda ööpäevas, niipea kui patsient seda annust talub.

Maksa- või neeruhaigusega patsientidel võib olla vaja annust kohandada. Üksikasjalik teave on ravimi omaduste kokkuvõttes (samuti Euroopa avaliku hindamisaruande osa).

Kuidas Myfenax toimib?

Myfenaxi toimeaine mükofenolaatmofetiil on immunosupressant. See muundub organismis mükofenoolhappeks, mis blokeerib ensüümi inosiinmonofosfaatdehüdrogenaasi. See ensüüm on tähtis DNA moodustumisel rakkudes, eelkõige lümfotsüütides (teatud valgelibled, mis osalevad siiratud elundite äratõukereaktsioonis). Uue DNA moodustumist pärssides aeglustab Myfenax lümfotsüütide paljunemist. Selle tulemusena ei saa need siiratud elundit nii efektiivselt ära tunda ega rünnata, mis vähendab elundi äratõukereaktsiooni tekkimise tõenäosust.

Kuidas Myfenaxi uuriti?

Et Myfenax on geneeriline ravim, piirdusid patsiendiuuringud katsetega, milles näidati selle bioekvivalentsust võrdlusravimiga CellCept. Kaks ravimit on bioekvivalentsed, kui mõlemad tekitavad organismis sama toimeainesisalduse.

Milles seisneb Myfenaxi kasulikkus ja mis riskid ravimiga kaasnevad?

Et Myfenax on geneeriline ravim ja võrdlusravimiga bioekvivalentne, peetakse tema kasulikkust ja riske samadeks mis võrdlusravimil.

Miks Myfenax heaks kiideti?

Inimravimite komitee järeldas, et vastavalt Euroopa Liidu nõuetele on tõendatud ravimi Myfenax võrdväärne kvaliteet ja bioekvivalentsus ravimiga CellCept. Seetõttu arvas inimravimite komitee, et nagu CellCepti korral, ületab Myfenaxi kasulikkus sellega kaasnevad riskid. Komitee soovitas anda Myfenaxi müügiloa.

Muu teave Myfenaxi kohta

Euroopa Komisjon andis Myfenaxi müügiloa, mis kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil, 21. veebruaril 2008.

Euroopa avaliku hindamisaruande täistekst Myfenaxi kohta on ameti veebilehel: ema.europa.eu/Find medicine/Human medicines/European public assessment reports. Kui vajate Myfenaxiga toimuva ravi kohta lisateavet, lugege palun pakendi infolehte (mis on samuti Euroopa avaliku hindamisaruande osa) või pöörduge oma arsti või apteekri poole.

Euroopa avaliku hindamisaruande täistekst võrdlusravimi kohta on samuti Euroopa Ravimiameti veebilehel.

Kokkuvõtte viimane uuendus: 11-2012.

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Myfenax 250 mg kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kapsel sisaldab 250 mg mükofenolaatmofetiili.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Kõvakapsel (kapsel)

Kapsli keha on karamellivärvi, läbipaistmatu, millele on piki telge trükitud musta tindiga “250”.

Kapsli kaas on helesinist värvi, läbipaistmatu, millele on piki telge trükitud musta tindiga “M”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ägeda äratõukereaktsiooni vältimine allogeense neeru, südame või maksa transplantatsiooni järgselt kombinatsioonis tsüklosporiini ja kortikosteroididega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi Myfenax`iga peab alustama ja läbi viima organtransplantatsiooni alal kogenud erialaspetsialist.

Kasutamine neerutransplantatsiooni korral:

Täiskasvanud: Myfenax`i esimene annus manustatakse suukaudselt 72 tundi pärast elundi siirdamist. Soovitatav annus neerutransplantatsiooni patsientidele on 1 g manustatuna kaks korda ööpäevas (ööpäevane koguannus 2 g).

Lapsed ja noorukid (2...18-aastased): mükofenolaatmofetiili soovitatav annus on 600 mg/m2 manustatuna suukaudselt kaks korda ööpäevas (maksimaalselt kuni 2 g ööpäevas). Myfenax kapsleid tohib määrata ainult neile patsientidele, kelle kehapindala on vähemalt 1,25 m2. 1,25...1,5 m2 kehapindalaga patsientidele võib Myfenax kapsleid määrata annuses 750 mg kaks korda päevas (ööpäevane koguannus 1,5 g). Suurema kui 1,5 m2 kehapindalaga patsientidele võib Myfenax kapsleid määrata annuses 1 g kaks korda päevas (ööpäevane koguannus 2 g). Võrreldes täiskasvanutega tekivad selles vanusegrupis mõned kõrvaltoimed sagedamini (vt lõik 4.8), mistõttu võib vajalikuks osutuda ajutine annuse vähendamine või ravi katkestamine; selle puhul tuleb arvestada oluliste kliiniliste näitajatega, sh kõrvaltoime raskusega.

Alla 2-aastased lapsed: alla 2-aastaste laste kohta on ohutus– ja efektiivsusandmeid vähe. Andmed ei ole küllaldased annustamissoovituste andmiseks, mistõttu ravimi kasutamine selles vanusegrupis ei ole soovitatav.

Kasutamine südametransplantatsiooni korral:

Täiskasvanud: esimene annus Myfenax`i manustatakse suukaudselt 5 päeva jooksul pärast elundi siirdamist. Soovitatav annus südametransplantaadiga patsientidele on 1,5 g kaks korda ööpäevas (3 g ööpäevas).

Lapsed ja noorukid: puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta südametransplantaadiga lastel.

Kasutamine maksatransplantatsiooni korral:

Täiskasvanud: esimesel 4 päeval pärast maksasiirdamist tuleb kasutada mükofenolaatmofetiili intravenoosset ravimvormi. Myfenax`i suukaudse raviga alustatakse nii kiiresti pärast intravenoosset ravi kui võimalik (kui patsient talub). Soovitatav suukaudne annus maksatransplantaadiga patsientidele on 1,5 g kaks korda ööpäevas (3 g ööpäevas).

Lapsed ja noorukid: puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta maksatransplantaadiga lastel.

Kasutamine eakatel (≥ 65-aastastel)

Soovitatav annus neerutransplantaadipatsientidel on 1 g kaks korda ööpäevas ning 1,5 g kaks korda ööpäevas on sobiv südame– või maksatransplantatsiooni korral eakatel patsientidel.

Kasutamine neerupuudulikkuse korral

Raske kroonilise neerupuudulikkusega neerutransplantaadipatsientidel (glomerulaarfiltratsioon < 25 ml/min/1,73 m2) ei tohi pärast vahetut transplantatsioonijärgset perioodi kasutada annuseid üle 1 g kaks korda ööpäevas. Neid patsiente tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Annuseid ei ole vaja korrigeerida juhtudel, kui neerutransplantaadi funktsioon operatsiooni järgselt hilineb (vt lõik 5.2). Andmed puuduvad raske kroonilise neerupuudulikkusega südame– või maksatransplantaadiga patsientide kohta.

Kasutamine raske maksapuudulikkuse korral

Neeru siirdamisel raske parenhümatoosse maksahaigusega patsientidele ei ole annuseid vaja muuta. Puuduvad andmed südametransplantaadiga patsientide kohta, kellel esineb raske parenhümatoosne maksahaigus.

Ravi äratõukereaktsiooni episoodi ajal

Mükofenoolhape (MFH) on mükofenolaatmofetiili aktiivne metaboliit. Neerutransplantaadi äratõukereaktsioon ei põhjusta muutusi mükofenoolhappe farmakokineetikas; Myfenax`i annuse vähendamine või ravi katkestamine ei ole vajalik. Ka südametransplantaadi äratõukereaktsiooni järgselt ei ole Myfenax`i annuse kohandamine vajalik. Puuduvad farmakokineetilised andmed maksatransplantaadi äraõukereaktsiooni ajal.

4.3 Vastunäidustused

Mükofenolaatmofetiili kasutamisel on esinenud ülitundlikkusreaktsioone (vt lõik 4.8). Seetõttu on Myfenax vastunäidustatud ülitundlikkuse esinemisel mükofenolaatmofetiili või mükofenoolhappe suhtes.

Myfenax on vastunäidustatud rinnaga toitmise ajal (vt lõik 4.6).

Raseduse ning kontratseptiivide kasutamise kohta vt lõik 4.6.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erinevate immunosupressiivsete ravimite, sh Myfenax’i kombinatsioonravi saavatel patsientidel on suurem risk haigestuda lümfoomi ja teistesse pahaloomulistesse kasvajatesse, eelkõige nahavähki (vt lõik 4.8). See risk on seotud eeskätt immunosupressiooni raskuse ja kestusega, mitte konkreetse preparaadi kasutamisega. Nahavähi riski vähendamiseks tuleb hoiduda päikesevalguse ja ultraviolett- (UV) kiirguse eest, kandes kaitsvat riietust ja kasutades kõrge kaitsefaktoriga kreeme.

Myfenax–ravi saavaid patsiente tuleb juhendada, et infektsiooni, ootamatute sinikate, veritsuse vt luuüdi funktsiooni pärssumisele viitavate ilmingute tekkimisel tuleb koheselt informeerida arsti.

Immunosupressantide, sh mükofenolaatmofetiiliga ravi saavatel patsientidel on suurem risk oportunistlike (bakteriaalsete, seente, viiruste ja algloomade poolt põhjustatud) ja letaalselt lõppevate infektsioonide ning sepsise tekkeks (vt lõik 4.8). Oportunistlikeks infektsioonideks on BK-viirusega seotud nefropaatia ja JC-viirusega seotud progresseeruv multifokaalne leukoentsefalopaatia (PML). Need infektsioonid on sageli seotud immunosupressantide suurte koguannuste kasutamisega ja võivad viia tõsiste või surmaga lõppevate seisundite tekkimiseni, millega arstid peavad diferentsiaaldiagnostiliselt arvestama immunosupressiooniga patsientide puhul, kellel halveneb neerufunktsioon või tekivad närvisüsteemi sümptomid.

Myfenax`iga ravitavaid patsiente tuleb jälgida neutropeenia suhtes. Neutropeenia teke võib olla tingitud Myfenax`i toimest, teistest samaaegselt kasutatavatest ravimitest, viirusinfektsioonidest või nende põhjuste koosmõjust. Myfenax`iga ravitavatel patsientidel tuleb esimese ravikuu jooksul teostada täisvere analüüse igal nädalal, teise ja kolmanda kuu jooksul kaks korda kuus ja edasi üks kord kuus esimese raviaasta jooksul. Neutropeenia tekkides (neutrofiilide üldarv < 1,3 x 103/μl) võib osutuda vajalikuks Myfenax`i ärajätmine.

Isoleeritud erütrotsütaarse aplaasia (PRCA) juhtusid on kirjeldatud patsientidel, kes said mükofenolaatmofetiili kombinatsioonis teiste immunosupressantidega. Mükofenolaatmofetiili poolt esile kutsutud PRCA mehhanism on teadmata. PRCA võib taanduda Myfenax’i annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt. Myfenax-ravi tohib siirdamise läbi teinud patsientidel muuta ainult asjakohase jälgimise tingimustes, et vähendada siiriku äratõuke riski (vt lõik 4.8).

Patsiente tuleb teavitada, et ravi ajal Myfenax`iga võib vaktsineerimiste efektiivsus olla vähenenud ja elustekitajat sisaldavate vaktsiinide kasutamist tuleks vältida (vt lõik 4.5). Gripivaktsiinist võib kasu olla. Ravimi väljakirjutajad peavad juhinduma kohalikust gripivastase vaktsineerimise juhendist.

Kuna mükofenolaatmofetiili on seostatud seedetrakti kõrvaltoimete suurema esinemissagedusega, sh harvaesinevate seedetrakti haavandite, verejooksude ja perforatsioonidega, tuleb seedetrakti ägedate raskete haiguste korral Myfenax`i kasutada ettevaatusega.

Myfenax on inosiinmonofosfaadi dehüdrogenaasi (IMPDH) inhibiitor. Teoreetiliselt tuleks seega Myfenax`i kasutamist vältida harvaesineva hüpoksüksantiin–guaniini fosforibosüül–transferaasi (HGPRT) päriliku defitsiidi, nt Lesch–Nyhani ja Kelley–Seegmilleri sündroomi korral.

Myfenax`i ei ole soovitatav manustada koos asatiopriiniga, sest sellise kombinatsiooni kasutamist ei ole uuritud.

Kuna kolestüramiin vähendab oluliselt MFH AUC–d (kõveraalune pindala), tuleks olla ettevaatlik Myfenax`i samaaegsel kasutamisel nende ravimitega, mis mõjutavad enterohepaatilist retsirkulatsiooni, sest sel juhul võib Myfenax`i efektiivsus väheneda.

Mükofenolaatmofetiili riski-kasu suhet kombinatsioonis takroliimuse või siroliimusega ei ole kindlaks määratud (vt ka lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Atsükloviir: mükofenolaatmofetiili ja atsükloviiri üheaegsel kasutamisel täheldati atsükloviiri kõrgemat kontsentratsiooni plasmas, võrreldes atsükloviiri eraldi manustamisel esineva kontsentratsiooniga. MFHG (mükofenoolhappe glükuroniidi) farmakokineetika muutus minimaalselt (MFHG plasmasisaldus suurenes 8%) ning seda ei peeta kliiniliselt oluliseks. MFHG ja atsükloviiri kontsentratsioonid plasmas suurenevad neerukahjustuse korral, mistõttu on võimalik, et mükofenolaatmofetiil, atsükloviir ja selle eelravimid, nt valatsükloviir konkureerivad tubulaarsekretsiooni osas, põhjustades mõlema aine kontsentratsiooni tõusu plasmas.

Antatsiidid ja prootonpumba inhibiitorid (PPId): CellCept’i manustamisel koos antatsiidide (nt magneesium- ja alumiiniumhüdroksiid) ning prootonpumba inhibiitoritega (sh lansoprasool ja pantoprasool) on täheldatud mükofenoolhappe (MFH) ekspositsiooni vähenemist. Kui võrreldi äratõukereaktsiooni või siiriku kaotuse sagedust CellCept’i koos PPIdega ja ilma PPIdeta saanud patsientidel, siis olulisi erinevusi ei täheldatud. Need andmed toetavad antud leiu laiendamist kõikidele antatsiididele, sest ekspositsiooni vähenemine CellCept’i manustamisel koos magneesium- ja alumiiniumhüdroksiidiga on oluliselt väiksem kui CellCept’i manustamisel koos PPIdega.

Kolestüramiin: mükofenolaatmofetiili manustamisel ühekordse annusena 1,5 g tervetele isikutele, kellele varem oli manustatud kolestüramiini 4 päeva jooksul 4 g 3 korda ööpäevas, täheldati MFH AUC vähenemist 40% võrra (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Koosmanustamisel on vajalik ettevaatus, kuna Myfenax`i efektiivsus võib väheneda.

Enterohepaatilist tsirkulatsiooni mõjutavad ravimid: manustamisel koos enterohepaatilist tsirkulatsiooni mõjutavate ravimitega on vajalik ettevaatus, kuna Myfenax`i efektiivsus võib väheneda.

Tsüklosporiin A: mükofenolaatmofetiil ei mõjuta tsüklosporiin A (CsA) farmakokineetikat.

Ent kui samaaegne tsüklosporiinravi lõpetatakse, on oodata MFH AUC suurenemist umbes 30% võrra.

Gantsükloviir: põhinedes ühekordse annusega uuringu tulemustele, kus samaaegselt manustati suukaudselt mükofenolaatmofetiili ja intravenoosselt gantsükloviiri ning arvestades neerufunktsiooni mõju gantsükloviiri ja mükofenolaatmofetiili farmakokineetikale (vt lõik 4.2), on nende ainete (ravimid, mis konkureerivad neeru tubulaarsekretsiooni mehhanismidele) koosmanustamisel oodata MFHG ja gantsükloviiri kontsentratsioonide tõusu. MFH farmakokineetika olulisi muutusi ei ole oodata ning mükofenolaatmofetiili annust ei ole vaja muuta. Neerufunktsiooni häirega patsientide puhul tuleks Myfenax`i ja gantsükloviiri või selle eelravimite (nt valgantsükloviir) koosmanustamisel silmas pidada gantsükloviiri annustamisjuhiseid ning patsiente hoolikalt jälgida.

Suukaudsed rasestumisvastased ravimid: Mükofenolaatmofetiil ei mõjutanud samaaegsel manustamisel suukaudsete kontratseptiivide farmakokineetikat ja farmakodünaamikat (vt lõik 5.2).

Rifampitsiin: patsientidel, kes ei võtnud tsüklosporiini, vähenes mükofenolaatmofetiili ja rifampitsiini samaaegsel manustamisel MFH ekspositsioon (AUC0-12h) 18...70%. Soovitatav on jälgida MFH ekspositsiooni väärtusi ja kohandada vastavalt Myfenax`i annuseid, et säilitada kliiniline efektiivsus rifampitsiini samaaegsel manustamisel.

Siroliimus: neerutransplantaadiga patsientidel vähenes mükofenolaatmofetiili ja CsA samaaegsel manustamisel MFH ekspositsioon 30...50% võrreldes patsientidega, kes said siroliimust koos Myfenax`i sarnaste annustega (vt ka lõik 4.4).

Sevelameer: mükofenolaatmofetiili samaaegsel manustamisel koos sevelameeriga täheldati MFH Cmax ja AUC vähenemist vastavalt 30% ja 25% võrra ilma kliiniliste tagajärgedeta (st siiriku äratõuketa). Siiski soovitatakse Myfenax`i manustada vähemalt üks tund enne või kolm tundi pärast sevelameeri manustamist, et viia miinimumini mõju MFH imendumisele. Puuduvad andmed mükofenolaatmofetiili kasutamise kohta koos fosfaate siduvate preparaatidega peale sevelameeri.

Trimetoprim/sulfametoksasool: MFH biosaadavuses ei täheldatud mingeid muutusi.

Norfloksatsiin ja metronidasool: tervetel vabatahtlikel ei täheldatud olulisi koostoimeid, kui mükofenolaatmofetiili manustati koos norfloksatsiini või metronidasooliga eraldi. Kuid norfloksatsiini ja metronidasooli kombinatsiooni toimel vähenes MFH ekspositsioon ligikaudu 30% pärast mükofenolaatmofetiili ühekordse annuse manustamist.

Tsiprofloksatsiin ja amoksitsilliin pluss klavulaanhape: MPA minimaalse kontsentratsiooni vähenemist umbes 50% võrra on kirjeldatud neerusiirdamise läbi teinud patsientidel suukaudse tsiprofloksatsiini või amoksitsilliini pluss klavulaanhappega ravi alustamisele vahetult järgnevatel päevadel. See toime vähenes antibiootikumide jätkuva kasutamise käigus ning kadus mõne päeva jooksul pärast nende ärajätmist. Minimaalse kontsentratsiooni muutus ei pruugi täpselt näidata kogu MPA ekspositsiooni muutusi. Seetõttu ei ole Myfenax’i annuse muutmine tavaliselt vajalik juhul, kui puuduvad siiriku funktsioonihäire kliinilised ilmingud. Kuid kombineeritud ravi ajal ja vahetult pärast antibiootikumravi on vajalik hoolikas kliiniline jälgimine.

Takroliimus: maksatransplantaadiga patsientidel, kellel alustati mükofenolaatmofetiili ja takroliimuse koosmanustamist, ei mõjutanud takroliimuse samaaegne manustamine oluliselt mükofenolaatmofetiili aktiivse metaboliidi MFH AUC ja Cmax väärtusi. Kuid maksatransplantaadiga patsientidel suurenes takroliimuse AUC umbes 20%, kui takroliimus–ravil olevatele patsientidele manustati mükofenolaatmofetiili korduvaid (1,5 g kaks korda ööpäevas [manustatuna hommikul ja õhtul]) annuseid. Neerutransplantaadiga patsientidel ei mõjutanud aga mükofenolaatmofetiil takroliimuse kontsentratsiooni (vt ka lõik 4.4).

Teised koostoimed: mükofenolaatmofetiili ja probenetsiidi samaaegsel kasutamisel ahvidel täheldati MFHG AUC kolmekordset tõusu plasmas. Seega võivad need ained, mis erituvad neeru tubulaarsekretsiooni teel, konkureerida MFHG-ga ja põhjustada selle või teise tubulaarsekretsiooni läbiva aine plasmakontsentratsiooni tõusu.

Elustekitajat sisaldavad vaktsiinid: pärsitud immuunsüsteemiga patsientidele ei tohi elustekitajat sisaldavaid vaktsiine manustada. Antikehade teke teiste vaktsiinide manustamisel võib olla vähenenud (vt ka lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine

On soovitatav, et ravi Myfenax`iga ei alustataks enne, kui on tehtud rasedustest ning see on negatiivne. Efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid peab kasutama enne Myfenax`iga ravi alustamist, ravi ajal ja kuus nädalat pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.5). Patsientidele tuleb soovitada raseduse ilmnemisel koheselt konsulteerida raviarstiga.

Myfenax´i kasutamine raseduse ajal ei ole soovitatav ning seda võib kasutada vaid sobivamate alternatiivsete ravivõimaluste puudumise korral. Myfenax`i tohib raseduse ajal kasutada vaid juhtudel, kui oodatav kasu on suurem võimalikust riskist lootele. Mükofenolaatmofetiili kasutamise kohta rasedatel on piiratud hulgal andmeid. Raseduse ajal mükofenolaatmofetiili koos teiste immunosupressantidega kasutanud patsientide lastel on siiski kirjeldatud kaasasündinud väärarenguid, sealhulgas kõrva väärarenguid, st välis-/keskkõrva arenguhäireid või puudumist. Mükofenolaatmofetiili kasutanud patsientidel on kirjeldatud spontaanseid aborte. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Uuringud rottidel on näidanud, et mükofenolaatmofetiil eritub rinnapiima. Ei ole teada, kas toimeaine eritub ka inimese rinnapiima. Myfenax on vastunäidustatud rinnaga toitmise ajal, kuna on võimalus mükofenolaatmofetiili tõsiste kõrvaltoimete esinemiseks rinnaga toidetaval imikul (vt lõik 4.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Arvestades ravimi farmakodünaamilisi näitajaid ning ilmnenud kõrvaltoimeid, on toime reaktsioonikiirusele ebatõenäoline.

4.8 Kõrvaltoimed

Järgmised kõrvaltoimed tekkisid kliiniliste uuringute käigus:

Mükofenolaatmofetiili, tsüklosporiini ja kortikosteroidide kombinatsioonraviga seostatud peamised kõrvaltoimed on kõhulahtisus, leukopeenia, sepsis ja oksendamine, on andmeid ka teatud tüüpi infektsioonide sagedasema esinemise kohta (vt lõik 4.4).

Pahaloomulised kasvajad:

Mitme immunosupressiivse ravimi (sh mükofenolaatmofetiili) kombinatsiooni saavatel patsientidel esineb suurem risk lümfoomide ja teiste pahaloomuliste kasvajate, eriti nahakasvajate tekkeks (vt lõik 4.4). Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus patsiente jälgiti ühe aasta jooksul pärast neeru– (andmed on vaid 2 g ööpäevase annuse kohta), südame– ja maksatransplantatsiooni, tekkis lümfoproliferatiivne haigus või lümfoom 0,6% patsientidest, kes said mükofenolaatmofetiili (2 g või 3 g ööpäevas) kombinatsioonis teiste immunosupressantidega. Nahakartsinoomid (mitte–melanoomid) tekkisid 3,6% patsientidest, muud tüüpi pahaloomulisi kasvajaid tekkis 1,1% patsientidest. Neeru– ja südametransplantaadiga patsientidel ei esinenud kolmeaastase jälgimisperioodi jooksul võrreldes üheaastase jälgimisperioodiga mingeid muutusi pahaloomuliste kasvajate esinemissageduses. Maksatransplantaadiga patsiente jälgiti vähemalt 1 aasta jooksul, kuid vähem kui 3 aastat.

Oportunistlikud infektsioonid:

Oportunistlike infektsioonide risk on suurem kõigil transplantaadiga patsientidel; risk on seda suurem, mida intensiivsemat immunosupressiivset ravi patsient on saanud (vt lõik 4.4). Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus mükofenolaatmofetiili (2 g või 3 g ööpäevas) manustati kombinatsioonis teiste immunosupressantidega ja patsiente jälgiti ühe aasta jooksul pärast neeru– (andmed on vaid 2 g päevaannuse kohta), südame– ja maksatransplantatsiooni, olid kõige tavalisemateks oportunistlikeks infektsioonideks mukokutaanne kandidoos, tsütomegaloviirus (CMV)-vireemia/sündroom ja Herpes simplex. CMV-vireemia/sündroomiga patsientide hulk oli 13,5%.

Lapsed ja noorukid (2...18-aastased):

Kliinilisse uuringusse oli kaasatud 92 pediaatrilist patsienti (vanuses 2...18 aastat), kellele mükofenolaatmofetiili manustati suukaudselt 600 mg/m2 kaks korda ööpäevas. Kõrvaltoimete tüüp ja esinemissagedus lastel sarnanes üldiselt täiskasvanutel tekkinud kõrvaltoimetele, kellele manustati mükofenolaatmofetiili 1 g kaks korda ööpäevas. Pediaatrilistel patsientidel, eriti alla 6-aastastel lastel esines siiski sagedamini järgmiseid raviga seotud kõrvaltoimeid: kõhulahtisust, sepsist, leukopeeniat, aneemiat ja infektsioone.

Eakad patsiendid (≥ 65-aastased):

Eakatel (≥ 65-aastastel) patsientidel võib esineda suurem risk immunosupressiooniga seotud kõrvaltoimete tekkeks. Eakatel patsientidel, kes saavad Myfenax`i kombinatsioonis teiste immunosupressantidega, võib võrreldes nooremate isikutega esineda suurem risk teatud infektsioonide (sh koeinvasiivne tsütomegaloviirusinfektsioon), seedetrakti verejooksu ning kopsuturse tekkeks.

Teised kõrvaltoimed:

Järgmises tabelis on esitatud tõenäoselt või võimalikult mükofenolaatmofetiiliga seotud kõrvaltoimed, mis tekkisid kontrollitud kliinilistes uuringutes ≥ 1/10 ja ≥ 1/100...< 1/10 neeru– (2 g ööpäevas), südame– ja maksatransplantaadiga patsientidest, keda raviti mükofenolaatmofetiiliga:

Organsüsteemi klassides on kõrvaltoimed loetletud järgmiste esinemissageduse kategooriate järgi:

väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100...< 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000...< 1/100); harv (≥ 1/10000...< 1/1000); väga harv (≤ 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. 

Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud ravimile müügiloa andmise järgselt:

mükofenolaatmofetiili turustamisjärgselt teatatud kõrvaltoimed on sarnased nendega, mis ilmnesid neeru– südame– ja maksatransplantatsiooni kliinilistes uuringutes. Lisaks on turustamisjärgselt teatatud järgmistest kõrvaltoimetest (esinemissagedus on toodud sulgudes, kui see on teada):

Seedetrakt: igemete hüperplaasia (≥1/100…<1/10), koliit, sh tsütomegaloviirus-koliit (≥1/100...<1/10), pankreatiit (≥1/100...<1/10) ja soolehattude atroofia.

Immunosupressiooniga seotud häired: tõsised eluohtlikud infektsioonid, sealhulgas meningiit, endokardiit, tuberkuloos ja atüüpiline mükobakteriaalne infektsioon. Immunosupressantide, sh mükofenolaatmofetiiliga ravi saavatel patsientidel on kirjeldatud BK-viirusega seotud nefropaatia ja JC-viirusega seotud progresseeruva multifokaalse leukoentsefalopaatia (PML) juhtusid.

Kirjeldatud on agranulotsütoosi (≥1/1000...<1/100) ja neutropeeniat, mistõttu on soovitatav Myfenax`i kasutavate patsientide regulaarne jälgimine (vt lõik 4.4). Mükofenolaatmofetiiliga ravitud patsientidel on täheldatud aplastilist aneemiat ja luuüdi depressiooni, mõned juhud on lõppenud surmaga.

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Mükofenolaatmofetiiliga ravitud patsientidel on kirjeldatud isoleeritud erütrotsütaarse aplaasia (PRCA) juhtusid (vt lõik 4.4).

Mükofenolaatmofetiil-ravi saavatel patsientidel on üksikjuhtudel täheldatud neutrofiilide morfoloogilisi muutusi, sealhulgas omandatud Pelger-Hueti anomaaliat. Need muutused ei ole seotud neutrofiilide funktsioonihäiretega. Nendele muutustele võib vereanalüüsides viidata neutrofiilide küpsuse „vasakule nihe”, mida võidakse immuunsupressiooniga (nagu Myfenax’i saavatel) patsientidel ekslikult tõlgendada infektsiooninähuna.

Ülitundlikkus: teatatud on ülitundlikkusreaktsioonidest, sealhulgas angioneurootilise turse ja anafülaktilise reaktsiooni tekkest.

Kaasasündinud häired: täpsem informatsioon vt lõik 4.6.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Mükofenolaatmofetiili kombinatsioonis teiste immunosupressantidega saavatel patsientidel on kirjeldatud üksikuid interstitsiaalse kopsuhaiguse ja kopsufibroosi juhte, millest mõned on lõppenud surmaga.

4.9 Üleannustamine

Kliinilistes uuringutes ja ravimi müügiletuleku järgsel perioodil on saadud teateid mükofenolaatmofetiili üleannustamise kohta. Paljude nende juhtude korral ei täheldatud kõrvaltoimete ilmnemist. Üleannustamise korral ilmnenud kõrvaltoimed on vastanud ravimi teadaolevale ohutusprofiilile.

Arvatakse, et mükofenolaatmofetiili üleannustamine võib põhjustada immuunsüsteemi ülemäärast pärssimist ja infektsiooniohu suurenemist ning luuüdi supressiooni (vt lõik 4.4). Neutropeenia tekkimisel tuleb Myfenax’i manustamine katkestada või annust vähendada (vt lõik 4.4).

MFH ja MFHG ei eritu kliiniliselt olulisel määral hemodialüüsil. Sapphapete sekvestrandid nagu kolestüramiin võivad MFH organismist eemaldada, vähendades ravimi enterohepaatilist retsirkulatsiooni (vt lõik 5.2).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: immuunsupressiivsed ained, ATC–kood: L04AA06.

Mükofenolaatmofetiil on mükofenoolhappe (MFH) 2–morfolinoetüülester. MFH on inosiinmonofosfaat–dehüdrogenaasi (IMFDH) tugevatoimeline ja selektiivne inhibiitor, mille toime on mittekonkureeriv ja pöörduv. Seetõttu blokeerib ta guanosiinnukleotiidide sünteesi de novo ilma DNA struktuuri tungimata. T– ja B–lümfotsüütide proliferatsioon sõltub täielikult puriinide de novo sünteesist. Kuna teised rakutüübid saavad kasutada metaboolseid asendusradasid, on lümfotsüüdid MFH tsütostaatilise toime suhtes enam tundlikud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Suukaudse manustamise järgselt imendub mükofenolaatmofetiil kiiresti ja ulatuslikult ning muudetakse täielikult presüsteemse metabolismi käigus aktiivseks metaboliidiks MFH-ks. Ägeda äratõukereaktsiooni pärssumise põhjal neerutransplantatsiooni järgselt võib öelda, et mükofenolaatmofetiili immunosupressiivne aktiivsus on korrelatsioonis MFH plasmakontsentratsiooniga. MFH AUC põhjal hinnatuna on suukaudselt manustatud mükofenolaatmofetiili biosaadavus keskmiselt 94%, võrreldes selle veenisisese manustamisega. Söömine ei mõjutanud mükofenolaatmofetiili imendumise ulatust (MFH AUC alusel), kui ravimit manustati neerutransplantaadiga patsientidele annuses 1,5 g kaks korda ööpäevas. Siiski vähenes MFH Cmax ravimi koos söögiga tarvitamisel 40% võrra. Mükofenolaatmofetiil ei ole suukaudse manustamise järgselt plasmas määratav. Kliiniliselt oluliste kontsentratsioonide juures seondub 97% MFH-st plasma albumiinidega.

MFH plasmakontsentratsiooni teistkordne suurenemine enterohepaatilise retsirkulatsiooni tulemusena tekib tavaliselt umbes 6...12 tundi pärast ravimi manustamist. Enterohepaatilise retsirkulatsiooni olulisusele viitab asjaolu, et samaaegsel kolestüramiini (4 g kolm korda ööpäevas) manustamisel väheneb MFH AUC umbes 40%.

MFH metaboliseerub peamiselt glükuronüültransferaasi toimel, tekib farmakoloogiliselt mitteaktiivne fenoolglükuroniid (MFHG).

Vaid tähtsusetu osa (< 1% manustatud annusest) ravimist eritub MFH–na uriiniga. Suukaudselt manustatud radioaktiivselt märgistatud mükofenolaatmofetiil eritus organismist täielikult, kusjuures 93% eritus uriiniga ja 6% roojaga. Enamus (u 87%) manustatud annusest eritus uriiniga MFHG–na.

Kliiniliselt oluliste kontsentratsioonide juures ei ole MFH ja MFHG hemodialüüsi teel organismist eemaldatavad. MFHG suurte kontsentratsioonide korral (> 100 μg/ml) on selle väiksed kogused siiski eemaldatavad.

Vahetus siirdamisjärgses perioodis (< 40 päeva) on neeru–, südame– ja maksatransplantaadiga patsientidel MFH AUC ja Cmax vastavalt 30% ja 40% madalamad võrreldes hilise (3...6 kuud) transplantatsioonijärgse perioodiga.

Neerupuudulikkus:

Kroonilise neerupuudulikkuse rasketel juhtudel (glomerulaarfiltratsioon < 25 ml/min/1,73 m2) esines ravimi ühekordse manustamise järgselt (uuringugrupis 6 isikut) 28...75% kõrgem MFH AUC võrreldes tervete isikutega või isikutega, kellel oli neerufunktsioon vähem kahjustatud. Ühe annuse manustamise järgselt oli raske neerupuudulikkusega isikutel MFHG AUC siiski 3...6 korda kõrgem kui kerge neerupuudulikkusega isikutel või tervete grupis, mis on kooskõlas andmetega MFHG renaalsest eritumisest. Mükofenolaatmofetiili korduvat manustamist raske kroonilise neerupuudulikkusega patsientidele ei ole uuritud. Andmed südame– ja maksatransplantaadiga raske kroonilise neerupuudulikkusega patsientide kohta puuduvad.

Neerutransplantaadi hilinenud funktsioon:

Siirdamisjärgselt oli keskmine MFH AUC0–12 sarnane patsientidel, kel siiriku funktsioon hilines ning kel transplantaadi funktsiooni hilinemist ei täheldatud. Viimastega võrreldes oli hilinenud transplantaadi funktsiooniga patsientide grupis MFHG AUC0–12 keskmiselt 2...3 korda kõrgem. MFH vaba fraktsioon ja kontsentratsioon plasmas võivad ajutiselt suureneda patsientidel, kellel siirdatud neeru funktsioon hilineb. Myfenax`i annust ei ole vaja kohandada.

Maksapuudulikkus:

Uuringutest alkohoolse maksatsirroosiga vabatahtlikel on selgunud, et MFH hepaatiline glükuronisatsioon ei ole maksa parenhümatoosse kahjustuse korral oluliselt muutunud.

Maksakahjustuse mõju sellele protsessile sõltub ilmselt konkreetsest haigusest. Biliaarse kahjustusega maksahaiguse (nt primaarne biliaarne tsirroos) mõju võib olla erinev.

Lapsed ja noorukid (2...18-aastased):

Farmakokineetilisi omadusi hinnati 49–l pediaatrilisel neerutransplantaadiga patsiendil, kellele mükofenolaatmofetiili manustati suukaudselt annuses 600 mg/m2 kaks korda ööpäevas. Selle annuse kasutamisel saavutati MFH AUC samad väärtused, mis neerutransplantaadiga täiskasvanutel, kellele manustati varases ja hilises transplantatsioonijärgses perioodis mükofenolaatmofetiili annuses 1 g kaks korda ööpäevas. MFH AUC väärtused on erinevates vanusegruppides sarnased nii varases kui ka hilises transplantatsioonijärgses perioodis.

Eakad (≥ 65-aastased):

Mükofenolaatmofetiili farmakokineetilisi omadusi ei ole eakatel süstemaatiliselt uuritud.

Suukaudsed kontratseptiivid:

Mükofenolaatmofetiili samaaegne manustamine ei mõjutanud suukaudsete kontratseptiivide farmakokineetikat (vt lõik 4.5). 18-le ilma transplantaadita naisele (kes ei võtnud ka teisi immunosupressante) manustati kolme menstruaaltsükli jooksul mükofenolaatmofetiili (1 g kaks korda päevas) koos kombineeritud suukaudsete kontratseptiividega, mis sisaldasid etünüülöstradiooli (0,02...0,04 mg) ja levonorgestreeli (0,05...0,15 mg), desogestreeli (0,15 mg) või gestodeeni (0,05...0,10 mg). Mükofenolaatmofetiil ei omanud kliiniliselt olulist toimet suukaudsete kontratseptiivide ovulatsiooni pärssivale toimele. Luteiniseeriva hormooni (LH), folliikuleid stimuleeriva hormooni (FSH) ja progesterooni tasemed seerumis ei muutunud oluliselt.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Eksperimentaalsetes mudelites ei ilmnenud mükofenolaatmofetiilil tumorigeenset toimet.

Kartsinogeensuse loomkatsetes kasutatud suurimate annuste manustamisel saavutati 2...3 korda suuremad AUC või Cmax väärtused kui neerutransplantaadiga patsientidele soovitatud annuste (2 g ööpäevas) kasutamisel ning 1,3...2 korda suuremad näitajad võrreldes südametransplantaadiga patsientidele soovitatud annuste (3 g ööpäevas) manustamisega.

Kaks genotoksilisuse uuringut (in vitro hiire lümfoomi uuring ja in vivo hiire luuüdi mikronukleuse test) viitasid mükofenolaatmofetiili võimalikule kromosoomianomaaliaid põhjustavale toimele. See

toime võib olla seotud farmakodünaamiliste omadustega – nukleotiidide sünteesi pärssimine tundlikes rakkudes. Teised in vitro geenmutatsioonitestid genotoksilist toimet ei näidanud.

Suukaudse mükofenolaatmofetiili kasutamisel annustes 20 mg/kg ööpäevas ei ilmnenud mingit toimet isaste rottide fertiilsusele. Süsteemne toimeaine sisaldus (AUC või Cmax) sellise annuse kasutamisel võrdub 2...3–kordse kliiniliselt efektiivse süsteemse toimeaine sisaldusega neerutransplantaadiga patsientidel (päevaannus 2 g) ja 1,3...2–kordse kliiniliselt efektiivse süsteemse toimeaine sisaldusega südametransplantaadiga patsientidel (päevaannus 3 g). Emastel rottidel läbi viidud fertiilsuse ja reproduktsiooniuuring annustega 4,5 mg/kg ööpäevas põhjustas esimese generatsiooni järglastel arenguhäireid (sh anoftalmia, agnaatia, hüdrotsefaalia), toksiline toime emasloomale puudus. Süsteemne toimeaine sisaldus võrdus 0,5–kordse kliiniliselt efektiivse süsteemse toimeaine sisaldusega neerutransplantaadiga patsientidel (päevaannus 2 g) ja 0,3–kordse kliiniliselt efektiivse süsteemse toimeaine sisaldusega südametransplantaadiga patsientidel (päevaannus 3 g). Toimet emaslooma või järgneva generatsiooni fertiilsusele või paljunemisfunktsioonile ei ilmnenud.

Rottidel ja küülikutel teostatud teratogeensusuuringus ilmnesid loote resorptsioon ja arenguhäired rottidel annuste 6 mg/kg/ööpäevas (sh anoftalmia, agnaatia ja hüdrotsefaalia) ning küülikutel annuste 90 mg/kg/ööpäevas manustamisel (sh südame ja neerude arenguhäired, nt südame ja neerude ektoopia, diafragmaal– ja nabasong). Toksiline toime emasloomale puudus. Toimeaine süsteemne sisaldus selliste annuste kasutamisel on neerutransplantaadiga patsientidel (päevaannus 2 g) ≤ 0,5 korda ja südametransplantaadiga patsientidel (päevaannus 3 g) umbes 0,3 korda suurem kliiniliselt efektiivsest süsteemsest toimeaine sisaldusest.

Vt lõik 4.6.

Rottidel, hiirtel, koertel ja ahvidel teostatud toksikoloogilistes uuringutes mükofenolaatmofetiiliga olid peamisteks märklaudorganiteks vereloome– ja lümfisüsteem. Need toimed ilmnesid annuste juures, mille puhul aine süsteemne sisaldus on võrdne või väiksem selle kliiniliselt efektiivsest süsteemsest sisaldusest neerutransplantaadiga patsientidel (päevaannus 2 g). Koertel ilmnesid seedetrakti häired annuste juures, mille puhul aine süsteemne sisaldus oli võrdne või väiksem selle kliiniliselt efektiivsest süsteemsest sisaldusest soovitatud annuste kasutamisel. Ahvidel ilmnesid suurimate annuste (toimeaine süsteemne sisaldus võrdne või suurem kliiniliselt efektiivsest süsteemsest sisaldusest) kasutamisel seedetrakti ja neerufunktsiooni häired (mis olid sarnased dehüdratsiooni korral esinevale neerukahjustusele). Mükofenolaatmofetiili prekliinilise toksilisuse profiil on sarnane kliinilistes uuringutes ilmnenud kõrvaltoimetega, mis annab patsientide populatsiooni ohutusandmetele olulisema tähenduse (vt lõik 4.8.).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu:

Preželatiniseeritud tärklis (maisi-)

Povidoon K-30

Kroskarmelloosnaatrium

Magneesiumstearaat

Kapsli kest:

Kapsli kaas:

Indigokarmiin (E132)

Titaandioksiid (E171)

Želatiin

Kapsli keha:

Punane raudoksiid (E172)

Kollane raudoksiid (E172)

Titaandioksiid (E171)

Želatiin

Must tint, mis sisaldab: šellak, must raudoksiid (E172), propüleenglükool ja kaaliumhüdroksiid.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvad PVC/PVdC-alumiinium blistrid pakendi suurustes 100 või 300 või 100 x 1 kapslit karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Mükofenolaatmofetiil osutus rottidel ja küülikutel teratogeenseks. Seetõttu ei tohi Myfenax kapsleid avada ega purustada. Vältida kapslis oleva pulbri sissehingamist või selle sattumist nahale ja limaskestadele. Nahale või silma sattumisel tuleb kasutada seepi ja vett, et nahka korralikult pesta ja silmi tuleb loputada puhta veega.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V.

Computerweg 10

3542 DR Utrecht

Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

EU/1/07/438/001 (100 kapslit)

EU/1/07/438/002 (300 kapslit)

EU/1/07/438/006 (100 x 1 kapslit)

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 21. veebruar 2008

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev:

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel

LISA II

A. RAVIMIPARTII VABASTAMISE EEST VASTUTAV(AD) TOOTJA(D)

B. HANKE- JA KASUTAMISTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

C MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED MÜÜGILOALE

A. RAVIMIPARTII

VABASTAMISE EEST VASTUTAV(AD) TOOTJA(D)

Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutavate tootjate nimi ja aadress

TEVA Pharmaceutical Works Private Limited Company

Pallagi út 13

Debrecen H-4042

Ungari

Teva Operations Poland Sp. Z.o.o.

Mogilska 80 Str.

31-546 Krakow

Poola

TEVA UK Ltd

Brampton Road

Hampden Park

Eastbourne

East Sussex

BN22 9AG

Ühendkuningriik

Pharmachemie B.V.

Swensweg 5

2031 GA Haarlem

Holland

TEVA Santé SA

Rue Bellocier

89107 Sens

Prantsusmaa

Ravimi trükitud pakendi infolehel peab olema vastava ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja nimi ja aadress.

B. HANKE- JA KASUTAMISTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

Piiratud tingimustel väljastatav retseptiravim

C. MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED MÜÜGILOALE

Ravimi ohutusseiresüsteem

Müügiloa hoidja peab tagama, et ravimi ohutusseiresüsteem, mis on näidatud müügiloa moodulis 1.8.1, on olemas ja töötab enne kui ravim on turul ja turuloleku ajal.

Riskijuhtimiskava

Taotleja poolt ei ole mingit riskijuhtimiskava kirjeldust esitatud. Kuna taotlus puudutab geneerikut, mille viidatavaks ravimiks on selline ravim, millele ei ole kindlaks tehtud ühtegi ohutuse küsimust, mis vajaks teatud tegevusi riski miniseerimiseks, peetakse seda lähenemist vastuvõetavaks.

Perioodilised ohutusaruanded

Mõlema tugevuse perioodiliste ohutusaruannete esitamise ajakava peab järgima viidatava ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamise ajakava.

                        RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

Ei kohaldata