MIRALUST - MIRALUST ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

MIRALUST 5 mg närimistabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks närimistablett sisaldab montelukastnaatriumi koguses, mis vastab 5 mg montelukastile. INN. Montelukastum
Abiaine: : üks tablett sisaldab 1,5 mg aspartaami (E951) . Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Närimistablett.
Roosad ümmargused kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on märge „5”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Kerge kuni keskmise raskusega astma adjuvantravi patsientidel, kellel inhaleeritavad kortikosteroidid ning lühitoimelised beetaagonistid ei taga adekvaatset kliinilist kontrolli. Alternatiivravina väikse annusega inhaleeritavate kortikosteroididega ravitavatel kerge raskusega astmaga patsientidel, kellel ei ole hiljuti olnud astmahoogu, mis oleks nõudnud suukaudsete kortikosteroidide kasutamist ning kes ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.2). Astma profülaktika, milles oluline osa on füüsilisest koormusest indutseeritud bronhokonstriktsioonil.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
6…14-aastastele patsientidele manustatakse üks 5 mg närimistablett ööpäevas õhtuti. MIRALUST’i tuleb võtta 1 tund enne või 2 tundi pärast sööki. Selles vanuserühmas ei ole annuse kohandamine vajalik.

Üldised soovitused
MIRALUST’i ravitoime avaldub esimesel päeval. Patsientidele tuleb soovitada, et nad jätkaksid ravimi võtmist ka siis, kui nende astma on kontrolli all kui ka astma ägenemise korral.

Neerupuudulikkusega patsientidel või kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientide
ravimisel ei ole vaja annust kohandada. Raske maksakahjustusega patsientide kohta andmed
puuduvad.
Annustamine on ühesugune nii meessoost kui naissoost patsientidel.

MIRALUST alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge raskusega astma korral:
Montelukasti ei soovitata kasutada monoteraapiana keskmise raskusega astmaga patsientidel. Montelukasti kasutamist alternatiivse ravivõimalusena väikeses annuses inhaleeritavate kortikosteroidide asemel kerge raskusega astmaga lastel tuleks kaaluda vaid patsientide puhul, kellel ei ole hiljuti olnud suukaudse kortikosteroidi kasutamist vajanud raskeid astmahoogusid ning kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad ei ole võimelised kasutama inhaleeritavaid kortikosteroide (vt lõik 4.1).

Kerge raskusastmega astmat defineeritakse kui astma sümptomid esinevad üks kord nädalas, kuid vähem kui üks kord, öised sümptomid rohkem kui kaks korda kuus, kuid vähem kui üks kord nädalas ning astmahoogude vahepeal on kopsufunktsioon normaalne. Kui järelkontrolli ajaks (tavaliselt ühe kuu jooksul) ei ole saavutatud rahuldavat kontrolli astma üle, tuleb hinnata vajadust täiendava või muu põletikuvastase ravi järele, mis põhineb astma järk-järgulisel raviskeemil. Patsiente tuleb perioodiliselt hinnata astma kontrolli osas.
MIRALUST-ravi koos teiste astma ravimitega.

Kui MIRALUST’i kasutatakse lisaks inhaleeritavatele kortikosteroididele, ei tohi inhaleeritavat
kortikosteroidi järsult asendada MIRALUST’iga (vt lõik 4.4).
15-aastaste ja vanemate patsientide jaoks on olemas 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Patsiente tuleb nõustada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks ja hoiaksid oma tavalised sobivad esmaabivahendid käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.

Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi järsku montelukastiga asendada.
Puuduvad andmed selle kohta, et montelukasti samaaegsel manustamisel võib suukaudse kortikosteroidi annust vähendada.

Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh montelukasti saavatel patsientidel tekkida süsteemne eosinofiilia, mille puhul avalduvad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida sageli ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid haigusjuhte on tavaliselt (kuid mitte alati) seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise või ärajätmisega. Leukotrieeni retseptorite antagonistide võimalikku seost Churgi-Straussi sündroomi tekkega ei ole välistatud ega kindlaks tehtud. Arstid peavad tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib eosinofiilia, vaskuliitiline lööve, kopsu sümptomite halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või neuropaatia. Patsiente, kellel tekivad nimetatud sümptomid, tuleb uuesti üle hinnata ning nende raviskeemid üle vaadata.

MIRALUST sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Fenüülketonuuriaga patsiendid peavad arvesse võtma, et iga 5 mg närimistablett sisaldab fenüülalaniini koguses, mis vastab 0,842 mg fenüülalaniinile annuse kohta.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Montelukasti võib kasutada koos teiste astma profülaktikaks ja pikaajaliseks raviks kasutatavate preparaatidega. Ravimite koostoimeuuringutes ei ole leitud montelukastil soovitatavas annuses kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimpreparaatide farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon, prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin, digoksiin ja varfariin.

Koos fenobarbitaaliga manustamisel vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõveraalune pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4 kaudu, peab olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4 indutseerivate ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.
In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP 2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo. Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

4.6 Rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.
Piiratud andmed saadaolevatest raseduse andmebaasidest ei näita põhjuslikku seost MIRALUST’i ja väärarengute (jäsemete defektide) tekke vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmsete turustamisjärgsete kogemuste põhjal.

MIRALUST’i tohib rasedatele manustada ainult kindla vajaduse korral.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas montelukast eritub inimese rinnapiima.
MIRALUST’i tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult kindla vajaduse korral.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Teadaolevatel andmetel ei mõjuta montelukast autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet. Kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

4.8 Kõrvaltoimed
Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:
• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000 täiskasvanud patsiendil vanuses alates 15eluaastast

• 5 mg närimistablette ligikaudu 1750 lapsel vanuses 6...14 aastat.


Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥1/100 kuni <1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud patsientidel:
Organsüsteemi klass  Täiskasvanud patsiendid alates 15-eluaastast (kaks 12-nädalast uuringut; n=795)  Lapsed vanuses 6...14 aastat (üks 8-nädalane uuring; n=201) (kaks 56-nädalast uuringut; n=615) 
Närvisüsteemi häired  peavalu  peavalu 
Seedetrakti häired  kõhuvalu 

Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni 12 kuu jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.
Turustamisjärgsel perioodil on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:
Vere ja lümfisüsteemi häired: suurenenud eelsoodumus verejooksu tekkeks.
Immuunsüsteemi häired: ülitundlikkusreaktsioonid, sh anafülaksia, maksa eosinofiilne infiltratsioon.

Psühhiaatrilised häired: ebaharilikud unenäod, sh hirmuunenäod, hallutsinatsioonid, unetus, ärrituvus, ärevus, rahutus, agitatsioon, sh agressiivne käitumine, treemor, depressioon, väga harva enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine (suitsidaalsus).
Närvisüsteemi häired: pearinglus, uimasus, paresteesia/hüpesteesia, krambid.
Südame häired: südamepekslemine.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: ninaverejooks
Seedetrakti häired: kõhulahtisus, suukuivus, düspepsia, iiveldus, oksendamine.
Maksa ja sapiteede häired: seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT) sisalduse suurenemine, kolestaatiline hepatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: angioödeem, verevalumid, urtikaaria, sügelus, lööve, nodoosne erüteem.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: liigesvalu, lihasvalu, sh lihaskrambid.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia/väsimus, halb enesetunne, tursed. 

Väga harva on teatatud montelukastravi ajal astmaga patsientidel Churgi-Straussi sündroomi juhtusid (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine
Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist informatsiooni ei ole. Pikaajalistes astma uuringutes manustati täiskasvanud patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja lühiajalistes uuringutes kuni 900 mg päevas ligikaudud ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste kõrvaltoimete tekketa.

Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi müügiletuleku järgselt ning samuti montelukasti kliinilistes uuringutes. Teateid on tulnud nii täiskasvanute kui ka laste kohta annustega kuni 1000 mg (ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed näitajad olid täiskasvanutel ja lastel ohutusprofiililt sarnased. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.
Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsi abil.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Teised süsteemsed hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained, leukotrieeni retseptorite antagonistid.
ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC4, LTD4, LTE4) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad proastmaatilised mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega, mida leidub inimese hingamisteedes ja mis põhjustavad reaktsioone hingamisteedes, sh bronhide ahenemist, rögaeritust, veresoonte läbilaskvust ja eosinofiilide kogunemist.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT1 retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD4 poolt põhjustatud bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi suukaudset manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist. Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel kui lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukast-ravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes (määratuna rögas) ja perifeerses veres ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga võrreldes hommikuse FEV1 (10,4% vs 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs -4,6% muutus algväärtusest). Patsientide poolt kirjeldatud päeva ajal ja öösel esinevate astma sümptomite skoori paranemine oli oluliselt parem kui platseebo puhul.

Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 5,43% vs 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs 2,64%). Inhaleeritava beklometasooniga (200 mikrogrammi kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes saavutati montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis beklometasoon suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs beklometasooni puhul vastavalt FEV1: 7,49% vs 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs -43,89%). Kuid võrreldes beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise ravivastuse (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV1 paranemise algväärtusest ligikaudu 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas samasuguse ravivastuse).

8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel parandas montelukast 5 mg manustatuna üks kord päevas platseeboga võrreldes oluliselt hingamisfunktsiooni (FEV1 8,71% vs 4,16% muutus algväärtusest; AM PEFR 27,9 l/min vs 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja vähendas „vastavalt vajadusele” beetaagonisti kasutamist (-11,7% vs +8,2% muutus algväärtusest).
12-kuulises uuringus, mis võrdles montelukasti ja inhaleeritava flutikasooni toimet astmakontrollile 6...14-aastastel kerge raskusega astmaga lastel, oli montelukast samaväärne flutikasooniga esmase tulemusnäitaja – astma hooravimi vabade päevade protsendi – suurendamisel. Keskmiselt suurenes 12kuulise raviperioodi jooksul astma hooravimi vabade päevade protsent 61,6-lt 84,0-ni montelukasti rühmas ning 60,9-lt 86,7-ni flutikasooni rühmas. Astma hooravimi vabade päevade protsendi vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli statistiliselt oluline (-2,8%, 95% CI -4,7; -0,9), kuid jäi eelnevalt kindlaksmääratud kliinilise samaväärsuse piiridesse. Nii montelukasti kui flutikasooni toimel paranesid ka astmakontrolli teisesed muutujad, mida hinnati 12-kuulise raviperioodi jooksul: FEV1 suurenes 1,83 liitrist 2,09 liitrini montelukasti rühmas ja 1,85 liitrist 2,14 liitrini flutikasooni rühmas. FEV1 vähimruutude (LS) keskmise suurenemise rühmadevaheline erinevus oli -0,02 l, 95% CI -0,06; 0,02. % eeldatava FEV1 keskmine suurenemine algväärtusest oli 0,6% montelukasti ravirühmas ja 2,7% flutikasooni ravirühmas. % eeldatava FEV1 algväärtusest muutuse LS keskmiste erinevus oli oluline: -2,2%, 95% CI -3,6; -0,7. Beetaagonisti kasutamise päevade protsent vähenes 38,0-lt 15,4-ni montelukasti rühmas ja 38,5-lt 12,8-ni flutikasooni rühmas. Beetaagonisti kasutamise päevade protsendi LS keskmiste rühmadevaheline erinevus oli oluline: 2,7, 95% CI 0,9; 4,5. Astmahooga patsientide protsent (astmahoogu defineeritakse kui astma süvenemise perioodi, mis vajas suukaudset hormoonravi, plaanivälist külastust arsti juurde, erakorralise meditsiini osakonda või hospitaliseerimist) oli 32,2 montelukasti rühmas ja 25,6 flutikasooni rühmas; riskisuhe (95% CI) oli oluline: 1,38 (1,04; 1,84). Uuringuperioodi jooksul süsteemset (peamiselt suukaudset) kortikosteroidravi kasutanud patsientide protsent oli 17,8% montelukasti rühmas ja 10,5% flutikasooni rühmas. LS keskmiste rühmadevaheline erinevus oli oluline: 7,3%, 95% CI 2,9; 11,7.

Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases uuringus täiskasvanutel (FEV1 maksimaalne langus 22,33% montelukasti vs 32,40% platseebo puhul; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 44,22 min vs 60,64 min). See toime püsis kogu 12-nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist demonstreeriti ka lühiajalises uuringus lastel (FEV1 maksimaalne langus 18,27% vs 26,11%; aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV1 algväärtusest 17,76 min vs 27,98 min). Mõlemas uuringus demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes (FEV1 8,55% vs -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78% vs 2,09% muutus algväärtusest).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Pärast suu kaudu manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax) keskmiselt 3 tunniga (Tmax). Suu kaudu manustades on preparaadi biosaadavus keskmiselt 64%.

Toit ei mõjuta suukaudset biosaadavust ja Cmax. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult.
Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti Cmax 2 tunni jooksul. Suu kaudu manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.

Jaotumine organismis
Montelukast seondub plasmavalkudega rohkem kui 99% ulatuses. Montelukasti püsiseisundi keskmine jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga teostatud uuringud rottidel näitasid, et preparaadi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast manustamist oli radioaktiivse materjali kontsentratsioon kõigis teistes kudedes minimaalne.

Biotransformatsioon
Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti püsiva kontsentratsiooni saavutamist ei ole montelukasti metaboliitide kontsentratsiooni lastel ja täiskasvanutel plasmas võimalik kindlaks määrata. Inimese maksa mikrosoomidega teostatud in vitro uuringutes leiti, et montelukasti metabolismis osalevad tsütokroom P450 3A4, 2A6 ja 2C9. Edasiste in vitro uuringute tulemusel inimese maksa mikrosoomidega selgus, et montelukasti terapeutilise annuse manustamise korral saavutatav kontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2, 2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.

Eritumine
Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86% isotoobist roojas ja <0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades, võib eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.
Patsientide erigrupid

Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega patsientide ravimisel ei ole vaja annust kohandada. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja annust kohandada. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh’ skoor >9). Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid >17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (>232 korda suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (>69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist) kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontrollloomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid >24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15000 mg/m2 ja 30000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel), mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg).
Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni 500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu >200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal). Montelukast ei olnud in vitro ja in vivo uuringutes näriliste liikidel mutageenne ega tumorigeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mannitool Mikrokristalne tselluloos Kroskarmelloosnaatrium Magneesiumstearaat Aspartaam (E951) Kirsimaitseaine Hüdroksüpropüültselluloos (E463) Punane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
18 kuud

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PA/alumiinium/PVC/alumiinium blisterpakendites:
Pakendis 28 tabletti.
6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
Zakład Farmaceutyczny Adamed Pharma S.A. Ul. Szkolna 33 95-094 Ksawerów Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

684110

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

21.04.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2010.