Mirtazapine bluefish 30 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1.
RAVIMPREPARAADI NIMETUS


Mirtazapine Bluefish 15 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Mirtazapine Bluefish 30 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Mirtazapine Bluefish 45 mg, suus dispergeeruvad tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

15 mg: Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 15 mg mirtasapiini.
Abiaine: aspartaam 3 mg.

30 mg: Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 30 mg mirtasapiini.
Abiaine: aspartaam 6 mg.

45 mg: Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 45 mg mirtasapiini.
Abiaine: aspartaam 9 mg.

INN. Mirtazapinum.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Suus dispergeeruv tablett.

Mirtazapine Bluefish 15 mg:
Valge ümmargune suus dispergeeruvad tablett, mille ühel küljel on märgistus `36" ja teisel küljel on
`A" ja millel on reljeefne ringikujuline serv.

Mirtazapine Bluefish 30 mg:
Valge ümmargune suus dispergeeruv tablett, mille ühel küljel on märgistus `37" ja teisel küljel on `A"
ja millel on reljeefne ringikujuline serv.

Mirtazapine Bluefish 45 mg:
Valge ümmargune suus dispergeeruv tablett, mille ühel küljel on märgistus `38" ja teisel küljel on `A"
ja millel on reljeefne ringikujuline serv.


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1
Näidustused

Depressioon.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15 ja 45 mg vahel; algannus on 15 või 30 mg.


Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Sobiva annusega ravi peab
andma positiivse vastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava vastuse korral võib annust suurendada
maksimaalse annuseni. Kui ravivastus ei ilmne järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi lõpetada.

Eakad
Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse tagamiseks tuleb eakatel
patsientidel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Mirtasapiini ei tohi kasutada alla 18-aastased lapsed ja noorukid (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus
Keskmise raskusega kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb selle kategooria patsientidele mirtasapiini määramisel
arvestada (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens võib olla vähenenud. Seda tuleb arvestada, kui
määrata mirtasapiini selle kategooria patsientidele, eriti raske maksakahjustusega patsientidele, sest
raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja seetõttu sobib mirtasapiin
manustamiseks üks kord ööpäevas. Soovitatavalt tuleb ravimit manustada ühekordse õhtuse annusena
enne magamaminekut. Mirtasapiini võib manustada ka kahes jagatud annuses (üks kord hommikul ja
üks kord õhtul, suurem annus tuleks manustada õhtul).
Tabletid tuleb sisse võtta suu kaudu. Tablett laguneb kiiresti ja selle võib alla neelata ilma veeta.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja ­ vähemalt 6 kuu jooksul, tagamaks, et neil ei
ole enam sümptomeid.

Ravi mirtasapiiniga soovitatakse ärajätunähtude vältimiseks lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

4.3
Vastunäidustused



Ülitundlikkus mirtasapiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Mirtasapiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastandlikku
käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse
käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja
käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline süvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud

platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute metaanalüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Antidepressantide ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide,
põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid)
tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise sümptomi halvenemise
(kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste
muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Seoses suitsiidivõimalusega, eriti ravi alguses, tuleb patsiendi kätte anda ainult piiratud arvul
Mirtazapine Bluefish suus dispergeeruvaid tablette.

Luuüdi supressioon
Ravi korral mirtasapiiniga on täheldatud luuüdi supressiooni, mis väljendub tavaliselt
granulotsütopeenia või agranulotsütoosina. Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati mirtasapiiniga tehtud
kliiniliste uuringute käigus harva. Turustamisjärgselt on mirtasapiini puhul teatatud väga harvadest
agranulotsütoosi juhtudest, enamus neist on olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud
fataalselt. Fataalsed juhud esinesid peamiselt patsientidel vanuses üle 65 aasta. Arst peab olema
tähelepanelik, kui tekivad sellised sümptomid, nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud nakkusele
viitavad nähud; selliste nähtude ilmnemise korral tuleb ravi katkestada ja teha vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist vajavad seisundid
Ettevaatlik annustamine ja tähelepanelik jälgimine on vajalikud patsientide puhul, kellel esineb:
­ epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniline kogemus näitab, et ravi ajal mirtasapiiniga
kui ka teiste antidepressantidega esinevad epileptilised krambid harva, tuleb ravi mirtasapiiniga
alustada ettevaatlikult nendel patsientidel, kellel on anamneesis krambid. Kõikidel patsientidel,
kellel tekivad krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleb ravi lõpetada.
­ maksakahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
mirtasapiini kliirens ligikaudu 35 % vähenenud kerge kuni keskmise raskusega
maksakahjustusega patsientidel võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Keskmine
mirtasapiini plasmakontsentratsioon oli suurenenud ligikaudu 55 % võrra.
­ neerukahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
keskmise raskusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens 10 ml/min)
neerukahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30 % ja 50 %
võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine
plasmakontsentratsioon oli suurenenud vastavalt ligikaudu 55 % ja 115 % võrra. Olulist erinevust
ei leitud kerge neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel võrreldes
kontrollrühmaga.
­ südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, millega seoses tuleb
rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid ja kaasuvaid ravimeid manustada ettevaatlikult.
­ madal vererõhk.
­ suhkurtõbi: suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid muuta kontrolli veresuhkru
sisalduse üle. Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada
kohandamist, soovitatav on tähelepanelik jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmist:
­ Patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi psüühikahäireid, võivad psühhootilised sümptomid
antidepressantide manustamisel süveneda; süveneda võivad paranoilised mõtted.
­ Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maaniliseks faasiks.
Mania/hüpomania anamneesiga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Kõigil patsientidel, kellel
algab mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada.
­ Kuigi mirtasapiin ei tekita sõltuvust, näitab turustamisjärgne kogemus, et ravi järsk katkestamine
pärast ravimi pikaajalist kasutamist võib vahel põhjustada ärajätunähtude tekkimist. Enamus
ärajätunähte on kerged ja iseenesest mööduvad. Erinevatest ärajätunähtudest on kõige sagedamini

teatatud pearinglusest, erutusest, ärevusest, peavalust ja iiveldusest. Hoolimata sellest, et neist on
teatatud kui ärajätunähtudest, tuleb mõista, et need sümptomid võivad olla seotud foonhaigusega.
Nagu soovitatud lõigus 4.2, tuleb ravi mirtasapiiniga lõpetada järk-järgult.
­ Tähelepanelik tuleb olla urineerimishäiretega patsientidega, kes põevad eesnäärme hüpertroofiat,
ning ägeda kitsanurga glaukoomi ja silma suurenenud siserõhuga patsientide puhul (kuigi
Mirtazapine Bluefish"ga seotud probleemide võimalus on väike tema nõrga antikolinergilise
aktiivsuse tõttu).
­ Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega,
mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb
sageli võimetus paigal istuda või seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt esimese paari ravinädala
jooksul. Patsientidel, kellel need sümptomid tekivad võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Hüponatreemia
Mirtasapiini kasutamisel on väga harva teatatud hüponatreemiast, mis on tõenäoliselt tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristusest (SIADH). Suurenenud riskiga patsientidel, nagu eakatel
patsientidel või patsientidel, keda ravitakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad
hüponatreemiat, tuleb rakendada ettevaatust.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: serotoniinisündroom võib esineda siis, kui selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRId) kasutatakse samaaegselt teiste serotonergiliste
toimeainetega (vt lõik 4.5). Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire
kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sealhulgas segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis
võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani. Turustamisjärgse kogemuse kohaselt esineb
serotoniinisündroom väga harva patsientidel, keda on ravitud ainult Mirtazapine Bluefish"ga (vt lõik
4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Mirtazapine
Bluefish"ga tehtud kliiniliste uuringute käigus ei teatatud kõrvaltoimetest eakate patsientide hulgas
sagedamini kui teistes vanuserühmades.

Aspartaam
Mirtazapine Bluefish sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas. Iga mirtasapiini 15 mg, 30 mg
ja 45 mg tablett sisaldab vastavalt 3 mg, 6 mg ja 9 mg fenüülalaniini. See võib olla kahjulik
fenüülketonuuriaga patsientidele.

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
- Mirtasapiini ei tohi kasutada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul pärast
ravi lõppu MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab ligikaudu kaks nädalat mööduma, enne kui
mirtasapiinravi saanud patsiente võib ravida MAO inhibiitoritega (vt lõik 4.3).
Lisaks, nagu SSRI-dega, võib manustamine koos teiste serotonergiliste toimeainetega (L-trüptofaan,
triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja liht-naistepuna ­ Hypericum
perforatum - preparaadid) viia serotoniiniga seotud mõjude (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4)
ilmnemiseni. Neid toimeaineid tuleb mirtasapiiniga kombineerida ettevaatusega ja vajalik on
põhjalikum kliiniline jälgimine.
- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite (eriti enamus antipsühhootikume,
antihistamiin H1 antagonistid, opiaadid) sedatiivset toimet. Nende ravimite määramisel koos
mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.
- Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pidurdavat toimet. Seetõttu tuleb
patsientidele soovitada alkohoolsete jookide vältimist mirtasapiinravi ajal.
- Mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas põhjustas väikese, kuid statistiliselt olulise
rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) suurenemise varfariiniga ravitud patsientidel. Ei saa

välistada, et mirtasapiini suuremate annuste korral on see toime rohkem väljendunud, seega on
varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi korral soovitatav kontrollida patsiendi INRi taset.

Farmakokineetilised koostoimed
- CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin suurendavad mirtasapiini kliirensit ligikaudu kaks
korda, mille tulemuseks on plasma mirtasapiinikontsentratsiooni vähenemine vastavalt 60 % ja 45 %
võrra. Kui karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi indutseerija (nt rifampitsiin) lisatakse
mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse suurendamine. Kui ravi selliste
ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse vähendamine.
- CYP3A4 tugeva inhibiitori ketokonasooli samaaegne manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja AUCd ligikaudu 40 % ja 50 % võrra.
- Kui tsimetidiini (CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 nõrk inhibiitor) manustatakse koos mirtasapiiniga
võib mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon suureneda enam kui 50%. Mirtasapiini samaaegsel
manustamisel koos CYP3A4 tugevate inhibiitoritega, HIV proteaasi inhibiitorite, asooli rühma
seentevastaste ravimite, erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooniga tuleb rakendada ettevaatust ja
vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.
- Koostoimeuuringud ei viidanud olulisele farmakokineetilisele toimele mirtasapiini manustamisel
koos paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumiga.

4.6
Rasedus ja imetamine

Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute
suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid, kuid
siiski on täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3). Rasedatele naistele tuleb seda ravimit määrata
ettevaatusega. Kui Mirtazapine Bluefish"t kasutatakse kuni sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on
vajalik vastsündinu sünnijärgne jälgimine, arvestades võimalikke ärajätunähte.

Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud mirtasapiini eritumist rinnapiima ainult
väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi
Mirtazapine Bluefish"ga, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja Mirtazapine Bluefish
-ravi kasu naisele.

4.7
Toime reaktsioonikiirusele

Mirtasapiinil on vähene või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mirtasapiin võib halvendada kontsentratsioonivõimet ja erksust (eriti ravi alguses). Patsiendid, keda
ravitakse antidepressantidega, peavad vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head
kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki juhtimine ja masinatega
töötamine.

4.8
Kõrvaltoimed

Depressiivsetel patsientidel esineb seoses haiguse endaga palju sümptomeid. Seetõttu võib mõnikord
olla raske kindlaks teha, millised sümptomid on põhjustatud haigusest ja millised on mirtasapiinravi
tulemus.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, mis esinesid enam kui 5 %-l Mirtazapine Bluefish"ga ravitud
patsientidest randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes (vt allpool), olid unisus, sedatsioon,
suukuivus, kehakaalu tõus, söögiisu suurenemine, pearinglus ja kurnatus.

Kõigis randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes (sealhulgas muudel näidustustel peale
depressiooni) on hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimeid. Metaanalüüs vaatles 20 uuringut planeeritud
kestusega kuni 12 nädalat 1501 patsiendiga (134 patsiendiaastat), kes said mirtasapiini annuseid kuni
60 mg ja 850 patsiendiga (79 patsiendiaastat), kes said platseebot. Nende uuringute laiendusfaasid on
välja arvatud, et säilitada võrreldavust platseeboga.


Järgnev tabel näitab kategooriatesse jagatud kõrvaltoimete esinemissagedusi, mis esinesid kliinilistes
uuringutes statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga kui platseeboga. Tabelisse on
samuti lisatud spontaansetest teatistest pärinevad kõrvaltoimed. Spontaansetest teatistest pärinevate
kõrvaltoimete sagedused põhinevad kliinilistes uuringutes nendest kõrvaltoimetest teatamise
sagedusel. Spontaansetest teatistest pärit kõrvaltoimete sagedus, mille puhul mirtasapiini
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui
"teadmata".

Organsüsteem
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
klass
( 1/10)
( 1/100 kuni ( 1/1000
( 1/10 000
< 1/10)
kuni < 1/100)
kuni <1/1000)
Uuringud
Kehakaalu




tõus1
Vere ja
Luuüdi
lümfisüsteemi
supressioon
häired
(granulotsüto-
peenia,
agranulotsütoos,
aplastiline
aneemia,
trombotsüto-
peenia)
Eosinofiilia
Närvisüsteemi
Unisus1, 4
Letargia1
Paresteesia2
Müokloonus Krambid
häired
Sedatsioon1, 4 Pearinglus
"Rahutud
(insuldid)
Peavalu2
Treemor
jalad"
Serotoniini-
Sünkoop
sündroom
Oraalne
paresteesia
Seedetrakti häired
Suukuivus Iiveldus3
Oraalne
Suu
turse
Kõhulahtisus2
hüpoesteesia
Oksendamine2
Naha ja
Eksanteem2



nahaaluskoe
kahjustused
Lihas-skeleti ja
Artralgia



sidekoe kahjustused
Müalgia
Seljavalu1
Ainevahetus- ja
Söögiisu
Hüponatreemia
toitumishäired
suurenemine1
Vaskulaarsed
Ortostaatiline
Hüpotensioon2


häired
hüpotensioon
Üldised häired ja
Perifeersed



manustamiskoha
tursed1
reaktsioonid
Väsimus
Maksa ja sapiteede
Seerumi

häired
transaminaa-
side aktiivsuse
tõus
Psühhiaatrilised
Ebanormaalsed
Luupainajad2
Suitsiidimõtted6
häired
unenäod
Mania
Suitsidaalne
Segasus
Erutus2
käitumine6
Ärevus2, 5
Hallutsinat-
Unetus3, 5
sioonid
Psühhomotoor-
ne rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Endokriinsüsteemi
Antidiureetilise
häired
hormooni
liignõristus

1 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga
võrreldes platseeboga.
2 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused sagedamini ravi ajal platseeboga võrreldes mirtasapiiniga, kuid
statistiliselt oluliselt mitte sagedamini.
3 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini platseebo puhul võrreldes
mirtasapiiniga.
4 NB! Annuse vähendamine ei põhjusta tavaliselt väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib ohustada
antidepressantide tõhusust.
5 Ravi korral antidepressantidega üldiselt võivad ärevus ja unetus (mis võivad olla depressiooni sümptomid)
tekkida või süveneda. Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6 Mirtasapiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi mööduvat tõusu (siiski ei ole sellega seotud kõrvaltoimetest teatatud
sagedamini mirtasapiini korral võrreldes platseeboga).

4.9
Üleannustamine

Senised kogemused mirtasapiini üleannustamisest näitavad, et sümptomid on tavaliselt kerged. On
täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga, millega
kaasneb tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on terapeutilistest annustest palju
suuremate annuste manustamisel võimalus ka raskemateks juhtudeks (sealhulgas surmajuhud), eriti
kui üleannustatakse mitmeid ravimeid.

Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja toetavat ravi elutähtsate
funktsioonide jaoks. Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX11

Mirtasapiin on tsentraalselt toimiv presünaptiline alfa-2-antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergilise neurotransmissiooni
suurenemist vahendatakse spetsiifiliselt 5-HT1 retseptorite kaudu, sest 5-HT2 ja 5-HT3 retseptoreid
blokeerib mirtasapiin. Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on eeldatavasti antidepressiivne toime, nii
et S(+) enantiomeer blokeerib alfa-2- ja 5-HT2 retseptorid ning R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3
retseptorid.
Mirtasapiini histamiini H1-antagonistlik toime on seotud tema sedatiivsete omadustega. Tal puudub
praktiliselt antikoliinergiline toime ja terapeutilistes annustes ei mõjuta ta kardiovaskulaarsüsteemi.

5.2
Farmakokineetilised omadused

Pärast mirtasapiini suus dispergeeruvate tablettide manustamist imendub toimeaine mirtasapiin kiiresti
ja täielikult (biosaadavus ligikaudu 50 %) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub
ligikaudu 2 tunni pärast. Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega peaaegu 85% ulatuses. Keskmine
eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi; pikemaid poolväärtusaegu kuni 65 tunnini on
juhuslikult täheldatud ja lühemad poolväärtusajad on esinenud noortel meestel. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada manustamist üks kord ööpäevas. Püsiv kontsentratsioon
saabub 3...4 päeva jooksul, mille järel kumulatsiooni enam ei toimu. Mirtasapiinil on soovitatavas
annuste vahemikus lineaarne farmakokineetika. Toit ei mõjuta mirtasapiini farmakokineetikat.

Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Biotransformatsiooni peamised teed on demetüleerimine ja oksüdatsioon, millele järgneb

konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 osalevad mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustumises, samas
kui CYP3A4 peetakse vastutavaks N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliitide tekkimise eest.
Demetüleeritud metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ja tal on ilmselt samasugune
farmakokineetiline profiil nagu lähteainel.
Neeru- või maksakahjustuse korral võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse või genotoksilisuse prekliinilistes
uuringutes ei ole ilmnenud erilist ohtu inimesele.
Rottide ja küülikutega tehtud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei täheldatud mingeid
teratogeenseid toimeid. Inimese maksimaalse terapeutilise ekspositsiooniga võrreldes kaks korda
suurema süsteemse ekspositsiooni juures esines rottide puhul implantatsioonijärgse kao suurenemist,
vähenes poegade sünnikaal ja vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva
jooksul.

Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA-kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole
genotoksiline. Rottidega tehtud kantserogeensuskatsetes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja hiirte
kantserogeensuskatsetes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifiliseks
mittegenotoksiliseks vastuseks, mis on seotud pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide
indutseerijatega.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

Krospovidoon (B-tüüpi)
Mannitool (E421)
Mikrokristalne tselluloos
Aspartaam (E951)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Maasika-guaraana lõhna- ja maitseaine
Piparmündi lõhna- ja maitseaine

6.2
Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3
Kõlblikkusaeg


3 aastat.

6.4
Säilitamise eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Üksikannustena perforeeritud polüamiid/alumiinium/ polüvinüülkloriid/ paber/ polüester/ alumiinium
blistrid.

Pakendi suurused:
6, 18, 30, 48, 90 ja 96 tabletti


Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7.
MÜÜGILOA HOIDJA

Bluefish Pharmaceuticals AB
Torsgatan 11,
SE-11123 Stockholm,
Rootsi

8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Mirtazapine Bluefish 15 mg, suus dispergeeruvad tabletid :582808
Mirtazapine Bluefish 30 mg, suus dispergeeruvad tabletid : 582908
Mirtazapine Bluefish 45 mg, suus dispergeeruvad tabletid : 583008


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

23.05.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2010