Mxl 120 mg - toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel (120mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

MXL 30 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

MXL 120 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab:

MXL 30 mg − 30 mg morfiinsulfaati, mis vastab 22,5 mg morfiinile; MXL 120 mg − 120 mg morfiinsulfaati, mis vastab 90,0 mg morfiinile.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

MXL 30 mg kapslid:

Suurus 4, helesinised želatiinist kõvakapslid, mis sisaldavad valgeid kuni kreemikasvalgeid graanuleid ning millele on märgitud «MS OD30».

MXL 120 mg kapslid:

Suurus 1, oliivrohelised želatiinist kõvakapslid, mis sisaldavad valgeid kuni kreemikasvalgeid graanuleid ning millele on märgitud «MS OD120».

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Tugev valu.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Ravi alustatakse tavaliselt morfiini toimeainet kiiresti vabastava ravimvormiga (tablett või lahus), et selgitada välja valu kontrollimiseks piisav annus. Seejärel viiakse patsient üle MXL 30/120 mg ekvivalentsele annusele. Säilinud valu (läbilöögivalu) tuleb ravida morfiini toimeainet kiiresti vabastava ravimvormiga (tablett või lahus).

Annus sõltub valu tugevusest ja patsiendi vanusest ning eelnevast analgeesia vajadustest. Valuga patsientidel, kes saavad nõrgemaid opioide, võib ravi alustada annusega:

• 60 mg üks kord ööpäevas (kui patsient kaalub rohkem kui 70 kg)
• 30 mg üks kord ööpäevas, kui patsient kaalub vähem kui 70 kg, on nõrgestatud organismiga või eakas

Täiskasvanud ja vanemad kui 12-aastased noorukid

Reeglina võtavad täiskasvanud 1 MXL 30/120 mg toimeainet prolongeeritult vabastava kõvakapsli ööpäevas. Kui on vajalik suurema annuse kasutamine, siis ei tohi ajavahemik annuste manustamise vahel olla lühem kui 12 tundi. Annust tuleb suurendada sõltuvalt tolerantsusest ja valu tugevusest. Iga üksikpatsiendi puhul on õige annus selline, mis leevendab valu ilma kõrvaltoimete tekketa või talutavate kõrvaltoimetega kogu 24-tunnise ajavahemiku jooksul.

Maksa- või neerukahjustus

Maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel ja arvatava seedetrakti passaaži aeglustumise korral, peab MXL 30/120 mg manustama erilise ettevaatusega.

Eakad patsiendid

Eakad patsiendid (reeglina vanemad kui 75 eluaastat) ja halvas üldseisundis patsiendid võivad olla morfiinile tundlikumad. Seega tuleb suuremat ettevaatlikkust rakendada annuste tiitrimisel ja/või manustada annuseid pikema ajavahemikuga. Vajadusel võib üle minna väiksema tugevusega annustele.

Lapsed

Puudub piisav ravikogemus MXL 30/120 mg kasutamise kohta noorematel kui 12-aastastel lastel. MXL kapsleid ei tohi kasutada alla 12-aastastel lastel.

Erijuhised annuse tiitrimisel

Annuse esmaseks tiitrimiseks peab kasutama morfiini lühitoimelist ravimvormi. Annuse järgnevaks kohandamiseks võib vajadusel kasutada ravimvorme, milles toimeaine sisaldus on väiksem, kombineerides neid olemasoleva raviga toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettidega.

Patsiente, kes on parenteraalselt morfiinilt üle viidud ravile morfiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormiga, tuleb ravida ettevaatusega, võttes arvesse individuaalset tundlikkuse erinevust, st et ööpäevast vajadust ei tohi ülehinnata.

Kui valu muutub tugevamaks, on vajalik suurema morfiini annuse kasutamine.

Patsiendil on saavutatud optimaalne annus ravimiga MXL 30/120 mg, kui valu on leevendatud 24 tunni vältel ilma kõrvaltoimeteta või kõrvaltoimetega, mis on õigustatud.

Üldiselt tuleb patsiendil kasutada väikseimat annust, mille analgeetiline toime on piisavalt tõhus.

Patsientidel, kes saavad täiendavat valuravi (nt operatsioon, närvipõimiku blokaad), tuleb annust pärast meetme teostamist kohandada.

Manustamisviis

Võtta suu kaudu üks kord ööpäevas ühekordse annusena 24-tunniste ajavahemike järel. Toimeainet prolongeeritult vabastavad kapslid võib tervelt alla neelata (koos piisava hulga vedelikuga) või avada ja puistata kapsli sisu külmale pehmele toidule ning sisse võtta. Kapsleid ja kapslite sisu ei tohi närida ega peenestada.

Arst määrab ravi kestuse vastavalt valu sümptomitele.

MXL 30/120 mg ei tohi kunagi kasutada kauem kui see on tingimata vajalik Kui seisundi iseloomu ja raskuse tõttu osutub vajalikuks veel pikaajalisem valuravi ravimiga MXL 30/120 mg, tuleb regulaarsete lühikeste intervallidega hoolikalt kontrollida (nt ravi katkestamise teel), kas ja kui suures ulatuses on säilinud kliiniline vajadus selle järele. Vajadusel tuleb üle minna sobivamatele annustele. Kroonilise valu seisundis on eelistatud fikseeritud manustamise režiim.

Ravi katkestamine

Opioidi manustamise järsk katkestamine võib soodustada võõrutussündroomi teket. Seetõttu tuleb annust enne ravi katkestamist järk-järgult vähendada.

Vastunäidustused

MXL 30/120 mg ei tohi kasutada järgmiste seisundite korral:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes;
• paralüütiline iileus;
• äge kõht.

Morfiini tuleb manustada ettevaatusega (eriti hoolika meditsiinilise jälgimise ja vajadusel annuse vähendamisega) patsientidele, kellel esineb:

• anamneesis ainete kuritarvitamine;
• teadvusseisundi häire;
• seisundid, millega kaasnevad või mille puhul tuleb vältida hingamiskeskuse ja hingamisfunktsiooni häireid, nagu nt raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, hingamisdepressioon ja raske bronhiaalastma;
• seisundid, millega kaasneb intrakraniaalse rõhu tõus, kui mehaanilist ventilatsiooni ei teostata;
• raske cor pulmonale;
• hüpotensioon, mida seostatakse hüpovoleemiaga;
• prostata hüperplaasia koos kusepõie tühjendamise järgse jääkuriiniga (risk kusepõie rebendi tekkeks uriini retentsiooni tõttu);
• kuseteede stenoos või koolik;
• sapiteede häire;
• obstruktiivne ja põletikuline soolte haigus;
• feokromotsütoom;
• pankreatiit;
• raske neerufunktsiooni häire;
• raske maksafunktsiooni kahjustus;
• hüpotüreoidism;
• epilepsia või suurenenud krambivalmidus (sest morfiin võib alandada krambiläve epilepsia anamneesiga patsientidel).

Kõige suurem oht opioidide üleannustamisel on hingamisdepressioon.

Morfiini tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kes võtavad kesknärvisüsteemi pärssivaid ravimeid või monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid (vt lõik 4.5).

Risk rahustite (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimite samaaegsel kasutamisel

MXL’i samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega võib põhjustada sedatsiooni, hingamisdepressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tohib neid rahusteid samaaegselt määrata ainult alternatiivsete ravivalikuteta patsientidele. Kui MXL’i otsustatakse siiski määrata samaaegselt rahustitega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning ravi peab olema võimalikult lühike.

Patsiente tuleb hoolikalt jälgida hingamisdepressiooni ja sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Sellega seoses on tungivalt soovitatav teavitada patsiente ja nende hooldajaid vajadusest neid sümptomeid teadvustada (vt lõik 4.5).

Vältimaks kapslis olevate graanulite toimeainet prolongeeritult vabastava omaduse rikkumist, tuleb kapslid või nende sisu (graanulid) neelata tervelt, neid ei tohi purustada, närida, lahustada või peenestada. Purustatud, näritud või peenestatud morfiinigraanulite manustamine põhjustab toimeaine kiiret vabanemist ja potentsiaalselt surmava morfiini annuse imendumist (vt lõik 4.9).

Alkoholi ja MXL’i samaaegne kasutamine võib suurendada MXL’i kõrvaltoimeid. Samaaegset kasutamist tuleb vältida.

Pikaajalisel kasutamisel võib patsiendil kujuneda ravimtaluvus ja kontrolli säilitamiseks valu üle võivad olla vajalikud progresseeruvalt suuremad annused. Selle ravimi pikaajaline kasutamine võib põhjustada füüsilist sõltuvust ja võõrutussündroomi teket ravi järsul katkestamisel. Kui ravi morfiiniga ei ole enam vajalik, võib olla soovitatav vähendada annust järk-järgult, et vältida võõrutussümptomeid.

Sõltuvus ja võõrutussündroom

Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Mida pikem on ravimi kasutamise kestus ja suurem annus, seda suurem on risk. Sümptomeid on võimalik vähendada annuse muutmise või ravimvormi vahetamisega ning morfiini järkjärgulise ärajätmisega. Sümptomid on loetletud lõigus 4.8.

Nagu teistel tugevatoimelistel opioidagonistidel, on ka morfiinil kuritarvitamise potentsiaal ning seda tuleb kasutada eriti ettevaatlikult patsientidel, kes on varem kuritarvitanud alkoholi või ravimeid. Latentse või avaldunud sõltuvushäirega isikud võivad seda tahtlikult kuritarvitada. Opioidanalgeetikumide, ka morfiini suhtes võib kujuneda psühholoogiline sõltuvus.

MXL 30/120 mg kapslid on ainult suukaudseks manustamiseks. Tulenevalt abiainetest (eriti talgist), võib MXL 30/120 mg parenteraalne kasutamine põhjustada tõsiseid, potentsiaalselt letaalseid kõrvaltoimeid (nt kopsu granuloom).

MXL 30/120 mg ei ole soovitatav kasutada enne operatsiooni või 24 tunni jooksul pärast seda, kuna esineb suurem risk iileuse või hingamisedepressiooni tekkeks võrreldes isikutega, kes ei ole operatsiooni läbinud.

Morfiini analgeetilise toime tõttu võivad maskeeruda rasked intraabdominaalsed komplikatsioonid nagu soolte perforatsioon.

Eelkõige suurte annuste korral võib tekkida hüperalgeesia, mis ei allu morfiiniannuse täiendavale suurendamisele. Vaja võib olla morfiini annust vähendada või kasutada muud opioidi.

Äge rindkeresündroom sirprakkaneemiaga patsientidel

Arvestades ägeda rindkeresündroomi ja morfiini kasutamise võimalikku seost vaso-oklusiivse kriisi ajal morfiini kasutavatel sirprakkaneemiaga patsientidel, tuleb patsiente hoolikalt jälgida ägeda rindkeresündroomi sümptomite suhtes.

Neerupealiste puudulikkus

Opioidanalgeetikumid võivad põhjustada pöörduvat neerupealiste puudulikkust, mis nõuab jälgimist ja glükokortikoid-asendusravi. Neerupealiste puudulikkuse sümptomid võivad muu hulgas olla iiveldus, oksendamine, isutus, väsimus, nõrkus, peapööritus ja madal vererõhk.

Suguhormoonide sisalduse vähenemine ja prolaktiinisisalduse suurenemine

Pikaajalist opioidanalgeetikumide kasutamist võidakse seostada suguhormoonide sisalduse vähenemise ja prolaktiinisisalduse suurenemisega. Sümptomid on muu hulgas libiido vähenemine, impotentsus ja amennorröa.

Morfiini mutageensete omaduste tõttu võib seda toimeainet anda fertiilses eas meestele ja naistele ainult juhul, kui kasutatakse usaldusväärset kontratseptiivset meetodit (vt lõik 4.6).

MXL 30/120 mg kasutamine võib dopingukontrollis anda positiivseid analüüsitulemusi.

Rifampitsiin võib vähendada morfiini plasmakontsentratsiooni. Rifampitsiinravi ajal ja pärast ravi tuleb jälgida morfiini analgeetilist toimet ja kohandada morfiini annuseid.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Rahustid (nt bensodiasepiinid) või sarnased ravimid

Opioidide samaaegne kasutamine rahustitega (nt bensodiasepiinid) või sarnaste ravimitega suurendab sedatsiooni, hingamisdepressiooni, kooma ja surma riski kesknärvisüsteemi pärssiva aditiivse toime tõttu. Samaaegsel kasutamisel tuleb ravimite annust ja kasutamise kestust piirata (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite hulka kuuluvad, kuid mitte ainult: teised opioidid, anksiolüütikumid, uinutid ja rahustid (sh bensodiasepiinid), antipsühhootilised ained, antidepressandid, üldanesteetikumid, fenotiasiinid, gabapentiin ja alkohol.

Morfiini ei tohiks manustada samaaegselt MAO inhibiitoritega ega kahe nädala jooksul pärast sellist ravi.

Alkohol võib tugevdada MXL’i farmakodünaamilisi toimeid; samaaegset kasutamist tuleks vältida.

Antikolinergilise toimega ravimid (nt psühhotroopsed ravimid, antihistamiinid, antiemeetikumid, Parkinsoni tõve ravimid) võivad suurendada opioidide antikolinergilisi kõrvaltoimeid (nt kõhukinnisus, suu kuivus või urineerimishäired).

Tsimetidiin ja teised ravimid, mis kõrvaltoimena mõjutavad maksas toimuvat metabolismi, võivad läbi metabolismi inhibeerimise tõsta morfiini kontsentratsiooni vereplasmas.

Morfiin võib tugevdada lihaslõõgastite toimet.

Rifampitsiini samaaegne kasutamine võib morfiini toimet nõrgendada.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus ja sünnitus

Rasedate ja imetavate emade puhul tuleb võimalikul määral hoiduda selle ravimi kasutamisest. Morfiinsulfaadi pikaajaline kasutamine raseduse ajal võib põhjustada vastsündinu opioidi võõrutussündroomi.

Raseduse ajal opioidanalgeetikume kasutanud naiste vastsündinuid tuleb jälgida vastsündinu võõrutussündroomi nähtude suhtes. Ravi võib hõlmata opioid- ja toetusravi.

Morfiin võib sünnituse kestust pikendada või lühendada. Vastsündinuid, kelle emad said sünnituse ajal opioidanalgeesiat, tuleb jälgida hingamisdepressiooni või võõrutussümptomite osas ja vajadusel ravida spetsiifilise opioidi antagonistiga.

Imetamine

Morfiin eritub rinnapiima, kus tekivad suuremad kontsentratsioonid kui ema plasmas. Kuna lastel võivad tekkida kliiniliselt olulised kontsentratsioonid, ei ole rinnaga toitmine soovitatav.

Fertiilsus

Morfiini mutageensete omaduste tõttu võib seda anda fertiilses eas meestele ja naistele ainult juhul kui kasutatakse tõhusat kontratseptsiooni meetodit.

Loomkatsetes on tõendatud, et morfiin võib vähendada fertiilsust (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Morfiin võib muuta tähelepanu ja reaktsioone sellisel määral, et võime osaleda aktiivselt tänavaliikluses või käsitseda masinaid võib olla kahjustatud või puududa.

See kehtib eriti ravi algul, annuse suurendamisel ja ravimite vahetamisel, samuti kasutamisel koos alkoholi või trankvillisaatoritega.

Igal individuaalsel juhul peab olukorda hindama raviarst. Kui ravi on stabiilne, ei ole autojuhtimise keelamine tingimata vajalik.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimeid hinnatakse järgmiste sageduste alusel:

Ravimisõltuvus ja ravimivõõrutussündroom

Opioidanalgeetikumide kasutamisega võidakse seostada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust või tolerantsust. Opioidi manustamise järsk lõpetamine või opioidiantagonisti manustamine võib soodustada võõrutussündroomi teket; mõnikord võib see tekkida annustevahelisel ajal. Ravijuhised on lõigus 4.4.

Füüsilised võõrutussümptomid on muu hulgas: valu kehas, treemor, rahutute jalgade sündroom, kõhulahtisus, gaasivalud, iiveldus, gripilaadsed sümptomid, tahhükardia ja müdriaas. Psühholoogilised sümptomid on muu hulgas düsfooriline meeleolu, ärevus ja ärrituvus. Ravimisõltuvusega kaasneb sageli ravimi äärmuslik vajadus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid

Kuna tundlikkus morfiinile on erinevatel isikutel väga erinev, võivad mürgistuse sümptomid täiskasvanutel tekkida alates üksikannusest, mis vastab ligikaudu 30 mg manustamisele subkutaanselt või intravenoosselt. Vähipatsientidel ületatakse neid väärtusi sageli ilma tõsiste kõrvaltoimete tekketa.

Morfiini äge üleannustamine võib avalduda aspiratsioonipneumoonia, hingamisdepressiooni, stuupori või koomani areneva somnolentsuse, miootiliste pupillide, neerupuudulikkuseni areneva rabdomüolüüsi, skeletilihaste lõtvuse, bradükardia, hüpotensiooni ja surmana.

Kui algul on pupillid nööpnõelapea suurused, siis väljendunud hüpoksia esinemisel need laienevad. Hingamine on tugevalt pärsitud (kuni 2...4 hingetõmmet minutis). Seejärel muutub patsient tsüanootiliseks.

Mürgistuse ravi

Tuleb säilitada patsiendi hingamisteede avatus. Opioidi üleannustamisel on spetsiifiliseks antidoodiks puhtad opioidantagonistid. Teadvusetutele hingamispeetusega patsientidele on näidustatud ventileerimine, intubatsioon ja opioidi antagonisti intravenoosne manustamine (nt 0,4 mg naloksooni intravenoosselt). Kui hingamispuudulikkus püsib, peab üksikannuse manustamist kordama 1...3 korda 3-minutiliste intervallidega kuni hingamissagedus on normaliseerunud ja patsient reageerib valulikule stiimulile.

Vastavalt vajadusele tuleb rakendada teisi toetavaid meetmeid.

Vajalik on hoolikas monitoorimine (vähemalt 24 h vältel), kuna opioidantagonisti toime on lühem kui morfiinil, võib oodata hingamispuudulikkuse taasteket.

Opioidantagonisti annus lastele on 0,01 mg/kg kehakaalu kohta üksikannusena.

Lisaks on vajalik rakendada meetmeid kehasoojuse kao vältimiseks ja veremahu ravi tagamiseks.

Toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi purustamine põhjustab morfiini kiire vabanemise, mis võib lõppeda surmava üleannustamisega.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: looduslikud oopiumi alkaloidid, ATC-kood: N02AA01.

Toimemehhanism

Morfiin (unimaguna (Papaver somniferum) fenantreenalkaloid) on opioidagonist, millel puudub antagonistlik toime. Sellel on väljendunud afiinsus µ-retseptorite suhtes.

Kesknärvisüsteem

Morfiini põhilised terapeutilise väärtusega toimed on analgeesia ja sedatsioon.

Morfiin põhjustab hingamisdepressiooni vahetu toime tõttu ajutüve hingamiskeskusele.

Morfiin pärsib köharefleksi vahetu toime kaudu köhakeskusele piklikajus. Köhavastane toime võib ilmneda väiksemate annuste juures kui tavaliselt analgeesiaks vajalik. Morfiin põhjustab mioosi, isegi täielikus pimeduses. Nööpnõelapea suurused pupillid on narkootilise aine üleannustamise tunnuseks, kuid ei pruugi olla patognomoonseks tunnuseks (nt võivad samasuguseid leide põhjustada ka hemorraagilise või isheemilise etioloogiaga ajusilla kahjustused). Morfiini üleannustamisel esineva hüpoksia korral esineb pigem märkimisväärne müdriaas, mitte mioos.

Seedetrakt ja muud silelihased

Morfiin põhjustab motiilsuse vähenemist, mis on seotud silelihaste toonuse langusega mao antrumis ja kaksteistsõrmiksooles. Toidu seedimine peensooles on hilinenud ning propulsiivsed kokkutõmbed vähenenud. Propulsiivsed peristaltilised lained käärsooles vähenevad, samas kui toonus suureneb spasmini, mis põhjustab kõhukinnisust.

Kardiovaskulaarne süsteem

Morfiin võib põhjustada histamiini vabanemist koos kaasneva perifeerse vasodilatsiooniga või ilma. Histamiini vabanemise ja/või perifeerse vasodilatsiooni tunnusteks võivad olla kihelus, õhetus, silmade punetus, higistamine ja/või ortostaatiline hüpotensioon.

Endokriinsüsteem

Vt lõik 4.4.

Muud farmakoloogilised toimed

In vitro ja loomkatsed on näidanud looduslike opioidide nagu morfiin erinevaid toimeid immuunsüsteemi osadele; selle leiu kliiniline tähendus on teadmata.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub morfiin suhteliselt kiiresti – peamiselt peensoole ülemisest osast ja väiksemal hulgal ka maost. Madal absoluutne biosaadavus (20...40%) tuleneb väljendunud esmasest maksapassaažist. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub üldiselt 2...6 tundi pärast manustamist ja efektiivne plasmakontsentratsioon püsib kogu 24-tunnise annustamisintervalli jooksul. Biosaadavus on täielik võrreldes toimeainet kiiresti vabastava suukaudse lahuse või morfiini toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettide ekvivalentse annusega.

Jaotumine

Pärast intravenoosset üksikannust 4...10 mg on teatatud morfiini jaotusruumalast 1,0...4,7 l/kg. Suuri kontsentratsioone kudedes on täheldatud maksas, neerudes, seedetraktis ja lihastes. Morfiin läbib hematoentsefaalbarjääri.

Biotransformatsioon

Morfiin läbib märkimisväärse esmapassaaži metabolismi maksas. Metabolism toimub ka soole epiteelis/limaskestas ja neerudes. Põhiline etapp on fenoolse hüdroksüülgrupi glükuroniseerimine maksa UDP-glükuronüültransferaasi poolt ja N-demetüleerimine.

Peamised metaboliidid on, esimene ja peamine, morfiin-3-glükuroniid ja väiksemal hulgal morfiin-6- glükuroniid. Samuti tekivad teiste hulgas sulfaatkonjugaadid ja oksüdatsiooni metaboliidid, nagu normorfiin, morfiin-N-oksiid ja 2. asendis hüdroksüleeritud morfiin. Glükuroniidide poolestusaeg on oluliselt pikem kui vabal morfiinil. Morfiin-6-glükuroniid on bioloogiliselt aktiivne. On võimalik, et pikenenud toime neerupuudulikkusega patsientidel tuleneb nendest metaboliitidest.

Eritumine

Pärast suukaudset või parenteraalset manustamist on ligikaudu 80% manustatud morfiinist tuvastatav uriinis (10% muutumatu morfiinina, 4% normorfiinina ja 65% glükuroniididena, morfiin-3-glükuroniidi ja morfiin-6-glükuroniidina suhtega 10:1). Morfiini eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerub patsientide vahel suurel määral. Keskmised väärtused pärast parenteraalset manustamist on vahemikus 1,7...4,5 h, kuigi aeg-ajalt on täheldatud ligikaudu 9 h väärtusi. Ligikaudu 10% morfiinglükuroniididest eritub sapiga koos väljaheitega.

Morfiini farmakokineetika on lineaarne väga suures annusevahemikus.

Prekliinilised ohutusandmed

Genotoksilisus

Morfiini mutageensuse hindamiseks ei ole uuringuid läbi viidud. Kirjanduses on leitud morfiini in vitro mutageenne toime - DNA fragmentatsiooni suurendamine inimese T-rakkudes. Morfiini mutageensusest in vivo on teatatud hiire mikrotuuma analüüsil ning kromosoomide aberratsiooni indutseerimisest hiire spermatosoidides ja hiirlaste lümfotsüütides. Mehhanistlikud uuringud viitavad, et morfiini klastogeensed toimed hiirtel in vivo võivad olla seotud morfiini poolt põhjustatud glükokortikoidide taseme tõusuga. Kontrastina positiivsetele leidudele näitavad kirjanduses in vitro katsete andmed, et morfiin ei indutseeri kromosoomide aberratsiooni inimeste leukotsüütides ega translokatsiooni või letaalseid mutatsioone Drosophila’l.

Kartsinogeensus

Loomkatseid morfiini kartsinogeensuse hindamiseks ei ole läbi viidud.

Reproduktsioonitoksilisus

Kirjanduses on andmed loomkatse kohta emaste rottidega, keda raviti i.p. kuni 15 mg/kg/d morfiiniga enne paaritumist, kuni 30 mg/kg/d raseduse ajal ja kuni 40 mg/kg/d pärast sünnitust. Katse näitas fertiilsuse langust emasloomadel ja surnultsündide sageduse tõusu ning elusatel järglastel kasvupeetust, morfiini võõrutusnähte ning spermatosoidide tootmise pärssumist. Isasrottidel on täheldatud fertiilsuse vähenemist ja sugurakkude kromosoomikahjustusi.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Hüdrogeenitud taimeõli, makrogool 6000, talk, magneesiumstearaat.

Kapsli kest: želatiin (sisaldab naatriumdodetsüülsulfaati).

Samuti on kasutatud järgmisi värvaineid:

30 mg kapslid: indigokarmiin (E132), titaandioksiid (E171).

120 mg kapslid: indigokarmiin (E132), titaandioksiid (E171), raudoksiid (E172).

Trükivärv: šellak, must raudoksiid (E172), propüleenglükool.

Sobimatus

Ei ole teada.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

1. Polüetüleenkorgiga suletud polüpropüleenpakend.
2. PVdC-kihiga (> 40 gsm) kaetud PVC (250 µm) blisterpakend alumiiniumfooliumis. Blisterpakendid on paigutatud kartongkarpidesse.

30 mg kapslid: Igas karbis on 10, 14, 28 või 30 kapslit. 120 mg kapslid: Igas karbis on 10, 14, 28 või 30 kapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Mundipharma Gesellschaft m.b.H., Apollogasse 16-18, A-1070 Viin, Austria.

MÜÜGILOA NUMBRID

30 mg kapslid: 266599

120 mg kapslid: 266299

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 14.06.1999

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2018