Multiferon - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1
RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Multiferon, 3 miljonit RÜ, süstelahus süstlis
Multiferon, 3 000 000 RÜ/0,5 ml, süstelahus süstlis


2
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks süstel sisaldab 3 miljonit RÜ inimese leukotsüüdi alfainterferooni (HuIFN-alfa-Le) 0,5 ml kohta
(3 miljonit RÜ/0,5 ml).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3
RAVIMVORM

Süstelahus süstelis.
Läbipaistev ja värvitu kuni kahvatukollane lahus.


4
KLIINILISED ANDMED

4.1
Näidustused

Maliigne melanoom
Suure riskiga IIb...III staadiumi naha melanoomiga patsientide täiendravi pärast kahte dakarbasiini
ravitsüklit.

Muud näidustused
Patsientide ravi, kellel esialgu ilmneb ravivastus rekombinantsele alfainterferoonile, kuid edaspidine
ravi neutraliseerivate antikehade tõenäolise tekke tõttu ebaõnnestub.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Multiferon"i manustatakse subkutaanselt.

Täiendravi pahaloomulise melanoomi korral
3 miljonit RÜ kolm korda nädalas kuue (6) kuu kestel pärast esialgset kahte dakarbasiini (DTIC)
ravitsüklit annusega 850 mg/m2 (intravenoosselt). DTIC-d tuleb manustada üks kord iga kolme (3)
nädala järel, samuti kolm (3) nädalat enne ravi alustamist interferoon-alfaga.

Viirushaiguste ja pahaloomuliste kasvajate teise valiku ravi
Kliiniline kogemus on piiratud, kuid üleminekuga rekombinantselt alfainterferoonilt Multiferon"ile ei
kaasne tavaliselt muutusi annustamises (RÜ). Tekkida võivad kõrvaltoimed, mis sarnanevad ravi
alguses alfainterferooniga tekkivate kõrvaltoimetega ja õigustavad annuse järk-järgulist vähendamist.

Kui talumatus kestab või tekib uuesti pärast annuse kohandamist, tuleb ravi Multiferon"iga katkestada.
Subkutaanse säilitusravi faasis võib patsient ise manustada annust, mille arst on määranud. Ravi vältel
tuleb süstekohta muuta.

Andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta Multiferon"i manustamisel lastele ja noorukitele on väga
piiratud.

4.3
Vastunäidustused

· Ülitundlikkus inimese alfainterferooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
· Raske südamehaigus.
· Raske neeru- või maksafunktsiooni häire, sh metastaasidest tingitud funktsioonihäired.
· Raske müelosupressioon.
· Krooniline hepatiit dekompenseerimata maksatsirroosiga.
· Krooniline hepatiit patsientidel, keda ravitakse või on hiljuti ravitud immunosupressiivsete
ainetega, v.a lühiajaline kortikosteroidravi.
· Autoimmuunne hepatiit või esinenud autoimmuunne haigus, immunosupressiivsel ravil olevad
transplantaadi retsipiendid.
· Kilpnäärmehaigus, välja arvatud juhul, kui see on traditsioonilise raviga kontrolli all.
· Epilepsia ja/või kesknärvisüsteemi (KNS) düsfunktsioon, vt lõik 4.4.

Lapsed ja noorukid
· Raske psühhiaatriline haigus anamneesis, eriti raske depressioon, enesetapumõtted või
enesetapukatse.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Psühhiaatrilised ja kesknärvisüsteemi (KNS) häired. Ravi ajal alfainterferooniga ja isegi pärast ravi
katkestamist peamiselt 6-kuulise järelkontrolliperioodi ajal on mõnedel patsientidel esinenud tõsised
toimed KNS-ile, eriti depressioon, enesetapumõtted ja enesetapukatse. Alfainterferoonide kasutamisel
ilmnenud teiste KNS-i häirete hulka kuuluvad agressiivne käitumine (mõnikord teiste vastu suunatud),
segasusseisund ja vaimse seisundi muutused. Patsiente peab hoolikalt jälgima mistahes psühhiaatriliste
märkide ja sümptomite suhtes. Selliste sümptomite ilmnemisel peab ravimit välja kirjutav arst pidama
silmas nende kõrvaltoimete võimalikku raskusastet ja asjakohase ravi vajadust. Psühhiaatriliste
sümptomite kestmisel või süvenemisel või enesetapumõtete ilmnemisel on soovitatav ravi
alfainterferooniga katkestada ja patsienti jälgida, vajaduse korral konsulteerida psühhiaatriga.

Patsiendid, kellel esinevad või on esinenud rasked psühhiaatrilised haigused. Kui ravi
alfainterferooniga peetakse vajalikuks patsientidele, kellel esineb või on esinenud rasked
psühhiaatrilised haigused, tohib ravi alustada alles pärast psühhiaatrilise seisundi individuaalset
hindamist ja ravi korraldamist.
Alfainterferooni manustamine lastele ja noorukitele, kellel esineb või on esinenud rasked
psühhiaatrilised haigused, on vastunäidustatud, vt lõiku 4.3.

Märkimisväärsemat teadvuse kadumise astet ja koomat on täheldatud mõnedel patsientidel, tavaliselt
eakamatel, keda on ravitud alfainterferooni suurte annustega. Ehkki need toimed on tavaliselt
pöörduvad, võttis sümptomite täielik lahenemine mõnedel patsientidel aega kuni kolm nädalat. Väga
harvadel juhtudel on alfa interferooni- suurte annuste kasutamisel esinenud krampe.

Ravi ajal alfainterferooniga on harvadel juhtudel teatatud ägedatest ülitundlikkusreaktsioonidest (sh
urtikaariast, angioödeemist, bronhokonstriktsioonist ja anafülaksiast). Sellise reaktsiooni tekkimisel
tuleb ravimi kasutamine katkestada ja alustada kohe asjakohast ravi. Mööduvate löövete korral ei pea
ravi katkestama.

Mõõdukate või raskete kõrvaltoimete korral võib olla vajalik patsiendi annustamisreziimi muutmine
või mõnedel juhtudel ravi lõpetamine Multiferon"iga. Iga patsienti, kellel tekib ravi ajal Multiferon"iga
maksafunktsiooni häire, tuleb hoolikalt jälgida ja ravi katkestada, kui nähud ja sümptomid
progresseeruvad.

Ravi ajal alfainterferooniga või kuni kaks päeva pärast süstimist võib tekkida toetavat ravi nõudev
hüpotensioon.

Et mõnedel patsientidel on täheldatud vedelikukaoga seotud hüpotensiooni, tuleb Multiferon"i saavatel
patsientidel säilitada piisav hüdratsioon. Vajalik võib olla vedeliku asendus.

Ehkki ravi käigus alfainterferooniga on sageli antud teada palavikust, mida võib seostada gripilaadsete
sümptomitega, tuleb palaviku teised põhjused välistada.

Ravi ajal Multiferon"iga esinevaid palaviku- ja peavalusümptomeid on edukalt aidanud leevendada
paratsetamool. Paratsetamooli soovitatav annus on 500 mg kuni 1 g 30 minutit enne Multiferon"i
manustamist. Paratsetamooli suurim lubatud annus on 1 g neli korda päevas.

Multiferon"i tuleb ettevaatusega manustada nõrgestatud meditsiiniliste seisunditega patsientidele, nt.
kes on põdenud kopsuhaigust (kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust), või suhkurtõbe põdevatele
patsientidele, kellel on kalduvus ketoatsidoosile. Tähelepanelikult tuleb jälgida ka
koagulatsioonihäiretega (nt tromboosi või kopsuembooliaga) patsiente.

Harvadel juhtudel on alfainterferooniga ravitavatel patsientidel teatatud kopsuinfiltraatidest,
pneumoniidist ja kopsupõletikust. Etioloogiat ei ole tuvastatud. Sümptomitest on antud teada
sagedamini, kui koos alfa interferooni manustati korraga Sho-saiko-tod ­ Hiina ja Jaapani päritoluga
taimset ravimit. Igale patsiendile, kellel tekib palavik, köha, düspnoe või muud hingamisteede
sümptomid, tuleb teha röntgenuuring. Kui röntgenipilt näitab kopsuinfiltraate või on märgid
kahjustatud kopsufunktsioonist, tuleb patsienti hoolikalt jälgida. Ravi alfainterferooniga tuleb
katkestada, kui seda peetakse asjakohaseks. Ehkki nendest sümptomitest on sagedamini teatatud
kroonilise hepatiit C diagnoosiga patsientidel, keda on ravitud interferoon alfaga, on neid sümptomeid
esinenud ka interferoon alfaga ravitud onkoloogiliste haigustega patsientidel. Interferoon alfa
manustamise kohene katkestamine ja kortikosteroidravi näib olevat seotud pulmonaalsete
kõrvaltoimete kadumisega.

Silmadega seotud kõrvaltoimed võivad esineda pärast interferoon-alfa mitmekuist kasutamist, kuid
nendest toimetest on antud teada ka pärast lühemaajalisi raviperioode. Igal patsiendil, kes kaebab
nägemisteravuse või nägemisvälja muutuste või muude oftalmoloogiliste sümptomite üle interferoon
alfa ravi käigus, tuleb teha silmakontroll. Et võib tekkida vajadus eristada toimet reetinale nendest,
mida täheldatakse diabeetilise või hüpertensiivse retinopaatia korral, on silmakontroll soovitatav läbi
viia enne ravi alustamist interferoon alfaga nendel patsientidel, kellel on suhkurtõbi või
hüpertensiivsed häired.

Patsiente, kelle haigusloos on krooniline südamepuudulikkus, müokardiinfarkt ja/või varem esinenud
või praegu esinevad arütmiahäired ning kes vajavad ravi interferoon alfaga, tuleb tähelepanelikult
jälgida. Südamehaiguse või kaugelearenenud kasvajaga patsientidele tuleb teha EKG enne ravi
alustamist ja raviperioodi vältel. Südamearütmiad (esmaselt supraventrikulaarsed) alluvad tavaliselt
tavakohasele ravile, kuid võib tekkida vajadus katkestada ravi interferoon alfaga.

Et on antud teada varem esinenud psoriaatiliste haiguste süvenemisest, tohib interferoon alfat
psoriaasiga patsientidele manustada ainult siis, kui võimalik kasu õigustab võimalikku riski.

Andmed näitavad, et ravi interferoon alfaga võib seostada transplantaadi äratõuke suurenemisega
patsientidel, kes on saanud maksa- või neerutransplantaadi.

Ravi ajal interferoon alfaga on antud teada erinevate autoantikehade tekkimisest. Autoimmuunsete
häirete kliinilised ilmingud ravi ajal interferoon alfaga võivad sagedamini tekkida patsientidel, kellel
on eelsoodumus selliste häirete kujunemiseks.

Ravi interferoon alfaga tuleb katkestada kroonilise hepatiidiga patsientidel, kellel tekivad pikaajalised
häired koagulatsioonimarkerites, mis võib osutada maksa dekompensatsioonile.

Harvadel juhtudel on interferoon alfat saavatel patsientidel teatatud hüperglükeemiast. Vere
suhkrusisaldust tuleb jälgida igal patsiendil, kellel tekivad hüperglükeemia sümptomid. Suhkurtõbe
põdevatele patsientidele määratud diabeediravi annust võib olla vajalik kohandada.

Kerge või mõõdukas neeru- või maksafunktsiooni häire või müelosupressioon nõuab hoolikat
jälgimist.

Krooniline hepatiit C: aeg-ajalt on interferoon alfat saavate patsientide puhul teatatud
kilpnäärmehaiguste ­ kas hüpotüreoidismi või hüpertüreoidismi ­ tekkimisest. Mehhanism, mille
kaudu interferoon alfa saab kilpnäärme seisundit muuta, ei ole teada. Enne ravi alustamist interferoon
alfaga kroonilise C-hepatiidi korral tuleb määrata kindlaks türeotropiini (TSH) sisaldus seerumis. Iga
tuvastatud kilpnäärmehäiret tuleb ravida tavakohasel viisil. Ravi interferoon alfaga võib alustada, kui
ravim suudab türeotropiini sisaldust hoida normaalväärtuste piirides. Türeotropiini sisaldust tuleb
mõõta kõikidel patsientidel, kellel tekivad ravi käigus interferoon alfaga sümptomid, mis viitavad
võimalikule kilpnäärme düsfunktsioonile. Interferoon alfat võib anda olemasoleva kilpnäärme
düsfunktsiooniga patsientidele, kui ravim suudab türeotropiini sisaldust hoida normaalväärtuste
piirides. Ravi katkestamine ei ole viinud ravi käigus tekkinud kilpnäärme düsfunktsiooni
lahenemisele.

Kaasnev kemoteraapia
Interferoon alfa manustamine koos teiste kemoterapeutikumidega võib suurendada toksilisuse riski
(raskusastet ja kestust), mis võib olla eluohtlik või fataalne samal ajal manustatava ravimi tõttu. Kõige
sagedamini teatatud kõrvaltoimete hulka, mis on potentsiaalselt eluohtlikud või fataalsed, kuuluvad
mukosiit, kõhulahtisus, neutropeenia, neerufunktsiooni kahjustus ja elektrolüütide häired. Toksilisuse
suurenenud riski tõttu tuleb nii interferoon-alfa kui ka samal ajal manustatavate kemoterapeutikumide
annuseid tähelepanelikult kohandada.

AIDSiga seotud Kaposi sarkoom
Interferoon alfat ei tohi kasutada koos proteaasi inhibiitoritega. Puuduvad ohutusandmed Multiferon"i
kombineerimise kohta nukleosiidsete pöördtranskriptaasi inhibiitorite analoogidega.

Laboratoorsed analüüsid
Leukotsüütide ja diferentsiaalsete leukotsüütide loendus, samuti trombotsüütide, elektrolüütide,
maksaensüümi, seerumivalgu, seerumi bilirubiini- ja kreatiniinisisalduse mõõtmine tuleb teha kõikidel
patsientidel enne ravi alustamist Multiferon"iga ja kindlate ajavahemike järel ravi ajal.

B- või C-hepatiidi vastu ravi saavatel patsientidel soovitatakse analüüse teha 1., 2., 4., 8., 12. ja 16.
nädalal, seejärel ravi käigus üks kord kuus igal teisel kuul. Kui alaniinaminotrasferaasi (ALT) sisaldus
Multiferon-ravi ajal suureneb rohkem kui kaks korda võrreldes algtasemega või võrdub kahekordse
algtasemega, võib ravi Multiferon"iga jätkata, v.a juhul, kui ilmnevad maksakahjustuse sümptomid.
Kui ALT sisaldus suureneb, tuleb protombiiniaega, samuti aluselise fosfataasi, albumiini- ja
bilirubiinisisaldust kontrollida iga kahe nädala järel.

Patsientidel, kellel on ravitud pahaloomulist melanoomi, tuleb teha maksaanalüüsid, samuti
leukotsüütide ja diferentsiaalsete leukotsüütide täisloendus ravi sissejuhatavas faasis ning üks kord
kuus säilitusfaasi ajal.

Kasutamine lastel
Kliiniline kogemus laste ravimisel on piiratud. Ravist eeldatavalt saadavat kasu tuleb hoolikalt kaalude
võimalike riskide vastu.

Toime fertiilsusele
Interferoon võib fertiilsust kahjustada. Ahvilistega läbi viidud uuringutes ilmnesid häired
menstruaaltsüklis. Inimese leukotsüütide interferooniga ravitud naistel on teatatud seerumi östradiooli-
ja progesteroonisisalduse vähenemisest. Seega ei tohi fertiilses eas naised Multiferon"i kasutada, v.a
juhul, kui nad kasutavad ravi ajal tõhusat rasestumisvastast vahendit. Multiferon"i tuleb ettevaatusega
kasutada ka fertiilses eas meestel.

Viroloogiline ohutus
Multiferon on inimese leukotsüüdi interferoon, mis kasutab inimese verd ("kohevat katet")
algmaterjalina tootmisprotsessis. Plasmast ja inimverest valmistatud ravimite kasutamisest tingitud
nakkuste standardsete ennetusmeetmete hulka kuulub doonorite valimine ja iga doonorivere
analüüsimine spetsiifiliste nakkusmarkerite suhtes, samuti selliste tootmisastmete kasutuselevõtt, mis
tõhusalt inaktiveerivad või eemaldavad viiruseid. Siiski ei saa plasmast ja inimverest valmistatud
ravimite kasutamisel välistada nakkusohtlike ainete ülekandumist. See kehtib ka uute, varem
tundmatute viiruste ja teiste patogeenide kohta.

Võetavaid meetmeid peetakse tõhusaks ümbrisega viiruste, nt HIV, HBV ja HCV suhtes, ning
ümbriseta viiruste, nt HAV ja paroviirus B19 suhtes. Protsessi on samuti kontrollitud ja leitud olevat
tõhus Sendai viiruse (mitte-inimpatogeenne haigustekitaja) korral, mida kasutatakse leukotsüütide
sissetoomisel interferooni tootmiseks.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Narkootilisi, hüpnootilisi ja sedatiivseid ravimeid tuleb manustada ettevaatusega, kui neid kasutatakse
koos interferoon alfaga.

Multiferon"i koostoimeid teiste ravimitega ei ole hinnatud. Ettevaatlik tuleb olla Multiferon"i
manustamisel koos teiste potentsiaalselt müelosupressiivsete ainetega.

Interferoonid võivad mõjutada oksüdatiivset metaboolset protsessi. Seda tuleb arvestada samaaegse
ravi korral ravimitega, nt ksantiini derivaatide teofülliini ja aminofülliiniga, mis selle tee kaudu
metaboliseeruvad. Samaaegse ravi korral ksantiinidega tuleb jälgida teofülliinisisaldust ja vajaduse
korral interferooni annust kohandada.

4.6
Rasedus ja imetamine

Andmed rasedate kohta ei ole piisavad. Interferoon alfat tohib raseduse ajal kasutada vaid juhtudel, kui
oodatav kasu õigustab võimalikku ohtu lootele.
Interferoon-alfa on näidanud Macaca mulattadel (reesusahvid) aborti esilekutsuvaid toimeid
soovitatava subkutaanse või intramuskulaarse annuse 2 miljonit RÜ/m2 90- ja 180-kordsete annuste
korral. Seetõttu soovitatakse Multiferon"i annustamist fertiilses eas naistele ainult siis, kui nad
kasutavad raviperioodil tõhusat rasestumisvastaseid vahendit.

Ei ole teada, kas interferoon alfa või metaboliidid erituvad rinnapiima. Tuleb otsustada, kas katkestada
imetamine või katkestada ravi Multiferon"iga või sellest loobuda, arvestades imetamise kasulikkust
lapsele ja ravi kasutegurit naisele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kellel tekib ravi ajal Multiferon"iga väsimus, unisus või segasus, peavad vältima auto
juhtimist ja masinatega töötamist.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on palavik, külmavärinad, higistamine, väsimus, artralgia,
müalgia, peavalu, anoreksia ja iiveldus. Palavik ja väsimus sõltuvad annusest ning mööduvad 72 tunni
jooksul pärast ravi katkestamist või lõpetamist.

Neid ägedaid kõrvaltoimeid saab tavaliselt leevendada või välistada samal ajal paratsetamooli
manustamisel. Need toimed üldiselt vaibuvad ravi jätkamisel või annuse kohandamisel, ehkki kestev
ravi võib põhjustada letargiat, nõrkust ja püsivat väsimust.

Uuringud
Aeg-ajalt ( 1/1 000, < 1/100): alaniinaminotransferaasi (ALT), aluselise fosfataasi sisalduse
suurenemine veres ja transaminaaside sisalduse suurenemine, kaalukaotus.
Harv ( 1/10 000, < 1/1000): LDH, bilirubiini-, kreatiniini-, kusihappe- ja uurea sisalduse
suurenemine veres.

Südame häired
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): arütmiad, sh atrioventrikulaarne blokaad, palpitatsioonid.
Harv ( 1/10 000, < 1/1000): südameseiskus, müokardiinfarkt, krooniline südamepuudulikkus,
kopsuödeem ja tsüanoos.

Vere- ja lümfisüsteemi häired
Väga sage ( 1/10): leukopeenia.
Sage ( 1/100, < 1/10): trombotsütopeenia, aneemia.
Harv ( 1/10 000, < 1/1000): agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia.
Väga harv (< 1/10 000): idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur.

Närvisüsteemi häired
Väga sage ( 1/10): peavalu.
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): neuropaatia, pearinglus, unisus, düsgeusia, paresteesia, hüposteesia ja
treemor.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): kooma, tserebrovaskulaarne juhtum, konvulsioonid, ajutine erektiilne
düsfunktsioon.

Silma kahjustused
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): konjunktiviit, nägemishäired.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): isheemiline retinopaatia.
Väga harv (< 1/10 000): optiline neuropaatia, reetina arteri või veeni obstruktsioon, retinopaatia,
reetina hemorraagia, papillödeem, reetina eksudaadid.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): vertiigo.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): düspnoe, köha.

Seedetrakti häired
Väga sage ( 1/10): kõhulahtisus.
Sage ( 1/100, < 1/10): iiveldus/oksendamine.
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): kõhuvalu, suukuivus.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): hüpermotiilsus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhupuhitus, pankreatiit.
Väga harv (< 1/10 000): maohaavandi kordumine, mao- ja seedetrakti veritsused, mis ei ole
eluohtlikud.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): proteinuuria ja suurem hulk rakke uriinis.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): äge neerupuudulikkus (esmaselt neeruhaigusega vähihaigetel),
neerufunktsiooni häired.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage ( 1/10): alopeetsia (pöörduv pärast ravi, juuste suurenenud väljalangemine võib jätkuda
mitu nädalat pärast ravi lõpetamist), suurenenud higistamine.
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): psoriaasi ägenemine või vallandumine, sügelus.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): lööve, kuiv nahk ja limaskestad, epitaksis, rinorröa.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga sage ( 1/10): müalgia, artralgia.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): süsteemne erütematoosluupus, artriit.
Teadmata: rabdomüolüüs.

Endokriinsüsteemi häired
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): hüpertüreoidism, hüpotüreoidism, kilpnäärme häired.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage ( 1/10): anoreksia, iiveldus, kliinilise tähtsuseta hüpokaleemia.
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): elektrolüütide tasakaalutus, dehüdratsioon.
Harv ( 1/10 000, < 1/1 000): hüperglükeemia.
Väga harv (< 1/10 000): suhkurtõbi, hüpertriglütserideemia.

Infektsioonid ja infestatsioonid
Harv (> 1/10 000, < 1/1000): kopsupõletik, lihtherpes (sh huuleherpese ägenemine).

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): hüpertensioon, hüpotensioon.
Harv ( 1/10 000, < 1/1000): vaskuliit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage ( 1/10): gripilaadsed sümptomid, väsimus, palavik, jäikus, vähenenud söögiisu.
Aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100): valu rindkeres, ödeem.
Väga harv (< 1/10 000): nekrootilised reaktsioonid süstekohas, süstekoha reaktsioonid.

Immuunsüsteemi häired
Harv (> 1/10 000, < 1/1000): autoimmuunhaigus, ägedad ülitundlikkusreaktsioonid (nt urtikaaria,
angioödeem, bronhospasm ja anafülaksis).
Väga harv (< 1/10 000): sarkoidoos.

Maksa- ja sapiteedehäired
Harv (> 1/10 000, < 1/1000): maksapuudulikkus, maksakahjustus, maksafunktsiooni häired.

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt (> 1/1000, < 1/100): depressiivsed häired, ärevushäire, muutunud psüühiline seisund,
segasusseisund, destruktiivsed käitumishäired, närvilisus, mälu halvenemine, magamishäired.
Harv (> 1/10 000, < 1/1000): enesetapp, enesetapukatse, suitsiidimõtted.

Nakkustekitajaid puudutava ohutuse kohta vt lõik 4.4.

Hammaste ja periodondiga seotud häireid (mis võivad põhjustada hammaste väljalangemist) ning
kuulmiskadu on nimetatud alfainterferoonravi klassiefektiks.

4.9 Üleannustamine

Multiferon"i üleannustamisest ei ole teatatud, kuid nagu ükskõik millise farmakoloogilise toimeaine
korral, on soovitatav sümptomaatiline ravi koos elutähtsate näitajate sagedase ja patsiendi hoolika
jälgimisega.


5 FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: immuunostimulaatorid, interferoonid. ATC-kood: L03AB01

Multiferon on inimese leukotsüüdi interferoon, mis koosneb mitmest loomulikult esinevast interferoon
alfa alamtüübist. Interferoon-alfa alamtüübid on puhastatud Sendai viirusega väljakutsutud inimese
primaarsete leukotsüütide (nimetatakse sageli "kohevaks katteks") söötme supernatandist.
Puhastamine põhineb Cantelli kirjeldatud meetodil, mida on modifitseeritud
immunoafiinsuskromatograafia ja geelfiltreerimise astmetega sidumise kaudu, et suurendada
spetsiifilist aktiivsust.

Interferoonid on loomulikult esinevad valgud, millel on viirusevastased, proliferatsioonivastased ja
immunomoduleerivad omadused ning mille molekulmass on ligikaudu 19 000...27 000
aatommassiühikut. Neid toodavad ja sekreteerivad rakud vastuseks viirusinfektsioonidele või
erinevatele sünteetilistele ja bioloogilistele indutseerijatele.

Tuvastatud on kolm interferoonide peamist klassi: alfa, beeta ja gamma. Need kolm klassi ei ole
klassisiseselt homogeensed ja võivad sisaldada interferooni mitut erinevat molekuliliiki. Inimgenoom
koosneb 13 funktsionaalsest geenist, mis moodustavad koodi interferoon-alfale. Multiferon on
klassifitseeritud loomuliku alfainterferoonina.

Interferoonide rakuline aktiivsus avaldub seondumises raku pinnal olevate spetsiifiliste membraani
retseptoritega. Teiste interferoonidega tehtud uuringud on näidanud liikide spetsiifilisust. Siiski on
teatud liiki ahvid, nt reesusahvid, vastuvõtlikud farmakodünaamilisele stimulatsioonile pärast inimese
1. tüüpi interferoonide saamist.

Kui interferoon on rakumembraanile kinnitunud, käivitatakse intratsellulaarsete sündmuste
kompleksne jada, sh teatud ensüümide indutseerimine. Seda protsessi on peetud vähemalt osaliselt
vastutavaks erinevate rakuliste vastuste eest interferoonile, sh viiruse paljunemise inhibeerimise eest
viirusega nakatunud rakkudes, raku proliferatsiooni ja immuunomodulleerivate toimete supressiooni
eest, nt makrofaagide fagotsüütilise aktiivsuse parandamine ja sihtrakkude lümfotsüütide spetsiifilise
tsütotoksilisuse suurenemine. Ükskõik milline või kõik nendest aktiivsustest võivad aidata kaasa
interferooni ravitoimetele.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Interferoon alfa kohta teada antud farmakokineetilisi omadusi iseloomustab ulatuslik mitmekesisus. 3
miljoni RÜ subkutaanse manustamise tulemusena tekib seerumis maksimaalne kontsentratsioon
ligikaudu 15 RÜ/ml (vahemik: 7...24). Interferoon alfa famakokineetilised omadused on kliiniliste
annuste korral lineaarsed ja ajast sõltuvad. Interferoon alfa metaboliseerub kõige tõenäolisemalt
neerude kaudu. Uriinist on leitud ainult väga väikeses koguses intaktset interferoon alfat. Interferoon
alfa kontsentratsioon seerumis suurenes 3...4 korda patsientidel, kellel oli metastaatiline neerurakuline
kartsinoom. Andmed valkudega seondumise kohta plasmas puuduvad.

Anti-interferoon alfa neutraliseerivaid antikehasid ei ole pärast ravi Multiferon"iga täheldatud.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Et interferoon alfa on toimetes liigispetsiifiline, on Multiferon"iga läbi viidud ainult piiratud
prekliinilise ohutuse programm. Ühekordse toksilisuse uuringud hiirtel ja rottidel toksilisust ei
näidanud.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringuid ei ole Multiferon"iga läbi viidud, kuid interferoon alfa suured
annused põhjustavad teadaolevalt abordi esilekutsumisest ahvidel.

Mutageenusuuringuid ei ole Multiferon"iga läbi viidud, kuid uuringutes rekombinantse interferoon
alfaga on teatatud negatiivsest tulemusest Amesi testis ja mikrotuumade testis.


6 FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Inimalbumiin
Naatriumdivesinikfosfaat, veevaba
Dinaatriumfosfaat, veevaba
Naatriumkloriid
Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumisel ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

30 kuud.

Ühekordseks kasutamiseks. Kogu kasutamata materjal tuleb ära visata.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida külmkapis (2 °C...8 °C). Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.

Transportimiseks või kasutamise lihtsustamiseks võib ravimit hoida toatemperatuuril (kuni 25 °C)
kuni 2 kuud. Kui ravimit ei kasutata ära kahe kuu vältel, ei tohi seda jätkuvaks säilitamiseks panna
tagasi külmkappi. See tuleb hävitada.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

1 ml süstlad (borosilikaatklaasist), plastist süstlakolb, roostevabast terasest süstlanõel subkutaanseks
süstimiseks; silikoontihendiga, mis on süstla külge kinnitatud UV-kõvastuva liimainega, plastne
nõelakaitse.

Üks süstel sisaldab 3 miljonit RÜ alfainterferooni 0,5 ml süstelahuses; kasutusvalmis.

Pakendi suurus:
6 x 0,5 ml (0,5 ml = 3 miljonit RÜ)

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7 MÜÜGILOA HOIDJA

Swedish Orphan International AB
Drottninggatan 98
111 60 Stockholm
Rootsi


8 MÜÜGILOA NUMBER

632909


9 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.05.2009


10 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009