Levomethadone g.l.pharma - suukaudse lahuse kontsentraat (5mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Levomethadone G.L.Pharma 5 mg/ml suukaudse lahuse kontsentraat

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml suukaudse lahuse kontsentraati sisaldab 5 mg levometadoonvesinikkloriidi, mis vastab 4,48 mg levometadoonile.

INN. Levometadonum

Teadaolevat toimet omavad abiained

1 ml suukaudse lahuse kontsentraati sisaldab 1,8 mg metüülparahüdroksübensoaati (E218) ja 0,2 mg propüülparahüdroksübensoaati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Suukaudse lahuse kontsentraat.

Läbipaistev värvitu kuni kollakas kibeda maitsega lahus silmaga nähtavate osakesteta.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Tõendatud opioidisõltuvuse suukaudne säilitusravi (asendusravi) täiskasvanutel koos meditsiinilise jälgimise ja sobiva psühhosotsiaalse abiga ning kooskõlas kehtiva riikliku seadusandlusega.

Annustamine ja manustamisviis

Ravimit võivad välja kirjutada kogenud arstid, kes on spetsialiseerunud ravimisõltuvusega patsientide ravile.

Levometadoon toimib vähemalt 24 tundi ja seda peab manustama iga päev samal kellaajal.

Annustamine

Levometadoon on ligikaudu kaks korda tugevama toimega kui ratseemiline metadoon.

Täiskasvanud

Seda ravimit võetakse suukaudselt koos toiduga või ilma.

Tervishoiutöötaja peab seda ravimit enne kasutamist lahjendama.

Annuse peab patsiendile manustama ja väljastama eranditult arst või arsti poolt määratud isik (nt apteeker).

Patsient ei tohi kunagi ise mõõta manustatavat annust.

Täiendavaid juhiseid vt käesoleva lõigu alalõigust „Manustamisviis“ ja lõigust 6.6. Esimene annus tuleb manustada hommikul. Seda ravimit ei tohi süstida. Annust peab tiitrima patsiendi individuaalsete vajaduste järgi. Annustamine põhineb võõrutusnähtude avaldumisel ja seda peab kohandama iga patsiendi puhul tema individuaalse olukorra ja vajaduste järgi. Üldiselt peab pärast annuse kohandamist kasutama väikseimat võimalikku säilitusannust.

Kohalikud juhised võivad kirjeldatud annustamisest erineda ning neid peab järgima.

Ravi alustamine

Tavaliselt on algannus 10…15 mg. Kui tolerantsus opioidide suhtes on suur, võib tavapärane algannus olla 12,5…20 mg.

Peab meeles pidama, et tolerantsuse vähenemine opioidide suhtes võib tekkida mõne päeva jooksul pärast opioidide regulaarse kasutamise katkestamist või vähendamist.

Madala või ebaselge tolerantsuslävega patsientidele (nt pärast vanglast vabanemist) tuleb manustada väikseim võimalik algannus.

Võõrutussündroomi vältimiseks võib esimese päeva õhtul manustada lisaannuse, olenevalt subjektiivsest ja objektiivsest mõjust. Seda tohib vajaduse korral teha ainult hoolika meditsiinilise järelevalve all haiglas.

Võõrutusnähtude tekkimisel peab annust järk-järgult suurendama, korraga maksimaalselt 2,5…5 mg levometadoonvesinikkloriidi. Kui võõrutusnähud kaovad, lõpetatakse annuse kohandamine. Arvestama peab individuaalse tolerantsuse piiridega.

Individuaalseks annustamiseks tiitrimisfaasis kasutatakse vajaliku lahuse mahu mõõtmiseks kaasasolevat gradueeritud pipetti mõõtetäpsusega 0,25 ml (vastab 1,25 mg levometadoonvesinikkloriidile; pakendi suurused 100 ml, 150 ml, 300 ml, 500 ml) või gradueeritud mõõtekorki mõõtetäpsusega 0,5 ml (vastab 2,5 mg levometadoonvesinikkloriidile; pakendi suurus 1000 ml). Täpselt mõõdetud ühekordset annust võib vastavalt arsti ettekirjutusele lahjendada erineva koguse vedelikuga (vt lõiku 6.6 lahjendusviiside kohta ja lõiku 6.3 lahuste stabiilsuse kohta ).

Säilitusravi

Annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg haaval, kuni saavutatakse säilitusravi annus. Levometadoonil on aeglane eritumiskiirus, mille tõttu on tolerantsuse teke aeglane ja iga annuse suurendamine võib põhjustada hingamise pärssimist kestusega 1…2 nädalat.

Enamik patsiente vajab efektiivseks ja ohutuks säilitusraviks 30…60 mg ööpäevas. Osa patsientidest võib vajada suuremat annust. Suuremaid annuseid võib kasutada üksikjuhtudel vastava näidustuse korral ja ainult siis, kui on võimalik välistada teiste ainete koostarvitamine. Soovitatav on mõõta levometadooni kontsentratsiooni vereplasmas.

Tavaliselt manustatakse levometadooni üks kord ööpäevas. Sagedamal manustamisel on kuhjumise ja üleannustamise risk.

Üleminek muule asendusravile

Kui patsienti on ravitud agonisti ja antagonisti kombinatsiooniga (nt buprenorfiin), peab annust järk- järgult vähendama, kui alustatakse ravi levometadooniga. Kui ravi levometadooniga katkestatakse ja plaanitakse minna üle sublingvaalsele ravile buprenorfiiniga (eriti kui seda kasutatakse kombinatsioonis naloksooniga) peab levometadooni annust järk-järgult vähendama kuni annuseni 15…25 mg ööpäevas. Suuremad levometadooni annused võivad põhjustada sunnitud võõrutust, sest buprenorfiin seondub tugevamini µ-retseptoriga ja see on osaline agonist. Esilekutsutud võõrutusnähtude vältimiseks peab ravi buprenorfiiniga alustama siis, kui ilmnevad objektiivsed võõrutusnähud.

Kui metadoonilt minnakse üle levometadoonile, peab kaaluma annuste vahekorda 2:1 (metadoon : levometadoon), st 20 mg metadoonvesinikkloriidi vastab 10 mg levometadoonvesinikkloriidile (2 ml Levomethadone G.L.Pharma 5 mg/ml kontsentraati). Osal patsientidest on üleminekul metadoonilt levometadoonile vaja annust täiendavalt kohandada.

Annuse muutmine

Annust võib muuta edasise ravi eest vastutav arst pärast konsulteerimist arstiga, kes vastutab säilitusannuste suuruse eest.

Annuse vähendamine ja ravi katkestamine

Ravi katkestamine peab toimuma võimaluse korral järk-järgult, väikeste sammudena (2,5…5 mg levometadoonvesinikkloriidi) mitme nädala kuni kuu jooksul patsiendi individuaalsete vajaduste kohaselt ja eriti arvestades võimalikku kaastarvitamist (järelevalve all võetavad uriiniproovid).

Levometadooni järsk ärajätmine viib väga lühikese aja jooksul ärajätunähtude tekke ja opioidide suhtes tolerantsuse vähenemiseni.

Opiaatide suuri annuseid talutakse ainult siis, kui neid tarvitatakse pikema aja jooksul. Seetõttu peab patsienti selgelt teavitama tolerantsusest opiaatide suhtes ja taastarvitamise riskidest, sh surmava üleannuse riskist.

Lapsed

Lapsed ja noorukid

Levomethadone G.L.Pharma’t ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel, sest ravimi ohutus ja efektiivsus ei ole piisavalt tõestatud.

Eakad vanuses üle 65 aasta

Üleannustamise vältimiseks võib eakatel patsientidel olla vajalik annust vähendada aeglustunud eritumise tõttu.

Neeru- ja (või) maksakahjustusega patsiendid

Neeru- või kerge kuni mõõduka maksakahjustuse korral võib olla vajalik pikendada manustamisintervalli või vähendada annust. Stabiilse kroonilise maksahaiguse korral ei pea säilitusannust kohandama (lisateavet vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Rasedad

Rasedatel võib olla vajalik manustamine kaks korda ööpäevas, sest neil on ensüümide kaudu toimuv metabolism kiirenenud, imendumine aeglustunud ja eritumine kiirenenud (lisateavet vt lõik 4.6).

Manustamisviis

Suukaudne.

Levomethadone G.L.Pharma 5 mg/ml suukaudse lahuse kontsentraat

Levomethadone G.L.Pharma’t tuleb lahjendada säilitusainega ja viskoossete lahustitega vabalt valitud suhtes või puhastatud veega suhtes kuni 1:3 (1 osa kontsentraati ja kuni 2 osa puhastatud vett) koju kaasavõetava preparaadi ettevalmistamiseks. Koheseks kasutamiseks tuleb kontsentraati lahjendada vee või puuviljamahlaga (nt õuna- või apelsinimahl, välja arvatud greibimahl – vt lõigud 4.5 ja 6.6). Pakendis on vajaliku annuse mõõtmiseks vajalik gradueeritud pipett (pakendi suurused 100 ml,

150 ml, 300 ml, 500 ml) või gradueeritud mõõtekork (pakendi suurus 1000 ml). Segaduse vältimiseks peavad kasutatud pudelitel olema märgitud lahustid ja lahuste kontsentratsioonid ühikutes mg/ml ning valmistamise kuupäev.

Peab olema kindlustatud, et ööpäevane annus võetakse järelevalve ja visuaalse kontrolli all (nt apteegis) kehtivate kohalike seaduste järgi, või teistmoodi, kui seda soovitavad riiklikud juhised. Arst peab patsienti teavitama, et suukaudne manustamisviis on selle ravimi ainuke heakskiidetud ja ohutu manustamisviis. Veel peab ta rõhutama väärkasutuse võimalikke tagajärgi.

Koju kaasavõetava ravimi korral peab arst kindlustama, et:

‒riskid patsiendile ja muud kodus manustamiseks määratava retseptiravimiga kaasnevad riskid on viidud miinimumini;

‒patsient kasutab määratud asendusravimit täpselt juhiste kohaselt.

Kojuviidava retseptiravimi kasutamise peab kohe katkestama, kui patsient kuritarvitab seda.

Ravi kestus sõltub üldisest ravieesmärgist, mida mõjutavad asendusravi kulgemine, kokkulepitud ravieesmärk ja patsiendi individuaalsed vajadused.

Ravi kestus võib varieeruda lühikesest (st sõltlastest patsientide asendusravi haiglas viibimise ajal) kuni pikani.

Antud ravimi manustamiseelse lahjendamise juhised on toodud lõigus 6.6.

Vastunäidustused

Seda ravimit ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:

‒ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;

‒raske bronhiaalastma või muud bronhiobstruktsiooniga kulgevad seisundid;

‒keskmine kuni raske hingamiskeskuse ja hingamisfunktsiooni kahjustus;

‒QT-intervalli pikenemine, sh kaasasündinud pikk QT-sündroom;

‒paralüütiline iileus ja äge kõht.

Nagu kõikide opioidide puhul, ei tohi ka seda ravimit anda raske maksakahjustusega patsientidele, sest see võib neil patsientidel soodustada portosüsteemse entsefalopaatia teket.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatus

Peab arvestama, et levometadoon on ligikaudu kaks korda tugevama toimega kui ratsemaat metadoon (vt lõik 4.2).

Ravimisel peab olema äärmiselt ettevaatlik järgmistel juhtudel:

‒suure riskiga patsiendid: enesetapukatse opiaatidega, eriti kombinatsioonis tritsükliliste antidepressantide, alkoholi ja teiste kesknärvisüsteemi (KNS) depressantidega, võib olla osa ravimisõltuvuse kliinilisest staatusest. Püsiva riskikäitumisega patsientidel, kellel esineb hoolimata farmakoterapeutilisest sekkumisest kontrollimatut ravimite kasutamist, peab kaaluma individuaalset hindamist ja raviskeemi, mis võib sisaldada haiglaravi;

‒äge kõht. Nagu teiste µ-retseptori agonistide puhul, võib ka levometadoon peita ägeda kõhuga patsientide diagnoosi või kliinilist kulgu. Seetõttu tuleb asendusravi ajal ägeda kõhu nähtudega patsiente kuni diagnoosi panekuni hoolikalt jälgida.

Levometadoon on esmaselt sõltuvust tekitav ravim ning see võib pikemal ja korduval kasutamisel põhjustada sõltuvust. Esineda võivad nii füüsiline kui ka vaimne sõltuvus ning tolerants. Levometadoon võib põhjustada unisust ja teadvusehäireid. Korduval kasutamisel võib tekkida antud toimete suhtes tolerantsus.

Ravi järsk katkestamine võib põhjustada ärajätunähtusid.

Levometadooni võivad kasutada ainult volitatud arstid opiaadi- ja opioidisõltuvusega patsientide ravis, sest asendusravis kasutatavad tavalised annused võivad põhjustada rasket mürgistust, mis viib opiaatide suhtes mittetolerantsete patsientide surmani.

Seedetrakti peristaltika

Opiaadid, sh levometadoon, võivad põhjustada kõhukinnisust, mis on eriti ohtlik raske maksakahjustusega patsientidele. Seetõttu peab varakult rakendama kõhukinnisust ennetavaid meetmeid.

Ettevaatusabinõud

Järgmistel juhtudel on vajalik eriline arstlik järelevalve:

‒hüpotensioon koos hüpovoleemiaga;

‒sapiteede haigused;

‒obstruktiivsed ja põletikulised soolehaigused;

‒eesnäärme suurenemine koos uriini peetusega;

‒teadaolev QT-intervalli pikenemine või selle kahtlus (mida võib põhjustada ka teiste ravimite manustamine) või elektrolüütide tasakaalu häired, eriti hüpokaleemia;

‒kliiniliselt märkimisväärne bradükardia;

‒kaugelearenenud või isheemiline südamehaigus;

‒südame juhtehäired anamneesis;

‒I ja III klassi antiarütmikumide kasutamine;

‒rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6);

‒teadvusehäired;

‒teiste kesknärvisüsteemi või hingamisdepressantide samaaegne kasutamine;

‒seisundid, mille puhul peab vältima hingamisdepressiooni;

‒suurenenud intrakraniaalne rõhk;

‒retroviirusevastase ravi alustamine või lõpetamine, sest retroviirusevastased ravimid võivad vähendada või suurendada levometadoonisisaldust (vt lõik 4.5);

‒pankreatiit;

‒tsütokroom P450 CYP3A4 inhibiitorite samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5);

‒krambid;

‒kilpnäärme alatalitlus;

‒adrenokortikaalne puudulikkus;

‒šokk;

‒myasthenia gravis.

Asendusravi saavate patsientide eririskid

‒Levometadoonil on potentsiaal viia kuritarvitamiseni ja tekitada sõltuvust, mis sarnaneb muude tugevate opioidide omaga.

‒Patsienti peab vastavalt teavitama, et igasugune alkoholi, illegaalsete opiaatide, teiste kesknärvisüsteemi depressantide (nt bensodiasepiinid või hüpnootikumid) või teiste asendusravimite kasutamine suurendab hingamisdepressiooni riski, mis võib viia surmani hingamisseiskuse tõttu.

‒Asendusravi ajal nõutakse regulaarseid uriiniproove, et tuvastada opiaatide (ka kvantitatiivne analüüs), barbituraatide, metakvalooni ja bensodiasepiinide ning vajaduse korral ka kokaiini, amfetamiinide ja nende metaboliitide olemasolu. Vt kehtivate riiklike regulatsioonide juriidilisi tingimusi.

‒Suurte ööpäevaste annuste puhul on vajalik hoolikas meditsiiniline jälgimine somaatiliste ja vaimsete kõrvalekallete suhtes.

‒Ravi opioidide antagonistidega viib võõrutusnähtudeni.

‒Ravi katkestamine peab toimuma alati järk-järgult, et vältida võõrutusnähte (vt lõik 4.2).

Südame rütmihäired

Kliinilistes uuringutes on näidatud, et ravi ajal metadooni suurte annustega ( > 100 mg ööpäevas) tekib aeg-ajalt QT-intervalli pikenemine. Selle tagajärjel on oht polümorfse ventrikulaarse tahhükardia (torsade de pointes) tekkeks. Enne ravi metadooniga soovitatakse tavaliselt teha EKG, eriti patsientidel, kellel on teadaolevad QT-intervalli pikenemise riskitegurid või kui samal ajal tarvitatakse aineid, mis võivad QT-intervalli pikendada.

EKG-d peaks kordama kaks nädalat pärast ravi alustamist, et tõendada ja hinnata metadoonvesinikkloriidi mõju QT-intervallile.

Lisaks peab EKG-monitooringu tegema enne annuse suurendamist üle 50 mg ööpäevas ja seitse päeva pärast annuse suurendamist.

Need soovitused kehtivad siiski ratseemilise metadooni suhtes. Levometadooni kardiovaskulaarse riski ja kasulikkuse suhe on parem kui ratseemilisel metadoonil ja seetõttu on südame rütmihäirete oht väiksem.

Kopsud ja hingamissüsteem

Nagu teiste opioidide puhul, peab ka levometadooni manustamisel olema ettevaatlik patsientidega, kellel esineb astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või cor pulmonale, ning patsientidega, kellel on äärmiselt piiratud respiratoorne reserv, kaasuv hingamistalitluse häire, hüpoksia või hüperkapnia. Isegi narkootikumide tavaliste terapeutiliste annuste juures võib antud patsientidel väheneda hingamistegevus ja samal ajal suureneda hingamisteede resistentsus, mis viib apnoe tekkeni. Sellistele atoopilistele seisunditele vastuvõtlikumatel patsientidel võivad kaasnev astma, nahalööve ja eosinofiilia süveneda.

Koljusisene rõhk

Narkootikumide hingamist pärssiv mõju ja nende võime suurendada seljaajuvedeliku rõhku võib märkimisväärselt süveneda peavigastuse või kaasuva suurenenud koljusisese rõhu korral. Lisaks on opioididel kõrvaltoimed, mis võivad peita peavigastusega patsientide kliinilist kulgu.

Arvestades levometadooni kui µ-agonisti efektiivsuse profiili, peab selle kasutamisel olema äärmiselt ettevaatlik ja manustama seda vaid siis, kui see on sellise patsiendi raviks hädavajalik.

Lisateave

Ravi lõpetamine pärast korduvat kasutamist või opioidi antagonisti kasutamist põhjustab ärajätusündroomi.

Levometadooni kasutamine opioidide suhtes mittetolerantsetel patsientidel on eluohtlik ning võib viia hingamisseiskuse ja surmani. Seetõttu on kohustuslik säilitada seda ravimit igal hetkel ohutus paigas ning laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Levomethadone G.L.Pharma on mõeldud asendusraviks ja vaid suukaudseks manustamiseks. Levomethadone G.L.Pharma intravenoosne kuritarvitamine võib viia raskete kõrvaltoimete tekkeni (nt sepsis, flebiit või kopsuarteri emboolia) ja võimalik, et ka surmani.

Kaasuv tarvitamine

Narkootikumide, alkoholi ja ravimite kuritarvitamine asendusravi ajal võib viia eluohtlike seisunditeni ning seda peab igati vältima.

Vajaduse korral võib teha regulaarseid uriinianalüüse, et määrata teiste illegaalsete ravimite võimalikku koostarvitamist.

Valu ja kaasuvad haigused asendusravi ajal

‒Levometadooni valuvaigistav toime võib peita võimalike kaasuvate haiguste sümptomeid. Patsiente peab sellest teavitama või neid vajaduse korral piisavalt jälgima.

‒Asendusraviaegse valu korral on vajalik täiendav valuvaigistav ravi pärast somaatilise korrelatsiooni kindlakstegemist (võimaluse korral spetsialiseerunud keskuses).

‒Eakatel, neeruhaigusega ja raskete krooniliste maksahaigustega või kehvas üldseisundis patsientidel on soovitatav annust vähendada (vt lõik 4.2).

Lapsed

Methadone G.L.Pharma ohutuse ja efektiivsuse kohta lastel ja noorukitel ei ole piisavalt andmeid.

Ravim sisaldab metüülparahüdroksübensoaati (E218) ja propüülparahüdroksübensoaati, mis võivad põhjustada allergilisi reaktsioone, sh hilistüüpi reaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Enamik koostoimeuuringutest on tehtud metadooniga ja kehtivad ka levometadooni kohta.

Farmakokineetilised koostoimed

P-glükoproteiini inhibiitorid

Metadoon on p-glükoproteiini substraat. Kõik ravimid, mis pärsivad p-glükoproteiini (nt kinidiin, verapamiil, tsüklosporiin), võivad seetõttu suurendada metadooni seerumisisaldust. Metadooni farmakodünaamilist toimet võib võimendada ka vere-aju barjääri suurenenud läbilaskvus.

CYP3A4-ensüümi indutseerijad

Metadoon on CYP3A4 substraat (vt lõik 5.2). CYP3A4 indutseerimine suurendab metadooni kliirensit ja vähendab selle plasmasisaldust. Antud ensüümi indutseerijad (barbituraadid, karbamasepiin, fenütoiin, nevirapiin, rifampitsiin, efavirens, amprenaviir, spironolaktoon, deksametasoon, naistepuna (Hypericum perforatum)) võivad indutseerida metabolismi maksas. Näiteks, pärast 3-nädalast ravi efavirensiga annuses 600 mg ööpäevas vähenesid patsientidel metadooni (35…100 mg ööpäevas) keskmine maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas ja AUC vastavalt 48% ning 57% võrra.

Ensüümi indutseerimise tagajärjed on rohkem väljendunud, kui indutseerijat manustatakse pärast ravi alustamist metadooniga.

Antud koostoimete tagajärjena on teatatud ärajätunähtudest ja seetõttu võib osutuda vajalikuks metadooni annuse suurendamine. Kui ravi CYP3A4 indutseerijaga katkestatakse, peab metadooni annust vähendama.

CYP3A4-ensüümi inhibiitorid

Metadoon on CYP3A4 substraat (vt lõik 5.2). CYP3A4 inhibeerimine vähendab metadooni kliirensit. CYP3A4 inhibiitorite samaaegne manustamine (nt kannabinoidid, delavirdiin, klaritromütsiin, telitromütsiin, erütromütsiin, tsiprofloksatsiin, flukonasool, itrakonasool, ketokonasool, greibimahl, tsimetidiin, fluoksetiin, fluvoksamiin, nefasodoon) võib suurendada metadooni kontsentratsiooni vereplasmas. Samaaegsel ravil fluvoksamiiniga on teatatud metadooni seerumikontsentrasiooni ja annuse vahelise suhte suurenemisest 40%…100% võrra. Kui neid ravimeid määratakse metadooniga ravitavatele patsientidele, peab arvestama üleannustamise riskiga.

Uriini happelisust mõjutavad ravimid

Metadoon on nõrk alus. Uriini happelisemaks muutvad ühendid (nt ammooniumkloriid ja askorbiinhape) võivad suurendada metadooni renaalset kliirensit. Metadooniga ravitavatel patsientidel soovitatakse vältida ammooniumkloriidi sisaldavaid tooteid.

Samaaegne HIV-infektsiooni ravi

Osad proteaasi inhibiitorid (amprenaviir, nelfinaviir, abakaviir, lopinaviir/ritonaviir ja ritonaviir/sakvinaviir) vähendavad ilmselt metadooni kontsentratsiooni seerumis. Metadooni AUC suureneb ritonaviiri monoteraapia korral kaks korda. Zidovudiini (nukleosiidi analoog) kontsentratsioon vereplasmas suureneb samaaegsel ravil metadooniga nii zidovudiini suukaudsel kui ka intravenoossel manustamisel. Suukaudsel manustamisel on mõju rohkem väljendunud kui intravenoossel manustamisel. Selle põhjuseks võib olla zidovudiini glükuroonimise pärssimine, millega kaasneb zidovudiini vähenenud kliirens. Samaaegsel ravil metadooni ja zidovudiiniga peab patsiente hoolikalt jälgima zidovudiini toksilisuse nähtude suhtes ja vajadusel vähendama zidovudiini annust. Zidovudiini ja metadooni samaaegne kasutamine võib koostoimete tõttu (zidovudiin on CYP3A4 indutseerija) põhjustada tüüpilisi opioidide ärajätunähte (peavalu, lihasvalu, väsimus ja ärrituvus).

Didanosiin ja stavudiin

Metadoon aeglustab stavudiini ja didanosiini imendumist ja suurendab esmast maksapassaaži, mille tagajärjel väheneb stavudiini ja didanosiini biosaadavus.

Metadoon võib kahekordistada desipramiini kontsentratsiooni seerumis.

C-hepatiidi samaaegne ravi

Alfa-2a-peginterferoon ja alfa-2b-peginterferoon

Alfa-2a-peginterferoon ja alfa-2b-peginterferoon ei mõjutanud kliinilistes uuringutes metadooni farmakokineetikat.

Telapreviir

Telapreviir vähendas kliinilistes uuringutes märkimisväärselt metadooni maksimaalset kontsentratsiooni vereplasmas.

Farmakodünaamilised koostoimed

Opioidi antagonistid

Naloksoon ja naltreksoon neutraliseerivad metadooni mõjusid ning põhjustavad ärajätusündroomi. Ka buprenorfiin võib vallandada ärajätunähtusid.

KNS-i depressandid (nt teised opioidid, bensodiasepiinid, alkohol)

KNS-i pärssivad ravimid võivad põhjustada hingamise pärssimist, hüpotensiooni, tugevat sedatsiooni või koomat. Seetõttu võib olla vajalik vähendada ühe või mõlema ravimi annust, et vähendada hingamise pärssimise riski. Seega peab annust kohandama ettevaatlikult ja järk-järgult pideva arstliku järelevalve all.

Anesteetikumid, rahustid/hüpnootikumid (sh bensodiasepiinid, barbituraadid, kloorhüdraat ja klometiasool), anksiolüütikumid, antipsühhootikumid, esimese põlvkonna antihistamiinikumid ja tritsüklilised antidepressandid

võivad samaaegsel kasutamisel suurendada metadooni üldist pärssivat toimet (vt lõik 4.4). Antipsühhootikumid võivad suurendada metadooni sedatiivset ja hüpotensiiivset toimet.

Peristaltika pärssimine

Metadooni ja peristaltikat pärssivate ravimite (loperamiid ja difenoksülaat) samaaegne kasutamine võib põhjustada tugevat kõhukinnisust ja kesknärvisüsteemi pärssivate toimete võimendumist. Opioidide kombineerimine antimuskariinsete ainetega võib põhjustada tugevat kõhukinnisust või paralüütilist iileust, eriti pärast pikaaegset kasutamist.

QT-intervalli pikenemine

Metadooni ei tohi kasutada koos ravimitega, mis võivad pikendada QT-intervalli, nagu antiarütmikumid (sotalool, amiodaroon ja flekainiid), antipsühhootikumid (tioridasiin, haloperidool, sertindool, fenotiasiinid ja ziprasidoon), antidepressandid (paroksetiin, sertraliin) või antibiootikumid (erütromütsiin, klaritromütsiin, levofloksatsiin, moksifloksatsiin).

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

MAOI-de samaaegne manustamine võib tugevdada kesknärvisüsteemi pärssumist, hüpotensiooni ja/või apnoed.

Valuvaigistid

Asendusravimi valuvaigistav toime ei pruugi olla piisav levometadooni stabiilse annusega ravitavatele patsientidele, kellel on kehaline trauma, operatsioonijärgne valu või muud ägeda valu vormid. Need patsiendid vajavad valuvaigisteid, sh opioide, mis on näidustatud sarnase valu korral teistele patsientidele. Levometadooniga ravitavad patsiendid, kellele manustatakse ägeda valu raviks opioide, võivad võrreldes teiste, mittetolerantsete patsientidega vajada suuremaid annuseid ja (või) sagedasemat manustamist, sest neil on levometadoonist tingitud tolerantsus opioidide suhtes.

Diagnostilised ja laboratoorsed koostoimed

Maopassaaži uuringud

Opioidid võivad aeglustada mao tühjenemist ja muuta analüüsi tulemused vääraks.

Maksa visualiseeriv uuring, kasutades tehneetsium Tc 99m-disofeniini

Tehneetsium Tc 99m-disofeniin ei pruugi jõuda peensoolde, sest opioidid võivad põhjustada Oddi sfinkteri konstriktsiooni ja suurendada rõhku sapiteedes. See võib aeglustada visualiseerumist ja pilt võib seetõttu sarnaneda ühissapijuha obstruktsiooni kujutisega.

Seljaajuvedeliku rõhk

Seljaajuvedeliku rõhk võib olla suurenenud. Antud toime on hingamise pärssimisest tingitud süsinikdioksiidi peetuse tagajärg.

Amülaasi või lipaasi aktiivsus vereplasmas

Amülaasi või lipaasi aktiivsus võib olla suurenenud, sest opioidid võivad põhjustada Oddi sfinkteri kontraktsioone ja suurendada rõhku sapiteedes. Antud ensüüme määravad analüüsid võivad olla mõjutatud kuni 24 tundi pärast ravimi manustamist.

Uriinianalüüs

Metadoon võib mõjutada uriinianalüüse ja põhjustada dopinguproovides positiivset tulemust.

Raseduse laboriuuring

Metadoon võib mõjutada uriinist tehtava rasedusuuringu tulemust.

Lapsed

Koostoimete uuringuid on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Levometadoon läbib platsentat.

Levometadooni kasutamine raseduse ajal peab olema selgelt näidustatud ja sellega peab kaasnema vastav jälgimine, eelistatud spetsialiseerunud tervishoiuasutuses.

Krooniline kasutamine raseduse ajal võib põhjustada loote habituatsiooni ja sõltuvust, aga ka vastsündinu ärajätunähte, hingamisdepressiooni ja väikest kehakaalu. Raseduse ajal peab olema tagatud võõrutusnähtude adekvaatne asendusravi ja ennetamine, et minimeerida loote kahjustamist. Raseduse ajal võib ensüümide induktsiooni tõttu olla vajalik annuse suurendamine. Loote heaolu arvestades võib olla soovitatav jagada ööpäevane annus mitmeks osaks, et vältida suuri plasma

tippkontsentratsioone, kompenseerida levometadooni kiirenenud lagundamist ja ennetada seeläbi ärajätunähtusid.

Annuse vähendamist või ravimist võõrutamist raseduse ajal peab alati tegema ema hoolika järelevalvega ning alles pärast põhjalikku riski ja kasu hindamist.

Vastsündinu võõrutamist ravimist peab tegema spetsiaalses laste intensiivraviosakonnas, sest ravi levometadooniga võib põhjustada loote habituatsiooni ja sõltuvust ning vastsündinu ärajätunähtusid, mis vajavad ravi.

Ligikaudu 60%…80% vastsündinutest vajavad vastsündinu ärajätusündroomi tõttu haiglaravi. Annuse kohandamine (eriti annuse vähendamine) võib olla vajalik 1…2. sünnijärgsel nädalal.

Imetamine

Levometadoon eritub inimese rinnapiima. Levometadooni kontsentratsioon rinnapiimas on tavaliselt väike ja suureneb esimese 30 päeva jooksul. Arst otsustab, kas asendusravi ajal on imetamine lubatud. Inimese rinnapiima erituva levometadooni hulk ei ole piisav vastsündinutel pikapeale tekkivate ärajätunähtude ärahoidmiseks.

Fertiilsus

Metadoon ei kahjusta ilmselt naiste fertiilsust.

Metadooniga asendusravi saavatel meestel läbi viidud uuringutes on näidatud, et ratseemiline metadoon vähendab seerumi testosteroonisisaldust ning vähendab märkimisväärselt sperma mahtu ja seemnerakkude liikuvust. Ratseemilise metadooniga ravitud meeste seemnerakkude arv oli kontrollrühma omast kaks korda suurem. See on siiski tingitud seemnevedeliku lahjenduse puudumisest.

Toime reaktsioonikiirusele

Psühhomotoorsed ja kognitiivsed võimed ei ole stabiilse asendusravi korral halvenenud, mistõttu tavaliselt levometadoon ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Raviarst peab individuaalset reaktsiooni ja vastavat annust silmas pidades otsustama, kas patsient suudab juhtida autot ja käsitseda masinaid.

Ravi alguses, annuse tiitrimise, võõrutusnähtude esinemise või kognitiivset võimekust kahjustavate ainete koostarvitamise ajal ei ole aktiivne osalemine liikluses soovitatav.

Kõrvaltoimed

Levometadooni kõrvaltoimed sarnanevad üldiselt teiste opioidide kõrvaltoimetega. Kõige sagedamini on kirjeldatud iiveldust ja oksendamist. Antud kõrvaltoimeid on täheldatud ligikaudu 20% patsientidest, kes saavad ambulatoorset ravi metadooniga, mille puhul on järelevalve manustamise üle sageli ebapiisav.

Levometadooni pikaaegne kasutamine võib viia samasuguse sõltuvuseni nagu morfiini puhul. Võõrutusnähud sarnanevad morfiini ja heroiini omadega, olles samas vähem intensiivsed, kuid kestavad kauem. Levometadooni kõige tõsisem kõrvaltoime on hingamise pärssimine, mis võib tekkida stabilisatsioonifaasi ajal. Teatatud on apnoe, šoki ja südameseiskuse esinemisest.

Järgnevalt loetletud kõrvaltoimed on esitatud sageduse ja organsüsteemi klassi alusel. Antud kõrvaltoimeid on täheldatud sagedamini opioidide suhtes mittetolerantsetel isikutel. Sagedusvahemikud on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Levometadooni pikaajalise kasutamise korral (nagu säilitusravi puhul) vähenevad kõrvaltoimed järjest ja progresseeruvalt mõne nädala jooksul. Samas jäävad kõhukinnisus ja suurenenud higistamine sageli püsivaks.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Mürgistus opiaate mittekasutanud isikutel

Eluohtlik mürgistusseisund võib esineda isegi asendusravist väiksemate kontsentratsioonide korral, eriti mittetolerantsetel isikutel (eriti lastel). Mittetolerantsetel täiskasvanutel võib seda põhjustada ligikaudu 10 mg levometadoonvesinikkloriidi annus.

Lapsed

Lastel vanuses kuni 5 aastat võib see tekkida annusega ligikaudu 0,5 mg, vanematel lastel alates annusest ligikaudu 1,5 mg levometadoonvesinikkloriidi.

Levometadooni liigse kasutamise nähud ja sümptomid

Koostoimed opioidide suhtes tolerantsuse tekke ja püsimise ning levometadoonvesinikkloriidi annuse vahel võivad olla keerulised. Annust soovitatakse vähendada, kui patsiendil esinevad levometadoonvesinikkloriidi liigtarvitamise nähud ja sümptomid, mida iseloomustab „kummaline enesetunne“, keskendumisvõime vähenemine, unisus ja aeg-ajalt ka pööritustunne püstiasendis.

Üleannustamise sümptomid

Üleannustamist iseloomustab hingamisdepressioon (hingamissageduse ja/või hingamismahu vähenemine, Cheyne’i-Stokesi hingamine, tsüanoos), tugev unisus, mis progresseerub stuupori või koomani, mioos, skeletilihaste lõõgastumine, külm ja higine nahk ning aeg-ajalt bradükardia ja hüpotensioon. Raske üleannustamine, eriti pärast intravenoosset kasutamist, võib viia hingamisseiskuse, tsirkulatoorse kollapsi, südameseiskuse ja surmani.

Üleannustamise ravi

Vajaduse korral peab kohe rakendama hädaabimeetmeid või intensiivravi võtteid (nt intubatsioon ja kunstlik ventilatsioon). Mürgistusnähtude raviks võib kasutada spetsiifilisi opioidide antagoniste (nt naloksoon). Erinevad opioidide antagonistid erinevad annuse poolest (peab arvestama tootja ravimteabega!). Täpsemalt peab arvestama, et levometadooni hingamist pärssiv toime võib kesta pikalt (36…48 tundi), samas kui opiaatide antagonistid on lühitoimelised (1...3 tundi). Pärast antagonistliku toime taandumist võib vaja olla täiendavaid süste. Vajalikuks võivad osutuda kehatemperatuuri langemist ennetavad meetmed ja veremahu asendusravi.

Narkootikumidest füüsiliselt sõltuvuses olevate patsientide puhul põhjustab opioidide antagonistide tavapärase annuse manustamine ägedaid võõrutusnähtusid. Seetõttu peaks nendel patsientidel antagonistide kasutamist võimaluse korral vältima. Kui sellist ravi peetakse tõsise hingamisdepressiooni raviks siiski vajalikuks, peab olema eriti ettevaatlik.

Suukaudse levometadoonimürgistuse korral tohib maoloputust teha alles pärast ravi antagonistidega. Hingamisteede kaitsmine intubatsiooni abil on eriti oluline maoloputuse korral, aga ka enne antagonistide manustamist (võib esile kutsuda oksendamist).

Levometadoonvesinikkloriid ei eritu dialüüsi teel.

Levometadoonvesinikkloriidi ärajätmine

Ärajätunähud võivad esineda 24-tunnise annustamisintervalli ajal, kui määratud levometadoonvesinikkloriidi annus on liiga väike (ninakinnisus, kõhusümptomid, kõhulahtisus, lihasvalu, ärevus). Raviarstid peavad teadma, et annust võib muuta, kui patsiendil esinevad ärajätunähud.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: opioidisõltuvuse raviks kasutatavad ained

ATC-kood: N07BC05

Toimemehhanism

Levometadoon on tugev opioidantagonist, mis toimib peamiselt µ-retseptorile. Levometadoonil on minimaalne afiinsus κ- ja δ-opioidiretseptorite suhtes.

Farmakodünaamilised omadused

Levometadoon on ratseemilise metadooni aktiivne enantiomeer. µ-opioidiretseptorite aktivatsiooni kaudu pärsib levometadoon nii kesknärvisüsteemis kui ka soolelihaspõimikus (pl. myentericus) sünaptilist ülekannet.

Selle farmakoloogilised toimed sarnanevad morfiini toimetega. Nende toimete tulemuseks on analgeesia, hingamisdepressioon, köha pärssimine, iiveldus ja oksendamine, kõhukinnisus,

uriinipeetus (silelihaste peristaltika aeglustamise ja samaaegse toonuse suurendamise tõttu) ja pupilli konstriktsioon (mioos). Füüsiline sõltuvus ja ärajätunähud tekivad aeglasemalt kui morfiini või heroiini puhul. Levometadoon võib pärssida pärast teiste tugevate opioidide võtmise lõpetamist tekkivaid võõrutusnähtusid. Selle toime suhtes võib tekkida tolerantsus, v.a kõhukinnisuse ja mioosi osas.

Toime algab 30…60 minutit pärast suukaudset manustamist või 10…20 minutit pärast parenteraalset manustamist. Hoolimata kiiremast toime algusest parenteraalse manustamise puhul, kestab toime suukaudsel manustamisel kauem: 6...8 tundi. Toime võib pikeneda kuni 22...48 tunnini füüsiliselt sõltuvatel patsientidel ja korduvalt levometadoonvesinikkloriidi saavatel patsientidel. Hingamist pärssiv toime võib püsida pärast üleannustamist kuni 36…48 tundi.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Levometadoon kuulub rasvlahustuvate opioidide hulka ja see imendub seedetraktist hästi. Samas läbib see üsna ulatuslikult esmase maksapassaaži. Biosaadavus on üle 80%.

Jaotumine

Levometadoon seondub albumiini ning teiste plasma- ja koevalkudega (ilmselt lipoproteiinidega). Kontsentratsioon kopsus, maksas ja neerudes on verekontsentratsioonist palju suurem. Levometadooni farmakokineetilised omadused on üsna ebatavalised, sest see on märkimisväärselt seotud koevalkudega ning liigub koereservuaari ja plasma vahel aeglaselt. Levometadoon eritub higi hulka ning seda on võimalik tuvastada süljest, rinnapiimast ja nabaväädi verest.

Biotransformatsioon

Metadoon metaboliseeritakse peamiselt maksas, kus see läbib N-demetülatsiooni (levometadoon demetüleerub vähemal määral kui dekstrometadoon). Siiani on tuvastatud 32 metaboliiti. Samas vastab ainult 2% antud annusest kahele farmakoloogiliselt aktiivsele metaboliidile. Metabolism on osaliselt stereoselektiivne, samas kui CYP2C19 vahendab eelistatult levometadooni metabolismi. Uuringute põhjal on tasakaalukontsentratsioonini jõudmise aeg äärmiselt varieeruv, jäädes vahemikku üks päev kuni mitu nädalat. Levometadooni kliirensi kulg on kiirenenud CYP3A4-metabolismi autoinduktsiooni tõttu.

Eritumine

Levometadoonvesinikkloriidi ja selle metaboliitide eritumine toimub peamiselt neerude ja sapi kaudu. Keskmine poolväärtusaeg on 25 tundi (13…47 tundi), kui see on individuaalselt väga varieeruv. Eritumine neerude kaudu on suuremate annuste puhul peamine eritamistee. Pärast >80 mg annuste manustamist eritub ligikaudu 60% levometadoonvesinikkloriidist muutumatul kujul. Kumulatiivset toimet ja pikenenud eritumist selgitab levometadooni ulatuslik seondumisafiinsus kudedega.

Eritumine neerude kaudu sõltub palju pH-st ja see suureneb uriini pH vähenedes. Levometadooni ja dekstrometadooni poolväärtusajad on erinevad (t1/2 on vastavalt 37,5 h ja 28,6 h). 10%…45% üldkogusest eritub sapi kaudu. Metaboliite leidub ka higis.

Levometadoonvesinikkloriid ei eritu dialüüsi teel.

Anuuria korral ei esine kuhjumisriski, sest eritumine toimub vaid väljaheite teel.

Prekliinilised ohutusandmed

Levometadooni ei ole piisavalt uuritud. Hindamisel võib kohaldada andmeid D,L-metadooni kohta.

Krooniline toksilisus

Rottidele manustati suukaudselt metadoonvesinikkloriidi 80 nädala jooksul, suurendades annust järk- järgult 5, 10 või 15 mg-ni kg kehamassi kohta ööpäevas. Ravi metadoonvesinikkloriidiga viis N-demetülaasi aktiivsuse suurenemiseni. Arvatakse, et antud toime on hepatotsüütide kohanemismehhanism metadoonvesinikkloriidi metabolismi suhtes.

Ägeda toksilisuse esinemist on uuritud tervetel ahvidel (6 looma ja 6 kontroll-looma), kellele manustati mõõdukaid, varem kindlaksmääratud metadooni annuseid. 13…28-nädalase pideva ravi järel esines äge ja potentsiaalselt surmav toksiline reaktsioon varem hästi talutud metadoonvesinikkloriidi säilitusannusele (15 mg kg kehamassi kohta ööpäevas) kuuest ahvist neljal. Antud reaktsiooni iseloomustas väljendunud vaimne ja respiratoorne depressioon. Samas ei ole inimestel pideva metadoonvesinikkloriidi annustamisel täheldatud võrreldavaid äkksurmaga lõppenud reaktsioone.

Pikaajalise säilitusravi ajal opioidisõltuvusega patsientidel täheldatud kroonilise maksakahjustuse täpne patogenees ei ole teada. Täpset analüüsi takistab asjaolu, et enamik patsiente kuritarvitavad rohkem kui ühte ainet. Metadooni hepatotoksilisest potentsiaalist hoolimata peab arvestama ka teiste maksakahjustust põhjustavate teguritega: B- ja C-hepatiidi infektsioon, samuti samaaegne alkoholi ja erinevate ainete kuritarvitamine. Inimese hepatotsüütide kultuuridel läbi viidud uuringutes on näidatud, et alkohol võib otseselt võimendada heroiini ja metadooni hepatotoksilisust.

Mutageensus ja kartsinogeensus

In vitro ja in vivo uuringutes saadi metadooni genotoksilisuse suhtes vastuolulisi tulemusi ning viiteid nõrgale klastogeensele potentsiaalile. Samas ei saa olemasolevate andmete põhjal teha riskihinnangut kliinilise kasutuse jaoks.

Rottidel ja hiirtel läbi viidud pikaajalistes uuringutes ei tõendatud ravimi kartsinogeenset potentsiaali.

Reproduktiivtoksilisus

20 mg metadooni manustamine kg kehamassi kohta ööpäevas viie päeva jooksul vähendas rottidel eesnäärme, seemnepõiekeste ja testiste kaalu. Metadooni saanud (kuni 38 mg kg kehamassi kohta ööpäevas) isaste rottide järeltulijate neonataalne suremusmäär oli tõusnud, ulatudes kuni 74%.

Metadoonisõltlastest emaste rottide järeltulijate postnataalne aju kasv oli hilinenud, kehamass väiksem ja neonataalne suremus suurenenud.

Rottidel, kellele 14. kuni 19. tiinuspäeval manustati suu kaudu metadooni, oli isaste järglaste vere testosteroonisisaldus märkimisväärselt vähenenud (võimalik on antagonism naloksooniga).

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Metüülparahüdroksübensoaat (E218)

Propüülparahüdroksübensoaat

Sidrunhappe monohüdraat

Naatriumtsitraat

Puhastatud vesi

Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

5 aastat

Pärast pudeli esmakordset avamist on kontsentraadi, sh pipetimõõdiku ja sisestatud pipeti kõlblikkusaeg 6 kuud (100 ml, 150 ml, 300 ml ja 500 ml pakendid).

Pärast pudeli esmakordset avamist on ravimi kõlblikkusaeg 6 kuud (1000 ml pakend).

Säilitusainega ja viskoosse lahustiga (vabalt valitud suhtes) või puhastatud veega (suhtes kuni 1:3; üks osa kontsentraati ja kaks osa puhastatud vett) lahjendatud lahuste kõlblikkusaeg on säilitamisel temperatuuril kuni 25 °C 3 kuud.

Vees või puuviljamahlas lahjendatud lahuste kõlblikkusaeg on säilitamisel temperatuuril kuni 25 °C kuni 24 tundi.

Lahjendatud lahuseid tuleb säilitada merevaiguvärvi klaaspudelis või valguse eest kaitstult.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast avamist ja lahjendamist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu ning kasutamise ja manustamise erivahendid

Merevaiguvärvi klaaspudelid (tüüp III) valge avamist tuvastada võimaldava korgi (polüpropüleen ja polüetüteen), gradueeritud pipeti (polüetüleen ja polüstüreen) ja pipetimõõdikuga (polüetüleen) (100 ml, 150 ml, 300 ml ja 500 ml suurusega pakendid) või gradueeritud mõõtekorgiga (polüpropüleen) (1000 ml suurusega pakend). Gradueeritud pipetil on 0,25 ml mõõtevahemikud (vastab 1,25 mg levometadoonvesinikkloriidile). Gradueeritud mõõtekorgil on 0,5 ml mõõtevahemikud (vastab 2,5 mg levometadoonvesinikkloriidile)

Levomethadone G.L.Pharma 5 mg/ml suukaudset lahuse kontsentraat on müügil pakendi suurustes 100 ml, 150 ml, 300 ml, 500 ml ja 1000 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Levomethadone G.L.Pharma 5 mg/ml suukaudse lahuse kontsentraat

Koju kaasavõtmiseks tuleb ravimit lahjendada säilitusainega ja viskoossete lahustitega vabalt valitud suhtes või puhastatud veega suhtes kuni 1:3 (üks osa kontsentraati on lahjendatud kuni kahe osa puhastatud veega).

Koheseks kasutamiseks võib ravimit lahjendada veega või puuviljamahlaga (nt õuna- või apelsinimahl, välja arvatud greibimahl – vt lõik 4.5) vabal valitud suhtes.

Levomethadone G.L.Pharma tihedus on 1,00 g/ml.

Segaduse vältimiseks peavad kasutatud pudelitel olema märgitud lahustid ja lahuste kontsentratsioonid ühikutes mg/ml ning valmistamise kuupäev.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

G.L. Pharma GmbH

Schlossplatz 1

A-8502 Lannach

Austria

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.01.2017

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

veebruar 2018