Lendrate - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Lendrate, 70 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 70 mg alendroonhapet (alendronaatnaatriumtrihüdraadina).
INN. Acidum alendronicum

Abiaine: laktoosmonohüdraat.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Ümmargune, valge, kaksikkumer, ühel poolel sissepressitud märgis "70".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Postmenopausaalne osteoporoos. Alendroonhape vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa
murdude riski.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus on üks 70 mg tablett 1 kord nädalas.

Alendronaadi adekvaatseks imendumiseks:
Lendrate tuleb sisse võtta ainult tavalise veega, vähemalt pool tundi enne hommikusööki, jooki või
muu ravimi võtmist. Teised joogid (ka mineraalvesi), toit ja mõned ravimid võivad vähendada
alendronaadi imendumist (vt lõik 4.5).

Tingimused, mis aitavad tagada ravimi jõudmise makku ja vähendada söögitoru võimalike
ärritusnähtude/kõrvaltoimete tekke riski (vt lõik 4.4):
- Lendrate tuleb sisse võtta vahetult pärast ärkamist terve klaasitäie (vähemalt 200 ml) veega;
- võimalike söögitoru haavandite tekkeriski tõttu ei tohi patsiendid tabletti närida või suus imeda;
- patsiendid ei tohi pikali heita enne päeva esimest söögikorda, mis peab olema vähemalt 30 minutit
pärast tableti sissevõtmist;
- pärast Lendrate sissevõtmist ei tohi patsiendid enne 30 min möödumist pikali heita;
- Lendrate"t ei tohi sisse võtta õhtul ega enne lõplikku hommikust ülestõusmist.

Juhul kui igapäevane toit ei sisalda piisavas koguses kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid lisaks
saama vastavaid toidulisandeid (vt lõik 4.4).

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes ei ole esinenud vanusega seotud erinevust alendronaadi efektiivsuses ja
ohutuses. Seetõttu ei ole vajalik eakatel patsientidel annust korrigeerida.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Patsientidel kreatiniini kliirensiga üle 35 ml/min ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Alendronaati ei
soovitata raske neerukahjustusega patsientidele kreatiniini kliirensiga < 35 ml/min, sest kliinilise
kasutuse kogemus on ebapiisav.

Kasutamine lastel ja noorukitel
Alendronaati on uuritud vähestel alla 18-aastastel osteogenesis imperfecta"ga patsientidel. Tulemused
on ebapiisavad, et toetada selle kasutamist lastel ja noorukitel.

Lendrate kasutamist glükokortikosteroididest tingitud osteoporoosi ravis ei ole uuritud.

4.3 Vastunäidustused

- Söögitoru tühjenemist takistavad seisundid, nt striktuur või akalaasia.
- Võimetus istuda või seista vähemalt 30 minutit järjest.
- Ülitundlikkus alendronaadi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Hüpokaltseemia.
- Vt ka lõik 4.4.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alendronaat võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalseid ärritusnähte. Kuna alendronaat
võib põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab patsientidele, kellel esineb seedetrakti
ülaosas probleeme, nagu düsfaagia, söögitoru haigus, gastriit, duodeniit, haavandid või viimase aasta
jooksul esinenud raske seedetrakti haigus, nagu peptiline haavand või seedetrakti verejooks või
operatsioon seedetrakti ülaosas, v.a püloroplastika, manustama ravimit ettevaatusega (vt lõik 4.3).

Alendronaadiga ravitud patsientidel on esinenud järgmisi kõrvaltoimeid söögitorus (mõnikord raskeid
ja hospitaliseerimist nõudnud) nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja erosioonid, mis on harva
lõppenud söögitoru striktuuriga. Seetõttu peavad arstid olema tähelepanelikud kõikide söögitoru
võimalikule kahjustusele viitavate sümptomite suhtes ning patsientidele tuleb selgitada, et söögitoru
ärritusnähtude nagu düsfaagia, neelamisvalulikkus, valu rinnaku taga, kõrvetised või nende
süvenemine, tekkimisel tuleb alendronaadi kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.

Raskete kõrvaltoimete tekkeoht söögitoru osas tundub olevat suurem nendel haigetel, kes ei võta
alendronaati sisse vastavalt juhistele ja/või jätkavad kasutamist pärast söögitoru ärritusele viitavate
sümptomite tekkimist. Seetõttu on eriti oluline anda haigele põhjalik alendronaadi kasutamisõpetus ja
jälgida, et haige instruktsioonist õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb selgitada, et juhistest
mitte kinnipidamisel suureneb söögitoru ärritusnähtude risk.
Ravimi müügiletuleku järgselt on harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite tekkest, millest
mõned olid rasked ja komplitseerunud, kuigi laiahaardelistes kliinilistes uuringutes riski suurenemist
ei täheldatud.

Kasvajatevastast ravikuuri, sh peamiselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate saavatel
patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosist, mis üldjuhul on olnud seotud hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (k.a osteomüeliit). Paljud neist patsientidest said ka
kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu osteonekroosist on teatatud ka osteoporoosi patsientidel, kes
on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Kaasnevate riskiteguritega (nt kasvaja, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen)
patsientidel tuleb kaaluda enne ravi bisfosfonaatidega hammaste läbivaatust kohase ennetava
hambaraviga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaravi protseduure. Patsientidel,
kellel tekib lõualuu osteonekroos ravi ajal bisfosfonaadiga võib hambakirurgia muuta seisundi
ägedamaks. Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mis viitaksid, kas bisfosfonaadi
ravi katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi tekkeriski.
Raviarsti kliiniline hinnang peab juhtima iga patsiendi raviplaani lähtudes individuaalsest kasu/riski
suhte määramisest.

Bisfosfonaate saavatel patsientidel on kirjeldatud luu-, liigese- ja/või lihasevalu. Müügiletuleku järgse
kogemuse põhjal on need sümptomid harva olnud raskekujulised ja/või liikumisvõimetust põhjustavad
(vt lõik 4.8). Sümptomite avaldumise aeg varieerus ühest päevast mitme kuuni pärast ravi alustamist.
Enamikel patsientidel leevenesid sümptomid pärast ravi lõpetamist. Osadel patsientidel kordusid
sümptomid sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi uuesti kasutusele võtmisel.

Patsiente tuleb juhendada, et Lendrate sissevõtmise unustamisel, võtaksid nad selle sisse meelde
tulemisele järgneva päeva hommikul. Samal päeval patsient kahte tabletti sisse võtta ei tohi ning
edaspidi tuleb ravimit manustada kord nädalas - esialgselt nende poolt valitud päeval.

Alendronaati ei soovitata kasutada neerukahjustuse korral, kui kreatiniini kliirens on vähem kui
35 ml/min (vt lõik 4.2).

Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel põhjustel kui östrogeeni defitsiit ja vananemine.

Hüpokaltseemiat tuleb korrigeerida enne ravi alustamist alendronaadiga (vt lõik 4.3). Teisi
mineraalainete metabolismihäireid (nt D-vitamiini vaegus ja hüpoparatüreoidism) tuleb samuti ravida.
Nende seisunditega patsiente tuleb ravi ajal Lendrate"ga jälgida seerumi kaltsiumisisalduse ja
hüpokaltseemia sümptomite suhtes.

Kuna alendronaat suurendab luu mineraalset tihedust, siis võib patsientidel esineda seerumis kerget
asümptomaatilist kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langust. Need on olnud tavaliselt vähesed ja
asümptomaatilised. Kuid harva on olnud teateid sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis on mõnikord
olnud raske kuluga ja tekkinud sageli eelsoodumusega patsientidel (nt hüpoparatüreoidism,
D-vitamiini vaegus ja kaltsiumi imendumise häire). Piisava hulga kaltsiumi ja D-vitamiini
manustamine on eriti oluline glükokortikosteroide kasutavatel patsientidel.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik
galaktoosi talumatus, laktaasi vaegus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suu kaudu manustatavad
ravimid mõjutavad samaaegselt võetuna tõenäoliselt alendroonhappe imendumist. Seetõttu peab
alendroonhappe ja teiste ravimite manustamisintervall olema vähemalt 30 minutit (vt lõigud 4.2 ja
5.2).

Teisi kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ei esine. Mõned patsiendid said
kliiniliste uuringute käigus alendroonhappele lisaks östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või
suukaudselt). Nende ravimite samaaegsest kasutamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Kuigi spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendroonhapet kliiniliste
uuringute käigus samaaegselt paljude erinevate sagedamini väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi
kõrvaltoimeid ei ilmnenud.

4.6
Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Alendroonhappe kasutamise kohta rasedatel naistel puuduvad piisavad andmed.
Loomkatsed näitasid kahjulikku toimet loote luude arengule suurte annuste kasutamisel.
Tiinetele rottidele manustatud alendroonhape põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik
5.3). Antud näidustuse korral ei tohi raseduse ajal alendroonhapet kasutada.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Ei ole teada, kas alendroonhape eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga
toitvad naised alendroonhapet kasutada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Uuringuid autojuhtimise ja seadmete käsitlemise võimele ei ole läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Üheaastases uuringus postmenopausis osteoporoosiga naistel, oli alendroonhappe 70 mg (n = 519) ja
alendroonhappe 10 mg ööpäevas (n = 370) ohutusprofiil sarnane.

Postmenopausis naiste kahes 3-aastases sarnase disainiga uuringus (alendroonhape 10 mg: n = 196,
platseebo: n = 397) oli alendroonhapperühmas (10 mg ööpäevas) ja platseeborühmas registreeritud
üldine ohutusprofiil sarnane.

Võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti ravimiga seotud kõrvaltoimed, mis esinesid 1-aastases uuringus
1% patsientidest kummaski ravigrupis või 3-aastases uuringus alendroonhapet 10 mg/ööpäevas
saanud 1% patsientidest ja sagedamini kui platseebot saanud patsientidel, on toodud allolevas
tabelis:

Ühe-aastane
uuring
Kolme-aastased
uuringud
Alendroonhape
Alendronaat
Alendronaat
Platseebo
70 mg (n = 519)
10 mg/päevas
10 mg/päevas
(n = 397)

(n = 370)
(n = 196)

%
%
%
%
Seedetrakti häired





kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
happe regurgitatsioon
1,9
2,4
2,0
4,3
iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
kõhupuhitus 1,0 1,4
1,0
0,8
kõhukinnisus 0,8 1,6 3,1 1,8
kõhulahtisus 0,6 0,5
3,1
1,8
düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0
flatulents 0,4
1,6
2,6
0,5
gastriit 0,2
1,1
0,5
1,3
maohaavand 0 1,1
0 0
söögitoru haavand
0
0
1,5
0
Lihas-skeleti ja




sidekoe kahjustused

Liikumisaparaadi (luude,
2,9 3,2 4,1
2,5
lihaste või liigeste) valud
lihaskrambid 0,2 1,1 0 1,0
Närvisüsteemi häired





peavalu 0,4
0,3
2,6
1,5

Kliiniliste uuringute ja/või ravimi müügiletuleku järgselt on teatatud ka alljärgnevate kõrvaltoimete
esinemisest.
Sage (1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100), harv (1/10000 kuni <1/1000), väga harv
(<1/10000), teadmata (ei saahinnata olemasolevate andmete alusel)

Immuunsüsteemi häired
Harv:
ülitundlikkusreaktsioonid k.a urtikaaria ja angioödeem.

Ainevahetus ja toitumishäired
Harv:
sümptomaatiline hüpokaleemia, sageli seoses predisponeeritud
seisunditega (vt lõik 4.4).

Närvisüsteemi häired
Sage:

peavalu.

Silma kahjustused
Harv:
uveiit, skleriit, episkleriit.

Seedetrakti häired
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, flatulents, söögitoru
haavandid*, düsfaagia*, pinge kõhus, happe regurgitatsioon.
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, gastriit, ösofagiit*, söögitoru erosioonid*,
meleena.
Harv:
söögitoru striktuur*, suu-neelu haavandid*, seedetrakti ülaosa
perforatsioonid, haavandid, verejooksud (vt lõik 4.4).
*Vt lõigud 4.2 ja 4.4

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: nahalööve, kihelus, erüteem.
Harv:

nahalööbega kulgev fotosensitiivsus.
Väga harvad ja üksikjuhud:
üksikud rasked nahareaktsioonid, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ja
toksiline epidermaalnekrolüüs.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:

lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu.
Harv:
bisfosfonaatidega ravi saavatel patsientidel on teatatud lõualuu
osteonekroosist. Enamus neist teadetest viitavad vähihaigetele, kuid
selliseid juhtumeid on teatatud ka patsientidel, kellel on ravitud
osteoporoosi. Üldiselt seostatakse lõualuu osteonekroosi hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga).
Riskiteguriteks peetakse ka kasvaja diagnoosi, kemoteraapiat,
kiiritusravi ja halba suuhügieeni; tugev lihas-skeleti (luu-, lihase- või
liigese-) valu (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv:
Tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid nagu
immuunvastuse ägedas faasis (müalgia, väsimus ning harva palavik).

Ravimi müügiletuleku järgsel perioodil on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid (esinemissagedus
teadmata):

Närvisüsteemi häired:
pearinglus.
Kõrva ja labürindi kahjustused: vertiigo.
Lihas-skeleti ja
sidekoe kahjustused:
liigeste turse.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
asteenia, perifeersed tursed.

Muutused laboratoorsetes analüüsides
Kliinilistes uuringutes on esinenud mööduvat, sümptomiteta kulgevat kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse
vähenemist seerumis alendronaati 10 mg/ööpäevas saanud haigetest vastavalt 18% ja 10%-l,
platseebot saanud haigetest vastavalt 12% ja 3%-l. Kuid kaltsiumisisalduse vähenemist seerumis kuni
< 8,0 mg/dl (2,0 mmol/l) ja fosfaadisisalduse vähenemist kuni 2,0 mg/dl (0,65 mmol/l) esines
mõlemas grupis võrdse sagedusega.

4.9 Üleannustamine

Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ning järgmised
seedetrakti ülaosa kõrvaltoimed nagu seedehäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand.

Alendronaadi üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendronaadi sidumiseks
tuleb manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeohu tõttu ei tohi oksendamist esile
kutsuda ja haige peab jääma püstiasendisse.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Bisfosfonaadid, luuhaiguste raviks kasutatavad ravimid, ATC-kood:
M05BA04

Lendrate toimeaine alendronaatnaatriumtrihüdraat on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastidega
seotud luuresorptsiooni ning ei oma otsest toimet luu formeerumisele. Prekliinilistes uuringutes on
täheldatud, et alendronaat eelistatult koguneb aktiivse resorptsiooni kohtadesse. Osteoklastide
aktiivsus on pärsitud, kuid osteoklastide juurdetekkimine või kinnitumine ei muutu. Alendronaatravi
ajal formeerub normaalse kvaliteediga luu.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mineraalse tiheduse (LMT, BMD) langus lülisambas või reieluu
proksimaalses osas 2,5 standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või luuhõrenemisest
tingitud luumurd olenemata LMT väärtusest.

Alendroonhappe 70 mg võetuna üks kord nädalas (n = 519) ja alendronaadi 10 mg/ööpäevas (n = 370)
terapeutilist ekvivalentsust hinnati 1-aastases multitsentrilises uuringus osteoporoosiga
postmenopausis naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna LMT võrreldes algväärtusega
tõusnud 70 mg üks kord nädalas ravigrupis 5,1% (95% CI, 4,8%; 5,4%) ning 10 mg üks kord päevas
ravigrupis 5,4% (95% CI: 5,0%; 5,8%). Keskmine LMT tõus reieluukaelas oli 70 mg üks kord nädalas
ja 10 mg üks kord päevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu proskimaalses osas 2,9% ja
3,1%. Luustiku teistes piirkondades oli LMT tõus mõlemas ravigrupis samuti sarnane.

Alendronaadi toimet luumassile ning luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis naistel
(n = 994) esimeses kahes sarnase ülesehitusega kliinilises uuringus ja samuti FIT-uuringus (Fracture
Intervention Trial, FIT, Luumurdude vältimise uuring) (n = 6495).

Esimestes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal LMT alendronaati 10 mg/ööpäevas
saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja pöörlis vastavalt 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes
platseebot saanutega. Üldine LMT suurenes ka märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientide
hulgas vähenes võrreldes platseebot saanutega ühe või enama vertebraalse luumurruga patsientide
osakaal 48% (alendronaadi rühmas 3,2% vs platseebo rühmas 6,2%). Uuringu jätkamisel veel kaks
aastat tõusis jätkuvalt lülisamba ja pöörli LMT ning säilus reieluukaela ning üldine LMT.

FIT-uuring koosnes kahest platseeboga kontrollitud uuringust alendronaadiga üks kord päevas (5 mg
päevas kaks aastat ja 10 mg päevas üks või kaks aastat veel lisaks).

-
FIT 1. Kolmeaastane uuring 2027 patsiendil, kellel oli vähemalt üks eelnev lülisamba
(kompressioon) murd. Selles uuringus vähendas alendronaat üks kord päevas manustatuna 1 uue
lülisamba murru esinemissagedust 47% (alendronaadi rühmas 7,9% vs platseeborühmas 15,0%).
Lisaks leiti statistiliselt oluline reieluu proksimaalse osa murdude esinemissageduse vähenemine
(1,1% vs 2,2%, vähenemine 51%).

-
FIT 2. Nelja-aastane uuring 4432 patsiendil, kellel oli madal luu mass, kuid polnud eelnevaid
lülisamba murdusid. Selles uuringus leiti osteoporoosiga naiste (37% kogupopulatsioonist vastas
ülaltoodud osteoporoosi definitsioonile) alagrupi analüüsimisel oluline erinevus reieluu proksimaalse
osa murdude (alendronaadiga 1% vs platseeboga 2,2%, vähenemine 56%) ning 1 lülisamba murru
esinemissageduses (2,9% vs 5,8%, vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Veenisisesele referentsannusele vastavalt oli ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet 5...70 mg annuste suukaudsel manustamisel alendronaadi keskmine biosaadavus naistel
0,64%. Alendronaadi manustamisel üks tund või pool tundi enne standardset hommikueinet ravimi
biosaadavus vähenes ning oli vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi uuringutes oli alendronaat
efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.

Koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet manustamisel oli biosaadavus väga madal või
peaaegu olematu. Alendronaadi manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga vähenes biosaadavus
umbes 60%.

Tervetele vabatahtlikele suukaudselt manustatud prednisoon (20 mg kolm korda päevas 5 päeva
jooksul) ei mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendronaadi suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt
20...44%).

Jaotumine
Uuringud rottidega näitavad, et pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist võib alendronaati ajutiselt
leida pehmetes kudedes, kuid seejärel jaotub ta kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine
jaotusruumala tasakaalukontsentratsioonil, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit.
Alendronaadi kontsentratsioon plasmas pärast raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks
liiga madal (< 5 ng/ml).
Seonduvus inimese plasmavalkudega on ligikaudu 78%.

Biotransformatsioon
Andmed alendronaadi metaboliseerumise kohta loomade või inimeste organismis puuduvad.

Eritumine
14
Pärast ühekordset veenisisest C-alendronaadi manustamist eritus 72 tunniga umbes 50%
radioaktiivsusest uriiniga; roojas ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel määral. Pärast
ühekordset 10 mg alendronaadi veenisisest manustamist oli renaalne kliirens 71 ml/min ning
süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist vähenes
plasmakontsentratsioon 6 tunniga rohkem kui 95%. Terminaalne poolväärtusaeg inimesel on rohkem
kui 10 aastat, peegeldades alendronaadi vabanemist luustikust. Alendronaat ei eritu rottidel neerude
happeliste või aluseliste transpordisüsteemide kaudu ja seega ei mõjuta teiste ravimite eritumist nende
süsteemide kaudu inimesel.

Patsientide erigrupid
Prekliinilised uuringud on näidanud, et alendronaat, mis ei deponeeru luudes, eritub kiiresti uriiniga.
Pärast pikaajalist kumulatiivsete annuste - kuni 35 mg/kg, veenisisest manustamist loomadel ei
ilmnenud küllastumist luudes. Kuigi vastav kliiniline informatsioon puudub, on väga tõenäoline, et
nagu ka loomadel, väheneb neerufunktsiooni häirega patsientidel alendronaadi eritumine neerude
kaudu. Seetõttu on neerufunktsiooni häirega haigetel oodata alendronaadi suuremat kuhjumist luudes
(vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidega on näidanud, et raseduse
ajal manustatav alendronaat võib põhjustada emasloomal hüpokaltseemiast tingitud düstookiat. Suurte
annuste manustamisel rottidele suurenes loote mittetäieliku luustumise esinemissagedus. Nende
leidude tähtsus inimesele ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tsellaktoos 80 (laktoosmonohüdraat ja pulbristatud tselluloos,)
Kroskarmelloosnaatrium (E468)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba (E551)
Magneesiumstearaat (E470b)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/alumiinium blister, mis sisaldab 2, 4 või 12 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erinõuded
hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Actavis Group PTC ehf
Reykjavikurvegi 76-78
220 Hafnarfjordur
Island


8.
MÜÜGILOA NUMBER

603708

9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

31.10.2008

10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2008.