Lercaprel

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Lercaprel 10 mg/10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Enalapriilmaleaat, lerkanidipiinvesinikkloriid.


Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte.
-
Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-
Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile
kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


Infolehes antakse ülevaade:
1.
Mis ravim on Lercaprel ja milleks seda kasutatakse
2.
Mida on vaja teada enne Lercaprel"i kasutamist
3. Kuidas
Lercaprel"i
kasutada
4. Võimalikud
kõrvaltoimed
5.
Kuidas Lercaprel"i säilitada
6. Lisainfo


1.
MIS RAVIM ON LERCAPREL JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Lercaprel on kahe vererõhku alandava ravimi ­ AKE-inhibiitori (enalapriil) ja kaltsiumikanalite
blokaatori (lerkanidipiin) ­ fikseeritud kombinatsioon.
Lercaprel"i kasutatakse:
-
kõrge vererõhu (hüpertensioon) raviks patsientidel, kelle vererõhk ei allu piisavalt ravile ainult
lerkanidipiin 10 mg-ga. Lercaprel"i ei tohi kasutada hüpertensiooni ravi alustamiseks.


2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE LERCAPREL"I KASUTAMIST

Ärge kasutage Lercaprel"i
· kui te olete allergiline toimeaine(te) (enalapriili või lerkanidipiini) või Lercaprel"i mõne
koostisosa suhtes
· kui te olete allergiline Lercaprel"ile lähedaste ravimite suhtes (nt amlodipiin, felodipiin,
nifedipiin, kaptopriil, fosinopriil, lisinopriil, ramipriil)
· raseduse teisel ja kolmandal trimestril
· kui teil on teatav südamehaigus:
· ravimatu südame paispuudulikkus
· verevoolu takistus südame vasakust vatsakesest, sealhulgas aordi kitsenemine
(aordistenoos)
· ebastabiilne stenokardia (varjatud või progresseeruv stenokardia)
· ühe kuu jooksul pärast müokardiinfarkti
· kui teil on raskeid maksa- või neeruprobleeme või kui te saate dialüüsi
· kui te kasutate järgmisi ravimeid:
· seenevastased ravimid (nt ketokonasool, itrakonasool)
· makroliidantibiootikumid (nt erütromütsiin, troleandomütsiin)
· viiruseravimid (nt ritonaviir)
· kui te kasutate samaaegselt ravimit tsüklosporiini
· koos greibi söömise või greibimahla joomisega
· kui teil on kunagi tekkinud angioödeem (näo, huulte, keele ja/või kõri, käe- ja jalalabade
turse), mis on kas pärilik või tekkinud pärast varasemat ravi AKE-inhibiitoriga
· kui teil on pärilik kalduvus kudede tursete tekkimiseks või tekivad seletamatud kudede tursed
(pärilik või idiopaatiline angioödeem).

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Lercaprel
Teatage oma arstile või apteekrile:
· kui teil on verevarustuse puudulikkust põhjustav südamehaigus (isheemia)
· kui teil on aju verevarustuse häired (aju veresoonkonna haigus)
· kui teil on neeruprobleemid
· kui teil on maksaensüümide tase tõusnud või on kollatõbi
· kui teie valgeliblede arv on erineval määral vähenenud (leukopeenia, agranulotsütoos) ning
selle tulemusena tekkinud vastuvõtlikkus nakkustele ja raskekujulised üldised sümptomid
· kui teil on teatavad veresooni hõlmavad sidekoe haigused (kollageen-veresoonehaigused)
· kui te kasutate samaaegselt allopurinooli (podagraravim), prokaiinamiidi (südame rütmihäirete
ravim) või liitiumi (teatavat liiki depressiooni raviks)
· kui teil tekivad ravi ajal Lercaprel"iga ülitundlikkusreaktsioonid või kudede tursed
(angioödeem)
· kui teil on diabeet
· kui teil on püsiv kuiv köha
· kui teil on vere kaaliumitaseme tõusu risk
· kui vererõhu alanemine ei ole piisav teie rahvuse tõttu (eelkõige mustanahalistel patsientidel)
· kui te olete rase või soovite rasestuda.

Kui vajate putukamürgi (nt mesilase- või herilasemürk) vastast desensibiliseerivat ravi, tuleb Lercaprel
ajutiselt asendada sobiva muud liiki ravimiga. Muidu võivad tekkida eluohtlikud üldsümptomid.
Selliseid reaktsioone võib tekkida ka pärast putukahammustusi.

Lercaprel"i kasutamine dialüüsi ajal või vere väga kõrge lipiididetaseme ravimisel võib kutsuda esile
raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja isegi eluohtliku soki.

Teatage oma arstile, et teid ravitakse Lercaprel"iga või et te vajate dialüüsi, et arst saaks seda ravi
määramisel arvesse võtta.

Kui teil seisab peagi ees operatsioon või anesteesia (sealhulgas hambaravis), teatage arstile, et te
kasutate Lercaprel"i, sest anesteesia ajal võib vererõhk järsult langeda.

Teatage kohe arstile, kui teil tekivad järgmised nähud või sümptomid:
· näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele ja/või kõri turse või hingeldus
· naha ja limaskestade kollaseks värvumine
· palavik, lümfisõlmede turse ja/või kõripõletik.

Sellisel juhul peate ravi Lercaprel"iga katkestama ja teie arst soovitab sobivaid meetmeid.

Lercaprel"i ohutust ja efektiivsust lastel ei ole kontrollrühmaga uuringutega kindlaks määratud.

Selle ravimi kasutamine vajab regulaarset meditsiinilist kontrolli. Seepärast tehke kindlasti kõik
laboratoorsed analüüsid ja uuringud, mis arst on teile määranud.

Kasutamine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.

Lercaprel"i kasutamisel samaaegselt teatavate teiste ravimitega võib Lercaprel või teise ravimi toime
tugevneda või nõrgeneda või sageneda teatavate kõrvaltoimete tekkimine.

Vererõhku alandav toime võib tugevneda järgmiste ravimite kasutamisel koos Lercaprel"iga:
·
tsüklosporiin (immuunsupressant)
·
suukaudsed seenevastased ravimid, näiteks itrakonasool ja ketokonasool
·
viiruseravimid, näiteks ritonaviir
·
makroliidantibiootikumid, näiteks erütromütsiin või troleandomütsiin
·
haavandiravim tsimetidiin annuses rohkem kui 800 mg päevas
·
diureetikumid, näiteks hüdroklorotiasiid, kloortalidoon, furosemiid, triamtereen, amiloriid,
indapamiid, spironolaktoon või muud vererõhku alandavad ravimid
·
teatavad veresooni laiendavad ravimid, näiteks glütserüültrinitraat ja orgaanilised nitraadid
(isosorbiid) või anesteetikumid
·
teatavad antidepressandid ja antipsühhootikumid
·
baklofeen.

Vererõhku alandav toime võib nõrgeneda järgmiste ravimite kasutamisel koos Lercaprel"iga:
·
teatavad valuvaigistid (nt paratsetamool, ibuprofeen, naprokseen, indometatsiin või aspiriin,
välja arvatud väikeses annuses)
·
veresoontele toimet avaldavad ravimid (nt noradrenaliin, isoprenaliin, dopamiin, salbutamool)
·
krampidevastased ravimid, näiteks fenütoiin ja karbamasepiin
·
rifampitsiin (kasutatakse tuberkuloosi raviks).

Kui te kasutate digoksiini (südamelihase toonust mõjutav ravim), küsige arstilt, milliste nähtude suhtes
peate end jälgima.

Kui kasutate kaaliumit säästvaid diureetikume (spironolaktoon) või kaaliumilisandeid, võib teie vere
kaaliumitase tõusta.

Liitiumkarbonaadi samaaegne kasutamine Lercaprel"iga võib põhjustada liitiumimürgistust.

Kui te kasutate immuunsupressante või podagraravimeid, võite olla väga harvadel juhtudel vastuvõtlik
rasketele infektsioonidele.

Kui teil on diabeet, võtke arvesse, et Lercaprel"i samaaegne kasutamine insuliini või suukaudsete
diabeediravimitega, näiteks sulfonüüluureate ja biguaniididega võib põhjustada ravi esimestel kuudel
hüpoglükeemiat (veresuhkru taseme ülemäärane alanemine).

Teatage arstile, kui te kasutate antihistamiine, näiteks terfenadiini või astemisooli või südame
rütmihäirete ravimeid, näiteks amiodarooni või kinidiini või estramustiini või amifostiini või kulda,
sest nende ravimitega võib tekkida teatavaid koostoimeid.

Lercaprel"i kasutamine koos toidu ja joogiga
Lercaprel"i tuleb manustada vähemalt 15 minutit enne sööki.

Alkohol võib Lercaprel"i toimet tugevdada. Teil on seetõttu soovitatav alkoholi tarvitamisest hoiduda
või alkoholi tarvitamist rangelt piirata.

Rasedus ja imetamine
Lercaprel ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril ning on vastunäidustatud raseduse
teisel ja kolmandal trimestril. Palun pidage nõu arstiga, kui olete rase või soovite rasestuda.

Lercaprel"i kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav.

Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Te ei tohi juhtida autot ega kasutada masinaid, kui teil tekib selle ravimi kasutamise ajal pearinglus,
nõrkus, väsimus või uimasus.

Oluline teave mõningate Lercaprel"i koostisainete suhtes
Lercaprel sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi
kasutamist konsulteerima arstiga.


3.
KUIDAS LERCAPREL"I KASUTADA

Kasutage Lercaprel"i alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu oma arsti või apteekriga.

Kui arst ei ole teile teisiti määranud, on tavaline annus üks tablett üks kord päevas iga päev samal ajal.
Tablette tuleb eelistatavalt võtta hommikul vähemalt 15 minutit enne hommikusööki. Tabletid tuleb
veega tervelt alla neelata.

Ravimit ei tohi võtta koos greibiga või greibimahlaga.

Rääkige arstile, kui teile tundub, et Lercaprel"i toime on liiga tugev või liiga nõrk.

Kui te võtate Lercaprel"i rohkem kui ette nähtud
Kui olete ravimit võtnud arsti määratud annusest rohkem või üleannustanud, pöörduge kohe arsti
juurde ja kui võimalik, võtke tabletid ja pakend kaasa.

Ravimi õigest annusest rohkem võtmisel võib teie vererõhk alaneda liiga palju ja südametegevus võib
muutuda ebaregulaarseks või kiireneda. See võib põhjustab teadvuse kaotust.

Peale selle võib vererõhu tugev langus vähendada tähtsate elundite verevarustust või põhjustada
südame- või neerupuudulikkust.

Kui te unustate Lercaprel"i võtta
Kui unustate tableti võtta, võtke vahelejäänud tablett niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui on
juba peaaegu aeg järgmist tabletti võtta. Seejärel võtke järgmised tabletid nagu tavaliselt. Ärge võtke
samal päeval kahekordset annust.

Kui te lõpetate Lercaprel"i kasutamise
Kui te lõpetate Lercaprel"i kasutamise, võib teie vererõhk uuesti tõusta. Enne Lercaprel"i kasutamise
lõpetamist pidage nõu arstiga: Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma
arsti või apteekriga.


4. VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka Lercaprel põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Kõige sagedamad (sagedus 1 kuni 10%) Lercaprel 10 mg/10 mg kasutamisel esinenud kõrvaltoimed
on köha, pearinglus ja uimasus. Allpool on loetletud kõik Lercaprel 10 mg/10 mg või eraldi enalapriili
või lerkanidipiini kasutamisel täheldatud kõrvaltoimed.
Sagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (esinenud rohkem kui ühel patsiendil kümnest); sage
(esinenud vähem kui ühel patsiendil kümnest); aeg-ajalt (esinenud vähem kui ühel patsiendil sajast);
harv (esinenud vähem kui ühel patsiendil tuhandest); väga harv (esinenud vähem kui ühel 10 000
patsiendist).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia
Harv:
teatavate vererakkude arvu vähenemine, teatavate laboratoorsete väärtuste
(hemoglobiin ja hematokrit) alanemine, luuüdi funktsiooni halvenemine,
lümfisõlmede turse, autoimmuunsed haigused

Ainevahetushäired
Aeg-ajalt:
vere ülemäära madal suhkrutase

Silmade kahjustused
Väga sage:
nägemise ähmastumine

Närvisüsteemi häired
Väga sage:
pearinglus
Sage:
peavalu, depressioon
Aeg-ajalt:
segasus, uimasus, unetus, närvilisus, tundlikkuse häired (nt "sipelgate jooksmine")
Harv:
ebanormaalsed unenäod, unehäired

Südame ja veresoonkonna häired
Sage:
vererõhu ülemäärane alanemine, sealhulgas püstiasendis, lühiajaline teadvuse
kaotus (minestamine), südameinfarkt või insult, valu rindkeres, pitsitustunne
rinnus, südame rütmihäired, südame löögisageduse kiirenemine
Aeg-ajalt:
pahkluupiirkonna turse, südamekloppimine
Harv:
käte ja jalgade külmatunne

Respiratoorsed häired
Väga sage:
köha
Sage: hingeldus
Aeg-ajalt:
eritis ninast, kurguvalu ja kurgu kähedus, vilistav hingamine, astma
Harv:
kopsukoe kõrvalekalded, nohu, kopsupõletik

Seedetrakti häired
Väga sage:
iiveldus
Sage: kõhulahtisus,
kõhuvalu,
maitsemuutused
Aeg-ajalt:
sooletakistus, pankreatiit, oksendamine, seedehäired, kõhukinnisus, isutus,
maoärritus, suukuivus, maohaavand
Harv:
suu limaskesta põletik ja haavandid, keelepõletik
Väga harv:
igemete paksenemine, sooleturse

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksapuudulikkus,
maksapõletik,
kollatõbi (naha ja/või silmavalgete kollaseks
muutumine)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:
näoõhetus, punetus ja naha soojatunne, nahalööbed, näo, huulte, keele, kurgu, käte
turse
Aeg-ajalt: higistamise
tugevnemine,
kihelus, nõgestõbi, juuste väljalangemine
Harv: raskekujulised
nahareaktsioonid
Kirjeldatud on sümptomite kompleksi, mida võib seostada mõne või kõikidega
järgmistest kõrvaltoimetest: võivad tekkida palavik, seroossete pindade põletik,
veresoonte põletik, lihase- ja liigesevalu, lihase- ja liigesepõletik ja teatavad
laboratoorsete väärtuste muutused; nahalööve, valgustundlikkus ja muud
nahareaktsioonid

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neeruprobleemid
Harv:
uriini eritumise vähenemine, uriini eritumise suurenemine

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus
Harv: rinnanäärmete
suurenemine
meestel

Üldised häired
Väga sage:
nõrkustunne
Sage: väsimus
Aeg-ajalt:
lihaskrambid, näopunetus, kohin kõrvus, halb enesetunne, palavik

Uuringud
Sage:
vere kaaliumitaseme tõus, vere kreatiniinitaseme tõus
Aeg-ajalt:
vere kusihappetaseme tõus, vere naatriumitaseme alanemine
Harv:
laboratoorsete väärtuste (maksaensüümid, seerumi bilirubiinitase) tõus


Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


5.
KUIDAS LERCAPREL"I SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage Lercaprel"i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab kuu
viimasele päevale.

Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult. Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.


6. LISAINFO

Mida Lercaprel sisaldab
- Toimeained on enalapriilmaleaat ja lerkanidipiinvesinikkloriid.
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg enalapriilmaleaati (vastab 7,64 mg enalapriilile)
ja 10 mg lerkanidipiinvesinikkloriidi (vastab 9,44 mg lerkanidipiinile).

- Abiained on:
Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, naatriumtärklisglükolaat, povidoon,
naatriumvesinikkarbonaat, magneesiumstearaat.
Tableti kate: hüpromelloos, titaandioksiid (E171), talk, makrogool 6000.

Kuidas Lercaprel välja näeb ja pakendi sisu
Lercaprel on valged ümmargused kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid.

Lercaprel"i pakendis on 7, 14, 28, 30, 35, 42, 50, 56, 90, 98 või 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja:
Recordati Ireland Limited
Raheens East,
Ringaskiddy Co. Cork,
Ireland

Tootja:
RECORDATI Industria Chimica e Farmaceutica S.p.A.
Via Matteo Civitali 1 ­ I-20148 Milan,
Itaalia


Infoleht on viimati kooskõlastatud augustis 2008.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Lercaprel 10 mg/10 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg enalapriilmaleaati (vastab 7,64 mg enalapriilile)
ja 10 mg lerkanidipiinvesinikkloriidi (vastab 9,44 mg lerkanidipiinile).
INN. Enalaprilum, lercanidipinum.

Abiained: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 102 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged ümmargused kaksikkumerad tabletid.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel lerkanidipiin 10 mg monoteraapia ei taga piisavat
vererõhu kontrolli.
Fikseeritud kombinatsioon, enalapriil 10 mg ja lerkanidipiin 10 mg, ei sobi hüpertensiooni ravi
alustamiseks.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Patsientidel, kelle vererõhk ei allu piisavalt kontrollile ainult lerkanidipiin 10 mg kasutamisel, võib kas
suurendada lerkanidipiini monoteraapia annust 20 mg-ni või minna üle fikseeritud kombinatsiooni
Lercaprel 10 mg/10 mg kasutamisele.
Võib soovitada annuse individuaalset tiitrimist eri toimeainetega. Kui see on kliiniliselt sobiv, võib
kaaluda üleminekut otse monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile.

Soovitatav annus on üks tablett üks kord päevas vähemalt 15 minutit enne sööki.
Ravimit on eelistatav manustada hommikuti. Seda ravimit ei tohi manustada samaaegselt greibiga (vt
lõigud 4.3 ja 4.5).

Eakad patsiendid
Annus peab sõltuma patsiendi neerufunktsioonist (vt "Kasutamine neerukahjustuse korral").

Kasutamine lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel
Kuna alla 18 aasta vanustel patsientidel kasutamise kogemus puudub, ei soovitata ravimit kasutada
lastel ja noorukitel.

Kasutamine neerukahjustuse korral
Lercaprel on vastunäidustatud raske neerude funktsioonihäirega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) ja
hemolüüsi saavatele patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Ravi alustamisel kerge või mõõduka neerude
funktsioonihäirega patsientidel peab olema eriti ettevaatlik.


Kasutamine maksakahjustuse korral
Raske maksa funktsioonihäire korral on Lercaprel vastunäidustatud. Ravi alustamisel kerge või
mõõduka maksa funktsioonihäirega patsientidel peab olema eriti ettevaatlik.

4.3 Vastunäidustused

·
ülitundlikkus toimeaine (enalapriil või lerkanidipiin), ükskõik millise AKE-inhibiitori või
dihüdropüridiinide rühm kuuluva kaltsiumikanalite blokaatori või ravimi ükskõik millise abiaine
suhtes
·
raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6)
·
vasaku vatsakese väljavoolu takistus, sealhulgas aordistenoos
·
ravimatu südame paispuudulikkus
·
ebastabiilne stenokardia
·
ühe kuu jooksul pärast müokardiinfarkti
·
raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min), sealhulgas hemolüüsi saavad
patsiendid
·
raske maksakahjustus
·
samaaegne manustamine koos:
o
tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (vt lõik 4.5)
o
tsüklosporiiniga (vt lõik 4.5)
o
greibimahlaga (vt lõik 4.5)
·
varasema raviga AKE-inhibiitoriga seostatud angioödeem
·
pärilik või idiopaatiline angioödeem.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sümptomaatiline hüpotensioon
Enalapriili kasutamine vajab eriti hoolikat jälgimist järgmistel juhtudel:
·
raske hüpotensioon süstoolse vererõhuga alla 90 mm Hg
·
dekompenseeritud südamepuudulikkus.

Tüsistusteta hüpertensiooniga patsientidel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva. Enalapriili
kasutavatel hüpertensiooniga patsientidel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni tõenäolisemalt, kui
patsiendil on vedelikuvaegus, nt diureetilise ravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, dialüüsi, diarröa või
oksendamise tagajärjel (vt lõik 4.5). Südamepuudulikkusega patsientidel koos kaasneva
neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. Seda esineb kõige
tõenäolisemalt raskekujulisema südamepuudulikkusega patsientidel, mida kajastab
lingudiureetikumide kasutamine suurtes annustes, hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus.
Neil patsientidel tuleb ravi alustada meditsiinilise järelevalve all ning neid patsiente hoolikalt jälgida,
kui enalapriili ja/või diureetikumi annust muudetakse. Samad kaalutlused kehtivad südame
isheemiatõvega ja aju veresoonkonna haigusega patsientide kohta, kellel võib vererõhu ülemäärane
langus põhjustada müokardiinfarkti või aju veresoonkonna nähte.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb panna patsient selili ja võimaluse korral manustada intravenoosse
infusioonina füsioloogilist lahust. Mööduv hüpotensiooninäht ei ole vastunäidustuseks edasiste
annuste manustamisel, mida võib manustada tavaliselt probleemideta, kui vererõhk on pärast
veremahu suurenemist tõusnud.
Mõnel südame paispuudulikkusega patsiendil, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib
süsteemne vererõhk enalapriili kasutamisel veelgi langeda. See toime on ettearvatav ja tavaliselt ei
tingi ravi katkestamist. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib osutuda vajalikuks annust
vähendada ja/või ravi diureetikumiga ja/või enalapriiliga katkestada.

Siinussõlme nõrkuse sündroom
Lerkanidipiini kasutamisel siinussõlme nõrkuse sündroomiga patsientidel (ilma südamestimulaatorita)
on soovitatav olla eriti ettevaatlik.


Vasaku vatsakese funktsioonihäire ja südame isheemiatõbi
Kuigi kontrollrühmaga hemodünaamilistes uuringutes vatsakeste funktsiooni halvenemist ei
täheldatud, tuleb olla ettevaatlik vasaku vatsakese funktsioonihäirega patsientide ravimisel
kaltsiumikanalite blokaatoritega. Arvatakse, et südame isheemiatõvega patsientidel suureneb ravimisel
teatavate lühiajalise toimega dihüdropüridiinidega südame-veresoonkonna haiguste oht. Kuigi
lerkanidipiini toime on pikaajaline, peab olema nende patsientide puhul ettevaatlik.
Teatavad dihüdropüridiinid võivad harvadel juhtudel põhjustada prekordiaalset valu või stenokardiat.
Olemasoleva stenokardiaga patsientidel võib väga harva nende haigushoogude sagedus, kestus või
raskus suureneda. Üksikjuhtudel võib esineda müokardiinfarkti (vt lõik 4.8).

Kasutamine neerukahjustuse korral
Ravi alustamisel enalapriiliga kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidel peab olema eriti
ettevaatlik. Nende patsientide ravi hulka enalapriiliga peab tavaliselt kuuluma seerumi kaaliumi- ja
kreatiniinitaseme rutiinne jälgimine.
Enalapriili kasutamisega on kaasnenud neerupuudulikkus eriti raske südamepuudulikkusega või
olemasoleva neeruhaigusega, sealhulgas neeruarterite stenoosiga patsientidel. Kui ravi ajal
enalapriiliga neerupuudulikkust varakult diagnoosida ja õigesti ravida, on see tavaliselt pöörduv.
Mõnel hüpertensiooniga patsiendil, kellel olemasolevat neeruhaigust ei ole, võib enalapriili
kasutamine koos diureetikumiga tõsta vere kusihappe- ja kreatiniinitaset. Sellisel juhul võib osutuda
vajalikuks enalapriili ja/või diureetikumi annust vähendada ja/või ravi sellega katkestada. Neil
juhtudel tuleb võtta arvesse olemasoleva neeruarteri stenoosi võimalust (vt lõik 4.4 "Renovaskulaarne
hüpertensioon").

Renovaskulaarne hüpertensioon
Ravi ajal AKE-inhibiitoriga on hüpotensiooni või neerupuudulikkuse tekkimise oht eelkõige
kahepoolse neeruarteri stenoosi või ainsa funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientidel. Neil
patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all väikeste annustega ja annuste
hoolika tiitrimisega. Neerufunktsiooni tuleb hinnata ravi algul ning seda ravi ajal hoolikalt jälgida.

Neeru siirdamine
Lerkanidipiini või enalapriili manustamise kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidele kogemused
puuduvad. Seepärast ei ole neid patsiente soovitatav Lercaprelga ravida.

Maksapuudulikkus
Maksa funktsioonihäiretega patsientidel võib lerkanidipiini antihüpertensiivne toime võimenduda.
Ravi AKE-inhibiitoritega on harva seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
areneb edasi fulminantseks maksanekroosiks (mis lõpeb mõnikord surmaga). Selle sündroomi
mehhanism ei ole teada. Patsientidel, kellel tekib ravi ajal AKE-inhibiitoritega ikterus või
maksaensüümide taseme märkimisväärne tõus, tuleb AKE-inhibiitori kasutamine katkestada ning anda
neile sobivat ravi.

Neutropeenia/agranulotsütoos
AKE-inhibiitoreid kasutavatel patsientidel on esinenud neutropeeniat/agranulotsütoosi,
trombotsütopeeniat ja aneemiat. Normaalse neerufunktsiooniga ja eriliste riskifaktoriteta patsientidel
esineb neutropeeniat harva. Enalapriili kasutamisel peab olema eriti ettevaatlik veresoonte
kollageenhaigusega või immunosupressantravi, ravi allopurinooli või prokaiinamiidiga saavate
patsientide või mitme sellise riskiteguriga patsientide puhul, eriti kui neil on neerufunktsioon
halvenenud. Mõnel neist patsientidest tekkis tõsine infektsioon, mis mõnel juhul intensiivsele
antibiootikumiravile ei allunud. Enalapriili kasutamisel sellistel patsientidel on soovitatav regulaarselt
jälgida leukotsüütide arvu ja soovitada patsiendil teatada arstile kõikidest infektsiooninähtudest.

Ülitundlikkus/angioneurootiline ödeem
AKE-inhibiitorite, sealhulgas enalapriiliga ravitud patsientidel on harva esinenud näo, jäsemete,
huulte, keele, häälepilu ja/või kõri angioneurootilist ödeemi. See võib tekkida ravi ajal igal ajal.
Sellisel juhul tuleb ravi enalapriiliga kohe katkestada. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida, et tagada
sümptomite täielik kadumine enne haiglast lahkumist. Kui turse piirdus näo ja huultega, kadusid
sümptomid üldjuhul ilma ravita. Antihistamiinid leevendasid siiski hästi neid sümptomeid.

Kõritursega kaasnev angioneurootiline ödeem võib surmaga lõppeda. Kui ödeem hõlmab keelt,
häälepilu või kõri ja võib takistada hingamist, tuleb kohe alustada sobivat ravi (nt subkutaanselt
manustada adrenaliini [lahjendatult 1:1000]) ja/või võtta meetmeid hingamisteede vabastamiseks.
AKE-inhibiitorite poolt tekitatava angioödeemi risk on mustanahalistel patsientidel suurem kui
mittemustanahalistel.
Patsientidel, kellel on esinenud AKE-inhibiitoritega raviga mitteseotud angioödeemi, võib olla AKE-
inhibiitori saamisel suurem angioödeemi tekkimise risk (vt ka lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi saamisel putukamürkidega
Desensibiliseeriva ravi saamisel putukamürkide vastu on AKE-inhibiitori samaaegsel kasutamisel
esinenud harva eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Nende reaktsioonide vältimiseks võib
katkestada enne iga desensibiliseerimist ajutiseks ravi AKE-inhibiitoriga.

Anafülaktoidsed reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Madala tiheduse lipoproteiinidega (LDL) afereesi korral dekstraansulafadiga on AKE-inhibiitori
samaaegsel kasutamisel esinenud harva eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Nende reaktsioonide
vältimiseks võib katkestada enne iga afereesi ajutiseks ravi AKE-inhibiitoriga.

Diabeet
Kui diabeedihaige saab ravi suukaudsete diabeediravimite või insuliiniga, tuleb AKE-inhibiitoriga ravi
esimesel kuul hoolikalt jälgida vere glükoositaset (vt lõik 4.5).

Köha
AKE-inhibiitorite kasutamisel on esinenud köha. Iseloomulik on kuiv, püsiv köha, mis pärast ravi
katkestamist kaob. AKE-inhibiitori esilekutsutud köha tuleb köha diferentsiaaldiagnoosis arvesse
võtta.

Operatsioon/anesteesia
Suurema operatsiooni või anesteesia korral vererõhku alandavate ravimitega pärsib enalapriil
angiotensiin II moodustumist, mis muidu toimuks reniini kompensatoorse sekretsiooni tõttu. Kui tekib
hüpotensioon, mis leitakse olevat sellest mehhanismist põhjustatud, võib seda korrigeerida
vedelikumahu suurendamisega.

Hüperkaleemia
Mõnel AKE-inhibiitoritega, sealhulgas elanapriiliga ravitud patsiendil on täheldatud seerumi
kaaliumitase tõusu. Hüperkaleemia tekkimise riskitegurid on järgmised: neerupuudulikkus, diabeet,
samaaegne ravi kaaliumit säästvate diureetikumidega, kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate
soolaasendajatega, samuti teiste ravimitega, mis võivad seerumi kaaliumitaset tõsta (nt hepariin). Kui
ravimi kasutamist koos mõne eelnimetatud ainega peetakse vajalikuks, tuleb regulaarselt jälgida
seerumi kaaliumitaset.

CYP3A4 indutseerivad ained
CYP3A4 indutseerivad ained, näiteks krampidevastased ravimid (nt fenütoiin, karbamasepiin) ja
rifampitsiin võivad vähendada lerkanidipiini taset seerumis, mille tulemusena ravi efektiivsus võib olla
oodatust väiksem (vt lõik 4.5).

Muud ebasoovitatavad ravimid
Ravimi kasutamine koos liitiumi, kaaliumit säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või
estramustiiniga ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Rahvusrühmad
Nagu teisedki AKE-inhibiitorid, võib enalapriil olla mustanahaliste patsientide vererõhu alandamisel
vähem efektiivne kui mittemustanahaliste puhul, mis võib olla põhjustatud mustanahalise
hüpertensiooniga populatsiooni seas rohkem levinud plasma madalast reniinitasemest.

Rasedus
Lercaprel"i kasutamine raseduse ajal ei ole soovitatav.


Ravi AKE-inhibiitorite, näiteks enalapriiliga ei tohi alustada raseduse ajal. Rasestuda kavatsevad
patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks
raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist AKE-inhibiitoriga peetakse
oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoritega kohe katkestada ja vajaduse korral
alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Ka rasedatel ja rasestuda kavatsevatel naistel ei ole soovitatav lerkanidipiini kasutada (vt lõik 4.6).

Imetamine
Lercaprel"i ei ole soovitatav kasutada imetamise ajal (vt lõik 4.6).

Pediaatrilised patsiendid
Selle ravimikombinatsiooni ohutust ja efektiivsust lastel ei ole kontrollrühmaga uuringutega kindlaks
määratud.

Alkohol
Alkoholi tarvitamisest tuleb hoiduda, sest see võib võimendada vasodilataatoritest antihüpertensiivsete
ravimite toimet (vt lõik 4.5).

Laktoos
Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi
imendumishäire, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Lercaprel"i antihüpertensiivset toimet võivad võimendada teised vererõhku alandavad ravimid, näiteks
diureetikumid, beetablokaatorid, alfablokaatorid ja muud ravimid.

Peale selle on täheldatud järgmisi koostoimeid selle kombineeritud ravimi ühe või teise koostisainega.

Enalapriilmaleaat
Teatavad toimeained või ravimiklassid võivad soodustada hüperkaleemia tekkimist: kaaliumisoolad,
kaaliumit säästvad diureetikumid, AKE-inhibiitorid, angiotensiin II inhibiitorid, mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid, (madala molekulmassiga või fraktsioneerimata) hepariinid, tsüklosporiin ja
takroliimus, trimetoprim.
Hüperkaleemia tekkimine võib sõltuda kaasnevatest riskiteguritest.
See risk suureneb ravimi kasutamisel koos eespool nimetatud ravimitega.

Ebasoovitatavad kombinatsioonid
Kaaliumit säästvad diureetikumid või kaaliumilisandid
AKE-inhibiitorid leevendavad diureetikumidest põhjustatud kaaliumikaotust. Kaaliumit säästvad
diureetikumid (nt spironolaktoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandid või kaaliumit sisaldavad
soolaasendajad võivad seerumi kaaliumitaset oluliselt tõsta. Kui nende samaaegne kasutamine on
näidustatud ilmnenud hüpokaleemia tõttu, tuleb neid kasutada ettevaatlikult ja jälgida tihti seerumi
kaaliumitaset (vt lõik 4.4).

Liitium
Liitiumi kasutamisel koos AKE-inhibiitoritega on esinenud seerumi liitiumikontsentratsioonide
pöördumatut tõusu ja toksilisust. AKE-inhibiitorite samaaegne kasutamine tiasiiddiureetikumidega
võib suurendada seerumi liitiumitaset ja seega liitiumimürgistuse ohtu. Enalapriili kasutamine koos
liitiumiga ei ole seetõttu soovitatav, ent kui nende koos kasutamine osutub vajalikuks, on vaja
hoolikalt jälgida seerumi liitiumitasemeid (vt lõik 4.4).

Estramustiin:
Kõrvaltoimete, näiteks angioneurootilise ödeemi (angioödeem) tekkimise oht (vt lõik 4.4).


Ravimikombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik
Diabeediravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE-inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliinid,
suukaudsed diabeediravimid) samaaegne kasutamine võib suurendada vere glükoositaset alandavat
toimet koos hüpoglükeemia ohuga. See nähtus näis olevat tõenäolisem kombineeritud ravi esimestel
nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel.

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid)
Varasem ravi diureetikumidega suurtes annustes võib põhjustada vedelikuhulga vähenemist ja ravi
alustamisel enalapriiliga hüpotensiooni tekkimise ohtu (vt lõik 4.4). Hüpotensiivse toime
vähendamiseks võib katkestada diureetikumi kasutamise, suurendada vedeliku- või soolatarbimist või
alustada ravi enalapriili väikeste annustega.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid
Krooniline ravi mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega võib vähendada AKE-inhibiitorite
hüpertensioonivastast toimet. Peale selle on mittesteroidsetel põletikuvastastel ravimitel ja AKE-
inhibiitoritel seerumi kaaliumitaseme tõusu võimendav toime, mis võib halvendada neerufunktsiooni.
See on tavaliselt pöörduv. Harva võib tekkida äge neerupuudulikkus, eriti kahjustatud
neerufunktsiooniga, näiteks eakatel või dehüdreerunud patsientidel.

Baklofeen
Antihüpertensiivse toime tugevnemine. Tuleb jälgida vererõhku ja vajaduse korral antihüpertensiivset
annust kohandada.

Tsüklosporiin
Tsüklosporiin suurendab hüperkaleemia tekkimise ohtu AKE-inhibiitorite kasutamisel.

Alkohol
Alkohol tugevdab AKE-inhibiitorite kasutamisel hüpotensiivset toimet.

Ravimikombinatsioonid, mida tuleb arvesse võtta
Amifostiin
Antihüpertensiivse toime tugevnemine.

Tritsüklilised antidepressandid/neuroleptikumid/anesteetikumid/narkootilised ained
Teatavate anesteesiaravimite, tritsükliliste antidepressantide ja neuroleptikumide samaaegne
kasutamine AKE-inhibiitoritega võib vererõhku veelgi alandada (vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid, tetrakosaktiid (süsteemne) (välja arvatud hüdrokortisooni kasutamine Addisoni tõve
asendusravis):
Antihüpertensiivse toime vähenemine (kortikosteroididest põhjustatud soola/vedelikupeetus).

Muud antihüpertensiivsed ravimid
Samaaegne kasutamine muude antihüpertensiivsete ravimitega võib suurendada enalapriili
hüpotensiivset toimet. Samaaegne kasutamine koos glütserüültrinitraadi ja muude nitraatidega või
muude vasodilataatoritega võib vererõhku veelgi alandada.

Allopurinool, tsütostaatilised või immunosupressiivsed ravimid, süsteemsed kortikosteroidid või
prokaiinamiid
Samaaegsel manustamisel AKE-inhibiitoritega võib suureneda leukopeenia oht.

Antatsiidid
Antatsiidid vähendavad AKE-inhibiitorite biosaadavust.

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE-inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet.

Võimalik on ravivastuse vähenemine pressoramiinide suhtes (nt adrenaliin), kuid mitte nii palju, et see
välistaks nende kasutamise.

Atsetüülsalitsüülhape ja trombolüütikumid
Enalapriili võib probleemideta kasutada samaaegselt atsetüülsalitsüülhappega (südame ja
veresoonkonna häirete ennetamiseks sobivates annustes) ja trombolüütiliste ainetega.

Kuld
Samaaegselt AKE-inhibiitoriga, sealhulgas enalapriiliga kullasüste (naatriumaurotiomalaati) saanud
patsientidel on harva esinenud nitritoidseid reaktsioone (sümptomid on näiteks näoõhetus, iiveldus,
oksendamine ja hüpotensioon).

Lerkanidipiin

Vastunäidustatud kombinatsioonid
CYP3A4 inhibiitorid
Kuna lerkanidipiini metaboliseerib ensüüm CYP3A4, võivad samaaegselt manustatavad CYP3A4
inhibiitorid ja indutseerijad lerkanidipiini metabolismile ja eritumisele koostoimet avaldada.
Lerkanidipiini kasutamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ketokonasool, itrakonasool,
ritonaviir, erütromütsiin, troleandomütsiin) on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Koostoimeuuringus CYP3A4 tugeva inhibiitori ketokonasooliga tõusis märkimisväärselt lerkanidipiini
tase vereplasmas (ravimikontsentratsiooni ja aja kõvera alune pindala 15-kordselt ja eutomeeri S-
lerkanidipiini Cmax 8-kordselt).

Tsüklosporiin
Tsüklosporiini ei tohi kasutada koos lerkanidipiiniga (vt lõik 4.3).
Samaaegsel kasutamisel on täheldatud mõlema ravimi kontsentratsiooni tõusu vereplasmas. Uuringus
noorte tervete vabatahtlikega lerkanidipiini tasemed vereplasmas ei muutunud, kui 3 tunni
möödumisel lerkanipidiini manustamisest võeti tsüklosporiini, kuid tsüklosporiini AUC suurenes 27%.
Lerkanidipiini samaaegsel manustamisel tsüklosporiiniga suurenesid lerkanidipiini tasemed
vereplasmas 3-kordselt ja tsüklosporiini AUC suurenes 21%.

Greibimahl
Lerkanidipiini ei tohi kasutada koos greibimahlaga (vt lõik 4.3).
Nagu teistegi dihüdropüridiinide puhul, võib greibimahla joomine pärssida lerkanidipiini metabolismi,
mille tulemusena suureneb lerkanidipiini süsteemne saadavus ja hüpotensiivne toime.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik
Alkohol
Alkoholi tarvitamisest tuleb hoiduda, sest see võib võimendada vasodilataatoritest antihüpertensiivsete
ravimite toimet (vt lõik 4.4).

CYP3A4 substraadid
Lerkanidipiini määramisel koos teiste CYP3A4 substraatidega nagu terfenadiin, astemisool, III klassi
antiarütmikumid, nt amiodaroon, kinidiin, peab olema ettevaatlik.

CYP3A4 indutseerivad ained
Lerkanidipiini samaaegsel kasutamisel CYP3A4 indutseerijatega, näiteks krampidevastaste ainete (nt
fenütoiin, karbamasepiin) ja rifampitsiiniga tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad vähendada
lerkanidipiini antihüpertensiivset toimet. Seetõttu tuleb jälgida vererõhku tavalisest sagedamini.

Digoksiin
20 mg lerkanidipiini samaaegsel kasutamisel patsientidel, kes said kroonilist ravi ß-
metüüldigoksiiniga, farmakokineetilist koostoimet ei täheldatud. Tervetel vabatahtlikel, keda raviti
digoksiiniga pärast 20 mg lerkanidipiini manustamist, suurenes digoksiini Cmax keskmiselt 33%, kuid
AUC ega neerukliirens märkimisväärselt ei muutunud. Samaaegselt digoksiini kasutavaid patsiente
tuleb hoolikalt jälgida digoksiinimürgistuse kliiniliste nähtude suhtes.


Ravimikombinatsioonid, mida tuleb arvesse võtta
Midasolaam
Eakatel vabatahtlikel suurendas suukaudse midasolaami 20 mg samaaegne manustamine lerkanidipiini
imendumist (ligikaudu 40%) ja vähendas selle imendumiskiirust (tmax pikenes 1,75 tunnilt 3 tunnini).
Midasolaami kontsentratsioonid ei muutunud.

Metoprolool
Lerkanidipiini samaaegsel kasutamisel metoprolooliga, mis on valdavalt maksa kaudu elimineeruv
beetablokaator, jäi metoprolooli biosaadavus samaks, kuid lerkanidipiini biosaadavus vähenes 50%.
See toime võib tuleneda beetablokaatoritest põhjustatud maksa verevoo vähenemisest ning võib
tekkida seega ka teiste samasse klassi kuuluvate ravimite kasutamisel. Lerkanidipiini võib siiski
ohutult kasutada koos ß-adrenergiliste retseptorite blokaatoritega.

Tsimetidiin
Tsimetidiini samaaegne kasutamine 800 mg päevas ei muuda märkimisväärselt lerkanidipiini tasemeid
vereplasmas, kuid suuremate annuste puhul peab olema ettevaatlik, sest lerkanidipiini biosaadavus ja
seega selle hüpotensiivne toime võivad suureneda.

Fluoksetiin
Koostoimeuuring fluoksetiiniga (CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor), milles osalesid terved vabatahtlikud
vanuses 65 ± 7 aastat (keskmine ± standardhälve), lerkanidipiini farmakokineetikas kliiniliselt
asjakohaseid muutusi ei täheldatud.

Simvastatiin
Lerkanidipiini 20 mg annuse korduval manustamisel koos 40 mg simvastatiiniga lerkanidipiini AUC
oluliselt ei muutunud, kuid simvastatiini AUC suurenes 56% ja selle aktiivse metaboliidi ß-
hüdroksühappe AUC 28%. Need muutused ei ole tõenäoliselt kliiniliselt asjakohased. Kui
lerkanidipiini manustatakse hommikul ja simvastatiini õhtul, vastavalt selle ravimi näidustusele, ei ole
koostoimet ette näha.

Varfariin
20 mg lerkanidipiini samaaegne manustamine tühja kõhuga tervetele vabatahtlikele varfariini
farmakokineetikat ei mõjutanud.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
Enalapriil
AKE-inhibiitorite (enalapriil) kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
AKE-inhibiitorite (enalapriil) kasutamine 2. ja 3. trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed teratogeensuse tekkimise ohu kohta pärast AKE-inhibiitorite kasutamist
raseduse esimesel trimestril ei ole võimaldanud järeldusi teha; riski vähest suurenemist ei saa siiski
välistada. Rasestuda kavatsevad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile,
mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist
AKE-inhibiitoriga peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoritega kohe
katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.
AKE-inhibiitori kasutamine teisel ja kolmandal trimestril tekitab teadaolevalt toksilisust inimese lootel
(neerufunktsiooni halvenemine, oligohüdramnioos, kolju aeglasem luustumine) ja vastsündinul
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3). Kui AKE-inhibiitorit on kasutatud
alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav kontrollida ultraheliga neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on kasutanud AKE-inhibiitoreid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
ka lõigud 4.3 ja 4.4). Enalapriil läbib platsentabarjääri, kuid seda on vastsündinute vereringest
kliiniliselt asjakohastes kogustes edukalt eemaldatud peritoneaaldialüüsi teel. Teoreetiliselt võib seda
eemaldada ka verevahetuse teel.

Lerkanidipiin

Loomkatsetes lerkanidipiiniga teratogeenset toimet ei täheldatud, kuid teiste dihüdropüridiinühendite
kasutamisel on neid esinenud.
Lerkanidipiini kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kliinilisi andmeid, seetõttu ei ole soovitatav seda
kasutada raseduse ajal ega naistel, kes soovivad rasestuda.

Enalapriil ja lerkanidipiin koos
Seega ei soovitata Lercaprel kasutada raseduse esimesel trimestril ning see on vastunäidustatud alates
raseduse teisest trimestrist.

Imetamine
Enalapriil ja enalaprilaat imenduvad rinnapiima.
Lerkanidipiini eritumine inimese rinnapiima ei ole teada.
Seega ei ole Lercaprel"i kasutamine imetamise ajal soovitatav.

Viljakus
Mõnel kanaleid blokeerivaid aineid kasutanud patsiendil on esinenud spermatosoidide peades
pöörduvaid biokeemilisi muutusi, mis võivad kahjustada eostamist. Kui korduv in vitro viljastamine
on ebaõnnestunud ja muid põhjusi ei leita, võib põhjuseks olla kaltsiumikanalite blokaatorite
kasutamine.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Kliinilised kogemused Lercaprel"i ja selle koostisainetega näitavad, et ravim tõenäoliselt ei oma
toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Soovitatav on siiski olla ettevaatlik, sest võib
tekkida pearinglus, asteenia, väsimus ja harvadel juhtudel unisus (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

Kombineeritud preparaadi kõrvaltoimed on sarnased kummagi koostisaine eraldi kasutamisel esinenud
kõrvaltoimetega.

Lercaprel 10 mg/10 mg kontrollrühmaga kliinilistes uuringutes, milles osales 329 patsienti, esinesid
järgmises tabelis märgitud kõrvaltoimed.
Kasutatud on järgmisi MedDRA organsüsteemide ja esinemissageduste määratlusi: väga sage (> 1/10),
sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100), harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000), väga
harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).


Sagedus
Sage
Aeg-ajalt

( 1/100 kuni <
(1/1000 kuni < 1/100)
Organsüsteem
1/10)
Immuunsüsteemi häired

ülitundlikkus*
Närvisüsteemi häired
pearinglus
peavalu
Kõrva ja labürindi häired
vertiigo,

sealhulgas asendist
sõltuv vertiigo
Südame häired

südamepekslemine
tahhükardia*
Vaskulaarsed häired

hüpotensioon*
vereringe kollaps*
Respiratoorsed, rindkere ja
köha
kurgu kuivus*
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired

kõhu ülaosa valu*
iiveldus*
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
dermatiit*
erüteem*

huuleturse*
nõgestõbi*
Lihas-skeleti ja sidekoe

artralgia*
kahjustused
Neerude ja kuseteede häired

polüuuria*
pollakisuuria*
Reproduktiivse süsteemi ja

erektsioonihäired*
rinnanäärme häired
Üldised häired ja

väsimus
manustamiskoha reaktsioonid
asteenia*
Uuringud

hemoglobiinitaseme langus*
Märkus: * ainult 1 patsiendil

Lisateave üksikkomponentide kohta.

Enalapriil eraldi
Enalapriili kasutamisel on esinenud järgmisi kõrvaltoimeid:

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: aneemia (sealhulgas aplastiline ja hemolüütiline vorm)
Harv: neutropeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, luuüdi häired, pantsütopeenia,
lümfadenopaatia

Immuunsüsteemi häired
Sage: ülitundlikkus, angioödeem: on esinenud näo, jäsemete, huulte, keele, häälepilu ja/või kõri
angioneurootilist ödeemi (vt lõik 4.4)
Harv: autoimmuunne häire

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: hüpoglükeemia (vt lõik 4.4), anoreksia

Psühhiaatrilised häired
Sage: depressioon
Aeg-ajalt: segasus, unisus, unetus, närvilisus
Harv: ebanormaalsed unenäod, unehäired

Närvisüsteemi häired
Väga sage: pearinglus
Sage: peavalu
Aeg-ajalt: paresteesia

Silma kahjustused
Väga sage: nägemise ähmastumine

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: vertiigo, tinnitus

Südame häired
Sage: müokardiinfarkt, võib olla kõrge riskiga patsientidel sekundaarne ülemäärasele hüpotensioonile
(vt lõik 4.4), arütmia, stenokardia, tahhükardia
Aeg-ajalt: südamepekslemine

Vaskulaarsed häired
Sage: hüpotensioon, sünkoop, insult, võib olla kõrge riskiga patsientidel sekundaarne ülemäärasele
hüpotensioonile (vt lõik 4.4)
Aeg-ajalt: õhetus, ortostaatiline hüpotensioon

Harv: Raynaud" sündroom

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: köha
Sage: düspnoe
Aeg-ajalt: rinorröa, kurgu- ja kõrivalu ja düsfoonia, bronhospasm/astma
Harv: kopsude infiltratsioon, riniit, alveoliit, allergiline/eosinofiilne kopsupõletik

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus
Sage: diarröa, kõhuvalu, düsgeusia
Aeg-ajalt: iileus, pankreatiit, oksendamine, düspepsia, kõhukinnisus, ebamugavustunne maos,
suukuivus, peptiline haavand
Harv: stomatiit, aftoosne stomatiit, glossiit
Väga harv: soole angioödeem

Maksa ja sapiteede häired
Harv: maksapuudulikkus, hepatiit ­ kas kolestaatiline hepatiit või maksanekroos, kolestaas (sealhulgas
ikterus)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve
Aeg-ajalt: hüperhidroos, kihelus, nõgestõbi, alopeetsia
Harv: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit, toksiline
epidermaalne nekrolüüs, pemfigus

On esinenud sümptomite kompleksi, millesse võivad kuuluda kõik või mõni järgmistest sümptomitest:
palavik, serosiit, vaskuliit, müalgia/müosiit, artralgia/artriit, positiivne tuumavastaste antikehade
analüüs (ANA), erütrotsüütide settereaktsiooni (ESR) kiirenemine, eosinofiilia ja leukotsütoos. Võivad
tekkida lööve, valgustundlikkus või muud dermatoloogilised nähud.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: lihasspasmid

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerukahjustus, neerupuudulikkus, proteinuuria
Harv: oliguuria

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäired
Harv: günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: asteenia
Sage: väsimus, valu rindkeres
Aeg-ajalt: halb enesetunne

Uuringud
Sage: vere kaaliumitaseme tõus, vere kreatiniinitaseme tõus
Aeg-ajalt: vere kusihappetaseme tõus, vere naatriumitaseme alanemine
Harv: hemoglobiinitaseme alanemine, hematokrititaseme alanemine, maksaensüümide taseme tõus,
vere bilirubiinitaseme tõus.

Lerkanidipiin eraldi
Kõrvaltoimeid esines ligikaudu 1,8%-l ravitud patsientidest.


Kontrollrühmaga kliinilistes uuringutes kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid peavalu,
pearinglus, perifeerne ödeem, tahhükardia, südamepekslemine ja õhetus, mida igaüht esines vähem kui
1%-l patsientidest.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: ülitundlikkus

Psühhiaatrilised häired
Harv: unisus

Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt: peavalu, pearinglus

Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia, südamepekslemine
Harv: stenokardia

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: õhetus
Väga harv: sünkoop

Seedetrakti häired
Harv: iiveldus, düspepsia, diarröa, kõhuvalu, oksendamine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: lööve

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: müalgia

Neerude ja kuseteede häired
Harv: polüuuria

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: perifeerne ödeem
Harv: asteenia, väsimus

Turustamisjärgselt on väga harva spontaanselt teatatud järgmistest kõrvaltoimetest (<1/10 000):
igemete hüpertroofia, maksa transaminaaside seerumitasemete pöörduv tõus, hüpotensioon,
urineerimise sagenemine ja valu rindkeres.

Mõni dihüdropüridiin võib harva põhjustada prekordiaalset paikset valu või stenokardiat. Olemasoleva
stenokardiaga patsientidel võib väga harva nende haigushoogude sagedus, kestus või raskus
suureneda. Üksikjuhtudel võib tekkida müokardiinfarkt.
Lerkanidipiinil ei näi olevat kõrvaltoimet vere glükoositasemele ega seerumi lipiidide tasemele.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud.

Üleannnustamise kõige tõenäolisemad sümptomid on raske hüpotensioon, bradükardia,
reflekstahhükardia, sokk, stuupor, elektrolüütide häired ja neerupuudulikkus.

Üleannustamise ravi
Ravi on põhiliselt suunatud mürgi elimineerimisele ja südame ja veresoonkonna stabiilse seisundi
taastamisele. Pärast allaneelamist on näidustatud põhjalik maoloputus ­ millele võib lisada soolte
irrigatsiooni.


Kogemused enalapriiliga üleannustamisega
Üleannustamise kohta inimestel on vähe andmeid.
Sümptomid
Seni on üleannustamise kõige iseloomulikumad nähud olnud märgatav hüpotensioon (mis algab
ligikaudu kuue tunni möödumisel tablettide allaneelamisest) samaaegselt reniini-angiotensiini
süsteemi blokaadi ja stuuporiga.
AKE-inhibiitorite üleannustamisega seostatavate sümptomite hulka võivad kuuluda vereringe sokk,
elektrolüütide häired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine,
bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha. Pärast 300 mg ja 440 mg enalapriili allaneelamist on esinenud
seerumi enalaprilaaditasemete vastavalt 100- ja 200-kordset tõusu, võrreldes tavalise tasemega pärast
raviannuste manustamist.

Ravi
Üleannustamist on soovitatav ravida füsioloogilise lahuse intravenoosse infusiooniga. Hüpotensiooni
tekkimisel tuleb patsient seada sokiasendisse. Võimaluse korral võib kasutada ka ravi angiotensiin II
infusiooni ja/või intravenoossete katehhoolamiinidega. Vahetult pärast tablettide allaneelamist tuleb
võtta meetmeid enalapriilmaleaadi elimineerimiseks (nt oksendamine, maoloputus, absorbentide või
naatriumsulfaadi manustamine). Enalaprilaati võib eemaldada vereringest hemodialüüsiga (vt lõik
4.4). Ravile mittealluva bradükardia korral on näidustatud ravi südamestimulaatoriga. Pidevalt tuleb
jälgida elutähtsaid parameetreid, seerumi elektrolüütide taset ja kreatiniini kontsentratsioone.

Kogemused lerkanidipiiniga üleannustamisega
Sümptomid
Nagu teistegi dihüdropüridiinide puhul, põhjustab üleannustamine eeldatavalt ülemäärast perifeerset
vasodilatatsiooni koos märgatava hüpotensiooni ja reflekstahhükardiaga.

Turustamisjärgselt on esinenud kolm üleannustamise juhtu (enesetapukatsena oli manustatud vastavalt
150 mg, 280 mg ja 800 mg lerkanidipiini). Esimesel patsiendil tekkis unisus. Teisel patsiendil tekkis
kardiogeenne sokk koos raske müokardiisheemia ja kerge neerupuudulikkusega. Kolmandal patsiendil
tekkis oksendamine ja hüpotensioon.
Kõik patsiendid paranesid järelhaigusteta.

Ravi
Eespool mainitud juhtudel kasutati raviks vastavalt: maoloputust; suurtes annustes katehhoolamiine,
furosemiidi, digitaalist ja parenteraalseid plasmamahtu suurendavaid aineid; aktiivsütt, lahtisteid ja
intravenoosset dopamiini.

Raske hüpotensiooni, bradükardia ja teadvusetuse korral võib olla kasulik toetada bradükardiavastase
toime avaldamiseks südant ja veresoonkonda intravenoosse atropiiniga.
Lerkanidipiini pikaajalise farmakoloogilise toime tõttu tuleb jälgida üleannuse saanud patsientide
südame ja veresoonkonna seisundit vähemalt 24 tundi. Dialüüsi kasulikkuse kohta andmed puuduvad.
Kuna ravim on väga lipofiilne, on väga ebatõenäoline, et selle tasemed vereplasmas näitaksid
riskifaasi kestust. Dialüüs ei pruugi olla efektiivne.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konventeeriva ensüümi inhibiitorid ja kaltsiumikanalite
blokaatorid: enalapriil ja lerkanidipiin.

ATC-kood: C09BB02

Lercaprel 10 mg/10 mg on AKE-inhibiitori (enalapriil 10 mg) ja kaltsiumikanalite blokaatori
(lerkanidipiin 10 mg) püsiv kombinatsioon.


Pöördelises III faasi täiendavas kliinilises topeltpimeuuringus, milles osales 342 patsienti, kellel ei
olnud lerkanidipiin 10 mg-le ravivastust tekkinud (määratletud kui diastoolne vererõhk istudes
95...114 ja süstoolne vererõhk istudes 140...189 mm Hg), vähenes 12-nädalase topeltpimeravi järel
minimaalne süstoolne vererõhk istudes 5,4 mm Hg võrra rohkem kombinatsiooni enalapriil 10
mg/lerkanidipiin 10 mg kasutamisel kui ainult lerkanidipiini 10 mg kasutamisel (-7,7 mm Hg vs -2,3
mm Hg, p<0,001). Ka minimaalne diastoolne vererõhk istudes vähenes kombineeritud raviga 2,8 mm
Hg võrra rohkem kui monoteraapiaga (-7,1 mm Hg vs -4,3 mm Hg, p<0,001). Ravivastuse määrad olid
kombineeritud raviga oluliselt kõrgemad kui monoteraapia kasutamisel: süstoolse vererõhu puhul
istudes 41% vs 24% (p< 0,001) ja diastoolse vererõhu puhul istudes 35% vs 24% (p=0,032).
Kombineeritud ravi kasutanud patsientide seas oli oluliselt suurem nende osakaal, kellel süstoolne
(39% vs 22%, p<0,001) ja diastoolne (29% vs 19%, p=0,023) vererõhk istudes normaliseerus,
võrreldes monoteraapiat kasutanud patsientidega. Selle uuringu avatud pikaajalises jätkufaasis lubati
tiitrida ravimikombinatsiooni annust tasemeni enalapriil 20 mg/lerkanidipiin 10 mg, kui vererõhk
püsis >140/90 mm Hg: tiitrimist kasutati 133/221 patsiendil ja diastoolne vererõhk istudes
normaliseerus 1/3 neist juhtudest.

Enalapriilmaleaat on enalapriili maleaatsool, kusjuures enalapriil on tuletatud kahest aminohappest: L-
alaniinist ja L-proliinist. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on peptidüüldipeptidaas, mis
katalüüsib angiotensiin I konverteerimist vasopressoriks angiotensiin II. Pärast imendumist
hüdrolüüsub enalapriil enalaprilaadiks, mis inhibeerib AKE-d. AKE inhibeerimise tulemusena
väheneb angiotensiin II tase plasmas, mis suurendab plasmas reniini aktiivsust (reniini vabanemise
negatiivse tagasiside kõrvaldamise teel) ja vähendab aldosterooni sekretsiooni.

Kuna AKE on identne kininaas II-ga, võib enalapriil inhibeerida ka tugevatoimelise vasodepressorist
peptiidi bradükiniini lagunemist. Selle mehhanismi roll enalapriili ravitoimes ei ole siiski veel teada.

Kuigi vererõhu alanemine enalapriili toimel tuleneb arvatavasti eelkõige reniini-angiotensiini-
aldosterooni süsteemi supressioonist, avaldab enalapriil antihüpertensiivset toimet ka madala
reniinitasemega patsientidele.

Enalapriili manustamine hüpertensiivsetele patsientidele vähendab vererõhku nii lamavas kui ka
püstiasendis, kiirendamata märkimisväärselt südametegevust.

Sümptomaatilist asendihüpotensiooni esineb harva. Mõnel patsiendil võib kuluda optimaalse kontrolli
saavutamiseks vererõhu üle nädalaid. Ravi järsul katkestamisel enalapriiliga vererõhu kiiret tõusu ei
esinenud.

AKE toime efektiivne inhibitsioon toimub tavaliselt 2 kuni 4 tunni möödumisel enalapriili ühekordse
annuse manustamisest. Antihüpertensiivne toime algas tavaliselt ühe tunni pärast ning vererõhu
maksimaalset alandamist täheldati 4 kuni 6 tunni möödumisel manustamisest. Toime kestus sõltub
annusest, kuid soovituslike annuste puhul on tõestatud antihüpertensiivsete ja hemodünaamiliste
toimete püsimist vähemalt 24 tundi.

Hemodünaamilised uuringud essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidega näitasid, et vererõhu
alanemine oli seotud perifeersete arterite vastupanu vähenemisega ja südame minutimahu
suurenemisega; südame löögisagedus peaaegu ei muutunud. Pärast enalapriili manustamist neerude
verevarustus paranes, kuid glomerulaarfiltratsiooni kiirus jäi samaks. Naatriumi- või veepeetuse nähte
ei esinenud. Patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus oli enne ravi väike, see kiirus tavaliselt
suurenes.

Pärast enalapriili manustamist lühiajalistes kliinilistes uuringutes neeruhaigusega ja diabeediga või
diabeedita patsientidele vähenes albuminuuria ning IgG ja üldvalgu eritumine uriiniga.

Lerkanidipiin on dihüdropüridiinide rühma kuuluv kaltsiumi antagonist, mis inhibeerib kaltsiumi
voolu membraanide kaudu südame- ja silelihastesse. Antihüpertensiivse toime mehhanism põhineb
veresoonte silelihastele avalduval otsesel lõõgastaval toimel, mis vähendab üldist perifeerset

vastupanu. Lerkanidipiinil on suure membraanvaheseina koefitsiendi tõttu pikaajaline
antihüpertensiivne toime ning puuduvad selle suure vaskulaarse selektiivsuse tõttu negatiivsed
inotroopsed toimed.

Kuna lerkanidipiini esilekutsutud vasodilatatsioon tekib järk-järguliselt, on hüpertensiivsetel
patsientidel täheldatud ägedat hüpotensiooni koos reflekstahhükardiaga harva.

Nagu teistelgi asümmeetrilistel 1,4-dihüdropüridiinidel, tuleneb lerkanidipiini antihüpertensiivne
toime põhiliselt selle (S)-enantiomeerist.

5.2
Farmakokineetilised omadused

Enalapriili ja lerkanidipiini samaaegsel manustamisel ei ole farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud.

Enalapriili farmakokineetika
Imendumine
Suukaudne enalapriil imendub kiiresti ja enalapriili maksimaalsed seerumikontsentratsioonid
saavutatakse ühe tunni jooksul. Uriiniga eritumise põhjal imendub enalapriili suukaudsest
enalapriilmaleaadist ligikaudu 60%. Suukaudse enalapriili imendumist toidu sisaldumine seedetraktis
ei mõjuta.

Jaotumine
Pärast imendumist hüdrolüüsub suukaudne enalapriil kiiresti ja ulatuslikult enalaprilaadiks, tugevaks
angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriks. Enalaprilaadi seerumikontsentratsioonid on
maksimaalsed 3 kuni 4 tunni möödumisel enalapriilmaleaadi suukaudsest annusest. Enalapriili
akumulatsiooni efektiivne poolväärtusaeg pärast enalaprilaadi kontsentratsioone saavutati pärast neli
päeva kestnud ravi.
Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonide vahemikus ei ületa enalapriili seondumine inimese
plasmavalkudega 60%.

Biotransformatsioon
Muid tõendeid peale enalaprilaadiks konverteerumise enalapriili olulise metabolismi kohta ei ole.

Eliminatsioon
Enalaprilaat eritub eelkõige neerude kaudu. Uriinis sisalduvad põhikomponendid on enalaprilaat, mis
moodustab ligikaudu 40% annusest, ja enalapriil muutumatul kujul (ligikaudu 20%).

Neerukahjustus
Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili ja enalaprilaadi ekspositsioon. Kerge või
mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 40...60 ml/min) oli enalaprilaadi AUC
stabiilsel kontsentratsioonil pärast 5 mg manustamist üks kord päevas ligikaudu kaks korda suurem
kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens 30
ml/min) suurenes AUC ligikaudu 8-kordselt. Enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg pärast
enalapriilmaleaadi mitme annuse manustamist pikeneb sellel neerupuudulikkuse tasemel ja pikeneb ka
aeg stabiilse kontsentratsiooni saavutamiseni (vt lõik 4.2).
Enalaprilaadi võib eemaldada üldisest vereringest hemodialüüsiga. Dialüüsi kliirens on 62 ml/min.

Lerkanidipiini farmakokineetika
Imendumine
Lerkanidipiin imendub pärast suukaudset manustamist täielikult ja maksimaalsed tasemed
vereplasmas saavutatakse ligikaudu 1,5...3 tunni pärast.

Lerkanidipiini kahel enantiomeeril on sarnane plasmatasemete profiil: aeg maksimaalse
plasmakontsentratsiooni saavutamiseni on sama ning (S)-enantiomeeril on maksimaalne
plasmakontsentratsioon ja AUC keskmiselt 1,2 korda suuremad. Kahe enantiomeeri eliminatsiooni
poolväärtusajad on sisuliselt samad. Kahe enantiomeeri vastastikust konverteerumist in vivo ei
täheldata.


Suure esmase metabolismi tõttu on suukaudse lerkanidipiini absoluutne biosaadavus mittetühja
kõhuga ligikaudu 10%. Biosaadavus tervetel vabatahtlikel pärast manustamist tühja kõhuga
moodustab siiski sellest 1/3.

Lerkanidipiini suukaudne saadavus suureneb ligikaudu 4-kordselt selle manustamisel kuni 2 tunni
jooksul pärast kõrge rasvasisaldusega toidukorda. Seega tuleb ravimit manustada enne sööki.

Jaotumine
Jaotumine plasmast kudedesse ja elunditesse toimub kiiresti ja ulatuslikult.

Lerkanidipiin seondub plasmavalkudega rohkem kui 98% ulatuses. Kuna raske neerude või maksa
funktsioonihäirega patsientidel plasma valgutasemed vähenevad, võib ravimi vaba fraktsioon olla
suurem.

Biotransformatsioon
Lerkanidipiini metaboliseerib ulatuslikult CYP3A4; uriinis ega roojas lähteainet ei sisaldu. See
konverteerub valdavalt inaktiivseteks metaboliitideks ja ligikaudu 50% annusest eritub uriiniga.

In vitro katsed inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et lerkanidipiin inhibeerib veidi kaht
ensüümi CYP3A4 ja CYP2D6 kontsentratsioonidel, mis on 160 ja 40 korda suuremad maksimaalsetest
plasmatasemetest, mis saavutatakse pärast 20 mg annuse manustamist.

Peale selle on koostoimeuuringud inimestega näidanud, et lerkanidipiin ei muuda CYP3A4 tüüpilise
substraadi midasolaami ega CYP2D6 tüüpilise substraadi metoprolooli tasemeid vereplasmas. Seega
lerkanidipiin eeldatavalt ei inhibeeri raviannustes kasutamisel CYP3A4 või CYP2D6 poolt
metaboliseeritavate ravimite biotransformatsiooni.

Eliminatsioon
Eliminatsioon toimub sisuliselt biotransformatsiooni kaudu.

Arvutuste kohaselt oli eliminatsiooni lõplik keskmine poolväärtusaeg 8...10 tundi ja suure seonduvuse
tõttu lipiidide membraanidega püsib ravitoime 24 tundi. Pärast korduvat manustamist akumulatsiooni
ei esinenud.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Lerkanidipiini suukaudse manustamise tulemusena saavutatavad kontsentratsioonid vereplasmas ei ole
annusega proportsionaalsed (mittelineaarne kineetika). Maksimaalsete plasmakontsentratsioonide suhe
pärast 10, 20 või 40 mg manustamist oli 1:3:8 ja plasmakontsentratsioonide ja aja kõverate suhe
1:4:18, mis näitas esmase metabolismi progresseeruvat küllastumist. Seega annuse suurenedes
saadavus suureneb.

Lisateave erigruppide kohta
Lerkanidipiini farmakokineetika eakatel või kerge või mõõduka neeru- või maksafunktsiooni häirega
patsientidel on sarnane patsientide üldise populatsiooniga. Raske neerude funktsioonihäirega või
dialüüsist sõltuvatel patsientidel oli ravimi kontsentratsioon (ligikaudu 70%) suurem. Mõõduka või
raske maksakahjustusega patsientidel lerkanidipiini süsteemne biosaadavus tõenäoliselt suureneb, sest
ravim metaboliseerub maksas üldjuhul ulatuslikult.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Enalapriili ja lerkanidipiini kombinatsioon
Enalapriili ja lerkanidipiini püsiva kombinatsiooni potentsiaalset toksilisust uuriti rottidel pärast
suukaudset manustamist kuni 3 kuu jooksul ja kahes genotoksilisuse katses. Ravimite kombinatsioon
ei muutnud kummagi üksikkomponendi toksikoloogilist profiili.

Kahe üksikkomponendi, enalapriili ja lerkanidipiini kohta on olemas järgmised andmed.


Enalapriil
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei näidanud enalapriili toimet viljakusele ega paljunemisvõimele
ega selle teratogeensust. Uuringus, milles emastele rottidele manustati annus enne paaritumist ja
tiinust, suurenes imetamise ajal rotipoegade suremus. On tõestatud, et ühend läbib platsentabarjääri ja
imendub piima. On näidatud, et angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ravimirühma
kuuluvad ained tekitavad kõrvaltoimeid loote arengu viimases etapis, põhjustades loote surma ja
väärarenguid, mis hõlmavad eelkõige aju. Esinenud on ka embrüotoksilisust, emakasisest kasvupeetust
ja avatud arterioosjuha. Need arenguhäired arvatakse tulenevat osaliselt AKE-inhibiitorite vahetust
toimest loote reniini-angiotensiini süsteemile ja osaliselt ema hüpotensioonist põhjustatud isheemiast
ja loote ja platsenta vere, hapniku ja toitainetega varustamise halvenemisest.

Lerkanidipiin
Asjakohased toimed, mida täheldati pikaajalistes uuringutes rottide ja koertega, olid otseselt või
kaudselt seotud Ca-antagonisti suurte annuste teadaoleva toimega, mis valdavalt kajastasid selle
ülemäärast farmakodünaamilist toimet.
Lerkanidipiin ei olnud genotoksiline ega potentsiaalselt kantserogeenne.
Ravi lerkanidipiiniga ei mõjutanud rottide viljakust ega üldist paljunemisvõimet, kuid põhjustas
suurtes annustes implantatsioonieelseid ja -järgseid kaotusi ja loote arengu aeglustumist.
Teratogeensust rottidel ja küülikutel ei ilmnenud, kuid teised dihüdropüridiinid on osutunud loomadele
teratogeenseteks. Lerkanidipiin põhjustas düstookiat selle manustamisel tuhude ajal suurtes annustes
(12 mg/kg päevas).
Lerkanidipiini ja/või selle metaboliitide jaotumist tiinete loomade organismis ning imendumist
rinnapiima ei ole uuritud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat
mikrokristalne tselluloos
naatriumtärklisglükolaat
povidoon
naatriumvesinikkarbonaat
magneesiumstearaat

Tableti kate:
hüpromelloos
titaandioksiid (E171)
talk
makrogool 6000

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida originaalpakendis valguse ja niiskuse eest kaitstult. Hoida temperatuuril kuni 25 °C.


6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Polüamiid-alumiinium-PVC/alumiiniumblister
Pakendis 7, 14, 28, 30, 35, 42, 50, 56, 90, 98 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Recordati Ireland Limited
Raheens East,
Ringaskiddy Co. Cork,
Ireland


8.
MÜÜGILOA NUMBER

596308


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.08.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV


Ravimiametis kinnitatud augustis 2008.