Lisinopril actavis - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Lisinopril Actavis, 2,5 mg tabletid
Lisinopril Actavis, 5 mg tabletid
Lisinopril Actavis, 10 mg tabletid
Lisinopril Actavis, 20 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 2,5 mg, 5 mg, 10 mg või 20 mg lisinopriili (lisinopriildihüdraadina).
INN: Lisinoprilum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

2,5 mg tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 6 mm.
5 mg tabletid on valged, ümmargused, lamedad, diameetriga 8 mm, mõlemal poolel poolitusjoon.
10 mg tabletid on heleroosad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 7 mm, ühel poolel
poolitusjoon.
20 mg tabletid on roosad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 9 mm, ühel poolel poolitusjoon.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus.

Lühiajaline ravi (6 nädalat) ägeda müokardiinfarkti järgselt 24 tunni jooksul hemodünaamiliselt
stabiilsetel patsientidel.

Neeruhaiguse ravi hüpertensiivsetel II tüüpi diabeediga patsientidel ja algav diabeetiline nefropaatia
(vt lõik 5.1).

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Lisinopril Actavis"t tuleb võtta üks kord päevas suukaudselt. Sarnaselt teistele üks-kord-päevas
võetavatele ravimitele tuleb Lisinopril Actavis"t võtta iga päev enamvähem ühel ja samal ajal. Söök ei
mõjuta Lisinopril Actavis"e imendumist.

Annus tuleb kohaldada individuaalselt vastavalt patsiendi haiguse tüübile ja vererõhu vastusele (vt lõik
4.4).

Arteriaalne hüpertensioon
Lisinopril Actavis"t võib kasutada monoteraapias või kombineerituna teiste antihüpertensiivsete
ravimitega.

Algannus
Soovitatav algannus hüpertensiooniga patsientidel on10 mg.
Reniini-angiotensiini-aldosteroonisüsteemi tugevalt suurenenud aktiivsusega patsientidel (eriti
renovaskulaarse hüpertensiooni, soolade ja/või voluumeni vaeguse, kardiaalse dekompensatsiooni või
raske hüpertensiooni korral) võib pärast esmast annust esineda liigne vererõhu langus.

Sellistel patsientidel on soovitatavaks algannuseks 2,5...5 mg ning ravi tuleb alustada meditsiinilise
järelevalve tingimustes.
Neerufunktsiooni languse korral on samuti vajalik alustada väiksema algannusega (vt tabel 1 allpool).

Säilitusannus
Tavaliselt piisab efektiivseks säilitusannuseks 20 mg manustamisest üks kord ööpäevas. Kui soovitud
ravitoimet kindla annusega 2...4 nädalaga ei saavutata, võib annust suurendada. Maksimaalne pika-
ajaliselt kasutatud annus kontrollitud kliinilistes uuringutes on 80 mg/ööpäevas.

Diureetikumravil olevad patsiendid
Pärast Lisinopril Actavis"e esimese annuse manustamist võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon.
Tekke tõenäosus on suurem samaaegselt diureetikume saavatel patsientidel. Kuna nendel patsientidel
võib olla voluumeni ja/või soolade vaegus, on vajalik ettevaatus. Võimalusel tuleks diureetikumid
2...3 päeva enne ravi algust Lisinopril Actavis"ega ära jätta.
Nendel patsientidel, kellel diureetikume ära jätta ei ole võimalik, tuleb ravi Lisinopril Actavis"ega
alustada 5 mg annusega. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Lisinopril
Actavis"e järgmised annused tuleb korrigeerida vastavalt vererõhu vastusele. Vajadusel alustatakse
diureetikumravi uuesti (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Annuse kohaldamine neerufunktsiooni häire korral
Neerufunktsiooni häirega patsiendil peab annuse kohaldamine põhinema kreatiniini kliirensi väärtusel,
nagu toodud tabelis 1.

Tabel 1. Annuse kohaldamine neerufunktsiooni häire korral
Kreatiniini kliirens (ml/min)
Algannus (mg/päevas)
Vähem kui 10 ml/min (k.a dialüüsipatsiendid)
2,5 mg*
10...30 ml/min
2,5...5 mg
31...80 ml/min
5...10 mg
* Annuseid ja/või manustamissagedust tuleb korrigeerida vastavalt vererõhu vastusele.

Annused võib ülespoole tiitrida kuni vererõhk saadakse kontrolli alla või maksimaalselt kuni 40 mg
ööpäevas.

Südamepuudulikkus
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel tuleks Lisinopril Actavis"t kasutada
diureetikumide ja sobivuse korral ka südameglükosiidide või beetablokaatorite adjuvantravina.
Lisinopril Actavis"e algannus võib olla 2,5 mg üks kord päevas, mida manustatakse meditsiinilise
järelvalve tingimustes, et jälgida esimese annuse toimet vererõhule. Lisinopril Actavis"e annust võib
suurendada:
- mitte rohkem kui 10 mg kaupa
- intervallidega mitte alla 2 nädala
- patsiendi poolt talutava suurima annuseni, maksimaalselt 35 mg üks kord ööpäevas.

Annuste korrigeerimine peab põhinema iga patsiendi individuaalsel kliinilisel ravivastusel.

Sümptomaatilise hüpotensiooni kõrge riskiga patsientidel, nt soolapuudusega patsientidel koos
hüponatreemiaga või ilma, hüpovoleemilistel patsientidel või patsientidel, kes on saanud ravi
diureetikumide suurte annustega, tuleb nimetatud seisundid (võimalusel enne ravi algust Lisinopril
Actavis"ega) korrigeerida. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Äge müokardiinfarkt
Patsiendid peavad saama sobivat standardravi, kuhu kuuluvad trombolüütikumid, atsetüülsalitsüülhape
ja beetablokaatorid. Koos Lisinopril Actavis"ega võib intravenoosselt või transdermaalselt annustada
glütserüültrinitraati.

Algannus (esimesel 3 päeval pärast infarkti)
Ravi Lisinopril Actavis"ega võib alustada 24 tunni jooksul pärast sümptomite teket. Ravi ei tohi
alustada kui süstoolne rõhk on alla 100 mmHg. Lisinopril Actavis"e esimene annus on 5 mg
suukaudselt, sellele järgneb 24 tunni järel 5 mg, 48 tunni järel 10 mg ja seejärel 10 mg üks kord
päevas.
Madala süstoolse vererõhu korral (alla 120 mmHg) ravi alguses või esimesel kolmel päeval pärast
müokardiinfarkti ei tohi ööpäevast annust suurendada, manustada 2,5 mg suukaudselt (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni kahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) peab Lisinopril Actavis"e
algannus olema kohaldatud vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt tabel 1).

Säilitusannus
Säilitusannus on 10 mg üks kord päevas. Kui tekib hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla või võrdne
100 mmHg) tuleb ööpäevast säilitusannust vähendada 5 mg, või vajadusel ajutiselt isegi 2,5 mg-ni.
Kui hüpotensioon jääb püsima (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg enam kui ühe tunni jooksul) tuleb
Lisinopril Actavis ära jätta.
Pärast 6 nädalat kestnud ravi tuleb patsiendi seisundit uuesti hinnata. Kui patsiendil on jätkuvalt
südamepuudulikkuse tunnused võib ravi Lisinopril Actavis"ega jätkata (vt lõik 4.2).

Diabeedist tingitud neerukahjustusega patsientidel
Hüpertensiivsetel II tüübi diabeediga patsientidel ja diabeetilise nefropaatiaga patsientidel on annus
10 mg Lisinopril Actavis"t üks kord päevas; et saavutada diastoolse rõhu väärtus alla 90 mmHg
istuvas asendid, võib annust vajadusel suurendada kuni 20 mg-ni üks kord päevas.

Neerufunktsiooni häire korral (kreatiniini kliirens < 80 ml/min), tuleb Lisinopril Actavis"e algannust
korrigeerida vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensi väärtusele (vt tabel 1).

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)
Lisinopril Actavis"t ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel efektiivsuse ja ohutuse andmete
puudumuise tõttu. Lastel on kasutamise kogemus piiratud.

Kasutamine eakatel
Olulisi erinevusi efektiivsuse ja ohutuse profiilis ei ole noortel ja eakatel täheldatud. Kuna aga kõrgem
eluiga on seotud neerufunktsiooni langusega, tuleks tabelis 1 antud juhiseid Lisinopril Actavis"e
algannuse määramiseks kasutada ka siinkohal. Seejärel korrigeeritakse annust vererõhu reageerimisele
vastavalt.

Kasutamine siirdatud neeruga patsientidel
Lisinopril Actavis"e kasutamise kogemus siirdatud neeruga patsiendile puudub. Seetõttu ei soovitata
nendele patsientidele Lisinopril Actavis"t manustada.

4.3 Vastunäidustused

-
ülitundlikkus toimeaine, teiset AKE-inhibiitorite või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
-
anamneesis angioödeem mõne teise AKE-inhibiitori kasutamisel
-
pärilik või idiopaatiline angioödeem
-
raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sümptomaatiline hüpotensioon
Sümptomaatiline hüpotensioon esineb mittekomplitseeritud kõrgvererõhuhaigetel harva. Lisinopril
Actavis"t saavatel hüpertensiivsetel patsientidel võib hüpotensiooni esineda juhtudel, kus on tegemist
vedelikuvaegusega pärast diureetikumravi, soolavaba dieeti, dialüüsi, kõhulahtisust või oksendamist
või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Hüpotensiooni sümptomeid on
täheldatud sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel, kellel kaasneb (või ei kaasne)
neerupuudulikkus. Sagedamini on seda täheldatud raske südamepuudulikkusega patsientidel, kes
saavad suurtes annustes lingudiureetikume, kellel esineb hüponatreemia või funktsionaalne
neerukahjustus. Sümptomaatilise hüpotensiooni riskiga patsientide puhul peab ravi alustama hoolika
meditsiinilise järelevalve all. Sama kehtib ka patsientide kohta, kellel esinevad stenokardia või
tserebrovaskulaarsed häired ja kellel ülemäärane hüpotensioon võiks esile kutsuda müokardi- või
ajuinfarkti.
Kui vererõhk langeb, tuleb haige asetada selili lamama ja vajadusel tuleb taastada vedeliku maht
intravenoosselt füsioloogilise lahusega. Mööduva hüpotensiooni teke pärast algannuse manustamist ei
välista edasiste annuste manustamist, mis ei tekita tavaliselt probleeme, kui vererõhk on taastunud
pärast intravenoosse lahuse manustamist.
Mõningate patsientide puhul, kellel on südamepaispuudulikkus või madal vererõhk, on pärast
Lisinopril Actavis"e manustamist täheldatud vererõhu alanemist. Selline mõju on ettearvatav ja ei ole
tavaliselt ravi katkestamise põhjus. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, tuleks vähendada
Lisinopril Actavis"e annust või vajadusel lõpetada selle kasutamine.

Hüpotensioon ägeda müokardiinfarkti korral
Lisinopril Actavis -ravi ei tohi alustada ägeda müokardiinfarktiga patsientidel, kui esineb oht raskete
hemodünaamiliste häirete tekkeks pärast ravi vasodilataatoriga. Need on patsiendid, kelle süstoolne
vererõhk on <100 mmHg või alla selle või kellel esineb kardiogeenne sokk.
Kolme päeva jooksul pärast infarkti, tuleb süstoolse vererõhu alanemise korral 120 mmHg-ni või alla
selle, annust vähendada. Kui süstoolne vererõhk langeb 100 mmHg või alla selle, tuleb säilitusannust
vähendada 5 mg-ni või ajutiselt isegi 2,5 mg-ni.
Püsiva hüpotensiooni korral (süstoolne vererõhk < 90 mmHg üle 1 tunni) tuleb Lisinopril Actavis ära
jätta.

Aordistenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste AKE inhibiitoritega, tuleb Lisinopril Actavis"t kasutada ettevaatusega mitraalklapi
stenoosi ja obstruktsiooni ja vasaku vatsakese väljavoolutakistusega, nt aordistenoosi või
hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.

Neerupuudulikkusega patsiendid
Neerupuudlikkuse korral (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) määratakse algannus vastavalt patsiendi
kreatiniini kliirensile (vt tabel 1 lõigus 4.2) ja seejärel vastavalt ravivastusele. Rutiinne kaaliumi- ja
kreatiniini sisalduse kontroll kuulub nende patsientide puhul tavalise ravipraktika juurde (vt lõik 4.8).

Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel võib AKE inhibiitoritega ravi alustamisel
tekkinud hüpotensioon viia neerukahjustuse süvenemiseni. Teatatud on ägedast mööduva iseloomuga
neerupuudulikkusest.

Bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ühe neeru olemasolul unilateraalse stenoosiga patsientidel, keda
on ravitud AKE inhibiitoritega, võib esineda uurea ja kreatiniini sisalduse tõusu veres, mis taandub
pärast ravi lõpetamist. See on eriti tõenäoline neerupuudulikkusega patsientidel.
Kui sellele lisandub renovaskulaarne hüpertensioon, siis on risk järsu hüpotoonia ja
neerupuudulikkuse tekkeks. Niisuguste patsientide puhul tuleb ravi alustada haiglas, väikeste
annustega ja hoolika tiitrimisega. Kuna diureetikumravi võib olla lisafaktoriks, tuleb nende
manustamine lõpetada ja neerufunktsiooni jälgida ravi esimese nädala jooksul Lisinopril Actavis"ega.

Mõnedel ilma nähtava neeruhaigusega hüpertensiivsetel patsientidel on Lisinopril Actavis"e
manustamisel koos diureetikumiga esinenud veres vähest ja mööduvat uurea ja seerumi kreatiniini
sisalduse suurenemist. Eriti omane on see olemasoleva neerupuudulikkusega haigetele. Nendel
juhtudel tuleb Lisinopril Actavis"e ja/või diureetikumi annust vähendada ja/või manustamine lõpetada.

Ägeda müokardiinfarkti ravi Lisinopril Actavis"ega ei tohi alustada neerukahjustuse sümptomitega
patsientidel, mida määratletakse, kui seerumi kreatiniini sisaldus on 177 mikromol/l ja/või valku
uriinis on 500 mg/24 tunni jooksul. Kui neerukahjustus tekib Lisinopril Actavis"ega ravimise ajal
(seerumi kreatiniini sisaldus < 30 ml/min või kreatiniini ravieelse väärtuse kahekordistumine), tuleb
Lisinopril Actavis"e kasutamine lõpetada.

Ülitundlikkus/angioödeem
AKE inhibiitoriga, kaasa arvatud lisinopriiliga ravitud patsientidel on aeg-ajalt täheldatud näo,
jäsemete, huulte, limaskesta, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemi. See võib ravi käigus ilmneda
ükskõik millisel ajal. Sellistel puhkudel tuleks Lisinopril Actavis"e kasutamine kohe lõpetada ja
alustada jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse ilma
respiratoorse distressita piirdus ainult keelega, vajasid patsiendid pika-ajalist jälgimist, sest ravi
antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi osutuda piisavaks.
Väga harva on teatatud angioödeemiga seonduvatest surmajuhtudest, kus on olnud tegemist keele ja
või kõriturse kaasatusega. Kui angioödeem on levinud keelele, häälepilu piirkonda või kõrile,
kohtadesse, kus see saab tekitada hingamisteede sulgust, tuleks viivitamatult rakendada esmaabi.
Esmaabi võib hõlmata ka adrenaliinilahuse manustamist ja/või patsiendi hingamisteede vabana
hoidmist. Patsient tuleks hospitaliseerida ja teda jälgida kuni sümptomid on täielikult ja püsivalt
taandunud.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid põhjustavad angioödeemi enam mustanahalistel
patsientidel kui mitte-mustanahalistel.
Patsientidel, kellel on varem olnud angiödeemi, mis ei ole seotud AKE inhibiitori manustamisega, on
AKE inhibiitorit tarvitades suurem oht angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid hemodialüüsravi saavatel patsientidel
Hemodialüüsravi saavatel patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane
(nt AN 69) ja samal ajal ka AKE inhibiitoreid, on kirjeldatud anafülaktiliste reaktsioonide teket.
Nende patsientide puhul tuleb kasutada teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluvat
antihüpertensiivset ravimit.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Harva on esinenud eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone patsientidel, kes said dekstraansulfaadiga
läbiviidud LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) -afereesiga samaaegselt AKE inhibiitoreid. Neid
reaktsioone välditi enne iga afereesi AKE inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega.

Desensibilisatsioon
Harva on haigetel, kes said AKE inhibiitoreid samal ajal, kui desensibilisatsioonravi (näiteks
Hymenoptera venom), tekkinud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone välditi
AKE inhibiitor-ravi ajutise katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni protseduuri, kuid ravimi uuel
manustamisel reaktsioonid kordusid.

Maksapuudulikkus
Väga harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikteruse või
hepatiidiga ja progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ning (mõnikord) lõpeb letaalselt. Selle
sündroomi tekkemehhanismist ei ole siiani aru saadud. Lisinopril Actavis"t saavatel patsientidel, kellel
kujuneb kollasus või maksaensüümide aktiivsuse märkimisväärne tõus, tuleb lisinopriil ära jätta ning
patsienti kliiniliselt jälgida.

Neutropeenia/agranulotsütoos
On kirjeldatud AKE inhibiitoritest põhjustatud neutropeeniat/agranulotsütoosi, trombotsütopeeniat ja
aneemiat. Normaalse neerufunktsiooniga ja ilma teiste komplitseerivate faktoriteta patsientidel tekib
neutropeenia harva. Neutropeenia ja agranulotsütoos on pärast AKE inhibiitori ärajätmist pöörduvad.
Lisinopril Actavis"t tuleb kasutada äärmise ettevaatlikusega kollageenhaigusega patsientidel,
patsientidel, kes saavad immunosupressantravi, allopurinooli või prokaiinamiidi või on neil nende
komplitseerivate faktorite kombinatsioon, eriti eelneva neerufunktsiooni häire korral. Mõnedel nendest
patsientidest tekivad rasked infektsioonid, mis mõnikord ei allu intensiivsele antibiootikumravile. Kui
Lisinopril Actavis"t kasutatakse nendel patsientidel, tuleb regulaarselt jälgida leukotsüütide sisaldust ja
patsiente tuleb õpetada teatama igast infektsiooni sümptomist.

Rass
AKE inhibiitorite põhjustatud angioödeem tekib sagedamini mustanahalistel kui teisest rassist
inimestel.
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib lisinopriil mustanahalistel patsientidel olla vähemtõhus
vererõhu langetamisel. Selle põhjuseks võib olla mustanahaliste hüpertensiivsete patsientide
populatsioonis sagedamini esinev madal reniini tase.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning
kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast
diferentsiaaldiagnostikas.

Operatsioon/anesteesia
AKE inhibiitorid võivad suure operatsiooni või narkoosi ajal põhjustada hüpotensiooni, Lisinopril
Actavis võib reniini vabastamise kompenseerimiseks blokeerida AT-II moodustumise. Kui tekkinud
hüpotensiooni korral oletatakse seda mehhanismi, saab seda korrigeerida vere- ja plasmamahu
suurendamisega.

Hüperkaleemia
Ravi ajal AKE inhibiitorite, k.a lisinopriiliga, võib tekkida seerumi kaaliumisisalduse tõus.
Hüperkaleemia tekke ohuga patsientide hulka kuuluvad need, kellel on neerupuudulikkus, diabetes
mellitus, kes kasutavad samal ajal kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi
sisaldavaid soolaasendajaid või need patsiendid, kes kasutavad samal ajal seerumi kaaliumisisaldust
suurendavaid ravimeid (nt hepariini). Kui ülalnimetatud preparaatide samaaegne kasutamine on siiski
vajalik, tuleb ravi ajal regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Diabeetikud
Suukaudsete antidiabeetiliste ravimite või insuliiniga ravitavatel patsientidel tuleb ravi esimest kuude
jooksul AKE inhibiitoritega hoolikalt jälgida vere glükoosisisaldust (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi samaaegne kasutamine Lisinopril Actavis"ega ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Rasedus ja imetamine
AKE inhibiitoreid tuleks raseduse ajal vältida. Kui AKE inhibiitor-ravi saavad patsiendid planeerivad
rasedust, tuleks AKE inhibiitoritelt minna üle alternatiivsetele antihüpertensiivsetele ravimitele, millel
on tõestatud raseduse ajal kasutamise ohutus. Kui rasedus on tuvastatud, tuleb ravi AKE
inhibiitoritega koheselt katkestada ning vajadusel määrata alternatiivravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Lisinopriili kasutamine ei ole imetamise ajal soovitatav.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid
Kui Lisinopril Actavis"ega koos manustatakse diureetikume, siis hüpertensioonivastane toime on
üldiselt aditiivne.
Patsientidel, kes saavad juba diureetikume ja eriti nendel, kellel diureetikumravi alustati alles hiljuti,
võib mõnikord tekkida Lisinopril Actavis"e lisamisel ravile vererõhu langus. Sümptomaatilise
hüpotensiooni riski Lisinopril Actavis"e ravimise ajal võib vähendada diureetikumi ärajätmisega enne
Lisinopril Actavis-ravi alustamist (vt lõik 4.5 ja lõik 4.2).

Kaaliumisäästvad diureetikumid või kaaliumisisaldavad soolaasendajad
Kuigi kliinilistes uuringutes jäi seerumi kaaliumisisaldus tavaliselt normi piiridesse, esines mõnedel
patsientidel hüperkaleemiat. Hüperkaleemia tekkimise riskitegurite hulka kuuluvad neerukahjustus,
suhkurtõbi ja samaaegne kaaliumisäästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, triamtereen või
amiloriid), kaaliumipreparaatide või kaaliumisisaldavate soolaasendajate kasutamine.
Kaaliumipreparaatide, kaaliumisäästvate diureetikumide või kaaliumisisaldavate soolaasendajate
kasutamine, eriti neerukahjustusega patsientidel, võib viia seerumi kaaliumi sisalduse olulise
suurenemiseni. Kui ülalmainitud ravimeid on siiski vaja koos lisinopriiliga kasutada, tuleb neid
manustada ettevaatusega ja regulaarselt kontrollida kaaliumi sisaldust seerumis. Lisinopril Actavis"e
kasutamine koos kaaliumi väljaviiva diureetikumiga, võib vähendada diureetikumi poolt põhjustatud
hüpokaleemiat.

Liitium
AKE inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel manustamisel on teatatud pöörduvast liitiumisisalduse
suurenemisest seerumis ja toksiliste toimete sagenemisest. Samaaegne kasutamine
tiasiiddiureetikumidega võib suurendada liitiumi toksilisuse riski ja veelgi tugevdada AKE
inhibiitoritest suurenenud liitiumi toksilisust. Lisinopriili kasutamine koos liitiumiga ei ole soovitatav,
kuid kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb hoolikalt jälgida liitiumitaset seerumis (vt lõik
4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sh atsetüülsalitsüülhape 3 g/ööpäevas
MSPVA-te krooniline manustamine võib vähendada AKE inhibiitorite vererõhku langetavat toimet.
MSPVA-tel ja AKE inhibiitoritel on aditiivne seerumi kaaliumisisaldust suurendav toime ja see võib
viia neerufunktsiooni häire süvenemiseni, eelkõige olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsientidel.
Need toimed on tavaliselt pöörduvad. Harva võib tekkida äge neerupuudulikkus, eriti häirunud
neerufunktsiooniga patsientidel, nt eakatel või dehüdreerunud patsientidel.

Kuld
Süstitava kulla (nt naatriumaurotiomalaat) ja AKE inhibiitori koosmanustamine on harva põhjustanud
patsientidel nitritoidseid reaktsioone (sümptomiteks on näo punetus, iiveldus, oksendamine ja
hüpotensioon).

Teised hüpertensioonivastased ravimid
Nende ravimite samaaegne kasutamine võib suurendada Lisinopril Actavis"e hüpotensiivseid toimeid.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite samaaegne kasutamine võib vererõhku
veelgi langetada.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne
kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.

Diabeedi ravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliinid,
suukaudsed hüperglükeemilised ained) koosmanustamine võib põhjustada vere glükoositaset alandava
toime suurenemist koos hüpoglükeemia tekke riskiga.
Selline fenomen ilmnes eriti kombineeritud ravi esimeste nädalate jooksul ning eelneva
neerupuudulikkusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütikumid, beeta-adrenoblokaatorid, nitraadid
Lisinopril Actavis"t võib manustada koos atsetüülsalitsüülhappega (juhul kui kasutatakse
kardioloogilistes annustes) trombolüütikumidega, beetablokaatoritega ja/või nitraatidega.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimese trimestri ajal ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal on vastunäidustatud (vt lõigud
4.3 ja 4.4).

Ei ole veenvat epidemioloogilist tõestusmaterjali, mis näitaks AKE inhibiitorite teratogeenset toimet
kasutamisel raseduse esimese trimestri ajal, siiski ei saa välistada riski suurenemise tõenäosust.
Väljaarvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes
planeerivad rasedust, kasutada alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud
raseduseaegne ohutusprofiil. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE inhibiitoritega viivitamatult
lõpetada ja võimaluse korral kasutada alternatiivset ravi.
Kokkupuude AKE inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib inimesel teadaolevalt
põhjustada fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui
kokkupuude lisinopriiliga on ilmnenud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav
neerufunktsiooni ja koljut ultraheliga kontrollida. Imikuid, kelle emad on võtnud AKE inhibiitorit,
tuleb jälgida hüpotensiooni esinemise suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Ei ole teada, kas Lisinopril Actavis eritub inimese rinnapiima. Lisinopriil eritub lakteerivate rottide
piima. Lisinopril Actavis"e kasutamine ei ole imetamise ajal sooovitatav.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Lisinopriilil puudub toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Autojuhtimise ja
masinatega töötamise puhul tuleb arvestada, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed

Ravi ajal Lisinopri Actavis"e või teiste AKE inhibiitoritega on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid.

Kõrvaltoimed on toodud organsüsteemide ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on esitatud
kasutades järgmist terminoloogiat: väga sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000
kuni < 1/100), harv ( 1/10000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Uuringud
Aeg-ajalt: vere uureasisalduse tõus, seerumi kreatiniinitaseme tõus, maksaensüümide aktiivsuse tõus,
hüperkaleemia.
Harv: seerumi bilirubiinitaseme tõus, hüponatreemia.

Südame häired
Aeg-ajalt: müokardiinfarkt, võimalik, et sekundaarselt tingituna liigsest hüpotensioonist kõrge riskiga
patsientidel (vt lõik 4.4), palpitatsioon, tahhükardia.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: hemoglobiini taseme langus, hematokriti taseme langus.
Väga harv: luuüdi depressioon, aneemia, trombotsütopeenia, leukopeenia, neutropeenia,
agranulotsütoos (vt lõik 4.4), hemolüütiline aneemia, lümfadenopaatia, autoimmuunhäired.

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, peavalu.
Aeg-ajalt: paresteesiad, vertigo, maitsetundlikkuse muutused, unehäired, tserebrovaskulaarsed häired
sekundaarselt tingituna liigsest hüpotensioonist kõrge riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).
Harv: meeltesegasus.
Teadmata: minestamine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha.
Aeg-ajalt: riniit.
Väga harv: bronhospasm, sinusiit. Allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoonia.

Seedetrakti häired
Sage: kõhulahtisus, oksendamine.
Aeg-ajalt: iiveldus, kõhuvalu, seedehäired.
Harv: suukuivus.
Väga harv: pankreatiit, intestinaalne angioödeem, hepatiit (hepatotsellulaarne või kolestaatiline),
kollasus ja maksapuudulikkus (vt lõik 4.4).

Neerude ja kuseteede häired
Sage: neerufunktsiooni häired.
Harv: ureemia, äge neerupuudulikkus.
Väga harv: oliguuria/anuuria.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööve, sügelus. Angioneurootiline ödeem (näol, jäsemetel, huultel, keelel, glottise ja/või
kõri piirkonnas (vt lõik 4.4).
Harv: urtikaaria, alopeetsia, psoriaas.
Väga harv: diaforees, pemfigus, toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnson"i sündroom,
multiformne erüteem, kutaanne pseudolümfoom.

Ainevahetus ja toitumishäired
Väga harv: hüpoglükeemia.

Vaskulaarsed häired
Sage: ortostaatilised toimed (k.a hüpotensioon).
Aeg-ajalt: Raynaud" sündroom.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: väsimus, asteenia.

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt: ülitundlikkus (k.a angioödeem).

Reproduktiivsüsteemi ja rinnanäärme häired
aeg-ajalt: impotentsus.
harv: günekomastia.

Psühhiaatrilised häired
aeg-ajalt: meeleoluhäired.
harv: segasusseisundid.
teadmata: depressiivsuse nähud.

Teavitatud on sümptomite kompleksist, milles võib sisalduda üks või mitu järgnevatest tunnustest:
palavik, vaskuliit, müalgia, artralgia/artriit, positiivne antinukleaarsete antikehade (ANA) leid,
kõrgenenud punavereliblede settereaktsioon (ESR), eosinofiilia ja leukotsütoos, lööve,
fotosensibilisatsioon ja muud dermatoloogilised manifestatsioonid.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimesel on andmed vähe. AKE inhibiitoritega üleannustamise sümptomiteks
on hüpotensioon, tsirkulatoorne sokk, elektrolüütide tasakaaluhäired ja neerupuudulikkus,
hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.

Tavaliseks raviks üleannustamise puhul on füsioloogilise lahuse infundeerimine. Üleannustamise
korral tuleb patsient panna lamama sokiasendisse. Võimalusel tuleb kaaluda ravi angiotensiin II
infusiooni ja/või intravenoossete katehoolamiinidega. Kui üleannustamine on toimunud hiljuti, tuleb
kasutada võimalusi Lisinopril Actavis"e elimineerimiseks organismist (nt oksendamise
esilekutsumine, maoloputus, adsorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine). Lisinopril Actavis"t saab
üldiselt vereringest eemaldada hemodialüüsi abil (vt lõik 4.4). Kardiostimulaatori paigaldamine on
näidustatud ravile allumatu brakükardia korral. Sagedasti tuleb jälgida elulisi näitajaid, seerumi
elektrolüütide ja kreatiniini sisaldust.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA03

Lisinopriil on peptidüüldipeptidaasi inhibiitor. Ta inhibeerib angiotensiini konverteerivat ensüümi
(AKE), mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni vasopressoorseks peptiidiks, angiotensiin II-ks.
Angiotensiin II stimuleerib ka aldosterooni sekretsiooni neerupealise koores. AKE inhibeerimise
tagajärjel väheneb angiotensiin II sisaldus plasmas, see viib vasopressoorse toime ja aldosterooni
sekretsiooni vähenemisele. Viimase vähenemise tulemusel võib veidi suureneda kaaliumi sisaldus
seerumis.
Kuigi arvatakse, et lisinopriil langetab vererõhku eeskätt reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi
supressiooni kaudu, avaldab lisinopriil hüpertnesioonivastast toimet ka nendel kõrge vererõhuga
patsientidel, kellel on väike reniini aktiivsus.
AKE on identne kininaas II-ga, ensüümiga, mis lammutab bradükiniini. Lisinopriil võib blokeerida ka
tugeva vasopressoorse peptiidi bradükiniini lagunemist. Kuid selle osa lisinopriili terapeutilistes
toimetes vajab veel selgitamist.

Lisinopriili toimet haigestumisse ja surevusse südamepuudulikkuse korral uuriti suurte (32,5 mg või
35 mg üks kord päevas) ja väikeste annuste (2,5 mg või 5 mg üks kord päevas) võrdlemisel.
Uuringus osales 3164 patsienti, keskmine jälgimisaeg ellu jäänud patsientidele 46 kuud, kellel
lisinopriili suured annused võrreldes väikeste annustega tekitasid kombineeritud tulemusnäitajaga
mistahes põhjustel suremuse ja kardiovaskulaarsetel põhjustel hospitaliseerimise vajaduses (p = 0,002)
12 % riski alanemise ja mistahes põhjustel suremuse ja kardiovaskulaarsetel põhjustel
hospitaliseerimise vajaduses (p = 0,0036) 8 % riski alanemise.
Täheldati mistahes põhjustel suremuse (8 %; p = 0,128) ja kardiovaskulaarsetel põhjustel
hospitaliseerimise (10 %; p = 0,073) riski vähenemist.
Post-hoc analüüs näitas, et südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseerimiste arv vähenes lisinopriili
suurtega ravitud patsientidel 24 % (p = 0,002) võrra võrreldes väikeste annustega ravitutega.
Sümptomaatiline raviedukus oli sarnane nii lisinopriili suurte kui väikeste annustega ravitud
patsientidel.

Uuringu tulemused näitavad, et üldine ohutusprofiil oli nii loomult kui arvult nii lisinopriili suurte kui
väikeste annuste kasutamisel sarnane. AKE inhibeerimisega seonduvad ettearvatavad kõrvaltoimed
nagu hüpotensioon või muutused neerufunktsioonis olid ravitavad ning põhjustasid ainult harva ravi
katkestamise. Lisinopriili suurte annustega ravitud patsientidel esines köha harvem, kui väikeste
annustega ravitutel.

GISSI-uuringus, kus kasutati 2 x 2 faktor disaini võrdlemaks kontrollgrupiga 6 nädala jooksul
lisinopriili ja glütserüültrinitraadi toimeid monoravis ja kombineerituina 19394 patsiendil, manustati
lisinopriili 24 tunni jooksul pärast ägedat müokardiinfarkti. Lisinopriil tekitas võrreldes kontrolliga
(2p = 0,03) statistiliselt olulise suremuse riski vähenemise ­ 11 %. Glütserüültrinitraadi poolt tekitatud
langus ei olnud oluline, kuid lisinopriili kombinatsioon glütserüültrinitraadiga tekitas võrreldes
kontrolliga (2p = 0,02) suremuse märkimisväärse ­ 17 % vähenemise.
Eakate (vanus > 70 eluaasta) ja naissoost patsientide all-gruppides, mida määratleti kui kõrge
suremuseriskiga patsientide gruppi, täheldati suremuse ja kardinaalse funktsiooni kombineeritud
tulemusnäitajates märkimisväärset kasulikkust.

Kombineeritud tulemusnäitaja kõikide patsientide jaoks, nagu ka kõrge riskiga all-gruppide jaoks,
näitas lisinopriiliga 6 kuud ravitute ja lisinopriil pluss glütserüültrinitraadi kombinatsiooniga 6 nädalat
ravitute vahel lisinopriili preventatiivset toimet.
Nagu võiks oodata igalt vasodilataatoriga ravilt, esines lisinopriil-ravi ajal rohkem hüpotensiooni ja
neerufunktsiooni häire juhtumeid, kuid need ei olnud seotud suremuse proportsionaalse
suurenemisega.
Topelt-pimedas, randomiseeritud, mitmekeskuselises uuringus, kus 335-l II. tüübi diabeediga
hüpertensiivsel algstaadiumis nefropaatiaga (iseloomustajaks mikroalbuminuuria) patsiendil võrreldi
lisinopriili kaltsiumikanalite blokaatoritega; lisinopriili manustati annustes 10 mg ja 20 mg üks kord
päevas 12 kuu jooksul. Lisinopriil langetas süstoolset/diastoolset vererõhku 13710 mmHg võrra ja
valgueritust uriiniga 40 % võrra.
Võrreldes kaltsiumikanalite blokaatoritega, mis tekitasid samasuguse vererõhu languse, tekitas
lisinopriil märksa tugevama valguerituse vähenemise uriiniga, mis kinnitab tõdemust, et lisinopriili
AKE-i inhibeeriv toime vähendab lisaks vererõhku langetavale toimele ka mikroalbuminuuriat otsese
toimega neerukoele.
Lisinopriil-ravi ei mõjuta suhkrukontrolli nagu näidati olulise toime puudumise kaudu glükeeritud
hemoglobiini (HbA1c) tasemele.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Lisinopriil on suukaudselt hästi imenduv mitte-sulfüdrüülrühma sisaldav AKE inhibiitor.

Imendumine
Suukaudse manustamise järgselt saabub maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis 7 tunniga, kuid
täheldati kerget tendentsi, et ägeda müokardiinfarktiga patsientidel saabub maksimaalne
plasmakontsentratsioon veidi aeglasemalt.
Lisinopriili uriiniga eritumise määramisel leidudele on lisinopriili imendumine keskmiselt umbes
25 %, kusjuures kõikides testitud annuste vahemikus (5...80 mg) oli patsientide vaheline varieerumine
6...60 %.
Südamepuudulikkusega haigetel on absoluutne biosaadavus langenud umbes 16 %. Toit ei mõjuta
lisinopriili imendumist.

Jaotumine
Lisinopriil ei seondu seerumivalkudega, välja arvatud tsirkuleeriva angiotensiini konverteeriva
ensüümiga (AKE). Uuringud rottidega on näidanud, et lisinopriil läbib hematoentsefaalset barjääri
halvasti.

Eliminatsioon
Lisinopriil ei metaboliseeru ja imendunud kogus eritub täielikult muutumatul kujul uriiniga;
lisinopriili korduval manustamisel on efektiivne poolväärtusaeg 12,6 tundi.
Tervetel isikutel on lisinopriili kliirens ligikaudu 50 ml/min. Vähenev seerumikontsentratsioon viitab
pikenenud lõppfaasile, mis enam ei osale ravimi akumuleerumises. See lõppfaas ei sõltu enam
annusest ja viitab AKE-ga seondumise küllastumisele.

Maksapuudulikkus
Häirunud maksafunktsiooni tõttu on maksatsirroosiga patsientidel võrreldes tervete isikutega
vähenenud kliirensi tõttu lisinopriili imendumine vähenenud (nagu näitavad määramised uriinist, siis
ligikaudu 30 %), ning ekspositsioon suurenenud (ligikaudu 50 %).

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkuse tõttu väheneb lisinopriili eliminatsioon, sest ravim eritub neerude kaudu, kuid see
vähenemine on kliiniliselt oluline ainult juhul, kui glomerulaarfiltratsiooni kiirus on alla 30 ml/min.
kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni languse korral (kreatiniini kliirens 30...80 ml/min) keskmine
AUC oli suurenenud ainult 13 %, kusjuures raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens
5...30 ml/min) täheldati 4,5-kordset keskmise AUC tõusu.
Lisinopriili saab verest hemodialüüsi abil eemaldada. 4-tunnise dialüüsi jooksul väheneb lisinopriili
sisaldus vereplasmas umbes 60 %, kusjuures dialüüsi kliirens on vahemikus 40... 55 ml/min.

Südamepuudulikkus
Südamepuudulikkusega patsientidel on lisinopriili ekspositsioon võrreldes tervete isikutega suurem
(AUC suurenemine umbes 125 %), kuid nagu näitavad lisinopriili määramised uriinist, on võrreldes
tervete isikutega imendumine vähenenud ligikaudu 16 %.

Eakad
Eakatel patsientidel on plasmatasemed ja AUC väärtused võrreldes nooremate täiskasvanutega
kõrgemad (ligikaudu 60 %).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite, kui ravimiklassi puhul, on kirjeldatud toksilisi
toimeid lootele, mille tagajärjeks on loote surm ja kaasasündinud defektid, eriti kolju arengu osas.
Teatatud on ka fetotoksilisusest, intrauteriinsest kasvupeetusest ja avatud arterioosjuhast.
Need defektid arvatakse olevat osaliselt seotud AKE inhibiitorite otsese toimega loote
reniin-angiotensiin süsteemile ja osaliselt emaslooma hüpotensiooni tõttu tekkiva looteisheemia ning
loote-platsenta vahelise vereringe langusega ja sellega kaasuva hapniku ja toitainete transpordi
langusega lootele.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Mannitool
Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
Prezelatiniseeritud maisitärklis
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat

10 mg ja 20 mg tabletid:
Punane raudoksiid (E172)
Must raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Blister: Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
Tabletipurk: Hoida purk tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Al/PVC blisterpakend.
Plastikpurk niiskust imava ainega, tõmmatava korgiga.

Pakendi suurused:
Blister: 14, 20, 28, 30, 50, 56, 98 või 100 tabletti.
Tabletipurk: 30 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Actavis Group PTC ehf
Reykjavikurvegi 76-78
220 Hafnarfjordur
Island


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Lisinopril Actavis, 2,5 mg: 603908
Lisinopril Actavis, 5 mg: 604108
Lisinopril Actavis, 10 mg: 603808
Lisinopril Actavis, 20 mg: 604008


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

31.10.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2010