Hipres - tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Hipres, 5 mg tabletid
Hipres, 10 mg tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 5 mg või 10 mg amlodipiini (maleaadina). INN. Amlodipinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Tablett.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud
Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg Hipres´it üks kord ööpäevas ning seda võib suurendada maksimaalannuseni 10 mg, olenevalt patsiendi reageerimisest ravile.
Hüpertensiooniga patsientidel on amlodipiini kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia korral võib amlodipiini kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.
Samaaegse tiasiiddiureetikumide, beetablokaatorite ning angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite manustamise puhul ei ole Hipres´i annuse korrigeerimine vajalik.
Patsientide erirühmad
Eakad
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse sarnaseid amlodipiini annuseid, mis on ka võrdselt hästi talutavad. Eakatele soovitatakse anda tavaannus, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama väiksemast
vahemikust (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.
Neerukahjustus
Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
Lapsed
Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 eluaastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga ei ole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt õigud 5.1 ja 5.2). Amlodipiini 2,5 mg annused ei ole selle ravimi puhul võimalikud.
Alla 6-aastased lapsed
Andmed ei ole saadaval.
Manustamisviis
Suukaudsed tabletid.
Vastunäidustused
Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
- ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- raske hüpotensioon;
- šokk, (kaasa arvatud kardiogeenne šokk);
- ägeda müokardiinfarktijärgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus;
- vasakust vatsakesest väljuvate veresoonte ahenemine (sh raskekujuline aordi stenoos).
Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.
Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku väiksemast otsast ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vaja annust aeglaselt tiitrida ja patsiente hoolikalt jälgida.
Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel tuleb annust suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).
Kasutamine neerupuudulikkuse korral
Neerupuudulikkusega patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini
kontsentratsiooni muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teiste ravimite toimed amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist, mistõttu suureneb risk hüpotensiooni tekkeks. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline ülekanne võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.
CYP3A4 indutseerijad: samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, seda eeskätt tugevate CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) puhul.
Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna greipfruut ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.
Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt amlodipiin).
Amlodipiini toimed teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime tugevdab teiste vererõhku langetavate ravimite toimet.
Takroliimus: amlodipiiniga koosmanustamisel on risk takroliimuse taseme suurenemiseks veres, kuigi selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole täielikult teada. Et vältida takroliimuse mürgistust, peab takroliimusega ravitavatel patsientidel, kellele manustatakse ka amlodipiini, jälgima takroliimuse taset veres ning vajadusel takroliimuse annust kohandama.
Klaritromütsiin: klaritromütsiin on CYP3A4 inhibiitor. Klaritromütsiini koos amlodipiiniga saavatel patsientidel on suurenenud risk hüpotensiooni tekkeks. Amlodipiini koosmanustamisel klaritromütsiiniga on soovitatav patsientide hoolikas jälgimine.
Tsüklosporiin: koostoimeuuringuid tsüklosporiini ja amlodipiiniga ei ole tervetel vabatahtlikel ega teistel populatsioonidel läbi viidud, välja arvatud siirdatud neeruga patsientidel, kelle puhul täheldati tsüklosporiini kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0%...40%). Siirdatud neeruga amlodipiini saaval patsiendil tuleb kaaluda tsüklosporiini taseme jälgimist ning vajadusel vähendada tsüklosporiini annust.
Simvastatiin: mitmekordsete või 10 mg amlodipiini ja 80 mg simvastatiini koosmanustamine tõstis simvastatiini taset 77% võrreldes simvastatiiniga üksi. Amlodipiini saavate patsientide simvastatiini piirannus on 20 mg ööpäevas.
Kliinilise koostoime uuringutes amlodipiiniga ei täheldatud olulisi muutusi atorvastatiini, digoksiini või varfariini farmakokineetikas.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud.
Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).
Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.
Imetamine
Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Amlodipiinravi jätkamise või katkestamise üle otsustamisel imetamise ajal tuleb arvesse võtta rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja amlodipiinravist tulenevat kasu emale.
Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).
Toime reaktsioonikiirusele
Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui patsiendil esinevad amlodipiini manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus olla vähenenud. Soovitav on olla ettevaatlik, eriti ravi alguses.
Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.
Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud järgmiselt:
- väga sage (≥1/10)
- sage (≥1/100 kuni <1/10)
- aegajalt (≥1/1000 kuni <1/100)
- harv (≥1/10000 kuni <1/1000)
- väga harv (<1/10000)
- teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Organsüsteemi klass | Sagedus | Kõrvaltoimed | |
Vere ja lümfisüsteemi | Väga harv | Leukotsütopeenia, | |
häired |
| trombotsütopeenia | |
Immuunsüsteemi häired | Väga harv | Allergilised reaktsioonid | |
Ainevahetus- ja | Väga harv | Hüperglükeemia | |
toitumishäired |
|
|
|
Psühhiaatrilised häired | Aeg-ajalt | Unetus, meeleoluhäired (sealhulgas | |
|
| ärevus), depressioon | |
| Harv | Segasusseisund |
|
Närvisüsteemi häired | Sage | Unisus, pearinglus, peavalu (eriti | |
|
| ravi alguses) | |
| Aeg-ajalt | Treemor, düsgeusia, minestus, | |
|
| hüpesteesia, paresteesia | |
| Väga harv | Hüpertoonia, perifeerne | |
|
| neuropaatia |
|
| Teadmata | Ekstrapüramidaalne häire |
| Silma kahjustused | Sage | Nägemishäired (sealhulgas |
|
|
| diploopia)) |
| Kõrva ja labürindi | Aeg-ajalt | Tinnitus |
| kahjustused |
|
|
| Südame häired | Sage | Südamepekslemine |
|
| Aeg-ajalt | Arütmia (sealhulgas bradükardia, |
|
|
| ventrikulaarne tahhükardia ja |
|
|
| kodade virvendusarütmia |
|
| Väga harv | Müokardiinfarkt |
|
|
|
|
| Vaskulaarsed häired | Sage | Nahaõhetus |
|
| Aeg-ajalt | Hüpotensioon |
|
| Väga harv | Vaskuliit |
| Respiratoorsed, rindkere ja | Sage | Düspnoe |
| mediastiinumi häired |
|
|
| Aeg-ajalt | Köha, nohu | |
|
| ||
| Seedetrakti häired | Sage | Kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, |
|
|
| seedehäired (sealhulgas |
|
|
| kõhulahtisus ja kõhukinnisus) |
|
| Aeg-ajalt | Oksendamine, suukuivus |
|
|
|
|
|
| Väga harv | Pankreatiit, gastriit, igemete |
|
|
| hüperplaasia |
| Maksa ja sapiteede häired | Väga harv | Hepatiit, ikterus, maksaensüümide |
|
|
| aktiivsuse suurenemine* |
| Naha ja nahaaluskoe | Aeg-ajalt | Alopeetsia, purpur, nahavärvi |
| kahjustused |
| muutused, liighigistamine, pruritus, |
|
|
| lööve, eksanteem, urtikaaria |
|
| Väga harv | Angioödeem, multiformne erüteem, |
|
|
| eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- |
|
|
| Johnsoni sündroom, Quincke |
|
|
| ödeem, fotosensitiivsus |
|
| Teadmata | Toksiline epidermaalne nekrolüüs |
|
|
|
|
| Lihas-skeleti, sidekoe ja | Sage | Pahkluu turse, lihaskrambid |
| luude kahjustused |
|
|
| Aeg-ajalt | Liigesvalu, lihasvalu, seljavalu | |
|
| ||
| Neerude ja kuseteede häired | Aeg-ajalt | Urineerimishäired, noktuuria, |
|
|
| suurenenud urineerimissagedus |
| Reproduktiivse süsteemi ja | Aeg-ajalt | Impotentsus, günekomastia |
| rinnanäärme häired |
|
|
| Üldised häired ja | Väga sage | Tursed |
| manustamiskoha |
|
|
| Sage | Väsimus, asteenia | |
| reaktsioonid | ||
|
|
| |
| Aeg-ajalt | Valu rinnus, valu, halb enesetunne | |
|
| ||
| Uuringud | Aeg-ajalt | Kehakaalutõus, kehakaalulangus |
*enamasti seotud kolestaasiga |
|
|
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Andmeid ravimi sihiliku üleannustamise kohta inimestel on piiratud.
Sümptomid
Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ning võimalikku reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki.
Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktisooni regulaarset jälgimist, jäsemete ülestõstmist, ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.
Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktorit, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Intravenoosne kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanaliteblokaatori toimeid.
Mõnikord on otstarbekas teha maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.
Kuna amlodipiin on suures ulatuses valkudega seondunud, seetõttu ei ole dialüüsitav.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed kaltsiumikanali blokaatorid, ATC-kood: C08CA01.
Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.
Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest. Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:
1)amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning seeläbi alandab perifeerset vaskulaarset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuna südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2)amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetali või variantse stenokardia) korral.
Hüpertooniahaigetel alandab amlodipiini ühekordne annus ööpäevas vererõhku kliiniliselt olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.
Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise koormuse aega, stenokardia algusaega ja ST segmendi 1 mm-se depressiooni aega, ja vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.
Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.
Kasutamine koronaararterite haigusega (Coronary Artery Disease, CAD) patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste sündmuste vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT)2, mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg, ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et amlodipiinravi oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.
Tabel 1. Oluliste kliiniliste lõpptulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT
| Kardiovaskulaarsete |
| Amlodipiin vs Platseebo | ||||
| tüsistuste arv (%) |
| |||||
|
|
|
| ||||
|
|
|
|
|
|
| |
Tulemused | Amlopidii |
| Platsee | Enalapriil | Riskisuhe | P | |
n |
| bo | (95% CI) | Väärtus | |||
|
|
| |||||
Esmane tulemusnäitaja |
|
|
|
|
|
| |
Kardiovaskulaarsed | 110 (16,6) | 136 (20,2) | 0,69 | 0,003 | |||
kõrvaltoimed | (23,1) | (0,54…0,88) | |||||
|
|
| |||||
Üksikkomponendid |
|
|
|
|
|
| |
Koronaarne | 78 (11,8) | 95 (14,1) | 0,73 | 0,03 | |||
revaskularisatsioon | (15,7) | (0,54…0,98) | |||||
|
|
| |||||
Hospitaliseerimine | 51 (7,7) | 84 (12,8) | 86 (12,8) | 0,58 | 0.002 | ||
stenokardia tõttu | (0,41…0,82) | ||||||
|
|
|
|
| |||
Mitteletaalne | 14 (2,1) | 19 (2,9) | 11 (1,6) | 0,73 | 0,37 | ||
müokardiinfarkt | (0,37…1,46) | ||||||
|
|
|
|
| |||
Insult või TIA | 6 (0,9) | 12 (1,8) | 8 (1,2) | 0,50 | 0,15 | ||
| (0,19…1,32) | ||||||
|
|
|
|
|
| ||
Kardiovaskulaarne surm | 5 (0,8) | 2 (0,3) | 5 (0,7) | 2,46 | 0,27 | ||
| (0,48…12,7) | ||||||
|
|
|
|
|
| ||
Hospitaliseerimine südame | 3 (0,5) | 5 (0,8) | 4 (0,6) | 0,59 | 0,46 | ||
paispuudulikkuse tõttu | (0,14…2,47) | ||||||
|
|
|
|
| |||
Elustamine südameseiskuse | 4 (0,6) | 1 (0,1) | NA | 0,04 | |||
tõttu | |||||||
|
|
|
|
|
| ||
Uus perifeerne | 5 (0,8) | 2 (0,3) | 8 (1,2) | 2,6 | 0,24 | ||
veresoontehaigus | (0,50…13,4) | ||||||
|
|
|
|
|
Lühendid: CI – usaldusvahemik (confidence interval); PCI – perkutaanne koronaarinterventsioon; TIA
– transitoorne isheemiline atakk.
Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II-IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel läbiviidud hemodünaamiliste parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei põhjusta füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel otsustades patsientide kliinilise seisundi halvenemist.
Platseebokontrolliga PRAISE-uuringus, mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III-IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja AKE-inhibiitoreid, selgus, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega suremuse ega kombineeritud haigestumuse-suremuse riski.
Amlodipiini kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid kliinilised sümptomid või isheemiatõvele viitava või selle põhihaiguse objektiivsete uuringute leid ning kes said raviks AKE- inhibiitorite, digitaalise ja diureetikumide stabiilseid annuseid, ei mõjutanud amlodipiini üldist kardiovaskulaarset suremust. Samade patsientide grupis põhjustas amlodipiin platseebogrupiga võrreldes kopsuturse esinemise sagenemist.
Südameinfarkti vältiva ravi kliiniline uuring (ALLHAT)
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.
Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav koronaartõve (CHD) riskitegur, mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL-kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).
Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid letaalne koronaartõbi või mitteletaalne müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95%usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.
Lapsed
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.
Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.
Farmakokineetilised omadused
Imendumine, jaotumine ja seondumine plasmavalkudega: Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.
Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.
Biotransformatsioon/eliminatsioon
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.
Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga..
Kasutamine lastel
74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.
Prekliinilised ohutusandmed
Reproduktiivtoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktiivsusuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) sünnituse edasilükkumine, sünnitustegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.
Toime fertiilsusele
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesülaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.
Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg/päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.
Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.
*Lähtub patsiendi kehakaalust 50 kg.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Mikrokristalliline tselluloos
Eelželatiniseeritud tärklis
Naatriumglükolaattärklis
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
4 aastat.
Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C, originaalpakendis ning valguse ja niiskuse eest kaitstult.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Blisterpakend (lamineeritud OPA-Al-PVC foolium, alumiiniumfoolium). 30, 60 või 90 tabletti pakendis.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
MÜÜGILOA HOIDJA
KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto Sloveenia
MÜÜGILOA NUMBRID
5 mg tabletid: 439004
10 mg tabletid: 441504
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.03.2004
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2014
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Märts 2018