Glimepirid pliva - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE



1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Glimepirid PLIVA, 1 mg tabletid
Glimepirid PLIVA, 2 mg tabletid
Glimepirid PLIVA, 3 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Glimepirid PLIVA 1 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 1 mg glimepiriidi.

Glimepirid PLIVA 2 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 2 mg glimepiriidi.

Glimepirid PLIVA 3 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 3 mg glimepiriidi.

INN. Glimepiridum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

Glimepirid PLIVA 1 mg tabletid:
Valged, kaldservalised, kapslikujulised katmata tabletid.

Glimepirid PLIVA 2 mg tabletid:
Valged, kaldservalised, kapslikujulised katmata tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon.

Glimepirid PLIVA 3 mg tabletid:
Kollased, kaldservalised, kapslikujulised katmata tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Glimepiriid on näidustatud II tüüpi diabeedi raviks, kui üksnes dieedi, füüsilise koormuse ja kehakaalu
vähendamisega ei saavutata vere suhkrusisalduse piisavat vähenemist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Diabeedi eduka ravi alusteks on sobiv dieet, regulaarne füüsiline koormus ja korrapärane vere ja uriini
glükoosisisalduse kontroll. Suukaudsed antidiabeetikumid ja insuliin ei korva patsiendile määratud
dieedi rikkumist.

Annus määratakse vastavalt vere ja uriini glükoosisisaldusele.


1
Algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Kui sellest annusest piisab ravitoime saavutamiseks, tuleb
sama annust kasutada säilitusraviks.

Kui ravitoime on ebapiisav, tuleb annust vähehaaval suurendada vastavalt glükoosipeeglile. Annust
võib astmeliselt suurendada 2, 3 või 4 mg glimepiriidini ööpäevas, kusjuures annuse suurendamise
vaheaeg peab olema 1...2 nädalat.

Annus, mis on suurem kui 4 mg glimepiriidi ööpäevas, annab paremaid ravitulemusi ainult
erandjuhtudel.

Maksimaalne soovitatav annus on 6 mg glimepiriidi ööpäevas.

Patsientidel, kellel ei saavutata maksimaalse metformiini ööpäevase annusega adekvaatset veresuhkru
kontrolli, võib alustada kombinatsioonravi glimepiriidiga. Patsiendi metformiini ravi jätkub sama
doosiga, lisatakse väikeses annuses glimepiriidi. Glimepiriidi doosi tõstetakse vastavalt soovitava
metaboolse kontrolli taseme saavutamiseni kuni maksimaalse päevadoosini. Kombinatsioonravi tuleb
alustada meditsiinilise järelvalve all.

Patsientidel, kellel ei saavutata glimepiriidi maksimaalse päevase annusega adekvaatset veresuhkru
kontrolli, tuleb alustada samaaegselt insuliinraviga. Glimepiriidi annust säilitades alustatakse madalate
insuliini annustega, tõstes neid seni kuni saavutatakse vajalik metaboolne kontroll. Kombinatsioonravi
tuleb alustada meditsiinilise järelvalve all.

Tavaliselt piisab ööpäevas glimepiriidi ühekordsest annusest. Soovitatav on ravim manustada kas
vahetult enne või koos piisava koguse hommikusöögiga. Juhul kui hommikul ei sööda, tuleb ravim
manustada enne esimest toidukorda või selle ajal.
Kui unustatakse ravimit võtta, ei tohi selle arvelt järgmist annust suurendada.
Tablett neelatakse tervelt koos piisava koguse veega.

Kui patsiendil tekib ööpäevas 1 mg glimepiriidi manustamisel hüpoglükeemiline reaktsioon, piisab
ravitoime saavutamiseks ka ainult dieedist.

Suhkurtõve ravi jooksul tõuseb organismi insuliintundlikkus ja glimepiriidi vajadus võib väheneda.
Hüpoglükeemia vältimiseks tuleks annust õigeaegselt vähendada või ravikuur lõpetada. Annuse
muutmine võib olla vajalik ka siis, kui muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil või mõni teine näitaja,
mis suurendab ohtu hüpo- või hüperglükeemiale.

Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt diabeediravimitelt Glimepirid PLIVA`le
Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt antidiabeetilistelt ravimitelt glimepiriidile on tavaliselt
võimalik. Glimepiriidile üleminekul peab arvesse võtma eelmise ravimi toime tugevust ja
poolväärtusaega. Mõnel juhul, eriti pika poolväärtusajaga antidiabeetiliste ravimite puhul (nt
kloorpropamiid), on soovitatav mõnepäevane eliminatsiooniperiood, et vältida kuhjumisefektist
tulenevat hüpoglükeemiliste reaktsioonide ohtu. Soovituslik algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas.
Vastavalt ravitulemusele võib glimepiriidi annust järk-järgult suurendada nagu ülalpool kirjeldatud.

Üleminek insuliinilt Glimepirid PLIVA`le
Erandjuhtudel, kui II tüüpi suhkurtõve patsientidele on ordineeritud insuliin, võib olla näidustatud
üleminek glimepiriidile.
Üleminek peaks toimuma meditsiinilise järelvalve all.

Kasutamine neeru- või maksafunktsiooni häire korral
Vt lõik 4.3.

4.3 Vastunäidustused

Glimepiriidi ei tohi kasutada järgmistel juhtudel: insuliinsõltuva diabeedi korral, diabeetilise kooma
puhul, ketoatsidoosi, raskekujulise neeru- või maksafunktsiooni häire puhul, kui esineb ülitundlikkus

2
glimepiriidi, teiste sulfonüüluurea preparaatide, sulfoonamiidide või tableti ükskõik milliste abiainete
suhtes.

Raskekujuliste neeru- või maksafunktsiooni häirete esinemisel on vajalik üleminek insuliinile.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Glimepiriidi tablette tuleb manustada vahetult enne sööki või söögi ajal.

Kui süüakse ebaregulaarselt või jäetakse söögikorrad vahele, võib glimepiriid-ravi põhjustada
hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia võimalikud sümptomid on: peavalu; tugev näljatunne; iiveldus;
oksendamine; roidumus; unisus; rahutu uni; rahutus; agressiivsus; kontsentratsioonihäired, erutatavuse
ja reaktsioonivõime langus; depressioon; segasus; kõne- ja nägemishäired; afaasia; treemor; parees;
tajuhäired; pearinglus; abitus; enesekontrolli kaotus; deliirium; krambid; somnolentsus ja teadvuse
kaotus kuni koomani; pindmine hingamine; bradükardia.

Lisaks võivad ilmneda adrenergilise vasturegulatsiooni tunnused, nagu näiteks higistamine, jahe nahk,
ärevus, tahhükardia, hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja kardiaalsed arütmiad.
Raskekujulise hüpoglükeemilise ataki kliiniline pilt võib sarnaneda ajuinsuldile.

Enamikul juhtudel seisund taandub, kui koheselt süüa süsivesikuid (suhkrut). Tehis-magusained ei
oma mingit toimet.

Teiste sulfonüüluurea preparaatide puhul on täheldatud, et hoolimata algselt mõjusatest
vastuabinõudest võib hüpoglükeemia korduda.

Raskekujuline hüpoglükeemia või kaua kestnud hüpoglükeemia, mida on võimalik ainult ajutiselt
tavaliste suhkruannustega kompenseerida, nõuavad kohest arstiabi ja vahel ka haiglaravi.

Hüpoglükeemiat soodustavateks teguriteks on:

-
patsiendi soovimatus või (eriti vanemate patsientide puhul) võimetus koostööks;
- alatoitumus,
ebaregulaarsed
söögiajad,
vahelejäänud söögikorrad või nälgimisperioodid;
- kõrvalekaldumine
dieedist;
-
süsivesikute manustamine ja füüsiline koormus ei ole tasakaalus;
-
alkoholi tarbimine, eriti koos söögikordade vahelejätmisega;
- neerufunktsioonihäire;
- raskekujuline
maksafunktsioonihäire;
- glimepiriidi
üleannustamine;
-
endokriinsüsteemi talitluse teatud kompenseerimata häired, mis mõjutavad süsivesikute
metabolismi või hüpoglükeemia vasturegulatsioonimehhanisme (nt teatud kilpnäärme
funktsiooni häired ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste koore puudulik talitlus);
-
samaaegne teatud teiste ravimite manustamine (vt lõik 4.5).

Glimepiriid-ravi nõuab regulaarset vere ja uriini glükoosisisalduse jälgimist. Lisaks sellele
soovitatakse määrata ka glükosüleeritud hemoglobiini sisaldus.

Glimepiriid-ravi ajal on vajalik regulaarne verepildi ja maksafunktsioonide jälgimine (erilist
tähelepanu pöörata leukotsüütidele ja trombotsüütidele).

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) defitsiidiga patsientidel võib ravi sulfonüüluureatega viia
hemolüütilise aneemia tekkeni. Kuna glimepiriid kuulub keemiliselt sulfonüüluureate klassi, siis tuleks
seda G6PD-defitsiidiga patsientidel kasutada ettevaatusega ning kaaluda alternatiivset ravi mitte
sulfonüüluurea preparaatidega.

Stressi korral (nt õnnetused, erakorralised operatsioonid, palavikuga kulgevad infektsioonid) võib olla
näidustatud ajutine üleminek insuliinile.

3

Kogemused glimepiriidi kasutamisest raske maksafunktsioonihäirega või dialüüsi saavatel patsientidel
puuduvad. Neil patsientidel, kel esineb raske neeru- või maksapuudulikkus, on näidustatud üleminek
insuliinravile.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosmonohüdraati.
Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, laktaasipuudulikkusega või glükoosi-galaktoosi
imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Glimepiriidi manustamisel koos teatud teiste ravimitega võib glimepiriidi hüpoglükeemiline toime
soovimatult tugevneda või nõrgeneda. Seetõttu võib teisi ravimeid manustada ainult arsti teadmisel
(või ettekirjutusel).

Glimepiriid metaboliseeritakse tsütokroom P450 2C9 (CYP2C9) poolt. Metabolismi mõjutab
teadaolevalt CYP2C9 indutseerijate (nt rifampitsiin) või inhibiitorite (nt flukonasool) samaaegne
manustamine.

Kirjanduses avaldatud in vivo koostoimete uuringu tulemused näitavad, et glimepiriidi AUC suureneb
ligikaudu 2-kordselt flukonasooli toimel, mis on üks tugevamaid CYP2C9 inhibiitoreid.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamisel on täheldatud allpoolnimetatud
koostoimeid.

Vere glükoosisisaldust langetav toime võimendub ja võib esineda hüpoglükeemia oht, kui kasutatakse
järgmisi ravimeid:

-
fenüülbutasoon, asapropasoon ja oksüfeenbutasoon, sulfiinpürasoon;
-
insuliin ja teised suukaudsed antidiabeetilised ravimid, teatud pikatoimelised sulfoonamiidid;
- metformiin;
- tetratsükliinid;
-
salitsülaadid ja paraaminosalitsüülhape;
- MAO-inhibiitorid;
-
anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid;
- kinoloon-antibiootikumid;
- klooramfenikool;
- probenetsiid;
- kumariinirühma
antikoagulandid;
- mikonasool;
- fenfluramiin;
-
pentoksifülliin (parenteraalne suur annus);
- fibraadid;
- tritokualiin;
- AKE
inhibiitorid;
- fluoksetiin;
- allopurinool;
- sümpatolüütilised
ained;
-
tsüklofosfamiid, trofosfamiid ja ifosfamiid;
-
flukonasool.

Hüpoglükeemiline toime nõrgeneb ja veresuhkru tase võib tõusta koostoimes järgmiste ravimitega:

-
östrogeenid ja progestageenid;
- salureetikumid,
tiasiiddiureetikumid;
-
kilpnääret stimuleerivad ravimid, glükokortikoidid;
-
fenotiasiini derivaadid, kloorpromasiin;

4
-
adrenaliin ja sümpatomimeetikumid;
-
nikotiinhape (suures annuses) ja nikotiinhappe derivaadid;
-
lahtistid (pikaajalise kasutamise korral);
- fenütoiin,
diasoksiid;
-
glükagoon, barbituraadid ja rifampitsiin;
- atsetasoolamiid.


H2-retseptorite antagonistid, -blokaatorid, klonidiin ja reserpiin võivad põhjustada kas
hüpoglükeemilise toime tugevnemist või nõrgenemist.

Sümpatolüütilised ravimid (-adrenoblokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) võivad
maskeerida hüpoglükeemiale eelneva adrenergilise vasturegulatsiooni tunnuseid.

Alkohol võib glimepiriidi hüpoglükeemilist toimet ettearvamatult tugevdada või nõrgendada.

Glimepiriid võib kumariini derivaatide toimet kas tugevdada või nõrgendada.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
Diabeediga seotud risk
Kõrget veresuhkru sisaldust raseduse ajal seostatakse kaasasündinud häirete ja sünnieelse suremuse
suurema esinemissagedusega. Et vältida teratogeenset riski, tuleb veresuhkru taset raseduse ajal
hoolikalt jälgida. Sellistel juhtudel tuleb kasutada insuliini. Raseduse plaaneerimise korral
informeerida arsti.

Glimepiriidiga seotud risk
Glimepiriidi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku
toimet reproduktiivsusele, mis on tõenäoliselt seotud glimepiriidi farmakoloogilise toimega
(hüpoglükeemia) (vt lõik 5.3).

Glimepiriidi ei tohi kasutada kogu raseduse jooksul.
Kui glimepririidi ravil olev patsient planeerib rasedust või avastatakse rasestumine, tuleb niipea kui
võimalik üle minna insuliinravile.

Imetamine
Pole teada, kas toimeaine eritub inimese rinnapiima. Glimepiriid eritub roti piima. Kuna teised
sulfonüüluuread erituvad inimese rinnapiima ja seetõttu võib vastsündinul tekkida hüpoglükeemia oht,
tuleb glimepiriidravi ajal rinnaga toitmisest loobuda.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Patsientide kontsentratsioonivõime ja reaktsioonikiirus võivad halveneda hüpoglükeemia või
hüperglükeemia tagajärjel, näiteks võivad esineda nägemishäired. See võib kõrgendada riski
olukordades, kus nimetatud omadused on eriti tähtsad (nt autojuhtimine ja masinatega töötamine).

Patsiente tuleks teavitada ettevaatusabinõudest, millega vältida hüpoglükeemiat autojuhtimise ajal.
Eriti tähtis on see neile, kellel on vähenenud või puuduv teadlikkus hüpoglükeemia hoiatavatest
sümptomitest või kellel esineb sageli hüpoglükeemia episoode. Tuleks kaaluda, kas sellistes
tingimustes võib juhtida autot või töötada masinatega.

4.8 Kõrvaltoimed

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea ravimite kasutamisel on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid:


5
Kõrvaltoimed on klassifitseeritud järgmist esinemissageduse konventsiooni kasutades:

Väga sage:

>1/10
Sage:

>1/100 ja <1/10
Aeg-ajalt:
>1/1000 ja <1/100
Harva:
>1/10,000 ja <1/1000
Väga harva:
<1/10,000, sh üksikjuhud


Väga
Sage Aeg-ajalt
Harv
Väga
harv
sage
Vere ja


Hematoloogilised

lümfisüsteemi
muutused 1)
häired
Immuunsüsteemi


Kerged
ülitundlikkus-
häired
reaktsioonid 2),
allergiline vaskuliit,
ristuv allergia
sulfonüüluureate,
sulfonamiidide ja
teiste samalaadsete
ainete vahel
Ainevahetus- ja

Hüpoglükeemilised

toitumishäired
reaktsioonid 3)
Silma
kahjustused
Nägemishäired
4)


Seedetrakti
häired


Iiveldus,
oksendamine
ja kõhulahtisus,
rõhumis- või täistunne
kõhus, kõhuvalu 5)
Maksa ja sapiteede
Maksaensüümide
Maksafunktsiooni
häired
aktiivsuse
halvenemine koos
suurenemine
kolestaasi, ikteruse ja
hepatiidiga 6)
Naha ja


Allergilised
nahaaluskoe
nahareaktsioonid
kahjustused
nagu näiteks
sügelemine, lööve ja
nõgestõbi,
ülitundlikkus valguse
suhtes
Uuringud


Naatriumisisalduse
langus seerumis

1) Võivad tekkida mõõdukas kuni raske trombotsütopeenia, leukopeenia, erütropeenia,
granulotsütopeenia, agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia ja pantsütopeenia. Tavaliselt kaovad need
ilmingud ravi lõpetamisel.

2) Kerged ülitundlikkusreaktsioonid võivad areneda raskekujulisteks reaktsioonideks koos düspnoe,
vererõhu languse ja mõnikord sokiga.

3) Hüpoglükeemilised reaktsioonid tekivad enamasti otsekohe, võivad olla tõsised ja neid ei ole alati
lihtne korrigeerida. Nende reaktsioonide esinemine sõltub, nii nagu ka teiste hüpoglükeemiliste
ravikuuride korral, individuaalsetest teguritest - näiteks toitumisharjumustest ja annusest (vt lõik 4.4 ).

4) Vere glükoosisisalduse muutuste tõttu võivad ilmneda ajutised nägemishäired, eriti ravi alguses.

5) Seedetrakti vaevused on harva ravi lõpetamise põhjusteks.

6

6) Hepatiit võib areneda maksapuudulikkuseks.

4.9 Üleannustamine

Pärast liiga suure annuse manustamist võib tekkida hüpoglükeemia kestusega 12-st kuni 72 tunnini.
Pärast esialgset paranemist võib hüpoglükeemia uuesti avalduda. Sümptomid võivad ilmneda alles
24 tundi pärast ravimi sissevõtmist. Üldiselt on soovitatav järelvalve haiglas. Võivad esineda iiveldus,
oksendamine ja valu ülakõhus. Hüpoglükeemiaga võivad kaasneda neuroloogilised sümptomid nagu
rahutus, treemor, nägemishäired, koordinatsioonihäired, unetus, kooma ja krambid.

Raviks manustatakse ravimi imendumise vältimiseks aktiveeritud sütt (adsorbent) ja naatriumsulfaati
(lahtisti). Suure üleannuse korral on näidustatud maoloputus, millele järgneb aktiivsöe ja
naatriumsulfaadi manustamine. Eriti suure (raske) üleannustamise korral on näidustatud haiglaravi
intensiivravi osakonnas. Võimalikult kiiresti tuleb manustada glükoosi, vajaduse korral süstida veeni
50 ml 50%-list lahust. Sellele järgneb 10%-lise glükoosilahuse infusioon. Rangelt tuleb jälgida vere
glükoosisisaldust. Edasine ravi on sümptomaatiline.

Hüpoglükeemia ravi korral pärast glimepiriidi juhuslikku üleannustamist imikutel ja väikestel lastel
tuleb manustatava glükoosi annust hoolikalt jälgida, et vältida ohtliku hüperglükeemia teket. Vere
glükoosisisaldust tuleb hoolikalt jälgida.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: suukaudsed vere glükoosisisaldust vähendavad ained: sulfoonamiidid,
kusihappe derivaadid.
ATC kood: A10BB12.

Glimepiriid on suukaudselt aktiivne hüpoglükeemilise toimega aine, mis kuulub sulfonüüluurea
rühma. Seda kasutatakse insuliinsõltumatu suhkurtõve raviks.

Glimepiriid stimuleerib insuliini vabanemist pankrease -rakkudest. Nagu ka teiste sulfonüüluurea
rühma ravimite puhul põhineb ravitoime pankrease -rakkudest endogeense insuliini sekretsiooni
suurenemisel vastusena füsioloogilisele glükoosi stimulatsioonile. Lisaks sellele on glimepiriidil hästi
väjendunud pankreaseväline toime, mis on omane ka teistele sulfonüüluurea rühma ravimitele.

Insuliini vabanemine
Sulfonüüluurea rühma ravimid reguleerivad insuliini eritumist ATP-tundliku kaaliumkanali
sulgemisega -raku membraanis. Kaaliumkanali sulgemine kutsub esile -raku depolarisatsiooni; selle
tulemusena avanevad kaltsiumkanalid ja rakku tungib suuremas koguses kaltsumi.
Selle tulemusena vabaneb eksotsütoosi käigus insuliin.

Glimepiriid seondub -raku membraanproteiiniga, mis on seotud ATP-tundliku kaaliumkanaliga.
Glimepiriidi seondumiskoht erineb tavalisest sulfonüüluurea preparaatide seondumiskohast.

Pankreaseväline toime
Pankreasevälised toimed on näiteks perifeersete kudede insuliinitundlikkuse suurendamine ja maksa
väiksem insuliini omastamine.
Glükoosi üleminek verest perifeersetesse lihastesse ja rasvkoesse toimub spetsiaalsete
transpordivalkude abil, mis asuvad rakumembraanis. Glükoosi kandumine nendesse kudedesse piirab
glükoosi kasutuse kiirust. Glimepiriid suurendab kiiresti aktiivsete glükoosi transpordimolekulide arvu
lihaste ja rasvkoe rakkude plasmamembraanides, mille tulemuseks on glükoosi parem omastamine.


7
Glimepiriid suurendab glükosüül-fosfatidüülinositool-spetsiifilise fosfolipaas C aktiivsust, mis võib
korreleeruda ravimi poolt esile kutsutud lipogeneesi ja glükogeneesiga isoleeritud rasva- ja
lihasrakkudes.
Glimepiriid pärsib glükoosi teket maksas, suurendades rakusisest fruktoos-2,6-bifosfaadi
kontsentratsiooni, mis omakorda pärsib glükoneogeneesi.

Üldine
Tervetel inimestel on minimaalne toimiv annus ligikaudu 0,6 mg. Glimepiriidi toime sõltub annusest
ja on korduvalt esile kutsutav. Glimepiriidi kasutamisel säilib füsioloogiline reaktsioon raskele
füüsilisele koormusele (insuliini sekretsiooni vähenemine).

Suuri erinevusi ravimi toimes sõltuvalt sellest, kas ravimit manustati 30 minutit pärast sööki või
vahetult pärast sööki, ei esinenud. Diabeetikutel on võimalik ühekordse annusega ööpäevas saavutada
hea ainevahetuse kontroll, mis kestab rohkem kui 24 tundi.

Kuigi glimepiriidi hüdroksümetaboliit põhjustas väikest, kuid siiski olulist seerumi glükoosisisalduse
vähenemist tervetel inimestel, hõlmab see vaid väga väikese osa ravimi toimest.

Kombinatsioon metformiiniga
Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset veresuhkru kontrolli maksimaalse metformiini ööpäevase
annusega, võib kasutada kombinatsioonravi mõlema suukaudse antidiabeetilise ravimiga. Ühes
uuringus saavutati kombinatsioonraviga parem metaboolne kontroll kui metformiini maksimaalse
ööpäevase annusega eraldi.

Kombinatsioon insuliiniga
Andmed kombinatsioonravi kohta insuliiniga on piiratud. Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset
veresuhkru kontrolli maksimaalse glimepiriidi ööpäevase annusega, võib manustada kaasuvalt ka
insuliini. Kahes uuringus saavutati kombinatsiooniga sama hea metaboolne kontroll, kui insuliiniga
üksi, kuid insuliini keskmine annus oli kombinatsioonravi korral väiksem.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Glimepiriidi biosaadavus pärast suukaudset manustamist on täielik. Söömisel ei ole olulist mõju
imendumisele, ainult imendumise kiirus väheneb veidi. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis
(Cmax) saavutatakse ligikaudu 2,5 tundi pärast suukaudset manustamist (keskmiselt
0,3 mikrogrammi/ml korduva annustamise puhul 4 mg ööpäevas) ning annuse ja seerumi maksimaalse
kontsentratsiooni (Cmax) kui ka kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) vahel on lineaarne seos.

Jaotumine
Glimepiriidil on väike jaotusruumala (ligikaudu 8,8 l), mis on enam-vähem võrdne albumiini
jaotusruumalaga, kõrge valguseonduvus (>99%) ja madal kliirens (ligikaudu 48 ml/min).
Katseloomadel eritub glimepiriid piima. Glimepiriid läbib platsentaarbarjääri. Ravim läbib
hematoentsefaalbarjääri vähesel määral.

Metabolism ja eritumine
Keskmine seerumi poolväärtusaeg (mis sõltub seerumi kontsentratsioonist mitme annuse
manustamisel ööpäevas) on ligikaudu 5...8 tundi. Pärast suurte annuste manustamist on
poolväärtusaeg veidi pikenenud.

Pärast radioaktiivselt märgistatud glimepiriidi ühekordset manustamist oli 58% radioaktiivsest ainest
täheldatav uriinis ja 35% roojas. Uriinis ei sedastatud metaboliseerumata glimepiriidi. Nii uriinis kui
ka roojas leiti kaks metaboliiti, mis kõige tõenäolisemalt pärinesid metabolismist maksas (peamine
ensüüm on CYP2C9) - hüdroksüderivaat ja karboksüderivaat. Pärast glimepiriidi suukaudset
manustamist olid nende metaboliitide lõplikud poolväärtusajad vastavalt 3...6 ja 5...6 tundi.


8
Võrreldes ühekordse annuse manustamist kord ööpäevas korduvate manustamistega kord ööpäevas,
näidati, et olulisi erinevusi farmakokineetikas ei esinenud ja individuaalsed erinevused olid väga
väikesed. Olulist ravimi kuhjumist ei esinenud.

Farmakokineetika oli naiste ja meeste ning noorte ja eakate (üle 65-aastaste) patsientide puhul sarnane.
Madala kreatiniini kliirensiga patsientidel esines kalduvus glimepiriidi kliirensi suurenemisele ja
keskmiste seerumikontsentratsioonide langusele, mis tõenäoliselt tulenes väiksemast valgusiduvusest
tingitud kiiremast eliminatsioonist. Kahe metaboliidi eliminatsioon neerude kaudu oli häiritud.
Üldiselt puudus neil patsientidel lisarisk ravimi kumulatsiooniks.

Farmakokineetika viiel mitte-diabeetikust patsiendil pärast sapijuha operatsiooni oli sarnane tervete
inimeste farmakokineetikale.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Prekliinilised toimed, mida uuriti kestusega, mis ületasid piisavalt inimestel kasutatava maksimaalse
toimekestuse, kajastuvad ka vastavates kliinilistes andmetes, või olid põhjustatud ühendi
farmakodünaamilisest toimest (hüperglükeemia). See tulemus põhineb tänapäevasel ohutuse
farmakoloogial, korduval toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse
uuringutel. Hilisematel uuringutel (embrüotoksilisus, teratogeensus ja arengutoksilisus emasloomade
ja järglastega) olid kõrvaltoimed sekundaarsed, põhjustatud hüpoglükeemilisest toimest.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Povidoon K30
Polüsorbaat 80
Talk
Magneesiumstearaat

3 mg tabletid sisaldavad lisaks värvainena kollast raudoksiidi (E172).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/alumiiniumblisterpakend.

Pakendi suurused;
10, 20, 30, 50, 60, 90, 100, 120 tabletti, 500 tabletti (haiglapakend).
10x1, 20x1, 30x1, 50x1, 60x1, 90x1, 100x1, 120x1 tabletti.

9

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

SIA PLIVA
K.Ulmana str. 119
LV-2167 Riga
Läti


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Glimepirid PLIVA, 1 mg tabletid: 502805
Glimepirid PLIVA, 2 mg tabletid: 502905
Glimepirid PLIVA, 3 mg tabletid: 503005


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

9.12.2005


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009.

10