Furosemid nycomed 40 mg - tabl 40mg n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Furosemid Nycomed 40 mg, tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 40 mg furosemiidi. INN. Furosemidum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Tablett.

Valge, ümmargune 8 mm diameetriga poolitusjoonega tablett, sissetrükiga „AB22“. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Tursed. Arteriaalne hüpertensioon.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud

Soovitud ravitoime saavutamiseks võetav annus peaks olema võimalikult väike.

Annustamine peab olema individuaalne ja arvestama patsiendi vajadusi ning ravivastust. Säilitusravi puhul peaks olema määratud miinimumannus, et säiliks ravimi toime.

Täiskasvanutel on furosemiidi maksimaalne soovitatud annus 1500 mg ööpäevas.

Kui ei ole määratud teisiti, on annustamispõhimõtted täiskasvanutel järgmised:

Südame-, neeru- või maksafunktsioonihäiretest põhjustatud tursed

Algannus on tavaliselt 20...80 mg ööpäevas ühekordse annusena, eelistatult hommikul. Vajadusel annust kohandada vastavalt ravivastusele. Annust võib tõsta 20…40 mg kaupa 6…8-tunniste intervallidega seni kuni on saavutatud soovitud diureetiline toime. Seejärel peaks võtma individuaalselt määratud üksikannuse üks või kaks korda ööpäevas.

Furosemiid võib olla efektiivne ka neil patsientidel, kes ei reageeri tiasiiddiureetikumidele. Nefrootilise sündroomi korral peab annuse määramisel olema ettevaatlik kõrvaltoimete suurenenud ohu tõttu.

Arteriaalne hüpertensioon

Algannus on tavaliselt 40…80 mg ööpäevas, jaotatatuna kaheks üksikannuseks. Ebapiisava toime korral tuleb kombineerida teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Furosemiidi võiks eelistatult kasutada neil hüpertensiooniga patsientidel, kelle vedelikupeetus ei reageeri tiasiiddiureetikumidele või kellel on neerupuudulikkus.

1/9

Tursed kroonilise neerupuudulikkuse korral

Kroonilise neerupuudulikkuse ravis on algannus 250 mg, vajadusel tõsta annust 250 mg kaupa iga 4…6 tunni järel, maksimaalselt kuni 1,5 g ööpäevas (raske südame paispuudulikkuse ja märgatavalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel kuni 4 g ööpäevas). Annuse kohandamine peab olema vastavuses ravivastusega.

Ravi kestus sõltub näidustusest ja haiguse raskusastmest.

Patsientide erigrupid. Maksakahjustusega patsiendid

Furosemiidi ei tohi manustada maksakooma või koomaeelse seisundi puhul (vt lõik 4.3). Kui furosemiidi manustatakse patsientidele, kellel esineb maksatsirroos või maksa- ja neerukahjustus, võib olla vajalik suuremate annuste kasutamine (20…120 mg ööpäevas). Kuna tsirroosi puhul võib olla furosemiidi imendumine pikenenud, peaks furosemiidi manustama intravenoosselt kui soovitakse kiiret diureesi.

Neerukahjustusega patsiendid

Kui furosemiidi manustatakse neerukahjustusega patsientidele võib olla vajalik suuremate annuste kasutamine, et saavutada diureesi. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohiks ületada 1500…2000 mg. Annuse kohandamine ei ole vajalik dialüüsi patsientidel.

Lapsed

Algannus on tavaliselt 2 mg/kg kehakaalu kohta. Annust võib tõsta 1…2 mg/kg kehakaalu kohta, kuid mitte varem kui eelmisest annusest on möödas 6…8 tundi. Furosemiidi annus ei tohi ületada 6 mg/kg kehakaalu kohta. Soovitatav maksimaalne ööpäevane annus on 40 mg.

Eakad

Tavaliselt ei ole furosemiidi annuse kohandamine vajalik, kuid tuleb meeles pidada, et eakatel on suurem risk vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete (vt lõik 4.4) tekkeks ja neil võib pikeneda furosemiidi poolestusaeg (vt lõik 5.2).

4.3Vastunäidustused

Furosemiid on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:

-ülitundlikkus furosemiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;

-anuuria või neerupuudulikkus;

-maksakooma või koomaeelne seisund;

-raskekujuline hüpokaleemia või hüponatreemia;

-hüpovoleemia või dehüdratatsioon;

-imetamine (vt lõik 4.6);

-sulfoonamiididele (nt sulfoonamiidantibiootikumid ja sulfanüüluuread) allergilistel patsientidel võib esineda ristsensitiivsus furosemiidile.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Uriini vaba väljavool peab olema tagatud, vastasel korral võib äkiline uriiniteke põhjustada uriini retentsiooni koos põie ületäitumisega. Kuseteede osalise obstruktsiooniga (nt põie tühjenemishäiretega, prostata hüperplaasiaga või ureetra stenoos) patsiendid vajavad eriti hoolsat jälgimist, eriti ravi algfaasis.

Furosemiidi tuleb manustada ettevaatusega patsientidele ja neid hoolikalt jälgida, kellel esineb:

-hepatorenaalne sündroom, st väljendunud neerutalitluse häire koos kaasneva maksahaigusega;

-urineerimishäired (nt prostata hüpertroofia, hüdronefroos, ureeteri stenoos);

-hüpoproteineemia (nt nefrootilise sündroomi korral), vajalik on annuse kohandamine;

-latentne või manifesteerunud diabeet (vajalik on regulaarne veresuhkru sisalduse kontrollimine);

-podagra (regulaarselt on vajalik jälgida kusihappe sisaldust vereseerumis);

-hüpotensioon;

2/9

-oht vererõhu järsu languse tekkeks, nt pärgarterite või ajuveresoonte märkimisväärne stenoos.

Pikaajalisel ravil furosemiidiga peab regulaarselt kontrollima seerumi elektrolüütide (eriti naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi), bikarbonaatide, kreatiniini, uurea ja kusihappe ja veresuhkru sisaldust. Eriti tähelepanelik peab olema patsientide puhul, kellel on suurenenud oht elektrolüütide tasakaalu häire tekkeks või tõsise dehüdratatsiooni korral (oksendamine, kõhulahtisus, rohke higistamine). Hüpovoleemia, dehüdratatsioon, väljendunud elektrolüütide või happe-leelistasakaalu häired tuleb vajadusel korrigeerida. Vajalikuks võib osutuda furosemiidravi ajutine katkestamine.

Kehakaalu langus suurenenud uriini eritumise tõttu ei tohi ületada 1 kg/päevas, sõltumata eritunud uriini hulgast.

Kasutamine koos risperidooniga

Eakatel dementsusega patsientidel risperidooniga läbiviidud platseebo-kontrollitud uuringutes ilmnes suurem risk suremuse tekkeks neil patsientidel, keda raviti korraga furosemiidi ja risperidooniga (7,3%; keskmine vanus 89 aastat, vanusevahemik 75…97 aastat) võrreldes nende patsientidega, keda raviti ainult risperidooniga (3,1%; keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemik 70…96 aastat) või ainult furosemiidiga (4,1%; keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemik 67…90 aastat). Risperidooni kasutamisel koos teiste diureetikumidega (põhiliselt tiasiiddiureetikumide kasutamisel väikestes annustes) sarnaseid leide ei täheldatud.

Nende leidude seletamiseks ei ole kindlaks tehtud patofüsioloogilist mehhanismi ja surma põhjustes ei ole leitud seaduspära. Sellele vaatamata tuleb olla ettevaatlik ja enne kasutamist hoolikalt kaaluda riski ja kasu suhet risperidooni kombinatsioon- või kaasuval ravil teiste diureetikumidega. Suremuse esinemissagedus ei tõusnud patsientide seas, kes kasutasid risperidooni samaaegselt koos teiste diureetikumidega.

Ravist sõltumata oli dehüdratatsioon peamiseks suremuse riskifaktoriks ning seetõttu tuleb seda vältida eakatel dementsusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Esineb võimalus süsteemse erütematoosse luupuse ägenemiseks või aktiveerumiseks.

Furosemiidiga ravitavatel patsientidel, eriti eakatel, teisi hüpotensiooni põhjustavaid ravimeid kasutavatel patsientidel ja teiste hüpotensiooni riski põhjustavate seisunditega patsientidel võib esineda sümptomaatilist hüpotensiooni, mis põhjustab pearinglust, minestamist või teadvuse kaotust.

Furosemid Nycomed sisaldab abiainena laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Südameglükosiidid

Arvatav toimemehhanism: furosemiidi manustamisel samaaegselt südameglükosiididega peab arvestama, et furosemiidi mõjul tekkiva hüpokaleemia ja/või hüpomagneseemia mõjul on müokardi tundlikkus südameglükosiididele suurenenud.

Ebasoovitav toime: elektrolüütide muutused võivad lisada pikenenud QT-intervalli sündroomi põhjustavate ravimite (nt terfenadiin, I ja III klassi antiarütmilised ravimid) toksilisust.

Vererõhku langetavad ravimid (AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid)

Arvatav toimemehhanism: furosemiid võib tugevdada teiste vererõhku langetavate ravimite toimet. Ebasoovitav toime: Ravi diureetikumidega võib põhjustada raskekujulist vererõhu langust ja neerutalitluse halvenemist (k.a neerupuudlikkus), eriti kombinatsioonravi korral AKE inhibiitorite või angiotensiin II retseptori antagonistidega olukorras, kus AKE-inhibiitorit või angiotensiin II retseptori antagonisti manustatakse esimest korda või esmakordselt suurendatud annuses. Seetõttu tuleks võimalusel kaaluda furosemiidravi ajutist katkestamist või vähemalt annuse vähendamist 3 päeva enne ravi alustamist AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga või nende planeeritavat annuse suurendamist.

3/9

Furosemiidi manustamisel koos teiste hüpertensioonivastaste ravimite, diureetikumide või vererõhku potentsiaalselt langetavate ravimitega on oodata vererõhu tugevamat langust.

Aminoglükosiidid (nt kanamütsiin, gentamütsiin, tobramütsiin) ja teised ototoksilised ravimid

Arvatav toimemehhanism: võib avalduda sünergiline toksiline toime.

Ebasoovitav toime: ototoksilisuse tekke risk tõuseb. Kuna see võib põhjustada pöördumatu kahjustuse, ei tohi neid ravimeid ja furosemiidi ilma meditsiinilise hädavajaduseta samaaegselt manustada.

Nefrotoksilised antibiootikumid (aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, polümüksiinid)

Arvatav toimemehhanism: furosemiid võib tugevdada nefrotoksiliste ravimite toksilist toimet neerudele.

Ebasoovitav toime: samaaegsel manustamisel furosemiidiga võib tekkida neerutalitluse häire.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (indometatsiin, atsetüülsalitsüülhape)

Arvatav toimemehhanism: võivad nõrgendada furosemiidi toimet.

Ebasoovitav toime: patsientidel, kellel ringleva vere maht on vähenenud (hüpovoleemia või dehüdratatsioon), võib tekkida äge neerupuudulikkus. Salitsülaatide suurte annuste toksilisus võib furosemiidiga koosmanustamisel suureneda.

Fenütoiin

Arvatav toimemehhanism: pole täielikult mõistetav.

Ebasoovitav toime: fenütoiini ja furosemiidi koosmanustamine võib langetada furosemiidi diureetilist toimet.

Liitium

Arvatav toimemehhanism: furosemiid võib vähendada liitiumi renaalset kliirensit.

Ebasoovitav toime: tugevneb liitiumi kardio- ja nefrotoksiline toime. Kui patsient kasutab raviks samaaegselt liitiumi ja furosemiidi, tuleb vere liitiumisisaldust regulaarselt kontrollida.

Muud võimalikud koostoimed

Furosemiidi ja tsisplatiini samaaegne manustamine võib põhjustada kuulmise kahjustust. Kui ravi ajal tsisplatiiniga osutub vajalikuks diureesi forsseerimine furosemiidiga, peab selle annus olema väike (nt 40 mg normaalse neerufunktsiooni korral) ning vedelikubilanss positiivne, muidu võib tsisplatiini nefrotoksilisus võimenduda.

Furosemiidi ja sukralfaati tohib manustada ainult 2-tunnise vahega teineteise suhtes, kuna sukralfaat vähendab furosemiidi imendumist soolest ja seega ka selle toimet.

Probenetsiid, metotreksaat ja teised intensiivse renaalse tubulaarsekretsiooniga ravimid võivad furosemiidi toimet nõrgendada. Furosemiid võib pärssida nende ravimite eritumist neerude kaudu. Furosemiidi ja loetletud ravimite suurte annuste samaaegne manustamine võib põhjustada ravimite kontsentratsiooni tõusu vereplasmas ja suurendada furosemiidi ja kaasuva ravi kõrvaltoimete ohtu.

Antidiabeetiliste ja sümpatomimeetiliste ravimite (nt adrenaliin, noradrenaliin) toime võib furosemiidi mõjul nõrgeneda. Kuraaretaoliste lihaslõõgastite ja teofülliini toime võib furosemiidi mõjul tugevneda.

Samaaegsel ravil tsüklosporiin A (võib pidurdada kusihappesoolade eritumist neerudes) ja furosemiidiga, võib ravimite koosmõju tulemusel suureneda oht hüperurikeemilise artriidi tekkeks.

Kontrastainetest põhjustatud nefropaatiast ohustatud patsientide ravil furosemiidiga on suurem oht neerutalitluse häire tekkeks, võrreldes eelneva intravenoosse hüdratatsiooniga enne kontrastainete manustamist.

Risperidoon: enne kasutamist tuleb hoolikalt kaaluda riski ja kasu suhet risperidooni kombinatsioon- või kaasuval ravil furosemiidi või teiste diureetikumidega. Vt lõik 4.4 seoses suurenenud suremuse riskiga eakatel dementsusega patsientidel, kes kasutavad samaaegselt risperidooni.

4/9

Üksikjuhtudel on furosemiidi intravenoosne manustamine 24 tunni jooksul pärast kloraalhüdraadi manustamist põhjustanud naha punetust, higistamist, rahutust, iiveldust, vererõhu tõusu ja tahhükardiat. Seetõttu peab vältima furosemiidi ja kloraalhüdraadi samaaegset manustamist.

Kortikosteroidide, karbenoksolooni ja lahtistite kauakestev samaaegne kasutamine furosemiidiga võib lisada kaaliumivaeguse tekke ohtu. Sarnaselt toimib ka lagritsa söömine suurtes kogustes.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Furosemiidi tohib raseduse ajal kasutatada ainult siis, kui loodetav kasu ületab võimalikku ohtu lootele, kuna furosemiid läbib platsentaarbarjääri. Furosemiidi kasutamisel raseduse ajal tuleb jälgida loote kasvu.

Furosemiid eritub rinnapiima ja pidurdab laktatsiooni. Seetõttu ei tohi furosemiidi manustamise ajal last rinnaga toita (vt lõik 4.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Tulenevalt individuaalsest ravivastusest võivad patsiendi reaktsiooni- ja kontsentratsioonivõime ning sellest tulenevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime halveneda. See väljendub enam ravi alguses, ravimi vahetamisel või samaaegsel alkoholi tarbimisel.

4.8Kõrvaltoimed

Alljärgnevalt on loetletud furosemiidi kasutamisel tekkida võivad kõrvaltoimed. Kõrvaltoimete sagedus pärineb kirjandusest, mis viitab uuringule, kus kasutati furosemiidi 1387-l patsiendil kõikides annustes ja näidustustel. Kui kõrvaltoime esinemissagedus ühe ja sama kõrvaltoime jaoks oli erinev, valiti väljendamiseks kõrgem esinemissagedus.

Kõrvaltoimed on esitatud, kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse jaotust: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Immuunsüsteemi häired

Harv: tõsised anafülaktilised või anafülaktoidsed reaktsioonid (sh anafülaktiline šokk). Teadmata: süsteemse erütematoosse luupuse ägenemine või aktiveerumine.

Ainevahetus- ja toitumishäired (vt lõik 4.4)

Väga sage: elektrolüütide tasakaalu häired (sh sümptomaatilised), dehüdratatsioon ja hüpovoleemia (eriti eakatel patsientidel), kreatiniini sisalduse tõus veres, triglütseriidide sisalduse tõus veres.

Sage: hüponatreemia, hüpokloreemia, hüpokaleemia, kolesterooli sisalduse tõus veres, kusihappe sisalduse tõus veres ja podagra atakid, uriini mahu suurenemine.

Aeg-ajalt: glükoosi tolerantsuse häire. Latentne diabeet võib manifesteeruda (vt lõik 4.4). Teadmata: hüpokaltseemia, hüpomagneseemia, uurea sisalduse tõus veres, metaboolne alkaloos.

Furosemiidi väär- ja/või pikaajalisest kasutamisest tekkinud pseudo-Bartteri sündroom (hüpokloreemia, hüpokaleemiline metaboolne alkaloos ja teisene hüperaldosteronism normaalse või madala vererõhuga, mis on põhjustatud naatriumi kaost neerude kaudu).

Närvisüsteemi häired

Sage: maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda hepaatiline entsefalopaatia (vt lõike 4.3 ja 4.4).

Harv: paresteesia.

5/9

Teadmata: pearinglus, minestamine ja teadvuse kaotus (põhjustatud sümptomaatilisest hüpotensioonist).

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: kuulmishäired (enamasti mööduv), eriti neerupuudulikkuse või hüpoproteineemiaga (nt nefrootilise sündroomi korral) patsientidel ja/või kui intravenoosset furosemiidi on manustatud liiga kiiresti. Kurtus (mõnikord pöördumatu).

Harv: tinnitus.

Vaskulaarsed häired

Harv: vaskuliit.

Teadmata: tromboos.

Seedetrakti häired

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv: kolestaas, transaminaaside aktiivsuse tõus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt: pruritus, urtikaaria, lööbed, eksfoliatiivne dermatiit, bulloosne dermatiit, multiformne erüteem, pemfigoid, purpur, fotosensitiivsus.

Teadmata: Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos, ravimist tingitud lööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega.

Neerude ja kuseteede häired

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv: palavik.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimelikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Ägeda või kroonilise üleannustamise kliiniline pilt sõltub vedeliku ja elektrolüütide kaotuse ulatusest. Üleannustamine võib põhjustada hüpovoleemiat, dehüdratatsiooni, hemokontsentratsiooni ja südame rütmihäireid (k.a atrioventrikulaarne blokaad ja vatsakeste virvendus). Hüpotensioon võib süveneda šokini, võivad tekkida äge neerupuudulikkus, tromboos, delirioosne seisund, lõtv halvatus, apaatia ja segasus.

Furosemiidil puudub vastumürk. Kui ravimi suukaudsest manustamisest on möödas vähe aega, on süsteemse imendumise piiramiseks soovitatav teostada maoloputus või manustada aktiveeritud sütt. Rasketel juhtudel peab jälgima elutähtsaid näitajaid, regulaarselt kontrollima vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu, happe-leelistasakaalu, veresuhkrut ja uriini lämmastikuühendite sisaldust ning vajadusel korrigeerima kõik kõrvalekalded.

Urineerimistakistusega patsientidel (nt prostata hüperplaasia) peab tagama vaba uriini äravoolu, sest ootamatu rohke uriini eritumine võib põhjustada uriinipaisu ja põie väljavenimise.

6/9

Hüpovoleemia ravi: vedelikukao asendamine. Hüpokaleemia ravi: kaaliumikao asendamine.

Tsirkulatoorse kollapsi ravi: pikaliasend koos ülestõstetud jalgadega, vajadusel šoki ravi.

Esmaabi anafülaktilise šoki korral

Esimeste nähtude (nt nahareaktsioon, urtikaaria, kuumatunne, rahutus, peavalu, higistamine, iiveldus) ilmnemisel tuleb luua veenitee. Lisaks tavapärastele meetmetele tuleb patsient panna pikaliasendisse ülestõstetud jalgadega ning tagada hingamisteede avatus.

Ravimeetmed esmaabiks

-kohene adrenaliini manustamine i.v. Süstelahus kontsentratsiooniga 1 : 1000 lahjendatakse 10 ml-ni, või kasutades valmis süstelahust kontsentratsiooniga 1 : 10 000, manustatakse aeglaselt veeni 1,0 ml (0,1 mg), kontrollides samaaegselt pulssi, vererõhku ja võimalike rütmihäirete teket. Adrenaliini manustamist võib vajadusel korrata.

-seejärel kaotatud vedeliku asendamine i.v., nt kolloidlahused, Ringeri lahus.

-seejärel glükokortikoidid i.v., nt 250…1000 mg prednisolooni (või selle derivaati, nt metüülprednisolooni, ekvivalentses annuses). Glükokortikoidide manustamist võib vajadusel korrata.

Ülaltoodud annused kehtivad normaalkaaluliste täiskasvanute puhul, lastele peab annust kohandama vastavalt kehakaalule.

Teised ravimeetmed vastavalt kliinilistele sümptoomidele: kopsude kunstlik ventilatsioon, antihistamiinid.

Südameseiskuse korral elustamine vastavalt eeskirjadele.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Lingudiureetikumid, sulfoonamiidid, ATC-kood: C03CA01

Furosemiid on tugeva-, kiire- ja lühitoimeline sulfoonamiid lingudiureetikum ja avaldab oma toimet peamiselt Henle lingu jämeda üleneva sääre medullaarses osas. Furosemiid blokeerib Na+, 2Cl−, K+ ühise kandja ja nende ioonide tagasiimendumist. Selle tulemusena võib erituda kuni 35% glomerulaarfiltraadis sisalduvast naatriumist. Furosemiidi peamine toime on diureetiline, mille aluseks on suurenenud naatriumi, kaaliumi ja vee eritumine. Furosemiid suurendab ka kaltsiumi ja magneesiumioonide eritumist ja vähendab kusihappe eritumist neerude kaudu ning happe- leelistasakaal võib nihkuda metaboolse alkaloosi suunas.

Furosemiid katkestab tubuloglomerulaarse tagasiside mehhanismi macula densa’s, mistõttu ravimi saluteeriline toime ei nõrgene.

Furosemiid mõjutab annussõltuvalt reniin-angiotensiin-aldotseroonsüsteemi (RAAS). Südamepuudulikkuse korral vähendab furosemiid kiiresti südame eelkoormust, laiendades venoosseid mahuveresooni. Nimetatud varajast toimet veresoontele vahendavad prostaglandiinid ning toime eelduseks on normaalne neerutalitlus koos RAAS aktiveerumise ja intaktse prostaglandiinide sünteesiga.

Furosemiidi vererõhku langetav toime on tingitud naatriumkloriidi suurenenud eritumisest, veremahu vähenemisest ja veresoonte silelihaste vasokonstriktoorse reaktviisuse vähenemisest.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Suukaudsel manustamisel imendub seedetraktist kiiresti, kuid osaliselt ja varieerub vahemikus 20...100%. Biosaadavus on keskmiselt 60...70%.

7/9

Jaotumine

Seonduvus plasmavalkudega on 91…99%, peamiselt albumiiniga. Vaba (seondumata) furosemiidi osa on suurem patsientidel, kellel on südamehaigus, neerupuudulikkus või maksa tsirroos ja eakatel (vt lõik 4.2). Furosemiid läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Biotransformatsioon

Umbes 10% furosemiidist metaboliseerub maksas, tõsise neerukahjutuse puhul võib see osa olla suurem. Glükuroniid on peamine furosemiidi metaboliit. Ei ole teada, kas furosemiidi metabolism toimuks ka mujal organismis.

Eritumine

60…90% manustatud annusest eritub uriini kaudu, peamiselt muutumatul kujul. Sapiga eritub 6…9% ja roojaga 7…9% furosemiidist. Mitte-renaalne eritumine on tunduvalt suurem neerupuudulikkuse korral.

Furosemiidi kliirens tervetel on 2,0 ml/min/kg, see on vähenenud patsientidel, kellel on kongestiivne südamepuudulikkus, ureemia, enneaegsetel väikelastel, vastsündinutel ja eakatel. Furosemiidi kliirensit ei saa tõsta hemodialüüsiga.

Tervetel patsientidel on furosemiidi poolväärtusaeg 30 minutit kuni 2 tundi. Poolväärtusaeg on pikenenud kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel (keskmiselt 205 minutit), enneaegsetel väikelastel ja vastsündinutel (20 tundi), neerupuudulikkusega patsientidel (4…6 tundi) ja eakatel (vt lõik 4.2).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus

Ägeda toksilisuse uuringuid on läbi viidud erinevate loomaliikidega. Suukaudsel manustamisel oli furosemiidi DL50 rottidel ja hiirtel vahemikus 1050...4600 mg/kg, merisigadel 243 mg/kg.

Krooniline toksilisus

Kroonilise toksilisuse uuringud on läbi viidud rottide ja koertega. 6 ja 12 kuud pärast ravimi manustamist täheldati mõlemal loomaliigil muutusi neerudes (sh koldeline fibroos, kaltsifikatsioon) neis katserühmades, kus annused ületasid inimestel tavaliselt kasutatavaid raviannuseid 10…20 korda.

Mutageensus ja kartsinogeensus

Imetajate rakkude ja bakterite in vitro uuringutel on saadud nii positiivseid kui ka negatiivseid tulemusi. Geen- ja kromosoommutatsioone on siiski õnnestunud indutseerida ainult suurte tsütotoksiliste furosemiidi annustega.

Kartsinogeensusuuringus suurenes rinnanäärme kartsinoomi esinemissagedus emastel hiirtel, kellele manustati furosemiidi 17,5 korda suuremas annuses, kui inimestele mõeldud terapeutiline annus

60 mg.

Kantserogeensusuuringus isastel rottidel, kellele manustati ravimit annuses 15 mg/kg ööpäevas, täheldati kasvajate esinemissageduse tõusu. Tulemust võib pidada juhuslikuks, kuna kasvajate esinemissagedus ei tõusnud teises grupis, kellele manustati 30 mg/kg.

Epidemioloogiliste andmete alusel ei ole furosemiid inimesele kartsinogeenne.

Reproduktiivne toksilisus

Furosemiid läbib platsentaarbarjääri ja tema sisaldus nabaväädi veres on sama kõrge kui ema vereseerumis. Furosemiidist tingitud väärarengute kohta inimestel ei ole tänini teatatud. Lõpliku otsuse tegemiseks võimaliku kahjuliku mõju kohta embrüole/lootele ei ole piisavalt andmeid. Võimalik on loote uriinitekke intensiivistumine. Enneaegsete laste ravimisel furosemiidiga on täheldatud urolitiaasi.

Furosemiidi manustamisel tiinetele rottidele annuses 75 mg/kg 7…11 ja 14…18 tiinuspäeval täheldati vastsündinud isenditel diferentseerunud neerupäsmakeste väiksemat arvu.

8/9

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Kolloidne ränidioksiid, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos, kroskarmelloosnaatrium, polüvidoon, riisitärklis.

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

100 tabletti plastikpurgis.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Takeda Pharma AS

Jaama 55B

Põlva 63308

Eesti

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.05.1993

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2016

9/9