Furosemide teva - tablett (500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Furosemide Teva, 500 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 500 mg furosemiidi. INN. Furosemidum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks tablett sisaldab 111,8 mg laktoosmonohüdraati, mis vastab 106,2 mg laktoosile. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Helekollased ümmargused kaldservadega lamedad tabletid läbimõõduga 13 mm, mille ühel küljel on sisse pressitud märgistus „FUS“ ja teisel küljel tableti neljaks jaotavad poolitusjooned.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks (kaheks või neljaks osaks).

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Diureetikumina kroonilise neerupuudulikkuse ravis oliguuria korral (vt lõik 4.4) ainult patsientidel, kellel glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) on oluliselt vähenenud (GFR < 20 ml/min).

Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis

Suukaudne.

Annus tuleb kohandada individuaalselt, peamiselt ravivastuse alusel. Alati tuleb kasutada vähimat toimivat annust.

Täiskasvanud

Algannus on 250 mg furosemiidi (pool tabletti).

Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel tuleb annust hoolikalt kohandada, et vähendada turseid järk-järgult: kui ei saavutata rahuldavat diureesi, võib annust 4…6-tunniste intervallide järel 250 mg kaupa suurendada kuni maksimaalse annuseni, milleks on 2 tabletti (1000 mg).

Tuleb jälgida patsiendi vedeliku- ja seerumi elektrolüütide tasakaalu ning hinnata perioodiliselt ravitulemust.

Ravi kestus sõltub haiguse olemusest ja raskusest.

Lapsed

500 mg tugevust ravimvormi ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu. Selles patsiendigrupis on kohasem manustada teisi ravimvorme/tugevusi.

Maksakahjustusega patsiendid

Ravimi tiitrimisel vajaliku ravivastuse saavutamiseni on soovitatav ettevaatus (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Eakad

Ravimi tiitrimisel vajaliku ravivastuse saavutamiseni on soovitatav ettevaatus.

Manustamisviis

Suukaudseks manustamiseks: tablett tuleb tervelt alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasitäie veega), seda ei tohi närida; tablette tuleb võtta ilma toiduta.

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• Normaalne neerufunktsioon ja vähenenud neerufunktsioon, kui GFR > 20 ml/min, kuna sellisel juhul esineb risk raske vedeliku ja elektrolüütide kaotuse tekkeks;
• Neerupuudulikkus koos anuuriaga;
• Maksakooma ja prekooma;
• Hüpokaleemia;
• Hüponatreemia;
• Hüpovoleemia või dehüdratsioon;
• Imetamine;
• Mürgistus südame glükosiididega.

Diureetikumide toimet tuleb perioodiliselt kontrollida, diureetikumi manustamist perioodiliselt katkestades.

Eriti hoolikas jälgimine on nõutav patsientidel, kellel esineb:

• hüpotensioon;
• manifesteerunud või latentne diabetes mellitus (vere glükoosisisaldust tuleb regulaarselt kontrollida);
• podagra (kusihapet tuleb regulaarselt kontrollida);
• kuseteede obstruktsioon (nt prostata hüpertroofia, hüdronefroos, ureeteri stenoos);
• hüpoproteineemia, nt nefrootilise sündroomi puhul (annust tuleb tiitrida ettevaatusega);
• maksatsirroos ja samaaegne neerukahjustus;
• patsiendid, kellel on eriti risk järsu ootamatu vererõhulanguse tekkeks, nt patsiendid, kellel on ajuvereringehäired või südame koronaartõbi;
• enneaegsed lapsed (risk nefrokaltsinoosi/nefrolitiaasi tekkeks; tuleb jälgida neerufunktsiooni ja teha neerude ultraheliuuring). Respiratoorse distressi sündroomiga enneaegsetel lastel võib esimestel elunädalatel saadud diureetikumravi furosemiidiga suurendada avatud ductus arteriosus’e riski.

Mikturitsioonihäiretega patsientidele (nt prostata hüpertroofia korral) võib furosemiidi manustada vaid siis, kui on tagatud uriini takistamatu eritumine, kuna mistahes järsk uriinitulv võib põhjustada anuuriat koos põie ületäitumisega.

Pikaajalise furosemiidravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida seerumi elektrolüütide sisaldust (eriti kaaliumi-, naatriumi- ja kaltsiumisisaldust), bikarbonaadi, kreatiniini, uurea, kusihappe ja vere glükoosisisaldust. Eriti hoolikas jälgimine on vajalik patsientide puhul, kellel on suurem risk elektrolüütide tasakaaluhäirete tekkeks või kellel esineb oluline vedelikukaotus (nt äge hüperkaltseemia, oksendamine, kõhulahtisus või intensiivne higistamine). Hüpokaleemia riskiga tuleb eriti arvestada maksatsirroosi, samaaegse kortikosteroidravi või kõhulahtistite kuritarvitamise, piiratud dieedi puhul. Furosemiid võib põhjustada ka olemasoleva metaboolse alkaloosi ägenemist. Seega tuleb korrigeerida hüpovoleemia, dehüdratsioon, elektrolüütide häired ja happe-leelistasakaalu häired. See võib nõuda furosemiidravi ajutist katkestamist.

Suurenenud vedelikukaotusest tulenev kehakaalu kaotus ei tohi ületada 1 kg ööpäevas, sõltumata eritunud uriini hulgast.

Nefrootilise sündroomiga patsientidel tuleb annust kohandada ettevaatusega, kuna risk kõrvaltoimete tekkeks on suurenenud.

Samaaegne manustamine koos risperidooniga

Eakate dementsusega patsientide platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati suuremat suremust isikutel, kes said raviks risperidooni ja furosemiidi (7,3%, keskmine vanus 89 aastat, vahemikus 75…97 aastat) võrreldes ainult risperidooni (3,1%, keskmine vanus 84 aastat, vahemikus 70…96 aastat) või furosemiidi monoteraapiaga (4,1%, keskmine vanus 80 aastat, vahemikus 67…90 aastat). Risperidooni samaaegsel kasutamisel teiste diureetikumidega (enamasti väikeseannuselised tiasiidid) ei kaasnenud samasuguseid tulemusi.

Jälgimise jooksul ei ilmnenud nende surmade puhul patofüsioloogilisi mehhanisme ega ühest põhjuslikku mustrit. Seega on nõutav ettevaatus ning enne ravi alustamist tuleb kaaluda näidustust ja riske, mis kaasnevad antud kombinatsiooniga või risperidooni ja mõne muu tugeva diureetikumi kasutamisega. Patsientide suremus ei suurenenud, kui nende raviks kasutati risperidooni koos teiste diureetikumidega. Sõltumata ravist oli peamiseks surma riskifaktoriks dehüdratsioon, seetõttu tuleb eakatel dementsusega patsientidel vältida organismi veetustumist (vt lõik 4.3).

Furosemiidi ei soovitata kasutada ennetavalt diureesi saavutamiseks patsientidel, kellel on suur risk kontrastainetest põhjustatud nefropaatia tekkeks (vt lõik 4.5).

500 mg furosemiidi manustamine võib anda positiivseid tulemusi dopingukontrollis. Veel enam, furosemiidi kasutamine dopinguainena võib ohustada tervist.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Furosemiidi samaaegne manustamine glükokortikoidide, karbenoksolooni või kõhulahtistitega võib viia kaaliumikao suurenemiseni koos riskiga hüpokaleemia tekkeks. Suured kogused lagritsat toimivad selles suhtes sarnaselt karbenoksoloonile.

Karbamasepiini samaaegne manustamine võib suurendada hüponatreemia riski.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) (nt indometatsiin, atsetüülsalitsüülhape) võivad vähendada furosemiidi toimet. Furosemiidravi saavatel patsientidel, kellel tekib hüpovoleemia või dehüdratsioon, võib MSPVA-de manustamine põhjustada neerupuudulikkust.

Probenetsiid, metotreksaat ja teised ravimid, mis sarnaselt furosemiidile sekreteeritakse neerus suurel määral tubulaarselt, võivad vähendada furosemiidi toimet. Furosemiid võib vähendada nende ravimite renaalset ekskretsiooni, mis võib põhjustada nende ravimite sisalduse suurenemist seerumis ja suuremat riski kõrvaltoimete tekkeks, eriti kui patsiendid saavad ravi suurte annuste furosemiidi või kaasneva ravimiga.

On teatatud, et fenütoiini samaaegne manustamine vähendab furosemiidi toimet.

Kuna sukralfaat vähendab furosemiidi imendumist soolestikust ja seeläbi nõrgendab ka toimet, tuleb neid kahte ravimit manustada vähemalt 2-tunnise vahega.

Tuleb arvestada, et furosemiidravi ajal tekkiv hüpokaleemia ja/või hüpomagneseemia suurendab südamelihase tundlikkust südameglükosiidide suhtes. Risk ventrikulaarsete arütmiate (sh torsade de pointes) tekkeks võib suureneda, kui samaaegselt manustatakse ravimeid, mis võivad põhjustada

pikenenud QT intervalli sündroomi (nt terfenadiin, mõned I ja III klassi arütmiavastased ained), samuti elektrolüütide tasakaaluhäirete korral.

Salitsülaatide suurte annuste toksilisus võib suureneda, kui samal ajal toimub ravi furosemiidiga.

Furosemiid võib tugevdada nefrotoksiliste ravimite kõrvaltoimeid (nt antibiootikumid nagu aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, polümüksiinid).

Patsientidel, kes saavad furosemiidi koos teatud tsefalosporiinide suurte annustega, võib halveneda neerufunktsioon.

Aminoglükosiidide (nt kanamütsiin, gentamütsiin, tobramütsiin) ja teiste ototoksiliste ravimite kuulmist kahjustav toime võib tugevneda, kui neid kasutatakse samaaegselt furosemiidiga. Tekkinud kuulmishäired võivad olla pöördumatud. Seetõttu tuleb vältida kombinatsiooni nende ravimitega.

Kui furosemiidi manustatakse koos tsisplatiiniga, tuleb arvestada kuulmiskahjustuse tekkimise võimalusega. Kui ravi ajal tsisplatiiniga peetakse vajalikuks forsseeritud diureesi saavutamist furosemiidiga, tohib kasutada ainult furosemiidi väikseid annuseid (nt 40 mg normaalse neerufunktsiooni puhul) ning seda patsientidel, kelle vedelikubilanss on positiivne. Vastasel korral võib suureneda tsisplatiini nefrotoksilisus.

Furosemiidi ja liitiumi kombineerimine viib liitiumi eritumise vähenemiseni ja seetõttu liitiumi kardio- ja neurotoksilisuse suurenemiseni. Seetõttu tuleb sellist kombineeritud ravi vajavatel patsientidel hoolikalt jälgida liitiumi taset.

Furosemiidi manustamisel koos teiste hüpertensioonivastaste ravimite, diureetikumide või vererõhku potentsiaalselt langetavate ravimitega on oodata vererõhu järsku langust. Vererõhu suurest langusest kuni šoki ja neerufunktsiooni halvenemiseni (üksikjuhtudel ägeda neerupuudulikkuseni) on teatatud eeskätt juhul kui angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoreid või angiotensiin-II retseptori blokaatoreid (ARB) manustati esmakordselt või esmakordselt suuremas annuses. Seetõttu tuleb võimaluse korral furosemiidravi ajutiselt katkestada või vähemalt annust 3 ööpäevaks vähendada, enne kui alustatakse ravi AKE inhibiitori või ARB-ga või suurendatakse nende annust.

Furosemiid võib suurendada teofülliini ja kuraaretüüpi lihaslõõgastite toimet.

Furosemiid võib vähendada diabeedivastaste ravimite ja pressoramiinide (nt adrenaliin, noradrenaliin) toimet.

Risperidooni saavate patsientide puhul on soovitatav ettevaatus ning enne ravi alustamist tuleb kaaluda näidustust ja riske, mis kaasnevad furosemiidi või mõne muu tugeva diureetikumi manustamisega (vt lõik 4.4).

Tsüklosporiin A ja furosemiidi samaaegne manustamine on seotud podagra riski suurenemisega, mille põhjuseks on furosemiidi poolt indutseeritud hüperurikeemia ja tsüklosporiini mõju kusihappe renaalsele eritumisele.

Neerufunktsiooni halvenemist pärast kontrastainega radioloogilist uuringut esines sagedamini patsientidel, kellel oli suur risk kontrastainetest põhjustatud häirete tekkeks, kui nad said ravi furosemiidiga, võrreldes nendega, kes said enne protseduuri ainult intravenoosset hüdreerivat ravi.

Üksikjuhtudel on 24 tunni jooksul pärast kloraalhüdraadi ja intravenoosse furosemiidi manustamist täheldatud kuumahoogusid, higistamist, rahutust, iiveldust, vererõhu tõusu ja tahhükardiat. Seetõttu tuleb vältida kloraalhüdraadi ja furosemiidi samaaegset kasutamist.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Furosemiidi tohib raseduse ajal kasutada vaid lühiajaliselt ja absoluutse vajaduse korral, sest see läbib platsentat.

Diureetikumid ei ole rutiinselt näidustatud rasedusaegse hüpertensiooni ja tursete raviks, sest need vähendavad platsentaarset perfusiooni ja sellest tingitult loote intrauteriinset kasvamist.

Kui raseduse ajal on südame- või neerupuudulikkuse tõttu vajalik manustada furosemiidi, tuleb hoolikalt jälgida elektrolüütide ja hematokriti väärtusi ning loote kasvu. Furosemiidi puhul on teatatud bilirubiini ümberpaiknemisest albumiinidelt, mis suurendab riski hüperbilirubineemia ja tuumikteruse tekkeks.

Furosemiid läbib platsentat ja jõuab nabaväädi verre 100% samas kontsentratsioonis kui ema veres. Siiani ei ole inimestel teatatud väärarengutest, mille põhjuseks võiks olla kokkupuude furosemiidiga. Olemasolevatest andmetest ei piisa, et teha lõplikult kindlaks potentsiaalselt embrüot/loodet kahjustavad toimed. Lootel võib in utero suureneda uriiniproduktsioon. Enneaegsetel lastel, kes on saanud raviks furosemiidi, on teatatud urolitiaasist.

Imetamine

Furosemiid eritub rinnapiima ja pärsib laktatsiooni. Seetõttu ei tohi furosemiidi anda imetavatele naistele. Vastupidisel juhul tuleb imetamine katkestada (vt lõik 4.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Furosemiidil on kerge toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. See võib tekitada erinevaid individuaalseid reaktsioone, mis võivad kahjustada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet, eriti ravi alguses, annuse suurendamisel või ravimi vahetamisel ja samaaegsel kasutamisel koos alkoholiga.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissageduse alusel järgmiselt:

Immuunsüsteemi häired:

Aeg-ajalt: Kihelus, naha ja limaskestade reaktsioonid (vt „Naha ja nahaaluskoe kahjustused“) Harv:Palavik, vaskuliit, interstitsiaalne nefriit, rasked anafülaktilised ja anafülaktoidsed

reaktsioonid, nagu anafülaktiline šokk (vt lõik 4.9)

Endokriinsüsteemi häired:

Furosemiid võib kahjustada glükoosikoormuse taluvust ja võib areneda hüperglükeemia. Väljendunud diabetes mellitus’ega patsientidel võib see viia metaboolse seisundi halvenemiseni. Latentne diabeet võib manifesteeruda.

Ainevahetus- ja toitumishäired:

Sage:Ravi ajal furosemiidiga võib sageli täheldada vedelike ja elektrolüütide tasakaalu häireid, mis on tingitud elektrolüütide eritumise suurenemisest. Seetõttu on

soovitatav regulaarselt kontrollida elektrolüütide sisaldust seerumis (eriti kaalium, naatrium ja kaltsium).

Elektrolüütide häirete tekkimise võimalikkus sõltub kaasnevatest haigustest (nt maksatsirroos, südamepuudulikkus), samaaegsest ravist (vt lõik 4.5) ja toitumisest.

Renaalsel teel erituva naatriumi hulga suurenemine võib põhjustada hüponatreemiat ja sellest tingitud sümptomaatikat, eriti kui samal ajal on naatriumi saamine toiduga vähenenud. Naatriumipuuduse sagedasemad sümptomid on apaatia, säärekrambid, söögiisu kaotus, oksendamine ja segasus.

Renaalsel teel erituva kaaliumi hulga suurenemine võib põhjustada hüpokaleemiat, millega kaasnevad sümptomid võivad olla neuromuskulaarsed (lihasnõrkus, paresteesia, parees), intestinaalsed (oksendamine, kõhukinnisus, meteorism), renaalsed (polüuuria, polüdipsia) ja kardiaalsed (erutus- ja juhtehäired), eriti juhul kui kaaliumi saamine toiduga on vähenenud ja/või ekstrarenaalne kaaliumikaotus on suurenenud (nt oksendamise või kroonilise kõhulahtisuse puhul). Raske kaaliumikaotus võib viia paralüütilise iileuse või teadvusekaotuse ja koomani.

Renaalsel teel erituva kaltsiumi hulga suurenemine võib põhjustada hüpokaltseemiat. Harvadel juhtudel võib selle tagajärjel tekkida tetaania.

Renaalsel teel erituva magneesiumi hulga suurenemine võib põhjustada hüpomagneseemiat ning harvadel juhtudel võivad selle tagajärjel tekkida tetaania või südame rütmihäired.

Furosemiidravi ajal võib tekkida või halveneda elektrolüütide ja vedeliku kaotusest tingitud metaboolne alkaloos.

Furosemiidravi ajal tekib sageli hüperurikeemia, mis võib eelsoodumusega patsientidel tekitada podagrat.

Ravi ajal furosemiidiga võib suureneda kolesterooli ja triglütseriidide tase seerumis.

Närvisüsteemi häired:

Harv:Paresteesia

Maksapuudulikkusega patsientidel võib tekkida hepaatiline entsefalopaatia.

Kõrva ja labürindi kahjustused:

Harv:Furosemiidi ototoksilisus võib harva põhjustada enamasti pöörduvaid kuulmishäireid ja/või tinnitust. Selle võimalusega tuleb arvestada eriti kiire intravenoosse süstimise korral, eriti kui patsiendil on neerupuudulikkus või hüpoproteineemia (nt nefrootilise sündroomi puhul).

Vaskulaarsed häired:

Liigne diurees võib põhjustada vereringehäireid, eriti eakatel ja lastel, mis väljenduvad peamiselt peavalu, pearingluse, nägemishäirete, suukuivuse ja janu, hüpotensiooni ning ortostaatilise regulatsiooni häiretena. Võivad esineda hüpovoleemiast ja hemokontsentratsioonist tingitud dehüdratsioon ja vereringe kollaps. Hemokontsentratsioon võib suurendada tromboosi riski, eriti eakatel.

Seedetrakti häired:

Harv:Seedetrakti häired (nt iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus)

Maksa ja sapiteede häired:

Väga harv: Äge pankreatiit, intrahepaatiline kolestaas, maksa transaminaaside aktiivsuse suurenemine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Neerude ja kuseteede häired:

Võib täheldada kreatiniini ja uurea taseme mööduvat suurenemist seerumis. Furosemiidi kasutamisel võivad tekkida või halveneda kuseteede obstruktsiooni sümptomid (nt prostata hüperplaasia, hüdronefroosi, ureeteri stenoosi korral). Sekundaarse tüsistusena võib esineda kusepeetus.

Harv:Interstitsiaalne nefriit

Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid:

Enneaegsetel lastel, kes saavad raviks furosemiidi, võib tekkida nefrolitiaas ja/või nefrokaltsinoos.

Respiratoorse distressi sündroomiga enneaegsetel lastel võib esimestel elunädalatel saadud diureetiline ravi furosemiidiga suurendada avatud ductus arteriosus‘e riski.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Harv:Palavik

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Ägeda või kroonilise üleannustamise kliiniline pilt sõltub vedelike ja elektrolüütide kaotuse astmest. Üleannustamine võib põhjustada hüpotensiooni, ortostaatilise regulatsiooni häireid, elektrolüütide häireid (hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpokloreemia) või alkaloosi. Tugeva vedelikukaotuse tagajärjeks võib olla märkimisväärne hüpovoleemia, dehüdratsioon, vereringekollaps ja hemokontsentratsioon koos tromboosi riskiga. Vedelike ja elektrolüütide kiire kaotuse korral võib tekkida deliirium. Harvadel juhtudel võib areneda anafülaktiline šokk (sümptomid: higistamine, iiveldus, tsüanoos, tugev hüpotensioon, teadvuse kaotus, kooma).

Ravi

Üleannustamise korral või hüpovoleemia nähtude (hüpotensioon, ortostaatilise regulatsiooni häired) arenemisel tuleb furosemiid otsekohe ära jätta.

Kui üleannustamine on toimunud hiljuti, tuleb rakendada esmaseid mürgistuse ravivõtteid (oksendamise esilekutsumine, maoloputus) ja imendumist vähendavaid meetmeid (meditsiinilise söe manustamine).

Rasketel juhtudel tuleb jälgida elulisi näitajaid ja vedeliku, elektrolüütide ja happe-leelistasakaalu, määrata korduvalt vere glükoosisisaldust ja renaalsel teel eritunud aineid ning rakendada kõiki vajalikke korrigeerimisvõtteid.

Urineerimishäiretega patsientidel (nt prostata hüpertroofia) tuleb säilitada takistamatu uriini väljavool, kuna järsk uriini kogunemine võib viia anuuriani koos kusepõie ületäitumisega.

Hüpovoleemia ravi: veremahu taastamine Hüpokaleemia ravi: kaaliumilisandid Vereringekollapsi ravi: šokiasend, vajadusel šoki ravi

Otsekohe rakendatavad ravivõtted anafülaktilise šoki korral: esimeste nähtude tekkimisel (nt nahareaktsioonid, nagu urtikaaria, nahaõhetus, rahutus, peavalu, higistamine, iiveldus, tsüanoos)

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

• säilitada vereringe
• säilitada hingamisteede avatus, manustada hapnikku
• vajalikuks võivad osutuda täiendavad meetmed, sh intensiivravivõtted (sh adrenaliini manustamine, veremahu asendamine, glükokortikoidide manustamine).

Farmakoterapeutiline rühm: Henle lingu diureetikumid, sulfoonamiidid

ATC-kood: C03CA01

Toimemehhanism

1. Furosemiid on tugevatoimeline lingudiureetikum, mis toimib kiiresti ja lühiajaliselt. See inhibeerib naatriumi, kloori ja kaaliumi tagasiimendumist Henle lingu ülenevas sääres, blokeerides Na+/2Cl-/K+ kandjaid. Eritunud naatriumi kogus võib olla kuni 35% läbi päsmakeste filtreerunud naatriumi kogusest. Suurenenud naatriumi eritumise tulemuseks on – osmootsel teel seostunud vee tõttu – sekundaarne uriinierituse suurenemine ja suurenenud kaaliumi eritumine distaalses tuubulis. Samamoodi suureneb ka kaltsiumi ja magneesiumi eritumine. Lisaks ülalmainitud elektrolüütide kaole võivad esineda kusihappe eritumise langus ning happe-leelistasakaalu häired kalduvusega metaboolse alkaloosi suunas.

Farmakodünaamilised toimed

Furosemiid katkestab tubuloglomerulaarse tagasiside mehhanismi macula densa’s, mistõttu ravimi salureetiline toime ei nõrgene.

Furosemiid stimuleerib annusest sõltuvalt reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi.

Südamepuudulikkuse korral vähendab furosemiid järsult südame eelkoormust, laiendades venoosseid mahtuvusveresooni. Seda varajast vaskulaarset toimet vahendavad ilmselt prostaglandiinid ja selle eelduseks on küllaldane neerutegevus, reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsus ja prostaglandiinide sünteesi häirimatus.

Furosemiidi vererõhku langetava toime aluseks on naatriumi eritumise suurendamine ja veresoonte silelihaste reaktiivsuse vähendamine vasokonstriktiivse stimulatsiooni suhtes, aga ka veremahu vähendamine.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub seedetraktist 60...70% furosemiidist. Kroonilise südamepuudulikkuse või nefrootilise sündroomiga patsientidel võib see väheneda vähem kui 30%-ni.

Furosemiidi toime algab ligikaudu 30 minuti pärast. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas esineb ligikaudu üks tund pärast tableti allaneelamist.

Jaotumine

Ligikaudu 95% furosemiidist seondub plasmavalkudega. Neerupuudulikkuse korral võib see väheneda kuni 10%-ni. Suhteline jaotusruumala on ligikaudu 0,2 l/kg kehakaalu kohta (vastsündinutel 0,8 l/kg kehakaalu kohta).

Biotransformatsioon

Furosemiidi metabolism maksas on väga tagasihoidlik (ligikaudu 10%) ning see eritub peamiselt muutumatul kujul.

Eritumine

Kaks kolmandikku elimineerub renaalsel teel ja üks kolmandik sapi/väljaheitega. Normaalse neerufunktsiooni korral on eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 1 tund; terminaalse neerupuudulikkuse korral võib see pikeneda kuni 24 tunnini.

Patsientide erigrupid

Lapsed

Sõltuvalt neerude küpsusest võib furosemiidi eliminatsioon olla aeglasem. Ka metabolism on vähenenud, kui imiku glükuroniseerimise kapatsiteet on kahjustatud. Imikutel, kelle korrigeeritud (viljastumisjärgne) vanus on üle 33 nädala, on lõplik poolväärtusaeg kuni 12 tundi. 2-kuustel ja vanematel imikutel on terminaalne kliirens samasugune kui täiskasvanutel.

Eakad

Eakatel on furosemiidi eliminatsioon aeglustunud neerufunktsiooni vähenemise tõttu.

Maksakahjustus

Maksapuudulikkuse korral on furosemiidi poolväärtusaeg pikenenud 30% kuni 90% võrra, seda peamiselt suurema jaotusruumala tõttu. Lisaks on sellele patsiendirühmale omane kõigi farmakokineetiliste näitajate suur varieeruvus.

Neerukahjustus

Neerupuudulikkuse korral on furosemiidi eliminatsioon aeglustunud ja poolväärtusaeg pikenenud; raske neerupuudulikkusega patsientidel võib lõplik poolväärtusaeg olla kuni 24 tundi. Nefrootilise sündroomi korral viib plasma valgusisalduse vähenemine seondumata (vaba) furosemiidi suure sisalduseni. Teisalt väheneb furosemiidi efektiivsus neil patsientidel tubulaarse sekretsiooni vähenemise ja intratubulaarse albumiiniga seondumise tõttu.

Hemodialüüsi, peritoneaaldialüüsi ja pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi patsientidel on furosemiid halvasti dialüüsitav.

Prekliinilised ohutusandmed

Suukaudse annuse äge toksilisus oli kõigil testitud loomaliikidel väike. Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja koertel leiti muutusi neerudes (sh neerufibroos ja kaltsifikatsioon).

Genotoksilisuse hindamisel in vitro ja in vivo ei leitud mingeid kliiniliselt olulisi viiteid võimalikule genotoksilisusele.

Pikaajalistes uuringutes rottidel ja hiirtel ei leitud viiteid võimalikule kartsinogeensusele.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringus leiti pärast suurte annuste manustamist rottide loodetel diferentseerunud glomeerulite arvu vähenemist ja hüpokaleemiast tingitud skeleti anomaaliaid abaluudel, õlavarreluudel ja roietel ning hiirte ja küülikute loodetel hüdronefroosi.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Talk

Magneesiumstearaat

Kollane raudoksiid (E172)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat

Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (valge läbipaistmatu PVC/PVdC - alumiinium blister)

Pakendi suurused: 20, 28, 30, 50, 60, 90 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V.

Swensweg 5

2031 GA Haarlem

Holland

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 01.02.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 10.02.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

veebruar 2016