Fosrenol - suukaudne pulber (750mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fosrenol, 750 mg suukaudne pulber

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga kotike sisaldab 750 mg lantaani (lantaankarbonaathüdraadina).

INN: Lantanum

Teadaolevat toimet omavad abiained

Iga kotike sisaldab ka 641,7 mg dekstraate, mis sisaldavad glükoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Suukaudne pulber.

Valge või valkjas pulber.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kroonilise neerupuudulikkuse tõttu hemodialüüsil või ambulatoorsel peritoneaaldialüüsil (CAPD-ravi) olevatel täiskasvanud patsientidel fosfaati siduva ainena hüperfosfateemia vähendamiseks. Lantaan on näidustatud ka kroonilise neeruhaiguse raviks täiskasvanud patsientidel, kes ei saa dialüüsi, kelle seerumi fosfaaditase on ≥ 1,78 mmol/l ning kellel ei piisa seerumi fosfaaditasemete normaliseerimiseks ainult vähese fosfaadisisaldusega dieedist.

Annustamine ja manustamisviis

Fosrenol on suukaudseks manustamiseks.

Fosrenoli suukaudne pulber tuleb segada vähese koguse pehme toiduga (nt õunapüree või muu sarnane toiduaine) ja kohe manustada (15 minuti jooksul). Kotikese võib avada alles siis, kui ollakse valmis seda kasutama. Pärast toiduga segamist ei tohi Fosrenoli suukaudset pulbrit edasiseks kasutamiseks säilitada. Fosrenoli suukaudne pulber ei ole lahustuv ning seda ei tohi manustamiseks vedelikuga segada.

Täiskasvanud, kaasa arvatud eakad (> 65-aastased)

Fosrenoli tuleb võtta söögi ajal või kohe pärast seda, jagades ööpäevase annuse toidukordade vahel. Patsiendid peaksid järgima soovitatud dieete, et piirata fosfaatide ja vedelike tarbimist. Fosrenol, suukaudse pulbrina, tuleb segada pehme toiduga, et vältida täiendavat vedeliku tarvitamist. Tuleb jälgida fosfaadi taset seerumis ja tiitrida Fosrenoli annust iga 2...3 nädala järel, kuni saavutatakse vastuvõetav fosfaadi tase seerumis, seejärel jälgida seda regulaarselt. Annuse tiitrimiseks võib kasutada närimistableti ravimvormi, sest neid on saadaval mitme tugevusega, mis võimaldab annust vähehaaval suurendada.

Fosfaadi taseme vähenemist seerumis on tõestatud alates annustest 750 mg ööpäevas. Kliinilistes uuringutes piiratud arvul patsientidel uuritud maksimaalne annus on 3750 mg. Lantaanravile reageerivad patsiendid saavutavad tavaliselt vastuvõetava fosfaaditaseme seerumis annusega 1500...3000 mg lantaani ööpäevas.

Lapsed

Fosrenoli ohutus ja efektiivsus lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Maksafunktsiooni kahjustus

Maksakahjustuse mõju Fosrenoli farmakokineetikale ei ole hinnatud. Ravimi toimemehhanismist tingituna ning kuna see ei metaboliseeru maksas, ei tule maksakahjustuse korral annuseid kohandada, kuid patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Hüpofosfateemia.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Fosrenol’iga läbiviidud loomuuringutes on näidatud lantaani deponeerumist kudedes. Fosrenol’iga ravitud patsientidelt, mõnel juhul kuni 4,5 aastat, saadud 105 luubiopsias täheldati aja jooksul lantaani tõusnud taset (vt lõik 5.1). On teatatud lantaani seedetrakti limaskesta ladestumise juhtudest, enamasti pärast pikaajalist kasutamist. Selle leiu kliiniline tähtsus ei ole veel teada.

Fosrenoli kasutamise kohta kliinilistes uuringutes kauem kui 2 aastat on praegu vähe andmeid. Siiski, uuringus osalejate ravis Fosrenol’iga kuni 6 aasta jooksul ei ole riski/kasu suhe muutunud.

Seoses lantaani kasutamisega on esinenud seedetrakti obstruktsiooni, iileuse, subiileuse ja seedetrakti perforatsiooni juhte, millest mõned vajasid operatsiooni või hospitaliseerimist (vt lõik 4.8).

Ettevaatlik tuleb olla kõikide patsientide puhul, kellel on eelsoodumus seedetrakti obstruktsiooni, iileuse, subiileuse ja perforatsiooni tekkimiseks; näiteks kui patsiendil on seedetrakti anatoomilised muutused (nt divertikuliit, peritoniit, anamneesis seedetrakti operatsioon, seedetrakti vähk ja seedetrakti haavandid), hüpomotiilsuse häired (nt kõhukinnisus, diabeetiline gastroparees) ning kasutamisel samaaegselt ravimitega, mis neid toimeid teadaolevalt võimendavad.

Arstid ja patsiendid peavad olema ravi ajal lantaankarbonaadiga valvsad seedetraktiga seotud nähtude ja sümptomite suhtes – eelkõige, kui need avalduvad kõhukinnisusena ja kõhuvaluna / kõhu paisumisena, mis võivad viidata soolesulgusele, iileusele või subiileusele.

Patsientidel, kellel tekivad raske kõhukinnisus või muud rasked seedetraktiga seotud nähud ja sümptomid, tuleb ravi lantaankarbonaadiga ümber hinnata.

Ägeda peptilise haavandi, haavandilise koliidi, Crohni tõve või soolesulgusega patsiente Fosrenoliga läbiviidud kliinilistesse uuringutesse ei värvatud.

Neerupuudulikkusega patsientidel võib tekkida hüpokaltseemia. Fosrenol ei sisalda kaltsiumit. Seetõttu tuleb sellel patsientide populatsioonil jälgida regulaarsete intervallidega kaltsiumi taset seerumis ning anda sobivaid toidulisandeid.

Maksaensüümid ei metaboliseeri lantaani, kuid tõenäoliselt eritatakse see sapiga. Haigusseisundid, mille puhul sapieritus on märkimisväärselt langenud, võivad järk-järgult aeglustada lantaani eliminatsiooni, mis võib põhjustada lantaani suuremaid plasmakontsentratsioone ning ladestumist

kudedes (vt lõigud 5.2 ja 5.3). Kuna imendunud lantaan elimineerub põhiliselt maksa kaudu, on soovitatav jälgida maksafunktsiooni näitajaid.

Lapsed

Fosrenoli ohutust ja efektiivsust lastel ja noorukitel ei ole tõestatud; seda ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel (vt lõik 4.2).

Kui patsiendil tekib hüpofosfateemia, tuleb Fosrenoli kasutamine lõpetada.

Lantaankarbonaati kasutaval patsiendil võib kõhupiirkond röntgenkiirgust mitte läbi lasta, sarnaselt kontrastaine kasutamisele.

Harvaesineva glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lantaankarbonaathüdraat võib suurendada mao pH-d. On soovitav jätta antatsiididega koostoimeid omavate ühendite (nt klorokviin, hüdroksüklorokviin ja ketokonasool) ja Fosrenoli manustamise vahele 2 tundi.

Tervetel patsientidel ei mõjutanud tsitraadi samaaegne manustamine lantaani imendumist ja farmakokineetikat.

Kliinilistes uuringutes ei mõjutanud Fosrenoli manustamine rasvlahustuva A-, D-, E- ja K-vitamiini tasemeid seerumis.

Vabatahtlikel läbiviidud uuringud on näidanud, et Fosrenoli manustamine koos digoksiini, varfariini või metoprolooliga ei põhjusta kliiniliselt olulisi muutusi nende ravimite farmakokineetilistes profiilides.

Imiteeritud maomahlas ei moodustanud lantaankarbonaathüdraat lahustumatuid komplekse varfariini, digoksiini, furosemiidi, fenütoiini, metoprolooli ega enalapriiliga, mis näitab vähest võimet nende ravimite imendumist mõjutada.

Koostoimed selliste ravimitega, nagu tetratsükliin ja doksütsükliin, on siiski teoreetiliselt võimalikud ning kui neid ravimeid tuleb koos manustada, soovitatakse jätta nende ja Fosrenoli manustamise vahele 2 tundi.

Üheannuselises uuringus tervete vabatahtlikega suukaudse tsiprofloksatsiini biosaadavus vähenes ligikaudu 50% selle kasutamisel koos Fosrenoliga. Soovitatav on võtta floksatsiini suukaudseid ravimvorme vähemalt 2 tundi enne või 4 tundi pärast Fosrenoli manustamist.

Fosfaate siduvad ained (sealhulgas Fosrenol) on vähendanud levotüroksiini imendumist. Seega ei tohi kilpnäärme hormoonasendusravi võtta 2 tunni jooksul enne ega pärast Fosrenoli manustamist ning mõlemat ravimit kasutavatel patsientidel on soovitatav jälgida hoolikamalt TSH-tasemeid.

Lantaankarbonaathüdraat ei ole tsütokroom P450 substraat ega inhibeeri in vitro oluliselt peamiste inimese tsütokroom P450 isoensüümide CYP1A2, CYP2D6, CYP3A4, CYP2C9 või CYP2C19 toimeid.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Fosrenoli kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Üks uuring rottidega näitas suurtes annustes kasutamisel reproduktiivset fetotoksilisust (silmade avanemise ja seksuaalse küpsemise hilinemine) ja järglaste kehakaalu vähenemist (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimestele ei ole teada. Fosrenoli ei ole soovitav kasutada raseduse ajal.

Imetamine

Ei ole teada, kas lantaan eritub inimese rinnapiima. Lantaani eritumist loomade piima ei ole uuritud. Otsuse tegemisel tuleb hoolikalt kaaluda, kas jätkata imetamist või see katkestada või jätkata/katkestada ravi Fosrenoliga, võttes arvesse imetamisest tulenevat võimalikku kasu lapsele ning Fosrenol-ravist tulenevat võimalikku kasu imetavale emale.

Fertiilsus

Lantaankarbonaadi mõju kohta fertiilsusele inimestel andmed puuduvad. Rottide toksikoloogilises uuringus lantaankarbonaat viljakust ei kahjustanud.

Toime reaktsioonikiirusele

Fosrenol võib tekitada pearinglust ning peapööritust, mis võib häirida võimet juhtida autot ning käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed

Lantaankarbonaadi kasutamise ohutust patsientidel uuriti mitmes kliinilises uuringus. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed, välja avatud peavalu ja allergilised nahareaktsioonid, on seotud seedetraktiga; nende minimeerimiseks võetakse Fosrenoli koos toiduga ning annustamise jätkumisel need üldjuhul leevenduvad (vt lõik 4.2).

Ravimi kõrvaltoimete esinemissagedust hinnati järgmise liigituse järgi: väga sage (≥ 1/10), sage

(≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajaltasteenia, valu rindkeres, väsimus, halb enesetunne, perifeerne turse, valu, janu

Uuringud

Aeg-ajaltvere alumiiniumitaseme tõus, GGT taseme tõus, maksa transaminaaside aktiivsuse tõus, alkaalse fosfataasi taseme tõus, kehakaalu langus

* Kliinilises uuringus tervete uuringus osalejatega oli seedetrakti kõrvaltoimete esinemissagedus suurem pärast Fosrenoli suukaudse pulbri ravimvormi kasutamist (13 uuringus osalejat, 18,3%) võrreldes närimistablettidega (4 uuringus osalejat, 6,6%).

Turuletulekujärgne kogemus

Fosrenoli turuletulekujärgse kasutamise ajal on teatatud allergiliste nahareaktsioonide juhtumitest (sealhulgas nahalööbed, nõgestõbi ja kihelus), mis olid tihedas ajalises seoses lantaankarbonaatraviga. Kliinilistes uuringutes esines allergilisi nahareaktsioone nii Fosrenoli kui ka platseebo / aktiivse võrdlusravimi rühmas esinemissagedusega väga sage (≥ 1/10).

Kuigi üksikjuhtudel on esinenud rida täiendavaid kõrvaltoimeid, ei peeta ühtegi neist selles patsientide populatsioonis ootamatuks.

Täheldatud on mööduvaid QT muutusi, kuid need ei olnud seotud kardiaalsete kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemisega.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud. Suurim lantaani ööpäevane annus, mis manustati tervetele vabatahtlikele I faasi uuringutes, oli 4718 mg 3 päeva jooksul. Täheldatud kõrvaltoimed olid kerged kuni mõõdukad ning hõlmasid iiveldust ja peavalu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: ained hüperkaleemia ja hüperfosfateemia raviks. ATC-kood: V03AE03.

Fosrenol sisaldab lantaankarbonaathüdraati. Lantaankarbonaathüdraadi aktiivsus fosfaadi sidujana sõltub mao happelises keskkonnas karbonaatsoolast vabanevate lantaanioonide kõrgest afiinsusest toidus sisalduva fosfaadi suhtes. Moodustub lahustumatu lantaanfosfaat, mis vähendab fosfaadi imendumist seedetraktist.

Tervetel vabatahtlikel, kellele manustati Fosrenoli 3 korda ööpäevas 3 päeva jooksul suukaudse pulbrina või närimistablettidena, osutus fosfaadi uriiniga eritumise põhjal Fosrenoli suukaudne pulber Fosrenoli närimistablettidega farmakodünaamiliselt samaväärseks.

Teave uuringutest närimistablettide kasutamisega

Kahes II faasi ja kahes III faasi uuringus uuriti kokku 1130 kroonilise neerupuudulikkusega patsienti, kes olid säilitusdialüüsil või pideval ambulatoorsel peritoneaaldialüüsil. Kolm uuringut olid platseeboga kontrollitavad (1 fikseeritud annusega ja 2 tiitritud annusega ülesehitusega) ning üks

hõlmas võrdlusravimina kaltsiumkarbonaati. Nende uuringute ajal said 1016 patsienti lantaankarbonaati, 267 kaltsiumkarbonaati ja 176 platseebot.

Kahte platseebokontrollitud randomiseeritud uuringusse hõlmati patsiendid, kes said dialüüsi pärast eelnevate fosfaate siduvate ainete väljaloputusperioodi. Pärast lantaankarbonaadi tiitrimist nii, et esimeses uuringus saavutati seerumi fosfaatide tase 1,3...1,8 mmol/l (annused kuni 2250 mg päevas) ning teises uuringus ≤ 1,8 mmol/l (annused kuni 3000 mg päevas), randomiseeriti patsiendid säilitusraviks lantaankarbonaadi või platseeborühma. Pärast 4-nädalast randomiseeritud platseebokontrollitud faasi tõusis platseebogrupis mõlemas uuringus seerumi fosfaadi kontsentratsioon vahemikku 0,5 kuni 0,6 mmol/l võrreldes patsientidega, kes said edasi lantaankarbonaatravi. 61% lantaankarbonaati saavatest patsientidest säilitasid ravivastuse võrreldes 23%-ga platseebopatsientidest.

Aktiivne võrdlusuuring näitas, et seerumi fosfaatide tasemed vähenesid 5-nädalase tiitrimisperioodi lõpuks sihttasemele 1,8 mmol/l 51%-l lantaani grupi patsientidest võrreldes 57%-ga kaltsiumkarbonaadi grupi patsientidest. 25. nädalaks oli vähenenud seerumi fosfaatide tasemega randomiseeritud patsientide protsent mõlemas ravigrupis sarnane: 29% lantaani- ning 30% kaltsiumkarbonaadi grupis (kasutati lähenemist puudumine = negatiivne). Mõlemas ravigrupis vähenes seerumi fosfaadi keskmine tase sarnaselt.

Edasised pikaajalised jätku-uuringud on näidanud, et mõnel patsiendil säilib fosfaatide taseme vähenemine lantaankarbonaadi pikaajalise, vähemalt 2-aastase manustamise järgselt.

Hüperkaltseemiast teatas võrdlevates uuringutes 0,4% Fosrenoliga ravitud patsientidest, võrreldes 20,2% kaltsiumil põhinevate sidujatega ravitutest. Seerumi PTH kontsentratsioonid võivad kõikuda sõltuvalt kaltsiumi-, fosfaadi- ja D-vitamiini tasemetest patsiendi seerumis. Ei ole näidatud, et Fosrenolil oleks otseseid toimeid seerumi PTH kontsentratsioonile.

Pikaajalistes luude uuringutes täheldati keskmiste andmete põhjal kontrollpopulatsioonis suunda luu lantaanikontsentratsioonide suurenemisele aja jooksul, kusjuures mediaan suurenes 24 kuu jooksul 3-kordselt võrreldes algtasemega 53 mikrogrammi/kg. Lantaankarbonaadiga ravitud patsientidel suurenes luu lantaanikontsentratsioon lantaankarbonaatravi esimese 12 kuu jooksul mediaanini 1328 mikrogrammi/kg (vahemik 122...5513 mikrogrammi/kg). Kontsentratsioonide mediaan ja

vahemikud 18. ja 24. kuul olid sarnased 12 kuu omadega. Mediaan 54. kuul oli 4246 mikrogrammi/kg (vahemik 1673...9792 mikrogrammi/kg).

Paaris luubiopsiad (algtasemel ja ühe või kahe aasta pärast) ühes uuringus patsientidel, kes randomiseeriti kas Fosrenoli või kaltsiumkarbonaadi rühma, ja teises uuringus patsientidel, kes randomiseeriti kas Fosrenoli või alternatiivravi rühma, ei näidanud rühmade vahel mingeid erinevusi mineraliseerumisdefektide tekkes.

Lapsed

Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Fosrenoliga läbi viidud uuringute tulemused laste ühe või mitme alarühma kohta hüperfosfateemia ravis (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

Farmakokineetilised omadused

Kuna lantaani ja toidus sisalduva fosfori seondumine toimub mao ja peensoole ülaosa valendikus, ei sõltu Fosrenoli terapeutiline efektiivsus lantaani tasemetest plasmas.

Lantaani leidub ümbritsevas keskkonnas. Tausttasemete mõõtmised lantaankarbonaathüdraadiga mitteravitud kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel III faasi kliinilistes uuringutes andsid kontsentratsiooniks plasmas < 0,05 kuni 0,90 nanogrammi/ml ja luubiopsia proovides < 0,006 kuni 1,0 mikrogrammi/g.

Imendumine

1. Fosrenoli manustamisel 3 korda ööpäevas 3 päeva jooksul suukaudse pulbri või närimistablettidena oli tervetel uuringus osalejatel lantaani süsteemne ekspositsioon (AUC0-48 ja CMAX-i põhjal) Fosrenoli suukaudse pulbri manustamise järel ligikaudu 30% suurem ja muutlikum võrreldes Fosrenoli närimistablettidega. Võrreldes närimistablettidega saadud andmetega (vt allpool) on suukaudse pulbriga manustamisel tekkiv süsteemne ekspositsioon siiski kooskõlas absoluutse biosaadavusega

< 0,002%.

Teave uuringutest närimistablettide kasutamisega

Lantaankarbonaathüdraat lahustub vees vähe (< 0,01 mg/ml pH 7,5 juures) ja imendub pärast suukaudset manustamist minimaalselt. Hinnanguline absoluutne suukaudne biosaadavus inimestel on < 0,002%.

Pärast ühekordsete suukaudsete lantaaniannuste 250...1000 mg manustamist suurenes tervetel uuringus osalejatel AUC ja CMAX plasmas annuse funktsioonina, kuid vähem kui proportsionaalselt, mis on kooskõlas lahustumisega piiratud imendumisega. Eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas oli tervetel uuringus osalejatel 36 tundi.

Neerudialüüsi saavatel patsientidel, kellele manustati 10 päeva 1000 mg lantaani 3 korda ööpäevas, oli keskmine (± standardhälve) maksimaalne plasmakontsentratsioon 1,06 (±1,04) nanogrammi/ml ja

keskmine AUCVIIMANE oli 31,1 (±40,5) nanogrammi/ml tunnis. Regulaarne taseme jälgimine veres 1707 neerudialüüsi saaval patsiendil, kes said lantaankarbonaathüdraati kuni 2 aastat, ei näidanud

lantaani kontsentratsioonide suurenemist plasmas selle aja jooksul.

Jaotumine

Lantaan ei kuhju patsientide ega loomade plasmas pärast lantaankarbonaathüdraadi korduvat suukaudset manustamist. Väike osa suukaudselt manustatud lantaanist seondub ulatuslikult plasmavalkudega (> 99,7%) ja loomkatsetes täheldati laialdast jaotumist süsteemsetesse kudedesse, peamiselt luudesse, maksa ja seedetrakti, sealhulgas mesenteerilistesse lümfisõlmedesse. Pikaajalistes loomkatsetes suurenesid aja jooksul lantaani kontsentratsioonid mitmes koes, sealhulgas seedetraktis, luus ja maksas, tasemeteni, mis olid mitme suurusjärgu võrra üle plasmatasemete. Mõnedes kudedes, nt maksas, saabus lantaani tasakaalukontsentratsioon, kuid tasemed seedetraktis suurenesid koos ravi kestusega. Pärast ravi lõpetamist muutused kudede lantaanitasemetes varieerusid. Pärast manustamise lõpetamist jäi suhteliselt suur hulk lantaani kudedesse kauemaks kui 6 kuud (luudesse jäänud protsendi mediaan ≤ 100% (rott) ja ≤ 87% (koer) ning maksas ≤ 6% (rott) ja ≤ 82% (koer)). Pikaajalistes loomkatsetes lantaankarbonaadi suurte annuste suukaudse manustamisega täheldatud lantaani kudedesse ladestumisega ei kaasnenud mingeid kõrvaltoimeid (vt lõik 5.3). (Teavet lantaani kontsentratsioonide muutuste kohta luubiopsiates, mis võeti neerudialüüsi saavatelt patsientidelt pärast üheaastast ravi lantaani sisaldavate versus kaltsiumi sisaldavate fosfaadi sidujatega vt lõik 5.1.)

Metabolism

Lantaan ei metaboliseeru.

Uuringuid maksakahjustusega kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel ei ole teostatud. III faasi kliinilistesse uuringutesse kaasamise ajal ei olnud kaasuvate maksahäiretega patsientidel tõendeid plasma suuremast lantaanikontsentratsioonist ega maksafunktsioonide halvenemisest pärast kuni 2-aastast ravi Fosrenoliga.

Eritumine

Lantaan eritub peamiselt väljaheitega, vaid ligikaudu 0,000031% suukaudsest annusest eritub tervetel uuringus osalejatel uriiniga (neerukliirens ligikaudu 1 ml/min, mis moodustab < 2% kogu plasmakliirensist).

Pärast intravenoosset manustamist loomadele eritub lantaan peamiselt väljaheitega (74% annusest), nii sapi kaudu kui ka otsese transpordiga läbi sooleseina. Eritumine neerude kaudu oli minimaalne.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, fertiilsuse ega genotoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Lantaankarbonaathüdraat vähendas farmakoloogilise ohutuse uuringus rottidel maohappesust.

Rottidel, kellele manustati suures annuses lantaankarbonaathüdraati alates 6. tiinuspäevast kuni

20. päevani pärast poegimist, ei esinenud toimeid emale, kuid järglastel esines vähenenud kehamass ja viivitusi mõnedes arengunäitajates (silmade ja tupe avanemine). Küülikutel, kellele manustati tiinuse ajal suures päevaannuses lantaankarbonaathüdraati, täheldati emasloomal toksilisust koos vähenenud toidutarbimisega ja kehamassi suurenemisega, suurenenud loodete implantatsioonieelseid ja -järgseid hukkumisi ning järglaste vähenenud kehamassi.

Lantaankarbonaathüdraat ei olnud hiirtel ega rottidel kartsinogeenne. Hiirtel täheldati suure annusega rühmas (1500 mg/kg/ööpäev) näärmeliste maoadenoomide suurenemist. Kasvajate tekkimine hiirel arvatakse olevat seotud mao ägenenud spontaansete patoloogiliste muutustega ning seda peetakse kliiniliselt vähetähtsaks.

Loomkatsed on näidanud lantaani ladestumist kudedesse, peamiselt seedetrakti, mesenteersetesse lümfisõlmedesse, maksa ja luudesse (vt lõik 5.2). Siiski ei näita tervetel loomadel elu jooksul läbi viidud uuringud, et Fosrenoli kasutamine põhjustaks kahjulikke toimeid inimesele. Spetsiaalseid immunotoksilisuse uuringuid ei ole teostatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Dekstraadid (hüdraaditud)

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

2,1 g suukaudset pulbrit kotikeses, mis on valmistatud polüetüleentereftalaat/alumiinium/polüetüleen laminaadist.

Pakendi suurus: 90 kotikest (välispakendis on 9 karpi, igas karbis on 10 kotikest).

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Shire Pharmaceuticals Ireland Limited,

Block 2 & 3 Miesian Plaza,

50 – 58 Baggot Street Lower,

Dublin 2,

Iirimaa

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 04/05/2012

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 29/01/2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2018