Esomeprazole ranbaxy 20mg - gastroresistentne tabl 20mg n7; n14; n15; n28; n30; n50; n56; n60; n90; n98; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Esomeprazole Ranbaxy 20 mg, gastroresistentsed tabletid

Esomeprazole Ranbaxy 40 mg, gastroresistentsed tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Esomeprazole Ranbaxy 20 mg:

Üks tablett sisaldab 20 mg esomeprasooli (amorfse esomeprasoolmagneesiumina). Teadaolevat toimet omav abiaine: üks tablett sisaldab kuni 27,45 mg sahharoosi.

Esomeprazole Ranbaxy 40 mg:

Üks tablett sisaldab 40 mg esomeprasooli (amorfse esomeprasoolmagneesiumina). Teadaolevat toimet omav abiaine: üks tablett sisaldab kuni 54,90 mg sahharoosi.

INN Esomeprazolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Gastroresistentne tablett

Esomeprazole Ranbaxy 20 mg:

hele tellisepunane kuni pruun ovaalne, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud ’E5’ ning teine külg on sile.

Esomeprazole Ranbaxy 40 mg:

hele tellisepunane kuni pruun ovaalne, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud ’E6’ ning teine külg on sile.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Täiskasvanud

Gastroösofageaalne reflukshaigus:

-erosiivse refluksösofagiidi ravi;

-paranenud refluksösofagiidi säilitusravi retsidiivide vältimiseks;

-gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi.

Helicobacter pylori eradikatsioon koos sobivate antibiootikumidega:

-Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi;

-Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi retsidiivi profülaktika.

Mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) pikaajaliselt vajavad patsiendid:

-MSPVA kasutamisega seotud maohaavandite ravi;

-MSPVA kasutamisega seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite profülaktika riskipatsientidel.

Peptilise haavandi verejooksu retsidiivi vältimine pärast intravenoosset ravi.

Zollingeri-Ellisoni sündroomi ravi.

Noorukid alates 12 aasta vanusest

Gastroösofageaalne reflukshaigus:

-erosiivse refluksösofagiidi ravi;

-paranenud refluksösofagiidi säilitusravi retsidiivide vältimiseks;

-gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi.

Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi koos antibiootikumidega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud ja noorukid alates 12 aasta vanusest:

Gastroösofageaalne reflukshaigus

-erosiivse refluksösofagiidi ravi

40 mg üks kord ööpäevas 4 nädalat.

Täiendav 4-nädalane ravi on soovitatav patsientidele, kellel ösofagiit ei ole paranenud või sümptomid on püsivad.

-paranenud ösofagiidiga patsientide säilitusravi retsidiivide vältimiseks

20 mg üks kord ööpäevas.

-gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi

20 mg üks kord ööpäevas patsientidele, kellel ei ole ösofagiiti. Kui sümptomeid ei ole õnnestunud 4 nädala jooksul kontrolli alla saada, tuleb patsienti täiendavalt uurida. Kui sümptomid on taandunud, saab edaspidi sümptomeid kontrolli all hoida annusega 20 mg üks kord ööpäevas. Täiskasvanutel võib kasutada ravirežiimi, kus vajaduse korral võetakse annus 20 mg üks kord ööpäevas. MSPVA-ravi saavatel mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi riskiga patsientidel ei ole vajadusest lähtuv ravirežiim soovitatav.

Täiskasvanud

Helicobacter pylori eradikatsioon koos sobivate antibiootikumidega

-Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi

-Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi retsidiivi profülaktika

20 mg esomeprasooli koos 1 g amoksitsilliini ja 500 mg klaritromütsiiniga kaks korda ööpäevas 7 päeva.

Mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) pikaajaliselt vajavad patsiendid

-MSPVA kasutamisega seotud maohaavandite ravi:

Tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus on 4...8 nädalat.

-MSPVA kasutamisega seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite vältimine riskiga patsientidel:

20 mg üks kord ööpäevas.

Peptilise haavandi verejooksu retsidiivi vältimine pärast intravenoosset ravi

40 mg üks kord ööpäevas 4 nädala jooksul peale veenisisest ravi peptiliste haavandite verejooksu taastekke vältimiseks.

Zollingeri-Ellisoni sündroomi ravi

Soovitatav algannus on 40 mg esomeprasooli kaks korda ööpäevas. Seejärel tuleb annust individuaalselt kohandada ning ravi jätkata, kuni see on kliiniliselt näidustatud. Kättesaadavate kliiniliste andmete põhjal saadakse enamuse patsientide sümptomid kontrolli alla annuste vahemikus

80...160 mg esomeprasooli ööpäevas. Kui ööpäevased annused on suuremad kui 80 mg, tuleb annus jagada osadeks ja võtta kahe eraldi annusena.

Noorukid alates 12 aasta vanusest

Helicobacter pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi

Sobiva kombinatsioonravi valikul tuleb arvestada ametlikke riiklikke, regionaalseid ja paikseid juhiseid bakteriaalse resistentsuse, ravi kestuse (tavaliselt 7 päeva, kuid mõnikord kuni 14 päeva) ja soovitusliku antibiootikumide kasutamise osas. Ravi toimub spetsialisti järelevalve all.

Annustamissoovitus on järgmine:

Alla 12 aasta vanused lapsed

Andmete puudumise tõttu ei soovitata esomeprasooli kasutada lastel vanuses alla 12 aasta. Esomeprasooli teised farmatseutilised vormid võivad olla sellele vanuserühmale sobivamad, küsige oma arstilt või apteekrilt.

Neerukahjustusega patsiendid

Neerufunktsiooni häirega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Kuna raske neerupuudulikkusega patsientide osas on kogemused piiratud, tuleb neid ravida ettevaatusega (vt lõik 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid

Kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske maksakahjustusega patsiendid ei tohi ületada maksimaalset annust, mis on 20 mg esomeprasooli (vt lõik 5.2).

Eakad

Eeakatel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Manustamisviis

Tabletid tuleb alla neelata tervelt koos vedelikuga. Tablette ei tohi närida ega purustada. Neelamisprobleemidega patsientide jaoks võib tableti lahustada pooles klaasis gaseerimata vees. Teisi vedelikke ei tohi kasutada, kuna maohappekindel kate võib laguneda. Segage, kuni tabletid on lagunenud ning jooge vedelik koos graanulitega kohe või 30 minuti jooksul. Loputage klaasi poole klaasi veega ning jooge ära. Graanuleid ei tohi närida ega purustada.

Patsientide jaoks, kes ei saa neelata, võib tableti lahustada gaseerimata vees ja manustada maosondi kaudu. Tähtis on valitud süstla ja sondi sobivust hoolikalt kontrollida.

Ettevalmistamise ja manustamise juhised vt lõigust 6.6.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus esomeprasooli, asendatud bensimidasoolide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Esomeprasooli ei tohi kasutada samaaegselt koos nelfinaviiriga (vt lõik 4.5).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Viitavate sümptomite (nt märkimisväärne tahtmatu kehakaalu langus, korduv oksendamine, düsfaagia, hematemees või meleena) ja maohaavandi või selle kahtluse olemasolul tuleb võimalik pahaloomulisus eelnevalt välistada, sest ravi esomeprasooliga võib sümptomeid leevendada ja diagnoosimist edasi lükata.

Pikaajalisel ravil olevaid patsiente (eriti neid, keda ravitakse kauem kui üks aasta) tuleb regulaarselt jälgida.

Vajadusest lähtuval ravirežiimil olevaid patsiente tuleb juhendada, et haigusnähtude muutumisel võtaksid nad ühendust oma arstiga. Kui esomeprasooli määratakse kasutamiseks vastavalt vajadusele, tuleb silmas pidada esomeprasooli plasmakontsentratsiooni kõikumisest tulevaid vastasmõjusid teiste ravimitega (vt lõik 4.5).

Kui esomeprasooli määratakse Helicobacter pylori eradikatsiooniks, tuleb arvestada kolmikravi kõikide komponentide koostoimetega. Klaritromütsiin on tugev CYP3A4 inhibiitor ning seetõttu tuleb arvestada klaritromütsiini vastunäidustuste ja koostoimetega, kui kolmikravi kasutatakse patsientidel, kes saavad samaaegselt CYP3A4 kaudu metaboliseeritavaid ravimeid, näiteks tsisapriidi.

See ravim sisaldab sahharoosi. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, glükoosi-galaktoosi imendumishäire või sukraasi-isomaltaasi puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada seedetrakti infektsioonide, nagu

Salmonella ja Campylobacter, riski (vt lõik 5.1).

Esomeprasooli koosmanustamine atasanaviiriga ei ole soovitatav (vt lõik 4.5). Kui atasanaviiri ja prootonpumba inhibiitori kombinatsiooni kasutamine on vältimatu, on pidev kliiniline järelvalve soovitatav koos 100 mg ritonaviiriga manustatava atasanaviiri annuse suurendamisel 400 mg-ni; esomeprasooli annus ei tohi ületada 20 mg.

Esomeprasool, nagu kõik happeid blokeerivad ravimid, võib vähendada B12 vitamiini (tsüanokobalamiin) imendumist hüpo- või aklorhüüdria tõttu. Seda tuleb arvestada pikaajalisel ravil olevate patsientide puhul, kellel on vähenenud B12 vitamiini kehavarud või riskifaktorid imendumise vähenemiseks.

Esomeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Ravi alustamisel või lõpetamisel esomeprasooliga tuleb arvestada võimalike koostoimetega teiste CYP2C19 kaudu metaboliseeruvate ravimitega. Klopidogreeli ja omeprasooli vahel on täheldatud koostoimet (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähendus on ebaselge. Ennetava abinõuna tuleks esomeprasooli ja klopidogreeli samaaegset kasutamist vältida.

Patsientidel, keda ravitakse PPI-dega, nagu esomeprasool, vähemalt kolme kuu ja enamikul juhtudel aasta jooksul, on täheldatud rasket hüpomagneseemiat. Võivad esineda tõsised hüpomagneseemia ilmingud nagu väsimus, tetaania, deliirium, krambid, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, mis võivad alata hiilivalt ja tähelepanuta jääda. Kõige raskemate nähtudega patsientidel paranes hüpomagneseemia pärast magneesiumi asendusravi ja PPI-ravi lõpetamist.

Patsientidel, kellel on eeldatavasti pikaajaline ravi või kes võtavad PPI-sid koos digoksiiniga või ravimitega, mis võivad põhjustada hüpomagneseemiat (nagu diureetikumid) peaksid tervishoiutöötajad kaaluma magneesiumitaseme mõõtmist enne PPI-ravi alustamist ja perioodiliselt ravi ajal.

Prootonpumba inhibiitorid, eriti kui neid kasutatakse suurtes annustes ja pika aja vältel (>1 aasta), võivad vähesel määral suurendada puusa, randme ja selgroo luumurdude riski, seda peamiselt eakatel või teiste kaasuvate riskifaktorite olemasolul. Vaatlusuuringute andmed viitavad, et prootonpumba inhibiitorid võivad suurendada üldist luumurdude riski 10…40% võrra. Osa sellest tõusust võib olla põhjustatud teiste riskifaktorite poolt. Osteoporoosiriskiga patsiendid peavad saama

tervishoiuteenuseid kehtivate kliiniliste ravijuhiste järgi ning nad peaksid tarvitama piisavalt D- vitamiini ja kaltsiumi.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele

Suurenenud kromograniini A (CgA) taseme tõus võib mõjutada neuroendokriinsete kasvajate uuringute tulemust. Selle toime vältimiseks tuleb esomeprasoolravi ajutiselt katkestada vähemalt viis päeva enne CgA analüüsi (vt lõik 5.1).

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoime uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutega.

Esomeprasooli mõju teiste ravimite farmakokineetikale

pH-st sõltuva imendumisega ravimid

Maohappe pärssimine esomeprasooli ja teiste prootonpumba inhibiitorite ravi ajal võib vähendada või suurendada teiste mao pH tasemest sõltuva imendumisega ravimite imendumist. Sarnaselt teiste happesekretsiooni pärssivate ravimitega võib esomeprasooli ravi ajal väheneda selliste ravimite nagu ketokonasool, itrakonasool ja erlotiniib imendumine ning suureneda digoksiini imendumine. Samaaegne ravi omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja digoksiiniga suurendas tervetel isikutel digoksiini biosaadavust 10% võrra (kahel isikul kümnest kuni 30%). Digoksiini toksilisusest on teatatud harvadel juhtudel. Samas tuleb esomeprasooli suurte annuste manustamisel eakatele patsientidele olla ettevaatlik. Seetõttu tuleb tagada võimalus digoksiini terapeutiliseks monitooringuks.

On teatatud, et omeprasool omab koostoimeid mõnede proteaasi inhibiitoritega. Teatatud koostoimete kliiniline olulisus ja koostoimemehhanism ei ole alati teada. Omeprasoolravi ajal suurenenud mao pH võib muuta proteaasi inhibiitorite imendumist. Teised võimalikud koostoimemehhanismid mõjuvad läbi CYP2C19 inhibeerimise. Omeprasooliga koosmanustamise korral on teatatud atasanaviiri ja nelfinaviiri seerumi taseme vähenemisest, mistõttu koosmanustamine ei ole soovitatav. Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) ja 300 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiri koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri ekspositsiooni olulise languse (ligikaudu 75%-line AUC, CMAX ja CMIN langus). Atasanaviiri annuse suurendamine 400 mg-le ei kompenseerinud omeprasooli mõju atasanaviiri ekspositsioonile. Omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja 400 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiri koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri ekspositsiooni ligikaudu 30%-lise languse võrreldes ekspositsiooniga 300 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiri ööpäevas manustamisel ilma omeprasooli 20 mg ööpäevas manustamiseta. Omeprasooli (40 mg ööpäevas) koosmanustamisel vähenes nelfinaviiri keskmine AUC, CMAX ja CMIN 36...39 % võrra ja farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 keskmine AUC, CMAX ja CMIN vähenes 75...92 % võrra. On teatatud, et samaaegne omeprasoolravi (40 mg üks kord ööpäevas) põhjustas sakvinaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) seerumi taseme tõusu 80...100 % võrra. Omeprasoolravi annuses 20 mg ööpäevas ei omanud mõju darunaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) ega amprenaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) ekspositsioonile. Esomeprasoolravi annuses 20 mg ööpäevas ei omanud mõju amprenaviiri (manustatuna koos ja ilma ritonaviirita) ekspositsioonile. Omeprasoolravi annuses 40 mg ööpäevas ei omanud mõju lopinaviiri (manustatuna koos ritonaviiriga) ekspositsioonile. Omeprasooli ja esomeprasooli sarnaste farmakodünaamiliste toimete ja farmakokineetiliste omaduste tõttu ei ole esomeprasooli ja atasanaviiri koosmanustamine soovitatav ja esomeprasooli ja nelfinaviiri koosmanustamine on vastunäidustatud.

CYP2C19 poolt metaboliseeritavad ravimid

Esomeprasool inhibeerib ensüümi CYP2C19, mis on peamine esomeprasooli metaboliseeriv ensüüm. Seega esomeprasooli kombineerimisel teiste CYP2C19 poolt metaboliseeritavate ravimitega, nagu diasepaam, tsitalopraam, imipramiin, klomipramiin, fenütoiin jne, võib nende ravimite plasmakontsentratsioon tõusta ning võib tekkida vajadus annuste vähendamise järele. Eriti tuleks seda silmas pidada, kui ravimit määratakse kasutamiseks vastavalt vajadusele. 30 mg esomeprasooli koosmanustamine põhjustas CYP2C19 substraadi diasepaami kliirensi vähenemise 45% võrra. 40 mg esomeprasooli koosmanustamise tagajärjel tõusis epilepsiaga patsientidel fenütoiini minimaalne plasmatase 13% võrra. Esomeprasoolravi alustamisel või lõpetamisel on soovitatav fenütoiini

plasmataset jälgida. Omeprasooli manustamine (40 mg üks kord ööpäevas) suurendas vorikonasooli (CYP2C19 substraat) CMAX ja AUC väärtusi vastavalt 15% ja 41%.

40 mg esomeprasooli samaaegne koosmanustamine varfariinravil patsientidele kliinilise uuringu käigus näitas, et koagulatsiooniajad jäid lubatud piiridesse. Samas on turuletulekujärgselt teatatud samaaegse ravi ajal mõnest kliiniliselt olulisest INR tõusu üksikjuhust. Varfariini või teisi kumariini derivaate saavaid patsiente on soovitatav samaaegse esomeprasoolravi alustamisel ja lõpetamisel jälgida.

Omeprasool ja esomeprasool omavad CYP2C19 pärssivat toimet. Tervetele vabatahtlikele annuses 40 mg manustatud omeprasool suurendas tsilostasooli CMAX ja AUC vastavalt 18% ja 26% ning samu näitajaid tsilostasooli aktiivsel metaboliidil vastavalt 29% ja 69%.

40 mg esomeprasooli koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas AUC tõusu 32% võrra ja eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemise 31% võrra, kuid olulist tsisapriidi maksimaalse plasmasisalduse tõusu ei põhjustanud. Pärast ainult tsisapriidi manustamist täheldati QTc intervalli vähest pikenemist, kuid esomeprasooliga kombineerides edasist pikenemist ei täheldatud (vt ka lõik 4.4).

Esomeprasoolil ei ole näidatud kliiniliselt olulist toimet amoksitsilliini või kinidiini farmakokineetikale.

Esomeprasooli samaaegsel manustamisel koos naprokseeni või rofekoksiibiga ei leitud lühiajalistes uuringutes ühtegi kliiniliselt olulist farmakokineetilist koostoimet.

Tervete inimestega läbiviidud uuringute tulemused on näidanud farmakokineetilist (FK)/ farmakodünaamilist (FD) koostoimet klopidogreeli (300mg algannus/75 mg ööpäevane säilitusannus) ja esomeprasooli (40 mg suukaudselt ööpäevas) vahel, mille tulemusena klopidogreeli aktiivse metaboliidi ekspositsioon langes keskmiselt 40% ning selle tagajärjel trombotsüütide agressiooni maksimaalne inhibitsioon (IPA indutseeritud) vähenes keskmiselt 14%.

Kui tervete inimestega läbiviidud uuringus manustati klopidogreeli koos esomeprasooli fikseeritud annuse kombinatsiooni 20 mg + ASA 81 mg, siis võrreldes klopidogreeli üksi, vähenes klopidogreeli aktiivse metaboliidi ekspositsioon peaaegu 40 %. Siiski, vereliistakute agressiooni piirnormide pärssimine (IDA indutseeritud) nendel isikutel oli sama nii klopidogreeli kui ka klopidogreeli + kombinatsioon (esomeprasool + ASA) tooterühmas.

Farmakokineetilise ja farmakodünaamilise esomeprasooli koostoime kliiniliste järelduste kohta seoses suuremate kardiovaskulaarsete haigusjuhtudega on mõlemas vaatlus- ja kliinilistes uuringutes avaldatud vasturääkivaid andmeid. Ettevaatusabinõuna tuleb klopidogreeli samaaegset kasutamist vältida.

Teadmata mehhanism

On teatatud, et esomeprasooli samaaegsel koosmanustamisel suureneb seerumis takroliimusesisaldus,

Mõnedel juhtudel on teatatud metotreksaadi taseme tõusust, kui metotreksaati on kasutatud samaaegselt prootonpumba inhibiitoritega. Suures annuses metotreksaadi manustamisel võib osutuda vajalikuks esomeprasooli ravi ajutine katkestamine.

Teiste ravimite mõju esomeprasooli farmakokineetikale

Esomeprasool metaboliseeritakse CYP2C19 ja CYP3A4 poolt. Esomeprasooli ja CYP3A4 inhibiitori klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) samaaegsel manustamisel kahekordistus esomeprasooli AUC. Esomeprasooli ning CYP2C19 ja CYP3A4 kombineeritud inhibiitori samaaegsel manustamisel võib esomeprasooli ekspositsioon (AUC) rohkem kui kahekordistuda. CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitor vorikonasool suurendas omeprasooli ekspositsiooni 280% võrra. Esomeprasooli annuse kohandamine ei ole siiski kummalgi juhul regulaarselt vajalik. Siiski tuleks kaaluda annuse kohandamist raske maksakahjustusega patsientidel või kui pikaajaline ravi on näidustatud.

Teadaolevad CYP2C19 või CYP3A4 või mõlema ensüümi indutseerijad (nt rifampitsiin ja liht- naistepuna) võivad langetada esomeprasooli taset seerumis kiirendades esomeprasooli ainevahetust.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Esomeprasooli kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Ratseemilise seguga, omeprasooliga, tehtud epidemioloogilised uuringud, mis hõlmasid rohkem rasedaid, ei viita lootele väärarenguid tekitavale ega toksilisele toimele. Esomeprasooliga teostatud loomkatsed ei viita otsestele ega kaudsetele kahjulikele toimetele embrüo/loote arengule. Ratseemilise seguga teostatud loomkatsed ei viita otsestele ega kaudsetele rasedusele, sünnitusele või sünnijärgsele arengule avaldatavatele kahjulikele toimetele. Rasedatele tuleb ravimit määrata ettevaatusega.

Imetamine

Ei ole teada, kas esomeprasool eritub inimese rinnapiima. Uuringuid imetavatel naistel ei ole teostatud. Esomeprasooli ei tohi seetõttu kasutada rinnaga toitmise ajal.

Fertiilsus

Puuduvad andmed esomeprasooli toimest inimese viljakusele.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Esomeprazole Ranbaxy’l ei ole toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8Kõrvaltoimed

Esomeprasooli kliiniliste uuringute programmis ja turuletulekujärgselt on täheldatud või kahtlustatud järgmisi kõrvaltoimeid. Ükski neist ei olnud annuse suurusest sõltuv. Kõrvaltoimed on määratletud esinemissageduse järgi (väga sage ≥1/10; sage ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000 kuni <1/100; harv ≥1/10 000 kuni <1/1000; väga harv <1/10000; teadmata – ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: leukopeenia, trombotsütopeenia

Väga harv: agranulotsütoos, pantsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, nt palavik, angioödeem ja anafülaktiline reaktsioon/šokk

Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt: perifeersed tursed Harv: hüponatreemia

Teadmata: hüpomagneseemia (vt lõik 4.4); raske hüpomagneseemia võib korreleeruda hüpokaltseemiaga. Hüpomagneseemia võib samuti olla seotud hüpokaleemiaga.

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt: insomnia

Harv: agitatsioon, segasus, depressioon

Väga harv: agressioon, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired

Sage: peavalu

Aeg-ajalt: pearinglus, paresteesia, somnolentsus

Harv: maitsetundlikkuse häired

Silma kahjustused

Harv: hägustunud nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: peapööritus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: bronhospasm

Seedetrakti häired

Sage: kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, iiveldus/oksendamine Aeg-ajalt: suukuivus

Harv: stomatiit, seedetrakti kandidiaas Teadmata: mikroskoopiline koliit

Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt: maksaensüümide aktiivsuse tõus Harv: hepatiit koos või ilma ikteruseta

Väga harv: maksapuudulikkus, entsefalopaatia eelnevalt olemasoleva maksahaigusega patsientidel

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt: dermatiit, sügelus, lööve, urtikaaria Harv: alopeetsia, valgusülitundlikkus

Väga harv: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Aeg-ajalt: puusa, randme või selgroo luumurd (vt lõik 4.4)

Harv: lihase- ja liigesevalu

Väga harv: lihasnõrkus

Neerude ja kuseteede häired

Väga harv: interstitsiaalne nefriit; mõnel patsiendil on samaaegselt teatatud neerupuudulikkusest.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga harv: günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Harv: halb enesetunne, suurenenud higistamine

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise kohta on hetkel kogemused väga piiratud. 280 mg annuse manustamisega seotud sümptomid olid seedetrakti nähud ja nõrkus. 80 mg suurused üksikannused sümptomeid ei tekitanud. Spetsiifilist antidooti ravimile ei ole teada. Esomeprasool seondub ulatuslikult plasmavalkudega ning seetõttu ei ole kergesti dialüüsitav. Nagu kõikide üleannustamise juhtude korral, peab ravi olema sümptomaatiline ning kasutada tuleb üldtoetavaid ravimeetmeid.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: maomahla happesusega seotud häirete raviks kasutatavad ained/peptilise haavandi ja gastroösofageaalse reflukshaiguse raviks kasutatavad ained/prootonpumba inhibiitorid ATC-kood: A02BC05

Esomeprasool on omeprasooli S-isomeer ning ta vähendab maohappe sekretsiooni spetsiifilise suunatud toimemehhanismiga. Ta on parietaalrakkudes olevate prootonpumpade spetsiifiline inhibiitor. Omeprasooli R- ja S-isomeeridel on sarnased farmakodünaamilised omadused.

Toimekoht ja -mehhanism

Esomeprasool on nõrk alus. Esomeprasool kontsentreerub ja muundatakse aktiivseks vormiks parietaalrakkude sekretoorsete kanalikeste tugevalt happelises keskkonnas, kus ta inhibeerib ensüümi H+K+-ATPaas – prootonpumpa ja inhibeerib nii basaalset kui stimuleeritud happesekretsiooni.

Toime maohappe sekretsioonile

Pärast esomeprasool 20 mg ja 40 mg suukaudse annuse manustamist algab toime ühe tunni möödudes. Pärast 20 mg esomeprasooli korduvat manustamist üks kord ööpäevas 5 päeva jooksul vähenes pentagastriini poolt stimuleeritud maksimaalne happesekretsioon 90% võrra, mõõdetuna 6...7 tunni jooksul pärast manustamist 5. päeval.

Pärast viiepäevast suukaudset esomeprasooli manustamist annustes 20 mg ja 40 mg püsis gastroösofageaalse reflukshaigusega patsientide mao pH üle 4 keskmiselt 13 ja 17 tundi ööpäevas. Patsientide osakaal, kelle mao pH püsis üle 4 vähemalt 8, 12 või 16 tundi, oli 20 mg esomeprasooli manustamisel vastavalt 76%, 54% ja 24%. Vastavad osakaalud 40 mg esomeprasooli korral olid 97%, 92% ja 56%.

Käsitledes AUC-d plasmakontsentratsiooni asendusparameetrina on näidatud seost happesekretsiooni inhibeerimise ja ekspositsiooni vahel.

Happesekretsiooni inhibeerimise terapeutiline toime

Refluksösofagiidi paranemine 40 mg esomeprasooliga toimub ligikaudu 78%-l patsientidest nelja nädala jooksul ning 93%-l kaheksa nädala jooksul.

Ühenädalane ravi 20 mg esomeprasooliga kaks korda ööpäevas koos sobivate antibiootikumidega andis eduka H. pylori eradikatsiooni tulemuse ligikaudu 90%-l patsientidest.

Pärast ühenädalast eradikatsioonravi ei ole tarvis jätkata monoteraapiat antisekretoorsete ravimitega haavandi tõhusaks paranemiseks ega tüsistumata kaksteistsõrmikuhaavandite sümptomite leevendamiseks.

Ühes randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud kliinilises uuringus randomiseeriti patsiendid, kellel esines endoskoopiliselt kinnitatud peptilise haavandi verejooks, mida iseloomustati kui Forrest Ia, Ib, IIa või IIb (vastavalt 9%, 43%, 38% ja 10%), saama esomeprasooli infusioonilahust (n=375) või platseebot (n=389). Endoskoopilise hemostaasi järgselt said patsiendid kas 80 mg esomeprasooli intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul, mille järgselt püsiinfusioonina 8 mg esomeprasooli tunnis, või platseebot 72 tunni vältel. Pärast algset 72-tunnist perioodi said kõik patsiendid happesupressiooniks uuringu avatud osas 40 mg suukaudset esomeprasooli 27 päeva jooksul. Verejooksu retsidiivi esinemissagedus oli 3 päeva jooksul esomeprasooliga ravitud rühmas 5,9%, võrreldes 10,3%-ga platseebo rühmas. 30-ndaks ravijärgseks päevaks oli verejooksu retsidiivi esinemissagedus esomeprasooliga ravitud rühmas 7,7%, võrreldes 13,6%-ga platseeboga.

Teised happesekretsiooni inhibeerimisega seotud toimed

Antisekretoorsete ravimitega ravi ajal suureneb seerumi gastriini sisaldus happesuse languse mõjul. Samal põhjusel suureneb ka kromograniin A (CgA) tase seerumis. Suurenenud CgA tase võib mõjutada neuroendokriinsete kasvajate uurimist. Kirjanduse andmed näitavad, et ravi prootonpumba inhibiitoritega tuleks peatada vähemalt 5päeva enne CgA mõõtmist. Kui CgA ja gastriinitase ei ole peale 5 päeva möödumist normaliseerunud, tuleks mõõtmist korrata 14 päeva pärast ravi lõpetamist

esomeprasooliga.

Pikaajalise ravi ajal esomeprasooliga on täheldatud nii lastel kui täiskasvanutel ECL rakkude arvu tõusu, mida võib seostada gastriini sisalduse tõusuga seerumis.Neid järeldusi ei peeta kliiniliselt oluliseks.

Pikaajalise ravi ajal antisekretoorsete ravimitega on teatatud mao glandulaarsete tsüstide mõnevõrra sagedasemast tekkest. Need muutused on väljendunud happesekretsiooni inhibeerimise füsioloogilised tagajärjed, on healoomulised ning näivad olevat pöörduvad.

Mis tahes põhjusel vähenenud maohappesus, sh prootonpumba inhibiitorite mõjul, suurendab normaalselt soolestikus esinevate bakterite arvukust maos. Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada seedetrakti infektsioonide tekkeriski, nagu Salmonella, Campylobacter ja hospitaliseeritud patsientidel võimalik ka Clostridium difficile.

Kahes uuringus, milles aktiivne võrdlusravim oli ranitidiin, näitas esomeprasool paremat toimet maohaavandite paranemisel patsientidel, kes kasutasid MSPVA-sid, sh COX-2 selektiivseid MSPVA- sid.

Kahes uuringus, milles võrdluseks kasutati platseebot, näitas esomeprasool paremat toimet mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ennetamisel patsientidel, kes kasutasid MSPVA-sid (üle 60 aasta vanused ja/või eelneva haavandiga), sh COX-2 selektiivseid MSPVA-sid.

Lapsed

Uuringus, kus osalesid pikaajalist PPI-ravi saavad gastroösofageaalse reflukshaigusega pediaatrilised patsiendid (<1 kuni 17 aastat vanad), tekkis 61% lastel vähesel määral teadaolevalt kliinilise tähtsuseta ECL-rakkude hüperplaasia ilma atroofilise gastriidi või kartsinoidi tekketa.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Esomeprasool on happetundlik ning manustatakse suukaudselt happekindla kattega graanulitena. In vivo muundumine R-isomeeriks toimub ebaolulisel määral. Esomeprasooli imendumine on kiire, plasmakontsentratsioon on maksimaalne ligikaudu 1...2 tundi pärast manustamist. Pärast 40 mg üksikannuse manustamist on absoluutne biosaadavus 64% ning see tõuseb 89%-ni pärast korduvat üks kord ööpäevas manustamist. 20 mg esomeprasooli korral on väärtused vastavalt 50% ja 68%. Näiv jaotusruumala tasakaaluolekus on tervetel vabatahtlikel ligikaudu 0,22 l/kg kehamassi kohta. 97% esomeprasoolist seondub plasmavalkudega.

Toit vähendab esomeprasooli imendumist ja selle kiirust, ent see ei mõjuta oluliselt esomeprasooli toimet maohappesusele.

Biotransformatsioon ja eritumine

Esomeprasool metaboliseeritakse täielikult tsütokroom P450 süsteemi (CYP) poolt. Esomeprasooli metabolismi põhiosa sõltub polümorfsest isoensüümist CYP2C19, mis on vastutav esomeprasooli hüdroksüül- ja desmetüülmetaboliitide tekke eest. Ülejäänu sõltub teisest spetsiifilisest isoensüümist CYP3A4, mis on vastutav peamise plasmas oleva metaboliidi, esomeprasoolsulfooni, tekke eest.

Alljärgnevad parameetrid iseloomustavad farmakokineetikat peamiselt funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel, nn kiiretel metaboliseerijatel.

Üldine plasmakliirens on ligikaudu 17 l/h pärast üksikannuse manustamist ja ligikaudu 9 l/h pärast korduvat manustamist. Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg peale korduvat üks kord ööpäevas manustamist on ligikaudu 1,3 tundi. Esomeprasooli farmakokineetikat on uuritud annustes kuni 40 mg kaks korda ööpäevas. Plasmakontsentratsiooni/aja kõvera aluse pindala väärtus tõusis esomeprasooli korduval manustamisel. See tõus on annusest sõltuv ning pärast korduvat manustamist on AUC tõus rohkem kui annusega võrdeline. See aja ja annuse sõltuvus on põhjustatud esmase maksapassaaži ja

süsteemse kliirensi vähenemisest, mis on ilmselt tingitud CYP2C19 ensüümi inhibeerimisest esomeprasooli ja/või tema sulfoonmetaboliidi poolt. Esomeprasool elimineeritakse annuste vahelisel ajal plasmast täielikult ning üks kord ööpäevas manustamisel ravim ei kumuleeru.

Esomeprasooli peamised metaboliidid ei oma toimet maohappe sekretsioonile. Peaaegu 80% suu kaudu manustatud esomeprasoolist eritatakse metaboliitidena uriiniga, ülejäänu väljaheidetega. Uriinis leidub vähem kui 1% lähteravimit.

Patsientide erirühmad

Ligikaudu 2,9 ± 1,5%-l populatsioonist puudub funktsionaalne CYP2C19 ensüüm, mistõttu neid kutsutakse aeglasteks metaboliseerijateks. Neil isikutel katalüüsib esomeprasooli metabolismi ilmselt peamiselt CYP3A4. Pärast 40 mg esomeprasooli üks kord ööpäevas korduvat manustamist oli aeglastel metaboliseerijatel kontsentratsiooni/aja kõvera alune pindala ligikaudu 100% võrra suurem kui funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel (kiired metaboliseerijad). Keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon suurenes ligikaudu 60% võrra. Need tulemused ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Esomeprasooli metabolism eakatel (71...80-aastased) ei ole oluliselt erinev.

Pärast 40 mg esomeprasooli üksikannuse manustamist oli keskmine plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala naistel ligikaudu 30% võrra suurem kui meestel. Pärast korduvat manustamist üks kord ööpäevas ei ilmnenud soolisi erinevusi. Need tulemused ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni häirega patsientidel võib esomeprasooli metabolism olla kahjustatud. Raske maksapuudulikkusega patsientidel on esomeprasooli metabolismi kiirus vähenenud, mille tulemusel on plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala kahekordistunud. Seetõttu ei tohi esomeprasooli 20 mg ööpäevast annust raske maksafunktsiooni häirega patsientidel ületada. Üks kord ööpäevas manustamisel ei oma esomeprasool ega ta peamised metaboliidid kalduvust kumuleeruda.

Neerukahjustus

Langenud neerufunktsiooniga patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna neerud vastutavad esomeprasooli metaboliitide väljutamise eest, mitte lähteühendi eliminatsiooni eest, siis esomeprasooli metabolism ei ole neerufunktsiooni häirega patsientidel arvatavasti muutunud.

Lapsed

12...18-aastased noorukid:

Pärast 20 mg ja 40 mg esomeprasooli korduvat annustamist oli mõlema annuse puhul koguekspositsioon (AUC) ja aeg, mis kulus maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseks (tMAX), 12...18-aastastel sarnane täiskasvanutega.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilised ühendavad uuringud ei ole näidanud erilist ohtu inimestele korduva manustamise toksilisuse, genotoksilisuse ja reproduktiivse toksilisuse tavapäraste uuringute käigus. Ratseemilise seguga läbi viidud kartsinogeensuse uuringud rottidel näitasid ECL-rakkude hüperplaasiat ja kartsinoidide teket. Sellised toimed maole on rottidel püsiva väljendunud hüpergastrineemia tagajärg, mis on teisene maohappe tootmise vähenemisele ja mida täheldatakse pärast rottide pikaajalist ravi maohappe sekretsiooni inhibiitoritega.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Hüdroksüpropüültselluloos (E463)

Krospovidoon (Tüüp A)

Tableti kate: Povidoon (K30) Makrogool 400 Makrogool 4000 Makrogool 6000

Hüpromelloosftalaat (HP-55S)

Hüpromelloosftalaat (HP-50) Dietüülftalaat Hüdroksüpropüültselluloos Mikrokristalliline tselluloos (PH 101) Mikrokristalliline tselluloos (PH 112) Krospovidoon (Tüüp B) Naatriumstearüülfumaraat

Opadry pruun

(HMPC 2910/Hüpromelloos 6cP Titaandioksiid (E171) Makrogool/PEG 400

Punane raudoksiid (E172)

Suhkrusfäärid (sahharoos ja maisitärklis) Talk (E553b)

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

OPA-Al-PE-kuivatusaine-HDPE/Al blisterpakendid: 3 aastat.

Polyamide-Al-PVC/Al külm vorm laminaat blister: 2 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA-Al-PE-kuivatusaine-HDPE/Al blisterpakendid ning Polyamide-Al-PVC/Al külm vorm laminaat blister: 7, 14, 15, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 98 ja 100 tabletiga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Manustamine maosondi kaudu

1.Pange tablett sobivasse süstlasse ning täitke süstal ligikaudu 25 ml vee ja ligikaudu 5 ml õhuga. Mõnede sondide puhul on lahustamiseks tarvis 50 ml vett, et vältida sondi ummistumist graanulitega.

2.Tableti lahustamiseks loksutage süstalt koheselt ligikaudu 2 minuti jooksul.

3.Hoidke süstalt ots ülespoole ja kontrollige, et ots ei oleks ummistunud.

4.Ühendage süstal sondi külge, säilitades süstla asend.

5.Loksutage süstalt ja keerake süstla ots allapoole. Süstige koheselt 5...10 ml vedelikku sondi. Peale süstimist pöörake süstal ümber ja loksutage süstalt (süstalt tuleb hoida ots ülespoole, et vältida otsa ummistumist).

6.Pöörake süstla ots allapoole ja süstige koheselt järgmised 5...10 ml vedelikku sondi. Korrake protseduuri, kuni süstal on tühi.

7.Täitke süstal 25 ml vee ja 5 ml õhuga ja korrake punktis 5 kirjeldatut, et loputada süstlasse jäänud jäägid. Mõnede sondide puhul on tarvis 50 ml vett.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Ranbaxy (UK) Limited Building 4, Chiswick Park 566 Chiswick High Road, London, W45YE, Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg: 712710

40 mg: 712810

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.10.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2015