ERIDANUS - ERIDANUS ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ERIDANUS 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid ERIDANUS 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

25 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg eplerenooni.
50 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg eplerenooni.
INN. Eplerenonum

Abiaine:
ERIDANUS 25 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 35,08 mg laktoosi
(laktoosmonohüdraadina).
ERIDANUS 50 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 70,16 mg laktoosi
(laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
ERIDANUS 25 mg: Valge või peaaegu valge, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett. Ühele küljele on pressitud “CG3”, teine külg on ilma märgistuseta.
ERIDANUS 50 mg: Valge või peaaegu valge, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett. Ühele küljele on pressitud “CG4”, teine külg on ilma märgistuseta.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Eplerenoon on näidustatud kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamiseks lisaks beetablokaatoreid sisaldavale standardravile hiljutise müokardiinfarkti järgse vasaku vatsakese düsfunktsiooni (LVEF on väiksem kui 40%) ja südamepuudulikkusega stabiilsetel patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annuse individuaalseks kohandamiseks on saadaval 25 mg ja 50 mg tabletid.
Eplerenooni soovitatav säilitusannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Ravi tuleb alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas ja seejärel tiitrida annust eelistatavalt 4 nädala jooksul säilitusannuseni 50 mg üks kord ööpäevas, võttes arvesse seerumi kaaliumisisaldust (vt tabel 1). Eplerenoonravi tuleks tavaliselt alustada 3...14 päeva jooksul pärast ägedat müokardiinfarkti.
Patsientidel, kelle seerumi kaaliumisisaldus on > 5,0 mmol/l ei tohi eplerenoonravi alustada (vt lõik 4.3). Seerumi kaaliumisisaldust tuleb mõõta enne eplerenoonravi alustamist, ravi esimesel nädalal ja üks kuu pärast ravi algust või annuse muutmist. Seejärel tuleb seerumi kaaliumisisaldust mõõta vajadusel perioodiliselt.
Pärast ravi algust tuleb annust kohandada vastavalt seerumi kaaliumisisaldusele, nagu näidatud tabelis
1. Tabel 1. Annuse kohandamine pärast ravi algust

Seerumi kaaliumisisaldus (mmol/l)  Tegevus  Annus kohandamine 
< 5,0  Suurendamine  25 mg üle päeva kuni 25 mg üks kord ööpäevas 25 mg üks kord ööpäevas kuni 50 mg üks kord ööpäevas 
5,0...5,4  Säilitamine  Annust ei ole vaja kohandada 
5,5...5,9  Vähendamine  50 mg üks kord ööpäevas kuni 25 mg üks kord ööpäevas 25 mg üks kord ööpäevas kuni 25 mg üle päeva 25 mg üle päeva kuni ravi katkestamiseni 
≥ 6,0  Ravi katkestamine  Ei ole kohaldatav 

Pärast eplerenoonravi katkestamist seerumi kaaliumisisalduse tõttu ≥ 6,0 mmol/l võib eplerenooni manustamist uuesti alustada annusega 25 mg üle päeva alles siis, kui seerumi kaaliumisisaldus langeb alla 5,0 mmol/l.


Lapsed ja noorukid
Andmed eplerenooni kasutamise kohta lastel ja noorukitel puuduvad ja seetõttu ei soovitata ravimit sellel vanusegrupil kasutada.

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Vanusest tingitud neerufunktsiooni languse tõttu on eakatel patsientidel hüperkaleemia tekkerisk suurem. Risk võib veelgi suureneda, kui esinevad ka kaasuvad haigused, mis suurendavad ravimi süsteemset toimet, eriti kerge kuni mõõdukas maksapuudulikkus. Soovitatav on perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus
Kerge neerukahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Soovitatav on perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4). Eplerenoon ei ole dialüüsitav.

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Eplerenooni suurenenud süsteemse toime tõttu kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse nendel patsientidel, eriti eakatel, kontrollida sagedasti ja regulaarselt seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Kaasuv ravi
Samaaegse ravi korral nõrga või keskmise tugevusega CYP3A4 inhibiitoritega (nt amiodaroon, diltiaseem ja verapamiil) võib ravi alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas. Annus ei tohi ületada 25 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.5). Eplerenooni võib manustada koos toiduga või ilma (vt lõik 5.2).
4.3 Vastunäidustused
•     Ülitundlikkus eplerenooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).

•     Patsiendid, kellel ravi alustamisel on seerumi kaaliumisisaldus > 5,0 mmol/l.

•     Mõõduka kuni raske neerupuudulikkusega patsiendid (kreatiniini kliirens < 50 ml/min).

•     Raske maksapuudulikkusega patsiendid (Child-Pugh’ klass C).

•     Kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid või tugevaid CYP3A4 inhibiitoreid (nt itrakonasool, ketokonasool, ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon) saavad patsiendid (vt lõik 4.5).


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hüperkaleemia: Eplerenooni kasutamisel võib tema toimemehhanismist tulenevalt tekkida hüperkaleemia. Kõikidel patsientidel tuleb ravi alustamisel ja annuse muutmisel jälgida seerumi kaaliumisisaldust. Seejärel soovitatakse kaaliumisisaldust kontrollida perioodiliselt, eriti hüperkaleemia tekkeriskiga patsientidel, nt neerupuudulikkusega (eakad) patsiendid (vt lõik 4.2) ja diabeediga patsiendid. Pärast eplerenoonravi alustamist ei soovitata suurenenud hüperkaleemiariski tõttu kasutada kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid. On näidatud, et eplerenooni annuse vähendamine alandab seerumi kaaliumisisaldust. Ühes uuringus täheldati, et hüdroklorotiasiidi lisamine eplerenoonravile takistas seerumi kaaliumisisalduse tõusu.
Neerufunktsiooni kahjustus: Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, sealhulgas diabeetilise mikroalbuminuuriaga patsientidel, tuleb regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust. Hüperkaleemia tekkerisk suureneb vastavalt neerufunktsiooni langusele. Kuigi 2. tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga patsientidel läbi viidud EPHESUS uuringu andmed on piiratud, täheldati sellel väikesel arvul patsientidel suuremat hüperkaleemia esinemissagedust. Seetõttu tuleb selliseid patsiente ravida ettevaatusega. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga.
Maksafunktsiooni kahjustus: Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass A ja B) ei täheldatud seerumi kaaliumisisalduse tõusu üle 5,5 mmol/l. Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb jälgida elektrolüütide taset. Eplerenooni kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole hinnatud ja seetõttu on selle kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
CYP3A4 indutseerijad: Eplerenooni ei soovitata manustada koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega (vt lõik 4.5).
Liitiumi, tsüklosporiini ja takroliimuse kasutamist eplerenoonravi ajal tuleb vältida (vt lõik 4.5).
Laktoos: Tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit võtta.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed


Farmakodünaamilised koostoimed
Kaaliumisäästvad diureetikumid ja kaaliumi sisaldavad toidulisandid: Hüperkaleemia suurenenud riski tõttu ei tohi eplerenooni manustada patsientidele, kes kasutavad kaaliumisäästvaid diureetikume ja kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid (vt lõik 4.3). Kaaliumisäästvad diureetikumid võivad tugevdada hüpertensioonivastaste ainete ja teiste diureetikumide toimet.
Liitium: Eplerenooni koostoime uuringuid ei ole liitiumiga läbi viidud. Kuid patsientidel, kes saavad liitiumit samaaegselt diureetikumidega ja AKE inhibiitoritega, on teatatud liitiumi toksilisusest (vt lõik 4.4). Eplerenooni ja liitiumi koosmanustamist tuleb vältida. Kui selline kombineerimine on vajalik, tuleb jälgida liitiumi plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.4).
Tsüklosporiin, takroliimus: Tsüklosporiin ja takroliimus võivad viia neerufunktsiooni halvenemisele ja suurendada hüperkaleemia riski. Eplerenooni ja tsüklosporiini või takroliimuse samaaegset kasutamist tuleb vältida. Kui see on vajalik, on soovitatav tsüklosporiini ja takroliimuse manustamisel eplerenoonravi ajal jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): Ravi MSPVA-dega võib viia ägeda neerupuudulikkuseni, eriti eelsoodumusega patsientidel (eakad ja/või dehüdreeritud patsiendid), toimides otseselt glomerulaarfiltratsioonile. Eplerenooni ja MSPVA-sid saavad patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja enne ravi algust tuleb kontrollida neerufunktsiooni.
Trimetoprim: Trimetoprimi ja eplerenooni koosmanustamine suurendab hüperkaleemia riski. Tuleb jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni, eriti neerukahjustusega patsientidel ja eakatel.
AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid (AIIA): Eplerenooni ja AKE inhibiitoreid või angiotensiin II retseptori antagoniste tuleb koos manustada ettevaatusega. Eplerenooni kombineerimine nende ravimitega võib suurendada hüperkaleemia tekkeriski neerufunktsiooni kahjustuse riskiga patsientidel, näiteks eakatel. On soovitav jälgida sagedasti seerumi kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni.
Alfa1-blokaatorid (nt prasosiin, alfusosiin): Kui alfa-1-blokaatoreid kombineeritakse eplerenooniga, võib tugevneda hüpotensiivne toime ja/või tekkida posturaalne hüpotensioon. Koosmanustamisel alfa1-blokaatoritega soovitatakse patsiente kliiniliselt jälgida posturaalse hüpotensiooni tekkimise suhtes.
Tritsüklilised antidepressandid, neuroleptikumid, amifostiin, baklofeen: Nende ravimite koosmanustamine eplerenooniga võib tugevdada hüpertensioonivastast toimet ja suurendada posturaalse hüpotensiooni tekkeriski.
Glükokortikoidid, tetrakosaktiid: Nende ravimite koosmanustamine eplerenooniga võib tugevdada hüpertensioonivastast toimet (naatriumi- ja vedelikupeetus).

Farmakokineetilised koostoimed
In vitro uuringud näitavad, et eplerenoon ei ole CYP1A2, CYP2C19, CYP2C9, CYP2D6 või CYP3A4 isoensüümide inhibiitor. Eplerenoon ei ole P-glükoproteiini substraat ega inhibiitor.
Digoksiin: Kui eplerenooni manustatakse koos digoksiiniga, suureneb digoksiini süsteemne toime (AUC) 16% (90% CI: 4...30%). Ettevaatus on vajalik, kui digoksiini manustatakse annustes, mis on lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele piirile.
Varfariin: Varfariiniga ei ole kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud. Ettevaatus on vajalik, kui varfariini manustatakse annustes, mis on lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele piirile.
CYP3A4 substraadid: CYP3A4 substraatidega (nt midasolaam ja tsisapriid) läbi viidud farmakokineetiliste uuringute tulemused ei näidanud olulisi farmakokineetilisi koostoimeid, kui neid ravimeid manustati koos eplerenooniga.
CYP3A4 inhibiitorid:
- CYP3A4 tugevad inhibiitorid: Kui eplerenooni manustatakse koos ravimitega, mis inhibeerivad CYP3A4 ensüümi, võivad esineda märkimisväärsed farmakokineetilised koostoimed. Tugev CYP3A4 inhibiitor (ketokonasool 200 mg kaks korda ööpäevas) suurendas eplerenooni AUC-d 441% (vt lõik 4.3). Eplerenooni kasutamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nagu ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon, on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). -Nõrgad ja keskmised CYP3A4 inhibiitorid: Koosmanustamine erütromütsiini, sakvinaviiri, amiodarooni, diltiaseemi, verapamiili ja flukonasooliga on põhjustanud märkimisväärseid farmakokineetilisi koostoimeid AUC suurenemisega 98...187%. Seetõttu ei tohi eplerenooni manustamisel koos nõrkade või keskmise tugevusega CYP3A4 inhibiitoritega ületada eplerenooni annust 25 mg (vt lõik 4.2).
CYP3A4 indutseerijad: Naistepuna (tugev CYP3A4 indutseerija) koosmanustamine eplerenooniga põhjustas eplerenooni AUC vähenemist 30% võrra. Veelgi ilmekam eplerenooni AUC vähenemine võib esineda koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega nagu rifampitsiin. Eplerenooni efektiivsuse vähenemise riski tõttu ei soovitata eplerenooni manustada koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega (rifampitsiin, karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, naistepuna) (vt lõik 4.4).
Antatsiidid: Põhinedes kliinilise farmakokineetilise uuringu tulemustele ei ole oodata märkimisväärset kooostoime esinemist, kui eplerenooni manustatakse koos antatsiididega.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus: Eplerenooni kasutamise kohta rasedatel naistel ei ole piisavalt andmeid. Loomuuringutes ei ole täheldatud otseseid ega kaudseid kõrvaltoimeid rasedusele, loote arengule, sünnitusele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Eplerenooni ordineerimisel rasedatele tuleb olla ettevaatlik.
Imetamine: Ei ole teada, kas eplerenoon eritub suukaudsel manustamisel inimese rinnapiima. Siiski näitavad prekliinilised andmed, et eplerenoon ja/või selle metaboliidid esinevad roti rinnapiimas ja et roti järglased, kes sel viisil ravimiga kokku puutusid, arenesid normaalselt. Kuna kõrvaltoimete esinemine rinnaga toidetavatel imikutel ei ole teada, tuleb otsustada, kas lõpetada rinnaga toitmine või katkestada ravimi kasutamine, võttes arvesse ravimi tähtsust emale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Eplerenoon ei põhjusta unisust või kognitiivsete funktsioonide häirumist, kuid autot juhtides või masinatega töötades tuleb arvestada sellega, et ravi ajal või esineda pearinglust.

4.8 Kõrvaltoimed
Uuringus, mis viidi läbi eplerenooni efektiivsuse hindamiseks müokardiinfarkti järgsele südamepuudulikkusele ja elulemusele (EPHESUS), oli eplerenooni puhul teatatud üleüldine kõrvaltoimete esinemissagedus (78,9%) sarnane platseebole (79,5%). Ravi katkestamine kõrvaltoimete tõttu oli selles uuringus eplerenooni saanud patsientidel 4,4% ja platseebot saanud patsientidel 4,3%.
Allpool toodud kõrvaltoimed on samuti saadud EPHESUS’e uuringust ja on sellised, millel arvatakse olevat seos ravimiga ning mille esinemissagedus oli suurem kui platseebo puhul, või on tõsised ja nende esinemissagedus ületab oluliselt platseebo puhul esinenuid. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide ja esinemissageduste kaupa. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100).


Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt: püelonefriit
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: eosinofiilia

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: hüperkaleemia Aeg-ajalt: dehüdratsioon, hüperkolesteroleemia, hüpertriglütserideemia, hüponatreemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: unetus

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus Aeg-ajalt: peavalu
Südame häired
Aeg-ajalt: kodade fibrillatsioon, müokardiinfarkt, südame vasaku poole puudulikkus

Vaskulaarsed häired
Sage: hüpotensioon Aeg-ajalt: posturaalne hüpotensioon, jalaarterite tromboos

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: farüngiit

Seedetrakti häired
Sage: kõhulahtisus, iiveldus Aeg-ajalt: kõhupuhitus, oksendamine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: nõgestõbi Aeg-ajalt: kihelus, suurenenud higistamine Teadmata: angioneurootiline ödeem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: seljavalu, jalakrambid

Neerude- ja kuseteede häired
Sage: neerufunktsiooni häirumine

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: asteenia, halb enesetunne

Uuringud
Aeg-ajalt: suurenenud vere jääklämmastiku sisaldus, suurenenud kreatiniinisisaldus 
EPHESUS’e uuringus esines arvuliselt rohkem insuldijuhte eakate patsientide rühmas (>75 aastased). Siiski ei olnud statistiliselt olulist erinevust insuldi esinemissageduses eplerenoonirühma (30) ja platseeborühma (22) vahel.
4.9 Üleannustamine
Eplerenooni üleannustamise juhtudest inimesel ei ole teatatud. Kõige tõenäolisemateks üleannustamise nähtudeks inimestel võiks olla hüpotensioon või hüperkaleemia. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga. On näidatud, et eplerenoon seondub ulatuslikult aktiivsöega. Kui ilmneb sümptomaatiline hüpotensioon, tuleb alustada toetavat ravi. Kui tekib hüperkaleemia, tuleb alustada standardset ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: diureetikumid, aldosterooni antagonistid, ATC-kood: C03DA04
Eplerenoon seondub suhteliselt selektiivselt inimese rekombinantsete mineralokortikoidiretseptoritega, võrreldes seondumisega inimese rekombinantsete glükokortikoidi-, progesterooni- ja androgeeniretseptoritega. Eplerenoon takistab reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS), mis on seotud vererõhu regulatsiooni ja kardiovaskulaarse haiguse patofüsioloogiaga, võtmeensüümi aldosterooni seondumist.
On näidatud, et eplerenoon põhjustab plasma reniini ja seerumi aldosterooni sisalduse püsivat suurenemist, mis on tingitud sellest, et inhibeeritakse aldosterooni negatiivne regulatoorne tagasiside reniini sekretsioonile. Sellest tulenev reniini aktiivsuse suurenemine plasmas ja veres ringleva aldosterooni taseme suurenemine ei ületa eplerenooni toimet.
Kroonilise südamepuudulikkuse (NYHA klassifikatsiooni järgi II...IV) uuringus erinevate annuste kasutamisega põhjustas eplerenooni lisamine standardravile, nagu oligi oodata, annusest sõltuva aldosterooni taseme suurenemise. Samamoodi põhjustas eplerenoonravi ka EPHESUSe kardiorenaalses alauuringus olulist aldosterooni taseme tõusu. Need tulemused kinnitavad mineralokortikoidiretseptorite blokaadi nendes populatsioonides.
Eplerenooni hinnati tema efektiivsuse suhtes müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkusele ja elulemusele (EPHESUS). EPHESUS oli 3-aastase kestusega topeltpime platseeboga kontrollitud uuring, mis viidi läbi 6632 patsiendil, kellel esines äge müokardiinfarkt (MI), vasaku vatsakese düsfunktsioon [määratuna vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni järgi (LVEF) ≤40%] ja südamepuudulikkuse kliinilised sümptomid. Patsiendid said lisaks standardravile 3...14 päeva jooksul (keskmiselt 7 päeva) pärast ägedat müokardiinfakti eplerenooni või platseebot algannuses 25 mg üks kord ööpäevas ja nelja nädala pärast, kui seerumi kaaliumitase oli <5,0 mmol/l, kohandati see annus säilitusannuseni 50 mg üks kord ööpäevas. Uuringu ajal said patsiendid standardravi, mis hõlmas atsetüülsalitsüülhapet (92%), AKE inhibiitoreid (90%), β-blokaatoreid (83%), nitraate (72%), lingudiureetikume (66%) või HMG-CoA reduktaasi inhibiitoreid (60%).
EPHESUS’e uuringus oli primaarseks tulemusnäitajaks surm mistahes põhjusel ja kombineeritud tulemusnäitajaks surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu; 14,4% eplerenooni saanud patsientidest ja 16,7% platseebot saanud patsientidest surid (igasugustel põhjustel), samal ajal kui 26,7% eplerenooni saanud patsientide ja 30,0% platseebot saanud patsientide puhul esines kombineeritud tulemusnäitaja, milleks oli surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu. Seega vähendas eplerenoon EPHESUS’e uuringus igasugusel põhjusel tekkinud surma riski 15% (RR 0,85; 95% CI: 0,75...0,96; p=0,008) võrreldes platseeboga, vähendades eeskätt suremust kardiovaskulaarse haiguse tõttu. Kardiovaskulaarse haiguse tõttu suremise või hospitaliseerimise risk vähenes eplerenooniga 13% (RR 0,87; 95% CI, 0,79...0,95; p=0,002). Absoluutse riski vähenemine tulemusnäitajate puhul, milleks olid surm mistahes põhjusel ja suremus/hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu, olid vastavalt 2,3 ja 3,3%. Kliiniline efektiivsus avaldus peamiselt siis, kui eplerenoonravi alustati alla 75-aastastel patsientidel. Ravi kasulikkus üle 75-aastastel patsientidel ei ole veel selge. NYHA funktsionaalse klassifikatsiooni järgi paranes seisund või jäi stabiilseks statistiliselt oluliselt suuremal osal eplerenooni saanud patsientidest võrreldes platseeboga. Hüperkaleemia esinemissagedus oli eplerenoonigrupis 3,4% ja platseebogrupis 2,0% (p<0,001). Hüpokaleemia esinemissagedus oli eplerenoonigrupis 0,5 % ja platseebogrupis 1,5 % (p<0,001).
Eplerenooni samalaadseid toimeid südame löögisagedusele, QRSi kestusele või PR- või QT intervallile ei täheldatud 147 normaalsel isikul, kellel hinnati farmakokineetiliste uuringute ajal muutusi elektrokardiogrammis.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine:
Eplerenooni absoluutne biosaadavus on teadamata. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu kahe tunni pärast. Nii maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) kui ka kontsentratsiooniaja kõvera alune pindala (AUC) on annuste 10...100 mg puhul annusega proportsionaalne ja annusega vähem proportsionaalne üle 100 mg annuste puhul. Tasakaaluolek saabub 2 päevaga. Toit ei mõjuta imendumist.
Eplerenoon seondub plasmavalkudega ligikaudu 50% ja peamiselt seondub alfa1-happe glükoproteiinidega. Näiv jaotusruumala tasakaaluolekus on hinnanguliselt 50 (±7) liitrit. Eplerenoon ei seondu eelistatavalt vere punalibledega.
Metabolism ja eritumine:
Eplerenoon metaboliseeritakse peamiselt CYP3A4 vahendusel. Inimese plasmas ei ole tuvastatud eplerenooni aktiivseid metaboliite.
Alla 5% eplerenooni annusest eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega. Pärast radioaktiivselt märgistatud ravimi ühekordset suukaudset manustamist eritus väljaheitega ligikaudu 32% ja uriiniga ligikaudu 67% annusest. Eplerenooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3...5 tundi. Näiv plasmakliirens on ligikaudu 10 l/h.
Eripopulatsioonid
Vanus, sugu ja rass: Elperenooni annuse 100 mg üks kord ööpäevas farmakokineetikat on uuritud eakatel (≥ 65-aastased), meestel ja naistel ning mustanahalistel. Eplerenooni farmakokineetika ei erinenud meestel ja naistel oluliselt. Tasakaaluolekus oli eakatel isikutel suurenenud Cmax (22%) ja AUC (45%) võrreldes nooremate isikutega (18...45-aastased). Mustanahalistel oli tasakaaluoleku Cmax 19% ja AUC 26% madalam. (vt lõik 4.2).
Neerupuudulikkus. Eplerenooni farmakokineetikat hinnati mitmesuguse neerupuudulikkuse astmega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel. Võrreldes kontrollgrupi isikutega suurenes raske neerukahjustusega patsientidel tasakaaluoleku AUC ja Cmax vastavalt 38% ja 24% ning alanes hemodialüüsi saavatel patsientidel vastavalt 26% ja 3%. Eplerenooni plasma kliirensi ja kreatiniini kliirensi vahel korrelatsiooni ei täheldatud. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga (vt lõik 4.4).
Maksapuudulikkus. Eplerenooni annuse 400 mg farmakokineetikat uuriti mõõduka maksakahjustusega (Child-Pugh’ klass B) patsientidel ja võrreldi tervete isikutega. Eplerenooni tasakaaluoleku Cmax ja AUC suurenesid vastavalt 3,6% ja 42% (vt lõik 4.2). Kuna eplerenooni kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud, on eplerenooni kasutamine sellel patsientide rühmal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Südamepuudulikkus. Eplerenooni annuse 50 mg farmakokineetikat hinnati südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA klassifikatsiooni järgi II–IV). Võrreldes tervete samas vanuses, kehakaalu ja sooga isikutega olid AUC ja Cmax südamepuudulikkusega patsientidel vastavalt 38% ja 30% kõrgemad. Kooskõlas nende tulemustega näitab eplerenooni populatsiooni farmakokineetiline analüüs, mis põhines EPHESUS uuringu patsientide alarühmal, et eplerenooni kliirens südamepuudulikkusega patsintidel oli sarnane kui tervetel eakatel isikutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Kroonilise toksilisuse uuringutes täheldati eesnäärme atroofiat rottidel ja koertel, kelle ravimile eksponeerituse tasemed ületasid veidi kliinilisi. Eesnäärme muutused ei olnud seotud ebasoovitavate tagajärgedega eesnäärme talitlusele. Nende leidude kliiniline olulisus on teadmata.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalliline tselluloos (tüüp 101) Naatriumkroskarmelloos  Hüpromelloos (tüüp 2910) Mikrokristalliline tselluloos (tüüp 102)  Naatriumlaurüülsulfaat  Talk Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Laktoosmonohüdraat Hüpromelloos (tüüp 2910) Titaandioksiid (E171) Makrogool 4000

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
ERIDANUS õhukese polümeerikattega tabletid on pakitud PVC//aluminium blistrisse.  Blistrid on pakendatud koos infolehega pappkarpi. 
Pakendi suurused: 30, 90 õhukese polümeerikattega tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi käsitsemiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Gedeon Richter Plc. 1103 Budapest Gyömrői út 19-21. Ungari

8. MÜÜGILOA NUMBRID

25 mg: 745411 50 mg: 745311

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

10.06.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud juunis 2011.