Esomeprazole polpharma - pulber 40mg n1; n10 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Esomeprazole Polpharma, 40 mg süste- või infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 40 mg esomeprasooli (naatriumsoolana). INN: Esomeprazolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahuse pulber.

Valge kuni peaaegu valge poorne pätsike või pulber.

Pärast lahustamist 100 ml 0,9% naatriumkloriidi lahuses on lahuse pH ligikaudu 9,6 ja osmolaarsus ligikaudu 304 mOsm/kg.

Pärast lahustamist 5 ml 0,9% naatriumkloriidi lahuses on lahuse pH ligikaudu 10,2 ja osmolaarsus ligikaudu 336 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Parenteraalse ravimvormi kasutamine on näidustatud juhul, kui suukaudne ravi ei ole võimalik:

-gastroösofageaalne reflukshaigus patsientidel, kellel on refluksösofagiit ja/või kes vajavad parenteraalset ravi.

-mittesteroidse põletikuvastase aine kasutamisega seotud maohaavandi ravi.

-mittesteroidse põletikuvastase aine kasutamisega seotud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi profülaktika kõrge riskiga patsientidel.

Verejooksu retsidiivi vältimine pärast mao- või kaksteistsõrmikuhaavandi verejooksu endoskoopilist ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Mao antisekretoorne ravi, kui suukaudne ravi ei ole võimalik

Patsiente, kes ei saa võtta suukaudset ravimit, võib ravida parenteraalselt, manustades 20…40 mg üks kord ööpäevas. Refluksösofagiidiga patsiente tuleb ravida annusega 40 mg üks kord ööpäevas. Patsiente, kes saavad reflukshaiguse sümptomaatilist ravi, tuleb ravida annusega 20 mg üks kord ööpäevas. MSPVA raviga kaasnevate maohaavandite raviks on tavaline annus 20 mg üks kord ööpäevas. MSPVA raviga kaasnevate mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ennetamiseks tuleb riskipatsiente ravida annusega 20 mg üks kord ööpäevas. Tavaliselt on intravenoosse ravi kestus lühike ning üleminek suukaudsele ravile peab toimuma nii kiiresti kui võimalik.

Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite verejooksu retsidiivi vältimine

Pärast endoskoopilist ravi mao- või kaksteistsõrmikuhaavandi verejooksu korral tuleb manustada

80 mg omeprasooli boolusinfusioonina 30 minuti jooksul, millele järgneb intravenoosne püsiinfusioon annusega 8 mg/h kolme ööpäeva (72 h) jooksul.

Parenteraalsele ravile peab järgnema suukaudne mao happelisust pärssiv ravi, mis kestab 4 nädalat.

Manustamisviis

Süste

40 mg annus

Ettevalmistatud lahus tuleb manustada aeglase intravenoosse süstena vähemalt 3 minuti jooksul.

20 mg annus

Pool ettevalmistatud lahusest tuleb manustada aeglase intravenoosse süstena ligikaudu 3 minuti jooksul. Kogu allesjäänud lahus tuleb minema visata.

Infusioon

40 mg annus

Ettevalmistatud lahus tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10 kuni 30 minuti jooksul.

20 mg annus

Pool ettevalmistatud lahusest tuleb manustada intravenoosse infusioonina 10 kuni 30 minuti jooksul. Kogu allesjäänud lahus tuleb minema visata.

80 mg boolusannus

Ettevalmistatud lahus tuleb manustada pideva intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul.

Annus 8 mg/h

Ettevalmistatud lahus tuleb manustada pideva intravenoosse infusioonina 71,5 tunni jooksul (arvestuslik infusioonikiirus 8 mg/h; vt lõik 6.3, ettevalmistatud lahuse kõlblikkusaeg).

Lapsed ja noorukid

Esomeprazole Polpharma’t ei ole soovitatav kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Neerufunktsiooni kahjustus

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada. Piiratud kogemuse tõttu raske neerupuudulikkusega patsientidel tuleb selliste patsientide ravimisel rakendada ettevaatust (vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni kahjustus

Gastroösofageaalne reflukshaigus: kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annust vaja kohandada. Raske maksakahjustusega patsientidel ei tohi ületada Esomeprazole Polpharma maksimaalset ööpäevast annust 20 mg (vt lõik 5.2).

Haavandi verejooks: kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annust vaja kohandada. Raske maksakahjustusega patsientidel võib Esomeprazole Polpharma 80 mg boolusannusele järgneva intravenoosse püsiinfusiooni annusena olla piisav 4 mg/h 71,5 tunni jooksul (vt lõik 5.2).

Eakad

Eakatel ei ole vaja annust kohandada.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine esomeprasooli, asendatud bensimidasoolide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Sarnaselt teistele prootonpumba inhibiitoritele ei tohi esomeprasooli kasutada samaaegselt nelfinaviiriga (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatussümptomite esinemisel (nt oluline mittetahtlik kehakaalu langus, korduv oksendamine, düsfaagia, veriokse või veriroe) ja kui kahtlustatakse maohaavandit või selle esinemisel tuleb välistada pahaloomuline kasvaja, kuna ravi Esomeprazole Polpharma’ga võib leevendada sümptomeid ja põhjustada diagnoosimise hilinemist.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada seedetraktiinfektsioonide, näiteks Salmonella ja Campylobacter’i infektsiooni riski (vt lõik 5.1).

Esomeprasooli ei ole soovitatav manustada samaaegselt atasanaviiriga (vt lõik 4.5). Kui leitakse, et atasanaviiri ja prootonpumba inhibiitori kombinatsioon on möödapääsmatu, on soovitatav hoolikas kliiniline jälgimine ning atasanaviiri annust tuleb suurendada 400 mg-ni kombinatsioonis 100 mg ritonaviiriga; esomeprasooli annust 20 mg ei tohi ületada.

Esomeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Esomeprasoolravi alustamisel ja lõpetamisel tuleb arvestada võimalikke koostoimeid teiste ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2C19 vahendusel. Klopidogreeli ja omeprasooli vahel on täheldatud koostoimet (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole selge. Ettevaatusabinõuna on soovitav mitte kasutada samaaegselt esomeprasooli ja klopidogreeli.

Prootonpumba inhibiitorid, eeskätt suurtes annustes ja pikaajalisel (> 1 aasta) kasutamisel, võivad mõõdukalt suurendada riski puusa, randme või lülisamba luumurru tekkeks, seda peamiselt eakatel patsientidel või teiste teadaolevate riskitegurite olemasolul. Vaatlusuuringutes on selgunud, et prootonpumba inhibiitorid võivad suurendada üldist luumurru riski 10...40% võrra. Osaliselt võib see riski suurenemine olla tingitud muudest riskiteguritest. Osteoporoosi riskiga patsiendid peavad saama kehtivatele kliinilistele ravijuhistele vastavat ravi ning tarvitama piisavalt D-vitamiini ja kaltsiumi.

Hüpomagneseemia

Patsientidel, keda raviti vähemalt kolme kuu (enamikul juhtudel aasta) jooksul sarnaste PPI-dega nagu esomeprasool, on teatatud raskest hüpomagneseemiast. Võib esineda tõsiseid väljendunud hüpomagneseemia nähtusid nagu väsimus, tetaania, deliirium, krambid, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, mis võivad alata hiilivalt ning jääda märkamata. Kõige enam kahjustatud patsientidel paranes hüpomagneseemia pärast PPI ärajätmist ja magneesiumi asendusravi.

Patsientide puhul, kellel ravi võib eeldatavasti kujuneda pikaajaliseks või kes võtavad PPIsid koos digoksiini või teiste ravimitega, mis võivad põhjustada hüpomagneseemiat (nt diureetikumidega), peavad tervishoiutöötajad kaaluma magneesiumitaseme määramist enne PPI-ravi alustamist ning perioodiliselt ravi ajal.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

pH-st sõltuva imendumisega ravimid

Esomeprasoolravi jooksul vähenev mao happelisus võib ravimite imendumist suurendada või vähendada, kui maohappesus mõjutab imendumismehhanismi. Nagu teistegi happe sekretsiooni pärssijate või antatsiidide kasutamisel võib esomeprasoolravi ajal väheneda ketokonasooli ja itrakonasooli imendumine.

On teatatud omeprasooli koostoimetest mõningate proteaasi inhibiitoritega. Nende teatatud koostoimete kliiniline tähtsus ja toimemehhanism ei ole alati teada. Omeprasoolravi ajal suurenenud mao pH tase võib muuta proteaasi inhibiitorite imendumist. Muud võimalikud koostoime

mehhanismid on seotud CYP2C19 pärssimisega. Atasanaviiri ja nelfinaviiri manustamisel koos omeprasooliga on teatatud taseme vähenemisest seerumis, mistõttu samaaegne manustamine ei ole soovitatav. Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) manustamine koos 300 mg atasanaviiri/100 mg ritonaviiriga põhjustas tervetel vabatahtlikel ekspositsiooni märkimisväärse vähenemise atasanaviirile (ligikaudu 75% AUC, Cmax ja Cmin vähenemine). Atasanaviiri annuse suurendamine 400 mg-ni ei kompenseerinud omeprasooli mõju atasanaviiri ekspositsioonile. Omeprasooli (20 mg ööpäevas) manustamisel koos 400 mg atasanaviiri ja 100 mg ritonaviiriga tervetele vabatahtlikele vähenes ekspositsioon atasanaviirile ligikaudu 30% võrreldes ekspositsiooniga pärast 300 mg atasanaviiri ja 100 mg ritonaviiri manustamist ööpäevas ilma 20 mg omeprasoolita ööpäevas. Omeprasooli (40 mg ööpäevas) samaaegne manustamine vähendas nelfinaviiri keskmist AUC, Cmax ja Cmin 36…39% võrra ja farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 keskmist AUC, Cmax ja Cmin 75…92% võrra. On teatatud sakvinaviiri (manustatud koos ritonaviiriga) taseme tõusust seerumis (80…100%) samaaegse ravi korral omeprasooliga (40 mg ööpäevas). Ravi 20 mg omeprasooliga ööpäevas ei mõjutanud darunaviiri (koos samaaegse ritonaviiriga) ja amprenaviiri (koos samaaegse ritonaviiriga) ekspositsiooni. Ravi 20 mg esomeprasooliga ööpäevas ei mõjutanud amprenaviiri (koos samaaegse ritonaviiriga ja ilma) ekspositsiooni. Ravi 40 mg omeprasooliga ööpäevas ei mõjutanud lopinaviiri (koos samaaegse ritonaviiriga) ekspositsiooni. Omeprasooli ja esomeprasooli sarnase farmakodünaamilise toime ja farmakokineetiliste omaduste tõttu ei ole esomeprasooli ja atasanaviiri samaaegne manustamine soovitatav ning esomeprasooli manustamine koos nelfinaviiriga on vastunäidustatud.

CYP2C19 poolt metaboliseeritavad ravimid

Esomeprasool pärsib peamist esomeprasooli metaboliseerivat ensüümi, CYP2C19. Seega, kui esomeprasooli kombineeritakse ravimitega, mida metaboliseerib CYP2C19, näiteks diasepaami, tsitalopraami, imipramiini, klomipramiini, fenütoiiniga jms, võib suureneda nende ravimite sisaldus plasmas, mistõttu võib vajalikuks osutuda annuse vähendamine. Samaaegne 30 mg esomeprasooli suukaudne manustamine põhjustas CYP2C19 substraadi diasepaami kliirensi 45%-lise vähenemise. 40 mg esomeprasooli samaaegne suukaudne manustamine põhjustas epilepsiaga patsientidel fenütoiini miinimumkontsentratsiooni 13% suurenemise. Esomeprasoolravi alustamisel või lõpetamisel soovitatakse fenütoiini plasmakontsentratsioonide jälgimist. Omeprasool (40 mg üks kord ööpäevas) suurendas vorikonasooli (CYP2C19 substraat) Cmax ja AUC vastavalt 15% ja 41% võrra.

40 mg esomeprasooli samaaegne suukaudne manustamine varfariinravil patsientidel näitas kliinilises uuringus, et koagulatsiooniajad jäid aktsepteeritavasse vahemikku. Samas on kaasuva ravi ajal suukaudse esomeprasooliga turustamisjärgselt mõnel üksikjuhul teatatud INR taseme kliiniliselt olulisest tõusust. Varfariini või teiste kumariini derivaatidega toimuva ravi jooksul on soovitatav jälgimine kaasuva esomeprasoolravi alustamisel ja lõpetamisel.

Tervetel vabatahtlikel põhjustas kaasuv 40 mg esomeprasooli suukaudne manustamine tsisapriidi plasma kontsentratsiooniaja kõvera aluse pindala (AUC) 32%-lise suurenemise ja eliminatsiooni poolväärtusaja (t1/2) 31%-lise pikenemise, kuid ei mõjutanud oluliselt tsisapriidi maksimaalset taset plasmas. Ainult tsisapriidi manustamise puhul täheldatud QTc intervalli vähene pikenemine ei pikenenud täiendavalt, kui tsisapriidi manustati kombinatsioonis esomeprasooliga.

On näidatud, et esomeprasoolil puudub kliiniliselt oluline toime amoksitsilliini või kinidiini farmakokineetikale.

Suureannuselise intravenoosse raviskeemiga (80 mg + 8 mg/h) ei ole läbi viidud in vivo koostoimeuuringuid. Selle raviskeemi puhul võib esomeprasooli toime CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvatele ravimitele olla enam väljendunud ning patsiente tuleb 3-päevase intravenoosse ravi perioodil kõrvaltoimete suhtes hoolikalt jälgida.

Ühes kliinilises ristuvas uuringus manustati viie päeva jooksul klopidogreeli (300 mg löökannus ja seejärel 75 mg ööpäevas) ainsa ravimina või koos omeprasooliga (80 mg samal ajal klopidogreeliga).

Klopidogreeli ja omeprasooli samaaegsel manustamisel vähenes klopidogreeli aktiivse metaboliidi sisaldus 46% võrra (päev 1) ja 42% võrra (päev 5). Klopidogreeli ja omeprasooli samaaegsel manustamisel vähenes trombotsüütide agregatsiooni pärssimine (IPA) keskmiselt 47% võrra (24 tundi) ja 30% võrra (päev 5). Ühes teises uuringus on näidatud, et klopidogreeli ja omeprasooli manustamine erinevatel aegadel ei hoidnud ära nende koostoimet, mis tõenäoliselt on tingitud omeprasooli pärssivast toimest CYP2C19-le. Vaatlus- ja kliinilistest uuringutest on teatatud vastukäivaid andmeid selle FK/FD koostoime mõjudest peamiste kardiovaskulaarsete tüsistuste seisukohast.

Teiste ravimite toime esomeprasooli farmakokineetikale

Esomeprasool metaboliseeritakse CYP2C19 ja CYP3A4 poolt. Esomeprasooli ja CYP3A4 inhibiitori klaritromütsiini (500 mg kaks korda päevas) samaaegne suukaudne manustamine kahekordistas ekspositsiooni (AUC) esomeprasoolile. Samaaegne esomeprasooli ning CYP2C19 ja CYP3A4 kombineeritud inhibiitori manustamine võib põhjustada rohkem kui kahekordset ekspositsiooni esomeprasoolile. CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitor vorikonasool suurendas omeprasooli AUC τ –d 280% võrra. Reeglina ei ole kummalgi juhul esomeprasooli annuse kohandamine vajalik. Samas tuleb kaaluda annuse kohandamist patsientidel, kellel on raske maksakahjustus, või kui näidustatud on pikaajaline ravi.

4.6 Rasedus ja imetamine

Esomeprasooli kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed esomeprasooliga ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet embrüo/loote arengule. Ratseemilise seguga teostatud loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet tiinusele, poegimisele või postnataalsele arengule. Esomeprazole Polpharma määramisel rasedatele naistele tuleb rakendada ettevaatust.

On teadmata, kas esomeprasool eritub inimese rinnapiima. Imetavatel naistel ei ole uuringuid läbi viidud. Seetõttu ei tohi Esomeprazole Polpharma’t rinnaga toitmise ajal kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Esomeprazole Polpharma ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliiniliste uuringute programmis ja turuletulekujärgselt on suukaudselt või intravenoosselt manustatud esomeprasooliga tuvastatud või kahtlustatud alljärgnevaid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed on liigitatud vastavalt esinemissagedusele (sage ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000 kuni <1/100; harv ≥1/10 000 kuni <1/1000; väga harv <1/10 000; teadmata - ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv: leukopeenia, trombotsütopeenia

Väga harv: agranulotsütoos, pantsütopeenia

Immuunsüsteemi häired

Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, nt palavik, angioödeem ja anafülaktiline reaktsioon/šokk

Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt: perifeersed tursed Harv: hüponatreemia

Esinemissagedus teadmata: hüpomagneseemia (vt „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“, lõik 4.4).

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt: unetus

Harv: ärevus, segasus, depressioon

Väga harv: agressioon, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired

Sage: peavalu

Aeg-ajalt: pearinglus, paresteesia, unisus

Harv: maitsetundlikkuse häired

Silma kahjustused

Aeg-ajalt: hägune nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: peapööritus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: bronhospasm

Seedetrakti häired

Sage: kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, iiveldus/oksendamine Aeg-ajalt: suu kuivus

Harv: stomatiit, seedetrakti kandidiaas

Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt: maksaensüümide aktiivsuse tõus Harv: hepatiit koos ikterusega või ilma

Väga harv: maksapuudulikkus, entsefalopaatia olemasoleva maksahaigusega patsientidel

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: manustamiskoha reaktsioonid*

Aeg-ajalt: dermatiit, kihelus, lööve, urtikaaria Harv: alopeetsia, valgustundlikkus

Väga harv: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN)

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused

Teadmata: puusa, randme või lülisamba luumurd (vt lõik 4.4).

Harv: artralgia, müalgia

Väga harv: lihasnõrkus

Neerude ja kuseteede häired

Väga harv: interstitsiaalne nefriit

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga harv: günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Harv: halb enesetunne, suurenenud higistamine

*Manustamiskoha reaktsioone on peamiselt täheldatud uuringus, kus oli tegemist ekspositsiooniga suurtele annustele 3 ööpäeva jooksul (72 tundi). Vt lõik 5.3.

Üksikjuhtudel on teatatud pöördumatust nägemiskahjustusest kriitiliselt haigetel patsientidel, kes said omeprasooli (ratsemaati) intravenoosse süstena, eeskätt suurte annuste puhul, kuid mingit põhjuslikku seost ei ole tuvastatud.

4.9 Üleannustamine

Tahtliku üleannustamise kogemus on siiani väga piiratud. Seoses suukaudse annusega 280 mg on kirjeldatud seedetrakti sümptomeid ja nõrkust. Ühekordseid 80 mg esomeprasooli suukaudseid annuseid ja intravenoosseid annuseid 308 mg 24 tunni jooksul on talutud sümptomiteta. Spetsiifilist antidooti ei teata. Esomeprasool seondub ulatuslikult plasmavalkudega ning ei ole seetõttu täielikult dialüüsitav. Nagu kõikide üleannustamiste korral peab ravi olema sümptomaatiline ning tuleb kasutada üldtoetavaid meetmeid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: prootonpumba inhibiitorid, peptilise haavandi ja gastroösofageaalse reflukshaiguse raviks kasutatavad ained. ATC kood: A02BC05.

Esomeprasool on omeprasooli S-isomeer, mis spetsiifilise suunatud toimemehhanismiga vähendab maohappe sekretsiooni. See on parietaalraku happepumba spetsiifiline inhibiitor. Omeprasooli R- ja S- isomeeri farmakodünaamiline aktiivsus on sarnane.

Toimekoht ja -mehhanism

Esomeprasool on nõrk alus, mis kontsentreerub ja muundub aktiivsesse vormi parietaalrakkude sekretoorsete kanalikeste tugevalt happelises keskkonnas, kus ta pärsib ensüümi H+K+-ATPaas ehk happepumpa, pärssides seega nii basaalset kui stimuleeritud happesekretsiooni.

Toime maohappe sekretsioonile

Pärast viiepäevast suukaudset annustamist 20 mg ja 40 mg esomeprasooliga püsis maosisene pH väärtus üle 4 keskmiselt vastavalt 13 ja 17 tundi, üle 24 tunni sümptomaatilise GERD’ga patsientidel. Toime püsib ühesugune sõltumata sellest, kas esomeprasooli manustatakse suukaudselt või intravenoosselt.

Kasutades AUC-d plasmakontsentratsiooni surrogaatparameetrina, on näidatud seost happesekretsiooni pärssimise ja ekspositsiooni vahel pärast esomeprasooli suukaudset manustamist.

80 mg esomeprasooli intravenoossel manustamisel boolusinfusioonina 30 minuti jooksul koos järgneva pideva intravenoosse infusiooniga annuses 8 mg/h 23,5 tunni jooksul püsis maosisene pH väärtus vastavalt alla 4 ja ja alla 6 keskmiselt 21 tunni ja 11…13 tunni jooksul ning tervetel isikutel kauem kui 24 tundi.

Happe inhibeerimise terapeutiline toime

Refluksösofagiidi paranemine toimub suukaudsel ravil 40 mg esomeprasooliga ligikaudu 78%-l patsientidest nelja nädala ja 93%-l kaheksa nädala järel.

Randomiseeritud topeltpime platseebokontrolliga kliiniline uuring hõlmas endoskoopiliselt kinnitatud peptilise haavandi verejooksuga (Forrest Ia, Ib, IIa või IIb) patsiente (vastavalt 9%, 43%, 38% ja 10%), kes randomiseeriti saama kas esomeprasoolilahust infusioonina (n=375) või platseebot (n=389). Endoskoopilise hemostaasi järgselt said patsiendid kas 80 mg esomeprasooli intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul koos järgneva pideva infusiooniga annuses 8 mg tunnis või platseebot kokku 72 tunni jooksul. Pärast esmast 72-tunnist perioodi said kõik patsiendid happesekretsiooni pärssimiseks avatult 40 mg suukaudset omeprasooli 27 päeva jooksul. 3 päeva jooksul kordunud verejooksu esinemissagedus oli esomperasoolravi rühmas 5,9% võrreldes 10,3%-ga platseeborühmas. 30. ravijärgsel päeval oli korduva verejooksu esinemissagedus esomeprasoolravi rühmas 7,7% vs. platseeborühmas 13,6%.

Teised happe inhibeerimisega seotud toimed

Ravi jooksul antisekretoorsete ravimitega suureneb seerumis gastriini tase vastusena happesekretsiooni vähenemisele.

Mõnedel patsientidel on pikaajalise suukaudselt manustatud esomeprasoolravi jooksul täheldatud ECL-rakkude hulga suurenemist, mis võib olla seotud seerumi gastriinitaseme suurenemisega.

Pikaajalise ravi jooksul antisekretoorsete ravimitega on teatatud maonäärmete tsüstide mõnevõrra suurenenud esinemissagedusest. Need muutused on happesekretsiooni väljendunud inhibeerimise füsioloogiline tagajärg, on healoomulised ning tõenäoliselt pöörduvad.

Maohappesuse vähenemine mis tahes põhjusel, sealhulgas prootonpumba inhibiitorite tõttu, suurendab normaalselt seedetraktis esinevate bakterite arvukust maos. Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada seedetrakti infektsioonide, näiteks salmonella ja kampülobakteri infektsiooni riski.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Jaotumine

Näiv jaotusruumala tasakaaluolekus on tervetel uuritavatel ligikaudu 0,22 l kehakaalu kilogrammi kohta. Esomeprasool seondub 97% ulatuses plasmavalkudega.

Metabolism ja eritumine

Esomeprasool metaboliseeritakse täielikult tsütokroom P450 süsteemi (CYP) poolt. Suurem osa esomeprasooli metabolismist sõltub polümorfsest CYP2C19-st, mis vastutab esomeprasooli hüdroksüja demetüülmetaboliitide moodustumise eest. Ülejäänu sõltub teisest spetsiifilisest isovormist, CYP3A4-st, mis vastutab esomeprasooli sulfooni, peamise plasmametaboliidi moodustumise eest.

Alltoodud parameetrid peegeldavad peamiselt farmakokineetikat funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel, nn „ulatuslikel metaboliseerijatel“.

Plasma kogukliirens on pärast ühekordset annust ligikaudu 17 l/h ja pärast korduvat manustamist ligikaudu 9 l/h. Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on pärast korduvat üks kord päevas anustamist ligikaudu 1,3 tundi. Üldine ekspositsioon (AUC) suureneb esomeprasooli korduval manustamisel. See suurenemine on annusest sõltuv ning põhjustab korduval manustamisel AUC annusega mittelineaarset suurenemist. Selline aja- ja annusesõltuvus tuleneb esmase maksapassaaži metabolismi ja süsteemse kliirensi vähenemisest, mis ilmselt on tingitud CYP2C19 ensüümi inhibeerimisest esomeprasooli ja/või tema sulfoonmetaboliidi poolt. Üks kord päevas manustamisel eemaldatakse esomeprasool plasmast annuste vahel täielikul ning puudub kumuleerumise tendents. Pärast esomeprasooli intravenoosset manustamist 30-minutilise infusioonina (40 mg, 80 mg või 120 mg) ja sellele järgneva pideva infusioonina (4 mg/h või 8 mg/h) 23,5 tunni jooksul esineb annusega lineaarne üldekspositsiooni suurenemine.

Pärast korduvat annustamist 40 mg intravenoossete süstetena on keskmine plasma tippkontsentratsioon ligikaudu 13,6 mikromol/l. Keskmine plasma tippkontsentratsioon pärast vatavate suukaudsete annuste manustamist on ligikaudu 4,6 mikromol/l. Võrreldes suukaudse manustamisega võib pärast intravenoosset manustamist täheldada üldekspositsiooni väiksemat suurenemist (ligikaudu 30%).

Esomeprasooli peamistel metaboliitidel puudub toime maohappe sekretsioonile. Peaaegu 80% esomeprasooli suukaudsest annusest eritatakse metaboliitidena uriiniga, ülejäänu väljaheitega. Uriinis on leitud vähem kui 1% lähteravimist.

Patsientide erirühmad

Ligikaudu 2,9±1,5%-l populatsioonist puudub funktsionaalne ensüüm CYP2C19, mistõttu neid kutsutakse „aeglasteks metaboliseerijateks“. Nendel isikutel katalüüsib esomeprasooli metabolismi tõenäoliselt peamiselt CYP3A4. Pärast 40 mg esomeprasooli korduvat üks kord päevas manustamist

oli aeglastel metaboliseerijatel keskmine üldekspositsioon ligikaudu 100% suurem kui funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel (ulatuslikel metaboliseerijatel). Keskmine plasma tippkontsentratsioon suurenes ligikaudu 60% võrra. Samasuguseid erinevusi on täheldatud esomeprasooli intravenoossel manustamisel. Need tulemused ei mõjuta esomeprasooli annustamist.

Eakatel isikutel (vanuses 71...80 aastat) ei muutu esomeprasooli metabolism märkimisväärselt.

Pärast 40 mg esomeprasooli ühekordset suukaudset annust on keskmine üldekspositsioon naistel ligikaudu 30% suurem kui meestel. Korduva üks kord ööpäevas manustamise järgselt soolisi erinevusi ei täheldata. Samasuguseid erinevusi on täheldatud esomeprasooli intravenoossel manustamisel. Esomeprasooli annustamisel ei oma need tulemused tähendust.

Esomeprasooli metabolism võib kerge kuni mõõduka maksafunktsiooni häirega patsientidel olla kahjustatud. Maksafunktsiooni raske häire korral väheneb metabolismi kiirus, millest tingituna esomeprasooli üldekspositsioon kahekordistub. Seetõttu ei tohi raske funktsioonihäirega GERD patsientidel ületada maksimaalset annust 20 mg. Verejooksuga haavandite ja raske maksakahjustusega patsientidel võib piisavaks annuseks pärast algset 80 mg boolusannust olla maksimaalselt 4 mg/h pidev intravenoosne infusioon 71,5 tunni jooksul. Esomeprasool ja selle peamised metaboliidid ei näita üks kord päevas annustamisel kumuleerumise tendentsi.

Neerufunktsiooni vähenemisega patsientidel ei ole uuringuid teostatud. Kuna neerud vastutavad esomeprasooli metaboliitide eritamise, aga mitte lähteaine eliminatsiooni eest, ei ole neerufunktsiooni häirega patsientidel oodata esomeprasooli metabolism muutumist.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilised uuringud ei ole üksikannuse ja korduva annuse toksilisuse, embrüo-fetaalse toksilisuse ja mutageensuse tavapäraste uuringute alusel inimestele erilisi ohte näidanud. Ratseemilise seguga läbi viidud suukaudselt manustatava ravimi kartsinogeensuse uuringutes rottidel on näidatud ECL-rakkude hüperplaasiat ja kartsinoide. Sellised toimed maole on rottidel püsiva väljendunud hüpergastrineemia tagajärg, mis on tekkinud sekundaarselt maohappe tootmise vähenemisele ja mida täheldatakse rottidel pärast pikaajalist ravi maohappe sekretsiooni pärssijatega. Mittekliinilises esomeprasooli intravenoosse ravimvormi uuringuprogrammis ei leidnud tõestust vasoloogiline ärritus, ehkki pärast subkutaanset (paravenoosset) süstet märgati süstekoha kudede kerget põletikulist reaktsiooni. Vt lõik 4.8.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Dinaatriumedetaat

Naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks)

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

21 kuud

Kõlblikkusaeg pärast ettevalmistamist/lahjendamist

Keemiline ja füüsikaline stabiilsus kasutamisel on tõestatud kontsentratsioonivahemikus 0,4 mg/ml kuni 8,0 mg/ml 12 tunni jooksul temperatuuril 25°C.

Mikrobioloogilisest seisukohast tuleb ravim ära kasutada otsekohe. Kui seda ei kasutata otsekohe, lasub vastutus kasutuseelsete säilitusaegade ja -tingimuste eest kasutajal ning ei tohi tavaliselt ületada 12 tundi temperatuuril 25°C.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Manustamiskõlblikuks muudetud (ja lahjendatud) ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

15 ml I tüüpi klaasist Euroopa Farmakopöa kvaliteediga viaal, mis on suletud klorobutüülkorgi ja alumiiniumist äratõmmatava kaanega.

Pakendi suurused: 1 või 10 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutusvalmis lahust tuleb enne manustamist kontrollida visuaalselt võõrosakeste ja värvuse muutuste suhtes. Kasutada tohib ainult selget lahust. Ainult ühekordseks kasutamiseks.

20 mg annuse manustamisel tuleb ära kasutada vaid pool lahuse kogusest. Kogu allesjäänud lahus tuleb minema visata.

Süste

Süstelahuse ettevalmistamiseks lisatakse esomeprasooli viaali 5 ml 0,9% naatriumkloriidi intravenoosset lahust.

Ettevalmistatud süstelahus on selge ja värvitu kuni väga kergelt kollakas.

Infusioon

Infusioonilahuse ettevalmistamiseks lahustatakse esomeprasooli viaali sisu kuni 100 ml 0,9% naatriumkloriidi intravenoosse lahusega.

Ettevalmistatud infusioonilahus on selge ja värvitu kuni väga kergelt kollakas.

80 mg infusioon

Infusioonilahuse ettevalmistamiseks lahustatakse kahe esomeprasooli 40 mg viaali sisu kuni 100 ml 0,9% naatriumkloriidi intravenoosse lahusega.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Pharmaceutical Works POLPHARMA SA

19 Pelplińska Street

83-200 Starogard Gdański

Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

28.03.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2013.