Edronax - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Edronax, 4 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 4 mg reboksetiini (metaansulfonaadina).
INN. Reboxetinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Valge, ümmargune, kumer 8 mm diameetriga katmata tablett, mille ühel poolel on murdejoon.
Vasakul pool murdejoont on märge `P". Paremal pool murdejoont on märge `U". Murdejoone
vastasküljel on märge `7671". Tableti saab jagada kaheks võrdseks osaks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Edronax"i tablette manustatakse suukaudselt.

Kasutamine täiskasvanutel
Soovitatav raviannus on 4 mg kaks korda päevas (8 mg päevas). Soovitatavat raviannust võib
manustada juba ravi alustades. Mittetäieliku kliinilise vastuse korral võib seda annust 3...4 nädala
pärast suurendada kuni 10 mg päevas. Maksimaalne päevane annus ei tohi ületada 12 mg. Minimaalset
efektiivset annust pole senini kindlaks määratud.

Kasutamine eakatel
Eakaid patsiente on kliiniliselt uuritud annustega 2 mg kaks korda päevas. Ohutust ja efektiivsust pole
platseebo-kontrollitud uuringutes seni siiski hinnatud. Seepärast, nagu ka teiste antidepressantide
puhul, mida pole platseebo-kontrollitud uuringutes uuritud, ei saa reboksetiini eakatele soovitada.

Kasutamine alla 18 aastastel noorukitel ja lastel
Alla 18-aastastel noorukitel ja lastel pole reboksetiini kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Kasutamine neeru- või maksapuudulikkusega patsientidel
Neeru- või maksapuudulikkusega patsiendi puhul peab algannus olema 2 mg kaks korda päevas ning
seda võib suurendada patsiendi taluvuse alusel.

4.3 Vastunäidustused

Teadaolev ülitundlikkus reboksetiini või ravimpreparaadi ükskõik millise koostisaine suhtes.
Reboksetiin on vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal.

1
4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna reboksetiini ei ole kliiniliselt uuritud konvulsiivsete häiretega patsientidel ja kuna kliinilistes
uuringutes on teatatud harvadest krambijuhtudest, tuleb seda haigetele, kellel on anamneesis
konvulsiivsed häired, manustada hoolika järelvalve all ja ravi tuleb lõpetada kohe, kui patsiendil
tekivad krambid.

Samaaegsest MAO-inhibiitorite ja reboksetiini kasutamisest tuleb hoiduda, arvestades nende
toimemehhanismil põhinevat potentsiaalset riski (türamiinisarnane toime).

Reboksetiini samaaegset kasutamist koos teiste antidepressantidega (tritsüklilised, MAO-inhibiitorid,
SSRI-d ja liitium) pole kliinilistes uuringutes hinnatud.

Nagu kõigi teiste antidepressantide puhul, on kliinilistes uuringutes esinenud ümberlülitumisi
maniale/hüpomaniale. Seepärast on soovitatav bipolaarse häirega patsientide tähelepanelik jälgimine.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine alla 18-aastastel noorukitel ja lastel
Reboksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes katsetes esines
antidepressantidega ravitud lastel ning noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist
(enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja
viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Raskete kaasnevate haigustega patsientide puhul on kliiniline kogemus reboksetiini osas vähene.
Tähelepanelikult tuleb jälgida patsiente, kellel esinevad uriini retentsioon, prostata hüpertroofia,
glaukoom ja kellel on anamneesis südamehaigus.

Soovitatavatest suuremate annuste korral on suurema sagedusega esinenud ortostaatilist
hüpotensiooni, võrreldes soovitatavate annustega. Eriti tähelepanelik tuleb olla reboksetiini
manustamisel koos teiste ravimitega, mis alandavad vererõhku.

Kliiniline kogemus reboksetiini osas eakate patsientide pikaajalises ravis on käesoleval hetkel vähene.
Selles populatsioonis leiti keskmiste kaaliumiväärtuste langust alates 14. ravinädalast; selle languse
ulatus ei ületanud 0,8 mmol/l ja kaaliumi tasemed ei langenud kordagi normaalsetest piiridest
allapoole.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed


2
In vitro metabolismi uuringud on näidanud, et reboksetiin metaboliseeritakse peamiselt tsütokroom
P450 isosüümi CYP3A4 poolt, CYP2D6 ei metaboliseeri reboksetiini. Seetõttu võib oodata, et
tugevad CYP3A4 inhibiitorid (ketokonasool, nefasodoon, erütromütsiin ja fluvoksamiin) tõstavad
reboksetiini plasmakontsentratsioone. Tervete vabatahtlike uuringus leiti, et tugev CYP3A4 inhibiitor
ketokonasool tõstis reboksetiini enantiomeeride plasmakontsentratsioone umbes 50% võrra.
Reboksetiini kitsa terapeutilise laiuse tõttu on eliminatsiooni pidurdamine oluliseks probleemiks.
Seetõttu ei tohi reboksetiini manustada koos ravimitega, mis CYP3A4 teadaolevalt inhibeerivad, nagu
seentõvevastased ained, samuti makroliidantibiootikumid nagu erütromütsiin või fluvoksamiin.

In vitro uuringud on näidanud, et reboksetiin ei inhibeeri järgmiste P450 isoensüümide aktiivsust:
CYP1A2, CYP2C9, CYP2C19 ja CYP2E1. Farmakokineetilised koostoimed nende ensüümide poolt
metaboliseeritavate ühenditega pole oodatavad. Kontsentratsioonides, mis ületavad kliiniliselt
kasutatavaid, inhibeerib reboksetiin CYP2D6 ja CYP3A4 isoensüüme, in vivo uuringute tulemused
viitavad siiski sellele, et koostoimed teiste nende ensüümide poolt metaboliseeritavate ravimitega pole
tõenäolised.

Reboksetiini ja lorasepaami vahel pole olulisi farmakokineetilisi koostoimeid leitud. Nende
samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele esines kerge kuni mõõdukas unisus ja lühiajaline
ortostaatiline südame löögisageduse kiirenemine.

Tundub, et reboksetiin ei suurenda alkoholi mõju tervete vabatahtlike kognitiivsetele funktsioonidele.

MAO-inhibiitorite ja reboksetiini samaaegset kasutamist tuleb vältida, arvestades nende
toimemehhanismil põhinevat potentsiaalset riski (türamiinisarnane toime).
Reboksetiini samaaegset kasutamist koos teiste antidepressantidega (tritsüklilised, MAO-inhibiitorid,
SSRI-d ja liitium) pole kliinilistes uuringutes hinnatud.

Tungaltera derivaatide ja reboksetiini samaaegne kasutamine võib põhjustada vererõhu tõusu.

Söömine aeglustas reboksetiini imendumist, kuid ei mõjutanud oluliselt imendumise ulatust.

Kuigi puuduvad kliinilistele uuringutele tuginevad andmed, tuleb arvestada hüpokaleemia võimalust
kaaliumit kaotavate diureetikumidega samaaegsel kasutamisel.

4.6 Rasedus ja imetamine

Kogemused manustamise kohta raseduse ajal on väga piiratud. Seepärast tuleb vältida ravimi
manustamist raseduse ajal.

Kui naine rasestub ravi ajal, tuleb ravi katkestada kohe, kui rasedus kinnitust leiab, et piirata loote
kokkupuutumist ravimiga.

Puudub informatsioon reboksetiini eritumise kohta rinnapiima, reboksetiini manustamine pole
imetavatele emadele soovitatav.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Reboksetiin ei ole ise sedatiivse toimega. Kliinilistes uuringutes reboksetiiniga pole tuvastatud
kognitiivseid ega psühhomotoorseid häireid, ka siis mitte, kui ravimit manustati koos alkoholiga.
Siiski ­ nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite puhul ­ tuleb patsienti manitseda ettevaatlikkusele
masinatega töötades ja autot juhtides.

3
4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes said reboksetiini üle 2100 patsiendi, kellest umbes 250 said reboksetiini
vähemalt 1 aasta jooksul.

Tavalised kõrvaltoimed, mis põhjustasid ravi lõpetamise reboksetiiniga vähemalt kaks korda
sagedamini võrreldes platseeboga olid unetus, pearinglus, suukuivus, iiveldus, higistamine, põie
mittetäieliku tühjenemise tunne (ainult meestel), düsuurilised vaevused (ainult meestel) ja peavalu.

Alltoodud informatsioon põhineb lühiajalistel kontrollitud uuringutel. Allpool on toodud väga sageli
või sageli esinevad kõrvaltoimed, mis on vähemalt kaks korda sagedasemad reboksetiini puhul
võrreldes platseeboga.

[Väga sage (1/10, sage (1/100, <1/10)]

Närvisüsteemi häired:
Väga sage: unetus
Sage: vertiigo

Südame häired:
Sage: tahhükardia, südamepekslemine, vasodilatatsioon, posturaalne hüpotensioon

Silma kahjustused:
Sage: akommodatsioonihäired

Seedetrakti häired:
Väga sage: suukuivus, kõhukinnisus
Sage: isupuudus või -kaotus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Väga sage: higistamine

Neerude ja kuseteede häired:
Sage: düsuurilised vaevused, põie mittetäieliku tühjenemise tunne, kuseteede infektsioon

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Sage: erektsioonihäired (ainult meestel), valu ejakulatsioonil (ainult meestel), ejakulatsiooni
hilinemine (ainult meestel), munandite häired ­ peamiselt valu (ainult meestel)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: külmavärinad

Reboksetiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Lisaks on teatatud rahutusest, ärevusest, ärrituvusest, agressiivsest käitumisest, hallutsinatsioonidest,
jäsemete külmusest, iiveldusest, oksendamisest, allergilisest dermatiidist/lööbest, paresteesiast ja
hüpertensioonist.

Mis puudutab pikaajalist taluvust, siis osalesid pikaajalises platseebo-kontrollitud uuringus 142
reboksetiiniga ravitud ja 140 platseeboga ravitud täiskasvanud patsienti. Kõrvaltoimed tekkisid
pikaajalisel ravil 28%-l reboksetiiniga ravitud patsientidest ja 23%-l platseeboga ravitud patsientidest
ning põhjustasid ravi katkestamise vastavalt 4%-l ja 1%-l juhtudest. Individuaalsete nähtude tekkerisk
oli sama nii reboksetiini kui platseebo puhul. Pikaajalistes uuringutes ei esinenud mingeid nähte, mida
poleks esinenud lühiajalise ravi korral.


4
Depressiooniga patsientide lühiajalistes kontrollitud uuringutes ei leitud kliiniliselt olulisi
sugudevahelisi erinevusi ravi käigus tekkinud sümptomite osas, välja arvatud uroloogilised nähud
(nagu põie mittetäieliku tühjenemise tunne, düsuurilised vaevused ja sagenenud urineerimine), mis
sagedamini esinesid reboksetiiniga ravitud meespatsientidel (31,4% [143/456]) kui reboksetiiniga
ravitud naispatsientidel (7,0% [59/847]). Samas oli uroloogiliste nähtude esinemissagedus sama
platseeboga ravitud meestel (5,0% [15/302]) ja naistel (8,4% [37/440]).

Eakate populatsioonis ei olnud kõrvaltoimete sagedus kokku ega ka individuaalsete kõrvaltoimete
sagedus suurem kui näitavad ülaltoodud andmed.

Kliinilistes uuringutes enne turustamist esinesid ravi järsul katkestamisel tekkinud sümptomid ainult
aeg-ajalt, ja seejuures väiksema sagedusega reboksetiiniga ravitud patsientidel (4%) kui platseeboga
ravitutel (6%).
Nendes lühiajalistes depressiooniuuringutes, kus EKG abil mõõdeti südame löögisagedust, leiti, et
võrreldes platseeboga oli reboksetiin seotud südame löögisageduse keskmise tõusuga 6 kuni 12 korda
minutis.
Kõigis lühiajalistes depressiooniuuringutes oli keskmine pulsisageduse muutus (lööki minutis)
reboksetiiniga ravitud patsientidel seisvas, istuvas ja lamavas asendis vastavalt 3,0, 6,4 ja 2,9 võrreldes
0, 0 ja -0,5-ga platseeboga ravitud patsientidel vastavates asendites. Samades uuringutes katkestas
0,8% reboksetiiniga ravitud patsientidest ravi tahhükardia tõttu võrreldes 0,1%-ga platseeboga ravitud
patsientidest.

4.9 Üleannustamine

Loomadega läbi viidud ägeda toksilisuse uuringud näitavad väga madalat toksilisust koos ulatuslike
ohutuspiiridega võrreldes farmakoloogiliselt aktiivsete annustega. Surma kliinilised nähud ja põhjus
olid seotud kesknärvisüsteemi stimulatsiooniga (peamiselt konvulsiivsed sümptomid).

Üksikutel juhtudel manustati kliiniliste uuringute käigus patsientidele soovitatavatest suuremaid
annuseid (12 mg kuni 20 mg päevas) paari päeva kuni paari nädala jooksul ­ tekkinud kaebuste hulka
kuulusid posturaalne hüpotensioon, ärevus ja hüpertensioon. Eakad inimesed võivad üleannustamise
tõttu eriti kannatada saada.

Ravimi turustamiseelsetes kliinilistes uuringutes oli 5 teadet reboksetiini üleannustamisest üksi või
kombinatsioonis teiste farmakoloogiliste ainetega. Allaneelatud reboksetiini kogus oli üksikult 52 mg
ühe patsiendi poolt ja 20 mg kombinatsioonis teiste ainetega teise patsiendi poolt. Ülejäänud 3
patsienti kasutasid reboksetiini teadmata koguses. Kõik 5 patsienti taastusid täielikult. Puudusid teated
EKG muutuste, kooma või krampide kohta pärast ainult reboksetiini üleannustamist.

Turustamisjärgselt on olemas mõned teated üleannustamisest ainult reboksetiini võtnud patsientide
poolt, ükski neist ei lõppenud surmaga. Mitteletaalsetest üleannustamistest on teatatud patsientide
puhul, kes on võtnud kuni 240 mg reboksetiini. Ühest letaalsest üleannustamisest teatati patsiendi
puhul, kes tarvitas reboksetiini kombinatsioonis amitriptülliiniga (annused teadmata).

Üleannustamise korral on soovitatav jälgida südame funktsioone ja elutähtsaid funktsioone. Vajalikud
võivad olla üldised sümptomaatilised toetavad ja/või emeetilised meetmed.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Teised antidepressandid;
ATC-kood: NO6AX18

Reboksetiin on noradrenaliini tagasihaarde väga selektiivne ja tugev inhibiitor. Tal on ainult nõrk
toime 5-HT tagasihaardele ja ta ei mõjuta dopamiini tagasihaaret.

5

Noradrenaliini tagasihaarde inhibeerimine ja sellest tulenev noradrenaliini kättesaadavuse
suurenemine sünapsis ja noradrenergilise transmissiooni modifitseerimine on olemasolevate andmete
põhjal kõige olulisem teadaolevate antidepressantide toimemehhanism.

In vitro uuringud on näidanud, et reboksetiinil puudub oluline afiinsus adrenergiliste (1, 2, ) ja
muskariinsete retseptorite suhtes, antagonismi selliste retseptoritega on kirjeldatud seoses teiste
antidepressantide kardiovaskulaarsete, antikolinergilisteja sedatiivsete kõrvaltoimetega. Reboksetiinil
puudub in vitro seostumisafiinsus nii 1 kui 2 adrenoretseptoritega, siiski ei saa välistada
funktsionaalset -adrenoretseptorite häirimist suurtes annustes in vivo.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast ühekordse 4 mg reboksetiini annuse suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele saavutati
maksimaalne tase, umbes 130 ng/ml, 2 tunni jooksul pärast manustamist. Andmed viitavad sellele, et
absoluutne biosaadavus on vähemalt 60%.

Reboksetiini plasmatasemed vähenesid monoeksponentsiaalselt poolväärtusajaga umbes 13 tundi.
Tasakaalukontsentratsioon saabub 5 päeva jooksul. Farmakokineetika lineaarsust on näidatud
ühekordsete suukaudsete annuste puhul kliiniliselt soovitatavate annuste ulatuses.

Ravim tundub jaotuvat kogu organismi vedelikus. Reboksetiin on 97% ulatuses seotud inimese
plasmavalkudega noortel ja 92% ulatuses eakatel patsientidel (afiinsus 1 happelise glükoproteiini
suhtes on märgatavalt suurem kui albumiini suhtes), ilma olulise sõltuvuseta ravimi
kontsentratsioonist.

Reboksetiin metaboliseeritakse in vitro peamiselt tsütokroom P4503A (CYP3A4) kaudu. In vitro
uuringud on näidanud, et reboksetiin ei inhibeeri järgnevate tsütokroom P450 isoensüümide aktiivsust:
CYP1A2, CYP2C9, CYP2C19 ja CYP2E1. Reboksetiin inhibeerib nii CYP2D6 ja CYP3A4
isoensüüme madala seostumisafiinsusega, kuid pole näidanud toimet nende ensüümide poolt
metaboliseeritavate ravimite in vivo kliirensile. Reboksetiini tuleb koos tugevate CYP3A4
inhibiitoritega määrata ettevaatlikult.

Uriiniga eritunud radioaktiivsus vastab 78%-le annusest. Kuigi süsteemses vereringes esineb ravim
peamiselt muutumatult (70% kogu radioaktiivsusest AUC põhjal), eritub koos uriiniga muutumatul
kujul ainult 10% annusest. Need leiud viitavad sellele, et reboksetiini üldist eliminatsiooni juhib
biotransformatsioon ja metaboliitide eritumine on piiratud nende tekkimisega. Peamised
kindlakstehtud metaboolsed teed on 2-O-dealküülimine, etoksüfenoksütsükli hüdroksülatsioon ja
morfoliintsükli oksüdatsioon, millele järgneb osaline või täielik glükuro- või sulfokonjugatsioon.

Ravim on saadaval ratseemilise seguna (mõlemad enantiomeerid on aktiivsed eksperimentaalsetes
mudelites): enantiomeeride vahel pole leitud ei kiraalset inversiooni ega vastastikuseid
farmakokineetilisi mõjusid. Tugevama SS-enantiomeeri plasmakontsentratsioonid on umbes kaks
korda madalamad ja eritumine uriiniga kaks korda suurem kui enantiomeersel teisendil. Kummagi
enantiomeeri terminaalsete poolväärtusaegade vahel ei leitud olulisi erinevusi.

Neeru- ja maksapuudulikkusega patsientidel esinevad umbes kahekordsed süsteemse ekspositsiooni ja
poolväärtusaja suurenemised. Samasugune või mõnevõrra suurem (kolmekordne) süsteemse
ekspositsiooni suurenemine esineb ka eakatel patsientidel võrreldes noorte tervete vabatahtlikega.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Reboksetiin ei tekita geenmutatsioone bakterite või imetajate rakkudes in vitro, kuid indutseerib
kromosoomianomaaliaid inimese lümfotsüütides in vitro. Reboksetiin ei põhjustanud DNA kahjustusi
pärmirakkudes või roti hepatotsüütides in vitro. Reboksetiin ei põhjustanud kromosoomide kahjustusi
in vivo hiire mikronukleotiidi testis ja ei suurendanud kasvajate sagedust kartsinogeensuse uuringutes
hiirtel ja rottidel.

6

Hemosideroosist teatati toksilisuse uuringutes ainult rottidel.

Loomkatsetes pole leitud mingit teratogeenset toimet või aine mõju reproduktiivsele jõudlusele.
Annused, mis tekitasid terapeutilises vahemikus plasmakontsentratsioone inimestel, tekitasid rottide
järglastel kasvu- ja arenguhäireid ning pikaajalisi käitumismuutusi.

Rottidel eritub reboksetiin piima.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Mikrokristalne tselluloos
Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
Krospovidoon
Kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Pole teada.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on kas III tüüpi merevaikklaasist pudelis, mis on suletud alumiiniumist lastekindla keeratava
korgiga, millel on polüetüleenist korgialus, või alumiinium-PVDC/PVC-PVDC läbipaistvates
blisterites.
Iga pakend sisaldab: 60 tabletti.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Eritingimused puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

PFIZER ENTERPRISES SARL
Rond-Point du Kirchberg
51, Avenue J.F. Kennedy
L-1855 Luxembourg
Luksemburg


8.
MÜÜGILOA NUMBER

302300


7

9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

25.02.2000/9.12.2005


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2008

8