Esprital 45 - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Esprital 30, 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Esprital 45, 45 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 30 või 45 mg mirtasapiini.
INN. Mirtazapinum

Iga Esprital 30 õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 88,800 mg laktoosi
(laktoosmonohüdraadina).
Iga Esprital 45 õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 133,200 mg laktoosi
(laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Esprital 30: punakaspruun ovaalne õhukese polümeerikattega tablett, poolitusjoonega ühel pool.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
Esprital 45: valge ovaalne õhukese polümeerikattega tablett.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15 ja 45 mg vahel; algannus on 15 või 30 mg.

Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Piisava annusega ravi peab
andma positiivse vastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava vastuse korral võib annust suurendada
maksimaalse annuseni. Kui vastus puudub järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi lõpetada.

Eakad
Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse tagamiseks tuleb
vanuritel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Esprital"i ei tohi kasutada alla 18-aastased lapsed ja noorukid (vt lõik 4.4).

Neerupuudulikkus
Mõõduka kuni raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb selle kategooria patsientidele Esprital"i määramisel
arvestada (vt lõik 4.4).

Maksapuudulikkus
Maksapuudulikkusega patsientide mirtasapiini kliirens võib olla vähenenud. Seda tuleb arvestada, kui
määrata Esprital"i selle kategooria patsientidele, eriti raske maksapuudulikkuse korral, sest raske
maksapuudulikkusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja seetõttu sobib Esprital manustamiseks
üks kord päevas. Soovitatavalt tuleb ravimit manustada ühekordse õhtuse annusena enne
magamaminekut. Esprital"i võib manustada ka kahes jagatud annuses (üks kord hommikul ja üks kord
õhtul, suurem annus tuleks manustada õhtul).
Tabletid tuleb sisse võtta suu kaudu, koos vedelikuga ja neelata alla ilma katki närimata.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja ­ vähemalt 6 kuu jooksul, tagamaks, et neil ei
ole enam sümptomeid.
Ravi mirtasapiiniga soovitatakse ärajätusümptomite vältimiseks lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Esprital on saadaval kahes tugevuses 30 mg poolitusjoonega ja 45 mg tabletid, mis võimaldab täpset
annustamist.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Esprital"i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks.
Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga
võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust
(peamiselt vägivaldsust, vastandlikku käitumist ja viha).
Kui kliinilise vajaduse alusel alustatakse siiski ravi, tuleb patsienti suitsidaalsete sümptomite tekke
osas hoolikalt jälgida.
Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja
noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.
Seoses suitsiidivõimalusega, eriti ravi alguses, tuleb patsiendi kätte anda ainult piiratud arvul Esprital"i
tablette.

Luuüdi supressioon
Ravi korral Esprital"iga on täheldatud luuüdi supressiooni, mis väljendub tavaliselt granulotsütopeenia
või agranulotsütoosina. Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati Esprital"iga tehtud kliiniliste uuringute
käigus harva. Turustamisjärgselt on Esprital"i puhul teatatud väga harvadest agranulotsütoosi
juhtudest, enamus neist on olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud fataalselt. Fataalsed
juhud esinesid peamiselt patsientidel vanuses üle 65 aasta. Arst peab olema tähelepanelik, kui tekivad
sellised sümptomid, nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud nakkusele viitavad nähud; selliste
nähtude ilmnemise korral tuleb ravi katkestada ja teha vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist vajavad seisundid
Ettevaatlik annustamine ja tähelepanelik jälgimine on vajalikud patsientide puhul, kellel esineb:
­ epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniline kogemus näitab, et nii ravi ajal mirtasapiiniga
kui ka teiste antidepressantidega esinevad epileptilised krambid harva, tuleb nende patsientide ravi
Esprital"iga alustada ettevaatlikult, kellel on anamneesis krambid. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad
krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleb ravi lõpetada.

­ maksapuudulikkusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
mirtasapiini kliirens ligikaudu 35 % vähenenud kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega
patsientidel võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine
plasmakontsentratsioon oli suurenenud umbes 55 % võrra.

­ neerupuudulikkusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli
mõõduka (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens < 10 ml/min)
neerupuudulikkusega patsientidel mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30 % ja 50 %
võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini plasmakontsentratsioon
oli suurenenud vastavalt ligikaudu 55 % ja 115 % võrra. Olulist erinevust ei leitud kerge
neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel võrreldes kontrollrühmaga.

­ südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, millega seoses tuleb
rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid ja kaasuvaid ravimeid manustada ettevaatlikult.

­ madal vererõhk.

­ suhkurtõbi: suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid muuta kontrolli veresuhkru sisalduse
üle. Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada kohandamist,
soovitatav on tähelepanelik jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmist:
­ Patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi psüühikahäireid, võivad psühhootilised sümptomid
antidepressantide manustamisel süveneda; süveneda võivad paranoilised mõtted.

­ Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maaniliseks faasiks.
Mania/hüpomania anamneesiga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Kõigil patsientidel, kellel
algab mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada.

­ Kuigi Esprital ei tekita sõltuvust, näitab turustamisjärgne kogemus, et ravi järsk katkestamine pärast
ravimi pikaajalist kasutamist võib vahel põhjustada ärajätunähtude tekkimist. Enamus
ärajätureaktsioone on kerged ja iseenesest mööduvad. Erinevatest ärajätusümptomitest on kõige
sagedamini teatatud pearinglusest, erutusest, ärevusest, peavalust ja iiveldusest. Hoolimata sellest, et
neist on teatatud kui ärajätusümptomitest, tuleb mõista, et need sümptomid võivad olla seotud
foonhaigusega. Nagu soovitatud lõigus 4.2, tuleb ravi mirtasapiiniga lõpetada järk-järgult.

­ Tähelepanelik tuleb olla urineerimishäiretega patsientidega, kes põevad eesnäärme hüpertroofiat,
ning ägeda kitsa nurga glaukoomi ja silma suurenenud siserõhuga patsientide puhul (kuigi Esprital"iga
seotud probleemide võimalus on väike tema nõrga antikolinergilise aktiivsuse tõttu).

­ Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida
iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb võimetus
paigal istuda või seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt esimese paari ravinädala jooksul.
Patsientidel, kellel need sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Hüponatreemia
Mirtasapiini kasutamisel on väga harva teatatud hüponatreemiast, mis on tõenäoliselt tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristusest (SIADH). Suurenenud riskiga patsientidel, nagu eakatel
patsientidel või patsientidel, keda ravitakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad
hüponatreemiat, tuleb rakendada ettevaatust.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: serotoniinisündroom võib esineda siis, kui selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRId) kasutatakse samaaegselt teiste serotonergiliste
toimeainetega (vt lõik 4.5). Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire
kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sealhulgas segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis
võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani. Turustamisjärgse kogemuse kohaselt esineb
serotoniinisündroom väga harva ainult Esprital"iga ravitud patsientidel (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Esprital"iga
tehtud kliiniliste uuringute käigus ei teatatud kõrvaltoimetest eakate patsientide hulgas sagedamini kui
teistes vanuserühmades.

Laktoos
See ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoosi talumatust,
laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohiks seda ravimit võtta.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
- Mirtasapiini ei tohi kasutada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul pärast
ravi lõppu MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab ligikaudu kaks nädalat mööduma, enne kui
mirtasapiinravi saanud patsiente võib ravida MAO inhibiitoritega (vt lõik 4.3).
Lisaks, nagu SSRI-dega, võib manustamine koos teiste serotonergiliste toimeainetega (L-trüptofaan,
triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja liht-naistepuna ­ Hypericum
perforatum - preparaadid) viia serotoniiniga seotud mõjude (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4)
ilmnemiseni. Neid toimeaineid tuleb mirtasapiiniga kombineerida ettevaatusega ja vajalik on
põhjalikum kliiniline jälgimine.

- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite (antipsühhootikumid,
antihistamiinsed H1 antagonistid, opiaadid) sedatiivset toimet. Nende ravimite määramisel koos
mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.

- Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pidurdavat toimet. Seetõttu tuleb
patsientidele soovitada alkohoolsete jookide vältimist mirtasapiinravi ajal.

- Mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas põhjustas väikese, kuid statistiliselt olulise
rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) suurenemise varfariiniga ravitud patsientidel. Ei saa
välistada, et mirtasapiini suuremate annuste korral on see toime rohkem väljendunud, seega on
varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi korral soovitatav kontrollida patsiendi INRi taset.

Farmakokineetilised koostoimed
- CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin, suurendavad mirtasapiini kliirensit ligikaudu kaks
korda, mille tulemuseks on plasma mirtasapiinikontsentratsiooni vähenemine vastavalt 60 % ja 45 %
võrra. Kui karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi indutseerija (nt rifampitsiin) lisatakse
mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse suurendamine. Kui ravi selliste
ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse vähendamine.

- Tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooli samaaegne manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja AUCd ligikaudu 40 % ja 50 % võrra.

- Kui tsimetidiini (nõrk CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor) manustatakse koos mirtasapiiniga
võib mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon suureneda enam kui 50%. Mirtasapiini samaaegsel
manustamisel koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, HIV proteaasi inhibiitorite, asoolsete
seentevastaste ravimite, erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooniga tuleb rakendada ettevaatust ja
vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.

- Koostoimeuuringud ei viidanud olulisele farmakokineetilisele toimele mirtasapiini manustamisel
koos paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumiga.

4.6
Rasedus ja imetamine

Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute
suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid, kuid
siiski on täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3). Rasedatele naistele tuleb määrata ettevaatusega.
Kui Esprital"i kasutatakse kuni sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on vajalik vastsündinu
sünnijärgne jälgimine, arvestades võimalikke ärajätunähte.

Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud mirtasapiini eritumist rinnapiima ainult
väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi
Esprital"iga, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja Esprital-ravi kasu naisele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Esprital"il on vähene kuni mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Esprital
võib vähendada kontsentratsioonivõimet ja erksust (eriti ravi alguses). Patsiendid, keda ravitakse
antidepressantidega, peavad vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head
kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki juhtimine ja masinatega
töötamine.

4.8 Kõrvaltoimed

Depressiivsetel patsientidel esineb seoses haiguse endaga palju sümptomeid. Seetõttu võib mõnikord
olla raske kindlaks teha, millised sümptomid on põhjustatud haigusest ja millised on Esprital-ravi
tulemus.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, mis esinesid enam kui 5 % Esprital"iga ravitud patsientidest
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes (vt allpool), olid unisus, sedatsioon, suukuivus,
kehakaalu tõus, isu suurenemine, pearinglus ja kurnatus.

Kõigis platseebokontrollitud uuringutes (sealhulgas muudel näidustustel peale depressiooni) on
hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimeid. Metaanalüüs vaatles 20 uuringut planeeritud kestusega kuni 12
nädalat 1501 patsiendiga (134 patsiendiaastat), kes said mirtasapiini annuseid kuni 60 mg, ja 850
patsiendiga (79 patsiendiaastat), kes said platseebot.
Nende uuringute laiendusfaasid on välja arvatud, et säilitada võrreldavust platseeboga.

Tabel 1 näitab kategooriatesse jagatud kõrvaltoimete esinemissagedust, mis esinesid kliinilistes
uuringutes statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga kui platseeboga. Tabelisse on
samuti lisatud spontaansetest teadetest pärinevad kõrvaltoimed. Spontaansetest teadetest pärinevate
kõrvaltoimete sagedused põhinevad kliinilistes uuringutes nendest kõrvaltoimetest teatamise
sagedusel. Spontaansetest teadetest pärit kõrvaltoimete sagedus, mille puhul mirtasapiini
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui
"teadmata".

Organsüsteem
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
klass
( 1/10)
( 1/100
( 1/1000
( 1/10 000


kuni < 1/10)
kuni < 1/100)
kuni <1/1000)
Uuringud
Kehakaalu




tõus1
Vere- ja




Luuüdi
lümfisüsteemi
supressioon
häired
(granulotsüto-
peenia,
agranulotsütoos,
aplastiline
aneemia,
trombotsüto-
peenia)
Eosinofiilia.
Närvisüsteemi
Unisus1, 4
Letargia1
Paresteesia2
Müokloonus
Konvulsioonid
häired
Sedatsioon1, 4
Pearinglus
"Rahutute"
Serotoniini-
Peavalu2
Treemor
jalgade
sündroom
sündroom
Oraalne
Sünkoop
paresteesia
Seedetrakti häired
Suukuivus
Iiveldus3
Oraalne

Suu turse
Kõhulahtisus2
hüpoesteesia
Oksendamine2
Naha ja

Eksanteem 2



nahaaluskoe
kahjustused
Lihas-skeleti ja

Artralgia



sidekoe kahjustused
Müalgia
Seljavalu1
Ainevahetus- ja
Söögiisu



Hüponatreemia
toitumishäired
suurenemine1
Vaskulaarsed

Ortostaatiline
Hüpotensioon2

häired
hüpotensioon
Üldised häired ja

Perifeersed



manustamiskoha
tursed1
reaktsioonid
Väsimus
Maksa ja sapiteede



Seerumi

häired
Transaminaa-
side aktiivsuse
tõus
Psühhiaatrilised

Ebanormaal-
Luupainajad2

Suitsiidimõtted6
häired
sed unenäod
Maania
Suitsidaalne
Segasus
Erutus2
käitumine6
Ärevus2, 5
Hallutsinat-
Unetus3, 5
sioonid
Psühho-
motoorne
rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Endokriinsüsteemi




Antidiureetilise
häired
hormooni
liignõristus
1 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga
võrreldes platseeboga.
2 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused sagedamini ravi ajal platseeboga võrreldes mirtasapiiniga,
kuid statistiliselt oluliselt mitte sagedamini.
3 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini platseebo puhul võrreldes
mirtasapiiniga.
4 NB! Annuse vähendamine ei põhjusta tavaliselt väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib ohustada
antidepressantide tõhusust.
5 Ravi korral antidepressantidega üldiselt võivad ärevus ja unetus (mis võivad olla depressiooni sümptomid)
tekkida või süveneda. Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6 Mirtasapiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi tõusu (siiski ei ole sellega seotud kõrvaltoimetest teatatud sagedamini
mirtasapiini korral võrreldes platseeboga).

4.9 Üleannustamine

Senised kogemused Esprital"i üleannustamisega näitavad, et sümptomid on tavaliselt kerged. On
täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga, millega
kaasneb tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on terapeutilistest annustest palju
suuremate annuste manustamisel võimalus ka tõsisemateks juhtudeks (sealhulgas surmajuhud), eriti
kui üleannustatakse mitmeid ravimeid.
Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja toetavat ravi elutähtsate
funktsioonide jaoks.
Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX11

Mirtasapiin on tsentraalselt toimiv presünaptiline 2-antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergilise neurotransmissiooni
suurenemist vahendatakse spetsiifiliselt 5-HT1-retseptorite kaudu, sest 5-HT2- ja 5-HT3- retseptorid
blokeerib mirtasapiin. Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on eeldatavasti antidepressiivne toime, nii
et S(+) enantiomeer blokeerib 2 ja 5-HT2 retseptorid ning R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3
retseptorid.
Mirtasapiini histamiini H1-antagonistlik toime on seotud tema sedatiivsete omadustega. Tal puudub
praktiliselt antikoliinergiline toime ja terapeutilistes annustes ei mõjuta ta kardiovaskulaarsüsteemi.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast Esprital"i suukaudset manustamist imendub toimeaine mirtasapiin kiiresti ja täielikult
(biosaadavus ligikaudu 50 %) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub ligikaudu 2
tunni pärast. Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega peaaegu 85 % ulatuses. Keskmine
eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi; pikemaid poolväärtusaegu kuni 65 tunnini on
juhuslikult täheldatud ja lühemad poolväärtusajad on esinenud noortel meestel. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada manustamist üks kord ööpäevas. Tasakaalustaadium
saabub 3...4 päeva jooksul, mille järel kumulatsiooni enam ei toimu. Mirtasapiinil on soovitatavas
annuste vahemikus lineaarne farmakokineetika. Söömine ei mõjuta mirtasapiini farmakokineetikat.

Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Biotransformatsiooni peamised teed on demetüleerimine ja oksüdatsioon, millele järgneb
konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 osalevad mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustumises, samas
kui CYP3A4 peetakse vastutavaks N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliitide tekkimise eest.
Demetüleeritud metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ja tal on ilmselt samasugune
farmakokineetiline profiil nagu lähteainel.
Neeru- või maksapuudulikkuse puhul võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse või genotoksilisuse prekliinilistes
uuringutes ei ole ilmnenud erilist ohtu inimesele. Rottide ja küülikutega tehtud
reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei täheldatud mingeid teratogeenseid toimeid. Inimese
maksimaalse terapeutilise ekspositsiooniga võrreldes kaks korda suurema süsteemse ekspositsiooni
juures esines rottide puhul implantatsioonijärgse kao suurenemist, vähenes poegade sünnikaal ja
vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva jooksul.

Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA-kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole
genotoksiline. Rottidega tehtud kantserogeensuskatsetes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja hiirte
kantserogeensuskatsetes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifiliseks
mittegenotoksiliseks vastuseks, mis on seotud pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide
indutseerijatega.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Hüdroksüpropüültselluloos LH 21
Maisitärklis
Mikrokristalne tselluloos
Prezelatiniseeritud tärklis
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Talk

Polümeerikate
Esprital 30:
Esprital 45:
Hüpromelloos
Hüpromelloos
Makrogool 6 000
Makrogool 6 000
Titaandioksiid (E171)
Titaandioksiid (E171)
Raudoksiid, kollane (E172)
Talk
Raudoksiid, punane (E172)

Talk

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/Al blister, pakendi infoleht, pappkarp
Pakendi suurus: 30 tabletti (3 blistrit)

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Zentiva k.s., Praha, Tsehhi Vabariik


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Esprital 30: 472705
Esprital 45: 472805


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

12.05.2005/19.06.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud juunis 2009