Eprex - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

EPREX 2000, 2000 RÜ/0,5 ml süstelahus süstlis 0,5 ml
EPREX 4000, 4000 RÜ/0,4 ml süstelahus süstlis 0,4 ml
EPREX 5000, 5000 RÜ/0,5 ml süstelahus süstlis 0,5 ml
EPREX 6000, 6000 RÜ/0,6 ml süstelahus süstlis 0,6 ml
EPREX 10000, 10000 RÜ/ml süstelahus süstlis 1 ml


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

EPREX süstelahus süstlis subkutaanseks ja intravenoosseks manustamiseks sisaldab 2000 RÜ/0,5 ml
(16,8 mikrogrammi), 4000 RÜ/0,4 ml (33,6 mikrogrammi), 5000 RÜ/0,5 ml (42,0 mikrogrammi), 6000
RÜ/0,6 ml (50.4 mikrogrammi) või 10 000 RÜ/1,0 ml (84 mikrogrammi) inimese rekombinantset
erütropoetiini (alfaepoetiin).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Süstelahus süstlis.
Selge värvitu lahus.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Kroonilisest neerupuudulikkusest tingitud sümptomaatilise aneemia ravi täiskasvanutel ja lastel:
· Kroonilisest neerupuudulikkusest põhjustatud aneemia ravi hemodialüüsitavatel lastel ja
täiskasvanutel ning peritoneaaldialüüsitavatel täiskasvanud patsientidel.
· Neeruhaigusest põhjustatud raske sümptomaatilise aneemia ravi täiskasvanud patsientidel, kes ei
ole veel dialüüsravil.

Aneemia ravi ja vereülekannete vajaduse vähendamine soliidtuumori, maliigse lümfoomi või multiipelse
müeloomiga täiskasvanud patsientidel, kes saavad keemiaravi ja kellel on oma üldseisundi tõttu risk
vereülekanneteks (nt kardiovaskulaarne seisund, aneemia enne keemiaravi alustamist).

Autoloogse punavere hulga suurendamiseks enne operatsioonieelset autoloogse vere kogumist
(predonatsiooni). Sel näidustusel tuleb oodatavat kasu hinnata võrreldes suurenenud trombemboolia
riskiga. EPREX"it manustatakse mõõduka aneemiaga patsientidele (Hb 110...130 g/l [6,2...8,1 mmol/l],
ilma raua defitsiidita) juhtudel kui verd ei saa konserveerida või kui on raskendatud küllaldase hulga
autoloogse verehulga kogumine vereülekandeks plaanilise ulatusliku operatsiooni ajal (vere vajadusega
naistele vähemalt 4 ühikut, meestele vähemalt 5 ühikut).

Aneemiaga patsientidele allogeense vereülekande vajaduse vältimiseks enne ulatuslikku ortopeedilist
lõikust juhtudel kui ei esine raua defitsiiti ja on suurenenud risk vereülekannetega seotud tüsistuste
tekkeks. EPREX"it kasutatakse mõõduka aneemiaga patsientidel (Hb 110...130 g/l), kui ei ole võimalik
autoloogset verd koguda ja eeldatav verekaotus on mõõdukas (900 kuni 1800 ml).

Perioperatiivselt tuleb alati järgida vere käitlemise häid tavasid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis

Nagu iga süstitava lahuse korral, tuleb kontrollida, et lahuses ei oleks osakesi ega esineks värvuse
muutusi.

a) Intravenoosne manustamine: süstida veeni vähemalt 1...5 min jooksul, olenevalt manustatavast
annusest. Hemodialüüsitavatele patsientidele võib ravimit manustada boolusena dialüüsi ajal sobiva
venoosse tee kaudu dialüüsimehhanismis. Samuti võib ravimit manustada dialüüsiseansi lõppedes
fistulinõela kaudu, järgnevalt süstida süsteemi 10 ml isotoonilist naatriumkloriidi lahust, et süsteemi
loputada ja tagada ravimi jõudmine vereringesse.

Aeglasemat manustamist soovitatakse neile patsientidele, kes reageerivad ravile gripitaoliste sümptomite
ilmnemisega.

EPREX"it ei manustata intravenoosse infusioonina ega segata teiste ravimitega.

b) Nahaalune süstimine: korraga ei tohi ühte süstekohta süstida üle 1 ml. Kui ettenähtud kogus on suurem,
tuleb süstida mitmesse kohta.

Süstitakse jäsemete piirkonda või kõhu eesseina.

Olukordades, kus arst teeb kindlaks, et patsient või hooldaja saab EPREX"it subkutaanselt ohutult ja
tõhusalt manustada, tuleb anda juhised õige annustamise ja manustamise kohta (vViidake pakendi infolehe
lõigule 3: Kuidas EPREX"it kasutada (EPREX"i süstimise juhised).

Sümptomaatilise aneemia ravi täiskasvanutel ja lastel, kellel esineb krooniline neerupuudulikkus:

Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidele, kellel on loodud püsiv veenitee (hemodialüüsitavad
patsiendid), on eelistatud ravimi veenisisene manustamine. Kui püsivat veeniteed ei ole (patsiendid, kes
veel ei ole dialüüsravil ning peritoneaaldialüüsravi saavad patsiendid), võib EPREX"it manustada
nahaaluse süstina.

Aneemia sümptomid ja jääknähud võivad varieeruda olenevalt vanusest, soost ja kaasnevast
meditsiinilisest seisundist; arst peab hindama iga patsiendi haiguse kliinilist kulgu ja seisundit eraldi.

EPREX"it tuleb manustada selleks, et suurendada hemoglobiini taset kuni 120 g/l (7,5 mmol/l).
Hemoglobiini taseme tõusu üle 20 g/l (1,25 mmol/l) nelja nädala jooksul tuleb vältida. Kui nii juhtub,
tuleb ravijuhise põhjal annust vastavalt kohandada.

Patsiendi seisundi varieeruvuse tõttu võib patsiendi hemoglobiinitase olla aeg-ajalt soovitust kõrgem või
madalam. Hemoglobiini taseme muutust tuleb reguleerida annuse kohandamisega, arvestades, et
eesmärgiks on saavutada hemoglobiinisisaldus vahemikus 100 g/l...120 g/l (6,2 mmol/l...7,5 mmol/l).
Lastel on soovitatav hemoglobiini eesmärktase vahemikus 95...110 g/l (5,9...6,8 mmol/l).

Vältida tuleb hemoglobiini taset, mis ületab püsivalt 120 g/l (7,5 mmol/l). Kui hemoglobiini tase suureneb
kuu aja jooksul rohkem kui 20 g/l (1,25 mmol/l) või kui hemoglobiini tase on püsivalt kõrgem kui 120 g/l
(7,5 mmol/l), tuleb alfaepoetiini annust 25% vähendada. Kui hemoglobiini tase tõuseb üle 130 g/l (8,1
mmol/l), katkestage ravi seniks, kuni tase langeb alla 120 g/l (7,5 mmol/l), ja seejärel alustage uuesti
alfaepoetiin-ravi annusega, mis on eelmisest annusest 25% väiksem.

Patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida, et aneemia ja selle sümptomite piisavaks kontrolliks tagada
EPREX"i väikseima heakskiidetud annuse kasutamine.

Seerumi rauasisaldust tuleb määrata enne ravi ja ravi ajal ning vajadusel rakendada asendusravi
rauapreparaatidega. Enne EPREX-ravi alustamist tuleb välistada B12-vitamiini ja foolhappe defitsiit.
Juhtudel, kui EPREX"i manustamine ei anna oodatud tulemust, tuleb välja selgitada võimalikud põhjused,
nagu raua, B12-vitamiini või foolhappe defitsiit; alumiiniumi intoksikatsioon, kaasuv infektsioon, põletik
või trauma; varjatud verekaotus; hemolüüs; ja luuüdi fibroos.

Hemodialüüsitavad täiskasvanud patsiendid:

Hemodialüüsitavatele patsientidele, kellel on loodud püsiv veenitee, on eelistatud ravimi veenisisene
manustamine.

Ravi on kaheastmeline:

Korrektsioonifaas:

50 RÜ/kg, 3 korda nädalas

Kui on vajalik annuse kohandamine, tuleb seda teha vähemalt 4-nädalaste intervallidega. Annust võib
muuta (suurendada või vähendada) igal etapil 25 RÜ/kg kaupa, 3 korda nädalas.

Säilitusfaas:

Annust kohandatakse vastavalt hemoglobiinisisaldusele: soovituslik hemoglobiini sisaldus on vahemikus
110...120 g/l (6,2...7,5 mmol/l).

Tavaline soovitatav annus on 75...300 RÜ/kg nädalas.

Kliinilised andmed näitavad, et väga madala hemoglobiinisisaldusega (<60 g/l või <3,75 mmol/l)
patsiendid võivad vajada suuremaid säilitusannuseid kui mõõduka aneemiaga (>80 g/l või >5 mmol/l)
patsiendid.

Hemodialüüsitavad lapsed:

Ravi on kaheastmeline:

Korrektsioonifaas:

50 RÜ/kg, 3 korda nädalas veenisiseselt.
Kui on vajalik annuse kohandamine, tuleb seda teha vähemalt 4-nädalaste intervallidega. Annust võib
muuta igal etapil 25 RÜ/kg kaupa, 3 korda nädalas kuni soovitud ravivastuse saavutamiseni.

Säilitusfaas:

Annust kohandatakse vastavalt hemoglobiini sisaldusele, et saavutada hemoglobiini väärtused 95...110 g/l
(5,9...6,8 mmol/l).

Üldiselt vajavad alla 30 kg kehakaaluga lapsed suuremat säilitusannust kui üle 30 kg kehakaaluga lapsed
ja täiskasvanud. Järgnevaid säilitusfaasi annuseid kasutati kliinilistes uuringutes pärast 6-kuulist
raviperioodi:


Annus (RÜ/kg 3 korda nädalas)
Kehakaal (kg)
Keskmine annus
Tavaline säilitusannus
<10 100 75...150
10...30 75
60...150
>30 33
30...100

Kliinilised andmed näitavad, et väga madala hemoglobiinisisaldusega (<68 g/l või <4,25 mmol/l)
patsiendid võivad vajada suuremaid säilitusannuseid kui mõõduka aneemiaga (>68 g/l või >4,25 mmol/l)
haiged.

Täiskasvanud neerupuudulikkusega patsiendid, kes ei ole veel dialüüsravil:

Kui püsivat veeniteed ei ole, võib EPREX"it manustada nahaaluse süstina.

Ravi on kaheastmeline:

Korrektsioonifaas:

Algannus on 50 RÜ/kg, 3 korda nädalas. Annust võib muuta 25 RÜ/kg kaupa (3 korda nädalas) kuni
piisava ravivastuse saavutamiseni (seda tuleb teha etapiviisiliselt vähemalt 4 nädala jooksul).

Säilitusfaas:

Annust kohandatakse vastavalt hemoglobiini sisaldusele, et saavutada hemoglobiini väärtused 100... 120
g/l (6,2...7,5 mmol/l). Tavaline säilitusannus on 17...33 RÜ/kg, 3 korda nädalas.

Maksimaalne annus ei tohi ületada 200 RÜ/kg, 3 korda nädalas.

Täiskasvanud peritoneaaldialüüsi patsiendid:

Kui püsivat veeniteed ei ole, võib EPREX"it manustada nahaaluse süstina.

Ravi on kaheastmeline:

Korrektsioonifaas:

Algannus on 50 RÜ/kg 2 korda nädalas.

Säilitusfaas:

Eesmärgiks on saavutada hemoglobiinisisaldus 100...120 g/l (6,2...7,5 mmol/l).
Tavaline säilitusannus on 25...50 RÜ/kg, 2 korda nädalas (manustatuna 2 võrdse annusena).

Keemiaravist tingitud aneemiaga patsientide ravi:

Aneemiaga patsientidele, kelle hemoglobiini kontsentratsioon on 100 g/l (6,2 mmol/l), tuleb EPREX"it
manustada subkutaanselt. Aneemia sümptomid ja jääknähud võivad varieeruda olenevalt vanusest, soost ja
haiguse üldisest seisundist; arst peab hindama iga patsiendi haiguse kliinilist kulgu ja seisundit eraldi.

Patsiendi seisundi varieeruvuse tõttu võib patsiendi hemoglobiinitase olla aeg-ajalt soovitust kõrgem või
madalam. Hemoglobiini taseme muutust tuleb reguleerida annuse kohandamisega, arvestades, et
eesmärgiks on saavutada hemoglobiinisisaldus vahemikus 100 g/l (6,2 mmol/l) kuni 120 g/l (7,5 mmol/l).
Vältida tuleb hemoglobiini taset, mis ületab püsivalt 120 g/l (7,5 mmol/l).
Alljärgnevalt on esitatud juhised sobivaks annuse kohandamiseks juhul, kui hemoglobiini tase ületab 120
g/l (7,5 mmol/l).

Alfaepoetiiniga ravi peaks kestma vähemalt üks kuu pärast keemiaravi lõppu.

Algannus on 150 RÜ/kg nahaaluse süstina 3 korda nädalas. Alternatiivseks algannuseks võib olla 450
RÜ/kg nahaaluse süstina üks kord nädalas. Kui hemoglobiinisisaldus on pärast neljandat ravinädalat
suurenenud 10 g/l (0,62 mmol/l) võrra ja retikolütsüütide arv suurenenud üle 40000 raku/mikroliitris
võrreldes algväärtusega, tuleb jätkata annusega 150 RÜ/kg kolm korda nädalas või 450 RÜ/kg üks kord
nädalas. Kui hemoglobiinisisaldus ei ole pärast neljandat ravinädalat suurenenud 10 g/l (0,62 mmol/l)
võrra ja retikolütsüütide arvu suurenemine on alla 40000 raku/mikroliitris võrreldes algväärtusega, tuleb
EPREX"i annust suurendada kuni 300 RÜ/kg 3 korda nädalas. Sellise annusega jätkatakse 4 nädala vältel.
Kui pärast täiendavat nelja ravinädalat annuses 300 RÜ/kg 3 korda nädalas on hemoglobiinisisaldus
suurenenud 10 g/l (0,62 mmol/l) või retikulotsüütide arv suurenenud üle 40000 raku/mikroliitris
võrreldes algväärtusega, jätkatakse ravi annusega 300 RÜ/kg 3 korda nädalas. Juhul, kui
hemoglobiinisisalduse suurenemine on väiksem kui 10 g/l (0,62 mmol/l) ja retikulotsüütide arv
suurenenud vähem kui 40000 rakku/mikroliitris, loetakse ravivastus ebapiisavaks ja soovitatakse ravimi
manustamine katkestada.

Patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida, et aneemia sümptomite piisavaks kontrolliks tagada erütropoeesi
stimuleeriva aine (ESA) väikseima heakskiidetud annuse kasutamine.

Annuse kohandamine eesmärgiga säilitada hemoglobiini kontsentratsioon vahemikus 100 g/l...120 g/l:

Kui hemoglobiinisisaldus suureneb üle 20 g/l (1,25 mmol/l) võrra kuus või hemoglobiinisisaldus ületab
120 g/l (7,5 mmol/l), tuleb alfaepoetiini annust vähendada 25...50% võrra. Kui hemoglobiinisisaldus
ületab 130 g/l (>8,1 mmol/l), katkestada ravi seniks, kui see väheneb kuni 120 g/l (7,5 mmol/l) ja siis
jätkata alfaepoetiin-ravi varasemast annusest 25% väiksema annusega.

Täiskasvanud kirurgia-patsiendid, kellel viiakse läbi autoloogse vere kogumine:

Soovitatav on intravenoosne manustamine. EPREX"it manustatakse autoloogse verekogumise
(donatsiooni) lõpus.

Kerge aneemia korral (hematokrit 33...39%), kui on planeeritud 4 ühiku vere deponeerimine, manustada
EPREX"it 600 RÜ/kg kohta 2 korda nädalas 3 nädala vältel enne kirurgilist operatsiooni.
Selliselt on osutunud võimalikuks 4 ühiku vere deponeerimine 81% alfaepoetiiniga ravitud patsientidest
võrreldes 37% platseebo-grupi patsientidega. Alfaepoetiini manustamine vähendas autoloogse vere
ülekannete vajadust 50% võrreldes ravi mittesaanud patsientidega.

Kõik patsiendid peavad saama rauapreparaate (näiteks 200 mg suukaudset rauda ööpäevas) alfaepoetiin-
ravi käigus. Asendusravi rauapreparaatidega tuleb alustada koheselt, soovitavalt mitu nädalat enne
autoloogse vere kogumise alustamist, et tagada piisavad rauavarud organismis.

Täiskasvanud patsiendid enne ulatuslikku ortopeedilist operatsiooni:

Soovitatav on subkutaanne manustamine.

EPREX"it soovitatakse manustada 600 RÜ/kg nädalas 3 nädala vältel enne ulatuslikku
ortopeedilist operatsiooni (-21., -14. ja -7. operatsioonieelsel päeval), samuti
operatsioonipäeval. Juhtudel, kui operatsioonieelne raviperiood on lühem kui kolm nädalat,
manustatakse 300 RÜ/kg 10 päeva vältel enne operatsiooni, operatsioonipäeval ja järgneva 4 päeva vältel.
Kui hemoglobiinisisaldus suureneb üle 150 g/l, tuleb EPREX-ravi katkestada.

Tuleb tagada, et ravi alustamisel ei esineks patsientidel rauadefitsiiti. Kõik patsiendid peavad alfaepoetiin-
ravi käigus saama rauapreparaate (näiteks 200 mg suukaudset rauda ööpäevas). Võimalusel tuleb
asendusravi rauapreparaatidega alustada enne alfaepoteiin-ravi alustamist, et tagada piisavad rauavarud
organismis.

4.3 Vastunäidustused

Patsientidele, kel varasema erütropoetiinravi käigus on tekkinud isoleeritud erütrotsütaarne aplaasia, ei
tohi manustada EPREX"it ega teisi erütropoetiine (vt lõik 4.4).

Ravile raskesti alluv hüpertensioon.

Alfaepoetiiniga ravitavatel patsientidel tuleb arvestada kõiki autoloogse donatsiooniga seotud
vastunäidustusi.

Ülitundlikkus ravimi toimeaine või abiainete suhtes.

EPREX"i kasutamine perioperatiivses perioodis ilma autoloogse donatsioonita on vastunäidustatud
haigetel, kel on hiljuti läbipõetud müokardiinfarkt või ajuinsult või kel esineb raske koronaartõbi,
perifeersete, karotiid- või ajuarterite ateroskleroos.

EPREX"it ei soovitata manustada kirurgia-patsientidele, kellele ei saa vajadusel rakendada
antitrombootilist ravi.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised

Kõigil alfaepoetiini saavatel patsientidel tuleb hoolikalt jälgida vererõhku, eriti tähelepanelik tuleb olla
juhtudel, kui patsiendil on ravimata, ebapiisavalt ravitud või ravile raskesti alluv hüpertensioon. Kui
vererõhku ei õnnestu kontrolli alla saada, tuleb ravi alfaepoetiiniga katkestada.

Alfaepoetiini tuleb samuti ettevaatusega kasutada epilepsia ja kroonilise maksapuudulikkuse korral.

Alfaepoetiini manustavate kroonilise neerupuudulikkusega patsientide ja vähipatsientide hemoglobiini
taset tuleb stabiilse taseme saavutamiseni mõõta korrapäraselt ja seejärel perioodiliselt.

Hemoglobiini taset tuleb hoolikalt jälgida kõigil patsientidel, kuna võib esineda trombembooliliste
tüsistuste ja surmajuhtumite kõrgenenud esinemisrisk, kui patsientide hemoglobiinitase tõuseb ravi
tulemusena kõrgemale kui näidustusele vastav eesmärktase.

Alfaepoetiini annusest sõltuvalt võib mõõdukalt suureneda trombotsüütide sisaldus, enamasti
normväärtuste piirides. Trombotsüütide arv tavaliselt alaneb ravi lõppedes. Lisaks sellele on registreeritud
normaalsest suuremat trombotsüteemia esinemissagedust. Trombotsüütide arvu soovitatakse määrata
regulaarselt esimese 8 ravinädala jooksul.

Enne ravi alustamist tuleb välistada teised aneemia põhjused (raua, foolhappe või vitamiin B12 vaegus,
hemolüüs, verekaotus). Enamasti väheneb ferritiini sisaldus seerumis samaaegselt hematokriti tõusuga.
Optimaalse ravivastuse saavutamiseks on soovitatav rauapreparaatide manustamine. Selleks soovitatakse:
·
suukaudset raua manustamist 200...300 mg/ööpäevas (lastele 100...200 mg/ööpäevas)
kroonilise neerupuudulikkusega patsientidele, kellel seerumi feriitiinisisaldus on alla 100 ng/ml
·
suukaudset raua manustamist 200...300 mg/ööpäevas kõigile pahaloomulise kasvajaga
patsientidele, kelle transferriini saturatsioon on väiksem kui 20%.

Enne alfaepoetiini annuse suurendamist pahaloomulise kasvajaga patsiendil, tuleb arvesse võtta kõiki
aneemiaga seonduvaid faktoreid.

ESA jälgitavuse parandamiseks tuleb tarvitusele võtta kõik selle tagamiseks vajalikud ja võimalikud
abinõud (nt tuleb nõuetekohaselt üles märkida täpne informatsioon kasutatud ravimi kohta). Lisaks sellele
võib patsiendile manustatava ESA vahetada teise vastu ainult nõuetekohase järelevalve all.

Isoleeritud erütrotsütaarne aplaasia

Väga harvadel juhtudel on teatatud isoleeritud erütrotsütaarse aplaasia (PRCA) tekkest pärast kuid kuni
aastaid kestnud ravi erütropoetiiniga. Haigetel, kel ravi muutub järsku ebaefektiivseks, väljendudes
hemoglobiini languse (10 kuni 20 g/l kuus) ja transfusioonivajaduse tõusuna, tuleb määrata
retikulotsüütide hulk ning välistada teised aneemia põhjused (nt raua, B12 või foolhappe defitsiit,
alumiiniumi intoksikatsioon, infektsioon või põletik, verekaotus, hemolüüs).

Kui retikulotsüütide hulk korrigeerituna aneemia taseme suhtes (st retikulotsüütide indeks) on madal
(<20,000/mm3 või <20,000/mikroliitrit või <0,5%), trombotsüütide ja erütrotsüütide arv on normi piires
ning muid muutusi verepildis ei esine, tuleb PRCA diagnoosi täpsustamiseks määrata erütropoetiini
vastased antikehad ja kaaluda luuüdi uuringu tegemist.

Kui isoleeritud erütrotsüstaarse aplaasia diagnoos saab kinnitust, tuleb ravi EPREX"iga koheselt
katkestada. Samuti ei tohi manustada teisi erütropoetiine, kuna esinevad ristuvad antikehad. Vajadusel on
näidustatud asjakohane ravi, nagu vereülekande tegemine.

Sümptomaatilise aneemia ravi täiskasvanutel ja lastel, kellel esineb krooniline neerupuudulikkus

Kroonilise neerupuudulikkusega haigetel on soovitatav saavutada hemoglobiinisisalduse suurenemine
keskmiselt 10 g/l (0,62 mmol/l) kuus, ning see ei tohiks ületada 20 g/l (1,25 mmol/l) kuus, et vähendada
hüpertensiooni riski.

Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi ravimist tingitud hemoglobiini kontsentratsioon
ületada hemoglobiini eesmärktaseme ülemist piiri, nagu soovitati lõigus 4.2. Kliinilistes uuringutes
täheldati surmajuhtumite ja tõsiste kardiovaskulaarsete tüsistuste esinemisriski suurenemist, kui ESAde
manustamise tulemusena tõusis hemoglobiini tase kõrgemale kui 120 g/l (7,5 mmol/l).

Kontrollitud kliinilised uuringud ei ole näidanud, et erütropoetiinide manustamisest oleks saadud olulist
kasu, kui hemoglobiini kontsentratsioon on tõusnud kõrgemale, kui aneemia sümptomite kontrollimiseks
ja vereülekande vältimiseks vajalik on.

Kroonilise neerupuudulikkusega haigeid, kellele manustatakse EPREX"it nahaaluse süstina, tuleb
regulaarselt jälgida, et hinnata ravi tulemuslikkuse vähenemist, mis väljendub ravivastuse puudumises või
vähenemises. Selle tunnuseks on püsiv hemoglobiini sisalduse vähenemine, hoolimata EPREX"i annuse
suurendamisest.

Hemodialüüsipatsientidel on esinenud sundi tromboosi, eriti nendel, kellel on kalduvus hüpotensiooni
tekkeks või kelle arteriovenoossetes fistulites esineb komplikatsioone (nt stenoose, aneürisme jne).
Kõnealuste patsientide puhul on soovitatav varane sundi läbivaatus ja tromboosi ennetamine näiteks
atsetüülsalitsüülhappe manustamise teel.

Üksikutel juhtudel on täheldatud hüperkaleemia teket. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel võib
aneemia korrigeerimine kaasa tuua söögiisu ning sellega seotud kaaliumi ja proteiinide tarbimise
suurenemise. Uurea-, kreatiniini- ja kaaliumisisalduse hoidmiseks soovitud vahemikes tuleb vajadusel
perioodiliselt kohandada dialüüsireziimi. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel tuleb monitoorida
seerumi elektrolüütide sisaldust. Seerumi kaaliumisisalduse suurenemisel tuleb kaaluda alfaepoetiini
manustamise lõpetamist kuni hüperkaleemia taandumiseni.

Alfaepoetiini ravikuuri ajal on sageli vajalik hemodialüüsi-aegne hepariini annuse suurendamine tänu
suurenenud hematokritile. Dialüüsisüsteem võib ummistuda, kui hepariniseerimine ei ole optimaalne.

Olemasoleva informatsiooni põhjal ei suurenda aneemia ravi alfaepoetiiniga neerupuudulikkusega
täiskasvanud patsientidel neerupuudulikkuse progresseerumise kiirust.

Keemiaravist tingitud aneemiaga patsientide ravi:

Erütropoetiinid on kasvufaktorid, mis stimuleerivad peamiselt erütrotsüütide tootmist. Erütropoetiini
retseptorid võivad olla ekspresseeritud mitmete kasvajarakkude pinnal. Nagu kõikide kasvufaktorite puhul
on ka erütropoetiinide puhul probleemiks see, et need võivad stimuleerida kasvajarakkude kasvu.
Mitmetes kontrollitud uuringutes on näidatud, et erütropoetiinid ei paranda kasvajast tingitud aneemiaga
patsientide üldist elulemust ega vähenda kasvaja progresseerumise riski.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes on EPREX"i ja teiste ESAde kasutamisel täheldatud:
· vähenenud lokoregionaalset kontrolli kaugelearenenud pea- ja kaelavähiga patsientidel, kes
said kiiritusravi ajal, kui ravimi manustamisega taheti saavutada hemoglobiini taset, mis oli
suurem kui 140 g/l (8,7 mmol/l);
· lühemat üldist elulemust ja haiguse progresseerumisest tingitud suurenenud suremust nelja
kuu möödudes patsientidel, kellel esines metastaatiline rinnanäärmevähk ja kes said
kiiritusravi ajal, kui ravimi manustamisega taheti saavutada hemoglobiini taset 120-140 g/l
(7,5...8,7 mmol/l);
· suurenenud surmajuhtumite esinemisriski aktiivse pahaloomulise kasvajaga patsientidel, kes
ei saanud keemia- ega kiiritusravi, kui ravimi manustamisega taheti saavutada hemoglobiini
taset 120 g/l (7,5 mmol/l). ESAd ei ole näidustatud selles patsiendipopulatsioonis
kasutamiseks.

Pahaloomulise kasvajaga haigetel, kes saavad kemoteraapiat, tuleb arvestada 2...3 nädalase viivitusega
erütropoetiini manustamise ja raviefekti saabumise vahel, enne kui otsustada EPREX"iga ravisobivuse üle
(vereülekande riskiga patsiendid).

Pahaloomulise kasvajaga patsientidel, kellele manustatakse erütropoeesi stimuleerivaid aineid, on
täheldatud trombembooliliste tüsistuste esinemissageduse suurenemist (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleks enne
ravi alustamist kaaluda, kas (alfaepoetiin) ravist saadav kasu ületab võimalikke ohtusid, eriti neil haigetel,
kellel on suurenenud trombembooliliste tüsistuste oht, näiteks seoses rasvumisega või anamneesis eelnev
trombembooliline häire (süvaveenide tromboos või kopsuarteri trombemboolia). Metastaatilise
rinnanäärmevähiga naistel teostati kliiniline uuring (BEST-uuring), et teha kindlaks, kas alfaepoetiiniga
ravi, mis kestis ka pärast aneemiast paranemist, võis parandada ravitulemusi. Selles uuringus oli surmaga
lõppenud tromboembooliliste tüsistuste esinemissagedus alfaepoetiini saanud patsientide seas suurem kui
platseebot manustanud patsientide seas.

Kirurgia-patsiendid, kellel viiakse läbi autoloogse vere kogumine

Arvestada tuleb kõiki autoloogse donatsiooniga seotud hoiatusi ja ettevaatusabinõusid, eriti rutiinset
plasmamahu asendamise vajadust.

Patsiendid enne ulatuslikku ortopeedilist operatsiooni

Perioperatiivses perioodis tuleb aneemia põhjused võimalusel välja selgitada ja korrigeerida, enne kui
alustada ravi alfaepoetiiniga. Seoses sellega, et neil patsientidel on suurem trombembooliliste tüsistuste
oht, tuleb riski/kasu suhet enne ravi alustamist hoolikalt kaaluda.

Perioperatiivses perioodis aneemiaga patsientidel on suurenenud trombembooliliste tüsistuste oht, seetõttu
on vajalik antitrombootiline profülaktiline ravi, eriti kaasuva südameveresoonkonna haiguse korral.
Sellistel haigetel on preparaadi manustamisel vajalik ettevaatus. Kui hemoglobiinisisaldus ületab 130 g/l,
ei soovitata EPREX-ravi, sest neil patsientidel ei saa välistada võimalust, et alfaepoetiin-ravi võib olla
seotud trombembooliliste/vaskulaarsete nähtudega.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuses, st on essentsiaalselt `naatriumivaba."

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ei ole tõendeid selle kohta, et EPREX mõjutaks teiste ravimite metabolismi. Kuna tsüklosporiin seondub
punalibledega, on ravimite koostoime võimalik. Kui alfaepoetiini manustatakse koos tsüklosporiiniga,
tuleb jälgida viimase kontsentratsiooni seerumis ja hematokriti tõusu korral annust muuta.

In vitro uuringute andmetel ei mõjuta alfaepoetiin G-CSF või GM-CSF toimet.

4.6 Rasedus
ja
imetamine

Adekvaatseid hästikontrollitud uuringuid rasedatel naistel ei ole läbi viidud.
Uuringutest loomadega on ilmnenud alfaepoetiini toksiline toime reproduktsioonile (vt lõik 5.3).

· EPREX"it võib raseduse ja imetamise ajal manustada kroonilise neerupuudulikkuse puhul juhul,
kui oodatav kasu ületab potentsiaalse ohu lootele.
· Rasedatele ja imetavatele naistele, kellel rakendatakse vere donatsioone autoloogseks
transfusiooniks, ei ole alfaepoetiin soovitatav.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Puudub.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldised

Vähipatsientidel ja kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on alfaepoetiiniga ravi ajal kõige sagedamini
esinevaks kõrvaltoimeks annusest sõltuv vererõhu tõus või juba olemasoleva hüpertensiooni süvenemine.
Tuleb mõõta vererõhu taset, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4). Teised sageli esinevad kõrvaltoimed, mida
alfaepoetiini kliinilistes uuringutes täheldati, olid süvaveenitromboos, kopsuemboolia, krambid,
kõhulahtisus, iiveldus, peavalu, gripilaadne haigus, püreksia, lööve ja oksendamine. Gripilaadset haigust,
sealhulgas peavalusid, artralgiat, müalgiat ja püreksiat võib esineda eriti ravi alguses. Esinemissagedused
võivad olenevalt näidustusest varieeruda (vt alljärgnev tabel).

Tõsistest kõrvaltoimetest esines venoosseid ja arteriaalseid tromboose ja embooliat (sealhulgas mõned
surmaga lõppenud juhtumid) näiteks süvaveenitromboosi, kopsuembooliat, arteriaalset tromboosi
(sealhulgas müokardi infarkti ja müokardi isheemiat), reetina tromboosi ja sundi (sealhulgas
dialüüsivahendite) tromboosi. Lisaks sellele on alfaepoetiini kliinilistes uuringutes registreeritud
tserebrovaskulaarseid juhtumeid (sealhulgas peaajuinfarkti ja peaajuverejooksu) ning transitoorse
isheemia atakke.

Registreeritud on aneürisme.

Registreeritud on ülitundlikkusreaktsioone, sealhulgas löövet, nõgestõbe, anafülaktilisi reaktsioone ja
angioneurootilist turset.

Varem normaalse või madala vererõhuga patsientidel on alfaepoetiiniga ravi ajal esinenud hüpertooniline
kriis entsefalopaatia ja krampidega, mis nõuavad kohest arsti tähelepanu ja intensiivravi. Erilist tähelepanu
tuleb pöörata äkilisele lõikavale migreenitaolisele peavalule kui hoiatavale signaalile.

Pärast kuid või aastaid kestnud EPREX-ravi on väga harva (< 1/10 000 juhul patsiendiaasta kohta)
registreeritud antikeha-vahendatud isoleeritud erütrotsütaarset aplaasiat (vt lõik 4.4).

EPREX"i üldist ohutust hinnati 142 kroonilise neerupuudulikkusega patsiendil ja 765 vähipatsiendil, kes
osalesid platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilise registreerimise uuringutes. Kõrvaltoimed, mis
nendes uuringutes, kliinilistes lisauuringutes ja turustamisjärgselt 0,2 % EPREX-ravi saanud patsientidel
registreeriti, on esitatud alljärgnevas tabelis organsüsteemi klasside ja esinemissageduste alusel.

Sageduste hindamisel on kasutatud järgmist skaalat: väga sage (1/10); sage (1/100 kuni < 1/10); aeg-
ajalt (1/1000 kuni < 1/100); harv (1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000). Sagedus on
teadmata, kui kõrvaltoimet platseebokontrolliga topeltpimedates kliinilise registreerimise uuringutes ei
registreeritud, või kui sagedust ei saa teiste olemasolevate andmete põhjal hinnata.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt Trombotsüteemia (vähipatsiendid)

Teadmata Erütropoetiini
antikeha-vahendatud
isoleeritud erütrütsütaarne aplaasia1
Trombotsüteemia (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Immuunsüsteemi häired
Teadmata
Anafülaktiline reaktsioon
Ülitundlikkus

Närvisüsteemi häired
Väga sage
Peavalu (vähipatsiendid)

Sage Krambid
(kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)
Peavalu (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Aeg-ajalt
Peaajuverejooks2
Krambid (vähipatsiendid)

Teadmata
Tserebrovaskulaarne juhtum2
Hüpertensiivne entsefalopaatia
Transitoorsed isheemilised atakid

Silma kahjustused
Teadmata
Reetina tromboos

Vaskulaarsed häired
Sage Süvaveeni
tromboos2 (vähipatsiendid)
Hüpertensioon

Teadmata Süvaveeni
tromboos2 (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)
Arteriaalne tromboos
Hüpertooniline kriis

Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Kopsuemboolia2 (vähipatsiendid)
mediastiinumi häired

Teadmata Kopsuemboolia2 (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Seedetrakti häired
Väga sage
Iiveldus

Sage
Kõhulahtisus (vähipatsiendid)
Oksendamine

Aeg-ajalt Kõhulahtisus
(kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Naha ja nahaaluskoe
Sage Lööve
kahjustused

Teadmata Angioneurootiline
turse
Urtikaaria

Lihas-skeleti ja sidekoe
Väga sage
Artralgia (kroonilise
kahjustused
neerupuudulikkusega patsiendid)

Sage Artralgia
(vähipatsiendid)

Aeg-ajalt Müalgia
(vähipatsiendid)

Teadmata Müalgia
(kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Kaasasündinud, perekondlikud
Teadmata Porfüüria
ja geneetilised häired.


Üldised häired ja
Väga sage
Püreksia (vähipatsiendid)
manustamiskoha reaktsioonid
Gripilaadne haigus (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)

Sage
Gripilaadne haigus (vähipatsiendid)

Teadmata Ravim
ei
toimi
Perifeerne turse
Püreksia (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)
Süstekoha reaktsioon

Uuringud Teadmata
Erütropoetiinivastase
antikeha
suhtes
positiivne1

Vigastus, mürgistus ja
Sage
Sundi, sealhulgas dialüüsivahendite,
protseduuri tüsistused
tromboosid (kroonilise
neerupuudulikkusega patsiendid)
1Sagedust ei ole võimalik kliiniliste uuringute põhjal hinnata.
2 Sealhulgas surmaga lõppenud juhtumid.

Kroonilise neerupuudulikkusega patsiendid

Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel võib üle 12 g/l ulatuva hemoglobiinitasemega kaasneda
kardiovaskulaarsete tüsistuste, sealhulgas surma, suurem esinemisrisk (vt lõik 4.4).

Hemodialüüsipatsientidel on esinenud sundi tromboosi, eriti nendel, kellel on kalduvus hüpotensiooni
tekkeks või kelle arteriovenoossetes fistulites esineb komplikatsioone (nt stenoose, aneürisme jne, vt lõik
4.4).

Vähipatsiendid

ESAsid, sealhulgas alfaepoetiini saavatel vähipatsientidel on registreeritud trombembooliliste tüsistuste
suuremat esinemissagedust (vt lõik 4.4).

Kirurgia-patsiendid

Patsientidel, kellele teostati ulatuslik plaaniline ortopeediline operatsioon ja kelle hemoglobiini algtase oli
100...130 g/l, tundus trombembooliliste ja vaskulaarsete tüsistuste (millest enamuse moodustasid
süvaveeni tromboosi juhud) esinemissagedus kliiniliste uuringute üldpopulatsioonis olevat erinevate
alfaepoetiini annustega gruppides ja platseebogrupis sarnane, kuigi kliiniline kogemus on piiratud.

Veelgi enam, patsientide puhul, kelle hemoglobiini algtase oli >130 g/l, ei saa välistada võimalust, et ravi
alfaepoetiiniga võib suurendada operatsioonijärgsete trombembooliliste ja vaskulaarsete tüsistuste
esinemisriski.

4.9 Üleannustamine

Alfaepoetiini terapeutiline laius on väga suur. Alfaepoetiini üleannustamine võib põhjustada sümptomeid,
mis on seotud antud hormooni farmakoloogilise toimega. Väga kõrge hemoglobiinisisalduse tekkimise
korral võib osutuda vajalikuks flebotoomia. Täiendav toetav ravi viiakse läbi vastavalt vajadusele.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: aneemiavastased ained
ATC-kood: B03XA01

Erütropoetiin on glükoproteiin, mis stimuleerib erütrotsüütide formeerumist tüvirakkudest. Ta toimib
mitoose stimuleeriva ja rakkude diferentseerumist mõjustava faktorina.
Alfaepoetiin on saadud imetajate rakkudest, kuhu on sisse viidud inimese erütropoetiini geen. Alfaepoetiin
on bioloogilise aktiivsuse ja immunoloogilise reaktiivsuse poolest eristamatu inimese endogeensest
erütropoetiinist. Alfaepoetiini molekulkaal on 32000...40000 daltonit. Molekuli valguline osa moodustab
sellest ligikaudu 58% ning koosneb 165 aminohappest. Neli karbohüdraatset ahelat on molekuli valgulise
osaga seotud kolme N-glükosiidse ja ühe O-glükosiidse sidemega.
EPREX (alfaepoetiin), mida toodetakse geenitehnoloogia baasil, on glükoleeritud molekul ning on oma
aminohappelise ja süsivesikulise koostise poolest identne inimese erütropoetiiniga, mis on isoleeritud
aneemiaga haigete uriinist.

Alfaepoetiini bioloogilist toimet on demonstreeritud erinevatel loom-mudelitel in vivo (normaalsed ja
aneemilised rotid, polütsüteemilised hiired). Pärast alfaepoetiini manustamist suureneb erütrotsüütide arv,
hemoglobiini tase, retikulotsüütide arv ja 59Fe tase.
In vitro (hiire põrnarakkude kultuur) on leitud, et erütroidsete tuumadega põrnarakkudes sisaldub pärast
alfaepoetiiniga inkubeerimist rohkem 3H-tümidiini.

Inimese luuüdi rakukultuuri abil on näidatud, et alfaepoetiin stimuleerib valikuliselt erütropoeesi ja ei
mõjuta leukopoeesi. Alfaepoetiini tsütotoksilist toimet luuüdi rakkudele pole tõestatud.

Kolmes platseebokontrollitud uuringus osales 721 pahaloomulise kasvajaga kemoteraapial haiget, 389
patsienti hematoloogilise vähiga (221 multiipelse müeloomiga, 144 mitte-Hodgkin"i lümfoomiga ja 24
teiste hematoloogiliste vähkidega) ja 332 soliidtuumoriga (172 rinna-, 64 günekoloogilise, 23 kopsu-, 22
prostata, 21 gastrointestinaalse, 30 teiste kasvajatega). Kahes suures avatud uuringus osales 2697
vähihaiget, kes said kemoteraapiat, 1895 soliidtuumoriga (683 rinna-, 260 kopsu-, 174 günekoloogilise,
300 gastrointestinaalse, 478 teise kasvajaga) ja 802 hematoloogilise vähiga.

Prospektiivses randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud kliinilises uuringus 375 aneemiaga
patsiendil, kellel esines mitte-müeloidne vähk ja kes said kemoteraapiat, täheldati olulist aneemia
sümptomaatika (väsimus, jõuetus) taandumist mõõdetuna erinevate skaalade abil. Kahes väiksemas
randomiseeritud platseebokontrollitud kliinilises uuringus ei õnnestunud näidata elu kvaliteedi paranemist
EROTC-QLQ-C30 skaala ja CLAS(Cancer Linear Analoque Scale) alusel.

Alfaepoetiin on kasvufaktor, mis stimuleerib erütrotsüütide produktsiooni. Viimaste kliiniliste uuringute
põhjal ei saa välistada, et alfaepoetiin võib toimida kasvufaktorina ka kasvajarakkudele.

Elulemust ja kasvaja progresseerumist on uuritud viies suures kontrollitud uuringus, mis hõlmas kokku
2833 patsienti, ja millest neli olid topeltpimedad platseebokontrolliga uuringud ja üks oli avatud uuring.
Uuringutesse kas kaasati patsiendid, kes said keemiaravi (kaks uuringut), või patsiendipopulatsioonid,
kelle korral ESAd ei ole näidustatud: keemiaravi mittesaavatel vähipatsientidel ja kiiritusravi saavatel pea-
ja kaelavähiga patsientidel esinev aneemia. Kahes uuringus oli hemoglobiini eesmärktase >130 g/l;
ülejäänud kolmes uuringus oli see 120...140 g/l. Avatud uuringus ei olnud üldise elulemuse osas inimese
rekombinantse erütropoetiiniga ravitud patsientide ja kontrollgrupi vahel erinevust. Neljas
platseebokontrolliga uuringus jäi üldise elulemuse riskisuhe vahemikku 1,25...2,47, olles parem
kontrollgrupis. Nendes uuringutes on platseeboga võrreldes täheldatud järjepidevat seletamatut,
statistiliselt oluliselt kõrgemat suremust patsientide seas, kellel esineb erinevatest sageliesinevatest
kasvajatest tingitud aneemia, ja kellele manustati inimese rekombinantset erütropoetiini. Uuringutes
esinenud üldist elulemust ei ole võimalik rahuldavalt seletada trombooside ja sellega seotud tüsistuste
erineva esinemissagedusega inimese rekombinantse erütropoetiiniga ravitud patsientidel ja kontrollgrupi
patsientidel.

Koostatud on ka süstemaatiline ülevaade, mis hõlmab üle 9000 vähipatsiendi, kes osalesid 57 kliinilises
uuringus. Üldise elulemuse andmete metaanalüüsi tulemusena saadi riskisuhte punkthinnanguks 1,08
kontrollgrupi kasuks (95% CI: 0,99; 1,18; 42 uuringut ja 8167 patsienti). Patsientidel, keda raviti inimese
rekombinantse erütropoetiiniga, täheldati trombemboolsete tüsistuste suhteliselt suuremat esinemisriski
(RR 1,67, 95% CI: 1,35; 2,06; 35 uuringut ja 6769 patsienti). Vähipatsientidel, keda raviti inimese
rekombinantse erütropoetiiniga, täheldati trombembooliliste tüsistuste suuremat esinemissagedust ja ei saa
välistada üldist negatiivset mõju elulemusele. Ei ole selge, millisel määral need tulemused kehtivad
inimese rekombinantse erütropoetiini manustamisel keemiaravi saavatele vähipatsientidele, et alandada
nende hemoglobiini kontsentratsioon alla 13 g/dl, kuna ülevaade hõlmas väheste nimetatud patsientide
andmeid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Veeni manustamine

Tervetel vabatahtlikel tehtud uuringutes selgus, et alfaepoetiini poolväärtusaeg korduvate manustamiste
järgselt on keskmiselt 4 tundi ning neerukahjustusega haigetel mõnevõrra pikenenud, keskmiselt 5 tundi.
Lastel on alfaepoetiini poolväärtusaeg ligikaudu 6 tundi.

Subkutaanne manustamine

Alfaepoetiini kontsentratsioon seerumis on palju väiksem kui veenisüsti korral. Kontsentratsioon suureneb
aeglaselt ja saavutab maksimumi 12...18 tunni jooksul. Maksimaalne väärtus on alati väiksem kui
veenisüsti korral (ligikaudu 1/20).

Kumulatsiooni ei esine: kontsentratsioon jääb samaks (kui määrata 24 tundi pärast esimest või 24 tundi
pärast viimast süsti).

Alfaepoetiini poolväärtusaega naha alla süstimise korral on raske leida, seda hinnatakse ligikaudu 24
tunnile.

Biosaadavus nahaaluse süsti korral on samuti palju väiksem kui veenisüsti korral, ligikaudu 20%.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mõnedes prekliinilistes toksilisuse uuringutes koerte ja rottidega (aga mitte ahvidega) seostati
alfaepoetiin-ravi subkliinilise luuüdi fibroosiga. (Luuüdi fibroos on kroonilise neerupuudulikkuse üks
tüsistusi ning seotud sekundaarse hüperparatüreoosiga või muude põhjustega. Luuüdi fibroosi
esinemissagedus ei suurenenud hemodialüüsi patsientidel, keda on alfaepoetiiniga ravitud 3 aastat
võrreldes dialüüsi patsientidega, kes ei saanud ravi alfaepoetiiniga).

Loomkatsetes on näidatud, et alfaepoetiin vähendab loote kehakaalu, aeglustab luustumist ja suurendab
surevust manustatuna nädalas korra 20 korda suuremas annuses kui soovitatav annus. Muutusi lootel
põhjendatakse ema langenud kaaluiibega.

Alfaepoetiin ei ole mutageennne bakteri rakukultuurile ega imetajate rakukultuurile.
Samuti ei ole täheldatud mutageensust hiirtele in vivo mikronukleuse katses.

Pikaajalisi kartsinogeensusuuringuid ei ole seni läbi viidud. Kirjanduses esineb vastukäivaid andmeid
sellest, kas erütropoetiinid võivad mõjutada kasvajarakkude proliferatsiooni. Andmed põhinevad inimese
kasvajakoe uuringutel in vitro, mille tähtsus kliinilises praktikas ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Polüsorbaat 80
Glütsiin
Süstevesi

Abiained, millel teadaolevalt on toime (ravimis < 1 mmol):
Naatriumdivesinikfosfaatdihüdraat
Dinaatriumfosfaatdihüdraat
Naatriumkloriid

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumisel ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

18 kuud.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida külmkapis (2°C...8°C). Seda temperatuurivahemikku tuleb hoolikalt järgida kuni patsiendile
manustamiseni. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda. Mitte loksutada.

Ambulatoorseks kasutamiseks võib patsient EPREX"i külmkapist välja võtta ja säilitada ühekordselt kuni
3 päeva temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi
iseloomustus
ja
sisu

Süstelahus I tüüpi klaasist süstlis, millel on teflon-kattega kummist kolb ja nõelakaitsega
(polüpropüleenist kattega kummi) nõel ja nõela kaitseseadis (kopolüester ja polükarbonaat).
Pakendis on 6 süstlit.

6.6
Erihoiatused ravimi käsitlemiseks ja hävitamiseks

Ei tohi manustada intravenoosse infusioonina või koos teiste ravimitega.

Enne kasutamist lasta EPREX süstlil seista toatemperatuurini (15...30 minutit).
Ravimit ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- kui ümbris on katki,
- kui lahuse värvus on muutunud või kui selles on näha hõljuvaid osakesi,
- kui te teate või arvate, et lahus võis vahepeal olla külmunud,
- kui on esinenud külmkapi rike.

Ravim on ainult ühekordseks kasutamiseks. Ühest süstlist manustada ainult üks EPREX"i annus,
eemaldades enne süstimist soovimatu lahusekoguse. Vt pakendi infolehe lõik 3: Kuidas EPREX"it
kasutada (EPREX"i süstimise juhised).

Süstlitel on nõela kaitseseadised, et hoida ära nõelatorgetest tekkivaid vigastusi pärast nõela kasutamist.
Pakendi infolehes on toodud täielik juhend süstlite kasutamiseks ja käitlemiseks.

Kõik kasutatud ravimi osised tuleb hävitada vastavalt nõuetele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Johnson & Johnson UAB
Gelezinio Vilko g. 18A
LT-08104 Vilnius
Leedu


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

EPREX 2000: 145596
EPREX 4000: 145696
EPREX 5000: 371802
EPREX 6000: 372002
EPREX 10 000: 145796


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

EPREX 2000: 30.08.1996/20.10.2006
EPREX 4000: 30.08.1996/20.10.2006
EPREX 5000: 8.02.2002/12.02.2007
EPREX 6000: 8.02.2002/12.02.2007
EPREX 10 000: 30.08.1996/20.10.2006


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimi omaduste kokkuvõte on kaasajastatud

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2009