Dormicum - süste-/infusioonilahus (5mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

DORMICUM, 5 mg/ml süste- või infusioonilahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Dormicum 5 mg/1 ml:

1 ml sisaldab 5 mg midasolaami (midasolaamvesinikkloriidina) Üks 1 ml ampull sisaldab 5 mg midasolaami

INN. Midazolamum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahus

Selge, värvitu lahus

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Dormicum on lühitoimeline uinuti, mille kasutamise näidustused on järgmised:

Täiskasvanutel

•SEDATSIOON TEADVUSEL OLEKUS lokaalanesteesiaga või ilma teostatavatele diagnostilistele või raviprotseduuridele eelnevalt ja nende ajal

•ANESTEESIA

•SEDATSIOON INTENSIIVRAVI OSAKONNAS

• Premedikatsioon enne anesteesia induktsiooni
• Anesteesia induktsioon
• Anesteesia säilitamisel sedatiivse komponendina

Lastel

•SEDATSIOON TEADVUSEL OLEKUS lokaalanesteesiaga või ilma teostatavatele diagnostilistele või raviprotseduuridele eelnevalt ja nende ajal

•ANESTEESIA

- Premedikatsioon enne anesteesia induktsiooni

•SEDATSIOON INTENSIIVRAVI OSAKONNAS

Annustamine ja manustamisviis

STANDARDANNUSED

Midasolaam on tugevalt sedatiivse toimega ravim, mida tuleb manustada aeglaselt ja mille annust tuleb tiitrida. Kliinilisele vajadusele, füüsilisele seisundile, vanusele ja manustatavatele ravimitele vastava sedatsiooni taseme ohutuks saavutamiseks on rangelt soovitatav annuse tiitrimise kasutamine. Üle 60-aastastele täiskasvanutele, nõrgestatud organismiga või krooniliste haigustega patsientidele ja

lastele tuleb ravimit manustada ettevaatusega ning iga patsiendi puhul hinnatakse riskitegureid individuaalselt. Standardannused on toodud järgnevas tabelis.

Täpsustav informatsioon on esitatud tabelile järgnevas tekstis.

ANNUSED TEADVUSEL OLEKUS SEDATSIOONI LÄBIVIIMISEKS

Diagnostiliste või kirurgiliste protseduuride puhul vajalikuks sedatsiooniks manustatakse midasolaami intravenoosselt. Annus määratakse individuaalselt. Ravimit ei tohi manustada kiiresti või boolussüstena, vaid annust tiitrides. Sedatiivse toime algus võib individuaalselt varieeruda, olenedes patsiendi seisundist ja kasutatud annustamismeetodist (nt manustamise kiirusest, annuse suurusest). Kui on vajalik, võib manustada lisaannuseid vastavalt individuaalsele vajadusele. Toime algab ligikaudu 2 minutit pärast süstimist. Maksimaalne toime saavutatakse ligikaudu 5...10 minutiga.

Täiskasvanud

Midasolaami tuleb süstida veeni aeglaselt, manustades ligikaudu 1 mg ravimit 30 sekundi jooksul. Alla 60 aasta vanustele täiskasvanutele manustatakse 5...10 minutit enne protseduuri algust algannusena 2...2,5 mg. Vajaduse korral võib algannusele järgnevalt manustada 1 mg lisaannuseid. Koguannus on keskmiselt 3,5...7,5 mg. Suurema kui 5 mg koguannuse manustamine ei ole tavaliselt vajalik.

Üle 60 aasta vanuste, nõrgestatud organismiga või krooniliste haigustega patsientide puhul on algannuseks 0,5...1 mg, mida manustatakse 5...10 minutit enne protseduuri algust. Vajadusel võib edaspidi manustada lisaannustena 0,5...1 mg midasolaami. Kuna nendel patsientidel võib maksimaalne toime saabuda aeglasemalt, tuleb midasolaami lisaannuseid tiitrida väga aeglaselt ja ettevaatlikult. Suurema kui 3,5 mg koguannuse manustamine ei ole tavaliselt vajalik.

Lapsed:

Intravenoosne manustamine: midasolaami annuseid tiitritakse aeglaselt kuni soovitud kliinilise toime saavutamiseni. Algannus manustatakse 2..3 minuti jooksul. Sedatiivse toime täielikuks hindamiseks tuleb enne protseduuri alustamist või annuse kordamist oodata veel 2...5 minutit. Kui on vajalik sedatiivset toimet suurendada, jätkata väikeste lisaannuste manustamist kuni sobiva sedatsiooni taseme saavutamiseni. Imikute ja alla 5 aasta vanuste laste puhul võivad olla vajalikud oluliselt suuremad annused (mg/kg) võrreldes vanemate laste ja noorukitega.

•Alla 6 kuu vanused lapsed: alla 6 kuu vanustel lastel on eelkõige soodumus hingamisteede obstruktsiooni ja hüpoventilatsiooni tekkele. Seetõttu ei soovitata alla 6 kuu vanustele lastele ärkvelolekus sedatsiooni.

•6 kuu kuni 5 aasta vanused patsiendid: algannuseks on 0,05...0,1 mg/kg. Soovitud toime saavutamiseks võib olla vajalik kuni 0,6 mg/kg annuse manustamine, kuid koguannus ei tohi ületada 6 mg. Suuremate annustega võib kaasneda sedatsiooni pikenemine ja hüpoventilatsiooni risk.

•Lapsed vanuses 6...12 eluaastat: algannusena 0,025...0,05 mg/kg. Vajalik võib olla koguannuse 0,4 mg/kg (maksimaalse annusena 10 mg) manustamine. Suuremate annustega võib kaasneda sedatsiooni pikenemine ja hüpoventilatsiooni risk.

•12...16 aasta vanused lapsed: kasutada täiskasvanute annuseid.

Rektaalne manustamine: midasolaami koguannus on tavaliselt 0,3...0,5 mg/kg. Ampullis olev lahus manustatakse rektaalselt plastmassist aplikaatori abil, mis kinnitatakse süstla otsa. Kui manustatav kogus on liiga väike, võib sellele lisada vett kuni kogumahuni 10 ml. Kogu annus tuleb manustada ühe korraga. Vältida korduvat rektaalset manustamist.

Rektaalset manustamist ei soovitata lastele vanuses alla 6 kuu, kuna andmed selle vanusegrupi kohta on piiratud.

Lihasesisene manustamine: kasutatakse annuseid vahemikus 0,05...0,15 mg/kg. Tavaliselt vajatakse koguannusena kuni 10,0 mg. Intramuskulaarset manustamisviisi tuleks kasutada ainult erandjuhtudel. Eelistada tuleks rektaalset manustamist, kuna lihasesisene manustamine on valulik.

Alla 15 kg kehakaaluga laste puhul ei soovitata kasutada midasolaami lahuseid, mille kontsentratsioon on kõrgem kui 1 mg/ml. Suuremaid kontsentratsioone tuleks lahjendada 1 mg/ml-ni.

ANNUSED ANESTEESIA LÄBIVIIMISEKS PREMEDIKATSIOON

Midasolaami manustamine vahetult enne protseduuri põhjustab sedatsiooni (uinutav või uimastav toime ja teadvuse hägunemine) ja preoperatiivset mälukaotust.

Midasolaami võib manustada ka koos antikolinergikumidega. Sellisel juhul manustatakse midasolaami intravenoosselt või intramuskulaarselt (sügavale lihasesse 20...60 minutit enne anesteesia induktsiooni) ning laste puhul tuleks eelistada rektaalset manustamist (vt allpool). Premedikatsiooni järgselt tuleb patsienti hoolikalt ja pidevalt jälgida, kuna tundlikkus ravimi suhtes on erinev ja tekkida võivad üleannustamise sümptomid.

Täiskasvanud:

Preoperatiivseks sedatsiooniks ja preoperatiivsete sündmuste osas mälu kaotamiseks on ASA klassifikatsiooni I ja II klassi kuuluvatele ning alla 60 aasta vanustele patsientidele soovitatavaks annuseks 1...2 mg veenisiseselt, mille manustamist korratakse vastavalt vajadusele, või

0,07...0,1 mg/kg lihasesiseselt. Üle 60-aastaste, nõrgestatud organismiga või krooniliste haigustega patsientide puhul tuleb annust vähendada ja kohandada, lähtudes konkreetsest juhust. Soovitatav veenisisene algannus on 0,5 mg ja seda tuleb vastavalt vajadusele aeglaselt suurendada. Lihasesisesel manustamisel on soovitatavaks annuseks 0,025...0,05 mg/kg. Narkootiliste preparaatide samaaegsel manustamisel tuleb midasolaami annust vähendada. Tavaline annus on 2...3 mg.

Lapsed:

Vastsündinud ja kuni 6 kuu vanused lapsed:

Ravimit ei soovitata kasutada alla 6 kuu vanustel lastel, kuna olemasolevad andmed on piiratud.

Üle 6 kuu vanused lapsed:

Rektaalne manustamine: Midasolaami koguannus (tavaliselt vahemikus 0,3...0,5 mg/kg) tuleb manustada 15...30 minutit enne anesteesia induktsiooni. Ampullis olev lahus manustatakse rektaalselt plastmassist aplikaatori abil, mis kinnitatakse süstla otsa. Kui manustatav kogus on liiga väike, võib sellele lisada vett kuni kogumahuni 10 ml.

Lihasesisene manustamine: Kuna lihasesisene manustamine on valulik, tuleks seda manustamisviisi kasutada ainult erandjuhtudel. Eelistatav on rektaalne manustamine. Lihasesisesel manustamisel on tõestatud ohutuks ja efektiivseks annusevahemikuks 0,08...0,2 mg/kg. Lapsed vanuses 1...15 eluaastat vajavad kehakaalu kohta proportsionaalselt suuremaid annuseid kui täiskasvanud.

Lastele kehakaaluga alla 15 kg ei soovitata midasolaami lahuseid, mille kontsentratsioon ületab 1 mg/ml. Kõrgemaid kontsentratsioone tuleks lahjendada 1 mg/ml-ni.

INDUKTSIOON

Täiskasvanud

Midasolaami kasutamisel anesteesia induktsiooniks enne teiste anesteetikumide manustamist on patsientide reaktsioon erinev. Annust tuleb suurendada tiitrides kuni soovitud toime saavutamiseni. Annust suurendatakse patsiendi vanusest ja kliinilisest seisundist lähtuvalt. Kui midasolaami kasutatakse enne või kombinatsioonis teiste anesteesia induktsiooniks kasutatavate intravenoossete või inhaleeritavate ravimitega, tuleks kõikide ravimite algannuseid oluliselt vähendada, mõnikord kuni 25%-ni tavalisest algannusest.

Soovitud anesteesia tase saavutatakse annuse järk-järgulisel suurendamisel. Intravenoosseks anesteesia induktsiooniks manustatakse midasolaami aeglaselt väikeste annustena. Kõik kuni 5 mg annused tuleb süstida 20...30 sekundi jooksul, oodates järgneva annuse manustamiseni 2 minutit.

•Premedikatsiooni saanud alla 60 aasta vanustele täiskasvanutele piisab tavaliselt intravenoosse annusena 0,15...0,2 mg/kg manustamisest.

•Premedikatsiooni mittesaanud alla 60 aasta vanuste patsientide puhul võib kasutada suuremaid annuseid (0,3...0,35 mg/kg i.v.). Kui soovitakse täielikku induktsiooni, võivad lisaannused moodustada ligikaudu 25% patsiendi algannusest. Induktsiooni võib läbi viia ka inhaleeritavate anesteetikumidega. Raskesti alluvatel juhtudel võib induktsiooniks kasutada koguannust kuni 0,6 mg/kg, kuid sellised suuremad annused võivad põhjustada narkoosist väljumise pikenemist.

•Premedikatsiooni saanud üle 60 aasta vanustel täiskasvanutel, nõrgestatud organismiga või krooniliste haigustega patsientidel tuleb annust oluliselt vähendada, nt kuni

0,05...0,15 mg/kg, mis manustatakse veenisiseselt 20...30 sekundi jooksul ning toime saabumist oodatakse 2 minutit.

•Premedikatsiooni mittesaanud üle 60 aasta vanuste täiskasvanute puhul vajatakse tavaliselt induktsiooniks suuremaid midasolaami annuseid: algannusena soovitavalt 0,15...0,3 mg/kg.

Premedikatsiooni mittesaanud nõrgestatud organismiga või raske süsteemse haigusega patsientidele tuleb induktsiooniks tavaliselt manustada vähem midasolaami. Algannusena piisab üldiselt 0,15...0,25 mg/kg manustamisest.

ANESTEESIA SÄILITAMISEL SEDATIIVSE KOMPONENDINA

Täiskasvanud

Kombineeritud anesteesia sedatiivse komponendina võib midasolaami manustada kas väikeste i.v. korduvannustena (vahemikus 0,03...0,1 mg/kg) või veenisisese püsiinfusioonina (vahemikus 0,03...0,1 mg/kg/t), tavaliselt kombinatsioonis analgeetikumidega. Annuste suurused ja annuste vahelised intervallid on indiviiditi erinevad.

Üle 60 aasta vanuste täiskasvanute, nõrgestatud organismiga ja krooniliste haigustega patsientide puhul vajatakse väiksemaid säilitusannuseid.

SEDATSIOON INTENSIIVRAVIOSAKONNAS

Soovitud sedatsiooni tase saavutatakse midasolaami annuse järk-järgulisel suurendamisel, millele järgneb kas püsiinfusioon või korduvad boolussüsted. Annustatakse vastavalt kliinilisele vajadusele, patsiendi seisundile, vanusele ja samaaegselt kasutatavatele ravimitele (vt lõik 4.5).

Täiskasvanud

Veenisisene küllastusannus: 0,03...0,3 mg/kg manustatakse aeglaselt väikeste annuste kaupa. Iga 1...2,5 mg annus tuleb manustada 20...30 sekundi jooksul, oodates järgmise annuse manustamiseni 2 minutit. Hüpovoleemiliste, vasokonstriktsiooniga või hüpotermiliste patsientide puhul tuleks

küllastusannust vähendada või see vahele jätta. Kui midasolaami manustatakse koos tugevatoimeliste analgeetikumidega, tuleks analgeetikume manustada esimesena. Siis on midasolaami sedatiivse toime tiitrimine ohutu, kuna seda ei mõjuta analgeetikumide põhjustatud sedatsioon.

Veenisisene säilitusannus: annuste vahemikuks on 0,03...0,2 mg/kg/t. Hüpovoleemiliste, vasokonstriktsiooniga või hüpotermiliste patsientide puhul tuleks säilitusannust vähendada. Sedatsiooni taset tuleks hinnata regulaarselt. Pikaajalise sedatsiooni korral võib tekkida tolerantsus, mille tõttu võib olla vajalik annuse suurendamine.

Vastsündinud ja kuni 6 kuu vanused lapsed:

Midasolaami manustatakse veenisisese püsiinfusioonina. Enne 32. rasedusnädalat sündinud vastsündinute puhul on algannuseks 0,03 mg/kg/t (0,5 µg/kg/min) ning pärast 32. rasedusnädalat sündinud vastsündinutele ja kuni 6 kuu vanustele lastele 0,06 mg/kg/t (1 µg/kg/min). Enneaegsetele imikutele, vastsündinutele ja kuni 6 kuu vanustele lastele ei soovitata veenisiseste

küllastusannuste manustamist, pigem peaks terapeutiliste kontsentratsioonide saavutamiseks esimestel tundidel olema infusioonikiirus suurem. Väikseima võimaliku efektiivse annuse valimiseks ja ravimi kuhjumise vältimiseks tuleb infusiooni kiirust sageli ja hoolikalt üle hinnata, eriti esimese 24 tunni möödumisel.

Vajalik on hingamissageduse ja hapniku saturatsiooni hoolikas jälgimine.

Üle 6 kuu vanused lapsed:

Intubeeritud ja kunstlikul hingamisel olevatele lastele tuleks küllastusannusena manustada 0,05...0,2 mg/kg i.v. aeglaselt 2...3 minuti jooksul, et saavutada soovitud kliinilist toimet. Midasolaami ei tohi manustada kiire veenisisese süstena. Küllastusannusele järgnevalt manustatakse midasolaami püsiinfusioonina 0,06...0,12 mg/kg/t (1...2 µg/kg/min). Vastavalt vajadusele võib

infusiooni kiirust suurendada või vähendada (üldiselt 25% algsest või järgnevast infusiooni kiirusest) või manustatakse soovitud toime säilitamiseks või suurendamiseks intravenoosselt midasolaami lisaannuseid.

Kui midasolaami infusiooni alustatakse hemodünaamiliselt ebastabiilsetel patsientidel, tuleb tavalist küllastusannust tiitrida väikeste annuste kaupa ja jälgida patsienti hemodünaamika muutuste suhtes (nt hüpotensioon). Need patsiendid on tundlikumad ka midasolaami hingamist pärssiva toime suhtes ning vajalik on hingamissageduse ja hapniku saturatsiooni hoolikas jälgimine.

Enneaegsetele imikutele, vastsündinutele ja lastele kehakaaluga alla 15 kg ei soovitata manustada midasolaami lahuseid kontsentratsiooniga üle 1 mg/ml. Kõrgemaid kontsentratsioone tuleks lahjendada 1 mg/ml-ni.

Kasutamine erijuhtudel: Neerukahjustus:

Neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) patsientidel on ühekordse intravenoosse annuse manustamise järgselt seondumata midasolaami farmakokineetika sarnane tervetel vabatahtlikel kirjeldatuga. Kuid pärast pikemaajalist infusiooni intensiivraviosakonna patsientidel oli sedatiivse toime keskmine kestus neerupuudulikkuse korral oluliselt pikenenud, mis on suurima tõenäosusega tingitud alfahüdroksümidasolaami glükuroniidi kuhjumisest.

Puuduvad spetsiifilised andmed raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) patsientide kohta, kes saavad midasolaami anesteesia induktsiooniks.

Maksakahjustus

Maksakahjustuse korral väheneb intravenoosselt manustatud midasolaami kliirens, mille tagajärjel pikeneb terminaalne poolväärtusaeg. Seetõttu võib kliiniline toime olla tugevam ja kesta kauem. Midasolaami vajatav annus võib olla väiksem ning hoolikalt tuleb jälgida elulisi näitajaid. (Vt lõik 4.4).

Lapsed

Vt eespool ja lõik 4.4.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus bensodiasepiinide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Raske hingamispuudulikkuse või ägeda hingamisdepressiooniga patsientide puhul ei tohi seda ravimit kasutada teadvusel olekus sedatatsiooni läbiviimiseks.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Midasolaami tohivad manustada ainult vastava kogemusega arstid, kui käepärast on respiratoorse ja kardiovaskulaarse funktsiooni jälgimiseks ja toetamiseks vajalikud vahendid, või isikud, kes on saanud eriettevalmistuse kõrvaltoimete äratundmise ja ravi osas, sealhulgas elustamises. Kirjeldatud on tõsiseid kardiorespiratoorseid kõrvaltoimeid. Nendeks on hingamisdepressioon, apnoe, hingamis- ja/või südameseiskus. Selliste eluohtlike tüsistuste teke on tõenäolisem ravimi liiga kiirel süstimisel või suurte annuste manustamisel (vt lõik 4.8).

Bensodiasepiine ei soovitata psühhootiliste haiguse esmavaliku ravimiks.

Eriti ettevaatlik peab olema teadvusel olekus sedatsiooni läbiviimisel hingamishäiretega patsientidel. Alla 6 kuu vanused patsiendid on eriti tundlikud hingamisteede obstruktsiooni ja hüpoventilatsiooni tekke suhtes. Seetõttu on äärmiselt vajalik annuse tiitrimine väikeste osade kaupa kuni kliinilise toime saavutamiseni ning hoolikas hingamissageduse ja hapniku saturatsiooni jälgimine.

Kui midasolaami kasutatakse premedikatsiooniks, tuleb ravimi manustamise järgselt patsienti hoolikalt jälgida, kuna esineb individuaalseid erinevusi tundlikkuse osas ja tekkida võivad üleannustamise sümptomid.

Erilise ettevaatusega tuleb midasolaami manustada kõrge riskiga patsientidele:

• täiskasvanud patsiendid vanuses üle 60 eluaasta
• krooniliste haigustega või nõrgestatud organismiga patsiendid, näiteks:
• kroonilise hingamispuudulikkusega patsiendid
• kroonilise neerupuudulikkusega, maksafunktsiooni häirega (bensodiasepiinid võivad raskekujulise maksakahjustusega patsientidel soodustada või süvendada entsefalopaatiat) või südametegevuse häiretega patsiendid
• lapsed, eelkõige südameveresoonkonna ebastabiilse seisundi korral.

Kõrge riskiga patsientidele tuleb manustada väiksemaid annuseid (vt lõik 4.2), jälgides neid pidevalt eluliste näitajate varajaste muutuste osas.

Sarnaselt kõikidele kesknärvisüsteemi pärssivatele ja/või lihastoonust langetavatele ravimitele tuleb müasteeniat (myasthenia gravis) põdevatele patsientidele midasolaami manustada erilise ettevaatusega.

Tolerantsus

Intensiivraviosakonnas midasolaami kasutamisel pikaajaliseks sedatsiooniks on kirjeldatud ravimi efektiivsuse teatud langust.

Sõltuvus

Kui midasolaami kasutatakse pikaajaliselt intensiivravis, tuleks arvestada füüsilise sõltuvuse tekkevõimalusega. Sõltuvuse kujunemise risk suureneb kõrgemate annuste ja pikema ravikestuse puhul; see on suurem ka alkoholi ja/või narkootikumide kuritarvitamise anamneesiga patsientidel (vt lõik 4.8).

Võõrutusnähud

Midasolaami pikaajalisel kasutamisel intensiivravis võib kujuneda füüsiline sõltuvus. Seetõttu tekivad ravi järsul lõpetamisel võõrutusnähud. Muuhulgas võivad tekkida järgmised sümptomid: peavalu, diarröa lihasvalu, võimendunud ärevus, pingeseisund, rahutus, segasus, ärrituvus, unetusprobleemid, meeleolu muutused, hallutsinatsioonid ja krambihood. Kuna võõrutusnähtude tekkerisk on suurem ravi järsul lõpetamisel, soovitatakse annuseid vähendada järk-järgult. Rasketel juhtudel võivad esineda järgmised sümptomid: isiksusehäired, jäsemete tuimus ja surisemine, ülitundlikkus valguse ja müra suhtes ning naha puutetundlikkus.

Amneesia

Midasolaam põhjustab anterograadset amneesiat (teatud situatsioonides on see efekt väga soovitav, eelkõige enne kirurgilisi ja diagnostilisi protseduure ning nende ajal), mille kestus sõltub otseselt manustatud annuse suurusest. Pikenenud amneesia võib põhjustada probleeme ambulatoorsetele patsientidele, kes lahkuvad haiglast teostatud protseduuri järgselt. Midasolaami parenteraalsel manustamisel tohib patsiente haiglast välja lubada või ooteruumi saata ainult koos saatjaga.

Paradoksaalsed reaktsioonid

Midasolaami kasutamise ajal on kirjeldatud paradoksaalseid reaktsioone, nagu näiteks, rahutust, agitatsiooni, ärrituvust tahtele allumatuid liigutusi (sh toonilis-koonilised krambid ja lihastreemor), hüperaktiivsust, vaenulikkust, meelepetteid, vihahoogusid, agressiivsust, ärevust, õudusunenägusid, hallutsinatsioone, psühhoosi, ebasobivat käitumist, paroksüsmaalseid erutushoogusid ja kallaletungi ning teisi kõrvaltoimena tekkida võivaid ebasoodsaid käitumuslikke seisundeid. Sellised reaktsioonid võivad tekkida suurte annuste kasutamisel ja/või ravimi kiirel manustamisel. Sagedamini on selliseid reaktsioone kirjeldatud laste ja eakate patsientide seas. Eelnevate kõrvaltoimete tekkimisel, tuleb kaaluda ravimi kasutamise katkestamist.

Midasolaami eliminatsiooni muutused

Midasolaami eliminatsiooni võivad muuta ravimid, mis pärsivad või indutseerivad isoensüümi CYP3A4, ning vajalikuks võib osutuda midasolaami annuse vastav kohandamine (vt lõik 4.5).

Midasolaami eritumine võib olla pikenenud ka maksafunktsiooni häirete korral, madala südame väljutusmahuga patsientidel ja vastsündinutel (vt lõik 5.2).

Uneapnoe

Apnoe sündroomiga patsientidel tuleb midasolaami ampulle kasutada äärmise ettevaatusega ja patsiente tuleb regulaarselt jälgida.

Enneaegsed imikud ja vastsündinud

Seoses suurema riskiga apnoe tekkeks tuleb enneaegsetel ja enneaegsena sündinud intubeerimata lastel sedatsiooni rakendada äärmise ettevaatusega. Vajalik on hoolikas hingamissageduse ja hapniku saturatsiooni jälgimine.

Vastsündinute puhul tuleb vältida ravimi kiiret süstimist.

Vastsündinutel on elundid ebaküpsed ja/või nende funktsioon langenud ning seetõttu on nad tundlikumad midasolaami tugevate ja/või pikaajaliste respiratoorsete mõjude suhtes. Südame-veresoonkonna ebastabiilse seisundiga lastel on kirjeldatud ebasoodsaid hemodünaamilisi toimeid; nende patsientide puhul tuleb vältida ravimi kiiret veenisisest manustamist.

Alla 6 kuu vanused imikud:

Nendel patsientidel on midasolaam näidustatud ainult sedatsiooni läbiviimiseks intensiivraviosakonnas.

Alla 6 kuu vanustel lastel on eriti suur eelsoodumus hingamisteede obstruktsiooni ja hüpoventilatsiooni tekkeks, mistõttu on vajalik annuse tiitrimine väikeste osade kaupa kuni kliinilise toime saavutamiseni, samuti on vajalik hoolikas hingamissageduse ja hapniku saturatsiooni jälgimine (vt ka lõik ‚Enneaegsed imikud’ eespool).

Alkoholi / kesknärvisüsteemi pärssivate ainete samaaegne kasutamine:

Vältida tuleb midasolaami kasutamist koos alkoholi või/ja kesknärvisüsteemi pärssivate ainetega. Samaaegsel kasutamisel võib suureneda midasolaami kliiniline toime, põhjustades tugevat sedatsiooni, mis võib viia kooma või surmani ning kliiniliselt olulist hingamisdepressiooni (vt lõik 4.5).

Alkoholi või narkootiliste ainete kuritarvitamise anamnees:

Midasolaami nagu ka teiste bensodiasepiinide kasutamist tuleks vältida patsientidel, kelle anamneesis on teada alkoholi või narkootiliste ainete kuritarvitamist.

Haiglast väljalubamise kriteeriumid

Pärast midasolaami saamist tohib patsiendi haiglast välja lubada või ooteruumi saata vaid juhul, kui seda soovitab raviarst ja kui patsiendil on olemas saatja. Pärast haiglast kojulubamist ei tohiks patsienti üksi jätta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakokineetilised koostoimed

Midasolaam metaboliseerub CYP3A4 ja CYP3A5 vahendusel.

CYP3A inhibiitorid ja indutseerijad võivad põhjustada midasolaami plasmakontsentratsiooni ja sellest tulenevalt ravimi toimete suurenemist ja vähenemist, mistõttu on vajalik annuse kohandamine.

Farmakokineetilised koostoimed CYP3A4 inhibiitorite või indutseerijatega on enam väljendunud midasolaami suukaudsel kui veenisisesel manustamisel, eriti kuna CYP3A4 leidub ka seedetrakti ülaosas. Sel põhjusel muutuvad ravimi suukaudsel manustamisel nii ravimi süsteemne kliirens kui biosaadavus, samal ajal kui parenteraalse manustamise puhul muutub ainult süsteemne kliirens.

Pärast midasolaami ühekordse annuse veenisisest manustamist muutub maksimaalne kliiniline toime CYP3A4 inhibeerimise tõttu vähe, samas võib pikeneda toime kestus. Kuid pärast midasolaami pikaajalist manustamist suurenevad CYP3A4 inhibeerimise korral nii toime suurus kui kestus.

Puuduvad uuringud CYP3A4 moduleerimise mõju kohta midasolaami farmakokineetikale pärast rektaalset ja intramuskulaarset manustamist. Arvatakse, et need koostoimed on vähem väljendunud rektaalse kui suukaudse manustamise puhul, sest esimesel juhul ei läbi ravim seedetrakti, samal ajal kui lihasesisese manustamise puhul ei tohiks CYP3A4 moduleerimise mõju olla oluliselt erinev midasolaami veenisisese manustamise puhul täheldatust.

Seetõttu on midasolaami kasutamise ajal soovitatav kliinilise toime ja elutähtsate näitajate hoolikas jälgimine, võttes arvesse seda, et midasolaami kliiniline toime võib olla tugevam ning ka kesta kauem

CYP3A4 inhibiitori samaaegsel kasutamisel, isegi kui seda manustatakse ainult ühekordselt. Eriti võivad midasolaami suurte annuste manustamine või pikaajalised infusioonid tugevaid CYP3A4 inhibiitoreid saavatele patsientidele (nt intensiivravis) põhjustada pikaajalisi hüpnootilisi toimeid, aeglasemat anesteesiast taastumist ja hingamisdepressiooni, mis vajavad annuse kohandamist.

CYP3A4 indutseerimise korral tuleb arvestada sellega, et maksimaalse indutseeriva toime saabumine ning ka kadumine võtab aega mitu päeva. Erinevalt mitmeid päevi kestnud ravist indutseerijaga, viib lühiajaline ravi vähem väljendunud koostoimeteni midasolaamiga. Kuid tugevate indutseerijate puhul ei saa isegi lühiajalise ravi korral välistada olulist induktsiooni.

Ei ole teada, et midasolaam muudaks teiste ravimite farmakokineetikat.

CYP3A-d inhibeerivad ravimid:

Asooli-tüüpi seentevastased ravimid:

•Ketokonasooli toimel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon

5 korda, samal ajal kui terminaalne poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 3 korda. Kui parenteraalset midasolaami manustatakse koos tugeva CYP3A inhibiitori ketokonasooliga, peab seda tegema intensiivravi- või sarnases osakonnas, kus on tagatud hoolikas kliiniline jälgimine ja vajalik ravi hingamisdepressiooni ja/või pikaajalise sedatsiooni tekkimisel. Kaaluda tuleb ravimi manustamist väiksemateks annusteks jaotatuna või annuse kohandamist, eriti kui manustatakse rohkem kui üks midasolaami veenisisene annus. Sama soovitus võib kehtida ka teiste asooli-tüüpi seentevastaste ravimite puhul (vt allpool), sest kirjeldatud on veenisiseselt manustatud midasolaami sedatiivse toime suurenemist, kuigi vähemal määral.

•Vorikonasooli toimel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami ekspositsioon 3-4 korda, samal ajal kui eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes samuti ligikaudu 3 korda.

•Nii flukonasooli kui itrakonasooli toimel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon 2...3 korda, mida seostati terminaalse poolväärtusaja pikenemisega 2,4 korda itrakonasooli ja 1,5 korda flukonasooli toimel.

•Posakonasooli toimel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon ligikaudu 2 korda.

Tuleb meeles pidada, et suukaudse manustamise järgselt on midasolaami ekspositsioon oluliselt suurem kui ülalnimetatud juhtudel, eriti ketokonasooli, itrakonasooli ja vorikonasooli kasutamisel.

Midasolaami ampullide sisu ei ole ette nähtud suukaudseks manustamiseks.

Makroliidantibiootikumid

•Erütromütsiini toimel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon ligikaudu 1,6...2 korda, mida seostati midasolaami terminaalse poolväärtusaja pikenemisega 1,5...1,8 korda.

•Klaritromütsiini toimel suurenes midasolaami plasmakontsentratsioon kuni 2,5 korda ja terminaalne poolväärtusaeg pikenes 1,5...2 korda.

Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

•Telitromütsiin suurendas suukaudset midasolaami plasmakontsentratsiooni 6 korda

•Roksitromütsiin: Kuigi puuduvad andmed roksitromütsiini toime kohta veenisiseselt manustatud midasolaamile, näitab vähene toime suukaudse midasolaami tableti terminaalsele poolväärtusajale (pikenemine ligikaudu 30%), et roksitromütsiini toime veenisiseselt manustatud midasolaamile võib olla väiksem.

Intravenoossed anesteetikumid

•Intravenoosse midasolaami jaotumist muudab intravenoosse propofooli kasutamine (AUC ja poolväärtusaeg suurenesid 1,6 korda)

Proteaasi inhibiitorid

•Sakvinaviir ja teised HIV proteaasi inhibiitorid: Proteaasi inhibiitorite samaaegne manustamine võib põhjustada midasolaami kontsentratsiooni olulist suurenemist. Ritonaviiriga potentseeritud

lopinaviiri samaaegsel kasutamisel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon 5,4 korda, mis oli seotud terminaalse poolväärtusaja sarnase pikenemisega. Kui parenteraalset midasolaami manustatakse koos HIV proteaasi inhibiitoritega, peab raviosakond vastama eespool ketokonasooli puhul toodud kirjeldusele.

•HCV proteaasi inhibiitorid: botsepreviir ja telapreviir vähendavad midasolaami kliirensit. Selle toime tulemusena suurenes midasolaami AUC pärast i.v. manustamist ja pikenes ka

eliminatsiooni poolväärtusaeg 4 korda

Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

Teiste CYP3A4 inhibiitorite puhul saadud andmete põhjal on midasolaami suukaudsel manustamisel oodata oluliselt suuremat plasmakontsentratsiooni. Seetõttu ei tohi proteaasi inhibiitoreid manustada koos suukaudse midasolaamiga.

Kaltsiumikanali blokaatorid

•Diltiaseem: Diltiaseemi ühekordse annuse manustamisel patsientidele, kellel teostatakse koronaararterite šunteerimist, suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon ligikaudu 25% ja terminaalne poolväärtusaeg pikenes 43%. See oli

väiksem kui 4-kordne tõus pärast midasolaami suukaudset manustamist. Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

•Verapamiili toimel suurenes suukaudse midasolaami plasmakontsentratsioon vastavalt 3. Midasolaami terminaalne poolväärtusaeg pikenes vastavalt 41%.

Erinevad ravimid/taimsed toimeained

•Atorvastatiini samaaegsel manustamisel suurenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon 1,4 korda võrreldes kontrollgrupiga.

•Intravenoosne fentanüül on midasolaami eliminatsiooni nõrk inhibiitor: Midasolaami AUC ja poolväärtusaeg suurenesid 1,5 korda fentanüüli i.v manulusel

Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

•Nefasodooni toimel suurenes suukaudse midasolaami plasmakontsentratsioon 4,6 korda ning terminaalne poolväärtusaeg pikenes 1,6 korda.

•Türosiini kinaasi inhibiitorid on kas in vitro (imatiniib, lapatiniib) või suukaudsel manustamisel in vivo (idelalisib) tugevateks CYP3A4 inhibiitoriteks. Pärast idelalisiibi samaaegset manustamist suurenes suukaudselt manustatud midasolaami ekspositsioon keskmiselt 5,4 korda.

•NK retseptorite antagonistid (aprepitant, netupitant, kaoprepitant) viisid suukaudse midasolaami plasmakontsentratsiooni annusest sõltuva suurenemiseni (2.25-3.5 korda) ja terminaalse poolväärtusaja ligikaudu 1.5-2-kordse pikenemiseni.

•Klorosoksasoon alandas CYP3A tekitatud metaboliidi 1'-hüdroksümidasolaami (α- hüdroksümidasolaam) suhet midasolaami, mis näitab CYP3A inhibeerivat toimet.

•Mitmete ravimite ning taimsete preparaatide puhul täheldati samaaegsel kasutamisel midasolaamiga selle ekspositsiooniaja muutusi (<2-kordne muutumine AUC-is) (bikalutamiid, everoliimus, tsüklosporiin, simepreviirus, propiveriin, berberiin, mis sisaldub Hydrastis canadensis´ES) Arvatakse, et need vastasmõjud nõrgenevad midasolaami i.v manustamisel.

CYP3A-d indutseerivad ravimid

•Rifampitsiini toimel vähenes veenisiseselt manustatud midasolaami plasmakontsentratsioon ligikaudu 60% pärast rifampitsiini manustamist annuses 600 mg üks kord päevas 7 päeva jooksul. Terminaalne poolväärtusaeg lühenes ligikaudu 50...60%.

•Titsagrelool on nõrk CYP3A indutseerija, kuid sellel on vaid väike toime intravenoosselt manustatud midasolaamile (-12%) ja 4-hüdroksü-midasolaami (-23%) ekspositsioonidele.

Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

•Rifampitsiini toimel vähenes tervetel isikutel suukaudse midasolaami plasmakontsentratsioon 96% ja selle psühhomotoorsed toimed kadusid peaaegu täielikult.

•Karbamasepiin / fenütoiin: Karbamasepiini või fenütoiini korduvad annused viisid suukaudse midasolaami plasmakontsentratsiooni kuni 90% languseni ja terminaalse poolväärtusaja lühenemiseni 60% võrra.

•Pärast mitotaani või enalutamiidi manustamist on täheldatud väga tugevat CYP3A4 induktsiooni, mis põhjustas vähktõvega patsientidel midasolaami taseme sügava ja pikaajalise vähenemise. Suukaudselt manustatuna vähenes midasolaami AUC vastavalt 5% ja 14% normaalväärtusest.

•Efavirens, klobasaam on midasolaami metabolismi nõrgad indutseerijad ja vähendavad lähteühendi AUC´i ligikaudu 30%. Selle tulemusena suureneb aktiivse metaboliidi (α-hüdroksü- midasolaam) ja lähteühendi suhe 4-5-kordselt, kuid selle kliiniline tähtsus ei ole teada.

•Vemurafeniib moduleerib CYP isoensüüme ja pärsib kergelt CYP3A4: korduvannuse manustamine viis suukaudselt manustatud midasolaami ekspositsiooni keskmise vähenemiseni kuni 32% (indiviiditi kuni 80%).

Täiendav informatsioon suukaudse midasolaami kohta

•Quertsetiinil (sisaldub ka Ginkgo biloba´s) ja Panaxi ženšennil on mõlemal nõrk ensüümi indutseeriv toime ning pärast midalonaami suukaudset manustamist väheneb ekspositsioon 20-30%

Äge proteiini nihe

• Valproehape: valproehapet ei saa välistada plasmas vaba midasolaami kontsentratsiooni suurenemise põhjusena tulenevalt plasmavalkudega seondumiskohtadest midasolaami väljatõrjumise tõttu, kuigi sellise koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Taimsed toimeained ja toit

•Naistepuna toimel vähenes midasolaami plasmakontsentratsioon (AUC) ligikaudu 20...40% ja terminaalne poolväärtusaeg lühenes ligikaudu 15...17%. Erinevatel naistepuna ekstraktidel võib olla erinev indutseeriv toime CYP3A4-le .

Farmakodünaamilised koostoimed:

Midasolaami samaaegne manustamine koos teiste sedatiivse/hüpnootilise toimega ja kesknärvisüsteemi pärssivate ainetega (sh alkoholiga) viib suure tõenäosusega sedatsiooni pikenemise,ning kardio-respiratoorse depressiooni tekkeni.

Siia kuuluvad opiaadid (kui neid kasutatakse analgeetikumide, köhapärssijate või asendusravimitena), antipsühhootikumid, anksiolüütikumide või hüpnootikumidena kasutatud teised bensodiasepiinid, barbituraadid, propofool, ketamiin, etomidaat; sedatiivsed antidepressandid, H1-antihistamiinikumid ja tsentraalse toimega antihüpertensiivsed ravimid.

Alkohol võib märkimisväärselt tugevdada midasolaami sedatiivset toimet. Midasolaami manustamise ajal tuleb täielikult hoiduda alkoholi tarvitamisest (vt lõik 4.4).

Midasolaami toimel väheneb inhaleeritavate anesteetikumide minimaalne alveolaarne kontsentratsioon.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Midasolaami raseduseaegse ohutuse hindamiseks piisavad andmed puuduvad. Loomkatsete põhjal ei ole midasolaam teratogeense toimega, kuid teiste bensodiasepiinide

kasutamisel on täheldatud fetotoksilist toimet. Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta raseduse esimesel kahel trimestril. Midasolaami suurte annuste kasutamine raseduse viimasel trimestril, sünnituse ajal või keiserlõikeaegse anesteesia induktsiooniks on emal või lootel põhjustanud kõrvaltoimete teket (emal inhalatsiooniga seotud riskid, lootel südame löögisageduse häired, hüpotoonia, nõrk imemisrefleks, hüpotermia ja vastsündinul hingamisdepressioon).

Lisaks võib raseduse viimases staadiumis pidevalt bensodiasepiine kasutanud emade lastel välja kujuneda füüsiline sõltuvus, mille tõttu esineb risk võõrutusnähtude tekkeks postnataalses perioodis. Eespool kirjeldatu tõttu tohib midasolaami raseduse ajal kasutada ainult ilmse näidustuse korral, kuid keisrilõike ajal on soovitatav midasolaami kasutamist vältida.

Võimalikke ohte vastsündinutele tuleks silmas pidada midasolaami manustamisel iga kirurgilise protseduuri puhul, mis viiakse läbi sünnitustähtaja läheduses.

Midasolaam eritub väikestes kogustes rinnapiima. Imetavatele emadele tuleks soovitada rinnaga toitmine katkestada 24 tunniks pärast midasolaami manustamist.

Toime reaktsioonikiirusele

Sedatsioon, amneesia, tähelepanuvõime langus ja lihasfunktsiooni häired võivad vähendada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Enne midasolaami manustamist tuleks patsienti hoiatada, et autojuhtimine ja masinate käsitsemine ei ole lubatud enne ravimi toime täielikku möödumist. Arst otsustab, millise aja pärast on need tegevused patsiendile lubatud. Patsienti on soovitav haiglast välja lubada ainult koos saatjaga.

Kui une kestus on olnud ebapiisav või on tarbitud alkoholi, suureneb tähelepanu vähenemise tõenäosus.

Kõrvaltoimed

Midasolaami süstimisel on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid (esinemissagedus teadmata, ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

Esinemissageduse kategooriad on järgmised: väga sage: ≥1/10;

sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10 000 kuni <1/1000; väga harv: <1/10 000;

teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Südame häired

* Paradoksaalseid reaktsioone on kirjeldatud eriti lastel ja eakatel (vt lõik 4.4).

• **Anterograadne amneesia võib püsida protseduuri lõpuni ja üksikjuhtudel on kirjeldatud amneesia pikenemist (vt lõik 4.4).
• ***Kukkumiste ja luumurdude risk on suurem rahustite (kaasa arvatud alkohoolsete jookide) samaaegsel kasutamisel ning eakatel patsientidel.

Sõltuvus: midasolaam võib isegi terapeutiliste annuste kasutamisel põhjustada füüsilise sõltuvuse kujunemist. Pärast pikaajalist veenisisest manustamist võib ravi (eriti järsk) katkestamine põhjustada võõrutusnähtude, sealhulgas võõrutuskrampide teket (vt lõik 4.4). Teatatud on ka ravimi kuritarvitamisest.

Tekkinud on tõsised kardiorespiratoorsed kõrvaltoimed. Eluohtlikke tüsistusi esineb sagedamini üle 60 aasta vanustel täiskasvanutel ja olemasoleva hingamispuudulikkuse või südamefunktsiooni häirega patsientidel, eriti ravimi liiga kiirel või suurtes annustes manustamisel (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid:

Sarnaselt teistele bensodiasepiinidele põhjustab midasolaam sageli uimasust, ataksiat, düsartriat ja nüstagme. Midasolaami üleannustamine on harva eluohtlik, kui ravimit manustatakse üksinda, kuid võib põhjustada arefleksiat, apnoed, hüpotensiooni, kardiorespiratoorset depressiooni ja harva

koomat. Kooma kestab tavaliselt mõne tunni, kuid võib olla pikaajalisem ja tsükliline, eriti eakatel patsientidel. Respiratoorse haigusega patsientidel on bensodiasepiini hingamist pärssiv toime tõsisem. Bensodiasepiinid suurendavad teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite, sh alkoholi toimet.

Ravi

Jälgida tuleb patsiendi elulisi näitajaid ja alustada toetavat ravi vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Eelkõige võivad patsiendid vajada sümptomaatilist ravi kardiorespiratoorsete või kesknärvisüsteemi toimete tõttu.

Suukaudsel manustamisel tuleb edasise imendumise vältimiseks kasutada sobivat meetodit, nt aktiivsöe manustamist 1...2 tunni jooksul. Uimasusega patsientidel on aktiivsöe manustamisel tähtis tagada hingamisteede kaitse. Kui on manustatud mitut ravimit, võib kaaluda maoloputust, kuid mitte rutiinse meetodina.

Tõsise kesknärvisüsteemi depressiooni korral kaaluda bensodiasepiini antagonisti flumaseniili kasutamist. Seda tohib manustada ainult hoolika jälgimise tingimustes. Ravimil on lühike poolväärtusaeg (ligikaudu üks tund), mistõttu flumaseniili saanud patsiendid vajavad jälgimist pärast toime kadumist. Flumaseniili tuleb väga ettevaatlikult kasutada koos krambiläve alandavate ravimitega (nt tritsüklilised antidepressandid). Lisainformatsiooni saamiseks selle ravimi õige kasutamise kohta tuleb lugeda flumaseniili ravimi omaduste kokkuvõtet.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: uinutid ja rahustid (bensodiasepiini derivaadid),

ATC-kood: N05CD08.

Dormicum'il on hüpnootiline ja rahustav toime, mida iseloomustab kiire toime algus ja lühike kestus. Samuti avaldab midasolaam anksiolüütilist, antikonvulsiivset ja lihaseid lõõgastavat toimet. Dormicum halvendab psühhomotoorset funktsiooni pärast ühekordset ja / või mitut annust, kuid põhjustab minimaalseid hemodünaamilisi muutusi.

Bensodiasepiinide tsentraalsed toimed on vahendatud läbi GABAergiliste sünapsite neurotransmissiooni intensiivistamise. Bensodiasepiinide juuresolekul paraneb GABA retseptori afiinsus neurotransmitterile positiivse allosteerilise modulatsiooniga, mille tulemuseks on vabaneva GABA aktiivsuse suurenemine postsünaptilise transmembraanse kloriidi ioonivoolu tulemusel.

Midasolaam on imidasobensodiasepiinide grupi derivaat. Midasolaami vaba alus on lipofiilne ja vähesel määral vees lahustuv.

Imidasobensodiasepiini ringi 2. asetuses oleva aluselise lämmastiku tõttu saab midasolaam koos hapetega moodustada veeslahustuvaid sooli, mis annavad stabiilse ja hästi talutava süstelahuse.

Tänu kiirele metaboolsele transformatsioonile on midasolaami farmakoloogilise toime kestus lühike. Midasolaam on tugevalt sedatiivse ja uinutava toimega. Lisaks on tal anksiolüütiline, krambivastane ja lihastoonust vähendav toime.

Lihase- ja veenisisese manustamise järgselt tekib lühiajaline anterograadne amneesia (patsient ei mäleta ravimi maksimaalse toime ajal aset leidnud sündmusi).

Farmakokineetilised omadused

Imendumine lihasesisese manustamise järgselt

Midasolaami imendumine lihaskoest on kiire ja täielik. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 30 minutiga. Absoluutne biosaadavus on ravimi lihasesisesel manustamisel üle 90%.

Imendumine rektaalsel manustamisel

Rektaalsel manustamisel imendub midasolaam kiiresti. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu 30 minutiga. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 50%.

Jaotumine

Midasolaami veenisisesel manustamisel moodustub plasmakontsentratsiooni-aja kõverale üks või kaks eraldi jaotusfaasi. Jaotusruumala on püsiseisundis 0,7...1,2 l/kg. 96...98% midasolaamist seondub plasmavalkudega, põhiliselt albumiiniga. Tserebrospinaalvedelikku jõuab midasolaam aeglaselt ja mitteolulises koguses. Inimeste puhul on tõestatud, et midasolaam läbib platsentaarbarjääri aeglaselt ja jõuab loote vereringesse. Inimese rinnapiimas leidub midasolaami väikestes kogustes. Midasolaam ei ole substraadiks ravimite transporteritele.

Metabolism

Midasolaam elimineeritakse peaaegu täielikult biotransformatsiooni teel. Maksas metaboliseerunud annuse fraktsioon on hinnangute järgi 30...60%. Midasolaam hüdroksüülitakse tsütokroom P4503A4 ja CYP3A5 isoensüümi poolt. Plasmas ja uriinis on põhimetaboliidiks alfahüdroksümidasolaam. alfahüdroksümidasolaami plasmakontsentratsioon moodustab lähteühendi kontsentratsioonist 12%. alfahüdroksümidasolaam on farmakoloogilise toimega, kuid lisab veenisiseselt manustatud midasolaamile toimet vaid minimaalselt (ligikaudu 10%).

Eritumine

Tervetel vabatahtlikel on midasolaami eliminatsiooni poolväärtusaeg vahemikus 1,5 ja 2,5 tundi. Plasmakliirens on vahemikus 300...500 ml/min. Midasolaam eritub põhiliselt neerude kaudu (60...80% annusest) glükuroonhappega seotud alfahüdroksümidasolaamina. Alla 1% annusest eritub uriiniga muutumatul kujul. Kui midasolaami manustatakse veeniinfusiooni teel, ei erine tema eliminatsiooni kineetika boolussüstena manustamisest. Metaboliidi eliminatsiooni poolväärtusaeg on lühem kui 1 tund. Seega pärast midasolaami manustamist väheneb lähteühendi ja peamise metaboliidi kontsentratsioon paralleelselt. Midasolaami korduv manustamine ei indutseeri ravimeid metaboliseerivaid ensüüme.

Farmakokineetika patsientide erirühmades Eakad

Üle 60 aasta vanustel täiskasvanutel võib eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneda kuni 4 korda.

Lapsed

Rektaalselt manustatud ravimi imendumise kiirus on lastel sarnane täiskasvanutega, kuid biosaadavus on madalam (5...18%). Eliminatsiooni poolväärtusaeg intravenoosse ja rektaalse manustamise järgselt lastele vanuses 3...10 aastat on lühem (1...1,5 tundi) võrreldes täiskasvanutega. See erinevus on kooskõlas lastel esineva suurema metaboolse kliirensiga.

Vastsündinud

Vastsündinutel on eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 6...12 tundi, tõenäoliselt seoses maksa ebaküpsuse ja vähenenud kliirensiga (vt lõik 4.4). Asfüksiaga seotud maksa- ja neerukahjustusega vastsündinutel on oht ootamatult suure seerumi midasolaami kontsentratsiooni tekkeks tulenevalt märkimisväärselt vähenenud ja varieeruvast kliirensist.

Ülekaalulisus

Ülekaalulistel on toimeaine keskmine poolväärtusaeg pikem võrreldes normaalkaaluliste patsientidega (5,9 vs 2,3 tundi). See on seotud kehakaalu järgi kohandatud jaotusruumala ligikaudu 50% suurenemisega. Kliirensi erinevused ülekaalulistel ja normaalkaalulistel isikutel ei ole märkimisväärsed.

Maksakahjustusega patsiendid

Maksatsirroosiga patsientidel võib eliminatsiooni poolväärtusaeg olla pikem ja kliirens lühem võrreldes tervete vabatahtlikega (vt lõik 4.4).

Neerukahjustusega patsiendid

Raske neerupuudulikkusega patsientidel ei ole seostumata midasolaami farmakokineetika muutunud. Raske neerupuudulikkusega patsientidel akumuleerub farmakoloogiliselt tagasihoidlikult aktiivne midasolaami metaboliit, 1'-hüdroksü-midasolaam-glükuroniid, mis eritub neerude kaudu. See akumulatsioon tekitab pikaajalist sedatatsiooni. Seetõttu tuleb midasolaami hoolikalt manustada ja annust tiitritada soovitud toime saavutamiseks.

Kriitiliselt haiged patsiendid

Kriitiliselt haigetel patsientidel on midasolaami eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud kuni 6 korda.

Südamepuudulikkusega patsiendid

Kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel on eliminatsiooni poolväärtusaeg pikem võrreldes tervetega (vt lõik 4.4).

Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad arsti jaoks olulised mittekliinilised ohutusandmed peale nende, mis juba sisalduvad ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumkloriid

Vesinikkloriidhape

Naatriumhüdroksiid

Süstevesi

Sobimatus

Dormicum’i süste- või infusioonilahust ampullides ei tohi lahjendada glükoosilahusega, mis sisaldab Macrodex 6%.

Dormicum’i süste- või infusioonilahust ampullides ei tohi segada leeliseliste süstelahustega. Midasolaam annab naatriumbikarbonaadiga sademe.

Dormicum’i süste- või infusioonilahust ampullides tohi segada teiste lahustega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

5 aastat

Toatemperatuuril püsib valmislahus füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilsena 24 tundi ning 5°C juures 3 päeva.

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb preparaat ära kasutada kohe. Kui seda ei kasutata kohe, on manustamisele eelnevate säilitusaegade ja -tingimuste eest vastutav kasutaja ning need ei tohiks üldjuhul ületada 24 tundi temperatuuril 2°C...8°C, välja arvatud kui lahjendamine on aset leidnud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes (vt lõik 6.6).

Säilitamise eritingimused

Hoida ampulle välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

I tüüpi värvitust klaasist ampullid Pakendi suurused:

1 ml-sed klaasampullid: 10 tk pakendis 3ml-sed klaasampullid: 5 tk pakendis

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kokkusobivus järgmiste infusioonilahustega:

• 0,9% line naatriumkloriidilahus
• 5%line glükoosilahus
• 10%line glükoosilahus
• 5%line levuloosilahus
• Ringeri lahus
• Hartmanni lahus

Toatemperatuuril püsib valmislahus füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilsena 24 tundi ning 5°C juures 3 päeva.

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb preparaat ära kasutada kohe. Kui seda ei kasutata kohe, on manustamisele eelnevate säilitusaegade ja -tingimuste eest vastutav kasutaja ning need ei tohiks üldjuhul ületada 24 tundi temperatuuril 2°C...8°C, välja arvatud kui lahjendamine on aset leidnud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Võimaliku sobimatuse vältimiseks teiste lahustega ei tohi Dormicum’i süste- või infusioonilahust ampullides segada teiste lahustega, välja arvatud nendega, mis on loetletud eespool (vt lõik 6.2). Dormicum’i süste- või infusioonilahus ampullides on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata ravim tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

Enne kasutamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida. Kasutada tohib ainult selget lahust, milles ei ole võõrosakesi.

MÜÜGILOA HOIDJA

Roche Eesti OÜ

Lõõtsa 2

11415 Tallinn

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

02.2000/27.09.2010

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2018